Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) CC
XXXXXXXXXXX),
volitatud vandeadvokaadi abi Janne-Liisa Ottis
(isikukood esindaja
Kostja (vastustaja) Y (registrikood XXXXXXXX), volitatud esindaja Helen Reinvart Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2019. a otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud CC kanda. Y-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
2-19-7556 kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kohtueelne menetlus
1.Y (kostja, tööandja) esitas 28. detsembril 2018 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus tuvastada, et CC (hageja, töötaja) sama päeva töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on tühine, ning lugeda, et hageja ütles töölepingu korraliselt alates 27. jaanuarist 2019 üles, või lõpetada töösuhe ülesütlemisavalduse tegemise päevast. Samuti palus kostja mõista hagejalt enda kasuks välja hüvitise 850 eurot 62 senti ja sellelt viivise.
2.Hageja palus jätta avalduse rahuldamata. Hageja esitas 5. veebruaril 2019 TVK-le omakorda avalduse, milles palus tuvastada, et hageja ütles töölepingu 28. detsembril 2018 kehtivalt üles, või lõpetada töösuhe alates 28. detsembrist 2018 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja oktoobrist kuni detsembrini 2018 saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitis ja töölepingu lõpetamise hüvitis. Samuti palus hageja muuta töötamise registri kannet. Hageja väitel ütles ta töölepingu erakorraliselt üles, sest kostja kohtles teda ebaväärikalt.
3.TVK rahuldas 16. aprilli 2019. a otsusega osaliselt nii hageja kui ka kostja avalduse. TVK tuvastas, et hageja 28. detsembri 2018. a töölepingu ülesütlemise avaldus on tühine ja luges töölepingu korraliselt üles öelduks alates 27. jaanuarist 2019. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 803 eurot 36 senti ja puhkusehüvitise 929 eurot 43 senti. Muud hageja ja kostja nõuded jättis TVK rahuldamata.
4.Kostja esitas 17. mail 2019 Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja puhkusehüvitise nõue (929 eurot 43 senti) töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 4 järgi läbi hagimenetluses.
5.Harju Maakohus võttis 7. juuni 2019. a määrusega taotluse menetlusse, luges hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks ja võttis selle menetlusse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
6.Hageja palus 18. juunil 2019 esitatud avalduses jätta kostja taotluse rahuldamata ja TVK otsus puhkusehüvitise osas muutmata. Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja sõiduki kasutamise hüvitise 335 eurot ja 2019. a jaanuarikuu töötasu 624 eurot 52 senti ning mõlemalt summalt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Avalduse põhjenduste kohaselt oli pooltel suuline kokkulepe ja praktika sõiduki kasutamise hüvitise maksmiseks, kuid kostja ei ole 2018. a oktoobrikuu eest hüvitist maksnud.
Kuna TVK luges poolte töölepingu alates 27. jaanuarist 2019 korraliselt üles öelduks, pidi kostja kuni selle ajani andma hagejale tööd ja maksma töölepinguseaduse (TLS § 35 järgi) hagejale töötasu. Kostja ei ole 1.–27. jaanuar 2019 hagejale tööd pakkunud ega maksnud töötasu. Kostja tegi kõik endast oleneva, et hageja ei saaks kostja juures tööd teha, sh pidi
2-19-7556 hageja juba 2. novembril 2018 tagastama kostjale viimase nõudmisel tema vara. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei saa nõuda sõiduki kasutamise eest hüvitist, sest TVK jättis selles osas hageja nõude rahuldamata ja hageja ei esitanud õigel ajal kohtule taotlust TVK otsuse läbivaatamiseks. Hageja ei ole esitanud TVK-le 2019. a jaanuarikuu töötasu nõuet. Hagejal ei ole õigust saada 2019. a jaanuarikuu eest töötasu, sest TLS § 35 eeldused ei ole täidetud. Hageja keeldus tööle tulemast ning esitas töölepingu ülesütlemise avalduse. Töötaja tasunõue ei saa olla alusetu rikastumise allikas. Hageja esitas TVK menetluses Eesti Töötukassa otsuse, mille kohaselt töötab hageja alates 16. jaanuarist 2019 Q OÜ-s. Samuti esitas hageja 21. märtsi 2019. a seisukoha lisana pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hageja sai 10. jaanuaril 2019 Eesti Töötukassalt töötutoetust 417 eurot 26 senti ja 17. jaanuaril 2019 178 eurot 7 senti. Saamata jäänud töötasu hüvitisest tuleb igal juhul maha arvata osa, mille töötaja tööjõu teistsuguse rakendamisega mujalt sai. Esimese astme kohtu otsus
8.Pärnu Maakohus rahuldas 2. detsembri 2019. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 929 eurot 43 senti, kuid jättis rahuldamata hageja sõiduki kasutamise hüvitise ja töötasu nõude. Menetluskulud jättis maakohtus poolte enda kanda.
8.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja töötasunõue ja sõiduki kasutamise hüvitise nõue lugeda haginõude täiendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p-de 2 ja 3 mõttes. Kuigi hageja ei esitanud neid nõudeid TVK-le, tulenevad need sama töölepingu lõpetamisest). Hageja suurendas kõrvalnõuet saamata jäänud töötasu nõude osas.
8.2.Hagejal on õigus saada puhkusehüvitist 929 eurot 43 senti, kuid ei ole õigust saada sõiduki kasutamise hüvitist 2018. a oktoobrikuu eest 335 eurot.
