Dimitri Kononoki (Kononok) hagi Expo Trans OÜ vastu välislähetuse kulude, puhkusehüvitise ja viivise saamiseks ning Expo Trans OÜ vastuhagi 1166 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. märtsi 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Expo Trans OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1298 eurot 49 senti
Kohtuistungi toimumise aeg
11. august 2020
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Dimitri Kononok (isikukood xxx), esindaja vandeadvokaat Margus Kiir Kostja (apellant): Expo Trans OÜ (registrikood 11353569), esindaja vandeadvokaadi abi Sergei Tšurkin
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 3. märtsi 2020. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 1(10)
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja Expo Trans OÜ kanda.
Rahuldada Dimitri Kononoki taotlus apellatsioonimenetluses menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
kantud
5.Määrata Expo Trans OÜ poolt Dimitri Kononokile hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Expo Trans OÜ-lt Dimitri Kononoki kasuks välja 756 eurot (sh käibemaks).
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Expo Trans OÜ-l tasuda Dimitri Kononokile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Dimitri Kononok (hageja) esitas 13. märtsil 2019 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Expo Trans OÜ (kostja) vastu välislähetuse kulude, puhkusehüvitise ja viivise saamiseks. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures autojuhi-ekspediitori ametikohal töötasuga vastavalt riikliku alampalga määrale. Töötaja välislähetuse päevaraha moodustas 32 eurot päevas. Tööleping lõppes 31. detsembril 2018. Kostja on jätnud hagejale tasumata 384 eurot (12 päeva×32€) päevaraha 13.–27. detsembrini 2018 toimunud välislähetuse eest. Samuti on kostja jätnud töölepingu lõpetamisel tasumata hagejale hüvitise 2017. a-l ja 2018. a-l kasutamata puhkuse eest. 2018. a 28 päeva eest on puhkusehüvitis 520 eurot (bruto) ning 2017. a ühe päeva eest 34 eurot 67 senti (bruto), kokku 554 eurot 67 senti. Kostja ei nõustunud hageja nõuetega. Hageja tegi ajavahemikul alates 1. septembrist kuni
31.detsembrini 2018 kokku 11 välisreisi, viibides nende jooksul välislähetuses 77 päeva. Seega pidi kostja tasuma päevaraha kokku 2464 eurot (77×32€). Koos lähetuse lisakuludega 1730 eurot pidi kostja hagejale maksma 4194 eurot. Kostja on hagejale üle kandnud aga 5360 eurot. Seega on kostja tasunud hagejale 1166 eurot ettenähtust enam.
2(10)
Kostja on arvestanud selle summa hagejale 2017. a ja 2018. a eest tasumisele kuulunud puhkusehüvitise katteks.
2.TVK rahuldas 8. mai 2019. a otsusega (töövaidlusasjas nr xxx) avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt välja puhkusehüvitise brutosummas 419 eurot ja viivise 11 eurot 76 senti. Hageja välislähetuse päevaraha nõude ajavahemiku 13.–27. detsember 2018 eest summas 384 eurot jättis TVK rahuldamata.
3.Kostja esitas 3. juunil 2019 Viru Maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasjas esitatud hageja avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, millega TVK hageja nõuded rahuldas. Kostja palus jätta hagi TVK menetluses esitatud vastuväidete alusel rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja esitas 5. septembril 2019 vastuhagi hageja vastu alusetult saadud 1166 euro tagastamiseks. Samuti palus kostja mõista hagejalt välja nimetatud summalt arvestatud viivise alates 6. septembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Vastuhagi kohaselt tegi hageja ajavahemikul 1. septembrist kuni 31. detsembrini 2018 kokku 11 välisreisi ning seoses sellega on kostja (tööandja) maksnud talle välislähetuse päevarahadena välja ettenähtust rohkem. Tööandja pidi maksma töötajale nimetatud ajavahemikul 4194 eurot, kuid maksis 5360 eurot, seega on hageja saanud välislähetuste päevaraha 1166 euro ulatuses alusetult. Kostja saab summa tagastamist nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel. Töölepingu lõpetamisel 30. detsembril 2018 oli hageja kohustatud kostjale kui tööandjale enammakstud välislähetuse päevaraha hüvitama, kuid ei ole seda teinud. Kostjal puudus TLS § 78 lg-st 1 tuleneva keelu tõttu võimalus teha hageja nõusolekuta summade osas kohtuväliselt tasaarvestust.
