X hagi Y vastu 14. augusti 2017. a koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. novembri 2020. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y 21. detsembri 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), vandeadvokaat Siret Saks
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 20. novembri 2020. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolus
1.X (hageja) esitas hagi Y (kostja) vastu koduse testamendi tühisuse tuvastamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli notarile esitatud väidetavalt hageja ema C (C, edaspidi ka testaator) poolt allkirjastatud 14. augusti 2017. a kuupäeva kandev kodune testament, milles oli ainsaks pärijaks märgitud testaatori vend Y. Kodune testament kandis ka kahe tunnistaja allkirja. Hageja leidis, et testament on tühine, sest testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Alternatiivselt leidis hageja, et testament on tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Hageja palus tuvastada C poolt 14. augustil 2017. a tehtud koduse testamendi tühisus ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt hospitaliseeriti testaator 9. augustil 2017. a erakorraliselt Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogia osakonda. Kiirabikaardile kantud häirekeskuse andmete kohaselt ei saanud testaator aru ümbritsevast ega reageerinud kõnetamisele/äratamisele. Samal päeval teostatud uuringutel tuvastati, et testaatori väikeaju oli praktiliselt täidetud erineva suurusega kontrasteeruvate kolletega, koldeid esines ka suurajus ja ajukoes. TÜ Kliinikumi lõpliku diagnoosi kohaselt esines testaatoril põhidiagnoosiks rinna osalt kiitvate paikmete pahaloomuline kasvaja vasakul, invasiivne duktaalkartsinoom ning kaasuva haigusena sümptomaatiline epilepsia ja komplekssete osaliste hoogudeta epileptilised sündroomid.
3.14. augustil 2017. a tegi testaator väidetavalt haiglas koduse testamendi. Testaator viidi 15. augustil 2017. a TÜ Kliinikumi neuroloogia osakonnast üle raadio- ja onkoteraapia osakonda, kus alustati tema kogu aju kiiritust. Ravi lõpetati 18. augustil 2017. a patsiendi seisundi järsu halvenemise ning haiguse halva prognoosi tõttu. Testaator viidi 22. augustil 2017. a üle Põltsamaa Tervise hooldusravi osakonda ja sealt 4. oktoobril 2017. a kiirabiga Jõgeva Haiglasse. Testaator suri XX.XX.XXXX.
4.Notar Anne Saaber avaldas 13. oktoobril 2017. a Ametlikes Teadaannetes pärimisteate testaatori pärimisasjas, kavandatav pärimistunnistuse väljastamise aeg oli 14. november 2017. a. Notar teavitas 20. oktoobril 2017. a hagejat kui seadusjärgset pärijat sellest, et Tartu notar Tiina Tomberg on edastanud notar Ann Saaberile teate koduse tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi hoiule võtmise kohta. Pärimistunnistust ei ole veel väljastatud.
5.Hageja leidis, et kodune testament on tühine TsÜS § 13 lg 1 alusel, kuna see on tehtud otsusevõimetu isiku poolt. Kuna testaatoril diagnoositi rinnavähk, mille siirded olid haaranud suure osa ajust ning ta oli kangete ravimite mõju all, siis ei olnud ta testamendi tegemise ajal otsusevõimeline, ei suutnud tõenäoliselt saada aru oma tegudest ega teha tehinguid. Mitmed pärandaja vaimset seisundit iseloomustavad kirjed nii haiguse varasemast perioodist kui ka alates hospitaliseerimisest viitavad sellele, et pärandaja ei olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Samuti viitab otsusevõimetusele asjaolu, et puudus mistahes põhjus muuta oma viimast tahet pärija osas. Pärandaja oli varasemalt kinnitanud oma sõbrale, et soovib, et korter jääks hagejale kui tema tütrele. Otsusevõimetust tõendab ka see, et kui hageja käis 1. septembril 2017. a haiglas ema külastamas, eitas testaator koduse testamendi tegemist. Samuti on kodune testament trükitud ning ei ole seega koostatud testaatori, vaid eelduslikult kostja
poolt ja vastab seega kostja, mitte testaatori tahtele. Hageja leidis, et testaator ei olnud võimeline aru saama testamendi sisust ega teadvustanud, et ta kirjutab just oma tahet väljendavale testamendile alla. Testaatoril oli väga suur elutahe; ta rääkis kõigile oma külastajatele, et viibib haiglas ainult mõnda aega ja naaseb koheselt koju ja tööle tagasi. Sellises olukorras ei ole eluliselt usutav, et testaator oleks tunnistajatele avaldanud, et tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Testaator oli korduvalt maininud, et kostja oli huvitatud tema korterist.