8.3.Hagejal ei ole õigust saada 2019. a jaanuarikuu eest töötasu, sest hageja esitas kostjale
28.detsembril 2019 töölepingu ülesütlemise avalduse ega asunud pärast seda tööle (sh ei küsinud tööd). Hageja tahe oli selgelt suunatud töölepingu lõpetamisele alates 28. detsembrist 2018 ning ta ei ole avaldanud mingit valmisolekut asuda pärast ülesütlemisavalduse esitamist tööle. Töötaja ütles omal initsiatiivil töölepingu üles ning töö tegemata jätmine on seotud hageja otsese tahtlusega. Kohtupraktika kohaselt peab tööandja töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Praegusel juhul on jõustunud TVK otsus, millest nähtub, et töölepingu lõpetamine oli töötaja, mitte tööandja tahe. Sellest tulenevalt oli tööandjal olemas töö, mida töötajale anda, kuid töötaja ütles töölepingu üles. Töötaja ei täitnud töökohustusi, vaid pöördus Töötukassa poole enda töötuna arvele võtmiseks.
8.4.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel koostoimes TsMS § 162 lg-ga 4 poolte enda kanda, sest kohus rahuldab hagi osaliselt ning hageja menetluskulude suurus (3654 eurot) on võrreldes kostja menetluskulude suuruse (337 eurot 50 senti) ja hageja nõudega ülemäära suured ja nende vastaspoolelt osaline väljamõistmine oleks kõiki asjaolusid arvestades ebamõistlik. Ümardatult on menetluskulude proportsioon 50:50. Apellatsioonkaebus
2-19-7556
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja töötasunõude 624 eurot 52 senti, ja teha uue otsuse, millega hagi selles osas rahuldada või saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus kohaldas maakohus vääralt TLS § 35 ega selgitanud välja selle kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas kostjal oli hagejale 2019. a jaanuaris tööd anda. Kostja ei andnud hagejale 2019. aasta jaanuaris tööd ega ole tõendanud, et tal oli hagejale tööd anda. Kohtupraktika kohaselt ei pea töötaja tööd paluma.
5.2.Maakohus ei võtnud seisukohta kõigi hageja väidete kohta ega hinnanud hageja esitatud tõendeid. Hageja esitas kohtule tõendina poolte 2018. a oktoobrikuu kirja, milles kostja kinnitab, et tal ei ole hagejale tööd pakkuda.
5.3.Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte kanda, kuigi pidanuks jaotama need vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Hageja palus hagis mõista kostjalt välja hüvitise 1264 eurot 43 senti (sh puhkusehüvitis ja autokompensatsioon), töötasu 624 eurot 52 senti ning viivise põhinõudelt kuni täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja rahaline nõue ei ületa põhinõudelt 2000 eurot ning koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole
2-19-7556 maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba.
9.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
9.1.Maakohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et hageja ei saa kostjalt nõuda saamata jäänud töötasu 2019. a jaanuarikuu eest. Maakohtu põhjendused on küll mõneti segased ja vastuolulised, kuid maakohtu lõppjäreldus on õige. Ringkonnakohus selgitab, et TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Viidatud sätte järgi on töötasu maksmise üheks eelduseks see, et töötaja on valmis tööd tegema, st töötaja saab ja soovib tööd teha (vt ka Sotsiaalministeeriumi selgitused töölepingu seaduse juurde, 2013). Ka Riigikohus on rõhutanud, et TLS § 35 näeb ette kohustuse maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu (Riigikohtu
13.veebruari 2019. a otsus asjas nr 2-17-458, p 15). Praegusel juhul tuvastas aga maakohus, et töötaja ei soovinud alates 28. detsembrist 2018 enam tööd teha, sest ta tegi 28. detsembril 2018 ülesütlemisavalduse, millega ütles samast päevast alates töölepingu ise erakorraliselt üles. Seega ei olnud hageja enam alates 28. detsembrist 2018 selgelt valmis kostja juures tööd tegema TLS § 35 tähenduses. Kuigi Riigikohus on leidnud, et üldjuhul vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu
6.veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-176-12, p 11; 16. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 3-2-1-136-07, p 12), ei ole nimetatud seisukoht praegusel juhul kohaldatav. Riigikohtu lahendite aluseks olevatest asjaoludest saab järeldada, et tööandjal on selline tõendamiskoormis juhul, kui tööandja ei kindlusta töötajat tööga ajal, mil tööleping kehtib ning kumbki ei ole teinud ülesütlemisavaldust. Praegusel juhul on aga eripäraks see, et töötaja ise on teinud tööandjale tahteavalduse töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks alates
28.detsembrist 2018, mistõttu on selge, et töötaja ei soovinud ega kavatsenud alates sellest päevast enam tööandja juures töötada. Seetõttu piisas praegusel juhul sellest, et asjas on tõendatud töötaja tahe ja kavatsus lõpetada töö tegemine, ning tööandja ei pidanud lisaks sellele tõendama, et tal oli töötajale tööd anda. Neil asjaoludel on selge, et töötaja ei oleks tööle läinud ka siis, kui kostja oleks palunud tal tööle naasta. Lisaks oli hageja juba alates
6.novembrist 2018 kuni 16. jaanuarini 2019 Eesti Töötukassas arvel ning alates 16. jaanuarist 2019 asus tööle teise tööandja juures. Ka need asjaolud kinnitavad, et hageja ei olnud
28.detsembril 2018 enam valmis kostja juures töötama.
9.2.Maakohus ei ole lõppjäreldusena eksinud ka menetluskulusid jaotades, kuigi ka selles osas on maakohtu põhjendused osaliselt ekslikud. Arvestades seda, et maakohus rahuldas hagi osaliselt (ligikaudu 50% ulatuses), võis maakohus jätta TSMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud poolte enda kanda.
10.Eelnevat arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse
2-19-7556 resolutsiooni.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.