Hageja vaidles vastuhagile vastu.
Hageja väidetava ettemaksu ja alusetult saadu arvestused ei vasta tegelikkusele. Väidetavat ettemaksu on arvestatud alates 31. augustist 2018 ning hoopis kostja on jätnud eelneva perioodi eest olulises ulatuses lähetuste eest päevaraha hagejale tasumata. Kosta väited ettemaksu kohta on esitatud alles pärast töösuhte lõppemist ja kostja pöördumist TVK-sse ning kostja on püüdnud tasutud summasid põhjendada tagantjärele hageja kahjuks. Kostja tasus lähetustasusid ja päevaraha ebakorrapäraselt ning mitte ettemaksuna. Hagejal puudub võlgnevus kostja ees.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 3. märtsi 2020 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise brutosummas 401 eurot 66 senti ja viivise ajavahemiku alates 1. jaanuarist 2019 kuni 8. maini 2019 eest 11 eurot 27 senti. Vastuhagi jättis kohus täies ulatuses rahuldamata. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 690 eurot (sh käibemaks) ja viivise nimetatud menetluskulu summalt alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsuse kohaselt ei ole hageja TVK otsust vaidlustanud osas, millega TVK jättis rahuldamata välislähetuse päevaraha nõude ajavahemiku 13.–27. detsember 2018 eest (384 eurot). Selles osas on TVK otsus jõustunud. 3(10)
Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli 8. mail 2015 sõlmitud tähtajatu tööleping nr xxx, millest tulenevalt töötas hageja kostja juures autojuhi-ekspediitori ametikohal, töötasuga vastavalt selle alammäärale, mis 2018. a-l oli 520 eurot kuus, välislähetuse päevaraha moodustas 32 eurot päevas. Poolte töösuhe on lõpetatud vastavalt hageja
30.novembril 2018 esitatud avaldusele 1-kuulise etteteatamistähtajaga.
6.1.TLS § 84 lg-st 1 tuleneb, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Käesoleval juhul lõppes tööleping 31. detsembril 2018. Kohus, nõustudes TVK arvestusega, leidis, et hageja väljateenitud puhkusepäevade arv 2018. a-l oli 28 kalendripäeva ja arvestades keskmist kalendripäeva tasu 17 eurot 33 senti (520 : 30) oli puhkusehüvitis 2018. a eest seega 485 eurot 33 senti (bruto). 2017. a puhkusehüvitise suuruseks (1 päeva eest) oli 17 eurot 33 senti. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kostja poolt 13. detsembril 2018 hagejale lähetuskulude katteks tasutud 300 eurot saab arvestada puhkusehüvitise katteks. Puhkuseraha ja välislähetuse päevaraha (lähetuskulud) on erinevad kuluartiklid ning neid väljamakseid ei saa teha ühe ja sama kuluartikli alt. Samuti märkis kohus, et kuivõrd tööandja arvestused ja selgitused nii puhkusehüvitise kui ka päevaraha osas on ebaselged ja vastuolulised, siis ei ole tööandja tõendanud, et puhkusehüvitis on hagejale välja makstud. Eelmärgitu põhjal leidis kohus, et hagejal on saamata puhkusehüvitis 29 kalendripäeva eest brutosummas 401 eurot 66 senti, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ajavaheamiku eest alates 1. jaanuarist 2019 kuni 8. maini 2019 (TVK otsuse tegemise aeg) 11 eurot 27 senti.
Vastuhagi esemeks oleva nõude tekkimine ei olnud kohtu hinnangul tõendatud.
