XX hagi Eesti Vabariigi (Riigimetsamajandamise Keskuse kaudu) ja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Kruppi vastu XX nõude tunnustamiseks Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Stig Hendrikson Kostja I Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu (registrikood 70004459), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg Kostja II Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja Kerli Kaasik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11. mai 2018. a otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
Võtta asja juurde kostja II poolt esitatud teabenõuded koos vastustega ja tagastada kostjale II osaühingu osade müügileping. Võtta asja juurde hageja poolt esitatud 06.11.2016 e-kiri koos tõlkega.
4.Poolte menetluskulud maakohtu ja apellatsioonimenetluses jätta hageja kanda. 1(11)
5.Menetluskulud määrab kindlaks ja mõistab välja maakohus mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist käesolevas asjas. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.XX (hageja) esitas 27. detsembril 2017 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) (kostja I) ja Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotihalduri Martin Krupi (kostja II) vastu, milles palus tunnustada oma 5605 euro 28 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 21. juuni 2017. a määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 5605 euro 28 sendi suuruse nõude, millest põhinõue on 5355 eurot 57 senti. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu. Hageja on tasunud võlgniku asemel kaupade ja teenuste eest ning on täitnud võlgniku kohustuse kolmandale isikule, milleks hagejal ei olnud kohustust, kuigi ta oli maksete tegemise ajal võlgniku juhatuse liige. Võlgnik on hageja arvel rikastunud, alternatiivselt on täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Kostja tasaarvestusavaldusega seoses leidis hageja, et kostja II ei saa tasaarvestada oma rahalist nõuet hageja tuvastusnõudega, samuti on kostja nõue põhjendamatu ja tõendamata. Konto väljavõte ei tõenda, et 23.12.2016 välja võetud 2000 eurot võttis välja hageja. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõude tekkimise aluseks ainuüksi asjaolu, et hageja tasus võlgnikule esitatud arved. Hageja ei selgitanud, kuidas vastas arvete tasumine võlgniku huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Hageja nõude esitamine võlgniku pankrotimenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja võlgniku juhatuse liikmena ja osanikuna põhjustas tahtlikult võlgniku pankroti. Hageja viivisenõude alus ja arvestus ei ole selged. Kostja II vastuväidete kohaselt oli hageja kuni 14. novembrini 2016 võlgniku üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks ning jätkas võlgniku faktilist juhtimist ka pärast juhatuse liikme vahetust. Hageja tegi arvete eest ülekanded sellest tulenevalt. Hageja nõude esitamine võlgniku pankrotimenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisenõue on alusetu ja viivise arvestus ei ole selge. Swedbank AS-is on allkirjaõiguslik isik, telelepingu ja pangakaardi kasutaja hageja.
2(11)
Kostja II esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas hageja nõuded ning võlgnikule hageja tekitatud kahju hüvitamise nõuded 5605 euro 28 sendi ulatuses (pärast tasaarvestust jääb võlgnikul hageja vastu veel 401 834 euro 98 sendi suurune nõue). Kostja II nõuded hageja vastu tulenevad järgmistest asjaoludest: - võlgniku poolt perioodil 1.01.2006-31.12.2016 välja võetud sularahast 368 940,26 eurot; - 22.09.2016 kinnistu müügilepingu alusel sai võlgnik 12 500 eurot, mis tasuti lepingu kohaselt võlgnikule enne lepingu sõlmimist ja millest hageja on tasunud võlgnikule 7000 eurot, kuid üle on andmata 5500 eurot; - hageja on 2000 eurot võtnud välja Lätis sularaha; - hageja on teinud endale alusetuid tagasimakseid 2016.a aastal summas 23 000 eurot ja 2014.a2015.a 8000 eurot; - kõigi nende maksete kohta puuduvad selgitused ja kuludokumendid. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja alusetust rikastumisest tulenev põhinõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja § 1041 järgi põhjendatud ning hageja põhinõuet 5355 eurot 57 senti tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Tuvastatud asjaoludel maksis hageja isiklikult kontolt 11. ja 23. novembril 2016 võlgnikule esitatud arved, kokku 5355 eurot 57 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutatud arved on võlgnikule esitatud ja kostjad ei tõendanud, et võlgnikule vastavaid teenuseid ei osutatud. Seega oli tegemist võlgniku eest kohustuste täitmisega, mille tagajärjel võlgnik vabanes kohustustest. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Kuna hageja teatas oma nõudest võlgnikule peale pankroti väljakuulutamist, siis viivise arvestamist VÕS § 113 lg 2 ja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi ei toimunud. Maakohus kohaldas VÕS § 197 lg-d 1 ja 2, § 200 lg-t 4 ning § 67 lg-t 1 ja leidis, et kostja II nõue on tõendatud ja tasaarvestatav. Kuna kostja II on hageja põhinõude põhjendatult tasaarvestanud, jääb põhinõude osas hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja väidetel leidis maakohus valesti, et kostja II nõue on hageja põhinõudega tasaarvestatav ning et hagejal ei ole viivisenõuet. Hageja esitas tuvastusnõude ja kostja II ei saa tuvastusnõuet omapoolse kujundusliku nõudega protsessuaalselt tasaarvestada. Maakohus ei võtnud selle vastuväite osas seisukohta. Lisaks ei ole PankrS § 99 lg-st 1 ja VÕS § 197 lg-st 1 tulenevad tasaarvestuse eeldused täidetud. Maakohus järeldas ebaõigesti, et kinnistu müügist allesjäänud 5500 eurot jäi hageja kätte. Tsiviilasja nr 2-17-5877 kohtuistungi protokollis on selgelt märgitud, et sularaha maksti Tarmoprojekti kassasse. Maakohus on sisuliselt tuvastanud, et hagejal on aktiivnõue võlgniku vastu (tunnustas hageja põhinõuet). Maakohus ei tuvastanud, millal muutus võlgniku nõue sissenõutavaks, s.o millal saabus nõude täitmise tähtaeg. Seega ei ole tasaarvestamise eeldused täidetud.
3(11)
Maakohus tegi üllatusliku lahendi, leides et pankrotihalduri tõendamata nõudel tuginev tasaarvestusavaldus on aktsepteeritav. Menetluse jooksul puudus sisuline arutelu kostja II nõude osas. Kuigi maakohus leidis, et tasaarvestus on võimalik kinnistu müügist saadud sularaha arvel, ei saa äriühingu pangakontolt kassasse kantud sularaha summade kasutust ilma kuludokumentide analüüsimata tõlgendada juhatuse liikme poolt raha isiklikuks otstarbeks kasutamisega. Lisaks jättis kostja II mainimata, et hageja tegi oma vahenditest võlgniku arvelduskontole sissemakseid ning 2015. aastal oli hageja nõue võlgniku vastu 38 760 eurot. Maakohus leidis ekslikult, et kuna hageja teatas oma nõudest võlgnikule peale pankroti väljakuulutamist, siis viivise arvestamist ei toimunud. Hageja täitis võlgniku lepingulised kohustused, mis olid kuupäevaliselt määratletud. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagejal tekkis õigus nõuda kohustuste täitmist võlgnikult pärast rahaliste kohustuste kohast täitmist võlgniku eest. Hagiavaldusega koos esitatud arvetest ja maksekorraldustest on selgelt näha, millal kohustus muutus sissenõutavaks. 13.12.2018 esitas apellant ringkonnakohtule taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks ümber lükkamaks kostja II apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väidet, et apellant ei ole tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2019. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märkis, et hagi tuleb jätta rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid hageja kanda. Riigikohus tühistas 2. oktoobril 2019. a otsusega ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et asudes hindama seda, kas hageja nõuet tuleks pankrotimenetluses tunnustada, on ringkonnakohus väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lähtudes sellest, et hageja põhinõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatav, hinnata apellatsioonkaebuse alusel hageja põhinõude tasaarvestatavuse võimalikkus ja viivisenõude põhjendatust ning otsustada selles tulenevalt hagi rahuldamise üle. Ringkonnakohus leidis asja teistkordsel arutamisel, et maakohus ei ole asja menetlusosalistega ammendavalt arutanud, selgitas pooltele 21.12.2019 kirjas pooltele menetluslikku olukorda ja tõendamiskoormist ning tegi ettepanekud täiendavate asjaolude ning tõendite esitamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kui muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
8.Praeguses menetlusstaadiumis ei ole vaidluse all, et hageja põhinõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada (Riigikohtu otsus p 10). Apellatsioonimenetluses vaidlevad
4(11)
pooled selle üle, kas kostja II nõuet on võimalik hageja põhinõudega tasaarvestada ning kas hageja viivisenõue on põhjendatud. Ringkonnakohus on 26.02.2019 otsusega keeldunud poolte apellatsioonimenetluses vastavalt 13.12.2018 ja 09.07.2018 esitatud tõendite vastuvõtmisest ja nimetatule ei ole kassatsioonkaebuses kui menetlusnormi rikkumisele tuginetud. Seetõttu ringkonnakohus tõendite osas uut seisukohta ei võta. I
9.Võlasuhe võib lõppeda tasaarvestusega (VÕS § 186 p 2). Tasaarvestusega saab võlasuhte lõpetada vastastikuste rahaliste nõuete korral. Tasaarvestada saab üksnes samaliigilisi nõudeid (VÕS § 197 lg 1), st antud juhul tuleks tasaarvestus kõne alla kui hagejal oleks kostja vastu rahaline nõue.
10.Iseenesest on põhjendatud hageja väide, et tema nõude näol on tegemist tuvastusnõudega (TsMS § 368 lg 1 mõttes) ja hageja ning kostja II nõue on sellest tulenevalt eriliigilised, st üldjuhul neid tasaarvestada ei saaks. Samas on tuvastusnõude aluseks hageja väide, et tal on rahaline nõue võlgniku vastu. Riigikohtu praktikas on peetud võimalikuks pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagides arvestada menetluses mitteosaleva pankrotivõlgniku tasaarvestusega (vt nt RKTKo 3-2-1-95-11, p 16); võlgniku poolt tehtud tasaarvestusega võlausaldaja nõude suhtes võib arvestada ka nt jaotusettepaneku koostamisel (vt nt RKTKm 32-1-141-08). Seetõttu oleks ilmselt menetlusökonoomia põhimõttega ja pankrotiseaduse mõttega vastuolus, kui võlgnikul ei oleks vaidlusalusel juhul õigust nõuet tasaarvestada, kui võlgnikul ja hagejal on vastastikused nõuded. Eeltoodud põhjusel on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostjal II on õigus esitada hageja tuvastusnõudele tasaarvestuse vastuväide. II
11.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, millal muutus hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks, s.o kas hageja poolt võlgniku arvete tasumisel või nõude esitamisel pankrotimenetluses.
12.Maakohus tuvastas, et hageja rikastus kostja arvel kokku 5355,57 euro ulatuses, järgmistel kuupäevadel: - 403,20 + 1265,46 = 1668,66 euro osas 11.11.2016; - 3607,26 + 79,65 = 3686,91euro osas 23.11.2016.
13.Apellant leiab, et kuna tegemist oli võlgniku juhatuse liikme poolt raha maksmisega, kes oli ühtlasi võlgniku seaduslikuks esindajaks, muutus nõue sissenõutavaks koheselt maksete tegemisel ja mingit täiendavat tähtaega tasumiseks anda ei tulnud. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
13.1.Alusetu rikastumise sätetest ei tulene, millal muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), mistõttu tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1041 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu
5(11)
hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt RKTKo nr 3-2-1-54-08, p 10).
