Kohtunik Viktor Brügel Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-18-16647
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi H J’i ja T K’i vastu tehingu kehtetuks tunnistamise ja tehingu alusel saadu üleandmise nõudes Tsiviilasja hind 180000 eurot (90 000 + 90 000)
Menetlusosalised ja nende Hageja: Eesti Vabariik (Maksu - ja Tolliameti kaudu, registrikood esindajad 70000349, asukoht Lõõtsa 8a, Tallinn, lepinguline esindaja Kaie Kaju (e-post: [email protected]); Kostja I: H J (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post xxx); Kostja II: T K (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post: xxx) Kostjate I ja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Vahur Kivistik, e-post [email protected]
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 10.09.2019.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnistada kehtetuks H Ji ja T Ki vahel 18.04.2018 sõlmitud leping, millega läks H Ji omandist välja kinnisasi asukohaga X tn 6/X tn 1, Tallinn, Harju maakond registriosa nrga x.
3.Kohustada T Kit andma nõusolek kinnistusraamatu registriossa nr x omanikuna H Ji sissekandmiseks ning omanikuna sisse kantud T Ki kustutamiseks. Asendada H Ji ja T Ki vastavasisulised nõusolekud kohtuotsusega.
Jätta jõusse 07.11.2018 kohtumäärusega rahuldatud hagi tagamise avaldus, millega seati T Ki (isikukood x) omandis olevale kinnisasjale asukohaga X 6/X 1, Tallinn (registriosa nr x) vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) kasuks. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda.
6.Võtta arvesse, et hagejal menetluskulud puuduvad. Jätta kostjate menetluskulu kogusummas 4385,16 eurot solidaarselt kostjate I ja II enda kanda.
2-18-16647
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
I
Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.1.Eesti Vabariik Maksu ja Tolliameti (edaspidi MTA) kaudu (edaspidi hageja või maksuhaldur) esitas 05.11.2018 Harju Maakohtusse hagi H Ji (edaspidi kostja 1) ja T Ki (edaspidi kostja 2) vastu nõuetega tunnistada kehtetuks kostjate I ja II vahel 18.04.2018 sõlmitud müügi- ja asjaõigusleping (edaspidi leping), millega kostja I võõrandas kostjale II kinnisasja, asukohaga x linnaosa, X tn 6/X tn 1, mille reaalosaks korter nr x üldpinnaga 43,9 m2, registriosa nr x (edaspidi kinnisasi), välja nõuda kostjalt II lepingu alusel saadu ja kohustada kostjaid I ja II andma tahtevaldused vastavate kinnistusraamatu kannete muutmiseks, asendades nende vastavasisulised nõusolekud kohtuotsusega.
1.2.Hagiavalduse kohaselt on kostjal I 05.11.2018 seisuga maksuvõlg kokku 345 520,75 eurot. Võlas on valdavalt välisriigi maksuvõlg ja intressinõue, mille puhul on tegemist Eesti Vabariiki täitmiseks saadetud 25.01.2018 Soome Vabariigi maksukogumise palvega kogusummas
580,34 eurot (erinevate maksustamisperioodide käibe - ja tulumaks ning intressinõue). 02.11.2018 korrigeeris Soome pädev asutus 25.01.2018 maksukogumispalve summat, mille kohaselt on kostjalt I sissenõutav summa kokku 303 536,52 eurot. Lisaks kuulub välisriigi nõudelt (põhivõlalt) tasumisele arvestuslik intress alates 09.03.2018, mille suurus seisuga 05.11.2018 on 41 974,77 eurot. Eesti maksunõuetest on kostjal I täiendavalt tasumata maamaks 116,50 eurot ning maksusumma tasumata jätmise tõttu arvestamisele kuuluv intress 05.11.2018 seisuga 9,44 eurot. MTA kui maksuhalduri ülesandeks on nõuda sisse võlgnikelt maksuvõlad. Samuti osutab MTA rahvusvahelist ametiabi nende riikide pädevatele asutustele, kes kuuluvad Euroopa Liitu või kellega kehtib Eestil vastavasisuline välisleping. Kuivõrd Soome Vabariik kuulub Euroopa Liitu, on MTA pädev osutama Soome maksuhaldurile rahvusvahelist ametiabi. Vastavasisuline abipalve on Soome poolt Eestile esitatud 25.01.2018 ja korrigeeritud 02.11.2018 ning puudutab neid nõudeid, mis on kostjal I jäänud tasumata Soome Vabariigis ning et algne
2-18-16647 nõuete täitmisele pöörav juriidiline dokument on vastavalt Soome seadustele kätte toimetatud. Soome abipalvest nähtuvalt on kostja I suhtes esitatud käibe - ning tulumaksunõuded koos intressidega kogusummas 303 536,52 eurot. Kuivõrd abipalve esitamise ajal omas kostja I Eestis kinnisvara, oli Soome Vabariigi maksuhaldur õigustatud pöörduma MTA poole, kes oli kohustatud abi osutama.
