XX hagi AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 AS SEB Pank vastuhagi XX vastu 191 512,46 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS SEB Pank apellatsioonkaebus XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AS SEB Pank apellatsioonkaebuse osas 131 594,94 eurot XX apellatsioonkaebuse osas 71 917,52 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Janek Alvela
Istungi toimumise aeg
11.09.2019
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela ja kostja esindaja Janek Alvela
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus vastuhagi osaliselt rahuldas ja jätta käesoleva otsusega AS SEB Pank vastuhagi XX vastu rahuldamata.
Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu 06.07.2018 otsus muutmata.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:
3.1.Jätta läbi vaatamata XX hagi AS SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 175/2010/2080 ja 175/2010/2081.
1(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415
3.2.Jätta rahuldamata AS SEB Pank vastuhagi XX vastu võla väljamõistmiseks.
3.3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.
4.AS SEB Pank apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas hagi AS SEB Pank (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08.06.2006 laenulepingu nr L060021587 (laenuleping nr 1), mille kohaselt kohustus kostja andma hagejale laenu 70 347 eurot tagastamistähtajaga 10.05.2026. Kostja hüpoteegipidajana ja CC D kinnistu (registriosa nr DDDDDD, edaspidi kinnistu) omanikuna sõlmisid 08.06.2006 hüpoteegi seadmise lepingu (hüpoteegileping nr 1). Hüpoteegilepingu nr 1 p 4.1.1 kohaselt seati kostja kasuks kinnistusraamatu neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hüpoteek summas 3 000 000 krooni (191 734,95 eurot). Hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded omaniku ja/või hageja vastu, sh ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel 08.06.2006 sõlmitud laenulepingust ning selle tulevikus sõlmitavatest lisadest, samuti nende nõuete sissenõudmisest või omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale, samuti ka nõuded, mis tekivad omaniku ning hüpoteegipidaja vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Pooled sõlmisid 03.10.2006 laenulepingule nr 1 lisa nr 1, mille kohaselt kohustus kostja suurendama laenusummat 44 767 euro võrra. Kostja valmistas juba 08.06.2006 (laenulepingu nr 1 sõlmimise kuupäeval) ette laenulepingu nr 1 lisa nr 2, mille pooled allkirjastasid 20.02.2007. Nimetatud lisa p 1 kohaselt kohustus kostja suurendama laenusummat 26 860 euro võrra.
3.Hageja omandas Talli kinnistu 23.07.2010 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel.
4.Kostja esitas Pärnu kohtutäiturile Rannar Liitmaale (kohtutäitur) 19.08.2010 täitmisavalduse, milles palus pöörata täitmisele oma väidetava rahalise nõude. Kohtutäitur koostas 06.12.2011 kinnisasja arestimise akti täiteasjas nr 175/2010/2080, mille kohaselt arestiti kostja kasuks hagejale kuuluv kinnistu. Kinnisasja hinnaks on
2(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 arestimise aktis märgitud 41 542 eurot. Nimetatud kinnisasja arestimise aktiga täidetakse väidetavat nõuet, mida ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud.
5.Kostja võlausaldajana, hageja laenusaajana 1 ja HH (isikukood XXXXXXXXXX) laenusaajana 2 sõlmisid 20.02.2007 laenulepingu nr L070006459, mille kohaselt kohustus kostja väljastama laenu summas 241 738 eurot (laenuleping nr 2).
6.Kostja hüpoteegipidajana ja DD korteriomandi asukohaga Pärnu AAA (edaspidi korteriomand, registriosa nr AAAAAAA) omanikuna sõlmisid 20.02.2007 hüpoteegi seadmise lepingu (hüpoteegileping nr 2). Hüpoteegilepingu nr 2 p 7.2 kohaselt seati kostja kasuks DD kinnisasjale kinnistusraamatu neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hüpoteek summas 1 260 000 krooni (80 528,68 eurot).
7.Hüpoteegilepingu nr 2 p 10.1 kohaselt on hüpoteegi seadmise lepingu nr 2 p-s 7.2 nimetatud hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded omaniku /.../ ja/või hageja ja/või HH vastu, sealhulgas ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, mis tulenevad: (i) hüpoteegipidaja ning XX ja HH vahel 20.02.2007 sõlmitud laenulepingust nr L070006459 ja selle kõikidest tulevikus sõlmitud lisadest; (ii) hüpoteegipidaja ning XX vahel 08.06.2006 sõlmitud laenulepingust nr L060021587 ja selle lisadest nr 1 ja nr 2 ning kõikidest tulevikus sõlmitavatest lisadest; (iii) samuti nende nõuete sissenõudmisest või tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kaasa arvatud sundtäitmise kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale, samuti ka nõuded, mis tekivad DD (korteriomandi omanik) ja/või DD abikaasa ning hüpoteegipidaja vahelistest tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
8.Hageja omandas korteriomandi 23.07.2010 asjaõiguslepingu alusel.
9.Kostja esitas kohtutäiturile 19.08.2010 täitmisavalduse, mille kohaselt kostja sissenõudjana palus pöörata täitmisele oma väidetava rahalise nõude. Kohtutäitur koostas 06.12.2011 arestimise akti täiteasjas nr 175/2010/2081, mille kohaselt arestiti kostja kasuks hagejale kuuluv korteriomand. Kinnisasja hinnaks on arestimise aktis märgitud 60 000 eurot. Nimetatud kinnisasja arestimise aktiga täidetakse väidetavat nõuet, mida ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud.