6.Alternatiivselt otsusevõimetusele tuginemisele leidis hageja, et testament on tühine ka vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Esmalt leidis hageja, et testament ei pruugi olla testaatori allkirjastatud, ka kuu ja aasta on trükitud, omakäeliselt on märgitud üksnes kuupäev. Samuti ei ole testaator järginud nõuet teavitada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajateks tema testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Testaatori tervislik seisund ei takistanud tal teavitada tunnistajaid suuliselt või kirjalikult. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et testaator oleks teavitanud tunnistajaid ka muul moel. Üksnes valmis trükitud testamendile allkirja kirjutamine ei tõenda, et testaator teavitas endale, et tegu on tema viimse tahte avaldusega. Hageja hinnangul oli põhjendatud arvata ka, et tunnistajad ei viibinud üheaegselt testamendi tegemise juures. Mõlemad tunnistajad on kostjaga seotud isikud ning nende subjektiivne huvi asja lahendamiseks kostja kasuks kaalub üles nende poolt antavate võimalike ütluste objektiivsuse. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et tema ja testaator olid äärmiselt lähedased. Kostja hoolitses koos isaga testaatori transpordi ja hooldamise eest tema haiguse ajal. Kostja aitas testaatorit rahaga ning testaator oli soovinud asuda kostja juurde Rootsi elama. Hageja ei suhelnud oma emaga pikema aja vältel. Hageja külastas oma ema pärast hospitaliseerimist augustis vaid kahel korral.
8.Kostja leidis, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline ning testament ei ole seega tühine. Rinnavähk, ajus tekkinud kolded ja kahjustused väikeajus ei pruugi mõjutada otsusevõimet. Testaatorile manustatud ravimid ei tekita kõrvaltoimeid, mis võiks väärata otsusevõimet. Haiglas dokumenteeritu viitab sellele, et testaator orienteerus ajas ja kohas. Sotsiaaltöötajal ei tekkinud kahtlusi testaatori otsusevõime osas. Neuroloog F on diagnoosinud testaatoril 14. augustil 2017. a põhihaiguse tüsistusena kerge kognitiivse funktsiooni häire. Ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne tõend ega tõenda otsusevõime puudumist. Tõendid viitavad sellele, et testaator oli testamendi tegemise ajal teovõimeline. Tõele ei vasta, et testaator soovis varasemalt jätta vara tütrele.
9.Kostja hinnangul vastab testament ka pärimisseaduses sätestatud vorminõuetele. Testament allkirjastati testaatori poolt. PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti. Tunnistajad viibisid üheaegselt juures. Tunnistajate teavitamine on Riigikohtu praktika kohaselt võimalik ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Ka ei pidanud testaator tunnistajaid teavitama, sest kõigile oli üheselt arusaadav, et tegu oli testamendi allkirjastamisega ja selle tunnistamisega. Menetluse käik
10.Harju Maakohus peatas 22. novembri 2017. a hagi tagamise määrusega C pärimisasjas pärimistunnistuse tõestamise ja väljaandmise kuni praeguses tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Harju Maakohus rahuldas 20. novembri 2020. a kohtuotsusega hagi, tuvastas C 14. augusti 2017. a testamendi tühisuse ning jättis menetluskulud kostja kanda.
12.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus: -
-
hageja on testaatori tütar, seega seadusjärgne pärija; ei ole välja toodud, et testaator oleks enne 14. augustit 2017. a teinud muu testamendi, mistõttu hageja on esimese järjekorra seadusliku pärijana õigustatud vaidlustama testaatori poolt 14. augustil 2017. a tehtud testamenti; testaatoril esines 14. augustil 2017. a testamendi tegemise ajal rinnavähk, mille siirded olid haaranud suure osa ajust.
13.Kohus tõi välja, et pooled vaidlevad selle üle, kas ja mis määral mõjutasid viidatud kahjustused testaatori otsusevõimet 14. augusti 2017. a seisuga, samuti kas testament võiks olla tühine vormipuuduse tõttu.
14.Kohtu hinnangul ei olnud testaator testamendi tegemise ajal võimeline adekvaatselt hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohus märkis, et kostja leidis ekslikult, justkui peaks asja lahendamisel eelkõige lähtuma sellest, kas testaatori eluajal ja just testamendi tegemise ajal esines alus testaatori teovõime piiramiseks ja temale eestkostja määramiseks. TsÜS §-st 13 ei tulene, et otsusevõimetuse tuvastamise eelduseks on teovõime piiramise vajaduse tuvastamine. Põhjendatud ega vajalik ei ole anda hinnangut PKS § 203 lg 2 mõttes eestkostevajaduse hüpoteetilise esinemise kohta olukorras, kus puuduvad igasugused indikatsioonid selle kohta, et isiku huvide kaitse eestkoste seadmise kaudu oli üldse vajalik.
15.Kohus arvestas kogumis tõendeid ning leidis, et testaator oli 14. augusti 2017. a testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, mistõttu on testament tühine ja hagi tuleb rahuldada. Nimelt jõudsid eksperdid 5. oktoobri 2018. a ekspertiisiaktis nr 17/22 järeldusele, et testamendi allkirjastamise ajal 14. augustil 2017. a esines testaatoril püsiv raske kognitiivne defitsiit, mis välistas tal aru saada ümbrusest, oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Samuti välistas testaatoril esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit sihipäraselt arutleda ja käituda. Lisaks jõudsid eksperdid järeldusele, et testaatoril esinenud kasvaja kui selline ei põhjusta oma asukohast tulenevalt psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, kuid kasvaja levimisel teistesse organitesse tekkivad siirded põhjustavad häireid vastavate organsüsteemide töös. Raske kognitiivse defitsiidi esinemine testaatoril on põhjuslikus seoses temal hiljemalt 9. augustil 2017. a esinenud hulgalistest metastaasidest põhjustatud püsiva kahjustusega peaajus. Ekspertide hinnangul ei nähtunud testaatori meditsiinilisest dokumentatsioonist temale manustatud ravimite toimest põhjustatud raskete psüühikahäirete ega kognitiivse defitsiidi esinemist ning testaatoril esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit ei olnud põhjuslikus seoses temale manustatud ravimitega.