1.3.Soome Vabariigi maksunõuete sissenõudmise eesmärgil väljastas MTA kostjale I 12.03.2018 korraldused nr 13-11/13177 ja 13-11/13178 koos Soome maksuhalduri õigusabipalvetega. Maksuhalduri korraldused on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 12 mõttes käsitletavad täitedokumentidena. Korraldustega anti kostjale I 10päevane täitmise tähtpäev ning hoiatati, et täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus algatada sundtäitmine – arestida maksukohustuslase pangakontod, seada käsutamise keelumärge varale ja teha muid MKS 13. peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras (MKS § 128 lg 3). Kuivõrd korralduste kättetoimetamine kostjale I posti teel ebaõnnestus, saatis maksuhaldur 12.03.2018 korraldused kostjale I 10.04.2018 e-posti teel. Nimetatud e-kirjale vastas kostja I 13.04.2018 e-kirjaga, et tal ei õnnestu dokumente avada ning palus need saata pdf formaadis. Maksuhalduri ametnik edastas korraldused 16.04.2018 e-kirjaga pdf formaadis, misjärel saatis kostja I 20.04.2018 e-kirja, kus ei kinnitanud korralduste kättesaamist, kuid tegi ettepaneku ise tulla korraldustega tutvuma MTA-sse. Kokkulepitud kohtumine leidis aset 25.04.2018 kell 13:00. Kostja I tuli maksuhalduri juurde koos oma lepingulise esindaja T A . Kohtumisel anti kostjale I allkirja vastu üle mõlemad korraldused. Selleks ajaks oli kostja I võõrandanud talle kuuluva kinnisasja kostjale II. Maksuhalduri ametniku küsimusele, miks kostja I võõrandas 18.04.2018 oma kinnisasja, vastas viimane, et see on isikute vaba õigus tehinguid teha ja ta ei leia, et peaks sel teemal midagi täpsustama. Kostja I väiteil ei olnud ta võlast varasemalt teadlik ja seega ei ole veel saanud võla sisuga tutvuda.
1.4.Kuivõrd kostja I maksuhalduri korraldusi vabatahtlikult ei täitnud, alustas maksuhaldur tema suhtes täitetoimingutega ning arestis kostja I pangakontod. Krediidiasutuste vastuste kohaselt omab kostja I pangakontosid Swedbank AS-s ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, kuid viimaste andmetel olid kontol (seisuga 08.06.2018) ebapiisavad vahendid korralduste täitmiseks (vastavalt 17,33 eurot ja 22,01 eurot). Hageja andmeil tasus kostja I viimati maksukohustusi 01.10.2018 summas 52,5 eurot, milline summa kanti rahvusvahelise õigusabi palve katteks. Hageja leiab, et olukorras, kus sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud maksuhalduri nõude täielikku rahuldamist, on maksuhalduril võimalus esitada hagi kostja I ehk võlgniku ja tehingu teise poole (kostja II) vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks nendevahelise 18.04.2018 kinnisasja võõrandamise lepingu (tehingu tagasivõitmine). Hageja leiab, et kuigi kostjate I ja II vaheline 18.04.2018 kinnisasja võõrandamise tehing on vormistatud müügitehinguna, on see tegelikult kinke iseloomuga tehing, kuna sellest ilmneb poolte kohustuste ebavõrdsus, sest kostja I ei saanud kinnisasja eest kostjalt II sellist vastusooritust, mis vastaks selle väärtusele. Hageja seab kahtluse alla kostja II poolt ostuhinna 90000 eurot tasumise tervikuna, kuna kostja II sissetulekuid arvesse võttes puudus tal maksevõimekus tasuda sellist summat ilma pangapoolse finantseeringuta, kuid kostja II ei ole pangalt laenu taotlenud. Lepingust nähtuvalt pidi kostja II tasuma ülejäänud summa 81000 eurot 3 kuu jooksul kostja I pangakontole, milliseks tähtajaks (18.07.2018) kostja II seda ei teinud. Hageja osutab, et kinniasi on koormatud kahe hüpoteegiga AS Hansapank
2-18-16647 (praegu AS Swedbank) kasuks kogusummas 891 000 krooni (56945,28 eurot), kuid tehingus jäid mõlemad hüpoteegid kehtima, mis ei ole tavalise kinnisasja müügitehingu puhul eluliselt usutav.
1.5.Hageja veendumuse kohaselt on kostja I poolt maksuhalduri korralduste kättesaamisega venitamine tingitud soovist kunstlikult edasi lükata Soome maksehalduri nõude sundtäitmise algatamist Eestis, võitmaks seeläbi aega kinnisasja müügitehingu organiseerimiseks. Kinnisasja müük oli ajendatud kostja I soovist vältida selle suhtes tõenäoliselt toimuma hakkavat sundtäitmist. Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II vahelise tehingu eesmärgiks oli kahjustada teadlikult hageja huve ning seeläbi vältida maksukohustuste sissenõudmist kostjale I kuulunud kinnisasja võimaliku sundtäitmise kaudu. Asjaolud kogumis ning enne võõrandamistehingut aset leidnud sündmuste kronoloogia (sh see, et kostja I sai Eesti maksuhalduri dokumendi, milles teatati Soome maksuhalduri nõude täitmisele saatmisest) kinnitavad, et kinnisasja müük kostjale II oli vormistatud teadlikult kärpimaks Eesti maksuhalduri võimalusi Soome maksuhalduri nõuet sundtäita. Selle tehingu tulemusena ei kuulunud kostjale I enam mingit registervara, mille sundtäitmisel võinuks tema maksukohustuste täitmine võimalik olla. Hageja hinnangul viitab eeltoodud kostja I käitumine asjaolule, et kostja I on teadlikult ja tahtlikult soovinud luua olukorra, et ei oleks võimalik kostjale I kuuluvate varade arvelt võimalik maksukohustusi täita. Eeltoodu alusel palub hageja kohtul tunnistada, et kostjal II on kohustus tagastada kostjale I kinnisasi, asukohaga x maakond (registriosa nr x), anda nõusolek kostja I eelnimetatud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks ning anda nõusolek kostja II kinnistu omaniku kande kustutamiseks kinnistusraamatust.
1.6.Hageja ei nõustu kostjate vastuväidetega hagile ja hageja nõudele.
