Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tarmo Killingi hagi Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) ja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi vastu Tarmo Killingi nõude tunnustamiseks Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarmo Killingi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tarmo Killing, esindaja vandeadvokaat Priit Palmiste Kostja Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu), esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg Kostja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp
Asja läbivaatamise kuupäev
9. september 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2019. a otsus nr 2-17-19258. Saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tagastada Tarmo Killingile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
tsiviilasjas
2-17-19258
1.Tarmo Killing (hageja) esitas 27. detsembril 2017 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) (kostja I) ja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi (kostja II) vastu, milles palus tunnustada oma 5605 euro 28 sendi suurust nõuet Baram Pangkalan OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 21. juuni 2017. a määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 5605 euro 28 sendi suuruse nõude, millest põhinõue on 5355 eurot 57 senti. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu. Hageja nõue tuleneb sellest, et ta on tasunud võlgniku asemel kaupade ja teenuste eest ning on täitnud võlgniku kohustuse kolmandale isikule allpool kirjeldatud viisil. 11. novembril 2016 tasus hageja Advokaadibüroo SORAINEN AS-i 31. oktoobri 2016. a arve võlgnikule 403 eurot 20 senti ja Aarne Vihmaru töötasu jm nõude võlgniku vastu 1265 eurot 46 senti. 23. novembril 2016 tasus hageja Neste Eesti Aktsiaseltsi 31. oktoobri 2016. a arve 3607 eurot 26 senti ja Circle K Eesti Aktsiaseltsi 31.oktoobri 2016. a arve 79 eurot 65 senti. Hagejal ei olnud nende maksete tegemise kohustust, kuigi ta oli maksete tegemise ajal võlgniku juhatuse liige. Võlgnik on hageja arvel rikastunud, alternatiivselt on täidetud käsundita asjaajamise eeldused.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõude tekkimise aluseks ainuüksi asjaolu, et hageja tasus võlgnikule esitatud arved. Hageja ei selgitanud, kuidas vastas arvete tasumine võlgniku huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Hageja nõude esitamine võlgniku pankrotimenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja võlgniku juhatuse liikmena ja osanikuna põhjustas tahtlikult võlgniku pankroti. Hageja viivisenõude alus ja arvestus ei ole selged. Kostja II vastuväidete kohaselt oli hageja kuni 14. novembrini 2016 võlgniku üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks ning jätkas võlgniku faktilist juhtimist ka pärast juhatuse liikme vahetust. Hageja tegi arvete eest ülekanded sellest tulenevalt. Hageja nõude esitamine võlgniku pankrotimenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisenõue on alusetu ja viivise arvestus ei ole selge. Kostja II esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas hageja nõuded ning võlgnikule hageja tekitatud kahju hüvitamise nõuded 5605 euro 28 sendi ulatuses (pärast tasaarvestust jääb võlgnikul hageja vastu veel 401 834 euro 98 sendi suurune nõue).
3.Harju Maakohus jättis 11. mai 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja alusetust rikastumisest tulenev põhinõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja § 1041 järgi põhjendatud ning hageja põhinõuet 5355 eurot 57 senti tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Tuvastatud asjaoludel maksis hageja isiklikult kontolt 11. ja 23. novembril 2016 võlgnikule esitatud arved, kokku 5355 eurot 57 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutatud arved on võlgnikule esitatud ja kostjad ei tõendanud, et võlgnikule vastavaid teenuseid ei osutatud. Seega oli tegemist võlgniku eest kohustuste täitmisega, mille tagajärjel võlgnik vabanes kohustustest. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Kuna hageja teatas oma nõudest võlgnikule peale pankroti väljakuulutamist, siis viivise arvestamist VÕS § 113 lg 2 ja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi ei toimunud. Maakohus kohaldas VÕS § 197 lg-d 1 ja 2, § 200 lg-t 4 ning § 67 lg-t 1 ja leidis, et kostja II nõue on tõendatud ja tasaarvestatav. Kuna kostja II on hageja põhinõude põhjendatult tasaarvestanud, jääb põhinõude osas hagi rahuldamata.