16.Kohtu hinnangul nähtus ekspertide arvamusest, et eksperdid ei ole leidnud, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline. Testamendi tegemine eeldab oma tegudest, nende tähendusest ja tagajärgedest aru saamist ja samuti oma tegevuse planeerimist. Otsusevõimest ei saa rääkida olukorras, kus isik ei ole suuteline oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest aru saama ega oma tegevusi sihikindlalt planeerima.
17.Kohtu hinnangul olid eksperdid piisavalt selgitanud, miks ei olnud võimalik olemasolevate andmete põhjal võimalik määratleda täpset RHK diagnoosi. Kohus nõustus kostjaga selles, et
postuumse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi puhul tuleb diagnoosimisel lähtuda samadest diagnoosi kriteeriumidest nagu elus patsiendi puhul. Siiski tuli praegusel juhul arvestada erisust, mis tuleneb sellest, et postuumse ekspertiisi puhul ei ole võimalik kasutada pikaajalist jälgimist ja täiendavate uuringute tegemist.
18.Ekspertiisi suhtes esitatud kostja vastuväidete osas märkis kohus, et eksperdiarvamusest ei nähtunud kostja viidatud puudused ning kohtu hinnangul on tegemist usaldusväärse tõendiga. Esmalt tõi kohus välja, et eksperdi õige ja põhjendatud arvamuse andmist ei saa takistada asjaolu, et täpne RHK diagnoos puudub või pole täidetud eelduslikult õige diagnoosi määramise eelduseks olev ettenähtud jälgimisaeg. Eksperdid on olemasolevate andmete põhjal andnud hinnangu, et testaatoril esines raske kognitiivne defitsiit. Kui ekspertide hinnangul ei vastanud isiku seisund kerge kognitiivse defitsiidi diagnoosile, siis oleks terviseseisundile mittevastava diagnoosi panemine või siis diagnostilisi kriteeriume eirates dementsuse diagnoosimine olnud ebakorrektne ning vastuolus TsMS § 302 lg-st 1 tuleneva kohustusega. Teiseks, ei ole eksperdid diagnoosinud nõrgamõistuslikkust, vaid on viidanud, et raske kognitiivne defitsiit vastab või on hõlmatav õigusliku määratlusega „nõrgamõistuslikkus“. Kohus leidis, et eksperdid on selgitanud ammendavalt, miks esineb ekspertiisis viide nõrgamõistuslikkusele.
19.Kostja etteheide, et ekspertiisiakt on rajatud üksnes 26. augusti 2017. a lindistusele, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud. Ekspertiisiakt tugineb lisaks nimetatud lindistusele ka alates 10. augustist 2017. a tehtud tähelepanekutele isiku vaimse tervise seisundi kohta. Kohtu hinnangul nähtub ekspertiisiaktist selgelt, millele tuginedes ning millistele järeldustele on eksperdid jõudnud. Ekspertiisiaktis on välja toodud isiku diagnoos, temal esineva häire olemus ning kirjeldus, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab.
20.Kohus märkis, et ka neuroloogil puudus olemasolevate andmete põhjal võimalus tuvastada dementsust, seda liiga lühikese jälgimisaja tõttu. Seega ei pruugi neuroloogi määratud diagnoos tähendada, et neuroloog ei hinnanud isiku häiret sügavamaks kui kerge kognitiivne defitsiit, vaid seda, et teistsuguse seisundi diagnoosimiseks puudus piisav aeg. Ka see võib seletada neuroloogi ning ekspertide järelduste vastuolu. Kohus leidis, et ainuüksi selle põhjal, et testaatoril diagnoositi neuroloogi poolt kerge kognitiivne defitsiit, ei saa teha paikapidavaid järeldusi selle kohta, kuidas selline häire mõjutas tema võimet sihipäraselt tegutseda. Testamendi tegemine eeldab sihipärase tegutsemise võimet, selline võime oli asjas esitatud tõenditest nähtuvalt testaatoril tugevalt häiritud. Seega ei oleks otsusevõime olemasolu tõendatud (kogumis muude tõenditega) ka juhul, kui neuroloogi diagnoos oleks selle panemise hetkel vastanud enam testaatori vaimse tervise seisundile.
21.Kohtu hinnangul omasid asja lahendamisel suuremat tähendust ravipersonali kirjed alates
9.augustist 2017. a, milledest nähtub, et testaatori seisund oli ajavahemikus 9. august 2017. a kuni 18. august 2017. a muutlik, seda ka ühe päeva lõikes. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et taolised ilmingud olid tingitud ravimite mõjust ning et just 14. augusti 2017. a seisuga need mõjud puudusid. Samuti asuti kiiritusravi läbi viima alles 15. augustil 2017. a, seega ei saanud ka kiiritusravi kuidagi mõjutada testaatori vaimset seisundit testamendi tegemise päeva seisuga.
