Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

kaebuse rahuldamata, Adora Grupp OÜ osa 27.06.2018 arestimisakti, osa alghinna määramise ja tulemi jaotamise tühistamiseks.

Võlgnik esitas 09.11.2018 kaebuse kohtutäituri tegevusele, milles kohtutäitur jättis 22.03.2019 otsusega tähtaja ennistamata ja kaebuse rahuldamata. Võlgnik sai kohtutäituri otsuse kätte 28.03.2019. Võlgnik leidis, et kohtutäituri otsus kuulus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel:  osa arestimisakt oli tühine, kuna kohtutäitur ei toimetanud avaldajale täitmisteadet kätte. Võlgnik sai osa arestimisest ja selle enampakkumisest teada 01.11.2018, kui avastas, et ta ei ole enam äriregistri kohaselt Adora Grupp juhatuse liige ega osanik. Võlgnik arestimisakti ei saanud kätte 24.07.2018;  osa arestimine oli tühine, sest kohtutäitur määras valesti osa hinna. Kohtutäitur ei lähtunud selle harilikust väärtusest. Kohtutäitur jättis arvestamata osaühingu majandusaasta aruannetega, jättis kontrollimata kinnistusraamatu ja kinnistute väärtuse. Osa väärtus oli ca 357 000 eurot;  Kohtutäitur rikkus ülearestimise keeldu, sest arestis osa, mille väärtus oli ca 100 korda suurem kui arestimise hetkeks rahuldamata võlgnevuse jääk (3 450,67 eurot). Sissenõudja nõude rahuldamiseks oleks piisanud arvelduskontode arestimise jätkamisest, arvestades, et suurem osa võlgnevusest oli rahuldatud ca 1 kuu pärast avaldaja arvelduskontodele sissenõude pööramist;  Osa enampakkumise akt ning tulemi jaotamise otsus tuli tühistada, sest kohtutäitur tegutses enampakkumise läbiviimisel õigusvastaselt. Toimingud olid äärmiselt ebaproportsionaalsed, kuna täituril oli kohustus ja võimalus võlgnevus rahuldada võlgnikku vähem koormavamal viisil. Kohtutäitur määras valesti vara müügi järjekorra. Kontode arestiga oleks saanud sissenõudja nõuded rahuldatud ilma osa müügita. Osa müügiga kaotas avaldaja oma sissetuleku allika (võlgnik haldas osaühingule kuuluvaid kinnistuid);  Kohtutäitur jättis enne enampakkumise läbiviimist välja selgitamata, kas võlgniku arvelduskontode arestimise teel oli võimalik rahuldada kogu võlgnevus. Kohtutäitur ei kontrollinud arvelduskontode aresti nõuetekohast toimimist ega elektroonilise arestimisesüsteemi toimimist;  Kohtutäitur venitas otsuse tegemisel põhjendamatult, kuna tegi otsuse avaldaja kaebuse kohta neli kuud hiljem. Kohtutäitur lahendas oma otsusega juba varasemalt lahendatud küsimusi. Avaldaja esitas kaebuse täituri tegevusele tähtaegselt. Kohtutäitur vaatas kaebuse sisuliselt läbi, mitte ei jätnud seda läbi vaatamata kaebetähtaja ületamise tõttu. Seega kinnitas ka kohtutäitur enda käitumisega, et ta ise pidas kaebust tähtaegseks. Avaldajal puudus arusaam täitemenetluse võimalikest tagajärgedest, kuivõrd ta täitmisteadet koos võlgniku õiguste ja kohustuste selgitusega kätte ei saanud. Samuti ei selgitanud kohtutäitur võlgnikule tema õigusi täitemenetluses. Vastupidiselt, täitur eksitas võlgnikku, luues 20.07.2018 kõnega võlgnikule mulje, et võlgnevuse saab rahuldada ja osa müüki ära hoida täiendavate vahendite võlgniku arvelduskontole kandmisega, mida võlgnik ka tegi. Avaldaja ema raske haigestumise ja intensiivse tööperioodi tõttu ei olnud avaldajal võimalik kaebust varasemalt esitada. Võlgniku ema tabas 2018. aasta juulis raske psüühikahäire, mille tulemusel ei saanud ta enam iseseisvalt hakkama (mälu oluline halvenemine, raskused informatsiooni ja oma tegude tagajärgede mõistmisel) ning vajas võlgniku pidevat hoolt. Perioodil 29.08.2018 - 25.09.2018 viibis võlgniku ema Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil. Võlgniku ema ravil viibimise perioodi jooksul ja ka pärast seda tegutses võlgnik ema peamise tugiisiku ja hooldajana.

