Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-17-17430
Tsiviilasi
C L ́i hagi J J vastu testamendi tühisuse tuvastamise nõudes
Hagihind
Hagi hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: C L (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar Kostja: J J (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks
3.Tuvastada E L ́i (isikukood xxx) 14. augusti 2017. a testamendi tühisus.
4.Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.C L (hageja) esitas 21.11.2017 hagi J J (kostja) vastu koduse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on notarile esitatud väidetavalt hageja ema E L ́i (edaspidi ka testaator) poolt allkirjastatud 14.08.2017 kuupäeva kandev kodune testament, milles on ainsaks pärijaks märgitud testaatori vend J J. Kodune testament kannab ka kahe tunnistaja allkirja. Hageja leiab, et testament on tühine, kuna E L oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Alternatiivselt leiab hageja, et testament on tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Hageja palub tuvastada E L ́i poolt 14.08.2017 tehtud koduse testamendi tühisus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt hospitaliseeriti E L 09.08.2017 erakorraliselt Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogia osakonda. Kiirabikaardile kantud häirekeskuse andmete kohaselt ei saanud E L aru ümbritsevast ega reageerinud kõnetamisele/äratamisele. Samal päeval teostatud uuringutel tuvastati, et E L ́i väikeaju oli praktiliselt täidetud erineva suurusega kontrasteeruvate kolletega, koldeid esines ka suurajus ja ajukoes. TÜ Kliinikumi lõpliku diagnoosi kohaselt esines E L ́il põhidiagnoosina patsiendi rinna osalt kiitvate paikmete pahaloomuline kasvaja vasakul invasiivne duktaalkartsinoom ning kaasuva haigusena sümptomaatiline epilepsia ja komplekssete osaliste hoogudeta epileptilised sündroomid. Viis päeva pärast erakorralist hospitaliseerimist, s.o 14.08.2017 tegi E L väidetavalt haiglas koduse testamendi. E L viidi 15.08.2017 TÜ Kliinikumi neuroloogia osakonnast üle raadio- ja onkoteraapia osakonda, kus alustati tema kogu aju kiiritust. Ravi lõpetati 18.08.2017 patsiendi seisundi järsu halvenemise ning haiguse halva prognoosi tõttu. E Li viidi 22.08.2017 üle Põltsamaa Tervise hooldusravi osakonda ning sealt 04.10.2017 kiirabiga Jõgeva Haiglasse. E L suri 08.10.2017. Notar Anne Saaber avaldas 13.10.2017 Ametlikes Teadaannetes pärimisteate E L ́i pärimisasjas, kavandatav pärimistunnistuse väljastamise aeg oli 14.11.2017. Notar Anne Saaber teavitas 20.10.2017 hagejat kui seadusjärgset pärijat sellest, et Tartu notar Tiina Tomberg on edastanud notar Ann Saaberile teate koduse tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi hoiule võtmise kohta. Pärimistunnistust ei ole veel väljastatud. Hageja leiab, et kodune testament on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 alusel, kuna see on tehtud otsusevõimetu isiku poolt. Kuna E L ́il diagnoositi rinnavähk, mille siirded olid haaranud suure osa ajust ning ta oli kangete ravimite mõju all, siis ei olnud ta testamendi tegemise ajal otsusevõimeline, ei suutnud tõenäoliselt saada aru oma tegudest ega teha tehinguid. Mitmed pärandaja vaimset seisundit iseloomustavad kirjed nii haiguse varasemast perioodist kui ka alates 09.08.2017 hospitaliseerimisest viitavad sellele, et pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Samuti viitab otsusevõimetusele asjaolu, et puudus mistahes põhjus muuta oma viimast tahet pärija osas. Pärandaja oli varasemalt kinnitanud oma sõbrale, et soovib, et korter jääks hagejale kui tema tütrele. Otsusevõimetust tõendab ka see, et kui hageja käis 01.09.2017 haiglas ema külastamas, eitas testaator koduse testamendi tegemist. Samuti on kodune testament trükitud ning ei ole seega koostatud testaatori, vaid eelduslikult kostja poolt ning vastab seega kostja, mitte E L ́i tahtele. Hageja leiab, et testaator ei olnud võimeline aru saama testamendi sisust ega teadvustanud, et ta kirjutab just oma tahet väljendavale testamendile alla. Ka oli testaatoril väga suur elutahe; ta rääkis kõigile oma külastajatele, et viibib haiglas ainult mõnda aega ja naaseb koheselt koju ja tööle tagasi. Antud olukorras ei ole eluliselt usutav, et ta oleks tunnistajatele avaldanud, et tegemist on tema viimse tahte avaldusega- ta ei olnud valmis aktsepteerima ega mõistma, et tema tervislik seisund võib olla väga halb. Küll aga on testaator korduvalt maininud, et kostja oli tema korterist huvitatud. Alternatiivselt otsusevõimetusele tuginemisele leiab hageja, et testament on tühine ka vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Esmalt leidis hageja, et testament ei pruugi olla E L ́i allkirjastatud, ka on
2-17-17430 kuu ja aasta trükitud ning omakäeliselt on märgitud üksnes kuupäev. Samuti ei ole testaator järginud nõuet teavitada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajateks tema testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. E L ́i tervislik seisund ei takistanud tal teavitada tunnistajaid suuliselt või kirjalikult. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et E L oleks teavitanud tunnistajaid ka muul moel. Üksnes valmis trükitud testamendile allkirja kirjutamine ei tõenda, et E L teavitas endale, et tegu on tema viimse tahte avaldusega. Hageja hinnangul oli põhjendatud arvata ka, et tunnistajad ei viibinud üheaegselt testamendi tegemise juures. Mõlemad tunnistajad on kostjaga seotud isikud ning nende subjektiivne huvi asja lahendamiseks kostja kasuks kaalub üles nende poolt antavate võimalike ütluste objektiivsuse. Tõele ei vasta, et hagejal puudus oma emaga kontakt. Hageja viibis haiglas korduvalt oma ema juures ja tasus ka tema raviarveid, tegeledes samuti tema ravi korraldamisega. Tõele ei vasta, et kostjal olid hagejaga lähedased suhted. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et tema ja testaator olid äärmiselt lähedased. Kostja hoolitses koos isaga testaatori transpordi ja hooldamise eest tema haiguse ajal. Kostja aitas testaatorit rahaga ning E L oli soovinud asuda kostja juurde Rootsi elama. Hageja ei suhelnud oma emaga pikema aja vältel. Hageja külastas oma ema pärast hospitaliseerimist augustis vaid kahel korral. Kostja leiab, et E L oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline ning testament ei ole seega tühine. Rinnavähk ja ajus tekkinud kolded ei pruugi mõjutada otsusevõimet. Hageja viidatud kahjustused väikeajus ei väära otsusevõimet. Ka testaatorile manutatud ravimid ei tekita kõrvaltoimeid, mis võiks väärata otsusevõimet. Haiglas dokumenteeritu viitab mitmel korral sellele, et testaator oli täielikult orienteeritud ajas ja kohas. Sotsiaaltöötajal ei tekkinud kahtlusi testaatori otsusevõime osas. Neuroloog T M on diagnoosinud testaatoril 14.08.2017 põhihaiguse tüsistusena kerge kognitiivse funktsiooni häire, olles viibinud testaatoriga koos ka 09.08.2017 ja 10.08.2017. Miski ei viita sellele, et 14.08.2017 seisuga oli testaator otsusevõimetu. Ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne tõend ega tõenda otsusevõime puudumist. Tõendid viitavad sellele, et E L oli testamendi tegemise ajal teovõimeline. Samuti viitavad otsusevõimele tunnistajate ütlused, testaator tundis ära ühe tunnistaja ja ühe oma tuttava ning nad meenutasid koos ühiseid sündmusi ja tuttavaid. Tütrele testamendi tegemise fakti avalikustamata jätmine ei viita otsusevõime puudumisele. Tõele ei vasta, et testaator soovis varasemalt jätta vara tütrele. Kostja hinnangul vastab testament ka pärimisseaduses sätestatud vorminõuetele. Testament allkirjastati testaatori poolt. Pärimisseaduse (PärS) § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti. Tunnistajad viibisid üheaegselt juures. Tunnistajate teavitamine on Riigikohtu praktika kohaselt võimalik ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Ka ei pidanud testaator tunnistajaid teavitama, sest kõigile oli üheselt arusaadav, et tegu oli testamendi allkirjastamisega ja selle tunnistamisega. Menetluse käik
