OÜ Amaranth hagi Kärol Karlsoni vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks OÜ Amaranth avaldus töövaidlusasjas nr 4-1/1117/16 esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses ehk Kärol Karlsoni hagi OÜ Amaranth vastu hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. juuni 2020 määrus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Amaranth määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja: OÜ Amaranth (rk: 11706364), esindaja Mihkel Nukka Vastustaja: Kärol Karlson (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Piret Pallo
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 26. juuni 2020 määrus osas, millega rahuldati Kärol Karlsoni taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Kärol Karlsoni taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 26. juuni 2020 määruse resolutsioon lõplikult sõnastatuks järgmiselt:
Rahuldada OÜ Amaranth taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
3.2.Määrata OÜ Amaranth menetluskulude suuruseks 2298 eurot.
3.3.Mõista Kärol Karlsonilt OÜ Amaranth kasuks menetluskulude katteks välja 2298 eurot.
3.4.Mõista Kärol Karlsonilt OÜ Amaranth kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 2298 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
3.5.Jätta OÜ Amaranth taotlus rahuldamata 3572 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks.
5.Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isikul on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
ASJAOLUD
1.Kärol Karlson (töötaja) esitas 17.05.2016 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Amaranth (tööandja) vastu töötasu ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 1500 eurot saamiseks. Tööandja esitas 20.06.2016 Tartu Maakohtule hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 18.07.2016 otsusega töötaja avalduse osaliselt ning mõistis tööandjalt välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 1000 eurot. Muud nõuded jättis töövaidluskomisjon läbivaatamata töötaja nõudest loobumise tõttu. Tööandja esitas 18.08.2016 maakohtule taotluse töövaidlusasjas esitatud töötaja avalduse hagimenetluse korras läbivaatamiseks. Tartu Maakohus jättis 19.04.2017 otsusega tööandja hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppemise tuvastamiseks 01.07.2016 TLS § 85 lg 4 alusel rahuldamata. Kohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulu 1200 eurot. Tööandja menetluskulu jäi tema enda kanda. Tööandja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja töötaja vastuapellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus tühistas 03.11.2017 otsusega maakohtu 19.04.2017 otsuse osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata tööandja 18.08.2016 esitatud taotluse töövaidluskomisjoni 18.07.2016 otsuse hagimenetluse korras läbivaatamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ning rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saatis asja nimetatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppemise tuvastamiseks, jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Tööandja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, töötaja vastuapellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis otsuse põhjendava osa p-s 13, et apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jäävad apellandi kanda.
Tööandja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis 05.02.2018 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud tööandja kanda. Tartu Maakohus jättis 20.02.2020 otsusega töötaja hagi tööandja vastu hüvitise saamiseks rahuldamata ja menetluskulud maakohtus töötaja hagi läbivaatamisel tööandja vastu hüvitise saamiseks töötaja kanda. Maakohus märkis otsuse põhjendava osa p-des 44 ja 45, et kuivõrd kohus jättis 22.03.2017 [õige kuupäev 19.04.2017] otsusega rahuldamata tööandja hagi töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppemise tuvastamiseks 01.07.2016 TLS § 85 lg 4 alusel, siis jäävad vastava nõude menetluskulud maakohtus tööandja kanda, st menetluskulud maakohtus kuni 19.04.2017 otsuseni. Kuivõrd kohus jätab töötaja hagi tööandja vastu hüvitise saamiseks rahuldamata, siis jäävad vastava nõude menetluskulud maakohtus töötaja kanda, st menetluskulud maakohtus alates 21.02.2018.
2.Töötaja esitas kohtule menetluskulude nimekirjad 22.03.2017, 24.03.2017, 11.10.2017 ja 27.01.2020. Töötaja palus määrata tema menetluskulude rahaliseks suuruseks seoses uuendatud menetlusega maakohtus 2271,01 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks on töötajal tekkinud menetluskulud esialgses hagimenetluses, kus maakohus määras 19.04.2017 otsusega töötaja menetluskulude suuruseks 3104,27 eurot (koos käibemaksuga) ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja vähendatud menetluskulu 1200 eurot (koos käibemaksuga). Tartu Ringkonnakohus tühistas 03.11.2017 otsusega maakohtu 19.04.2017 otsuse menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise. Ringkonnakohus leidis, et kuna asi saadetakse maakohtule tagasi tööandja teise nõude läbivaatamiseks, siis otsustab menetluskulude jaotuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 alusel maakohus lõplikult pärast tööandja teise nõude läbivaatamist. Töötaja menetluskulud apellatsioonimenetluses olid 1284,79 eurot (koos käibemaksuga).