10.Kostja ei ole tõendanud hageja suhtes nõuete olemasolu. Lepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud. Täitemenetluses esitatud kostja väited nõuete osas on oletuslikud.
11.Täitemenetlus toimub hüpoteegisummat ületavas osas. Kohtutäitur 06.12.2011 kinnisasja arestimise aktist täiteasjas nr 175/2010/2081 nähtub asjaolu, et kostja väidetav nõue on 406 667,61 eurot, mis koosneb kostja nõudest 384 719,43 eurot ja kohtutäituri tasust 21 929,01 eurot. Kuna kostja kasuks seati hageja korteriomandile hüpoteek kogusummas 80 528,68 eurot, on täitemenetluses ebaseaduslikult asutud nõuet täitma isegi hüpoteegisummat ületavas osas.
12.Hageja hinnangul rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes hagejale 383 712 euro ulatuses laenu, mida hageja ilmselgelt ei suutnud teenindada. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on kosja tekitanud hagejale rahalise kahju, mille hageja tasaarvestab kostja väidetava nõudega. Hagejal puudusid laenulepingute sõlmimise ajal püsivad sissetulekud, mille arvel oleks hageja saanud 3(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 täita laenulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu on arusaamatu, milliste hageja sissetulekute alusel hindas kostja, et hagejale on võimalik anda laenulepingute alusel 383 712 eurot laenu (hageja 28.02.2018 menetlusdokument, IV kd, tl 7). Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kontrollinud hageja maksevõimet.
13.Hageja oli veendunud, et kosta sõlmis laenulepingud nr 1 ja nr 2 eelkõige eesmärgiga teadlikult kahjustada hagejat. Kostja ei veendunud laenulepingute sõlmimisel hageja tegelikus maksevõimes ja väljastas hagejale laenu üksnes seetõttu, et koos laenulepingute sõlmimisega panditi kostja kasuks kaks kinnistut. Kui kostja ei oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks hageja olukorras, kus teda ähvardab kinnisvarast ilmajäämine. Kostja jättis laenulepingute ja muudatuskokkulepete sõlmimisel täielikult täitmata lepingueelsetele läbirääkimistele VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustuse ega selgitanud hagejale krediidilepingute sõlmimisega seonduvaid riske, õigusi ja kohustusi. Kostja väidetav nõue on üksnes seetõttu olemas, et kostja on rikkunud VÕS § 14 lg 2 ja KAS § 83 lg 3, mistõttu VÕS § 101 lg 3 alusel vastutab kostja ise oma kohustuste rikkumisega seonduvate negatiivsete tagajärgede eest.
14.Hageja esitas alternatiivse tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et kostjal on hageja vastu 384 719,42 euro suurune nõue, tasaarvestades oma kahju hüvitamise nõude 384 719,12 eurot kostja sama suure nõudega.
15.Kui kohus leiab, et kostjal on kostja ja hageja vahel laenulepingute nr 1 ja nr 2 alusel sissenõutavaks muutunud ning hageja kinnistul ja korteriomandil lasuvate hüpoteekidega tagatud viivise tasumise nõue, taotles hageja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Täitmisavalduses on märgitud väidetava viivise tasumise nõude suuruseks laenulepingu nr 1 alusel 7370,59 eurot ja laenulepingu nr 2 alusel 15 657,76 eurot. Hageja oli seisukohal, et väidetav viivise tasumise nõue laenulepingute nr 1 ja nr 2 alusel kokku summas 23 028,35 eurot on ebamõistlikult suur ja liigkasuvõtjalik, arvestades väidetavaid põhinõudeid ning on suunatud sisuliselt kostja rikastumisele hageja arvel. Muu hulgas pole tõendatud, et kostjale oleks niivõrd suures ulatuses kahju tekkinud. Kostja vastuväited
16.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel oli menetluses tsiviilasi nr 2-10-52930, milles hageja nõudis samuti sundtäitmise lubamatuks tunnistamist samades täiteasjades samal alusel. Nimetatud tsiviilasjas jäi hagi rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2014 otsusega, ning tuvastati hageja võlgnevus samade laenulepingute alusel. Lisaks on poolte vahel vaidlus tsiviilasjas 2-12-43630, milles kostja nõuab hagejalt samadest laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljamõistmist. Kuigi kohus asus tsiviilasjas nr 2-12-43630 seisukohale, et pank ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, leidis kohus ka, et sellega ei ole kahju tekitatud.
17.Samadele asjaoludele kahju tekkimise osas tugineb hageja ka praeguses tsiviilasjas ja kostja on ka käesolevas tsiviilasjas seisukohal, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja isegi kui oleks tegemist sellise rikkumisega, ei ole hageja mingit kahju seetõttu saanud. Kahju tekkimise väide on paljasõnaline ja põhjusliku 4(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 seose olemasolu väidetava rikkumise ja põhjustatud kahju vahel ei ole hageja üldse hagis käsitlenud.
18.Hagiavaldusest tulenevatest asjaoludest järeldub, et väidetav tasaarvestatav nõue oli olemas juba alates laenu andmistest, seega hagejale teada ka eelmise kohtumenetluse ajal, mistõttu oleks hageja pidanud tuginema sellele juba varasemas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluses ning käesolevas vaidluses sellele enam tugineda ei saa. Kostja vastuhagi
19.Kostja esitas vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista võlgnevuse 191 512,46 eurot.