II Kostjate vastuväited 2.1 Kostjad I ja II vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Kostjad ei vaidle selle üle, et kostja II ei ole 18.04.2018 lepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust täielikult täitnud (81 000 eurot). Samas sellest asjaolust ei järeldu, et tehingu puhul oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Nimetatu nähtub ka notarilepingust, mille kohaselt on kostja II kohustatud kostjale I kinnistu eest täies ulatuses tasuma. Kostjal II on kinnistu eest osaliselt juba 9000 eurot tasunud. Ülejäänud summa 81000 eurot tasumise kohustus oli kostjal II kolme (3) kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest, so hiljemalt 18.07.2018. Selleks, et tasuda tasumata osa, pidi kostja II minema panka, et taotleda laenu kinnistu eest tasumiseks. Kostja II aga panka ei jõudnud, kuivõrd haigestus ning viibis selle tõttu ka haiguslehel perioodil 09.07.2018-04.10.2018. Tegelikult haigestus kostja II juba enne haiguslehe algust. Kostja II haigusest tingituna leppisid kostjad täiendavalt kokku, et ostuhinna teise osa (81 000 eurot) tasumisega ei ole kiire ning kostja II korraldab laenusaamise pangas siis, kui ta terveneb. Kostjad tunnevad teineteist varasemalt ning ei ole omavahel võõrad. Kostjal I ei olnud põhjust kahelda, et kostja II tasub kinnisasja eest siis kui on tervenenud, sest kostja I on ka varasemalt oma sõna pidanud ja pole kostjat I alt vedanud. Kostja II ei ole saanud minna kinnisasja eest teise osa makse tasumiseks panka laenu taotlema, sest kinnisasjale on seatud 07.11.2018. a kohtumääruse alusel vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi (MTA kaudu) kasuks, mistõttu pank laenu ei väljastaks. Kostja II saaks minna panka ja taotleda laenu alles siis, kui
2-18-16647 keelumärge on kinnistusraamatust kustutatud. Seega ei ole kostjate soovinud sõlmida tegelikkuses kinkelepingut, mistõttu TMS § 189 sätestatu käesoleval juhul ei kohaldu. Lisaks puudub alus tehingu tagasivõitmiseks ka TMS § 188 alusel, kuivõrd kostja I ei ole müünud oma kinnistut kostjale II selleks, et kahjustada sissenõudja huve, kuna korteriomandi müümises kostjale II olid kostjad kokku leppinud juba aastaid tagasi. Ühtlasi ei vähenenud ka kostja I vara vaidlustatud müügitehingust.
III Kohtuotsuse põhjendused
3.1.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostjate vastused ning poolte täiendavad seisukohad, kuulanud kohtuistungil ära pooled ja tunnistajad ning olles tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab hagi tuleb rahuldada.
3.2.Maksukorralduse seaduse (MKS) § 5 lg-st 1 ja § 10 lg 2 p-st 3 tulenevalt on maksuhalduri ülesandeks nõuda sisse maksuvõlad. MKS § 105 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad (MKS § 31) tasuma selleks määratud kontole maksuseaduses sätestatud tähtpäevaks. Vastavalt MKS § 511 lg-le 1 osutab MTA rahvusvahelist ametiabi nende riikide pädevatele asutustele, kes kuuluvad Euroopa Liitu või kellega kehtib Eestil vastavasisuline välisleping. MKS § 512 lg 1 kohaselt MTA vahetab välisriigi pädeva asutusega teavet riigi, kohaliku omavalitsuse või muu haldusüksuse kogutavate nõukogu direktiivi 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (ELT L 84, 31.03.2010, lk 1–12, edaspidi direktiivi) artiklis 2 sätestatud maksude ja maksete ning nendega seotud kõrvalkohustuste, rahaliste kstuste ja makstavate toetuste kohta. Direktiivi art 10 lg 1 kohaselt taotluse esitanud asutuse palvel nõuab taotluse saanud asutus sisse nõuded, mille suhtes on olemas taotluse esitanud liikmesriigis täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument. MKS § 513 lg 1 sätestab, et sissenõudmis-, teavitamis - või teabetaotluse või ettevaatusabinõusid käsitleva taotluse esitanud välisriigi, selle kohaliku omavalitsuse või muu haldusüksuse kogutavate maksude sissenõudmiseks Eestis elavalt või asuvalt või Eestis vara omavalt maksukohustuslaselt osutab rahvusvahelist ametiabi MTA. MKS § 514 lg 1 kohaselt osutab MTA rahvusvahelist ametiabi sissenõudmistaotluse esitanud välisriigi, selle kohaliku omavalitsuse või muu haldusüksuse kogutavate maksude sundtäitmiseks Eestis elavalt või asuvalt või Eestis vara omavalt maksukohustuslaselt. MKS § 514 lg 4 sätestab, et sundtäitmine toimub välisriigi pädeva asutuse esitatud sissenõudmistaotluse ja ühtse juriidilise dokumendi alusel. MKS 514 lg 3 sätestab, et MTA võib rahvusvahelise ametiabi osutamiseks kasutada MKS 13. peatükis sätestatud volitusi.
3.3.TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Lg 2 kohaselt sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 189 lg 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Lg 2 kohaselt kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada
2-18-16647 kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
3.4.Eeltoodust tulenevalt on täitemenetluses võlgniku vara tagasivõitmise üldisteks eeldusteks, et hagejal on täitedokument ja tema nõue kostja I suhtes on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kinkelepingu või kasvõi osaliselt kinke iseloomuga lepingu tagasivõitmise puhul on täiendavaks eelduseks, et leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Riigikohus on lahendis 2-18187 selgitanud (p 10), et TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt Riigikohtu 30.04.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12). Sama sätte teine lõige sätestab, et kohus võib tunnistada kehtetuks ka kinke iseloomuga lepingu.