3.Tööandja esitas kohtule menetluskulude kindlaksmääramiseks neli avaldust, mis sisaldavad menetluskulude nimekirju. 22.03.2017 ja 24.03.2017 avalduste kohaselt taotles tööandja menetluskulude kindlaksmääramist esimeses maakohtu menetluses summas 2471 eurot (ilma käibemaksuta). 13.09.2017 avalduses taotles tööandja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramist apellatsioonimenetluses summas 1200 eurot (ilma käibemaksuta). 27.01.2020 nimekirjas taotles tööandja menetlusekulude kindlaksmääramist menetluses kokku summas 7446 eurot (sh lepingulise esindaja kulud, kassatsioonikautsjon ja sõidukulud). 08.04.2020 avalduses palus tööandja mõista töötajalt välja menetluskulud summas 5870 eurot (ilma käibemaksuta), sh lepingulise esindaja kulud seonduvalt töötaja hüvitisenõudega 5650 eurot, kassatsioonikautsjon 100 eurot ja sõidukulud 120 eurot. Tööandjal on kohustus tasuda esindaja sõidukulud Tartust ühele istungile Valga töövaidluskomisjonis ja kolmele Valga kohtumajas summas 192 eurot (0,3 × 80 × 2 × 4). Sõidukuludest arvestab tööandja töövaidluskomisjoni ja 28.11.2019 kohtuistungi täies mahus töötaja nõudega seonduvaks. 26.10.2016 ja 22.03.2017 istungite kulust arvestab tööandja töötaja nõudega seotuks 1⁄4.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 26. juuni 2020 määrusega poolte taotlused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Maakohus määras töötaja menetluskulude suuruseks 3575,07 eurot ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks menetluskulude katteks välja 3575,07 eurot.
Tööandja menetluskulude suuruseks määras maakohus 2298 eurot ja mõistis töötajalt tööandja kasuks menetluskulude katteks välja 2298 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistis tasaarvestuse tulemusena tööandjalt töötaja kasuks välja 1277,07 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata töötaja taotluse 1800,21 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks ja tööandja taotluse 3572 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks. Määruse kohaselt on kohtud jätnud töötaja kanda menetluskulud maakohtus alates 21.02.2018 ning tööandja kanda menetluskulud maakohtus kuni 19.04.2017 otsuseni, ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Tartu Maakohtu 22.03.2017 otsuses [õige kuupäev 19.04.2017; maakohtu esimene otsus] leitud töötaja menetluskulu suurus 3104,27 eurot on põhjendatud ja kohus määrab töötaja menetluskulude suuruseks kuni maakohtu esimese otsuseni 3104,27 eurot. Töötaja esindaja tunnihind 110 eurot ilma käibemaksuta (132 eurot koos käibemaksuga) on põhjendatud. Töötaja esindaja perioodi 24.04.2017 kuni 20.02.2018 põhjendatud ajakulu on 3 tundi 34 minutit, põhjendatud esindajatasu 470,80 eurot. Seega on töötaja põhjendatud menetluskulud kuni maakohtu esimese otsuseni 3104,27 eurot ja perioodil 24.04.2017 kuni 20.02.2018 470,80 eurot, kokku 3575,07 eurot. Tööandja esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta; tööandja on käibemaksukohustuslane ega taotle käibemaksu menetluskuluna arvestamist) on põhjendatud. Kohus nõustub töötaja seisukohaga, et menetluskulusid ei saa lahterdada tööandjale sobivalt ehk arvestades ka maakohtu esialgse menetluse ja apellatsiooniastme menetluskulusid seotuks maakohtu uuendatud menetlusega. Kohtu hinnangul on kõik tegevused, mis on teostatud pärast kassatsioonkaebuse koostamist, seotud uuendatud menetlusega ehk töötaja nõudega tööandja vastu hüvitise saamiseks. Kõik varasemad toimingud kuni kassatsioonkaebuse koostamiseni on seotud tööandja hagiga töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, millega seoses jätsid kohtud menetluskulud tööandja kanda. Tööandja menetluskulud on täielikult põhjendatud järgmiste toimingute puhul: 05.03.2018 vastuse koostamine kohtunõudele (4 tundi); töötaja 28.03.2018 vastusega tutvumine ja analüüs (30 minutit); 21.06.2018 vastuse ja taotluse koostamine (7 tundi); kohtu 17.01.2019 korraldava määrusega tutvumine (15 minutit); kohtu 30.01.2018 kirjaga tutvumine ja kliendiga arutelu (30 minutit); töötaja 08.02.2019 vastuse ja tõenditega tutvumine ning analüüs (30 minutit). 