20.Vastuhagi kohaselt laenulepingu nr 1 alusel kohustus hageja iga kuu 10. kuupäeval tasuma intressi ja tagastama laenu osamakse. Laenulepingu lisadega nr 1 ja 2 suurendati laenusummat. Laenulepingu nr 2 alusel kohustusid laenusaajad hageja ja HH tasuma iga kuu 10. kuupäeval intressi ja laenu osamakse.
21.Hageja ega HH ei ole nõuetekohaselt laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud. Võlgnevuse tõttu esitas kostja 12.08.2016 laenusaajatele ülesütlemisteatised, milles andis võlgnevuste tasumiseks tähtaja 08.09.2016 ning luges lepingud üles öelduks 09.09.2016. Nimetatud teated on HH-le kätte toimetatud tähitud kirjaga 19.08.2016 ning hagejale esindaja Helmeri Indela kaudu 15.08.2016 koos tsiviilasjas 2-12-43630 esitatud seisukohaga. Kuna ülesütlemisteatistes antud võlgnevuste tasumise tähtajaks võlgnevusi ei tasutud, on käesolevaks ajaks laenulepingud üles öeldud.
22.Vastavalt laenumaksete aruannetele on 29.11.2016 seisuga laenulepingust nr 2 tulenev laenu põhiosa võlgnevus 127 910,05 eurot ning laenulepingust nr 1 tulenev laenu põhiosa võlgnevus 111 746,15 eurot. Kostja nõudis laenulepingutest tulenevate tasumata põhiosa maksete tasumist alates 10.08.2015 maksetest, sh ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud kogu tasumata laenu põhiosa maksete tasumist. Seega nõudis hageja laenulepingust nr 2 tulenevat laenu põhiosa võlgnevust summas 107 159,56 eurot ning laenulepingust nr 1 tulenevat laenu põhiosa võlgnevust summas 84 352,90 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile
23.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata, kuna kostja ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öelnud ja laenu tagastamise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud.
24.Hageja hinnangul oli vastuhagi TsMS § 371 lg 1 p 4 rikkudes menetlusse võetud ja selle menetlemine tuleks lõpetada. Lisaks ei allu TsMS § 98 lg-st 1 tulenevalt vastuhagi Eesti kohtule, kuna hageja elukoht on Saksmaal ja vastuhagi ei vasta TsMS § 373 lg 1 tingimustele.
25.Kostja ei ole 12.08.2016 ülesütlemisavaldusega laenulepinguid nr 1 ja 2 kehtivalt üles öelnud, mistõttu ei olnud laenu tagastamise nõue sissenõutavaks muutunud. Kostja väitis vastuhagis, et ta toimetas ülesütlemisavalduse hagejat tsiviilasjas nr 2-12-43630 esindavale lepingulisele esindajale kätte. Hageja ei nõustunud kostja sellise seisukohaga neljal põhjusel. Esiteks, kohtumenetluses esindaja olemasolu ei tähenda seda, et esindaja oleks volitatud igasuguseid tahteavaldusi menetluses vastu võtma. 5(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 Hageja ei andnud tsiviilasjas nr 2-12-43630 oma lepingulisele esindajale volitust laenulepingute ülesütlemisavalduste hageja nimel vastu võtmiseks. TsMS § 221 lg 1 kohaselt õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Esindusõiguse seadusjärgne ulatus ei anna esindajale volitust võtta vastaspoolelt vastu õiguslikke tagajärgi kaasatoovaid tahteavaldusi. Teiseks, laenulepingu ülesütlemisavaldus ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-43630 menetluslikult lubatav tõend, mistõttu ei ole kostja saanud hagejaga sõlmitud laenulepingut nõuetekohaselt üles öelda. Kolmandaks, leppisid pooled laenulepingute üldtingimuste p-s 21 kokku tahteavalduste tegemise vormis ja edastamise viisis. Poolte lepingu täitmisega seonduvad teated peavad olema kirjalikus vormis. Teade loetakse teate adressaadi poolt kättesaaduks, kui 1) teade on üle antud allkirja vastu või 2) teade on saadetud postiasutuse vahendusel liht- või tähitud kirjana teise poole lepingus nimetatud asukoha või muul tema poolt kirjalikult teatatud aadressil ja teate postitamisest on möödunud 3 tööpäeva. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust edastanud laenulepingute üldtingimuste p-s 21 sätestatud vormis ja viisil. Neljandaks, TsÜS § 115 lg 2 sätestab, et esindaja kaudu ei või teha tehingut, mis seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Laenulepingute üldtingimuste p-st 21 tuleneb, et lepingutega seonduvad teated tuleb esitada lepingupoolele isiklikult. Seega ei ole kohtumenetluse kaudu lepingulisele esindajale dokumendi kättetoimetamisega võimalik laenulepinguid üles öelda.
26.Kostja poolt täiturile 28.11.2016 esitatud avaldust, milles kostja piiras täitmisele kuuluva nõude ainult laenu põhiosaga, ei ole hagejale kätte toimetatud.