Kohtule esitatud lähetuskulude aruannetest ja kostja poolt koostatud lähetusaruannatest perioodide alates 1. jaanuar 2018 kuni 31. august 2018 ja alates 1. september 2018 kuni 31. detsember 2018 kohta nähtub, et kostja on välislähetuse päevaraha maksnud ainult piiriületusest kuni piiriületuseni, mis on vastuolus Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrusega nr 110 kehtestatud "Töölähetuse kulude hüvitise maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise kord ja tingimused" (kord) § 4 lg-tega 1 ja 2. Tasu maksmist ainult aja eest alates piiriületusest kuni piiriületuseni on kostja kinnitanud ka 3. veebruari 2020. a kohtuistungil. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrusega nr 110 kehtestatud korrast lähtudes tuleb välislähetuse päevaraha tasuda mitte alates piiri ületamisest kuni piiri ületamiseni, vaid alates lähetusse minekust kuni lähetusest saabumiseni. Kohus nõustus kostjaga, et päevaraha maksmine sõltub lähetusse mineku alguse ja lähetusest saabumise kellaajaaegadest. Samas nõustus kohus hagejaga, et tänapäeval on kogu vajalik sõiduga seotud info tööandjale kättesaadav ja kontrollitav sõidukites olevatelt kiipseadmetelt ning seega ka Maksu- ja Tolliametile esitatav. Kui tööandja ei kehtestanud töötajale kohustust märkida aruandele täpset lähetusse mineku ja lähetusest saabumise kellaaega, ning ei kontrollinud vastavat infot sõidukis olevalt andmeseadmelt, ei anna see tööandjale alust rikkuda Vabariigi Valitsuse määrusega 4(10)
kehtestatud korda ja arvestada lähetuse päevaraha alates piiri ületamisest kuni piiri ületamiseni. Sõiduki pukseerimise või teisaldamise kulusid (788 eurot) on kostja esmalt aktsepteerinud. Tööandja ei ole töölepingu lõpetamisel esitanud töötajale vastavat nõuet ning hageja ei saa kuludokumentide esitamise väidet enam tõendada, pigem oli kostjal võimalus antud dokument kõrvaldada.
6.3.Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja esindaja ajakulu kliendiga nõupidamisele (30 minutit), kuna see toiming ei ole kontrollitav. Kohus pidas põhjendatuks esindajate ajakulu kokku 6 tunni ning kulu 690 euro ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja palub 2. aprillil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses (täpsustatud 16. aprillil 2020) tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas põhihagi, samuti osas, millega kohus jättis vastuhagi 987 euro 72 sendi ulatuses rahuldamata. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta põhihagi 300 euro ulatuses rahuldamata, rahulda vastuhagi 987 euro 72 sendi ulatuses, tasaarvestada hagi ja vastuhagi nõuded nende rahuldatud osades ning mõista tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja 886 eurot 6 senti. Alternatiivselt palub kostja saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes palub kostja jätta hageja kanda. Kostja märgib, et puhkusehüvitis jäi hagejale tasumata 101 euro 66 sendi ulatuses, mistõttu võiks kostja taotleda põhihagi rahuldamata jätmist osas, mis ületab 101 eurot 66 senti. Kostja vaidlustab kohtuotsuse põhihagi rahuldamise osas täies ulatuses seetõttu, et vastuhagi rahuldamisel võib hageja puhkusehüvitise jäägi 101 eurot 66 senti tasaarvestada vastuhagi nõudega 987 eurot 72 senti ja sel juhul ei jää kostjal midagi maksta hagejale ning kostja võib paluda ringkonnakohut mõista hagejalt välja 886 eurot 6 senti (987,72101,66 €). Maakohtu järeldused puhkusehüvitise tasumata osa suuruse kohta on ebaõiged. Töölepingu lõpetamisel tasumisele kuulunud puhkusehüvitise suuruse (502 eurot 66 senti) arvestusega kostja nõustub, aga maakohus on jätnud sellest põhjendamatult maha arvestamata hagejale
13.detsembril 2018 päevarahana tasutud 300 eurot. Kostja möönab, et puhkusehüvitist ja päevaraha tuleb raamatupidamislikult teineteisest eristada, kuid asjas on vaidlus mitte summade raamatupidamises kajastamise õigsuse üle, vaid kulude tegeliku hüvitamise üle. Hageja on küll vaielnud vastu väitele, et viidatud 300 eurot (selgitusega "reisisikulud") olid makstud mitte ettemaksena 16.–27. detsembrini 2018 toimunud lähetuse eest, vaid tagantjärele eelmiste lähetuste eest, kuid hageja ei ole esitanud oma väidete kohta ühtegi tõendit. TLS § 40 lg 2 kohaselt pidi kostja maksma reisikulude katteks hüvitise enne lähetuse algust ning TLS § 40 lg 4 alusel oli hagejal õigus loobuda lähetusse minekust enne kulude hüvitamist ettemaksena. Hageja ei ole seda teinud, millest võib järeldada, et