Kohtutäituri seisukoht

täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Maakohus leidis, et avaldaja 09.11.2018 kaebus oli kohtutäiturile esitatud TMS § 217 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul ja seega puudus vajadus tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks (selline vajadus puudus ka kohtutäituril). Kohtu hinnangul oli äärmisel ebamõistlik arestida osaühingu osa olukorras, kus umbes kuu ajaga laekus võlgnevuse katteks juba 65% nõudest. Seega puudus alus osa arestimiseks. Isegi kui täitur ei olnud ega saanudki kohe olla teadlik arvelduskontode aresti nõuetekohasest toimimisest, siis vähemalt 04.06.2018 pidi ta olema teadlik, et elektrooniline arestimissüsteem (eArest) ei tööta korrapäraselt, kuna siis saatis AS SEB Pank täiturile teise sellekohase teate. Panga tõenditest nähtuvalt sai arestimise summa tasutud 05.07.2018, kuna täituri arestimissumma suurendamine eArest rikke tõttu pankadeni ei jõudnud. Osa enampakkumiseni võlgnikult laekus kokku 8 752,81 eurot, mille tulemusena oli igal juhul kaetud kogu sissenõudja põhivõlgnevus ja vähemalt osa täitekuludest. Osa enampakkumise läbiviimine oli äärmiselt ebamõistlik. Pärast osa arestimist 27.06.2018 ja enne osa enampakkumist 31.10.2018 laekus võlgniku arvelduskontodele veel 9 813,93 eurot, mis oleks võimaldanud pangakontodelt laekuvate summadega katta kogu võlgnevuse. Kohtutäituri seisukohast ei selgunud, millistest täitemenetluse õigustest kohtutäituri väidetel tema töötajad võlgnikku 04.04.2018 ja 20.07.2018 teavitasid. Kohtutäitur rikkus TMS § 8 lg-s 1 toodud täitemenetluseks vajalikku teabe kogumise ning osalistele nende õiguste ja kohustuste selgitamise kohustust. Samuti jättis kohtutäitur tarvitusele võtmata kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks – täitur jättis kontrollimata eArest toimimise ja võlgniku arvelduskontodel vajalike vahendite olemasolu. Kohtutäitur ei selgitanud, mil moel oli äriühingu osa arest avaldaja jaoks vähem koormavam, kui nt ühe kinnistu arest. Osa müügiga kaotas võlgnik ainsa sissetulekuallika. Seetõttu rikkus kohtutäitur TMS § 53 lg-s 3 sätestatud vara arestimise järjekorra määramise kohustust. Täitur ei arvestanud järjekorda määrates, et kõige kiirem viis sissenõudja nõude rahuldamiseks võlgniku õigustatud huve kahjustamata oleks olnud arvelduskontodelt laekuvate summadega sissenõude rahuldamine juba 26.07.2018. Kohtutäitur ei toimetanud avaldajale kätte täitmisteadet, ei teavitanud avaldajat tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa avaldaja õiguste rikkumise, mistõttu oli kohtutäituri vallasvara arestimisakt TMS § 55 p-des 2 ja 4 sätestatu kohaselt tühine ja sellest ei tulenenud õiguslikke tagajärgi. Seega tuli kohtutäituri otsus rahuldamata jäetud osas tühistada ainuüksi sellel põhjusel. Kohtu hinnangul puudus vajadus hinnata osa alghinda, sest vallasvara arestimise akt oli tühine. Kohtu hinnangul oli osa alghind määratud valesti ja jäetud arvestamata kinnisasjadel lasuvate hüpoteekide tegelike nõuete suurust ning 2017. majandusaasta aruandes märgitut (s.o ühingu varade tegelikku suurust). Kuivõrd avaldaja esitas tsiviilasjas nr 2-18-17138 hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuli enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamist hinnata tsiviilasja nr 2-1817138 menetluses. Siiski puudus vajadus käesoleval juhul hinnata enampakkumise ja tulemi jaotamise tühistamise aluseid, sest enampakkumise aluseks olev osa arestimise akt oli tühine. Seetõttu puudus vajadus hinnata ka mistahes muude kohtutäituri otsuste ja toimingute tühistamise aluseid, mis viisid osa omandiõiguse kaotamiseni. Kohtutäituri määruskaebus