27.Hageja palus määrata kindlaks vastuhagi rahuldava kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja, juhul kui kohus rahuldab vastuhagi, järgnevalt: 1) vastuhagi täitmine lükata edasi seni, kuni täitemenetluses on realiseeritud laenulepingutest tulenevaid kostja nõudeid tagavad hüpoteegid ja 2) seejärel lugeda kostja vastuhagi rahuldavast kohtuotsusest tulenevad kõik kostja nõuded hageja vastu tervikuna tasaarvestatuks hageja kahju hüvitamise nõudega kostja vastu, mis on samas suuruses kostja vastuhagi rahuldava kohtuotsusega hagejalt välja mõistetud võlgnevuse jäägiga pärast laenulepingutest tulenevate kostja nõudeid tagavate hüpoteekide realiseerimist. Esimese astme kohtu otsus
28.Maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 läbi vaatamata ning rahuldas osaliselt kostja vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja laenulepingutest tuleneva põhivõlgnevuse 10.08.2016 seisuga 59 917,52 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
29.TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 1 p 1 järgi muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. 6(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415
30.Alused, millele hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes, ei ole tekkinud pärast eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi nr 2-10-52930) esitamist, vaid olid olemas juba sel ajal. Hagejal pidi olema juba eelmises menetluses teada, et kostjal puudub sundtäidetav nõue või et täitemenetluse avalduses märgitud nõue on suurem kui hüpoteegisumma. Lisaks viitas hageja sellele, et laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ja nimetatu on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Ka see asjaolu pidi hagejal olema esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel teada. Seega on hageja enda risk, et ta nendele asjaoludele esimeses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei tuginenud. Täitmisavaldus, mis on käesolevale hagile lisatud, on esitatud kohtutäiturile juba 19.08.2010 (I kd, tl 29–30). Samuti on kostja esitanud kohtutäiturile avalduse, et 28.11.2016 seisuga on laenulepingust nr 1 tulenev laenu põhiosa võlgnevus 111 746,15 eurot ja laenulepingust nr 2 tulenev põhiosa võlgnevus 127 910,05 eurot ja edaspidi nõuab kostja ainult põhiosa võlgnevust ning hüpoteegi seadmise lepingute alusel toimuvas täitemenetluses ei saa nõudeid täita hüpoteegisummat ületavas osas (III kd, tl 42). Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et täitmisavaldust ei saa hiljem täpsustada. Sissenõudja saab täitemenetluses esitada avalduse nõude täpsustamiseks, sh osadest nõuetest loobumiseks, nimetatu ei ole vastuolus täitemenetluse seadustikuga.
31.Hagejale pidi juba eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel teada olema, et kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sellest tulenev kahjunõue ei olnud tekkinud pärast tsiviilasja nr 2-10-52930 lahendi jõustumist (23.11.2013). Ka viivisenõude vähendamist oli hagejal võimalik nõuda eelmises sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.
32.Arvestades eeltoodut, leidis maakohus, et hageja ei saanud teist korda esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081. Hageja ei toonud esile erandlikke asjaolusid, miks ta ei saanud eelpool nimetatule tugineda juba eelmises sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis.
33.Maakohtu hinnangul ei olnud vastuhagi puhul tegemist sama hagiga sama hagieseme üle kui tsiviilasjas 2-12-43630. Viidatud tsiviilasjas ei tuginenud kostja 12.08.2016 ülesütlemisavaldusele, vaid varasemale avaldusele, mis ei leidnud tõendamist. Kuna käesolevas asjas tugines kostja 12.08.2016 ülesütlemisavaldusele, ei olnud tegemist sama hagiga sama hagieseme üle TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.
34.VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Vaidlusalused laenulepingud olid tarbijakrediidilepingud, see on tuvastatud Pärnu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-12-43630.
35.Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öelnud. Hageja lepingulisel esindajal ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-43630 volitusi vastu võtta menetlusväliseid tahteavaldusi. Laenulepingute ülesütlemisteadete kohtuinfosüsteemis lepingulisele esindajale nähtavaks tegemisega ei saa lugeda ülesütlemisteateid kätteantuks hagejale kui laenusaajale. Kostja on laenulepingute ülesütlemiseteated 12.08.2016 saatnud tähitud postiga hageja aadressil Pärnu, XXX, kust see tagastati. Viidatud kohtuvaidluses oli algselt hageja elukoha aadress Pärnu, XXX, kuid alates 7(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 05.02.2016 (6 kuud enne laenulepingute ülesütlemisavalduste saatmist) oli menetlusdokumentides aadressina märgitud TTT, Rootsi ja alates 13.12.2016 FFF, Saksamaa. Seega puuduvad asjas tõendid, et hageja oleks laenulepingute ülesütlemise teated kätte saanud. Kostja ei ole vaatamata vastaspoole vastuväidetele ülesütlemise formaalseid puudusi kõrvaldanud ka kohtumenetluse kestel.
36.Lepingut ei saa kohtumenetluses üles öelda tagasiulatuvalt. Kui hageja ei olnud hagiavalduse esitamise seisuga ülesütlemisavaldust kätte saanud, siis ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud. Sellisel juhul ei vasta ülesütlemine VÕS § 416 lg 1 nõuetele, ei ole antud kahenädalast tähtaega laenu tasumiseks ja pole selge laenu ülesütlemise aeg. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks arusaadav. Kuna laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole ka kogu laenujäägi sissenõudmine põhjendatud.