13.2.Apellant viitab apellatsioonkaebuses VÕS § 113 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt ei ole täiendava tähtaja andmine viivisenõude tekkimise eelduseks, kuid on jätnud tähelepanuta, et viivist saab arvestada ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõude esitamisest. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
13.3.Hageja poolt võlgniku arvete tasumine tähendab küll võlgniku alusetut rikastumist hageja arvel ja võlgnik võib täita kohustuse kohe pärast selle tekkimist, kuid ei tähenda automaatselt seda, et hageja nimetatud nõude võlgniku vastu esitab. Seega pidi hageja väljendama oma tahet võlgnikule ehk nõudma võlgnikult, et võlgnik tagastaks alusetult saadud rahasummad, andes selleks lisaks mõistliku tähtaja. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta nõude võlgnikule enne selle esitamist pankrotimenetluses oleks esitanud. Nimetatut ei muuda ka hageja 17.01.2020 esitatud mõttekäik, et nimetatud arved esitati apellandi e-mailile ja kuna hageja võlgniku seadusliku esindajana teadis, millal on arvete tasumise tähtaeg, teadis seda ka võlgnik. Oluline ei ole mitte võlgniku teadmine sellest, et talle arved esitati ja isegi sellest, et hageja need tasus. Viivise nõude sissenõutavuse seisukohalt on oluline võlgniku teadmine sellest, et hageja nõuab hageja poolt kostja kohustuste eest täidetud võlgnikult tagasi.
14.Eelnimetatust tulenevalt leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et hagejal puudub õigus nõuda võlgnikult viiviseid. Alternatiivselt põhjendab ringkonnakohus, et kui hagejal oleks õigus nõuda viiviseid, katab kostja II poolt tasaarvestatav nõue ka hageja viiviste nõude (käesoleva otsuse p 18.2.). III
15.Maakohtul tuli asja läbivaatamisel kontrollida ja hinnata, kas ja millised on hageja vastuväited pankrotivõlgniku tasaarvestusele, kas need vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ja kui tasaarvestust välistavad asjaolud puuduvad, hinnata pankrotivõlgniku tasaarvestatud nõude tõendatust.
15.1.Kostja II 23.01.2018 menetlusdokumendist tulenevalt saab ringkonnakohus aru, et kostjal on väidetavalt hageja vastu 407 440 euro suurune nõue, mis tuleneb asjaolust, et: - võlgnik on perioodil 1.01.2006-31.12.2016 välja võtnud sularaha 368 940,26 eurot, mida ta ei ole tagastanud ja mille kohta hageja ei ole andnud selgitusi ega esitanud pankrotihaldurile kuludokumente; - hageja kui võlgniku juhatuse liikme kätte jäi võlgniku Tiigimetsa müügilepingust saadud sularaha 5500 euro ulatuses; - hageja kätte jäi 2000 eurot Lätis 23.12.2016 välja võetud sularaha; - hageja on teinud endale alusetuid tagasimakseid 2016.a aastal summas 23 000 eurot ja 2014.a2015.a 8000 eurot.
15.2.Kostja II on 16.01.2020 menetlusdokumendi p-s 5.3. apellatsioonimenetluses (II kd, tl 186) täpsustanud, et tasaarvestab esimesena müügihinnast saadud, kuid võlgnikule üleandmata 5500 euro nõude; kui ringkonnakohus peaks leidma, et nimetatud osas ei ole nõue põhjendatud, siis nõude, mis tuleneb 2015 sularaha väljavõtmisest perioodil 03.12.2015- 24.12.2015 sularaha väljavõtmistest tuleneva nõude 6000 euro ulatuses. Tulenevalt hageja nõude suurusest ja kostja
6(11)
II taotlusest võtab ringkonnakohus asja arutamisel arvesse esmalt need kostja II tasaarvestuse komponendid.
16.Kostja II nõude aluseks saab olla ÄS § 187 lg 2, mille eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.
16.1.Seega reeglina tuleks kostjal II oma väiteid tõendada osas, et hagejal puudus õiguslik alus nimetatud ulatuses raha enda kätte jätmiseks ja selliselt tegutsedes rikkus hageja oma hoolsuskohustust. Käesoleva juhtumi eripäraks on asjaolu, et kuludokumendid ei ole kostja II valduses.