jätmist avaldaja kanda. Lisaks taotles kohtutäitur tunnistajate (PP ja NN) ülekuulamist või alternatiivselt võtta tõendina juurde tunnistajate ülekuulamisprotokollid tsiviilasjast nr 2-1817138. Kohtutäitur esitas määruskaebuses vastuväite maakohtu tegevusele tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisele 18.12.2019 määrusega. Tegemist oli olulise ja asjakohase tõendiga. Maakohus ei taganud kohtutäiturile võimalust avaldaja väidete ümberlükkamiseks. Kohus rikkus poolte võrdsuse ja ärakuulamisõiguse põhimõtet ning uurimispõhimõtet. Maakohus jättis iga kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse ja toimingu osas sisuliselt hindamata, kas vastavas osas oli avaldaja kaebus esitatud kohtutäiturile tähtaegselt. Maakohus ei selgitanud välja, millisel kuupäeval pidi avaldaja olema teadlik iga vastava kaebuses etteheidetud kohtutäituri otsuse või toimingu tegemisest. Täitmisteate kättetoimetamise kuupäev oli asjassepuutumatu. Osa arestimisakt ja enampakkumise läbiviimise otsuste vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema arestimisaktiga tutvumise hetkest. Maakohus väljus vaidluse piiridest. Kohtutäitur jättis oma otsuses võlgniku jaoks tähtaja ennistamata. Seega sai maakohus hinnata vaid seda, kas kohtutäitur jättis tähtaja õigesti ennistamata või mitte ning poleks tohtinud sisuliselt kaebust läbi vaadata. Täitmisteade oli avaldajale nõuetekohaselt kätte toimetatud ja maakohtu vastupidine seisukoht oli ebaõige. Arestimisakt oli kehtiv. Kohtutäitur ei rikkunud vara arestimise korda ega hoolsuskohustust. Sissenõudja nõue tuli rahuldada kõige kiiremal viisil ja kohtutäituril oli kohustus võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Pärast osa arestimist võlgniku arvelduskontodele kantud vahenditest ei olnud võimalik tagada isegi põhinõude täies ulatuses täitmist. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et võlgniku arveldusarvetele laekunud vahenditest oleks jätkunud kogu võlgnetava nõude tasumiseks. Võlgnik ei teavitanud kohtutäiturit, et tema arvelduskontodel oli täiendavaid summasid, mille arvelt võiks nõude täitmine võimalik olla. Kohtutäitur ei omanud avaldaja arveldusarvete väljavõtetega tutvumise võimalust nagu seda omavad pankrotihaldurid. Võlgnik ei võtnud ise aktiivselt osa täitemenetlusest. Arveldusarvete arestimisel ilmnenud tõrge ei saanud kohtutäiturile teatavaks enne antud vaidluse tekkimist. Äriühingu osanike muutus ei toonud automaatselt kaasa juhatuse liikme kohustuste ja kohustuste täitmise eest saadud tasu lõppemist. Maakohtu määrusest ei nähtunud, millisest konkreetsest võlgniku õigusest kohtutäitur teda väidetavalt ei teavitanud ja kuidas see tingis ning millise võlgniku õiguse rikkumise. Maakohtu määrus polnud nõuetekohaselt põhjendatud, maakohus jättis esitatud tõendid hindamata ja rikkus menetlusõigust, jättes tunnistaja ülekuulamise taotlused rahuldamata. Sissenõudja määruskaebus

arestimisaktist kohtutäituri poolt määratud alghind ja selle vaidlustamise kord (I kd lk 35). TMS § 74 lg 1 ja 8 kohaselt hinnatakse asi arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Hinna vaidlustamise korral taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Seega sai võlgnik ka osa alghinda vaidlustada kümne päeva jooksul alates arestimisakti kättesaamisest, st kuni 03.08.2018. Kuivõrd avaldaja ei vaidlustanud kohtutäituri poolt arestimisakti ja määratud osa hinda selleks sätestatud tähtaja jooksul kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevusele, oli avaldaja 09.11.2018 kaebuse esitamise ajaks oma õigused minetanud.