37.Kostja täpsustas 06.04.2018 kohtuistungil, et kui kohus leiab, et laenulepingute ülesütlemised ei ole kehtivad, siis on laenulepingu nr 1 järgi sissenõutavaks muutunud põhivõlg 32 051,91 eurot ja laenulepingu nr 2 järgi sissenõutavaks muutunud põhivõlg 27 866,52 eurot. Hilisema perioodi kohta ei olnud arvestust koostatud (IV kd, tl 29 pöördel). Kostja esitas kohtule tõendina mõlema laenulepingu aruanded, millest nähtub tasumata laenumaksete põhivõlgnevuse summa 10.08.2016 seisuga (III kd, tl 134–139). Hageja ei ole vaidlustanud tasumata laenumaksete võlgnevuse suurust ega esitanud tõendeid laenumaksete tasumise kohta. Kuna vastavalt sõlmitud laenulepingutele pidi hageja tasuma laenumakseid kord kuus ja nimetatud maksed on seisuga 10.08.2016 muutunud sissenõutavaks, leidis maakohus, et vastuhagi kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o summas 32 051,91 + 27 866,52 = 59 917,52 eurot.
38.Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Hageja ei esitanud selget tasaarvestatavat kahjunõuet, kahjunõude suurus ei ole veel teada. Tagatised ei ole veel võõrandatud ja kahju ei ole tekkinud. Tulevikus tekkivat kahjunõuet ei saa etteulatuvalt tasaarvestada. Lisaks nähtub kinnisasjade arestimise aktidest, et korteriomandi hind on 60 000 eurot ja kinnistu, hind on 41 542 eurot (I kd, tl 31–34, 60–63). Seega oli kinnistute väärtus suurem kui rahuldatud haginõue ja puudus vajadus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kostja apellatsioonkaebus
39.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldama 131 594,94 euro ulatuses ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega rahuldada vastuhagi täielikult ja jätta menetluskulud hageja kanda.
40.Kostja hinnangul on laenulepingud kehtivalt üles öeldud. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hageja lepingulisel esindajal kohtus ei olnud antud kohtuasjas volitusi vastu võtta menetlusväliseid tahteavaldusi ja laenulepingute ülesütlemise teadete kohtuinfosüsteemis lepingulisele esindajale nähtavaks tegemisega ei saa lugeda ülesütlemise teateid kätteantuks hagejale kui laenusaajale. Kostja hinnangul on kohtumenetluse esindaja volitatud esindatava nimel vastu võtma menetlusdokumente ja laenulepingute ülesütlemise teatist ei saa lugeda 8(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 menetlusväliseks tahteavalduseks. Kui esitatavate menetlusdokumentide hulgas on ka tahteavaldus ei saa asuda seisukohale, nagu see tuleks eraldi poolele isiklikult kätte toimetada ning kohtumenetluses esindaja poolt selle vastuvõtmine ei tähendaks, et pool on need kätte saanud. Asjaolu, et ülesütlemise teatis tagastati kohtumenetluses, ei saa muuta olematuks isiku teadmist sellisest tahtevaldusest.
41.Kostja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, nagu ei oleks laenulepingud üles öeldud, kuna see ei olnud menetluslikult lubatav. Tsiviilasjas nr 2-12-43630 ei lubanud kohus tugineda hagejal uutele asjaoludele ja tõenditele, see aga ei muuda olematuks fakti, et kostja ülesütlemise teatised tegelikult esitas ning hageja need kätte sai. Menetluslikult lubatav ei olnud nendele tõenditele tuginemine tsiviilasjas 2-12-43630, samas ei ole mingit keeldu esitada neid tõendeid praeguses asjas, mida kostja ka tegi.
42.Laenulepingutest ei tulene, et ülesütlemise teade tuleks laenusaajale edastada isiklikult või et seda ei võiks teha esindaja kaudu. Kostja esitas hagejale laenulepingu ülesütlemise teatise hageja poolt hagiavalduses märgitud aadressil Pärnu, XXX. Maakohus märkis küll, et alates 2016. aastast avaldas hageja, et tema elukoht on Rootsis ja hiljem Saksamaal, kuid maakohus jättis tähelepanuta, et veel 23.01.2017 on hageja märkinud Sotsiaalkindlustusametile vanemahüvitise taotluse esitamisel oma elukohaks Pärnu, XXX. Kuna perehüvitiste seaduse järgi on hüvitist õigustatud saama Eesti elanik ja hageja sai vanemahüvitist, on hageja elukoht järelikult Eestis. Seega ei ole hageja ülesütlemisteateid oma elukoha aadressilt vastu võtnud ja on esitanud ebaõigeid andeid oma elukoha kohta vältimaks laenulepingute ülesütlemisest tulenevaid tagajärgi, mitte kostja ei ole jätnud ülesütlemise formaalseid eelduseid täimata, nagu leidis ekslikult maakohus. Hageja apellatsioonkaebus
43.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 läbi vaatamata ja rahuldas osaliselt kostja vastuhagi ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega jätta vastuhagi läbivaatamata ja ülejäänud osas saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
44.Maakohus rikkus hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamata jätmisel oluliselt TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 457 lg 1 ning kohaldas ebaõigesti TMS § 221 lg 2. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et pärast esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmist (tsiviilasi nr 2-10-52930) oli poolte vahel veel üks kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-12-43630), milles Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2016 jõustunud kohtuotsusega on tuvastamist leidnud, et täitmisavalduses nimetatud laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ehk täitmisavalduses dokumenteeritud nõuet ei ole tekkinud, sest laenu tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsusega laenulepingutest tulenevate nõuete puudumise tuvastamine on hageja hinnangul TMS § 221 lg 2 tähenduses uueks asjaoluks, millele tuginedes on võimalik esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi teist korda.