16.2.Menetlusosaliste esiletoodust on võimalik järeldada, et hageja tegi võlgniku juhatuse liikmena ise võlgniku raamatupidamist oma arvutis, iga aasta kohta oli loodud kaust; hageja väitel saatis ta raamatupidamisdokumendid ära Transantlatic International Brokers Corporation ́ile (edaspidi Panama äriühing) viimase nõudmisel ja andis Dubais üle ka arvuti kõvaketta, lisaks saatis ca 40 kg raamatupidamisdokumente ka paberkandjal Panamasse; uuele juhatuse liikmele Raul Pindile ei ole dokumente üle antud ja puudub ka sellekohane akt. Hageja heidab kostjale II ette, et see ei ole läinud Panamasse dokumentidele järgi, kuigi aadress on kostjale II edastatud.
16.3.Kostjad ei pea usutavaks, et hageja andis võlgniku dokumentatsiooni üle Panama äriühingule ja arvavad, et tegelikult hageja varjab dokumente. Esmalt leiab kostja II, et hageja on korraldanud skeemi, mille kohaselt antakse dokumendid Panama äriühingule, kust neid hiljem kätte saada oleks võimatu. Kostja I viitab nimetatu tõendamiseks hageja 11.08.2017 tsiviilasjas nr 2-17-5877 vande all antud ütlustele (I kd, tl 50-52), mille kohaselt hageja müüs ettevõtte Panama äriühingule eesmärgil vältida võlgniku ja kostja I vahelistest õigussuhetest tekkinud probleeme. Kostja II on apellatsioonimenetluses põhistanud, miks on hageja väited 40 kg raamatupidamisdokumentide Panamasse saatmise kohta ebausutavad. Nimelt on hageja esitanud AS Eesti Post tõendi, mille kohaselt on ta tasunud turvaümbriku, rahvusvahelise lihtmaksikirja ja markide eest kokku 20,05 eurot (I kd, tl 186). Kuigi hageja on väitnud 12.04.2018 kohtuistungi protokolli kohaselt (I kd, tl 199 pöördel), et kviitungeid oli tal rohkem, ei ole ta osanud öelda, mitu neid oli ja neid ei ole hageja ka tõendina esitanud. Samuti ei tõenda esitatud AS Eesti Posti kviitung, et hageja saatis Panamasse raamatupidamisdokumendid, kuna sellel ei kajastu kirja sisu.
16.4.Kostja II on apellatsioonimenetluses esitanud uued väited, et üks tavaline koopiapaber kaalub 5 g ja nimetatud vääringu eest sai hageja postitada 200-400 lk paberit, sest lihtmaksikirja saatmise universaalse postiteenuse hinnakirja järgi maksab saatmine II tsooni 19,05 eurot. Nimetatud raha eest on võimalik saata maksimaalselt 1-2 kg dokumente. Nimetatu tõendamiseks on kostja II viidanud Omniva hinnakirjale. Nimetatud asjaoludega ringkonnakohus arvestada ei saa, kuna kostja II ei ole tuginenud neile maakohtu menetluses ega ole ka põhjendanud asjaolude hilinemisega esitamist. Seetõttu jätab ringkonnakohus nimetatu tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
7(11)
17.Üldjuhul ei peaks pankrotihaldur vabanema kahju tekkimise tõendamise kohustusest üksnes põhjendusega, et ta ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, kui ta ei ole selgelt näidanud, mida ta dokumentide enda valdusse saamiseks täpselt tegi.
17.1.Ringkonnakohus selgitas kostjale II tõendamiskoormust ja palus kostjal II selgitada täiendavalt, mida ta on teinud võlgniku raamatupidamisdokumentatsiooni kättesaamiseks, nt kas on pöördutud ka Panama äriühingu poole ja millised tulemused on sellel olnud. Lisaks selgitas ringkonnakohus pooltele, et tegemist võib olla olukorraga, kus hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber. Vaidluse asjaolude kohaselt on hageja teinud toiminguid, mis on muutnud kostjal II objektiivselt võimatuks tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui kostja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist.