üleandmiseks, kuid kui see ei ole võimalik, saab kasutada ka TsMS 36. ptk-s ettenähtud võimalusi. TsMS § 326 lg 1 sätestab, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Kättetoimetamine vastab TsMS § 326 nõuetele, kui on proovitud saadetist üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega ja saadetis on jäetud avaldaja postkasti aadressil, mille ta ise on avaldanud. Kohtutäituri büroo töötaja käis võlgnikule täitmisteate kättetoimetamise eesmärgil kahel korral (26.03.2018 kell 17.08 – ust ei avatud ja 04.04.2018 kell 09.57 – ust ei avatud), võlgniku rahvastikuregistrijärgsel aadressil XXX. Kohtutäituri büroo töötaja helistas võlgnikule tema mobiiltelefoni numbril XXXXXXXX (rahvastikuregistri järgne kontakttelefon). Kõne käigus palus helistaja kõne vastuvõtnud isikul ennast esitleda ning saanud vastuse, et telefonikõnele vastab võlgnik, teatas kohtutäituri büroo töötaja, et soovib võlgnikule kätte toimetada täitmisteadet ning seda võlgnikule isiklikult üle anda. Avaldaja teatas vastuseks, et ei soovi täitmisteadet isiklikult vastu võtta ning palus selle toimetada tema aadressile YYY, kus ta selle kätte saab. Kohtutäitur edastaski võlgnikule täitmisteate AS-i Eesti Post vahendusel nimetatud aadressile (täitmisteade jäetud postkasti). Seejuures esimene kättetoimetamise katse tehti 16.04.2018 kell 11.06 ja teine 20.04.2018 kell 18.40, misjärel jäeti täitmisteade võlgnikule postkasti, aadressile YYY, kuivõrd võlgnikku isiklikult ei tabatud ning muule isikule üleandmine ei olnud võimalik (I kd lk 7-13 kohtutäituri otsus, lk 63 väljastusteade, II kd lk 46 kohtutäituri büroo töötaja selgitused). Kohtutäituri büroo töötaja ja võlgniku telefonikõne toimumist 04.04.2018 kinnitab ka telefonioperaator (I kd lk 176). Samuti ei vaidlustanud telefonikõne toimumist võlgnik. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et võlgnikule teavitati telefoni teel, millisel eesmärgil ja milliseid dokumente kätte toimetatakse. Seega oli avaldaja juba 04.04.2018 informeeritud sellest, et tema vastu soovitakse viia läbi täitemenetlust ja anda talle üle sellekohased dokumendid. TMS § 10 lg 1 tõlgendamine selliselt, et võlgnik võib alles pärast täitmisteate isiklikku kättetoimetamist avaldada kohtutäiturile oma kontaktandmeid, ei ole kooskõlas normi eesmärgiga ja seaduse mõttega. Nimetatud norm ei keela ega välista võlgnikul ka enne täitmisteate kättetoimetamist avaldada oma kontaktandmeid kohtutäiturile. Väljastusteatele (I kd lk 63) ei ole eraldi märgitud, mis kuupäeval jäeti saadetis võlgniku postkasti. Väljastusteatest saab sellegipoolest aru, et viimane kättetoimetamise katse toimus 20.04 kell 18.40 ja selle ebaõnnestumise järgselt jäeti saadetis postkasti. Kättetoimetamisel ei ole toimunud TsMS § 326 lg 3 rikkumist, mis nõuab kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäeva märkimist. Eeltoodust tulenevalt sai lugeda täitmisteate kättetoimetatuks 20.04.2018. TMS § 217 lg 2 esimene lause võimaldab võlgnikul nõuda kohtutäiturilt tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamine toimub TsMS-s ettenähtud korras. TsMS § 67 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Tähtaja ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Avaldaja väited, et tal puudus arusaam täitemenetluse võimalikest tagajärgedest, ei ole tõendatud. Nimelt oli talle toimetatud kätte 20.04.2018 täitmisteade ja 24.07.2018 arestimisakt