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415
45.TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kui tsiviilasjas nr 2-12-43630 tehtud otsusega on tuvastatud, et vaidlusaluseid laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud, siis tuleb ka sundtäitmine täiteasjades 175/2010/2080 ja 175/2010/2081 tunnistada lubamatuks. Olukorras, kus kohus on tuvastanud kohtuotsusega sissenõudja nõude puudumise, on täitemenetluse läbiviimine vastuolus ka legaliteedi põhimõttega (PS § 3) ning TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel on põhjendamatu väita, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 423 lg 2 p 2 rakendamise aluseid ilmselgelt ei esine.
46.Hageja jäi 25.01.2017 esitatud seisukohtade juurde, te vastuhagi ei allu Eesti kohtule.
47.Maakohus on vastuhagi osalisel rahuldamisel rikkunud oluliselt TsMS § 376 lg 3, § 363 lg 1, § 334 lg 1, § 5 lg 1 ja § 439 ning rahuldanud sisuliselt nõude, mis ei ole vastuhagi aluseks ning mida ei ole vastuhagis esitatud ega motiveeritud. Hagi muutmine on võimalik vaid kirjalikus vormis menetlusdokumendiga. Seega ei olnud kostjal võimalik muuta hagi alust kohtuistungil.
48.Maakohus oli seisukohal, et hageja ei ole vaidlustanud tasumata laenumaksete võlgnevuse suurust ega esitanud tõendeid tasumise kohta ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Sellised seisukohad on põhjendamatud, kuna kohus on ise märkinud, et vastuhagi muudatus esitati suuliselt 06.04.2018 istungil, mistõttu ei saanud hageja selle osas ka mistahes seisukohta väljendada. Seda enam, et kohus ei küsinud mingit seisukohta ega andnud ka hagejale tähtaega seisukoha väljendamiseks.
49.Olukorras, kus vastuhagi menetlemiseks puudub alus või vastuhagi tulnuks alternatiivselt jätta läbivaatamata, tulnuks jätta ka kõik menetluskulud kostja kanda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Vastused apellatsioonkaebustele
50.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
51.Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus vastuhagi osaliselt rahuldas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
52.Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuna hagi aluseks olevad asjaolud olid olemas eelmise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel (tsiviilasi nr 210-52930) ja TMS § 221 lg-te 11 ja 2 järgi ei ole seaduse mõttega kooskõlas lubada hagejal esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks enda äranägemisel korduvalt. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse selles osas, leides, et sundtäitmise 10(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 lubamatuks tunnistamise hagi oli hagejal võimalik esitada, kuna selle aluseks on asjaolud, mis on tekkinud pärast eelmise vaidluse lahendamist. Hageja leidis, et maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et pärast esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmist oli poolte vahel veel üks kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-12-43630), milles Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2016 jõustunud kohtuotsusega on tuvastamist leidnud, et täitmisavalduses nimetatud laenulepinguid ei ole kehtivalt üles öeldud ehk täitmisavalduses dokumenteeritud nõuet ei ole tekkinud, sest laenu tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks.
53.Hagi läbi vaatamata jätmise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendutega TsMS § 654 lg 6 järgi järgib neid ja käesolevas otsuses ei korda.
54.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 p 16).
55.Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg-te 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada täitedokumendile materiaalõiguslikke vastuväited. Selleks tuleb võlgnikul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida võib TMS § 221 lg 3 kohaselt esitada täitemenetluse lõpuni. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, sätestab TMS § 221 lg 2 kitsendavalt, et võlgniku (materiaalõiguslike) vastuväidete alused peavad olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning et seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Riigikohtu arvates tuleb õiguslikult samamoodi hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist. Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (s.t menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha ( Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385 p 15.1 ja 15.2).
56.Pärnu Maakohtu 22.11.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-52930 jäeti hageja hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 175/2010/2080 ja 11(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 175/2010/20181 rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt käesolevas hagis esiletoodud sundtäitmise lubamatuse aluseks olevad asjaolud olid olemas enne esimese hagi esitamist ja sõltus ainult hagejast endast, millised asjaolud ta hagi alusena kohtule esitas. Laenulepingute ülesütlemine toimus enne esimese hagi esitamist ja hageja oleks saanud esimeses hagis esitada vastavad väited, mida ta ei teinud. Hilisemad kohtuvaidlused, kus tuvastati, et laenulepingute ülesütlemine ei olnud kehtiv, ei muutnud juba enne esimese hagi esitamist olemas olnud asjaolusid. Maakohus on ka ülejäänud praeguse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olnud asjaolude osas õigesti tuvastanud, et need olid olemas enne esimese hagi esitamist ja nende õigeaegne esitamine oli hageja mõjusfääris.
57.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu poolt kostja vastuhagi lahendamist. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt vastuhagi osalise rahuldamata jätmise ja hageja osalise rahuldamise.