31.detsembril 2018 hagejale laekunud 300 eurot tuli arvestada ettemaksena 16.–27. detsembrini 2018 toimunud lähetuse reisikulude katteks (kogusummas 449 eurot). Eelmärgitut arvestades on ka hageja viivisenõue põhjendatud üksnes 2 euro 85 sendi (mitte 11 euro 27 sendi) ulatuses. Samas on kostja seisukohal, et vastuhagi on jäetud põhjendamatult täielikult rahuldamata ning kostjal on hageja vastu nõue 987 eurot 72 senti. 5(10)
Vastuhagi rahuldamisel tehtava tasaarvestuse tulemusena tuleb lugeda hageja nõue puhkusehüvitise ja viivise osas rahuldatuks. Vastuhagi rahuldamata jätmisel on maakohus vääralt leidnud, et kostja ei täitnud oma tõendamiskoormust. Kostja on esitanud vastavalt hageja nõudele kõik hageja lähetusaruanded 2018. a kohta. Kohus on leidnud, et kosja arvestused on ebaõiged ja seadusega vastuolus, mistõttu ei saa neid arvesse võtta. Selle järelduse osas ei ole kohtu mõttekäik jälgitav. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Kohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud ning jääb ebaselgeks, kus on kostja maakohtu arvates eksinud. Kohtul oli piisavalt tõendeid, et teha õiged arvestused ning otsustada, kas haginõue tuleb rahuldada või mitte. Kohus on analüüsinud ainult 10.–16. augustini 2018 toimunud lähetuse asjaolusid ning 7.–17. septembrini 2018 toimunud reisi kulusid seoses sõiduki pukseerimisega. Teiste 2018. a lähetuste pikkust, võttes arvesse konkreetsete reiside alguse ja lõpu kellaaegu, ei ole kohus kontrollinud. Kuna kostja esitas hageja lähetusaruanded kogu 2018. a kohta, tuli kontrollida päevaraha arvestuse õigsust terve aasta lõikes. Hagejale enammakstud lähetuskulude summa kasvas kumulatiivselt 2018. a algusest. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud arvestuste kohaselt on hagejale tasutud lähetuskulude katteks 987 eurot 72 senti rohkem, isegi kui arvestada päevaraha lähetuse algust ja lõppu mitte piiri ületamise päevast, vaid marsruuti algusest ja lõppust (nagu seda tegi maakohus) ja võtta arvesse hageja täiendavad kulusid sõiduki pukseerimisele 788 eurot. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja esindaja kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud 1,25 tundi on kontrollitav ja kuulub väljamõistmisele. Kostja leiab, et see kulu ei ole kontrollitav, nagu ka kliendiga nõupidamiseks tehtud ajakulu. Toimiku maht ja menetluses arutatud faktilised asjaolud ei ole oluliselt aeganõudvad kogenud advokaadi jaoks. Kui hageja esindaja oli juba tutvunud toimikuga ühe tunni jooksul ja koostas hagile vastuse 1,25 tunni jooksul, ei saa lugeda TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatuks ajakuluks kohtuistungiks ettevalmistamiseks 1,25 tundi. Kostja palub selles osas otsust muuta ja vähendada hageja kasuks väljamõistetud menetluskulusid 540 euroni (690-150 €) isegi juhul kui kohus muus osas apellatsioonkaebust ei rahulda.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Hageja leiab, et kostja on tähtaegselt palunud tühistada maakohtu otsuse ainult vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning kostja poolt hiljem esitatud täpsustus, kus kostja on vaidlustanud ka põhihagi rahuldamise, on lubamatu ja tuleb jätta tähelepanuta. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses maakohtu menetluses esitatud väiteid ja seisukohti ning leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Otsus on põhjendatud ka kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 6(10)
10.Hageja hinnangul ei ole kostja põhihagi rahuldamist tähtaegselt vaidlustanud. Ringkonnakohus hagejaga selles osas ei nõustu.
10.1.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 630 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud.
10.2.Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtu otsus kostja lepingulisele esindajale kätte toimetatud 3. märtsil 2020 (II kd, tl 54). Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1, algas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg (TsMS § 630 lg 1) 4. märtsist 2020 ja lõppes TsÜS § 135 lg 2 ja § 136 lg 6 järgi 2. aprillil 2020. Kostja on esitanud apellatsioonkaebuse 2. aprillil 2020, seega tähtaegselt.
