Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise ning puhkusetasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
osaühingu STARFELD apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
8809 eurot 45 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mehis Adamson Kostja (apellant): osaühing STARFELD (registrikood 10599831), esindaja vandeadvokaadi abi Birje Kalmus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(16)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsus osas, millega kohus rahuldas hageja nõude 638 euro 89 sendi puhkusehüvitise saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), ning teha uus otsus, millega jätta hageja nimetatud nõue rahuldamata. Samuti tühistada maakohtu otsus poolte menetluskulude jaotuse ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Jätta rahuldamata kostja poolt 25. juuni 2020. a menetlusdokumendis esitatud vastuväide ringkonnakohtu tegevusele.
4.Lugeda Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töövaidluses osaliselt.
4.2.Lugeda tööleping A.A. ja osaühingu STARFELD vahel lõppenuks alates
28.maist 2019 töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja mõista osaühingult STARFELD välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 8170 eurot 56 senti (bruto) A.A. kasuks.
4.3.Kohustada tööandjat tegema vastav kanne töötamise registrisse.
4.5.Jätta rahuldamata A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töölepingu lõppemise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018.
5.Jätta menetluskulud (sh apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud) 5% ulatuses hageja A.A. kanda ja 95% ulatuses kostja osaühingu STARFELD kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
2(16)
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 4. märtsil 2019 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse osaühingu STARFELD (kostja) vastu järgmiste nõuetega: tuvastada hageja ja kostja vahel 24. aprillil 2017 sõlmitud töölepingu lõpetamise õigusvastasus kostja 26. veebruaril 2019 esitatud teate alusel; lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 järgi 27. mai 2019 seisuga; mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatud aja, s.o kolme kuu, eest keskmise palga suurune hüvitis 8499 eurot 75 senti; mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatud aja tõttu kasutamata puhkuse kompensatsioon kolme kuu eest 638 eurot 89 senti (bruto); mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel hageja kolme keskmise kuupalga ulatuses 8499 eurot 75 senti (bruto); mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis konkurentsipiirangu (töölepingu p 7.5 järgi) täitmise eest ajavahemikul alates 24. aprillist 2017 kuni 27. veebruarini 2019 4400 eurot, s.o 200 eurot kuus (bruto); teha Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (TÖR) kande muudatus, mille järgi pooltevaheline töölepinguline suhe on lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel 27. mai 2019. a seisuga. TVK rahuldas 21. mai 2019. a otsusega (töövaidlusasjas nr 4-1/594/19-17) hageja avalduse osaliselt. TVK luges tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppemine
14.novembri 2018. a seisuga on tühine TLS § 104 lg 1 järgi. TVK lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. maist 2019 ning märkis, et otsuse resolutsiooni vastava punkti jõustumisel tuleb viia muudatused sisse TÖR-i. Samuti mõistis TVK kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 8170 eurot 56 senti ning puhkusehüvitise 638 eurot 89 senti (bruto). Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise saamiseks (summas 8499 eurot 75 senti ) ning nõude mõista välja kostjalt hüvitis konkurentsipiirangu eest (4400 eurot).
2.Kostja esitas 20. juunil 2019 Tartu Maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasjas esitatud hageja avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, millega TVK hageja nõuded rahuldas.
Maakohtule 26. juunil 2019 esitatud hagis palus hageja: tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppemine 14. novembri 2018. a seisuga on tühine TLS § 104 lg 1 järgi; lõpetada töösuhe TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. maist 2019; kohtulahendi jõustumisel viia töösuhte lõpetamise aja ja aluse osas muudatused sisse TÖR-i; mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 8170 eurot 56 senti (bruto); 3(16)
mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis 638 eurot 89 senti (bruto). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt asus hageja kostja juurde tööle tegevjuhi ametikohale alates 1. maist 2017, tööleping sõlmiti 24. aprillil 2017.
14.novembril 2018 soovis hageja töölt lahkuda, kuid kostja tegi ettepaneku asuda mh täitma lisaks senisele juhatuse liikme kohustusi. Hageja määrati kostja juhatuse liikmeks alates 14. novembrist 2018 ja hagejaga sõlmiti 22. novembril 2018 juhatuse liikme leping. Juhatuse liikme lepingu sõlmimisest hoolimata täitis hageja endiselt tegevjuhi ülesandeid ja sai selle eest ka töötasu. 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga nr 1 tõsteti hageja netotöötasu 2300 euroni ning kehtestati 10% palgalisa valveaja eest, samuti lepiti kokku töölepingu lõpetamise etteteatamise ajas kolm kuud. Seega polnud kostjal kavatsustki lõpetada hageja töölepingut 14. novembril 2018. Töötasu arvestusest nähtub, et hagejale maksti töötasu kuni veebruarini 2019. a ehk kostja täitis sõlmitud töölepingu lisa 1. Juhatuse liikme ülesannete täitmise eest hageja töötasu ei saanud. Hagejale edastati 27. veebruaril 2019 e-posti teel teade osanike koosolekust ja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest alates 26. veebruarist 2019. Samuti teatati hagejale, et mh on lõpetatud tagasiulatuvalt, s.o alates 14. novembrist 2018. a, hageja tööleping tegevjuhina seoses asumisega juhatuse liikme ametikohale.
28.veebruaril 2019 tasus kostja hagejale lõpparve, mis sisaldas töötasu 2019. a veebruarikuu eest ja kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest.