17.2.Kostja II on esile toonud ja tõendanud käesolevas menetluses, et ta on teinud jõupingutusi võlgniku raamatupidamisdokumentide enda valdusesse saamiseks. 26.01.2016 ekirjavahetusega kostja II esindaja ja võlgniku juhatuse liikmeks kuni 06.12.2016 olnud Raul Pindi vahel (I kd, tl 172) on tõendatud, et vastuseks hageja dokumentide nõudele on Raul Pint vastanud, et tema valduses ei ole ega ole ka olnud võlgniku dokumentatsiooni.
17.3.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 01.11.2016 müüs hageja oma osa võlgnikus koos teise osanikuga uuele ainuosanikule Transantlatic International Brokers Corporation ja viimast esindas lepingu sõlmimisel AR. Osade müük on tõendatud ka 01.11.2016 müügilepinguga (II kd, tl 140-142). Kostja II 17.10.2018 teabenõudega (II kd, tl 130) AR-le loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja II palus edastada endale pankrotimenetluse läbiviimiseks hiljemalt 24.10.2018 teabe selle kohta, millal, millises mahus ning kuidas pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumendid Panama äriühingule üle anti. Samuti palus kostja II edastada endale kõik raamatupidamisdokumentide üleandmist tõendavad dokumendid. AR vastusest nimetatud teabenõudele (II kd, tl 132) nähtub, et viimane ei vastanud kostja II küsimusele ammendavalt, kuidas teatas, et tema käes ei ole ega ole olnud ühtki võlgniku dokumenti. Hageja on esitanud Panama äriühingu 06.11.2016 e-kirja (II kd 156-158 esitatud koos tõlkega), millest nähtub, et Panama äriühing küsis hagejalt raamatupidamisdokumente.
17.4.Ajavahemikul 23.05.2017-10.01.2019 toimunud e-kirjavahetusest kostja II esindaja ja Panama äriühingu vahel (II kd, tl 133-135, 144, 146-147, II tõlge 136-137, 145) nähtub, et kostja II on püüdnud viimaselt teada saada andmeid hageja poolt esitatud raamatupidamisdokumentide aasta, summa ja loetelu kohta, samuti nõudnud kõikide raamatupidamisdokumentide endale saatmist ja kirjalikke selgitusi. Vastuseks on kostja II saanud kolm trafaretset kirja, et kõik äridokumendid saadi ja äriühingul ei ole varasemate osanike või juhatuse liikmete vastu mingeid nõudeid, ilma konkreetsete vastusteta küsimustele. Kostja II teabenõudest võlgnikule 23.maist 2017 (II kd, tl 138) nähtub, et kostja II on küsinud konkreetseid küsimusi võlgnikult raamatupidamisdokumentide kohta. Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et kostja II on teinud mõistlikke pingutusi saada raamatupidamisdokumendid enda valdusesse, kuid need ei ole kandnud vilja. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et hageja on üldse raamatupidamisdokumendid Panama äriühingule saatnud. Nimetatut ei tõenda ei Panama äriühingu e-kiri dokumentide nõudmise kohta ega ka postikviitung lihtmaksikirja saatmise kohta. Sellises olukorras ei ole asjakohane hageja etteheide kostjale II, et viimane pole toonud raamatupidamist Panamast ära. 8(11)
17.5.Õige on apellandi seisukoht, et äriühingu pangakontolt kassasse kantud sularaha summade kasutust ei saa ilma kuludokumentide analüüsimata tõlgendada juhatuse liikme poolt raha isiklikuks otstarbeks kasutamisega. Seoses käesolevas asjas tõendamiskoormuse ümberpööramisega tuli hagejal tõendada, mis otstarbeks ta 11 500 eurot kasutas. Apellandi väited hageja poolt 2015. a oma vahenditest võlgniku arvelduskontole sissemaksete tegemise kohta on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses ja hageja ei ole põhjendanud nende hilisemat esitamist, mistõttu ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Hageja esile toodud asjaolud, et 2015. a majandusaasta aruandes kajastub nõue võlgniku vastu 38 760 euro, mis tuleneb osanike lühiajalisest laenust võlgnikule, ei oma asja lahendamisel tähendust. Nimelt ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et tema andis võlgnikule laenu ja vaidlusaluste summade eest tasuti seda laenu.