58.Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud jätma kostja vastuhagi läbi vaatamata. Õige on see, et kostja esitatud vastuhagi on tsiviilasjas nr 212-43630 esitatud hagist erineval alusel. Praeguses vastuhagis tugines kostja asjaolule, et laenulepingud on 12.08.2016 avaldustega alates 09.09.2016 üles öelnud. Arvestades vaidlusi laenu suuruse ja sissenõutavuse üle, ei saa ka asjaolust, et kostja nõuded on hüpoteekidega tagatud, teha järeldust, et kostjal oleks üldse puudunud laenu tagastamise nõude osas õiguskaitsevajadus, nagu väitis hageja ja kohus oleks pidanud keelduma vastuhagi menetlusse võtmisest või jätma selle läbi vaatamata.
59.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud laenulepingud kehtivalt üles öeldud.
60.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole 12.08.2016 avaldusega kehtivalt laenulepinguid üles öelnud. TsMS § 654 lg 6 järgi kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda ja järgib neid. Õige on see, et menetlusosalise esindaja on kohtumenetluses volitatud esindatava nimel vastu võtma menetlusdokumente, kuid menetlusvälistel asjaoludel esitatud laenulepingute ülesütlemise teatiseid ei saa lugeda menetlusdokumendiks, mille on esindaja kohustatud vastu võtma. Tsiviilasja nr 2-1243630 menetluses esitas kostja 12.08.2016 laenulepingute ülesütlemise avaldused tõenditena, mida kohus keeldus vastu võtmast. TsMS § 217 lg 1 järgi esindab esindaja menetlusosalist menetluses, mistõttu on esindaja volituste maht piiratud menetlusosalise õiguste ja kohustustega. Menetlusvälise tahteavalduse vastuvõtmiseks kohtumenetluses tegutseval poole esindajal volitusi pole. Lepingulise esindaja esindusõiguse ulatus on määratud TsMS § 222 lg-s 1.
61.Tähitud kirjaga tahteavalduse kättetoimetamisele ei ole kostja maakohtus sõnaselgelt tuginenud, kuid on väitnud apellatsioonkaebuses, et hageja on sellel viisil tahteavaldused kätte saanud. Vaidlust ei ole, et hageja tähitud kirja, millega saadeti ülesütlemisavaldused, kätte saanud ei ole ja see on tagastatud kostjale postiasutuse poolt (IV kd tl 26, 27). Kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada, et 12.08.2019 avaldused oleks hagejale saanud TsÜS § 69 lg 3 järgi kättetoimetatuks lugeda. TsÜS § 69 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, 12(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on asunud seisukohale, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud. Riigikohtu seisukoha järgi TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15111, p 12). Kuna on tõendamata, et kostja saadetud teated jõudsid hageja elu- või viibimiskohta ja tal oli mõistlik võimalus nendega tutvuda, siis ei saa lugeda, et hageja on 12.08.2016 laenulepingute ülesütlemise avaldused kätte saanud. Asjaolu, et hageja on Sotsiaalkindlustusametile esitanud oma elukohaks XXX Pärnus, ei anna alust järelduseks, et tahteavaldus on hagejale sellel aadressil kätte toimetatud. Olenemata sellest, kus on hageja tegelik elukoht, ei saa tähitud kirjaga saadetud tahteavaldust kätte toimetatuks lugeda ainuüksi sellega, kui teade tähitud kirja kohta on jäetud isiku, kellele tahteavaldus tuleb kätte toimetada, postkasti.
62.Kolleegium märgib vaatamata sellele, et kostja ei ole teate kättetoimetamise osas tuginenud selgesõnaliselt lepingu üldtingimustele, et kostja üldtingimuste (p 21 b) kohaselt loetakse panga poolt kliendi aadressile saadetud teade kliendi poolt kättesaaduks, kui teade on edastatud liht- või tähitud kirjaga lepingupoole poolt pangale lepingus või kirjalikult teatatud aadressile ja teate postitamisest on möödunud kolm päeva. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja üldtingimuste p 21 b on tüüptingimus. Kolleegium leiab, et tüüptingimused, mis panevad seaduses sätestatust erinevalt (TsÜS § 69 lg3, § 70) teadete kättesaamise riski saajale, on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühised (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677 p14). Seega ei saa tulenevalt laenulepingute tüüptingimusest lugeda, et hageja on kostja 12.08.2016 teate kätte saanud aadressile Pärnu XXX saatmisega.
63.Eeltoodut kokku võttes on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud laenulepinguid kehtivalt üles öelnud, kuna laenulepingute ülesütlemise formaalsed eeldused olid täitmata.
64.Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas hageja poolt tasumisele kuuluvate igakuiste laenu tagasimaksete võla suuruse ja mõistis võla hagejalt kostja kasuks välja.
65.Maakohus on vastuhagi kohtualluvuse määranud õigesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1215/2012 art 18 lg 3 järgi, ringkonnakohus nõustub sellega. Kuna tegemist on vastuhagiga, siis ei pidanud maakohus kohtualluvust määrama art 18 lg 2 alusel hageja elukohast lähtuvalt.
66.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on vastuhagi osas rahuldanud nõude, mis ei olnud vastuhagi aluseks ning mida ei ole vastuhagis esitatud ega motiveeritud. Vastuhagis nõudis kostja hagejalt sissenõutavaks muutunud laenumaksete tasumist perioodi eest alates 10.08.2015 kuni väidetava laenulepingute ülesütlemiseni 09.09.2016 ja seoses lepingute ülesütlemisega kogu põhivõlga. 06.04.2018 maakohtu istungil täpsustas kostja, et juhul, kui kohus leiab, et laenulepingute ülesütlemine ei ole kehtiv, siis laenulepingu nr 1 järgi oli sissenõutav 32 051,91 eurot ja laenulepingu nr 2 13(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 järgi 27 866,52 eurot. Õige on hageja väide, et kostja ei ole ei vastuhagis ega selle lisades selget ja arusaadavat nõude arvestust sissenõutavaks muutunud võla osas maakohtule esitanud, mistõttu ei olnud võimalik hagejal ka sissenõutavaks muutunud laenumaksete nõudele maakohtu menetluses vastuväiteid esitada. Eeltoodud minetus oli võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada ja ringkonnakohus kohustas kostjat esitama täpse nõude arvestuse sissenõutavaks muutunud laenumaksete võlgnevuse kohta.