22.Kohus nõustus ekspertide järeldusega selles, et testaator ei olnud 26. augusti 2017. a seisuga suuteline õigesti hindama tegelikkuse asjaolusid. Salvestis oli tehtud pärast testamendi tegemise aega. Ekspert Q oli välja toonud, et eriteadmistest lähtuvalt ei saa järeldada muud kui et ajavahemikul 9. kuni 26. august 2017. a ei saanud olukord olla parem, mistõttu puudus kohtul
alus arvata, et testaatori seisund oli 14. augustil 2017. a oluliselt parem kui 26. augustil 2017. a. Otsusevõimetusele viitasid kohtu hinnangul ka tunnistajate ütlused.
23.Kohus nõustus hagejaga selles, et testaator ei olnud võimeline aru saama testamendi sisust ega teadvustanud, et ta kirjutab oma viimset tahet väljendavale testamendile alla. Vestlusest nähtub, et testaator ei teadvustanud endale oma haiguse tõsidust ja oli veendunud, et naaseb varsti tagasi oma varasema elu ja tegemiste juurde. Kodune testament on piiratud kehtivusajaga ja selle tegemine on põhjendatud tavaliselt olukorras, kus testaatoril on alust kahtlustada oma elupäevade peatset lõppu ja/või notariaalse testamendi tegemine on takistatud. Seega, kui testaatori sooviks oli jätta oma korter vennale kaugemas tulevikus ning testaator oleks olnud suuteline ratsionaalselt mõtlema ja oma tegevust planeerima, oleks ta kohtu hinnangul ilmselt valinud pikema kestusega tahteavalduse võimaluse – notariaalse testamendi.
24.Kohus asus seisukohale, et ilma kostja aktiivsuse ülesnäitamiseta ei oleks testaator suutnud ise algatada, kavandada ja ellu viia testamendi koostamist ja allkirjastamist, rääkimata tunnistajate leidmisest. Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida testaatori viimsest tahtest. Kõnealune testament sisaldab vaid kostja tahet – tahet teha testament, samuti tahet testamendi sisu osas.
25.See, millised suhted olid testaatori ja hageja või testaatori ja kostja vahel, ei omanud kohtu hinnangul tähtsust, mistõttu ei andnud kohus hinnangut ka sellele, kumma poole väited on rohkem tõendatud. Kohtu ette ei ole ka toodud asjaolusid, mis võimaldaksid jõuda järeldusele, et testaatori suhted kostjaga olid sedavõrd head ja hagejaga sedavõrd olematud, et teha testament just kostja nimele. Samuti ei saa esitatud tõendite põhjal jõuda järeldusele, et testaator ei oleks mingil juhul soovinud otsusevõime olemasolul testamenti kostja nimele teha.
26.Seoses hageja väitega, et testament on tühine ka vormipuuduse tõttu, märkis kohus järgmist. Esmalt leidis kohus, et puudub alus järeldada, et testament ei ole allkirjastatud testaatori poolt. Lisaks puudus kohtu hinnangul alus jõuda järeldusele, et W ei ole testamenti tunnistajana allkirjastanud või ei ole seda teinud samaaegselt teiste isikutega. Kohtu ette ei ole toodud tõendeid, millest nähtuks, et tunnistajad ei saanud viibida üheaegselt 14. augusti 2017. a testamendi allkirjastamise juures. Tõenditest ei nähtu, et testaator oleks teavitanud tunnistajaid, et nad on kutsutud tema testamendi allkirjastamisele ning see sisaldab tema viimast tahet. Kohus ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt ei pidanudki testaator tunnistajaid teavitama, sest kõigile oli üheselt arusaadav, et tegu oli testamendi allkirjastamisega ja selle tunnistamisega.
27.Kuivõrd omakäeliselt peab testamendis olema kirjutatud nii kuupäev kui ka aasta, luges kohus vormipuuduseks asjaolu, et omakäeliselt oli kirjutatud vaid kuupäev. Kuigi kostja oli väitnud, et PärS § 23 lg 2 lubab testamendi tegemise kuupäeva tuvastada ka teisiti, ei nähtunud kohtule viidatud sättest kostja väidetu. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et testament on tühine ka vorminõude rikkumise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel ning ka sel alusel tuleb hagi rahuldada.
28.Seoses hagi rahuldamisega jättis kohus hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning otsustas, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
29.Kostja esitas Harju Maakohtu 20. novembri 2020. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, teha uus otsus, millega jätta hagi
rahuldamata ning määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
30.Kostja heitis ette, et kohus on üllatuslikult rajanud kohtuotsuse olulises osas ka tõendamata kohtu subjektiivsetele hinnangutele ja valinud otsuse tegemisel poole ning asunud omapoolseid argumente toetama subjektiivse kuvandiga. Kostja kordas, et testaatoril puudus mis tahes suhe hagejaga viimase 8 aasta jooksul. Seega on ilmne, et testaator ei soovinud, et tema vara läheks surmajärgselt üle hagejale.