3.5.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) 25.01.2018 esitas Soome Maksuamet Eesti maksuhaldurile kostja I suhtes maksukogumise palve summas 306580.34 eurot, sh erinevate maksustamisperioodide käibe-ja tulumaks ning intressinõue (tl 17-29), mida korrigeeris 02.11.2018 kuni summani 303536.52 eurot (tl 23-29); 2) 12.03.2018 väljastas MTA kostjale I korraldused nr 13-11/13177 ja 13-11-/13178 koos Soome maksuhalduri õigusabipalvetega väliriigi nõuete tasumiseks summas 292153,58 eurot ja 14490,73 eurot (korraldused koos lisadega tl 14-22); 3) 10.04.2018 saatis MTA kostjale I korraldused e-posti teel, millele kostja I vastas 13.04.2018, et tal ei õnnestu krüpteeritud dokumente avada ja palus need saata pdf formaadis. Maksuhalduri ametnik edastas 16.04.2018 e-kirjaga korraldused pdf formaadis ja palus kinnitada kättesaamist (e-kirjavahetus tl 48-49); 4) 18.04.2018 sõlmisid kostjad I ja II notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu, millega kostja I võõrandas kostjale II kinnisasja asukohaga Harju maakond, x (registriosa nr x). Nimetatud kinnisasi on sihtotstarbega elamumaa 75% ja ärimaa 25%, lepingu eseme reaalosaks eluruum nr 21 üldpinnaga 49,30 m2. Kinnistu on koormatud kahe hüpoteegiga: 1) summas 500 000 krooni AS Hansapank kasuks (seatud 09.06.2006 asjaõiguslepingu alusel) ning 2) summas 391 000 krooni AS Hansapank kasuks (seatud 01.09.2006 asjaõiguslepingu alusel). Mõlemad hüpoteegid jäid kinnistu müümisel kinnistu suhtes kehtima. Lepingu p 2.2.1 kohaselt ostja on teadlik hüpoteekidest ja hüpoteekidega tagatavatest nõuetest ning avaldab ja kinnitab, et ei oma selles osas müüja suhtes mingeid nõudmisi ega pretensioone ning soovib omandada lepingu eseme koos seda
2-18-16647 koormavate hüpoteekidega. Punkti 3.2 kohaselt müüja müüb ja ostja ostab korteriomandi hinnaga 90 000 eurot, millisest rahasummast 9000 eurot on ostja tasunud müüjale sularahas enne lepingu sõlmimist. Punkti 3.3 kohaselt tasumata ostuhinna 81 000 eurot kohustub ostja tasuma müüjale 3 kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest müüja Nordea Bank AB kontole nr x (leping tl 712); 23.04.2018 kanti kostja II kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (tl 57-58); 5) 20.04.2018 teatas kostja I maksuhalduri ametnikule, et leppida kokku, millal saaks tulla MTA-sse dokumentidele järele; kokkusaamine MTA-s lepiti kokku 25.04.2018, mil kostjale anti üle ka korraldused (e-kirjavahetus tl 47-48, 12.03.2018 korraldused tl 14 pöördel, tl 16); 6) 15.05.2018 arestis MTA kostja I pangakontod Eesti Vabariigis, millest nähtuvalt omas kostja I pangakontosid Swedbank AS-s ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis kontojääkidega vastavalt 17,33 eurot ja 22,01 eurot (tl 30-35); 7) Seisuga 18.07.2018 (3 kuud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest) ei olnud kostja II kostjale I summat 81000 eurot tasunud (kostja I Nordea Bank AB konto nr x väljavõte tl 36-40) 8) Maksukohustuslaste registri andmetel on 05.11.2018 seisuga kostja I maksuvõlg kokku 345 520,75 eurot, sh maamaks 116,50 eurot, välisriigi abipalve 289032,74 eurot, välisriigi abipalve intress 14387,31 eurot ja tähtaegselt tasumata maksusummadelt arvestatud intress 41984,20 eurot (I k tl 13);
3.6.TMS § 2 lg 1 p 12 tulenevalt on täitedokumendiks on maksuhalduri haldusakt maksu-kohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta. Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 kohaselt on haldusaktiks haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. MTA 12.03.2018 korraldustega anti kostjale I täiendav tähtaeg (10 päeva) maksunõuete tasumiseks. Kostja I on korraldused 25.04.2018 kätte saanud, kuid ei ole neid vaidlustanud, mistõttu on aktid 30 päeva möödudes nende kätte toimetamisest jõustunud (25.05.2018). MTA korraldustega hoiatati kostjat I, et täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus algatada sundtäitmine – arestida maksukohustuslase pangakontod, seada käsutamise keelumärge varale ja teha muid MKS 13. peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras (MKS § 128 lg 3). MKS § 130 lg 1 tulenevalt kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või käesoleva seaduse § 128 lõike 4 punktis 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Eelnevast tulenevalt on kostjale I koostatud MTA korraldused käsitletavad kehtivate täitedokumentidena ning nendest tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd maksuhalduril ei õnnestunud sissenõude pööramisega kostja I varale nõude täielikku rahuldamist saavutada, tekkis tal TMS § 187 lg 1 ja 2 alusel õigus võlgniku vara tagasivõitmiseks.