3.Kohtu 22.11.2017. a hagi tagamise määrusega on peatatud E L ́i pärimisasjas pärimistunnistuse tõestamine ja väljaandmine kuni praeguses tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kohtuotsuse põhjendused
2-17-17430
4.Hageja on taotlenud protokolli parandamist. Kohus leiab, et taotlus ei ole põhjendatud. Protokoll ei pea olema stenogramm. Kohus on eksperdi ütlused olulises osas (valdavas ulatuses) kajastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätetest ei tulene, et ütlused peavad olema täies ulatuses, s.o sõna-sõnaliselt protokollitud. Riigikohus on 28.10.2019. a lahendis asjas nr 2-16-122860 leidnud, et protokollis peab olema kajastatud ütluste põhisisu. Kohus, olles tutvunud taotletud protokolli parandustega, ei leia, et eksperdi ütlustest oleks põhisisu kajastamisel oluline osa välja jäänud. Seetõttu ei pea kohus taotlust põhjendatuks ega rahulda seda.
5.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on E L ́i tütar, seega seadusjärgne pärija. Välja ei ole toodud, et testaator oleks enne 14.08.2017 teinud muu testamendi. Seega ei ole vaidluse all, et hageja on esimese järjekorra seadusliku pärijana õigustatud E L ́i poolt 14.08.2017 tehtud testamenti (I kd, tl 12) vaidlustama. Samuti ei ole vaidluse all, et E L ́il esines 14.08.2017 testamendi tegemise ajal rinnavähk, mille siirded olid haaranud suure osa ajust. Poolte vahel on vaidlus selles, kas ja mis määral mõjutasid viidatud kahjustused E L ́i otsusevõimet 14.08.2017 seisuga, samuti kas testament võiks olla tühine vormipuuduse tõttu. Testamendi tühisus otsusevõimetuse tõttu
8.PärS § 13 lg 1 järgi on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korralduse. Otsustamaks, kas hageja nõue kuulub rahuldamisele või mitte, juhindub kohus TsÜS § 13 lg-s 1 sätestatust. Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).
9.TsÜS kommenteeritud väljaande (Tallinn, 2010, lk 59) järgi tähendab otsusevõimetus, et isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. See suutmatus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. /---/ Praktikas võib olla tegemist piiripealsete juhtumitega otsusevõimetuse ja piiratud teovõime vahel. Nii võib isik vaimse seisundi tõttu olla aeg-ajalt piiratud teovõimega, siis jälle mitte. Vahepealsetel perioodidel võib aga ette tulla juhuseid, kus isik ei ole küll piiratud teovõimega, kuid on mingi konkreetse tehingu tegemisel otsusevõimetu. Kohtu hinnangul ei olnud testaator testamendi tegemise ajal võimeline adekvaatselt hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve.
10.Kohus leiab, et kostja on ekslikult leidnud, justkui peaks asja lahendamisel eelkõige lähtuma sellest, kas testaatori eluajal ja just testamendi tegemise ajal esines alus E. L ́i teovõime piiramiseks ja temale eestkostja määramiseks. TsÜS §-st 13 ei tulene, et otsusevõimetuse tuvastamise eelduseks on teovõime piiramise vajaduse tuvastamine. Samuti tuleneb perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 2 esimesest ja teisest lausest, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik ning eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
2-17-17430 Põhjendatud ega vajalik ei ole anda hinnangut eestkostevajaduse hüpoteetilise esinemise kohta olukorras, kus puuduvad igasugused indikatsioonid selle kohta, et isiku huvide kaitse eestkoste seadmise läbi oli üldse vajalik.
11.Asjaolu, et E L oli 14.08.2017 testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, nähtub kohtule erinevatest asjas esitatud tõenditest. Esmalt käsitleb kohus asjas läbi viidud ekspertiisist nähtuvat. Kohtu 15.05.2018. a määruse alusel on viidud läbi kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia ekspertiis. Ekspertiisi läbiviijateks olid riiklikult tunnustatud eksperdid psühhiaater K E ja kliinilise psühholoogia magister T K. Eksperdid jõudsid 05.10.2018 ekspertiisiaktis nr 17/22 (I kd, tl 179-194) järeldusele, et testamendi allkirjastamise ajal 14.08.2017 esines E L ́il püsiv raske kognitiivne defitsiit (täidesaatvate e. eksekutiivsete funktsioonide häirumine), mis välistas temal võime aru saada ümbrusest, oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Samuti välistas E L ́il esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit temal võime sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. E L ́il hiljemalt alates 09.08.2017 püsivalt esinenud raske kognitiivne defitsiit on hõlmatav määratlusega „nõrgamõistuslikkus“. Samuti jõudsid eksperdid järeldusele, et testaatoril esinenud kasvaja kui selline ei põhjusta oma asukohast tulenevalt psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, kuid kasvaja levimisel teistesse organitesse tekkivad siirded e. metastaasid põhjustavad häireid vastavate organsüsteemide töös. Raske kognitiivse defitsiidi esinemine E L ́il on põhjuslikus seoses temal hiljemalt 09.08.2017 esinenud hulgalistest metastaasidest põhjustatud püsiva kahjustusega peaajus, mis põhjustas ka krambihoogude vallandumise 09.08.2017. Ekspertide hinnangul ei nähtu testaatori meditsiinilisest dokumentatsioonist temale manustatud ravimite toimest põhjustatud raskete psüühikahäirete ega kognitiivse defitsiidi esinemist ning E L ́il esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit ei ole põhjuslikus seoses temale manustatud ravimitega. 26.08.2017 toimunud vestluse helisalvestisest nähtub E L ́il raske kognitiivse defitsiidi (täidesaatvate e. eksekutiivsete funktsioonide häire) esinemine, mis esines tal püsivalt hiljemalt alates 09.08.2017. Helisalvestisest nähtuvalt ei olnud E L sellel ajal suuteline õigesti hindama tegelikkuse asjaolusid. Ekspert K E on kohtuistungil selgitanud, et E L ́i testamendi adekvaatset tegemist takistas eelkõige eksekutiivsete funktsioonide häire, sest see takistab inimest aru saamast oma tegevusest ja sihipärast planeerimist. Samuti selgitas ekspert. „Eksekutiivsete funktsioonide defitsiit on niisugune defitsiit, millest sageli tavainimesed ei saa hästi aru. Mingi hetk räägib normaalselt, aga kui võtta kooskõlas asju, siis kooskõla laguneb ära, tekivad vastuolulised andmed. Patsient ei mõista, et ta sellisel moel asju avaldab ja käitub. Ei suuda planeerida oma tegevusi ja seetõttu on tema tegevuse sihipärasus häiritud“. Kohtu hinnangul nähtub ekspertide arvamusest, et eksperdid ei ole leidnud, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Testamendi tegemine eeldab oma tegudest, nende tähendusest ja tagajärgedest aru saamist ja samuti oma tegevuse planeerimist. Otsusevõimest ei saa rääkida olukorras, kus isik ei ole suuteline oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest aru saama ega oma tegevusi sihikindlalt planeerima.