6.märtsil 2019 sai hageja Maksu- ja Tolliametilt (MTA) teatise, et kostja on teinud
6.märtsil 2019 TÖR-i hageja kohta kande, nagu oleks hageja tööleping lõppenud TLS § 79 alusel juba 14. novembril 2018. Hageja leiab, et 27. veebruari 2019. a teatega on ta vabastatud osaühingu juhatuse liikme kohalt, kuid temaga ei ole kehtivalt lõpetatud tegevjuhi töölepingut. TLS § 3 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel, mida aga lõpetamise osas 14. novembril 2018 ega ka 22. novembril 2018. a, ei otsustatud. Kosja 26. veebruari 2018. a teatisest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas esile toodud asjaolud on juhatuse liikme lepingu või töölepingu erakorralise ülesütlemise alusteks. Juhatuse liikme lepingus ei ole hagejale ette nähtud puhkust ja sellist õigust ei sätesta ka võlaõigusseadus ega äriseadustik. Kuigi tööandja on MTA-le deklareerinud, et hagejale tehtud väljamaksetelt ei ole tasutud töötuskindlustusmakseid ja et tegu on juhatuse liikme tasuga, nähtub kostja koostatud lõpparve dokumendist, et tööandja on siiski hagejale välja makstavaid summasid käsitlenud kui töötasu, millelt tasutakse riigile töötuskindlustusmakseid. Töölepinguline suhe ei saa lõppeda kaudse tahteavaldusega, vaid poolte tahe peab olema väga selgelt väljendatud ning pooltele peavad olema arusaadavad tahteavalduste õiguslikud tagajärjed. Hageja töölepinguline suhe sai lõppeda vaid tööandja poolse kirjalikult vormistatud töölepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega 2019. a veebruaris. Põhjendamatu on kostja väide selle kohta, et hageja ise ei teinud kannet TÖR-i temaga töölepingu lõpetamise kohta. Hageja kutsuti juhatuse liikme kohalt 27. veebruari 2018 4(16)
kirjaga tagasi päevapealt. Samal päeval sai hageja teada endaga töösuhte väidetavast lõppemisest juba novembris 2018. a. Hageja ei saanud enda kohta kannet TÖR-is teha. Kostja ei ole varem väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et hageja tööleping lõppes hagejapoolse töölepingu korralise ülesütlemisega 23. novembril 2018. Pooled sõlmisid
14.novembril 2018. a töölepingu lisa 1 ehk kinnitasid jätkuvalt tahet olla seotud 24. aprillil 2017 sõlmitud töölepingu kaudu.
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tegevjuhi tööleping hõlmas ka osaühingu esindamist (volikirja alusel), mis on seaduse kohaselt juhatuse liikme ülesanne. Tulenevalt hageja tööülesannetest võib hageja tegevust tegevjuhina käsitleda osaühingu juhtimisena, kuna tegevjuhina olid hageja ülesandeks osaühingu tulemuslik juhtimine ja arendamine, müügijuhtimine, finantsplaneerimine jne. Seetõttu on väär hageja väide, et juhatuse liikme leping sõlmiti teiste tööülesannete täitmiseks. Tegelikkuses hõlmas juhatuse liikme leping samu ülesandeid, mida hageja tegi ka tegevjuhina. Kostja ei nõustu hageja väitega, et tegevjuhi töölepingut ei ole kehtivalt lõpetatud. Kuna hageja tööülesanded ei muutunud, tuleb tegevjuhi tööleping lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel alates hageja juhatuse liikmeks valimiseks antud nõusolekust, s.o alates
14.novembrist 2018. Kostja nõustub, et juhatuse liikme leping ja ametisuhe lõppesid siis, kui hageja osanike otsusest tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kohta teada sai. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et hageja tööleping lõppes hagejapoolse töölepingu korralise ülesütlemise tulemusena 23. novembril 2018. Hageja edastas kostjale e-posti teel
24.oktoobril 2018 töölepingu ülesütlemisavalduse, millega soovis lepingut lõpetada TLS § 98 lg 1 alusel alates 23. novembrist 2018. Kostja sai avalduse kätte 24. oktoobril 2018. Hageja ei ole avaldust tagasi võtnud. Alternatiivselt eelmärgitule, tuleb kostja 26. veebruari 2019. a teadet tuleb lugeda töölepingu erakorraliseks ülesütlemisavalduseks, millega kostja on töölepingu üles öelnud alates 26. veebruarist 2019. Töölepingut ei ole üles öeldud tagasiulatuvalt. Kostja on teates kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis põhjendanud, miks ei ole võimalik hagejaga lepingulist suhet jätkata ning välja toodud mitmed vajakajäämisi hageja kohustuste täitmises kostja ees, mis on viinud usalduse kaotuseni hageja suhtes. Kostja ei pea hageja hüvitisenõuet TLS § 109 lg 1 alusel õigustatuks. Hagejale on tasutud alates novembri keskpaigast 2018. a juhatuse liikme tasu, mitte töölepingu järgi töötava isiku tasu, mida tõendab TSD (tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon) kokkuvõte, kust on näha, et tasu maksti kuni veebruarini ehk kuni hageja tagasikutsumiseni juhatuse liikme kohalt. Hageja ülesandeks juhatuse liikmena oli lisaks töölepingute sõlmimisele ja lõpetamisele ka TÖR-i vastavate kannete tegemine. See, et töölepingu lõppemist koheselt registrisse ei kantud, on hageja enda tegematajätmine ning selle avastamisel on kostja kande parandanud ning töölepingu lõppemise kohta märke teinud.