3.7.Asjas ei ole vaidlust, et kostjate I ja 2 vaheline kinnisasja võõrandamise tehing (18.04.2018) on sõlmitud varem kui kaks aastat enne hagi esitamist (05.11.2018). Seega on TMS § 189 .lg 1 tulenev eeldus täidetud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I ja II vahel sõlmitud kinnistu võõrandamise leping on käsitletav lepinguna, mille puhul poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom (TMS § 189 lg 2). Riigikohus on pankrotimenetlust käsitlevates
2-18-16647 lahendites selgitanud (3-2-1-163-11 p 41, 3-2-1-41-14 p 14, 3-2-1-17-17 p 14), et tuvastamaks, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, tuleb tuvastada, kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra. Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel 18.04.2018 sõlmitud tehinguga ei saanud kostja I kinnisasja eest kostjalt II sellist vastusooritust, mis vastaks kinnisasja väärtusele. Hageja seab kahtluse alla nii kostja II poolt ostuhinna esimese osa 9000 eurot sularahas tasumise fakti kui ka teise osa 81000 eurot suhtes kostja II maksevõimekuse selle tasumiseks. Hageja arvates on ilmne, et tavapärase kinnisvara müügitehingu ja võimalike ettemaksete puhul kasutatakse pangaülekandeid või notari deposiidikontot, mitte sularaha. Hageja osutab, et kostja II maksevõimekust ostuhinna 90000 euro tasumiseks ilma pangapoolse finantseeringuta ei toeta tema tuludeklaratsioonide andmed - kostja II brutotulu 2017.a. oli 24 229 eurot, 2016. a. 17 280 eurot, 2015.a. 17 454 eurot ning 2014.a 17 922 eurot (kostja II tuludeklaratsioonide andmed tl 41-44). Kostjale II tehtud brutoväljamaksed olid 2018.a. 8 kuu jooksul kokku 7985 eurot ehk keskmiselt 998 eurot kuus (tl 45). Kuigi kostja II tulud ei ole iseenesest väikesed (keskmine brutotulu 17 000 eurot aastas ehk ca 1400 eurot ühes kuus, mis omakorda netoväljamaksena teisendatuks on ca 1100 eurot), ei ole eluliselt usutav, et kostja II suudaks tasuda 90 000 eurot säästude arvelt, eriti arvestades asjaolu, et kostjal II on kaks ülalpeetavat (lapsed sündinud 2008 ja 2005). Samuti ei ole eluliselt usutav, et isik, kes müüb endale kuuluvat korteriomandit, oleks nõus 3kuuse viivitusega müügihinna laekumisega ilma ühegi tagatiseta ning et ostja soetab korteriomandi, olles nõus, et korterile seatud hüpoteegid jäävad kehtima, omamata seejuures müüja kinnitust, et hüpoteekidega tagatud nõuded on täidetud. Isegi kui nõustuda kostjate väitega, et hüpoteegid olid „tühjad“ ning hüpoteegi kannete mittekustutamine võib sageli olla seotud otstarbekusega, ei ole tavapärane, et notarilepingus puudub igasugune kinnitus, kas hüpoteekidega on tagatud mingid nõuded või mitte. Tavapärastes tingimustes tehtud tehingul soovib eelkõige ostja kinnitust selle kohta, et tema soetatavale kinnistule jääv hüpoteek oleks tühi ega tagaks nõudeid, millest ostja teadlik pole. Praegusel juhul see puudub. Kostjate väite osas, et nad leppisid suuliselt kokku 81 000 euro hilisemas tasumises erinevalt notarilepingus kajastatust, kuna kostja II haigestus, leiab hageja, et need väited ei ole veenvad. Eluliselt ei ole usutav, et kostjad, kellest ühe sooviks oli korteri suhtes omandiõiguse saamine ning teise sooviks vastusooritusena ostuhinna ulatuses raha saamine, ei fikseeri ühe olulise lepingutingimuse muutmist kirjalikult. Samuti ei ole usutav, et tavapärase krediidiasutuse laenuga finantseeritava ostumüügi lepingu korral kavatseb ostja pöörduda panga poole laenu saamiseks alles pärast tehingu sooritamist, omamata eelnevalt kindlust laenu saamise võimaluste kohta. Hageja arvates on kummastav asjaolu, et kuigi kostja II väiteil takistas tal halb tervislik olukord pöörduda panka laenu saamiseks, ei takistanud seesama asjaolu tal osaleda notariaalselt tõestatud tehingus kinnisasja omandamiseks. Hageja osutab, et kostja II ei pöördunud panka laenu taotlemiseks ka ajavahemikul pärast väidetavat tervenemist (04.10.2018) ja enne kinnistule hagi tagamiseks keelumärke seadmist (07.11.2018). Lähtudes kostjate väitest, et nad olid kinnisasja võõrandamise tehingus juba aastaid tagasi kokku leppinud, on tähendusväärne, et tehing sõlmiti kiirustades vahetult peale seda kui kostjat I oli MTA poolt teavitatud nõuetest tema vastu (kuigi kostja II oli sel ajal haige). Kostjate väide, et kostja I ei saanud enne tehingut MTA korraldusi kätte, kuna ei suutnud avada vastavate e-kirjade manuseks olevaid korraldusi, on ebausutav, kuivõrd Soome maksunõue oli kostjale I kätte toimetatud varasemalt juba 11.05.2017. Hageja hinnangul on samuti küsitav, kas kinnisasi läks pärast vaidlustatud tehingut tegelikult kostja II valdusesse. Hageja osutab, et juunis 2018 on kinnisasjale registreeritud äriühing X X X
2-18-16647 OÜ, mille juhatuse liige K J K ja kostja I olid varasemalt x OÜ juhatuse liikmed (äriregistri teabesüsteemi väljavõtted tl 100-103). Hageja juhib tähelepanu, et kostjate poolt esitatud üürileping kinnisasja väidetava üürimise kohta X X X OÜ-le on sõlmitud märtsis 2018, st kuu aega enne korteri võõrandamistehingut, samuti puudub kostjate I ja II vahelises lepingus märge selle koha, et kolmandal isikul oleks korteri suhtes mingeid õigusi (p 2.1.2). Nimetatu kinnitab, et tehing ei olnud sisult tavapärane ja kinnisasja valdamist jätkas üürnikuna kostjaga I seotud isik. Lisaks ei nähtu kostja II tuludeklaratsioonist 2018.a. kohta, et ta oleks saanud sel aastal mingit üüritulu, kuigi oleks üürilepingust nähtuvalt pidanud saama 8 kuu vältel igakuiselt 400 eurot (kostja II tuludeklaratsioon tl 115-119). Hageja leiab täiendavalt, et kuigi kostja II pangakontol võis olla 2009.a. suhteliselt suuri rahasummasid (näit. 25.06.2009 751884,09 EEK) ei tõenda see, et kostjal II oli ka aprillis 2018.a. piisavalt sularaha 9000 euro tasumiseks.