67.10.06.2019 ringkonnakohtule esitatud dokumendis tõi kostja esile, et juhul kui 12.08.2016 avaldusega ei ole laenulepinguid üles öeldud, siis laenulepingu nr 1 järgi on võla suuruseks 4658,66 eurot ja laenulepingu nr 2 järgi 7116,03 eurot (IV kd, tl 131, 132). Sissenõutavaks muutunud summad on arvestatud perioodi eest 10.08.2015 kuni 10.08.2016.
68.Hageja vaidles 10.07.2019 vastuses hageja täpsustatud nõudele vastu väitega, et kostja ei ole nõude esitamisel arvestanud asjaoluga, et mõlemast laenulepingust tulenevaid nõudeid taganud ja hüpoteegiga koormatud kinnisasi BBB on täitemenetluses müüdud ja laekunud 120 000 euroga on sissenõutavaks muutunud laenumaksete võlg tasutud (IV kd, tl 135-136). Kostja väitis, et maakohtu menetluses ei ole hageja esitanud väidet, et hüpoteegiga koormatud korteriomandi sundmüügist saadu katab jooksvad laenu tagasimaksed. Hageja viitas, et vastava väite esitas ta 11.03.2016 menetlusdokumendis. 11.03.2016 esitas hageja vastuse kostja määruskaebusele hagi tagamise määruse peale, kus oli selline väide esitatud (II kd, tl 160-166). Samad väited on esitatud ka hageja 05.02.2016 hagi tagamise taotluses. Kolleegium leiab, et hageja sai esitada apellatsioonimenetluses mh ka uusi vastuväiteid kostja nõudele, kuna kostja oli alles ringkonnakohtu menetluses oma nõuet täpsustanud ja selgitanud nõude kujunemise.
69.Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud kostja vastu hageja väitele, et korteriomandi BBB sundmüügist laekus kostjale raha, kuid kostja väitel mitte 120 000 eurot, vaid vähem. Pärnu Maakohtu 10.07.2015 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-43630, milles kostja esitas hageja vastu nõude samadest laenulepingustest tuleneva võla saamiseks, tuvastas maakohus, et laenulepingu nr 2 järgi on 17.05.2012 tehtud tagasimakse summas 111 403,03 eurot. Sama tuleneb ka käesolevas tsiviilasjas kostja esitatud laenumaksete arvestusest (II kd, tl 180). Pooled ei vaidle selles, et eelviidatud summa on laekunud korteriomandi BBB, millele oli seatud hüpoteek, sundmüügist.
70.Laenulepingu nr 2 p 9.1 järgi tagas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist OÜle Rannapagar kuulunud korteriomandile BBB seatud hüpoteek summas 4 200 000 krooni. Kuna hageja nõudis ringkonnakohtule esitatud arvestuses hagejalt laenulepingu nr 2 järgi 7116,03 euro tasumist, mis on väiksem, kui on hüpoteegi realiseerimisest saadu, siis hüpoteegi realiseerimisest saadud summat arvestades, on kostja laenulepingust nr 2 tulenev nõue tasutud hüpoteegi realiseerimisest saadu arvel ja kostjal puudub nõue laenulepingust nr 2, mille täitmist hagejalt nõuda.
71.Hageja väitis, et ka laenulepingust nr 1 tulenevaid nõudeid tagas BBB korteriomandile seatud hüpoteek. 08.06.2006 sõlmitud laenulepingus nr 1 oli tagatisena märgitud ainult Talli kinnistule seatud hüpoteek (lepingu p 9.1). 20.02.2007 notariaalne leping sisaldas ka kokkulepet tagatiskokkulepete muutmiseks (lepingu p 8), mille kohaselt tagab 14(15)
Tsiviilasi nr: 2-15-3415 korteriomandile BBB seatud hüpoteek poolte vahel laenulepingust nr 1, selle lisast nr 1 (03.10.2006) ja lisast nr 2 (20.02.2007) tulenevaid nõudeid (I kd, tl 41-54). Laenulepingust nr 1 tulenevate jooksvate laenumaksete võlg oli kostja arvestuse järgi perioodi eest 10.08.2015 kuni 12.08.2016 4658,66 eurot. Kuna hüpoteegiga koormatud korteriomandi sundmüügist oli laekunud summa, mis katab ka eeltoodud võla, siis puuduvad kostjal laenulepingust nr 1 tulenevad nõuded, mille väljamõistmist hagejalt taotleda.
72.Eeltoodu tõttu tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.
73.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 järgi poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et vaatamata vastuhagi osas tehtud otsuse osalisele tühistamisele ei ole põhjust muuta menetluskulude jaotust. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ringkonnakohtu menetluskulud on samuti põhjendatud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 2 järgi poolte endi kanda. Menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.