10.3.Algse apellatsioonkaebuse põhjal jääb küll osaliselt ebaselgeks, millises ulatuses kostja maakohtu otsust vaidlustab ning millist otsust ringkonnakohtult taotleb. Samas on kostja apellatsioonkaebuse põhjenduste p-s 1.2 selgelt märkinud, et ta vaidlustab kohtuotsuse mh põhihagi rahuldatud osas. Kostja selline tahe järeldub ka kaebuse järgnevatest põhjendustest. Ringkonnakohus on jätnud 9. aprilli 2020. a määrusega kaebuse TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta ning palunud kostjal esitada selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit kostja taotleb. Kostja on kohtu korralduse 14. aprillil 2020 esitatud menetlusdokumendis täitnud.
10.4.Eelmärgitut arvestades on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse tähtaegselt ka osas, milles kohus põhihagi (osaliselt) rahuldas ning ringkonnakohtul on õigus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ka selles osas kontrollida.
11.Samas ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
12.1.1.Kostja on nii 13. detsembril 2018 kui ka 31. detsembril 2018 hagejale tehtud pangaülekannete selgitusse märkinud "reisikulud", täpsemalt on 13. detsembri ülekandes märgitud selgitusena "reisikulud" ja 31. detsembri ülekandes "puhkus, reisikulud" (I kd, tl 33). TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seonduvalt 13. detsembri ülekandega ei ole pooled väitnud, et hagejale 7(10)
on üle kantud muid summasid peale lähetuskulude. Samas on 31. detsembri ülekande osas pooltel vaidlus, millises ulatuses see sisaldas lähetuskulude hüvitist ning millisel määral kompensatsiooni kastutamata puhkuse eest (TLS § 71). Seetõttu võis maakohus käsitleda
13.detsembri ja 31. detsembri ülekannetega tasutud kulusid erinevalt. Põhjendamatu on kostja etteheide, nagu ei oleks maakohus oma järeldustes järjepidev.
12.1.2.Pooletel on olnud asjas vaidlus, kas 13. detsembril 2018 tehtud ülekandega (300 eurot) tasus kostja hagejale ette 16. detsembril 2018 alanud töölähetuse kulud või hüvitas (tagantjärele) kulusid eelmiste lähetuste eest. Käesolevas asjas ei pidanud hageja tõendama oma väidet, et 13. detsembril tehtud ülekandega hüvitas kostja kulusid eelmiste lähetuste eest, vaid kostja pidi tõendama, et ta tasus hagejale ette 16. detsembril 2018 alanud töölähetuse kulusid. See tuleneb ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtuvast üldisest tõendamiskoormisest kui ka TLS § 28 lg 2 p-dest 2, 4 ja 12 järgsetest tööandja kohustustest pidada töötaja tööaja, töötasu jmt arvestust.
12.1.3.Kostja oma väiteid seoses 13. ja 31. detsembril 2018 tehtud ülekannetega ringkonnakohtu arvates tõendanud ei ole. Kostja poolt käesoleva menetluse tarbeks koostatud lähetuskulude arvestused (I kd, tl 143, II kd, tl-d 1 ja 2) ei ole eraldi võetuna tõenditena kindlasti piisavad. Samuti ei saa kostja poolt tõendina esitatud lähetusaruannetest teha kostja soovitud järeldusi (vt täpsemalt otsuse p 12.2). Asjaolust, et hageja ei ole kasutanud TLS § 40 lg 4 teisest lausest tulenevat õigust keelduda lähetusest, ei saa teha järeldust, et 13. detsembri 2018. a ülekandega tasus kostja hagejale ette 16. detsembril 2018 alanud töölähetuse kulusid.