21.02.2018 kohtunõudega tutvumine ja tegevuse planeerimine tuleb lugeda hõlmatuks 05.03.2018 kohtunõudele vastuse koostamise ajakuluga 4 tundi. Kompromissiläbirääkimiste arutelu ja pidamise põhjendatud ajakulu on 30 minutit. 25.01.2019 menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakulu on 1 tund – dokument ei ole sisult keeruline ega pikk. 07.02.2019 kohtule kirja koostamise ajakulu on 15 minutit – kiri on lühike ja ei ole sisult keeruline. Küsimuste ja kohtuistungiks ettevalmistamise, kohtuistungil esindamise ajakulu on 4 tundi – istung 2 tundi 42 minutit, küsimuste ja istungiks ettevalmistamise jaoks on 1 tund 18 minutit piisav aeg. Kohtukõne teeside koostamise põhjendatud ajakulu on 5 tundi, sest menetlusdokumendis olid esitatud tööandja kokkuvõtlikud seisukohad, mitte uued seisukohad. Täies ulatuses põhjendamatu on ajakulu 17.06.2019 taotluse koostamiseks. Tööandja istungi edasilükkamise taotluse koostamise kulu ei ole põhjendatud vastaspoolelt välja mõista. Kuivõrd kassatsiooniastme kulud jäid tööandja kanda, ei mõista kohus töötajalt välja kautsjonit. Arvestades, et töövaidluskomisjoni istung ning 26.10.2016 ja 22.03.2017 kohtuistungid toimusid maakohtu esimese menetluse ajal, mille menetluskulud jäid tööandja kanda, siis ei ole
põhjendatud vastavaid sõidukulusid välja mõista töötajalt. Töötajalt tuleb välja mõista põhjendatud sõidukulu Valga kohtumaja 28.11.2019 kohtuistungile 48 eurot. Eeltoodust tulenevalt on tööandja esindaja põhjendatud ajakulu 23 tundi 30 minutit. Põhjendatud esindajatasu on 2250 eurot (ilma käibemaksuta; 22 tundi 30 minutit × 100 eurot), lisandub sõidukulu 48 eurot, tööandja põhjendatud menetluskulud kokku 2298 eurot. Tööandjalt tuleb töötaja kasuks töötaja menetluskuludest välja mõista 3575,07 eurot. Töötajalt tuleb tööandja kasuks tööandja menetluskuludest välja mõista 2298 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistab kohus tööandjalt töötaja kasuks välja 1277,07 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Tööandja esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. juuni 2020 määruse tühistamist osas, millega maakohus määras töötaja menetluskulude suuruseks 3575,07 eurot ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulud 1277,07 eurot ning jättis tööandja menetluskulud 2298 eurot ületavas osas kindlaks määramata, ning uue määruse tegemist, millega tööandja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada, määrata tööandja menetluskulude suuruseks 6400 eurot ning mõista töötajalt välja tööandja kasuks menetluskulude katteks 6400 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) määras maakohus töötaja menetluskulude suuruse kindlaks ilma sellekohase menetluskulude jaotuse lahendita, rikkudes TsMS § 174 lg 1. Tsiviilasjas jõustunud kohtulahendite alusel jättis ainult Riigikohus 05.02.2018 määrusega kassatsiooniastme menetluskulud tööandja kanda. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulusid ei ole jaotatud viisil, et kulud jäävad tööandja kanda. Maakohtu 20.02.2020 otsusega jagati ainult töötaja hüvitisenõudega seotud menetluskulud. Töötaja ei taotlenud ülejäänud menetluskulude jaotamist TsMS § 448 lg 2 alusel; 2) on ebaõige maakohtu järeldus, et menetluskulud on jaotatud viisil, et tööandja saab nõuda menetluskulusid ainult alates 21.02.2018 tekkinud kulude osas. Samuti vähendas kohus sisulisi põhjuseid esitamata tööandja menetluskulusid, mis tekkisid alates 21.02.2018. Tööandja esitas menetluskulude nimekirja, kus on toodud välja ainult need kulud, mis seondusid töötaja hüvitisenõudega. Seoses töötaja hüvitisenõudega tekkisid tööandjal menetluskulud töövaidluskomisjonis ning samuti kohtumenetluses enne 21.02.2018, kui pooled vaidlesid selle üle, kas töötaja töölepingu ülesütlemise aluseks esitatud asjaolud on tõesed ja tõendatud ning sellest tulenevalt hüvitisenõue põhjendatud. Tööandja on toonud välja, kui menetlustoiming on seotud ka muude nõuetega, siis kui suure osa sellest moodustas töötaja hüvitisenõudega seotud ajakulu. Seega on maakohtu 20.02.2020 otsuse menetluskulude jaotusest lähtuv tööandja menetluskulude suurus 6400 eurot (ilma käibemaksuta), ajakulu 64 tundi.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Töötaja vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on ringkonnakohus 03.11.2017 otsuse p-s 13 jätnud kõik tööandja apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud tööandja kanda. Töötaja vastuapellatsioonkaebusega seonduvate kulude osas on maakohus vaidlustatud määruse p-s 26 märkinud, et TsMS § 178 lg-st 4 tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Maakohtu 20.02.2020 otsuse p-dest 44 ja 45 on üheselt selge, et menetluskulude jaotus