5(16)
TLS § 68 lg 1 tulenevalt antakse puhkust töötatud aja eest. Kuna hageja nõuab kostjalt puhkusekompensatsiooni aja eest, mil tööleping ning juhatuse liikme leping hagejaga olid juba lõppenud, siis tuleb ka hageja see nõue jätta rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
5.Maakohus rahuldas 10. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu lõppenuks alates 28. maist 2019 TLS § 107 lg 2 alusel, kohustas kostjat tegema vastava kande TÖR-i ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 8170 eurot 56 senti (bruto). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 638 eurot 89 senti (bruto). Maakohus jättis rahuldamata nõude töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 2310 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
5.1.Otsuse põhjenduste kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmele töölepingu seadus ei laiene (TLS § 1 lg 5). Kui osaühingu töötaja valitakse osaühingu juhatusse, siis sõltuvalt temale töölepingust tulenevate tööülesannete sisust võib tööleping sellega ka lõppeda. Tööleping lõpeb isiku valimisega juhatuse liikmeks juhul, kui tema tööülesanded kattuvad juhatuse liikme ametikohustusega. Seega tulnuks hagejaga tööleping lõpetada poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. Praegusel juhul ei ole aga tõendatud, et pooltel oleks olnud tahe tööleping lõpetada. Kuigi hageja esitas 24. oktoobril 2018 tööandjale avalduse tema vabastamiseks kostja juhataja kohalt alates 23. novembrist 2018, töölepingut ei lõpetatud. 14. novembril 2018 esitas hageja kostja osanike koosolekule avalduse, millega andis nõusoleku enda valimiseks juhatuse liikmeks ning samal päeval sõlmisid hageja ja kostja ka töölepingu lisa nr 1, mille p-des 2 ja 3 lepiti kokku töötasu suurendamises, lisatasus ning töölepingu lõpetamise etteteatamise tähtajas. Hagejaga 14. novembril 2018 sõlmitud juhatuse liikme lepingu p-st 2.4 nähtuvalt hageja oma töö eest äriühingu juhatuse liikmena tasu ei saanud. Töölepingu lisa sõlmimine tõendab, et tegevjuhi ülesanded ja juhatuse liikme kohustused ei kattunud ning hageja jätkas tegevjuhi ülesannete täitmist, saades juhatuse liikme kohustuste täitmise eest lisatasu. Poolte tahet hoida tegevjuhi ja juhatuse liikme ülesanded eraldiseisvatena, näitab ka asjaolu, et nii töölepingu lisa nr 1 kui ka juhatuse liikme leping sõlmiti samal päeval, s.o 14. novembril 2018. Juhatuse liikme lepingu võivad pooled sõlmida, kuid kohustus selleks puudus. Seega olid pooled kokku leppinud, et hageja jätkab töötamist töölepingu alusel ja täidab lisaülesandeid juhatuse liikme lepingu alusel. Pooled ei pidanud vajalikuks töölepingu lõpetamist töötaja algatusel ega ka poolte kokkuleppel. Seega ei ole asjakohane kostja väide, et tööleping on lõppenud hageja 24. oktoobril 2018 esitatud korralise ülesütlemisavalduse alusel. Töölepingu lisa sõlmiti 14. novembril 2018 ning seega jätkas hageja töötamist ja töölepingu lisa 1 sõlmimisega aktsepteeris kostja sisuliselt lahkumisavalduse (kui tahteavalduse) tagasivõtmist hageja poolt. Samuti nähtub esitatud lõpparve väljavõttest, et hagejale on makstud töötasu, millest on makstud 6(16)
töötuskindlustusmakset ja arvestatud ka puhkusetasu perioodil alaetes 2018. a augustist kuni 27. veebruarini 2019. Kohtule esitatud väljavõte TÖR-i kandest ei tõenda, et pooled lõpetasid töölepingu
14.novembril 2018 poolte kokkuleppel. Samuti ei saa selle kande põhjal öelda, et kostja oleks hagejaga töölepingu lõpetanud tagasiulatuvalt. TÖR-i kandel ei ole õiguslikku tähendust. Maksukorralduse seaduse § 252 lõiked 1 ja 4 sätestavad, et töötamise registreerimisel on kohustatud isikuks tööd võimaldav isik ja töötamise peatumine ja lõpetamine registreeritakse kümne päeva jooksul töötamise peatumise või lõpetamise päevast arvates. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja seadusest tulenevat nõuet ei täitnud ning tegi töötajate registrisse kande hagejaga töölepingu lõpetamise kohta
14.novembrist 2018 alles 6. märtsil 2019, mis on hiljem, kui kostja väidetavalt lepingu
26.veebruaril 2019 erakorraliselt üles ütles. Tõendeid selle kohta, et kande hilisemaks tegemiseks oli mõjuv põhjus, ei ole kohtule esitatud. Kohus nõustus kostjaga selles, et 26. veebruari 2019. a teates hagejale ei ole töölepingut tagantjärgi lõpetatud, vaid on märgitud, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel alates hetkest kui hageja andis nõusoleku enda valimiseks juhatusse. Seega oli hagejal ja kostjal töölepinguline suhe ning töölepingut hagejaga ei lõpetatud 14. novembril 2019 ning nõue töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks 14. novembri 2018 seisuga, tuleb jätta rahuldamata.
5.2.Kostjal puudus seaduslik alus hagejaga töölepingu ülesütlemiseks 26. veebruaril 2019. Töölepingu ülesütlemine on tühine tulenevalt TLS § 104 lg-st 1. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale põhjustanud kahju või muu teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse (VÕS § 196; TLS § 87, § 88 lg 1 p 5). Samuti ei nähtu esitatud tõenditest, et hagejat oleks tulenevalt töölepingu seadusest eelnevalt hoiatatud või et talle oleks pakutud teist tööd (TLS § 88 lg 3). Kostja hageja poolt näidatud hüvitise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Poolte vahel sõlmitud töölepingu lisa 1 p-st 2 nähtuvalt on pooled kokku leppinud töölepingu lõpetamisel 3-kuulises etteteatamise tähtajas, s.o TLS § 97 lg-s 2 sätestatust pikemas tähtajas. Kuna hageja on kinnitanud, et ta sai kostja 26. veebruari 2019 teate kätte
27.veebruaril 2019, siis tulenevalt TLS §-st 107 lg-st 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 2 tuleb tööleping lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel, s.o alates 28. maist 2019. Vastavalt sellele tuleb teha ka muudatus TÖR-i.