12.Hageja hinnangul on eksperdid vastanud ammendavalt ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele ning eksperdiarvamuses puuduvad vastuolud. Kostja on leidnud, et eksperdiarvamus ei ole usaldusväärne. Kostja kriitika põhineb peamiselt järgnevatel etteheidetel: ekspertide järeldus läheb vastuollu varasemalt isikuga kokku puutunud neuroloogi järeldusega; akt ei vasta TsMS § 301 lg-s 1 sätestatud nõuetele; „nõrgamõistuslikkus“, millele on järeldustes viidatud, on vaimne alaareng, mille esinemisele puuduvad viited; järeldustes ei ole määratud konkreetset
2-17-17430 Rahvusvahelise haiguste klassifikatsioonile (RHK) vastavat diagnoosi; eksperdid on arvestanud vaid neid haigusloo kirjeid, milles on viidatud vaimse tervise häiretele ning on jätnud arvestamata need kirjed, milles on viidatud häirete puudumisele; ekspertide poolt lõppjärelduseni jõudmise käik ei ole arusaadav ega kontrollitav; ekspertiisiaktis puuduvad uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele.
13.Kostja on märkinud, et kui olemasolevad andmed on ebapiisavad seisukoha võtmiseks, siis ei ole võimalik ka nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire esinemist kinnitada. Kohtu hinnangul on eksperdid piisavalt selgitanud, miks ei olnud võimalik olemasolevate andmete põhjal võimalik määratleda täpset RHK diagnoosi. Eksperdid on esile toonud, et olemasolevad andmed viitasid sellele, et isikul avalduv häire oli oluliselt raskem kui kergele kognitiivsele defitsiidile vastav häire. Samas ei ole raskel kognitiivsel defitsiidil omaette koodi. Ekspert T K on ütlustes selgitanud: „On võimalik diagnoosida kerget kognitiivset häiret (asjaolud räägivad sellele vastu) ja järgmisena on võimalik diagnoosida dementsust. Dementsuse diagnostilised kriteeriumid on sellised, et selleks peab olema jälgitud vähemalt poole aasta jooksul. Dementsuse diagnoosimine oleks olnud ebakorrektne. Dementsust ei saa diagnoosida, kuna ta suri ära enne, kui pool aastat möödus.“ Ekspert K E on selgitanud: „Dementsuse diagnoosimiseks on tarvis ajuuuringut, neuropsühholoogilist uuringut ja defitsiitide püsimist poole aasta vältel.“ Kohus nõustub kostjaga selles, et postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi puhul tuleb diagnoosimisel lähtuda samadest diagnoosi kriteeriumidest nagu elus patsiendi puhul. Siiski tuleb praegusel juhul arvestada erisust, mis tuleneb sellest, et postuumse ekspertiisi puhul ei ole võimalik kasutada pikaajalist jälgimist ja täiendavate uuringute tegemist. TsMS § 302 lg-st 1 tuleneb, et ekspert peab andma talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamuse. Kohtu hinnangul ei saa eksperdi õige ja põhjendatud arvamuse andmist takistada asjaolu, et täpne RHK diagnoos puudub või pole täidetud eelduslikult õige diagnoosi määramise eelduseks olev ettenähtud jälgimisaeg. Eksperdid on olemasolevate andmete põhjal andnud hinnangu, et testaatoril esines raske kognitiivne defitsiit. Kui ekspertide hinnangul ei vastanud isiku seisund kerge kognitiivse defitsiidi diagnoosile, siis oleks terviseseisundile mittevastava diagnoosi panemine või siis diagnostilisi kriteeriume eirates dementsuse diagnoosimine olnud ebakorrektne ning vastuolus TsMS § 302 lg-st 1 tuleneva kohustusega.
14.Kostja on kritiseerinud ekspertide järeldust osas, milles eksperdid leidsid, et E L ́i seisund on hõlmatav määratlusega „nõrgamõistuslikkus“. Ekspert T K selgitas kohtuistungil, et nõrgamõistuslikkus ei ole diagnoos, vaid on tsiviilseadustiku mõiste psüühikahäirete kohtapuhtalt õiguslik mõiste. Sealhulgas on erinev süstemaatika kriminaalmenetluse seadustikus ja TsÜS-is. See, mida eksperdid testaatoril kogumis nägid, vastab TsÜS-is esitatud psüühikahäirete sümptomaatikale. Praegune klassifikatsioon nõrgamõistuslikkust ei tunne. Eksperdid ei ole diagnoosinud nõrgamõistuslikkust, vaid on viidanud, et raske kognitiivne defitsiit vastab või on hõlmatav õigusliku määratlusega nõrgamõistuslikkus. Ekspert K E selgitas samuti, et eksperdid ei ole diagnoosinud nõrgamõistuslikkust, vaid diagnoositud on raske kognitiivne defitsiit, mis on samastatav juriidilise mõistega nõrgamõistuslikkus. Ekspert K E selgitas ka, et õigem väljend oleks nõdrameelsus. Kostja on märkinud, et ekspertide lõppjäreldus väljub nende ekspertiisi alast, kuna eksperdid viitavad juriidilisele mõistele. Kohtu hinnangul ei saa juriidilisele mõistele viitamist pidada ekspertiisi puuduseks. Kohtu hinnangul on eksperdid selgitanud ammendavalt, miks esineb ekspertiisis viide nõrgamõistuslikkusele. Ekspertiisist ei nähtu, et eksperdid oleks diagnoosinud nõrgamõistuslikkuse kui meditsiinilise seisundi. Seega ei ole ekspertide järeldus vastuoluline.