31.Kostja leidis, et testaatori otsusevõimetuse tuvastamisel on kohus põhjendamatult tuginenud ekspertiisiaktile, kuigi ekspertiisiakt ei vasta seaduses ette nähtud nõuetele ning kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale teised menetluses esitatud tõendid, mis viitavad sellele, et testaator oli testamendi tegemise hetkel võimeline aru saama oma tegevusest viisil, mis ei too endaga kaasa testamendi tühisust. Kostja hinnangul ei vastanud ekspertiisiakt seaduses sätestatud nõuetele, sest selles puudub uuringute tulemusena tehtud ja kontrollitav järeldus, ekspertiisiakt ei sisalda RHK 10-s märgitud diagnoosi. Kuivõrd diagnoos puudub, ei ole ekspertiis vastavuses seaduses sätestatud nõuetega ega ka kontrollitav.
32.Kostja rõhutas, et puuduvad andmed selle kohta, et metastaasid ajus võiksid põhjustada otsusevõimetust. Tegemist on ekspertide tõendamata ja põhjendamata hüpoteesiga ning tegelikkuses ei nähtu vaimne väidetav häire ka raviandmetest. Eksperdiarvamusest ei nähtu, mis konkreetselt takistas testaatoril oma tegude tähendusest aru saamast ja neid juhtimast, ekspertiis ei tuvastanud, et testaatoril oleks esinenud vaimuhaigus või muu psüühiline häire. Samuti ei tuvastanud eksperdid, et testaatori poolt tarvitatavad ravimid oleksid muutnud ta kestvalt arusaamisvõimetuks. Kiiritusravi ei olnud testaatorile varem tehtud, varasemalt oli testaator saanud keemiaravi. Tema üldseisund halvenes oluliselt pärast kiiritusravi teostamist. Seetõttu ei ole põhjendatud ekspertiisi järelduste rajamine 26. augusti 2017. a lindistusele, mis toimus pärast kiiritusravi. Kohtu seisukoht, et testaatoril oli dementsus, ei ole millegagi põhjendatav, või üle kantav sellele, et neuroloogi hinnang peaks olema ebaõige.
33.Kostja jäi enda varasema seisukoha juurde, et ekspertiisiakt on TsMS § 301 lg-ga 1 vastuolus, sest ei sisalda uuringute üksikasjalikku kirjeldust, millest sai järeldada, et testaatoril esines raske kognitiivne defitsiit, samuti ei sisalda kohtuotsus põhjendusi selle kohta, miks kohus ei nõustu ühe või teise kostja poolt välja toodud seisukohaga. Ekspertiisiakti kohaselt jääb selgusetuks, milles seisneb kognitiivse defitsiidi olemus või raskus. Ilma uuringu ja metoodika kirjeldamiseta ei ole võimalik kohtul ega ka menetlusosalistel kontrollida, kas testaatorile pandud diagnoos vastab seisundi üldistele tunnustele.
34.Kostja tõi välja, et ekspertiisiakt tugineb suures osas 26. augusti 2017. a lindistusele testaatoriga. Lindistuse ja testamendi koostamise vahel on 12 päeva, mistõttu ei saa vestluse lindistust diagnoosi määramisel pidada usaldusväärse allikana. Lisaks tõi kostja välja, et olukorras, kus eksperdid ei ole vestlusi hinnanud ega selgitanud, ei saa kohus vestlusest tulenevalt teha mis tahes järeldusi, mis väljuvad tema pädevuse piiridest. Ekspertiisiakt ei selgita, miks ei ole arvestatud raviarsti diagnoosiga, mis selgitab testaatori tervislikku seisundit testamendi koostamise hetkel. Seega ei ole tõene ka ekspertide väide, et arvesse on võetud tõendeid kogumis. Kui eksperdid raviarsti diagnoosiga ei nõustu, peaks ekspertiis ka sellekohast põhjendust sisaldama. Ekspertiisiakt ei selgita, kuidas täpselt raske kognitiivne defitsiit mõjutab isiku otsusevõimelisust testamendi koostamisel.
35.Kostja hinnangul ei ole kohus põhjendanud, miks peab postuumset ekspertiisi kaalukamaks kui tunnistajate ütlusi. Kostja heitis ette, et kohus ei ole arvestanud kostja väitega, et isik, kes MoCa testi läbi viis, ei olnud selleks pädev isik, mistõttu ei saa testi tulemusega arvestada.
36.Kostja leidis, et kohus on valesti kohaldanud menetlusõiguse norme, kui leidis, et trükitud kuupäev kodusel testamendil toob kaasa koduse testamendi tühisuse. Igal juhul ei ole käesolevas asjas tegemist vorminõude rikkumisega PärS § 23 lg 1 kohaselt, sest kuupäeva ning aastat on võimalik tuvastada ka muul viisil – tunnistajad on kinnitanud, mis kuupäeval toimus testamendi allkirjastamine. Väär on maakohtu järeldus, et tunnistajate teavitamine peab olema tehtud suuliselt. Testaator teavitas tunnistajaid kaudselt. Vastustaja seisukoht
37.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
38.Hageja leidis, et kohtu põhjendused on kooskõlas tõenditega. Hageja märkis, et on põhjendatud eeldada, et neuroloogi hinnangud tuginevad neuroloogi poolt tehtud nö kiirvisiitidel ning põhjalikumaid uuringuid/analüüse ei ole teostatud. Sellele vaatamata on ka neuroloog teinud 10. augustil 2017. a sissekande, millest saab järeldada, et ka neuroloog Z hinnangul oli testaatoril probleeme adekvaatsusega. Seejuures ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt määravat tähtsust, kas ja millise diagnoosi on testaatorile pannud neuroloog Z. Hageja tõi esile, et apellatsioonkaebuses sisalduv väide, justkui oleks hagejal puudunud oma emaga mistahes side ning see väljendus mh selles, et hageja ei osalenud testaatori matusetalitusel ega selle korraldamisel, on kohut teadlikult eksitav.