3.8.Kostjad I ja II selgitavad oma vastuväidetes, et selleks et tasuda 3 kuu jooksul kinnisasja ostuhinna teine osa 81000 eurot, pidi kostja II minema panka, et taotleda laenu kinnistu eest tasumiseks. Samas kostjal II puudus vajadus minna enne tehingut panka laenu taotlema, kuna ta oli oma finantsvõimekuses ja laenukõlblikkuses kindel. Samuti puudus tal vajadus minna kohe peale tehingut panka laenu taotlema, kuna tal oli ostuhinna teise osa tasumiseks piisavalt aega (3 kuud). Kostja II panka ei jõudnud, kuivõrd haigestus ning viibis selle tõttu ka haiguslehel perioodil 09.07.201804.10.2018.a. (03.12.2018 raviasutuse tõend tl 79). Raviasutuse tõendist nähtub, et kostja II haigestus tegelikkuses juba enne haiguslehe algust (haiguse orienteeruv ägenemise algus ca aprillist 2018). Kostja II haigusest tingituna leppisid kostjad kokku, et tasumisega ei ole kiire ning kostja II korraldab laenusaamise pangas siis kui terveneb. Kostjal I ei olnud põhjust kahelda, et kostja II tasub kinnistu eest tervenemisel, sest kostja I on ka varasemalt oma sõna pidanud ja pole kostjat I alt vedanud. Eeltoodu nähtub ka sellest, et perioodil 2000-2010. a võttis kostja II Swedbank’st (endine Hansapank) kodulaenu, et osta endine nn kooperatiivkorter, millele tal polnud võimalik laenu tagatiseks hüpoteeki seada, kuid kostja I seadis kostja II kodulaenu tagatiseks hüpoteegi oma korterile. Kostja II tasus osamaksed tähtaegselt, millega teenis välja ka kostja I usalduse finantsasjade ajamisel. Kostja II ei ole saanud tervenemisel minna panka korteri eest tasumiseks laenu taotlema, sest kinnisasjale on seatud 07.11.2018. a kohtumääruse alusel vara käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks, mistõttu pank laenu ei väljastaks. Kostja II saaks minna panka ja taotleda laenu alles siis, kui keelumärge on kinnistusraamatust kustutatud. Kostjad ei nõustu hageja väitega, et vaidlusalune tehing oli nende vahel teostatud seetõttu, et kostja I sai eelnevalt teadlikuks MTA maksunõuetest tema suhtes. Kostja I sai korraldused kätte alles pärast tehingut ja varasemalt neist teadlik ei olnud. Kostjatele on arusaamatu hageja etteheide seoses sellega, et miks kostja II soetas korteri ühes kahe kehtiva hüpoteegiga (kaks hüpoteeki kogusummas 891 000 eesti krooni ehk ca 56 945 eurot). Kostjad selgitavad, et tegemist on nn „tühjade“ hüpoteekidega, mille taga puudub nõue. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu. Hüpoteegi registrist kustutamine on tasuline ja hüpoteegi kustutamine ei ole kostjale II kasulik, sest pangast laenu võttes saab ta juba seatud hüpoteeki muuta, mis on kostjale II odavam kui hüpoteegi kustutamine ja uue seadmine. Kinnisasja kommunaalkulude tasumise osas pärast tehingut kostjad selgitavad, et kinnisasja kasutab äriühing X X OÜ 16.03.2018. a sõlmitud üürilepingu alusel (üürileping tl 109, 126), mis tasub ka korteri kommunaalarved. Asjaolu suhtes, et kostja II tasus kinnisasja eest esimese osa (9000 eurot) sularahas, kostjad osutavad, et kostja II on eelistanud sularaha kasutamist juba väga pikalt ning on võtnud varasemalt oma pangakontolt
2-18-16647 sularahas välja suuri summasid, sealhulgas 2009.a. kokku 80000 krooni e 5112,93 eurot (konto väljavõtted tl 136137), mh peale x korteriomandi müüki (väljavõte tl 138-140). Kostja II isa T S pärandi hulka kuulus hulk kinnistuid (tl väljavõtted kinnistusraamatust tl 150-164), mille müügist saadud raha võeti osaliselt välja sularahana ja jõudis ka kostjani II. Lisaks võttis kostja II 2009.a. oma pangakontolt lisaks 80000 kroonile (5112,93 eurot) sularahas välja veel vähemalt 5769,23 eurot (konto väljavõte tl 165177), st kokku 10882,16 eurot (arvestamata väiksemaid summasid). Eeltoodust saab järeldada kostja II harjumust hoida sääste ja koguda raha sularahas. Muuhulgas nähtub kostja II pangakonto väljavõttest, et seisuga 25.06.2009 oli selle algjääk 751884,09 krooni e 48197,79 eurot (tl 136).