15.Kostja etteheide, et ekspertiisiakt on rajatud üksnes 26.08.2017 lindistusele, ei ole kohtu
2-17-17430 hinnangul põhjendatud. Eksperdid on selgitanud ning ekspertiisiaktist nähtub, et lisaks 26.08.2017 lindistusele tugineb ekspertiisiakt ka alates 10.08.2017 tehtud tähelepanekutele isiku vaimse tervise seisundi kohta. Samuti on meelevaldne kostja väide, et eksperdid on arvestanud vaid neid haigusloo kirjeid, milles on viidatud vaimse tervise häiretele ning on jätnud arvestamata need kirjed, milles on viidatud häirete puudumisele. Eksperdid on oma järeldustes selgelt välja toonud, et E. L ́i oli ravipersonali poolt kirjeldatud vahelduvalt- mõnel päeval adekvaatselt kontaktsena, mõnel päeval ebaadekvaatsena, mälu- ja orienteeritushäiretega. Eksperdid on ka viidanud oma järeldustes ja kinnitanud kohtuistungil, et on hinnanud asjassepuutuvaid andmeid kogumis.
16.Kostja on leidnud, et ekspertiisiaktist ei nähtu, mis konkreetselt takistas E L ́il oma tegude tähendusest aru saamast ja neid juhtimast, samuti ei nähtu kostja hinnangul ekspertiisiaktist, et E L ́il oleks tuvastatud vaimuhaigus või mõni muu psüühikahäire, ka ei ole ekspertide poolt lõppjärelduseni jõudmise käik arusaadav ega kontrollitav. Kohus ei nõustu kostjaga. Eksperdid on oma arvamuse põhjenduse osas välja toonud, millele tuginedes nad oma järeldustele jõudsid- teave varasema diagnoosi kohta, 09.08.2017 tuvastatud peaaju kahjustused, alates 10.08.2017 tehtud haigusloo kirjed testaatori vaimse seisundi kohta, 26.08.2017 vestluses testaatori poolt avaldatu, teostatud ravi ning määratud ravimid. Ekspertiisiakti lehekülgedel 23-26 on toodud need kirjed meditsiinilisest dokumentatsioonist, mis kirjeldavad isiku terviseseisundit. Lehekülgedel 27-28 on toodud see osa 26.08.2017 vestlusest, mis võimaldab anda hinnangut isiku vaimse tervise seisundi kohta. Eksperdiarvamuse põhjenduses (ekspertiisiakti lk 29) on välja toodud, millised kahjustused E L ́il esinesid ning kas ja kuidas need mõjutasid tema vaimset tervist. Samuti on välja toodud, et hiljemalt alates 09.08.2017 esines E L ́il peaaju, eelkõige väikeaju ulatuslikust kahjustusest tingituna selline kognitiivne defitsiit (eeskätt täidesaatvate e. eksekutiivsete funktsioonide häirumine), mis välistas temal võime ümbrusest ning oma tegude ja otsuste tähendusest arusaamiseks ja sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Kohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktist selgelt, millele tuginedes ning millistele järeldustele on eksperdid jõudnud. Ekspertiisiaktis on välja toodud isiku diagnoos, temal esineva häire olemus ning kirjeldus, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab.
17.Kostja hinnangul seab ekspertiisiakti usaldusväärsuse kahtluse alla ka akti järelduste vastuolu diagnoosiga, mille määras E L ́iga kohtunud ja temaga vestelnud neuroloog. Ravidokumentidest nähtuvalt on neuroloog T M teinud tähelepanekuid testaatori seisundi suhtes vähemalt 09.08.2017, 10.08.2017, 14.08.2017 ning 15.08.2017 (I kd, tl 17-19 pöördel). Päeviku kannetest ei nähtu, kui pika aja kestel neuroloog testaatoriga suhtles või teda jälgis. Kohus märgib, et puudub alus eeldada, et neuroloogi diagnoos on pandud pikaajalise jälgimise, uuringute ja vestluse alusel. 26.08.2017 salvestis võimaldab samas jälgida piisavalt pika aja kestel isiku kognitiivsete funktsioonide häirumist. Kooskõlas mitme päeva kestel erinevates situatsioonides tehtud ülestähendustega on võimalik jõuda põhjalikule järeldusele isiku vaimse seisundi suhtes. Kohus märgib, et ka neuroloogil puudus olemasolevate andmete põhjal võimalus tuvastada dementsust, seda liiga lühikese jälgimisaja tõttu. Seega ei pruugi neuroloogi määratud diagnoos tähendada, et neuroloog ei hinnanud isiku häiret sügavamaks kui kerge kognitiivne defitsiit, vaid seda, et teistsuguse seisundi diagnoosimiseks puudus piisav aeg. Ka see võib seletada neuroloogi ning ekspertide järelduste vastuolu. Tsiviilkohtumenetluse kommenteeritud väljaandes III (Tallinn, 2018, lk 44) on leitud, et lisaks võib juhtuda, et isikule on pandud diagnoos, mille kohaselt esineb isikul kerge psüühikahäire, kuid tema igapäevane toimimine on sellest psüühikahäirest sedavõrd häiritud, et psüühikahäire hinnatakse siiski raskeks. Eeltoodust tulenevalt tuleks ka kohtul, kelle ülesandeks on anda õiguslik hinnang sellele, kas isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 või SHS § 105 lg 1 p 1
2-17-17430 tähenduses, lähtuda mitte konkreetsest diagnoosist, vaid sellest, kas ja millises ulatuses mõjutab isikul esinev psüühikahäire isiku igapäevast toimimist. Kohus märgib, et ainuüksi selle põhjal, et E L ́il diagnoositi neuroloogi poolt kerge kognitiivne defitsiit, ei saa teha paikapidavaid järeldusi selle kohta, kuidas selline häire mõjutas tema võimet sihipäraselt tegutseda. Testamendi tegemine eeldab sihipärase tegutsemise võimet, selline võime oli asjas esitatud tõenditest nähtuvalt testaatoril tugevalt häiritud. Seega ei oleks otsusevõime olemasolu tõendatud (kogumis muude tõenditega) ka juhul, kui neuroloogi diagnoos oleks selle panemise hetkel vastanud enam testaatori vaimse tervise seisundile.