39.Hageja asus seisukohale, et ekspertiisiakt vastab seaduses sätestatud nõuetele. Ekspertiisi käik on akti ja eksperdi poolt 30. septembri 2020. a istungil antud selgituste alusel põhjalikult kontrollitav ning ekspertide järelduste kujunemine jälgitav. Kostja kordab apellatsioonkaebuses varasemaid väiteid, mida maakohus on kohtuotsuses juba käsitlenud.
40.Hageja märkis, et PärS § 23 lg 1 rikkumise osas on iseenesest õige kostja viide, et Riigikohtu lahendi nr 2-17-5119 kohaselt ei too kõnealune vorminõude rikkumine automaatselt kaasa testamendi tühisust ja poolel on võimalik tõendada testamendi tegemise aega muul viisil. Käesoleval juhul ei ole kostja teiste tõenditega tõendanud testamendi tegemise aega. Testamendi tunnistajate ning notari vahelise vestluse protokollidest ega tunnistajate ütlustest ei selgu, millal tunnistajad testamendi tegemise juures viibisid. Lisaks puuduvad andmed selle kohta, et W oleks testamendi tegemise päeval viibinud Tartu Ülikooli Kliinikumis või selle vahetus läheduses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
41.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
42.Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
43.Pooled vaidlevad C 14. augusti 2017. a testamendi kehtivuse üle. Eelkõige on vaidluse all küsimus sellest, kas C vaimne seisund võimaldas tal kehtivalt testamenti teha. Hageja leiab lisaks, et testament on tühine vormipuuduse tõttu.
44.Ringkonnakohus selgitab, et TsÜS § 13 lg 1 kohaselt on otsusevõimetus ajutine olukord, kus isik ei ole võimeline õigesti hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kolleegium nõustub maakohtuga, et C oli testamendi tegemisel otsusevõimetu.
45.Seejuures leiab kolleegium, et maakohus ei eksinud tõendite hindamisel, tuvastades asjaolu, et C ei saanud testamendi tegemisel aru testamendi tegemisest ega selle õiguslikest tagajärgedest. Kuna isiku testeerimisvõime hindamine eeldab eriteadmisi, saab selle juures lähtepunktiks võtta postuumse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemused. Samas on õige kostja viide, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole iseenesest ka välistatud, et vaatamata ekspertiisiaktis toodud järeldustele, leiab kohus teisi tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik oli siiski testeerimisvõimeline (vt Riigikohtu 2. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5110, p 17).
46.Praegusel juhul ei ole maakohus C testeerimisvõime kohta järeldust tehes rikkunud menetlusõiguse norme, sh hindas maakohus TsMS § 232 lg 1 järgi seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et C otsusevõimetus testamendi tegemisel on tõendatud. Maakohus tugines seda tehes esitatud tõenditele ja seostas oma järeldused asjas esitatud tõenditega. Samuti on maakohus oma seisukohta piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses ning maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda seda, et maakohus on jõudnud sellistele järeldustele menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.
47.Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemusel valminud eksperdi arvamusest nähtub, et C-l esines testamendi allkirjastamise ajal 14. augustil 2017. a püsiv raske kognitiivne defitsiit (täidesaatvate ehk eksekutiivsete funktsioonide häirumine), mis välistas temal võime aru saada ümbrusest, oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Samuti välistas C-l esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit temal võime sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. C-l hiljemalt alates 9. augustist 2017. a püsivalt esinenud raske kognitiivne defitsiit on hõlmatav määratlusega „nõrgamõistuslikkus“.
48.Eksperdi arvamusest nähtuvalt on see antud kategoorilisena ning kolleegium ei nõustu kostjaga, et arvamuses puudub uuringute tulemusena tehtud ja kontrollitav järeldus. Eksperdi arvamus on kokkuvõtvalt rajatud sellele, et hiljemalt alates 20. oktoobrist 2016. a esines testaatoril kaugele arenenud rinnanäärme vähkkasvaja levikuga lümfisõlmedesse, kopsu, maksa ja luudesse ning hiljemalt alates 9. augustist 2017. a olid metastaasid e siirded lisaks muudele organsüsteemidele levinud ka peaajusse – väikeaju (Cerebellum) oli praktiliselt täidetud erineva suurusega kolletega ja suuraju koes, koores ja ajukelmetel esines hulgaliselt kuni 10 mm läbimõõduga koldeid. Eksperdid järeldasid nende käsutuses olevate andmete alusel, et hiljemalt alates 9. augustist 2017. esines C-l peaaju, eelkõige väikeaju (Cerebellum) ulatuslikust kahjustusest tingituna selline kognitiivne defitsiit (eeskätt täidesaatvate e eksekutiivsete funktsioonide häirumine), mis välistas temal võime ümbrusest ning oma tegude ja otsuste tähendusest arusaamiseks ja sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Seejuures ei ole eksperdi arvamus antud abstraktselt, püstitatud diagnoosi pinnalt, vaid on hinnatud eelkõige konkreetset testaatori käitumist kasutades kõiki ekspertide käsutuses olevaid asjakohaseid andmeid C kohta.