3.9.Hinnates poolte väiteid ja tõendeid kogumis asub kohus sarnaselt hagejaga seisukohale, et kostjate I ja II vaheline 18.04.2019 tehingul on osaliselt kinke iseloom (TMS § 189 lg 2), kuna kostja I sooritus (90000 eurot) ja kostja II vastusooritus (9000 eurot) on suurusjärgu võrra erinevad. Kohus leiab, et kui lugeda kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate K J K ja J S ütluste (tl 187-189), 18.04.2018 notarilepingu p 3.2. (tl 7-12), kostja II 2009.a. pangakonto ja x korteri müügi väljavõtete (tl 136-140, 165-177) ning kostja II isa T S pärandiks olevate kinnistute (tl 150-164) realiseerimisest saadud raha alusel tõendatuks kostja II piisav maksevõime sularahas 9000 euro tasumiseks ja selle summa faktiline tasumine kostjale I juba enne 18.04.2018 tehingut (märtsis 2018), on siiski tõendamata kostja II suutlikkus ja kavatsus ostuhinna teise osa 81000 euro tasumiseks ning kostja I poolt vastava nõude esitamine. Kostjal II vastavate vahendite puudumist näitavad tema tuludeklaratsioonid 2014-2018 a. kohta (tl 41-45, 115-119), millest nähtuvalt oleks selleks pidanud kuluma praktiliselt kogu kostja II poolt viimase 5 aasta jooksul saadud tulu, sh kinnipeetud tulumaksu arvestamata (17922 + 17454 + 17280 + 24229 + 13852). Kohus leiab samuti, et kuigi kostja II kasutuses oli 2009.a. isa X S päranduse realiseerimise tulemusena saadud suuri summasid (näit 25.06.2009 751884,09 krooni e 48197,79 eurot - tl 136), ei tõenda see asjaolu, et kostjal II oli samasugune finantsvõimekus veel ka 9 aastat hiljem. Nii nähtub, et kostja II pangakontol oli 05.11.2009 seisuga ainult 11507,19 EEK e. 735,44 eurot (tl 168). Kostjate väite osas, et nendevahelise kokkuleppe kohaselt pidi kostja II tasuma 81000 eurot pärast 18.04.2018 tehingut pangalt taotletava laenu arvel, kuid selle taotlemist segas kostja II haigestumine perioodil aprill-04.oktoober 2018 (tl 79) ja alates 07.11.2018 kohtumääruse alusel kinnistu käsutamisele keelumärke seadmine MTA kasuks, nõustub kohus hageja hinnanguga, et pangalaenuga finantseeritavate kinnisasjade ostu-müügitehingute puhul ei ole eluliselt usutav, et ostja kavatseb pöörduda panga poole laenu saamiseks alles pärast tehingu sooritamist, omamata eelnevalt mingitki kindlust sellise laenu saamise võimaluste kohta. Lähtudes mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 7) kohus leiab, et tavaolukorras ei nõustu müüja müüma 90000 euro väärtusega kinnisasja tingimusel, et 90% ostuhinnast kavatseb ostja tasuda pangalaenu arvel, mida ta ei ole enne tehingut üldse taotlemagi hakanud. Kostjate väited selle kohta, et kostjal II puudus vajadus minna juba enne tehingut panka laenu taotlema, kuna ta oli oma finantsvõimekuses ja laenukõlblikkuses kindel, on kohtu hinnangul paljasõnalised. Nagu eelnevalt kostja II tuludeklaratsioonidest nähtub, võivad tema sissetulekud olla tavaeluga seonduvateks kohustusteks küll piisavad, kuid küsitav on, kas ka pangalt 81000 euro laenu saamiseks. Kohtu hinnangul on arvessevõetav ka hageja osutus, et kuigi kostjate vastuväidete kohaselt ei suutnud kostja II peale 18.04.2018 tehingut haiguse tõttu pangalaenu taotlemisega tegeleda, ei asunud ta sellega tegelema ka mitte kohe pärast tervenemist ja seda kuu aja vältel kuni kohtuliku keelumärke seadmiseni (04.10.-07.11.2018). Kohus leiab, et isegi kui eeldada, et kostja
2-18-16647 I oli poolte varasemate eriti usalduslike suhete ja kostja II tervisliku seisundi halvenemise tõttu nii leplik, et leppis kostja II poolt pangalaenu taotlemisega pärast tehingut vastavalt tema tervenemisele, on ebamõistlik järeldada, et ka pärast seda, kui lepingus ettenähtud ostuhinna täieliku tasumise tähtajast (18.07.2018) oli möödunud ca 2,5 kuud (04.10.2018), aktsepteeris kostja I müüjana olukorda, et kostja II ostjana ei teinud ka pärast tervenemist kuu vältel midagi ostuhinna tasumiseks vajaliku pangalaenu taotlemiseks. Juhul kui järeldada, et kostjal I oli põhimõtteliselt ükskõik, millal kostja II 90% ostuhinnast tasub, on küsitav, miks oli vaja 18.04.2018 lepingus fikseerida ostuhinna teise osa (90 % ostuhinnast) tasumise tähtaega ja lisaks veel ka viivis ostuhinna tasumisega viivitamise korral. Eeltoodust tulenevalt teeb kohus järelduse, et kostjal I puudus tegelikult huvi ja kavatsus kostjalt II kogu ostuhinna 90000 eurot sissenõudmiseks. Seega võib järeldada, et kostja I võõrandas 90 000 eurose kinnisasja 9000 euro eest ning lepingu punktis 3.3. fikseeritud kostja II kohustus tasuda 3 kuu jooksul 81000 eurot on näilise iseloomuga tingimus (TsÜS § 89), varjamaks tehingu vastavust osalise kinke iseloomuga tehingu tunnustele (et kostja II vastusooritus on 9 korda väiksem kostja I sooritusest). Kohtu arvates kinnitavad sellist järeldust täiendavalt ka asjaolud, et kostja I nõustus kostja II poolt ostuhinna täieliku tasumise viivitamisega (sisuliselt määramata tähtajaks) ilma ühegi tagatiseta ning et kostja II nõustus korteri omandama nii, et sellele seatud hüpoteegid jäävad kehtima, nõudmata kostjalt I kinnitust, et hüpoteekidega tagatud nõuded on täidetud. Lisaks võtab kohus arvesse, et ka pärast kinnisasja omandiõiguse üleminekut kostjale II jäi selle valdajaks jätkuvalt kostjaga I seotud isik K J K oma äriühinguga X X X OÜ üürilepingu kaudu (tl 100-103, 109,126). K J Ki ütluste osas selle kohta, et kinnisasja võõrandamisel läks kostjale II üle ka üürileping ning et ta tasus edaspidi üüri kostjale II (tl 187-189), kohus leiab, et need on vastuolus asjaoludega, mille kohaselt 18.04.2018 tehingus kinnisasja koormamine kolmandate isikute õigustega ei kajastu (p 2.1.2), samuti ei kinnita üüritulu saamist kostja II 2018.a. tuludeklaratsioon (tl 115-119). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kinnisasja valdus jäi ka peale omandiõiguse üleminekut kostjale II jätkuvalt kostja I kontrolli alla.