18.TsMS § 301 lg 1 teises lauses on sätestatud nõuded, millele ekspertiisiakt peab vastama. Selle järgi peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Kohus ei nõustu kostja väitega, et asjas esitatud ekspertiisiakt ei vasta TsMS § 301 nõuetele, kuna ei sisalda eelviidatud asjaolusid. Ekspertiisiakti lehekülgedel 23-25 on välja toodud nii 09.08.2017 teostatud aju visualiseerival uuringul tuvastatu kui ka väljavõtteid meditsiinilisest dokumentatsioonist, milles on kirjeldatud nii häirete puudumist kui ka nende esinemist ja ka seda, et leidu on hinnatud väikeaju kahjustusena. Samuti on viidatud MoCa testi tulemusele- 15 punkti võimalikust 30-st ning antud selgitus testi hindamise kohta erinevate kognitiivsete funktsioonide osas. Samuti on ekspertiisaktis välja toodud, millised kognitiivsete funktsioonide häirete ilmingud nähtusid 26.08.2017 vestlusest. Eksperdiarvamuse põhjenduse osas on eksperdid toonud lühidalt välja, millele tuginedes on nad leidnud, et E. L ́il esinesid kognitiivsete funktsioonide häired. Samuti on välja toodud, et selliste funktsioonide häirumine on iseloomulik väikeaju ulatuslikule kahjustumisele. Samuti on eksperdid jõudnud järeldusele, et peaaju, eriti väikeaju ulatuslikust kahjustusest tingituna esines testaatoril selline kognitiivne defitsiit, mis välistas temal võime ümbrusest ning oma tegude ja otsuste tähendusest aru saamiseks ja sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Tsiviilkohtumenetluse kommenteeritud väljaandes I (Tallinn, 2018, lk 1570) on leitud, et samas ei ole siiski vajalik eksperdiarvamusse kirja panna teadusartikleid või uurimusi, millele ekspert oma järeldustes tugineb, ega nt terviseseisundi ekspertiisi puhul üldiselt kirjeldada mõne haigusega kaasnevaid sümptomeid. Kohtu hinnangul on uuringu tulemused eksperdiarvamuses piisavalt selgelt sõnastatud. Eksperdiarvamus sisaldab ka uuringute kirjeldust, uuringutulemusi ning ammendavaid vastuseid kohtu küsimustele. Seega on tegemist nõuetekohase ekspertiisiaktiga.
19.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kostja kriitika eksperdiarvamuse suhtes ei ole asjakohane. Kohtule ei nähtu eksperdiarvamusest kostja viidatud puudused ning kohtu hinnangul on tegemist usaldusväärse tõendiga. Kohus ei tugine järelduste tegemisel siiski vaid ühele asjas esitatud tõendile. Kohtu hinnangul on ekspertide järeldus täiel määral kooskõlas teistest asjas esitatud tõenditest nähtuvaga, kohus käsitleb seda alljärgnevalt.
20.E L ́i haigusloost nähtuvalt (I kd, tl 31 pöördel, tl 32 pöördel, tl 87 pöördel, tl 92 pöördel, tl 95 pöördel), oli ka enne 09.08.2017 hospitaliseerimist tähelepanekuid selle kohta, et ta ei olnud päris adekvaatne, oli pidurdunud ja esines teadvuse hägustumist. Kohtu hinnangul omavad suuremat tähendust siiski ravipersonali kirjed alates 09.08.2017. 09.08.2017 kirjed: „Kas saab ümbritsevast aru?- ei“ (I kd, tl 8); “ Patsient olla isale väitnud, et nüüd tervis korras“ (I kd, tl 8 pöördel); „Neuroloogiliselt igati orienteeritud ajas, kohas ja isikus, kohati mäluhäireid sündmuste osas“ (I kd, tl 10 pöördel); „Andnud 2 gener. krambihoogu, hoogude vahel teadvusele ja adekvaatseks ei tulnud“, „EMO-s äratatav, ütleb nime, sahkerdab voodis, ütleb, et on „vere võtmises“, korraldusi täidab latentsiga“ (I kd, tl 16 pöördel); „Ise oma elu ja ravi korraldamisega hakkama ei saa“; „Uimane, kuid küsimustele vastab adekvaatselt. Korraldusi
2-17-17430 täidab“ (I kd, tl 17). 10.08.2017 kirjed „Küsimustele vastab, korraldusi täidab latentsiga“, „Pt pisut pidurdatud, unise olekuga. Orienteeritud kohas, isikus, situatsioonis; ajas osaliselt (aastat teab). Täpselt ei mäleta, mis eile juhtus- ütleb, et oli parajasti bussis teel Tallinna, kui hakkas „halb“, tekkis nõrkus. Kõne selge.“; „Sõnaliselt kontaktne, jutt alati ei ole adekvaatne (väidab, et tal pole ühtegi kaasuvat haigust; arvab, et toodud haiglasse vererõhu tõttu jm). Enesehooldusel vajab osalist abi ja juhendamist.“, „Pt aeg ajalt desorienteeritud. Otsib oma voodit ja pükse, kuuleb isa häält.“ (I kd, tl 17). 11.08.2017 kirjed: „Patsient on rahuldavas üldseisundis, kaebab peauimasust ja peapööritust. Kõne on selge, kuid kergelt aeglustunud. Orienteeritud isikus, ajas ja situatsioonis osaliselt, eksib kuupäevaga ja haigusteadlikkus on puudulik.“, „Orienteeritud osaliselt.“ (II kd, tl 18). 12.08.2017 kirjed: „Vaimne võimekus normaalne“, „Unustab piirangud mäluhäire tõttu“, „Veidi pidurdatud“, (I kd, tl 18-18 pöördel). 13.08.2017 kirjed: „Pt adekvaatselt kontaktne, kuid väga loid“, „Päeval pt ise kaebusteta, kuid ikka uimane. Küsimustele vastab adekvaatselt aga mõtlemine väga aeglane“ (I kd, tl 18). 14.08.2017 kirjed: „Patsient kaebab peauimasust“, „pt adekvaatselt kontaktne, kuid uimane“ (I kd, tl 19). 15.08.2017 kirjed: „Neuroloogiliselt igati orienteeritud ajas, kohas ja isikus, kohati mäluhäireid varasemate sündmuste osas.“, „Patsiendi sõnul on enesetunne loid“ (I kd, tl 20-21 pöördel). 18.08.2017 kirje: „Üldseisundi oluline halvenemine, ECOG 4, somnolentne, desorienteeritud“ (I kd, tl 11). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodud kirjetest, et testaatori seisund oli ajavahemikus 09.08.201718.08.2017 muutlik, seda ka ühe päeva lõikes. Varieerus nii adekvaatsus kui ka orienteeritus. Püsivalt esinesid mäluhäired ning haigusteadlikkus oli püsivalt puudulik. Korduvalt on välja toodud pidurdatust, uimasust, loidust ning küsimustele latentsajaga vastamist. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et taolised ilmingud olid tingitud ravimite mõjust ning et just 14.08.2017 seisuga need mõjud puudusid. Samuti asuti kiiritusravi läbi viima alles 15.08.2017, seega ei saanud ka kiiritusravi kuidagi mõjutada testaatori vaimset seisundit testamendi tegemise päeva seisuga.
21.Haigusloost nähtuvalt viidi 11.08.2017 läbi kognitiivse funktsiooni hindamine, MoCa test, mille tulemus on 15/3-st. Märgitud on, et patsient kaotas punkte pea kõikides kognitiivsetes funktsioonides: täidesaatev (patoloogiline kellatest) ja nägemis-ruumitaju 2/5; nimetamine 3/3; tähelepanu 3/6; keel 2/2; üldistamine 1⁄2; meenutamine 2/5 ning orientatsioon 2/6. Ekspert T K on kohtuistungil selgitanud, et kerge kognitiivne häire diagnoositakse, kui testitulemus jääb alla keskmise, mis on 21,3. Alzheimeri tõvega patsientide keskmine on ca 17. Ekspertide hinnangul ei ole neuroloogi järeldus kerge kognitiivse defitsiidi esinemise osas kooskõlas MoCa testi tulemusega. Ekspertide hinnangul ei võimalda see, et testaator ei tulnud toime terve komplekti väga lihtsate ülesannetega, jõuda järeldusele, et tema mõistusega oli kõik korras.