maakohtus on kindlaks määratud 20.02.2020 kohtuotsuses. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidluses puudub võimalus tugineda kulude jaotuse vastuväidetele; 2) leiab töötaja sarnaselt maakohtuga, et pärast kassatsioonkaebuse koostamist olid kõik menetlusosaliste tegevused seotud uuendatud menetlusega ehk töötaja hüvitisenõudega. Kõik kassatsioonkaebuse koostamisele eelnenud toimingud olid seotud tööandja nõudega töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, millega seoses jätsid nii maakohus, ringkonnakohus kui ka riigikohus menetluskulud tööandja kanda. 27.01.2020 palus tööandja töötajalt välja mõista menetluskulud 7446 eurot. Hiljem, tulenevalt uuendatud menetluses tööandjale positiivsest kohtuotsusest, on tööandja palunud välja mõista 5870 eurot üksnes seoses töötaja hagiga. Eluliselt ei ole usutav, et seoses tööandja hagiga olid tema menetluskulud nii maakohtus, ringkonnakohtus kui riigikohtus vaid 1576 eurot ning uuendatud menetluses on tema menetluskulud ainuüksi maakohtus üle kolme korra suuremad. Kohus on kulude vähendamist põhjalikult käsitlenud ja ei ole ületanud diskretsiooni piire.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu määruse olulise menetlusnormi rikkumise tõttu osas, millega määrati kindlaks ja mõisteti tööandjalt välja töötaja menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab töötaja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata (TsMS § 656 lg 3 koosmõjus §-ga 659). Tööandja menetluskulude rahalist suurust puudutavas osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg 2 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Tegemist on TsMS § 438 lg 2 kohaselt ühe otsuses kohustuslikus korras lahendatava küsimusega. Menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis olenemata sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks samas lahendis (TsMS § 174 lg 2) või pärast lõpplahendi jõustumist eraldi määrusega (TsMS § 177 lg 2) (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Komm vlj. § 173, lk 825).
9.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul esmalt tuvastada, millises osas on käesolevas asjas menetluskulud jaotatud. Tartu Maakohus lahendas 19. aprilli 2017 otsusega vaid tööandja hagi töötaja vastu, jättes hagi rahuldamata ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Maakohus jättis asja esimesel lahendamisel tähelepanuta, et kohtule oli esitatud ka avaldus vaadata hagimenetluses läbi töötaja hüvitise nõue tööandja vastu. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 19. aprilli 2017 otsuse osas, millega oli jäetud läbi vaatamata töötaja hagi tööandja vastu, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tartu Ringkonnakohus saatis tühistatud osas (sh menetluskulude jaotus) asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega maakohus tööandja hagi rahuldamata jättis, jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus menetluskulude jaotust resolutsiooni ei märkinud. Tööandja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, mille Riigikohus jättis menetlusse võtmata. Kassatsiooniastme menetluskulud jäid tööandja kanda. Tartu Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel töötaja hagi tööandja vastu töölepingu ülesütlemise hüvitise saamiseks rahuldamata. Maakohus jättis resolutsiooniga menetluskulud maakohtus töötaja hagi puudutavas osas tööandja kanda. Maakohtu otsuse resolutsiooniga ei ole aga jaotatud poolte menetluskulusid seoses tööandja nõudega töötaja vastu maakohtu menetluses.