ning mõlemad dokumendid sisaldasid kohtutäituri poolseid selgitusi võlgnikule. Avaldaja ei avaldanud, mille kohta ta selgitusi kohtutäiturilt ei olnud saanud. Kohtutäituri otsuse või toimingu vaidlustamine ei eelda õigusalaste teadmiste olemasolu. Piisab kui vaidlustaja oma sõnadega kirjeldab, mis põhjusel ta pole kohtutäituriga nõus. Nendel asjaoludel puudus alus tähtaja ennistamiseks. Lisaks avaldas kohtutäitur, et võlgniku suhtes oli ka varasemalt toimunud täitemenetlus täiteasjas nr 035/2015/496 (I kd lk 167 pöördel ja lk 193 pöördel). Seega avaldaja väited tema teadmatusest täitemenetluse tagajärgedest ei leidnud kinnitamist. Avaldaja väited, et kohtutäitur eksitas teda 20.07.2018 telefonikõnes, ei ole leidnud tõendamist. Kohtutäitur ei ole vaidlustanud, et andis telefoni teel võlgnikule aega võlgnevuse tasumiseks ja selgitas, et võlgnevuse tasumisel täitemenetlus lõpetatakse, vastasel korral algatatakse enampakkumine võlgniku vara müügiks (II kd lk 47). Nimetatud asjaolu ei saa aga pidada võlgniku eksitamiseks. Kuna võlgnik kohtutäiturile arveldusarvele raha üle ei kandnud, siis võiski kohtutäitur võtta ette järgmisi toiminguid. Avaldusest ja maakohtu määrusest ei nähtu, missugused kohtutäituri selgitused olid vastuolulised ja ebapiisavad arvestades, et täitmisteade ja arestimisakt koos vajalike selgitustega oli avaldajale kättetoimetatud. Avaldaja ema haigus ei andnud alust tähtaja ennistamiseks. Võlgnik esitas tõendi ema haiglas viibimise kohta perioodil 29.08.2018-25.09.2018 (I kd lk 135). Avaldajal oli õigus esitada kohtutäiturile kaebust aga kuni 03.08.2018. Nimetatud tõendist ei nähtu, kuidas takistas ema haigus võlgnikku kaebust esitamast 03.08.2018 (takistav asjaolu ei olnud selleks ajaks saabunud). Võlgnik ei tõendanud ega teinud kohtu jaoks usutavaks, et enne ema haiglasse paigutamist ei olnud võimalik kohtutäiturile kaebust esitada tema ema haiguse tõttu. Avaldaja leidis, et kuna kohtutäitur vastas tema kaebuse väidetele sisuliselt, siis luges kohtutäitur sellega kaebuse tähtaegseks. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. TsMS § 66 sätestab, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kuivõrd TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg on seaduses tulenev tähtaeg, siis ei saanud kohtutäitur seda tähtaega ise muuta ega pikendada. Seadusest tuleneva tähtaja möödalaskmisel sai vaid nõuda selle ennistamist. Seetõttu ei saa kohtutäituri otsust tõlgendada võlgniku kasuks ja lugeda kohtutäituri poolt tähtaja ennistatuks. Kuigi kohtutäituri otsus ei olnud selles osas selge, tuleb siiski kohtutäituri otsust tõlgendada selliselt, et kohtutäitur jättis võlgniku tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja muus osas andis kohtutäitur võlgnikule selgitusi. Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et kohtutäitur jättis 22.03.2019 otsusega õigesti rahuldamata võlgniku 09.11.2018 taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks arestimisakti ja alghinna määramise osas.

tunnistamiseks, kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise akti alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Selles osas menetlusosalised maakohtu määrust ei vaidlustanud. Kuigi maakohus selles osas kaebust läbi ei vaadanud, ei võtnud maakohus vastu ka mingit otsustust avaldaja selle nõude osas. Maakohus oleks pidanud jätma võlgniku avalduse enampakkumise väljakuulutamises ja enampakkumise akti vaidlustamise osas läbivaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel (kohtu menetluses oli samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel). Kuivõrd määruskaebuste lahendamise seisuga on tsiviilasjas nr 2-18-17138 kohtuotsus jõustunud, siis tuleb selles osas menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel (samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud kohtulahend). Ringkonnakohus tõlgendab sissenõudja ja kohtutäituri määruskaebustes esitatud taotlust avalduse läbivaatamata jätmiseks menetluse lõpetamise taotlusena. Kuna sissenõudja ja kohtutäituri taotlused käesoleva asja läbivaatamata jätmiseks (menetluse lõpetamiseks) hõlmasid tervet võlgniku kaebust, kuid ringkonnakohus lõpetab menetluse vaid enamapakkumise väljakuulutamise ja läbiviimise osas, siis kuuluvad eelnimetatud taotlused rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus selgitab, et sellel põhjusel ei saa määruskaebusi rahuldada täies ulatuses, vaid osaliselt.

Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks määruskaebemenetluse kulusid. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks maakohtus pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 esimene lause, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.