5.3.Tulenevalt TLS § 68 lg-st 1 antakse põhipuhkust töötatud aja eest. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu p 5.1 järgi oli töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva. Kuna tööleping tuleb lugeda lõpetatuks alates 28. maist 2019 ja kostja ei ole puhkusetasu arvutusele vastuväiteid esitanud, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saamata jäänud puhkuse tasu summas 638 eurot 89 senti.
7(16)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja palub 11. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
6.1.Kohus on teinud järelduse, et hagejaga tööleping tulnuks lõpetada poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. Kui isiku töö on juhtiva funktsiooniga, nagu hageja töö tegevjuhina, siis ei ole võimalik üheaegselt töötada nii tegevjuhina kui olla juhatuse liige. Seega pidanuks kohus tuvastama, kas hageja tööülesanded kattusid juhatuse liikme ametikohustustega. Järelduses, et tegevjuhi ja juhatuse liikme ülesanded ei kattunud, on kohus tuginenud vaid töölepingu sõlmitud lisale, jättes analüüsimata selle sisu ning hageja tegelikud ülesanded tegevjuhina ning juhatuse liikmena. Sellega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut. Kostja on menetluses selgitanud, et hageja ülesanded enne juhatuse liikmeks asumist (s.o tegevjuhina) ning pärast juhatuse liikmeks asumist ei ole muutunud. Pärast hageja juhatuse liikmeks valimist ei oleks tohtinud enam töölepingu seadusest lähtuda. Kostja on väidete kinnituseks esitanud ka mitmeid tõendeid, sh poolte vahel sõlmitud tegevjuhi tööleping, 3. mail 2017 notari juures sõlmitud volikiri ja hageja poolt kostja nimel sõlmitud töölepingud. Samuti palus kostja selle kohta üle kuulata tunnistajad. Maakohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata, põhjendades, et ei ole oluline, mis ülesandeid hageja täitis. Lisaks on pooled kostja hinnangul siiski avaldanud tahet töölepingu lõpetamiseks. Hageja poolt kirjaliku nõusoleku andmine on tahteavaldus lõpetada tööleping ning sõlmida juhatuse liikme leping. Hageja oli seejuures teada, et kuna ta täitis juhtimisfunktsiooni juba töölepingu alusel, tuleb tema tööleping poolte kokkuleppel lõpetada tema valimisega juhatuse liikmeks. Osanike otsus on ühingu poolne aktsept, millega on tehtud tahteavaldus ning oldud nõus senise tegevjuhi töölepingu lõppemisega ning hageja juhatuse liikmeks asumisega. TLS ei näe ette lisatingimusi töölepingu lõpetamiseks, kui pooled on selles kokkuleppele jõudnud. Samuti ei eelda TLS § 79 vastastikuste tahteavalduste kirjalikku vormistamist. Kostja leiab, et 14. novembril 2018 vormistatud töölepingu lisa on näilik tehing ning seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 84 lg 2, § 89 lg 3). Kuigi pooled ei ole otseselt tehingu tühisuse alustele tuginenud, pidi kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega.
6.2.Kostja hinnangul on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja esitas
24.oktoobril 2018 avalduse tema vabastamiseks kostja juhataja kohalt alates
23.novembrist 2018, töölepingut ei lõpetatud. Kohus on kohaldanud valesti õigusnormi. TLS § 85 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda. TLS § 95 lg-st 1 tulenevalt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tegemist on ühepoolse tahteavaldusega, mis jõustub TsÜS § 69 lg 1 järgi kättesaamisega. Seega on kohus ekslikult asunud seisukohale, justkui vajaks korraliselt üles öeldud tööleping veel tööandja poolsest lõpetamist. 8(16)
Ühtlasi on kohtu seisukoht, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga aktsepteeris kostja hageja tahteavalduse tagasivõtmist, üllatav. Kohus ei juhtinud sellisele võimalikule hinnangule eelmenetluse käigus poolte tähelepanu. Kohtu see järeldus on ka ebaõige. Tegelikkuses ei ole hageja tahteavaldust tagasi võtnud, kuivõrd tahteavaldust tagasivõtvat avaldust ei ole kostjani jõudnud (TsÜS § 72). Samuti ei ole kostja olnud nõus tahteavalduse tagasivõtmisega. Kuna kohus asus seisukohale, et tööleping ei lõppenud kokkuleppel hageja juhatuse liikmeks valimisega (millega kostja ei nõustu), siis said töölepingust (ning selle lisast 1) tulenevad tingimused poolte vahel kehtida kuni töösuhte lõpuni, mis pidi sel juhul lõppema korralise ülesütlemise tulemusena 23. novembril 2018. a. Pooled on kokku leppinud, et juhatuse liikmena tõsteti hagejale makstavat tasu võrreldes tegevjuhina saadud tasuga. Kohus on leidnud, et kohtule esitatud lõpparve väljavõttest nähtub, et hagejale on makstud töötasu, millelt on makstud töötuskindlustusmakseid. Tegelikult ei ole hagejale alates juhatuse liikmeks valimisest töötasu makstud, vaid makstud on juhatuse liikme tasu. See nähtub kostja esitatud TSD väljavõtetest, millelt on näha, et töötuskindlustusmakseid ei ole arvestatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta vastavaid kostja tõendeid ei arvesta. Hageja ülesandeks juhatuse liikmena oli mh töötaja registrisse vajalike kannete tegemine ning asjaolu, et töölepingu lõppemist hagejaga koheselt registrisse ei kantud, on hageja enda tegematajätmine. Selle avastamisel on kostja kande parandanud (rikkudes 10 päevast tähtaega). Kande tegemise ajal ei ole kostja hinnangul määravat tähtsust töösuhte või juhatuse liikme ametisuhte tuvastamisel. Kohtuotsus on vastuoluline, kuivõrd kohus on nõustunud p-s 29 kostja seisukohaga, et töölepingut ei ole tagantjärgi lõpetatud, vaid tööleping on lõppenud hageja nõusolekuga juhatuse liikmeks valimisega, kuid seejärel on kohus siiski leidnud, et tööleping kehtis edasi.