Maakohus märkis ekslikult, et apellatsiooniastme menetluskulud on jaotatud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis menetluskulude jaotust märgitud ei ole. Täitmisele kuulub otsuse resolutsioon, mistõttu viide ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p-s 13 märgitud menetluskulude jaotusele on ebaõige. Seega on menetluskulud jaotatud üksnes kassatsiooniastmes ning maakohtus osas, mis puudutab töötaja hagi tööandja vastu.
10.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et maakohus määras töötaja menetluskulude suuruse kindlaks ilma sellekohase menetluskulude jaotuse lahendita. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks on vajalik menetluskulude jaotuse märkimine resolutsioonis, kuivõrd pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon (Riigikohtu 7. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 15). Möödunud on tähtajad TsMS § 448 lg 1 p 3 alusel täiendada maa- ja ringkonnakohtu lahendeid menetlusosalise taotlusel või kohtute omal algatusel (TsMS § 448 lg 2). Kuna menetluskulude suurust ei ole võimalik kindlaks määrata juhul, kui menetluskulude jaotus on jäänud lahendisse märkimata (Riigikohtu 9. juuni 2009 määrus asjas nr 3-2-2-4-09, p 7), rikkus maakohus tööandja hagi osas töötaja menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisega oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus määras kindlaks töötaja menetluskulud. Menetluskulude jaotus peab nähtuma lahendi resolutsioonist. Olukorras, kus kohtud on jätnud menetluskulude jaotuse põhjendamatult lõpplahenditesse märkimata, tulnuks menetlusosalisel taotleda kas täiendava lahendi tegemist või lahendid vaidlustada. Menetluskulud jäeti kassatsiooniastmes kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise tõttu tööandja kanda ning maakohtus töötaja hagi rahuldamata jätmise tõttu töötaja kanda. Kuivõrd kassatsiooniastmes töötajal menetluskulusid ei tekkinud ning I ja II astme kohtutes menetluskulusid tööandja kanda ei jäetud, siis ei võinud maakohus töötaja menetluskulusid kindlaks määrata. Maakohtus kantud menetluskuludest sai maakohus menetluskulud kindlaks määrata üksnes tööandja menetluskulud, mis seondusid töötaja nõudega. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus määras kindlaks töötaja menetluskulude rahalise suuruse.
11.Tööandja vaidlustab maakohtu määrust ka tööandja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Maakohus määras tööandja menetluskulude suuruseks 2298 eurot. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, mistõttu saab ringkonnakohus maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda üksnes juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on väljunud diskretsioonipiiridest või teinud muid kaalutlusvigu (Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Arvestada tuleb, et kohtul on lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Kohus peab kaalutlusotsust siiski põhjendama. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tööandja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel väljunud diskretsioonipiiridest või teinud kaalutlusvigu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks esindajatasu tuleb osaliselt vähendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, et enne kassatsioonkaebuse koostamisele eelnenud menetlustoiminguid olid tööandja menetluskulud seotud tööandja hagiga töötaja vastu, kuivõrd maakohus esimesel korral töötaja nõuet tööandja vastu sisuliselt ei menetlenudki. Ka tööandja väited, mis puudutasid töötaja nõuet, olid asja maakohtus esimesel läbivaatamisel minimaalsed ning piirdusid peamiselt avalduse esitamisega kohtule. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb hinnata menetlustoimingutele kulunud ajakulu vajalikkust ja põhjendatust kogumis, arvestades asja keerukust ja mahtu. Isegi kui arvestada, et tööandja esitas töötaja nõudega seoses seisukohti enne kassatsioonimenetlust, ei tähenda see, et kogumis hinnates ei ole maakohtu määratud menetluskulud kooskõlas asja keerukuse ja mahukusega. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus tööandja määruskaebuse osaliselt.
13.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.