21.E L ́i vaimset seisundit iseloomustavad asjaolud nähtuvad kohtule ka 26.08.2017 helisalvestisest (hageja 19.12.2017 seisukoha lisa 8; väljavõte ekspertiisiaktis I kd, tl 180-186 pöördel). Helisalvestisest nähtub, et üldjoontes oli E L adekvaatne ning vastas esitatud küsimustele, orienteerudes üldiselt ajas (pakkus erinevaid haiglasse toomise nädalapäevi), ei
2-17-17430 mäletanud osaliselt varasemalt toimunut (talle tablettide toomist, varasemat ravi Tallinnas, Tallinna ravi kestust jne), kuid mitmetele küsimustele andis erinevaid ja vastuolulisi vastuseid ning väitis sama asjaolu kohta kord üht, kord teist. E L väitis algul, et kassid on M juures ja M ei ole selle vastu midagi; hetk hiljem, et kassid on ikka oma kodus ja M vaatab nende järele ja siis käib kasse veel vaatamas M. E L ́i perearst pidi olema testaatoriga samas majas (haiglas), enne oli perearst nimega T, Tallinna perearst tuli Põltsamaale, nüüd on tema perearst R R, „tema on seal see pomo, tal on siin käpp sees... me oleme kõik tema all“, Tallinnast Põltsamaale tulnud perearsti nime ei mäleta, enne oli H, R on nüüd perearst xxx tänaval. Testaator andis erinevaid ütlusi selle kohta, kas ta töötab, kas tal on sissetulek, kuidas on talle Haigekassa teenus tagatud. Šiškini maali koopia oli kord Szolnoki korteri seina peal, kord teises korteris; J käib tööl kord Soomes, siis hoopis Rootsis; Jel on korter Põltsamaal või hoopis Tallinnas, S tänaval; J oli huvitatud testaatori kodust, aga testaator jättis selle endale; tegelikult J ikka ei tahtnud tema kodu endale saada, ta tahtis sinna lähedale, aga testaator selgitas olukorra äraet testaatoril peab olema oma kodu ja „tehke teie mis tahate...„ Je pere elab Rootsis; siis jälle, et elavad Tartus, aga käivad sageli Tallinnas. Testaator leiab, et on 52 aastat vana (tegelikult 45). TÜ Kliinikumist Põltsamaale haiglasse tuli testaator „lihtsalt ise vabatahtlikult üle õue“; hiljem jälle, et tuli taksoga. Samuti avaldas testaator, kelle üldseisundit ja haiguse halba prognoosi arvestades lõpetati onkospetsiifiline ravi ning määrati vaid toetav ravi, et vaatab, et kui järgmine nädal välja saab, siis läheb kas koju või ennast edasi turgutama- tööle ta pigem kohe ei lähe. Ka leidis ta, et „Nüüd väike lõõgastus, puhkus tagantjärgi ja olen jälle taas toimekas ja taas inimene, nagu alati“, „Ma ei hakka surema, ma lihtsalt tuleviku peale...“, „Tagasi tulen, siis saan jälle tööle minna ja ... omadega tegeleda ja ... praegu ma veel kohe ei saa“, „See on sihuke hoovõtt ainult väike, ülejäänud on kõik nohu minu küljes“.
22.Kohtu hinnangul viitab salvestisest nähtuv selgelt sellele, et E L ei ole täiesti adekvaatne. Ta orienteerus ajas ja situatsioonis üksnes osaliselt, küsimustele vastates pigem pakkus sel hetkel talle loogilisena näivaid vastuseid ning tal esinesid mäluhäired. Ekspert T K on selgitanud (II kd, tl 151 pöördel-152), et eksekutiivse häire olemus on see, et isik oma arutlustes, tegevustes, mälestuste esiletoomises ei suuda pidada järge. Kõik asjad on justkui omavahel loogiliselt seotud, need kaks asja, aga kõik kokku on siiski seosetu. Kohtu hinnangul esinevad helisalvestises testaatori avaldustes just sellised ilmingud. Kohus nõustub ekspertide järeldusega selles, et E L ei olnud 26.08.2017 seisuga suuteline õigesti hindama tegelikkuse asjaolusid.
23.Salvestis on tehtud pärast testamendi tegemise aega. Ekspert T K on välja toonud, et eriteadmistest lähtuvalt ei saa järeldada muud kui et tervel sel vahepealsel perioodil (s.o 0926.08.2017) ei saanud olukord olla parem. Ekspert K E on selgitanud, et ulatuslik ajukahjustus ei teki ühe päevaga (II kd, tl 156). Seega puudub kohtul alus arvata, et E L ́i seisund oli 14.08.2017 oluliselt parem, kui 26.08.2017. Testaatori kognitiivsed funktsioonid olid haigusloo sissekannetest nähtuvalt suuresti häirunud juba hospitaliseerimisel ning ka järgnevatel päevadel on täheldatud kognitiivsete funktsioonide erinevat seisundit. Seega puudub igasugune alus eeldada, et 14.08.2017 testamendi tegemise hetkel oli testaatori seisund adekvaatne ning testaator oli just sel hetkel otsusevõimeline.
24.Otsusevõimetusele viitavad kohtu hinnangul ka tunnistajate ütlused. K O on andnud kohtuistungil ütlusi (II kd, tl 159) testaatori seisundi kohta testamendi tegemise hetkel: „ta ei olnud jutukas, ta ei rääkinud väga, pigem olid teised nagu sellised vestlejad. Samas kui ta vastas või kui ta osa võttis vestlusest, siis ma sain nii palju aru, et ta saab aru, et ei olnud päris nii, et üks rääkis
2-17-17430 aiast ja teine aiaaugust“. Tunnistaja Ü-M S on kirjalikes ütlustes (II kd, tl 145) kinnitanud, et tema hinnangul oli E L täie mõistuse juures ja ta sai aru, kes tema juurde tulid ning mõistis sedagi, kus ta parasjagu viibib. Samuti mäletas E L tunnistajaga varasemat kohtumist. Tunnistajal ei tekkinud kahtlusi E L ́i teadlikkuses toimingu sisu ja testamendi alla kirjutamise tähenduse osas. Samas on tunnistaja kinnitanud, et see arusaam ei tekkinud tal E L ́i poolt avaldatust tulenevalt, vaid talle paistis, et kõik on juba läbi räägitud ja ette valmistatud. Tunnistaja järeldas seda asjaolust, et kui E testamendi läbi luges, oli ta rahulik ning ei kommenteerinud testamenti. Kognitiivsete funktsioonide häirele on eksperdiarvamusest nähtuvalt omane, et isik võib anda adekvaatseid vastuseid üksikutele küsimustele, mistõttu temaga lühiajalisel suhtlemisel ei pruugi kognitiivsete funktsioonide häirumine olla märgatav. Seega on tõenäoline, et testaatoriga kõigest lühidalt vestelnud tunnistajad ei pruukinud hoomata, et testaator ei olnud teo- ja otsusevõimeline.