12.2.Kostja hinnangul on ebapiisavalt põhjendatud maakohtu poolt vastuhagi rahuldamata jätmisel tehtud järeldus, et kostja esitatud hageja lähetuskulude arvestused on ebaõiged ja seadusega vastuolus ning seetõttu ei saa neid arvesse võtta. Kostja leiab, et kohus oleks saanud poolte esitatud tõendite põhjal teha ise vajalikud ümberarvestused ning selle tulemuste põhjal otsustada, kas kostja haginõue tuleb rahuldada või mitte. Kuna kostja esitas hageja lähetusaruanded kogu 2018. a kohta, tuli kohtul kontrollida päevaraha arvestuse õigsust kogu selle perioodi ulatuses. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu. Esiteks rõhutab ringkonnakohus, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1; vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 436 lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt nt Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Maakohus ei saanud seega asuda hagi lahendamisel ise poolte esitatud tõenditest asjaolusid ja arvestuste lähteandmeid tuletama. Teiseks ei saa kostja esitatud lähetusaruannetest (I kd, tl-d 54–64, II kd, tl-d 3–26) teha kostja soovitud järeldusi vastuhagi põhjendatuse kohta. See on takistatud eelkõige põhjusel, et toimikus puudub kontrollitav info, milline oli lähetuskulude või päevarahade hüvitamise saldo 2018. a alguses. Kostja esindaja ei osanud seda selgitada ka ringkonnakohtu istungil (II kd, tl 74 pöördel ja tl 75). Lähetusaruannetel on lahter pealkirjaga "Jääk eelmisest lähetusest" kas läbikriipsutatud või on tehtud märkus tööandaja
8(10)
võla kohta töötaja ees. Samuti ei ole lähetusaruannetel märgitud summad kontrollitavalt seostatavad kostjale 2018. a-l ülekantud summadega (I kd, tl 49). Ekslikud on kostja väited, nagu oleks pooltel vaidlus ainult selle üle, millisest hetkest arvestada töötaja välislähetuse algust ja lõppu ning kas kulud sõiduki pukseerimisele 60 000 Venemaa rubla on tõendatud või mitte. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et kostja ei ole lähetuskulusid ettemaksuna tasunud.
12.3.TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kõrgema astme kohus saab dikretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. mätsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul hageja esindaja kulude suuruse hindamisel diskretsioonipiire ületanud, mh on maakohus käsitlenud piisava põhjalikkusega kostja poolt 4. veebruaril 2020 seoses hageja menetluskuludega esitatud vastuväiteid. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda ka hageja menetluskulude suuruse küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus märgib, et kohtule esitatava menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning õigusliku positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning mõistlikus ulatuses ka kliendiga nõupidamist. Samuti ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust üksnes kostja mittenõustumine maakohtu hinnangutega hageja esindaja toimingute ajakulu mõistlikkusele ja põhjendatusele.
13.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
14.1.Hageja poolt 11. augustil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (II kd, tl 77) on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 1080 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: maakohtu otsuse analüüs ja kliendile lahendist ülevaate koostamine (1,5 tundi); apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ning kliendiga kooskõlastamine (4 tundi); ettevalmistamine kohtuistungiks (2,5 tundi) ning kliendi esitamine kohtuistungil (eelduslikult 1 tund). Kokku on osutatud hagejale õigusabi üheksa tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks).
9(10)
Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
14.2.Kostja leiab 14. augustil 2020 esitatud seisukohas, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on mitte rohkem kui kaks tundi. Vastus on koostatud sisuliselt kahel lehel ja koosneb üldiselt varem esitatud vastuväitedest. Kliendile ülevaate koostamine ei ole läbipaistev ajakulu ega kuulu menetluskulude hulka. Kohtuistungiks ettevalmistamise põhjendatud ja vajalik ajakulu ei ületa ühte tundi. Pärast apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ei ole ilmnenud uusi asjaolusid ning esindajal oli vaja üksnes värskendada teadmisi kohtuvaidluse asjaoludest. Seega saab menetluskulud vajadusel välja mõista hageja taotletust 600 euro (5 × 120 €) võrra väiksemas ulatuses.
14.3.Nagu eelnevalt märgitud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud seoses kliendile maakohtu otsusest ülevaate koostamisega ei ole kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse menetlemise seisukohalt vajalikud ega põhjendatud. Hageja ise ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades ei saa vastuse koostamise toimingute (sh maakohtu otsuse ja kostja kaebuse analüüs, kliendiga nõupidamine ning vastuse koostamine) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks pidada mitte rohkem neli tundi. Tsiviilasi on vähemahukas ega ole keskmisest keerukam. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on hageja enamjaolt korranud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Ajakulu kohtuistungiks ettevalmistamisele on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik 1,5 tunni ulatuses. Vaidluse asjaolud olid esindajale teada ning pärast apellatsioonkaebusele vastuse esitamist ei ole kumbki pool esitanud uusi taotlusi, seisukohti vmt. Seega oli esindajal vaja vaidluse asjaolud endale üksnes meelde tuletada. Ringkonnakohtu istung kestist istungi protokollis märgitust lähtudes 47 minutit. Kokkuvõttes saab hageja esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda seega 6,3 tundi (4+1,5+0,8).
14.4.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
14.5.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 756 eurot (sh käibemaks) (120 € × 6,3 t) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
15.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.