2(5)
2-17-19258
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja väidetel leidis maakohus valesti, et kostja II nõue on hageja põhinõudega tasaarvestatav ning et hagejal ei ole viivisenõuet. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2019. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märkis, et hagi tuleb jätta rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaks alust hageja põhinõuet tunnustada. Kuna hagejal ei ole õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, siis on kostja II kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks eeldused täitmata (vt VÕS § 197 lg 1). Seetõttu ei ole vaja kontrollida, kas kostjal II on hageja vastu nõue, mida on võimalik tasaarvestada. Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendanud, millise kohustuse ta võlgniku eest täitis ja et võlgnik on selle tõttu rikastunud (VÕS § 1041). Hageja esitas nõude tõendamiseks võlgnikule esitatud arved ja ülekanded hageja arvel raha tasumise kohta, väites, et ta täitis võlgniku kohustuse ilma õigusliku aluseta, kuna tal ei olnud kokkulepet võlgniku eest tasumiseks, ja võlgnik on selle tõttu rikastunud. Hageja ei ole esile toonud, milline kohustus oli võlgnikul isikute vastu, kellele ta on tasunud. Kuna ei ole selge, millist kohustust hageja täitis, siis ei ole võimalik ka hinnata, kas võlgnik on hageja soorituste tõttu rikastunud. Alusetu rikastumise nõude aluseks olevate asjaolude ebapiisavus ei saanud tulla hagejale üllatusena (kostja I on vastuses hagile väitnud, et hageja ei ole esile toonud, millised kohustused olid võlgnikul isikute vastu, kellele on hageja tasunud). Kuigi maakohus lähtus ebaõigesti jaotatud tõendamiskoormisest, selgitades, et kostjad pidid tõendama, et võlgnikule teenust ei osutatud (s.t puudusid kohustused, mille täitmiseks hageja soorituse tegi), ei ole maakohus kohtutoimikust nähtuvalt tõendamiskoormist ega selle jaotust pooltega menetluse ajal arutanud. Kuna hagejat esindas maakohtu menetluses advokaat, kellel on eeldatavalt kõrgtasemel õigusteadmised, siis ei saanud talle pärast kostjate vastuväidetega tutvumist jääda asjaolude esiletoomise ja tõendamise vajadus arusaamatuks. Hageja ei ole esile toonud ka nõude rahuldamise eeldusi VÕS § 1018 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi ringkonna- või maakohtusse uueks arutamiseks. Ringkonnakohus hindas tõendeid valesti, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud, milline kohustus oli võlgnikul isikute vastu, kellele ta on tasunud. Seetõttu jättis ringkonnakohus valesti materiaalõiguse kohaldamata. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust, kui asus maakohtust vastupidisele seisukohale. Kuigi ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, ei ole ta rikkumist kõrvaldanud. Otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks maakohtu hinnatud tõendid ümber hinnanud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta tuvastas, et hageja ei ole oma nõuet võlgniku vastu tõendanud. Ringkonnakohus keeldus õigustamatult hageja esitatud uute tõendite vastuvõtmisest.
3(5)
2-17-19258 Hageja jääb kõikide varem esitatud seisukohtade juurde, mis puudutab tasaarvestamise lubamatust (ringkonnakohus sellekohaste apellatsioonkaebuse väidete kohta seisukohta ei võtnud).
7.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 alusel tühistada kaebuse põhjendustest olenemata. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Maakohus jättis hageja hagi kostjate vastu 5605 euro 28 senti suuruse nõude (sh põhinõue 5355 eurot 57 senti) tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata põhjendusega, et hageja põhinõuet tuleb tunnustada (hageja viivisenõue ei ole põhjendatud), kuid tunnustatud põhinõue on tasaarvestatav kostja II kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada, sest tema hinnangul leidis maakohus valesti, et kostja II kahju hüvitamise nõue on hageja tunnustatud põhinõudega tasaarvestatav ning et hagejal ei ole viivisenõuet. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi, sest ringkonnakohtu seisukoha järgi ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaks alust tema põhinõuet tunnustada. Tulenevalt sellest järeldusest ei kontrollinud ringkonnakohus, kas kostjal II on hageja vastu nõue, mida on võimalik tasaarvestada. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt eksis maakohus VÕS § 1041 kohaldamisel poolte tõendamiskoormise jagamisel (alusetu rikastumise tõendamiseks tuli hagejal tõendada, millise kohustuse ta võlgniku eest täitis ja et võlgnik on selle tõttu rikastunud).
10.Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus TsMS § 651 lg-t 1, mille kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saanud ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas kontrollida ja asuda vastupidi maakohtu leitule seisukohale, et hageja põhinõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses ei ole alust. Kuna ringkonnakohus seda tegi, väljus ta TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piirest. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral ning et materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 15). Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (vt selle kohta nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 17). Eeltoodut arvestades tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, mistõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lähtudes sellest, et hageja põhinõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatav, hinnata apellatsioonkaebuse alusel hageja põhinõude tasaarvestatavuse võimalikkust ja viivisenõude põhjendatust ning otsustada sellest tulenevalt hagi rahuldamise üle.
4(5)
2-17-19258 Kuna maakohtu järeldus, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, ei saa olla praeguses menetluses enam vaidluse all, ei pea kolleegium vajalikuks vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele tulenevalt sellest, et ringkonnakohtu sisukoha järgi ei ole hageja põhinõude tunnustamiseks alust.
11.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
12.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.