49.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna ekspertiisiakt ei sisalda Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsioon 10-s märgitud diagnoosi, puudub uuringu tulemusel tehtud järeldus. Asjaolu, et vaimutegevuse ajutisel häirel või muul seisundil, mis välistab testamendi tegemisel testaatori otsusevõime, puudub Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsiooni oma kood, ei välista ringkonnakohtu hinnangul ekspertide põhjendatud hinnangut vastava seisundi olemasolu kohta. Praegusel juhul on eksperdid testaatori elukäigu, talle teostatud aju visualiseeriva uuringu, kliinilise pildi kirjelduse (ravipersonali kirjeldused alates 10. augustist 2017. a) ja helisalvestatud vestluse alusel jõudnud järeldusele, et C-l esines testamendi tegemise ajal kognitiivne defitsiit, mis välistab testamendi tegemisel testaatori otsusevõime ning tähtsust ei oma, miks ei olnud põhjendatud C-l dementsuse diagnoosimine. Samuti ei muuda eksperdi arvamust ebaõigeks ekspertide viide sellele, et kognitiivset defitsiiti saab pidada hõlmatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud mõistega „nõrgamõistuslikkus“ (TsÜS § 8 lg 3).
50.Eksperdi arvamusest nähtub selgelt, mis arvamuse andmise aluseks on võetud ning eksperdid on ka kohtuistungil selgitanud, et andmeid on hinnatud kogumis ja dünaamikas (aju uuringut, kliinikumi saabumisest kuni surmani haiguslugudes kirjeldatud kliinilist pilti, kus kirjeldatud vahelduvat seisundit, helisalvestist, kus on pikk vestlus, mille vältel sai jälgida kõne ja vestlust). Ekspert on kostjale vastuseks selgitanud, et ka ravipersonali kirjeldusi saab aluseks võtta ja need näitavadki, et kliiniline pilt vaheldub (II kd, tl 152). Eksperdi selgituste kohaselt ei saa võtta üht väidet haigusloost ja ehitada sellele arvamust psüühilise seisundi kohta, vaid andmeid tuleb hinnata kogumis (ibid), mistõttu ei ole põhjendatud kostja arusaam, et järelduse aluseks peab olema üks konkreetne põhjus.
51.Kostja rõhutab apellatsioonkaebuses, et puuduvad andmed selle kohta, et metastaasid ajus võiksid põhjustada otsusevõimetust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõepoolest automaatselt järeldada, et iga isik, kellel on kasvaja siirded ajus, ei ole võimeline testamenti tegema ega selle tähendusest aru saama. Nagu eespool märgitud, on eksperdid leidnud, et pärandajal esines peaaju ulatuslikust kahjustusest tingituna selline kognitiivne defitsiit, mis välistas temal võime ümbrusest ning oma tegude ja otsuste tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, kuid järeldust ei ole tehtud ainuüksi selle pinnalt, et pärandajal olid tuvastatud kasvaja siirded ajus.
52.Kolleegium ei nõustu, et eksperdid on põhjendamatult järelduste tegemisel tuginenud 26. augusti 2017. a helisalvestisele, mis toimus pärast testaatori kiiritusravi (s.o 15. august). Nagu korduvalt märgitud, on eksperdid teinud järelduse andmete kogumi mitte ainult helisalvestise põhjal ning ekspert Q selgitab, et kui 9. augustil oli tuvastatud ulatusliku väikeaju kahjustus ning 26. augusti vestluses avaldus eksekutiivsete funktsioonide häirumine, siis ei saa eriteadmistest lähtudes järeldada muud kui, et vahepealsel perioodil ei saanud olukord olla parem (tl 153, 153p). Ekspert dr Q kinnitab, et ulatuslik ajukahjustus ei teki ühe päevaga. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul asjaolu, et kiiritusravi järgselt pärandaja üldseisund halvenes, välistada juba ajukahjustuse tulemusel toimunud muutusi psüühilises seisundis varasemalt.