6.3.Maakohtu arvates puudus kostjal hagejaga töölepingu ülesütlemiseks
26.veebruaril 2019 seaduslik alus ning töölepingu ülesütlemine on tühine tulenevalt TLS § 104 lg-st 1, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale põhjustanud kahju või muu teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotust. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. 26. veebruari 2019. a teates on kostja põhjendanud usalduse kaotust, tuues välja mitmeid episoode ning põhjuseid, mis on viinud usalduse kaotuseni ning erakorralise lepinguliste suhete lõpetamiseni hagejaga. Isegi kui tööandja ei oleks põhjendanud ülesütlemist, ei mõjuta TLS § 95 lg-st 2 tulenevalt põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Käesolevas menetluses (sh TVK menetluses) ei ole hageja eitanud talle 26. veebruari 2019. a teates etteheidetut. Kuna hageja ei ole rikkumistele sisulisi vastuväiteid (ega ka tõendeid) esitanud, ei saanud TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kostjal olla kohustust oma väiteid tõendada. Kui kohtu hinnangul oli tõendite esitamine siiski vajalik, oleks kohus pidanud juhtima sellele kostja tähelepanu. Lisaks on kostja hinnangul esitatud kohtule tõendid hageja tegude kohta, mis põhjustasid tööandja usalduse kaotuse. Muu hulgas esitas kostja koos vastuhagiga (mille menetlemisest kohus vastuhagina keeldus) tõendid, mis kinnitavad suuri puudujääke hageja tegevuses, mis viisid temaga erakorralise suhete lõpetamiseni. Kohus ei ole 9(16)
selgitanud, et ta nimetatud asjaolusid ning tõendeid ei arvesta ning et tõendid tuleks käesolevasse tsiviilasja veelkordselt esitada. Maakohus on 11. novembri 2019. a määruses asunud seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tähtsust, kas hageja on rikkunud oma kohustusi või tekitanud sellega kostjale kahju või usalduse kaotuse. Üllatuslikult on kohus aga otsuses leidnud, et kohtule ei ole esitatud viidatud asjaolude kohta tõendeid.
6.4.TLS § 109 lg 1 lg-st 2 tulenevalt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on kohtul õigus hüvitise suurust muuta. Kohus ei ole arvestanud kostja palvega vähendada hüvitist 0 euroni, vaid on märkinud, et kuna arvutusele vastuväiteid esitatud ei ole, lähtub kohus kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest.
6.5.Töölepingu lisas nr 1 kokku lepitud kolmekuuline etteteatamise tähtaeg on tühine, kuna see on töötaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv (TLS § 2). Kohus oleks pidanud arvestama seda omal algatusel. TLS § 107 lg-st 2 tulenevalt oleks pidanud kohus lõpetama töölepingu 23. novembril 2018. a, mil möödus 30 päevane korralise ülesütlemise tähtaeg hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldusest.
6.6.Kohus on kohaldanud valesti TLS § 68 lg-t 1 ja § 71, millest tulenevalt antakse põhipuhkust töötatud aja eest ning töölepingu lõppemisel tuleb kasutamata jäänud põhipuhkus hüvitada. Isegi kui lugeda tööleping lõppenuks 28. maist 2019, ei ole põhjendatud mõista välja saamata jäänud puhkusetasu 638 eurot 89 senti. Esiteks, ei ole hageja nimetatud ajavahemikul töötanud, mistõttu ei saa anda talle põhipuhkust, ega seda ka hüvitada, kuivõrd põhipuhkust antakse töötatud aja eest. Teiseks ei saa eeldada, et hageja ei oleks töölepingu kehtivuse korral kuni 28. maini 2019 puhkust kasutanud.
6.7.Kohus ei ole piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ega arvestanud kostja 29. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis esitatud vastuväiteid. Kostja esitab vastuväiteid nii TVK menetluses kui ka maakohtu menetluses tehtud toimingute ajakulule, samuti hageja lepingulise esindaja tunnitasule. Lisaks esitas hageja menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajast hiljem. Kohus ei ole põhjendanud hilinenult esitatuga arvestamist.
Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Hagejaga sõlmitud tööleping ei lõppenud iseenesest ja see tuli lõpetada TLS sätete alusel. Kohus ei ole TLS-i norme juhatuse liikme kohta kohaldanud. Kohus on andnud üksnes hinnangu või soovituse, mida kostja pidanuks tegema, kuid jättis tegemata. Kostja juhatuse liige B.B. ei soovinudki hagejaga töölepingu lõpetamist, vaid nõustus 14. novembril 2018 töösuhte jätkumisega paralleelselt juhatuse liikme ülesannete täitmisega, mille eest kostja hagejale juhatuse liikme tasu maksma ei pidanud. Nähtuvalt töölepingus toodud ülesannetest ja juhatuse liikme lepingust tulenevatest piiratud ülesannetest, hageja ülesanded ei kattunud. Kohus on otsuses piisavalt analüüsinud poolte tahteavaldusi. Kaebuses esitatud vastupidised väited ei ole põhjendatud. Kumbki pool ei ole kordagi väitnud, et sõlmis
14.novembril 2018 lepingud ja kokkulepped eksimuse vms tõttu ega ole taotlenud tehingute tühistamist. Vastupidi, kostja tunnistab juhatuse liikme lepingut, mis ajaliselt 10(16)
sõlmiti kõige hiljem. Hageja töölepingu lisa 1 tühisuse väidet kostja maakohtus ei esitanud, mistõttu tuleb see jätta ringkonnakohtu menetluses tähelepanuta. Kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ja piisavalt põhjendanud, miks kostja tõendeid ei arvestata. Kostja väidetud vastuolusid otsuses ei ole. Usalduse kaotamist põhistavad teod on jäänud kostjal tõendamata. Kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ülesütlemise õiguspärasuse tõendamise vajaduse osas. Maakohus ei eksinud ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus rahuldas hageja nõude 638 euro 89 sendi puhkusehüvitise saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja selle nõude rahuldamata. Seoses eelmärgituga jaotab ringkonnakohus uue otsusega poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018. Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
10.Poolte vahel 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa nr 1 p-s 3 on pooled kokku leppinud, et töölepingu lõpetamisel on nii töötajal kui tööandjal etteteatamise tähtaeg kolm kuud, kui lepingu osapooled ei lepi kokku teisiti (I kd, tl 54). Seega on pooled kokku leppinud TLS § 97 lg-s 2 sätestatud ülesütlemise tähtaegadest erinevas tähtajas. TLS § 2 järgi on samas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on TLS-is ette nähtud.
10.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ülalviidatud töölepingu lisas sisalduv kokkulepe tühine osas, mis kohustab tööandjat töötajale lepingu ülesütlemisest ette teatama kolm kuud. TLS § 97 lg-s 2 sätestatud tähtajad on kolmest kuust lühemad (maksimaalselt 90 kalendripäeva). Seega on töölepingu lisas kokku lepitud tähtaeg töötaja jaoks seaduses sätestatust soodsam. Sellised kokkulepped ei ole TLS-i järgi keelatud või tühised. Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole põhjendatud.
10.2.Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et hageja sai kostja
26.veebruari 2019. a teate töölepingu lõpetamise kohta kätte 27. veebruaril 2019. Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Eelmärgitut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et TLS § 107 lg 2 ja TsÜS § 135 lg 2 järgi tuleb 11(16)
hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud töölepingu lisa nr 1 p-s 3 kokku lepitud 3-kuulise etteteatamistähtaja lõppemisel, s.o alates 28. maist 2019.
11.Hageja leiab, et tal olnuks kuni viidatud 3-kuulise etteteatamise tähtaja lõpuni õigus koguda ka puhkusepäevi ning kostja (tööandja) peab need töölepingu lõppemisel hagejale hüvitama. Hageja arvestuste järgi on hüvitise suurus 638 eurot 89 senti. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle hageja nõude rahuldamisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kõnealune nõue tuleb jätta rahuldamata.
11.1.TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 68 lg 1 kohaselt antakse põhipuhkust üldjuhul töötatud aja eest. TLS § 68 lg-st 2 lähtuvalt arvestatakse puhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ka muid seadusest või poolte kokkuleppest tulevaid ajaperioode (ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg jms).
11.2.Ringkonnakohus leiab, et TLS § 107 lg-s 2 sätestatu on oma sisult õiguslik fiktsioon. Norm annab kohtule ja töövaidluskomisjonile õiguse lugeda tööleping lõppenuks alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Sellest ei saa teha järeldust, et kuni ülesütlemistähtaja möödumiseni saaksid pooled nõuda teiselt pooltelt töölepingu täitmist. Töötajal ega tööandjal ei ole sellel ajavahemikul TLS 3. peatükis sätestatud kohustusi, mh ei ole tööandjal kohustust kindlustada töötajat kokkulepitud tööga ega töötajal kohustust tööd teha. TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis (lepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel) ei ole töötasu TLS § 28 lg 2 p 2 tähenduses. Eelmärgitut arvestades nõustub ringkonnakohus kostjaga, et TLS § 107 lg 2 rakendumisel ei ole ajavahemik alates töölepingu (õigusvastasest) ülesütlemisest kuni töölepingu lõppenuks lugemiseni TLS § 68 lg 1 mõttes töötatud aeg, kui töötaja sellel ajavahemikul tegelikult tööandja jaoks tööd ei tee. Nimetatud ajavahemikku ei saa puhkuse andmise õiguse aluseks oleva ajavahemiku hulka arvestada ka TLS § 68 lg 2 alusel. Ringkonnakohus märgib, et kui töötaja ega tööandja töölepingu lõpetamist kohtult või töövaidluskomisjonilt ei taotle, siis töösuhe töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel jätkub (vt ka TLS § 108). Sellisel juhul on töötajal õigus saada puhkust ka aja eest, mil ta töölepingu õigusvastse ülesütlemise tõttu tööd teha ei saanud.
12.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
12.1.TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. Viidatud sättest ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et töötaja juhatuse liikmeks valimisel temaga varem sõlmitud tööleping ühinguga seaduse alusel (ipso iure) lõppeb, muutub kehtetuks vms. See ei tulene ka kostja viidatud kohtupraktikast (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-134-02 ja nr 3-2-1-39-04).