3.10.Eeltoodule täiendavalt nõustub kohus hagejaga ka selles, et asjaoludest nähtuvalt sõlmisid kostjad I ja II nimetatud tehingu just nimelt selleks, et takistada hagejal kostja I suhtes maksunõude realiseerimist kinnisasja sundtäitmise arvel, st sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostja I venitas teadlikult täitedokumendi kättesaamisega niikaua, et korraldada enne seda kinnisasja võõrandamist kostjale II. Kohus ei nõustu kostjate vastuväitega, et enne 18.04.2018 tehingut ei olnud kostja I tema suhtes esitatud maksunõuetest teadlik. Soome Vabariigi maksukogumise palvest nähtuvalt oli kostjale I eelnevalt maksunõue Soome kätte toimetatud juba 05.11.2017 (tl 17). MTA ja kostja I vahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt oli kostja I juba 13.04.2018 teadlik, et MTA soovib talle korraldusi kätte toimetada ja 16.04.2018 edastati kostjale I vastavalt viimase palvele dokumendid ka pdf formaadis, kuid kostja I ei kinnitanud nende kättesaamist ja avaldas alles peale tehingu toimumist (20.04.2018), et soovib need kätte saada (tl 4849). Seega võõrandas kostja I kinnisasja just eesmärgil, et takistada maksuhalduril sellele sundtäitmise korras sissenõude pööramist. Kuivõrd TMS §§ 187 ja 189 eeldused tehingu tagasivõitmiseks on kohtu hinnangul kostjate I ja II vahelise 18.04.2018 tehingu puhul täidetud, rahuldab kohus hagi. TMS § 195 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Lg 2 kohaselt tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse pankrotiseaduse § 119 lõigetes 2–4 sätestatut.
2-18-16647 IV Hagi tagamisega seonduvad küsimused
4.1.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus ka rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 07.11.2018 kohtumäärusega kohus rahuldas hagi tagamise avalduse ja seadis kostja II omandis olevale kinnisasjale asukohaga x (registriosa nr x) vara käsutamise keelumärke Eesti Vabariigi (Maksu-ja Tolliameti kaudu) kasuks. TsMS § 386 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jääb hagi tagamine kehtima.
V
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlus-osaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate I ja II kanda.
5.2.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
5.3.Hageja oli hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud (TsMS § 145 lg 1) ja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kuna hageja hagiavalduses tsiviilasja hinda ei määranud, siis juhindudes TsMS § 442 lg 2 p 51 peab tsiviilasja hinna määrama otsuses kohus. TsMS § 125 kohaselt tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. TsMS § 126 lg 1 kohaselt isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind asja väärtusega. See kehtib sõltumata sellest, kas asi lahendatakse lepingu või lepinguvälise õigussuhte alusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et lähtuvalt kostjatelt tagasivõidetavast kinnisasja harilikust väärtusest 90 000 eurot on käesoleva tsiviilasja hinnaks on 180 000 eurot (90 000 + 90 000).
5.4.Kostjad esitasid 10.00.2019 kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjad kandnud menetluskuluna tõlkekulu 18,72 eurot ja õigusabi kulu 26,47 tundi, millele lisandub 1,52 tundi osalemise eest 10.09.2019 kohtuistungil, seega võttes arvesse lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot tund + km = õigusabi kulu 27,99 tunni eest (26,47 + 1,52) summas 4366,44 eurot (130 + (130x0,2) x 27,99). Kostjad kinnitavad, et menetluskulud on kantud käesoleva asja menetlusega ja et kostjad ei ole käibemaksukohustuslased, mistõttu nad ei saa kantud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja paluvad arvestada õigusabi kulu koos käibemaksuga. Hageja kostja menetluskulude nimekirja suhtes vastuväiteid ei esitanud. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude
2-18-16647 põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Kohus leiab sarnaselt hagejaga, et kostjate menetluskulud on põhjendatud. Seega määrab kohus kostjate menetluskulude suuruseks 4385,16 eurot, millise summa jätab kohus kostjate enda kanda.
5.5.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.