53.Eksperdid on ka selgitanud, et ekspert ei saa arvamuse andmisel lähtuda kellegi teise hinnangust, mistõttu on ekspertiisil lähtutud ainult algandmetest C tervisliku seisundi kohta ning arvestatud ei ole meditsiinidokumentides märgitud psüühika kohta antud diagnostilisi hinnanguid. Samuti on selgitatud, et diagnoos omab tähtsust selle ravijuhu raames raviarstile (II kd, tl 150p). Seega ei saa määravat tähtsust omada asjaolu, et antud ravijuhu raames diagnoosis neuroloog konsultatsiooni tulemusel pärandajal kerge kognitiivse funktsiooni häire. Maakohus on viidanud sellele, et päevikukannetest nähtuvalt tegi neuroloog testaatori seisundi
suhtes tähelepanekuid 9. augustil, 10. augustil, 14. augustil ja 15. augustil (I kd, tl 17-19). Arvestades, et neuroloog on kandeid teinud nädala jooksul, saab nõustuda maakohtu seisukohaga, et põhihaiguse tüsistusena diagnoositud kerge kognitiivne defitsiit diagnoositi seetõttu, et teistsuguse seisundi diagnoosimiseks puudus piisav aeg. Eksperdiarvamuses on mh kirjeldatud, et testaatoril viidi 11. augustil 2017. a läbi kognitiivsete funktsioonide hindamise sõeltest (MOCA- Montreal Cognitive Assessment; lühike, kiirelt läbi viidav kognitiivsete funktsioonide hindamise vahend), mille tulemustest (15 punkti võimalikust 30-st) nähtub, et sooritus oli puudulik kõigi kognitiivsete funktsioonide osas, v.a. objektide nimetamine (täidesaatev ja nägemis-ruumitaju 2/5; nimetamine 3/3; tähelepanu 3/6; keel 2/3; üldistamine 1/2, meenutamine 2/5; orientatsioon 2/6.). Ekspert Q selgitas, et kerge kognitiivne häire diagnoositakse, kui tulemus jääb alla keskmise, mis on 21,3 ning neuroloogi järeldus MoCa testi tulemusega kooskõlas ei ole (II kd, tl 154). Samas kinnitas Q, et eksperdid MoCa testi tulemust oluliselt arvesse ei võtnud, kuid vastuseks kostjale, et MoCa testi läbi viinud isik ei olnud selleks pädev (praktikant B), märgib kolleegium, et ekspertide kinnitusel ei eelda testi läbiviimine erilisi oskusi, kuid testile saab hinnangu anda vaid vastava kvalifikatsiooniga isik, praegusel juhul ekspertiisi teinud neuropsühholoog (II kd, tl 155p). Samas kinnitab ka neuroloogi dr Matsalu testamendi tegemise päeval püstitatud diagnoos igal juhul mingit kindlalt määratlemata defitsiiti pärandaja kognitiivsetes funktsioonides, mida on ekspertiisi tulemusel täpsemalt hinnatud. Kostja on küll apellatsioonkaebuses väitnud, et kerge kognitiivse häire puhul saab inimene aru oma tegudest ning nende tagajärgedest ning suudab üldjuhul oma käitumist adekvaatselt juhtida, kuid ei tõenda, et see praegusel juhul pärandaja puhul nii oli.
54.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne, sest selle kohaselt esines C-l raske kognitiivne defitsiit alates 9. augustist 2017. a, kuid andmeid hinnati alates 10. augustist 2017. a. Ekspertide ütlustest nähtuvalt ei kasutanud nad pärandaja krambihoo tõttu hospitaliseerimispäeva s.o 9. augusti 2017. a andmeid, sest arvestada tuli krambijärgse seisundiga (II kd, tl 153p ja 157p). Kolleegiumi arvates ei välista asjaolu, et järelduste tegemisel
9.augusti 2017. a andmetest ei lähtutud seda, et järeldatud seisund esines pärandajal ka 9. augusti 2017. a.
55.Kolleegium ei nõustu ka kostjaga, et ekspertiisiakt ei selgita, kuidas täpselt raske kognitiivne defitsiit mõjutab isiku otsusevõimet testamendi koostamisel. Nagu ülal märgitud, on eksperdid kategooriliselt järeldanud, et 14. augustil 2017. a püsiv raske kognitiivne defitsiit (täidesaatvate e eksekutiivsete funktsioonide häirumine) välistas pärandaja võime aru saada ümbrusest, oma tegude iseloomust, nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Samuti välistas C-l esinenud püsiv raske kognitiivne defitsiit temal võime sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Need asjaolud võimaldavad järeldada, et C ei olnud võimeline õigesti hindama, kuidas testamendi tegemine mõjutab tema huve.
56.Kolleegiumi hinnangul ei kummuta tunnistajate ütlused järeldust, et C ei olnud testamendi tegemise ajal võimeline mõistma selle sisu ja tähendust. Testamendi allkirjastamise juures viibinud tunnistajate W ja T ütlustest saab iseenesest järeldada, et C suhtles nendega testamendi tegemise ajal minimaalselt, kuid selle piires adekvaatselt. Seejuures on maakohus aga õigesti viidanud eksperdiarvamusele, mille kohaselt on kognitiivsete funktsioonide häirele omane, et isik võib anda adekvaatseid vastuseid üksikutele küsimustele, mistõttu temaga lühiajalisel suhtlemisel ei pruugi kognitiivsete funktsioonide häirumine olla märgatav. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mittespetsialistidest tunnistajad ei pruukinud praegusel juhul lühikese aja vältel ja põgusa kontakti pinnalt aru saada, et testaator tegelikkuses testeerimisvõimeline ei olnud. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et testament on TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine.
57.Arvestades, et vaidlusaluse testamendi tühisus tuleneb juba otsusevõime puudumisest, ei oma tähtsust, kas see vastas PärS § 23 lg 2 nõuetele. Kuigi maakohus on seda sisuliselt hinnanud, puudub kolleegiumi arvates otstarbekusest lähtudes vajadus olukorras, kus üks tühisuse alus on tuvastatud, neid enam rohkem tuvastada. Seega ei analüüsi kolleegium lisaks poolte vastavaid väiteid. Menetluskulud
58.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
59.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20. aprillil 2016. a tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.