12.1.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt märgituga, et juhul kui juhatuse liikmeks valitud isiku tööülesanded kattuvad juhatuse liikme ametikohustusega, tulnuks tööleping lõpetada poolte kokkuleppel (TLS § 79). Ringkonnakohus märgib, et sellises olukorras võiks olla võimalik ka tööandja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 alusel 12(16)
töötajast tuleneval põhjusel (viidatud sättes toodud loetelu töölepingu erakorralise ülesütlemise alustest ei ole ammendav). Samas ei ole praeguses asjas kumbki pool väitnud, et kostja oleks töölepingu seoses hageja juhatuse liikmeks valimisega üles öelnud (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).
12.1.2.Maakohtu hinnangul ei leidnud praegusel juhul tõendamist asjaolu, et pooltel oleks olnud ühine tahe tööleping lõpetada, samuti ei lõppenud tööleping hageja 24. oktoobri 2018. a ülesütlemisavalduse alusel 23. novembril 2018. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus nende järelduse tegemisel materiaalõiguse kohaldamisel eksinud ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on lepingupoolte tahteavaldusi piisava põhjalikkusega analüüsinud ning oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Kostja esitatud hageja 24. oktoobri 2018. a e-kirjast nähtub iseenesest hageja teadlikkus sellest, et juhatuse liikmel puuduvad töötajale seadusega tagatud sotsiaalsed garantiid (I kd, tl-d 30 ja 32). Samas on pooled hiljem, 14. novembril 2018 sõlmitud kokkulepetega, siiski otsustanud töölepingulist suhet jätkata.
12.1.3.Ringkonnakohus rõhutab, et töölepingu lõppemine eeldab ühe või mõlema lepingupoole tahteavaldust töösuhte lõpetamiseks. Töölepingu seadus sätestab töölepingulise suhte lõppemise õiguslikud alused. Nendeks on poolte vaheline kokkulepe (TLS § 79), tähtaja möödumine (TLS § 80) ja töölepingu lõppemine ülesütlemisega (TLS § 83). Töötaja võib tööandjaga töölepingu üles öelda kas korraliselt (TLS § 85) või erakorraliselt (TLS §-d 86, 91). Tööandja võib töötajaga töölepingu üles öelda vaid erakorraliselt (TLS §-d 86, 88 ja 89). Senise kohtupraktika põhjal ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4) (vt ka Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Töösuhte lõppemiseks on vaja töötaja poolt selgelt väljendatud tahet.
12.1.4.Käesolevas asjas väidab kostja, et 14. novembril 2018 esitatud nõusolekuga asuda kostja juhatuse liikmeks (I kd, tl 33) tööleping poolte kokkuleppel lõppes, kuna kostja osanike otsusega valiti hageja juhatuse liikmeks. Ringkonnakohus leiab, et 14. novembril 2018 vormistatud nõusolekuga asuda kostja juhatuse liikmeks ei saanud hageja anda kehtivalt tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks, kuna sellisena oleks tahteavaldus ühtlasi nii tingimuslik kui ka kaudne. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus töölepingu seaduse mõttega, mh TLS § 95 lg-s 1 sätestatuga. Nimetatud 14. novembri 2018. a nõusolekuga ei ole kostja väljendanud otsest tahet töölepingu lõpetamiseks.
12.2.Ringkonnakohus leiab, et töölepingu lõppemine hageja 24. oktoobri 2018. a ülesütlemisavalduse alusel ega kostja 26. veebruari 2019. a avalduse alusel ei sõltu käesolevas asjas sellest, milliseid ülesandeid täitis kostja töölepingu ja juhatuse liikme lepingu alusel. Nagu eelnevalt märgitud, siis poolte kokkuleppel ei ole töölepingut lõpetatud. Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul vaja asja lahendamiseks analüüsida seda, milliseid ülesandeid täitis hageja kostja juhatuse liikmena ning kas ja kuivõrd need erinesid tema poolt töölepingu alusel täidetud ülesannetest.
12.3.Kostja leiab, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa on näilik tehing ning seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kohus oleks pidanud tehingu tühisuse alustega omal algatusel arvestama. Samuti märgib kostja, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 84 lg 2, 13(16)
§ 89 lg 3). TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et järeldus tehingu tühisuse kohta on kohtu õiguslik hinnang ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Samas saab kohus hagimenetlus õigusliku hinnangu andmisel lähtuda ainult poolte esitatud asjaolude kogumist (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooled käesolevas asjas esitanud maakohtu menetluses selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada töölepingu lisa sõlmimist 14. novembril 2018 TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilikuks tehinguks.
12.4.Maakohtu seisukoht, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga aktsepteeris kostja hageja 24. oktoobri 2018. a ülesütlemisavalduse tagasivõtmist, ei saanud olla kostjale üllatuslik. 13. jaanuari 2020. a istungil on maakohus 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa ja muude tahteavaldustega seonduvat pooltega piisavas ulatuses arutatud (I kd, tl-d 125–130). Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebusest, et kohtu väidetava minetuse tõttu oleks kostjal jäänud olulised väited, seisukohad või tõendid maakohtu menetluses esitamata. Maakohtu viidatud järeldus on tuvastatud asjaoludel ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.