25.Kohus nõustub hagejaga selles, et testaator ei olnud võimeline aru saama testamendi sisust ega teadvustanud, et ta kirjutab oma viimset tahet väljendavale testamendile alla. Vestluses esitatust nähtub, et E L ei teadvustanud endale oma haiguse tõsidust. Kodune testament on piiratud kehtivusajaga. PärS § 25 lg 1 kohaselt kaotab kodune testament kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Koduse testamendi tegemine on põhjendatud tavaliselt olukorras, kus testaatoril on alust kahtlustada oma elupäevade peatset lõppu ja/või notariaalse testamendi tegemine on takistatud. Seega, kui testaatori sooviks oli jätta oma korter oma vennale kaugemas tulevikus ning testaator oleks olnud suuteline ratsionaalselt mõtlema ja oma tegevust planeerima, oleks ta ilmselt valinud pikema kestusega tahteavalduse võimalusenotariaalse testamendi. Notari võib kutsuda ka haiglasse. 26.08.2017 helisalvestisest nähtub kohtu hinnangul selgelt, et pärandaja oli ise veendunud, et tema tervis on paranemas ning varsti naaseb ta tagasi oma varasema elu ja tegemiste juurde. Seega puudus tal (lähtudes tema enda arusaamast oma tervisliku seisundi kohta) igasugune vajadus teha kiireloomulisi korraldusi oma vara suhtes ajaks, mil ta vara ise vajab.
26.Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et vorminõuete puudulik järgimine (kohus käsitleb seda hiljem) tuleneb asjaolust, et testaator ise ei oleks olnud suuteline nõuetekohaselt testamenti koostama. Eksperdid on leidnud, et testaator ei olnud suuteline sihipäraselt oma tegevusi planeerima. Ravidokumentide sissekannetes on korduvalt välja toodud, et E L oli uimane, magas suure osa ajast ning 13.08.2017 on täheldatud ka, et tema mõtlemine oli väga aeglane (I kd, tl 36 pöördel). Arvestades patsiendi varieeruvat orienteeritust, mäluhäireid, uimasust ja mõtlemise aegsust, samuti seda, et E Li ise ei teadvustanud endale oma haiguste tõsidust ning tegi ebareaalseid tulevikuplaane, ei ole eluliselt usutav, et E L tundis 14.08.2017 sedavõrd suurt muret oma vara saatuse pärast peale tema surma, et pidas testamendi tegemist hädavajalikuks. Kohus on tõendite põhjal veendunud, et ilma J J poolse aktiivsuse ülesnäitamiseta ei oleks E L suutnud ise algatada, kavandada ja ellu viia testamendi koostamist ja allkirjastamist, rääkimata tunnistajate leidmisest. Igasuguse testamendi tegemise algatus ja tahe peab tulenema testaatorilt endalt. Taolises olukorras ei ole võimalik rääkida testaatori viimsest tahtest. Praegune testament sisaldab vaid kostja tahet – tahet üldse teha testament, samuti tahet testamendi sisu osas.
27.Kohus märgib, et kui testaator oleks olnud teadlik oma haiguse raskusest ja prognoosist ning J Jle oma vara pärandades teadlikult tütre pärandist ilma jätnud, siis on võimalik, et ta oleks jätnud tütrele sellest teavitamata. Kostja viidatud „avameelse vestluse“ puudumisest ei saa aga teha järeldusi usaldamatuse osas. Kohtu hinnangul viitab taolise vestluse puudumine pigem sellele, et tütrega vestlemisel testaator lihtsalt ei mäletanud 14.08.2017 testamendi allkirjastamist.
28.See, millised suhted olid testaatori ja hageja või testaatori ja kostja vahel, ei oma kohtu hinnangul praegusel juhul tähtsust, seetõttu ei anna kohus hinnangut ka sellele, kumma poole väited on rohkem tõendatud. Kohtu ette ei ole ka toodud asjaolusid, mis võimaldaks jõuda
2-17-17430 järeldusele, et testaatori suhted kostjaga olid sedavõrd head ja hagejaga sedavõrd olematud, et teha testament just kostja nimele. Samuti ei saa esitatud tõendite põhjal jõuda järeldusele, et testaator ei oleks mingil juhul soovinud otsusevõime olemasolul testamenti kostja nimele teha.
29.Võttes kogumis arvesse puudulikku MoCa testi tulemust, viidatud ravidokumentide kirjeid ja helisalvestisest nähtuvat, jõuab kohus järeldusele, et ka muude tõenditega peale ekspertiisiakti on tõendatud, et E L ei olnud 14.08.2017 testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Seega on testament tühine ja hagi tuleb rahuldada. Testamendi tühisus vormipuuduse tõttu
30.Hageja on tuginenud sellele, et testament on tühine ka vormipuuduse tõttu. PärS § 20 lg 1 järgi võib testament olla notariaalne või kodune. Kodune testament võib PärS § 20 lg 3 kohaselt olla ka tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament. PärS § 23 lg-s 1 on sätestatud, et testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kirjutavad tunnistajad testamendile alla kohe pärast testaatorit ning tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Kui testamendi tegemisel on rikutud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud keeldu, on testamendis tühised ainult need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes (PärS § 23 lg 5).
31.Hageja hinnangul seisnevad vormipuudused selles, et E L ei teavitanud ise tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab tema viimset tahet. Algselt leidis hageja, et testament ei pruugi olla allkirjastatud testaatori poolt, et testament ei ole allkirjastatud kahe tunnistaja poolt ning et tunnistajad ei viibinud üheaegselt testamendi allkirjastamise juures.
32.Ekspert jõudis 31.10.2018 ekspertiisiaktis nr xxx (II kd, tl 3-8) järeldusele, et 14.08.2017 kodusel testamendil on allkirja E L ́i nimel väga tõenäoliselt kirjutanud E L. Kohtu hinnangul puudub selle tõendi ja ka muude tõendite pinnalt alus jõuda järeldusele, et testament ei ole allkirjastatud E L ́i poolt.
33.Ekspert jõudis 12.09.2019 ekspertiisiaktis nr xxx (II kd, tl 77-79) järeldusele, et 14.08.2017 kodusel testamendil on K O nimel kirjutanud allkirja K O. Dokumendiekspertiisi läbi viinud ekspert jõudis 04.10.2019 ekspertiisiaktis nr xxx (II kd, tl 83-85) järeldusele, et arvamuse andmine K O allkirja kirjutamise samaaegsuse kohta teiste testamendil olevate allkirjadega ei ole võimalik. Kohtu hinnangul puudub nende tõendite ja ka muude tõendite pinnalt alus jõuda järeldusele, et K O ei ole testamenti tunnistajana allkirjastanud või ei ole seda teinud samaaegselt teiste isikute poolt allkirjastamisega.