12.5.Maakohus ei ole otsuses tõenditena hinnanud kostja poolt TVK menetluses esitatud TSD väljavõtteid. Vastuolus töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg 6 teise lausega ei ole maakohus töövaidlusasja nr 4-1/594/19-17 lahendamise materjale TVK-st välja nõudnud, kuid ringkonnakohus on selle vea apellatsioonimenetluses kõrvaldanud. Viidatud TSD väljavõtted (dtl-d 517–518) kogumis teiste esitatud ja kogutud tõenditega ei anna alust järeldada, et poolte töösuhe 14. või 23. novembril 2018 lõppes. Maksudeklaratsioonidest ei saa vähemalt praegusel juhul teha lõplikke järeldusi poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste koha. 14. novembril 2018 sõlmitud juhatuse liikme lepingus juhatuse liikme ülesannete täitmise eest tasu maksmist kokku ei lepitud. Samas on kostja TSD väljavõtetelt nähtuvalt tasunud hagejale alates 14. novembrist 2018 igakuiselt täpselt selle summa, mille pooled 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisas töötasuna kokku leppisid. Seega on maakohus menetlusõiguse norme küll rikkunud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist oluliste rikkumistega.
12.6.Kostja seisukoht, nagu pidanuks hageja kostja juhatuse liikmena tegema ise TÖRi kande enda töölepingu lõppemise kohta, lähtub eeldusest, et tööleping lõppes 2018. a novembris. Samas sõltub TÖR-i kande muutmise kohustus sellest, kas tööleping nimetatud ajal tegelikult lõppes. Nimetatu on käesolevas asjas vaidluse all. Lisaks oli kostjal 2018. a novembris ka teine juhatuse liige (B.B.), kes saanuks teha TÖR-i väidetavalt vajalikke kandeid.
12.7.Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu vajadusele tõendada 26. veebruari 2019. a ülesütlemisavalduse aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide põhjendamatu. Arvestades vaidluse asjaolusid, samuti seda, et kostjat esindas ka maakohtu menetluses advokaat, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud oluliselt kvalifitseerimis- ja 14(16)
selgitamiskohustust. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).
12.7.1.Kostja pidi juba töövaidluskomisjonis toimunud menetlusest ja käesolevas asjas esitatud hagist mõistlikult aru saama, et poolte vahel on mh vaidlus 24. aprillil 2017 sõlmitud töölepingu lõppemise aluse ja aja üle ning mõistma ka seda, et 26. veebruaril 2019 tehtud ülesütlemisavaldusele tuginemisel tuleb kostjal tõendada üleseütlemise materiaalseid eeldusi. 13. jaanuari 2020 istungil on maakohus vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid menetlusosalistega vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest arutanud. Istungi protokollist ei nähtu, et kostja oleks soovinud seejärel esitada kohtule menetluses varem esitamata taotlusi tõendite vastuvõtmiseks või kogumiseks, taotlenuks selleks kohtult lisaaega vms.
12.7.2.Samuti ei pidanud kohus advokaadist esindajale selgitama, et vastuhagile, mille menetlemisest vastuhagina kohus 11. novembri 2019. a määrusega keeldus, lisatud tõendeid käesolevas tsiviilasjas ei arvestata ning et need tuleb kostjal vajadusel uuesti esitada. Viidatud 11. novembri 2019. a määruses (I kd, tl 111) ei ole maakohus leidnud, et käesolevas asjas ei ole tähtsust sellel, kas hageja on rikkunud oma kohustusi või tekitanud sellega kostjale kahju või usalduse kaotuse. Kostja tõlgendab maakohtu määruse põhjendusi meelevaldselt. Ringkonnakohus rõhutab, et kostja vastuhagi aluseks olevad asjaolud ei seondu 26. veebruari 2019. a ülesütlemisavalduses esitatud etteheidetega või seonduvad nendega üksnes kaudselt. Seega on õige maakohtu määruse järeldus, et põhija vastuhagi esemed ning alused on erinevad. Lisaks on maakohus oma määruses viidanud sellele, et kostja nõude vastuhagina menetlusse võtmine ei võimalda asja kiiremat läbivaatamist, vaid pikendab oluliselt töövaidlusasja menetlust.
12.8.TLS § 109 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus on praegusel juhul välja mõistnud hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus sellist, reeglipärast hüvitise suurust eraldi põhjendama. Põhjendada tulnuks TLS § 109 lg 1 teise lause kohast otsustust hüvitise suurust muuta. Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud asjaolud, mis võimaldaksid hüvitist vähendada nullini või väiksemas ulatuses. Muu hulgas on tõendamata kostja väited, et hageja ei ole järginud tavapärast juhile ette nähtud hoolsusstandardit ning on oma tegevusega ning tegevusetusega põhjustanud osanike usaldamatuse ning tekitanud osaühingule kahju.
12.9.Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks, mh ei esine lahendis kostja poolt väidetud vastuolusid. Apellatsioonkaebuse väited ei anna 15(16)
alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
13.Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks on ringkonnakohus lahendanud 10. juuni 2020. a määrusega (I kd, tl-d 198– 200).
14.TsMS § 333 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kostja on esitanud 25. juuni 2020. a menetlusdokumendis vastuväite (TsMS § 333 lg 1) ringkonnakohtu 10. juuni 2020. a määruses sisalduvatele otsustustele jätta rahuldamata kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud ja 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendis täpsustatud taotlused kuulata tunnistajad ning võtta vastu apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid. Ringkonnakohus jääb 10. juuni 2020. a määruses väljendatud seisukohtade juurde ning ei korda neid käesolevas otsuses. Kostja vastuväide jääb rahuldamata.
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, jättes rahuldamata hageja nõude puhkusehüvitise summas 638 eurot 89 senti väljamõistmiseks. Arvestades selle nõude osakaalu hageja poolt esitatud nõuete hulgas, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ning 5% ulatuses hageja kanda.
16.Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19–22) ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses kostja väiteid maakohtu eksimuste kohta menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras saab kohus uuesti hinnata ka hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (TsMS § 175 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.