34.Testamendi väidetav allakirjutamise aeg kahe tunnistaja juuresolekul oli 14.08.2017 päevasel ajal. Vaidlus puudub selles, et telefoninumbrit xxx kasutas K O ja numbrit xxx kasutas Ü-M S. Kõneeristusest (I kd, tl 130-131) nähtub, et telefoninumbrilt xxx on tehtud 14.08.2017 kell 13.43 kõne piirkonnas xxx (eelduslikult xxx) ning 16.38 võetud vastu kõne piirkonnas xxx (eelduslikult xxx). Telia Eesti AS vastusest (I kd, tl 136) nähtub, et numbrilt xxx on 14.08.2017 tehtud väljuv kõne 14.06 tugijaamas TAHET20 ning väljuvad kõned 11.26 ja 15.10, vastavalt tugijaamades TAHET 20 ja TAHET10. Kohtule ei ole küll teada, kus viidatud tugijaamad asuvad, kuid kohtu ette ei ole toodud tõendeid, millest nähtuks, et tunnistajad ei saanud viibida üheaegselt 14.08.2017
2-17-17430 testamendi allakirjutamise juures.
35.Hageja on tuginenud sellele, et täidetud ei olnud tunnistajate teavitamise kohustus. K O on andnud notarile ütlusi (I kd, tl 40-40 pöördel) selle kohta, et kostja ütles testaatorile, et ta võttis tunnistajad kaasa ja tegi ettepaneku testament ära teha. Testamendi sisu omavahel ei arutatud ning tunnistajale tundus, et see oli varem testaatoriga kooskõlastatud. Kostja andis varem valmis trükitud testamendi testaatori kätte, testaator luges selle läbi ja kirjutas alla. Seejärel andis kostja testamendi K O kätte, kes testamendi allkirjastamise järel ulatas selle teisele tunnistajale. E L ei öelnud tunnistajatele midagi ka testamendi allkirjastamise ajal ega sellele järgnevalt. Kohtuistungil antud ütluste sisu (II kd, tl 158 pöördel-159 pöördel) oli sama. Ütlustest nähtub, et kostja ütles testaatorile, et „leidsin tunnistajad, et teeme selle testamendi siis ära“. Samuti andis tunnistaja kohtuistungil ütlusi selle kohta, et E L ei teavitanud tunnistajaid sellest, et nad on kutsutud tunnistajateks ning et tunnistajale vaid näis, et testaator on kostjaga varem testamendi tegemisest ja selle sisust rääkinud.
36.Ü-M S on andnud notarile ütlusi (I kd, tl 41-41 pöördel) selle kohta, et kostja ütles testaatorile, et ta võttis manukad kaasa. Testamendi sisu omavahel ei arutatud. E L rääkis kostjaga midagi korterist ja sellest, et ei ole oma tütrega kaheksa aastat suhelnud. Tunnistaja sai oma sõnade kohaselt aru, et E tahab jätta oma vara kostjale. Kostja andis testamendi testaatori kätte, kes luges selle läbi ja kirjutas alla. Seejärel kirjutasid alla tunnistajad. Keegi ei palunud neid alla kirjutada, kuid nad (tunnistajad) said aru, et on „manukateks“ juurde kutsutud. Allkirjastamise ajal omavahel ei suheldud. Kirjalikes ütlustes (II kd, tl 145-146 pöördel) kinnitas Ü-M S samuti, et E L tunnistajaid eraldi ei teavitanud. Tunnistaja oletab, et seda tegi kostja, kes tutvustas neid kui testamendi tunnistajaid. Tunnistajale näis selle põhjal, et kõigile on arusaadav, mis toiminguga on tegemist ja mingeid kahtlusi kellelgi ei tekkinud.
37.Riigikohus on 06.10.2005. a otsuses nr 3-2-1-87-05 (p-s 13) leidnud, et pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Nii peab PärS § 23 lg 1 kohaselt testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab testaator teatama, et tunnistajad on kutsutud tunnistajaks testamendi allakirjutamise juurde ning, et testament sisaldab tema viimset tahet. Pärimisseaduse § 23 lg 3 näeb ette nõude, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Viidatud lahendis tuvastas Ringkonnakohus PärS § 23 lg 2 rikkumise sel alusel, et pärandaja ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Riigikohus nõustus madalama astme kohtutega testamendi tühisuse osas, märkides, et vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pärimisseaduse § 23 eesmärgist ei tulene teisiti. Kohus leiab, et ka praeguse vaidluse korral puudub alus jõuda teistsugusele järele testamendi tühisuse osas. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud nii notarile antud ütlustes 30.10.2017 (I kd, tl 21 pöördel-23) kui ka kohtule antud ütlustes (II kd, tl 145-146; 158 pöördel-159 pöördel), et E L ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tema testamendi allakirjutamise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Kohtule ei nähtu, et E L ́il oleks esinenud selline takistus tunnistajate teavitamisel, millele on viidatud näiteks Riigikohtu 10.04.2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-08, s.o kõnetakistus. Riigikohus ei välistanud viidatud 10.04.2008. a otsuses
2-17-17430 võimalust, et testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, saab teha seda ka muul viisil, sh teoga. Tõenditest ei nähtu, et E L oleks muul moel teavitanud tunnistajaid oma tahtest. Riigikohus on 06.10.2005. a otsuses nr 3-2-1-87-05 (p-s 13) leidnud, et pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Kohtu hinnangul tuleb tunnistajate teavitamata jätmisest järeldada seda, et testaator ei teadvustanud endale, et tegemist on tema viimse tahte avaldusega.
38.Testaator on märkinud omakäeliselt testamendis üksnes kuupäeva. Kuu ja aasta on juba trükitud. Kuna omakäeliselt peab olema kirjutatud nii kuupäev kui ka aasta, loeb kohus ka selle vormipuuduseks. Kostja on esimeses vastuses väitnud, et PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti. Kohtule ei nähtu viidatud sättest kostja väidetu.
39.Hageja on väitnud, et mõlemad tunnistajad on kostjaga seotud isikud ning nende subjektiivne huvi asja lahendamiseks kostja kasuks kaalub üles nende poolt antavate võimalike ütluste objektiivsuse. See, et tunnistajad on kostjaga tuttavad, ei ole vaidluse all. Hageja ei ole aga välja toonud, milles võiks seisneda tunnistajate subjektiivne huvi asja lahendamiseks ning vastavad asjaolud ei nähtu tõenditest ka kohtule. Seetõttu puudub kohtul alus kahelda tunnistajate usaldusväärsuse osas.
40.Kohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt ei pidanudki testaator tunnistajaid teavitama, sest kõigile oli üheselt arusaadav, et tegu oli testamendi allkirjastamisega ja selle tunnistamisega. Pärimisseaduses ei ole ette nähtud võimalust jätta tunnistajad teavitamata juhul, kui kõigile on eelduslikult selge nende kohalviibimise eesmärk, samuti see, et testaator soovib avaldada oma viimset tahet. Kohus märgib, et arusaam sellest, mis toimingu jaoks tunnistajad on kohale kutsutud, sai tunnistajatel praegusel juhul tekkida üksnes neid kohale kutsunud isiku, s.o J J poolt antud teabe põhjal. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et testament on tühine ka vorminõude rikkumise tõttu, TsÜS § 83 lg 1 alusel ning ka sel alusel tuleb hagi rahuldada. Menetluskulud
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati, jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda.
42.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus TsMS § 174 lg 4 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
43.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp
2-17-17430 kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.