18.Osaliselt põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheide maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta.
18.1.Nimelt märgib apellant põhjendatult, et tsiviilasja nr 2-17-5877 kohtuistungi protokollis on seonduvalt kinnistu müügist saadud rahaga selgelt märgitud, et sularaha maksti Tarmoprojekti kassasse ja hageja kätte jäänud 7000 eurot on tagastatud võlgnikule. Niisugused väited võlgniku vande andmise protokollis tõesti on. Võlgnik on protokolli (I kd, tl 50 pöördel) kohaselt väljendanud järgmist: „Sularahas maksti Tarmoprojekti kassasse. Mingi osa raha eest maksti arveid ja mingi osa jäi minu kätte. Minu kätte jäi 7000 eurot. Ma saan selle raha halduri arvele kanda järgmisel kuul. Ma raiskasin raha ära. Kogu Tarmoprojekti kassast jäi minu kätte 7000 eurot.“ Ka apellatsioonimenetluses esitatud vastustaja väidetest tuleneb, et hageja tagastas pankrotivarasse 7000 eurot (vt vastutaja 16.01.2020 menetlusdokument p 5.9., II kd, tl 187). Samas on kostja II põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et 5500 euro eest tasuti võlgniku arveid ja hageja ei kasutanud seda raha oma huvides. Seetõttu ei saa pidada hageja väiteid tema poolt mingite arvete tasumise kohta (10.04.2018 menetlusdokumendi p 2.4. kohaselt peamiselt maakivide ostmise kohta talunikelt teetruupide ehituseks) usaldusväärselt tõendatuks. Hageja väited on üldsõnalised ega võimalda kontrollida nende õigsust, sest hageja ei ole vande all põhistanud, milliste võlausaldajate arveid selle raha eest tasuti.
18.2.Seega järeldas maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et 5500 eurot jäi hageja kätte ja see on võlgnikule üle andmata. Swedbank AS konto väljavõttega (I kd, tl 99-100) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et võlgniku kontolt on perioodil 03.12.2015-24.12.2015 võetud välja 6000 eurot. Hageja pole tõendanud, et ta kasutas tema kätte võlgniku kassasse jäänud või võlgniku kontolt võetud sularaha kokku 11 500 eurot võlgniku huvides majandustegevuses. Nimetatuga on hageja rikkunud seadusest tulenevat juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ja kohustuse rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldub VÕS § 115. 11 500 euro eest võlgniku kohustuste täitmisega oleks võlgnikul nimetatud summa ulatuses vähem kohustusi (VÕS § 127 lg 1). Kui 11500 euro eest oleks võlgniku kohustusi täidetud, ei oleks võlgnikule ega pankrotimenetluses võlgniku võlausaldajate nimetatud ulatuses kahju tekkinud (VÕS § 127 lg 4). Asjaolu, et haldur on sama nõude esitanud tsiviilasjas kinnistu müüja vastu, ei tähenda seda, et kostja ei võiks oma nõude esitada tasaarvestuse korras käesolevas tsiviilasjas hageja vastu. Nõue ei ole ka ebaselge.
18.3.Nagu ringkonnakohus on selgitanud, pöördub nõude tõendamiskoormis käesolevas asjas ümber ja hagejal tuleb tõendada, et 11 500 euro arvel on tasutud võlgnikule esitatud arveid või täidetud muid võlgniku kohustusi. Hageja ei ole seda tõendanud. Võlgniku kassaorder, milles on fikseeritud KF poolt sularaha tasumine võlgniku kassasse (I kd, tl 123), ei tõenda sularaha
9(11)
kasutamist võlgniku huvides ega ka seda, et raamatupidamisdokumendid asuvad kostja II käes. Nimetatud dokumendi võis kostja II saada ka tehingu teiselt poolelt. IV
19.Põhjendatud on apellandi väide, et võlgniku kahju hüvitamise nõue peab olema sissenõutavaks muutunud, s.t tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist ja maakohus ei tuvastanud, millal muutus võlgniku nõue sissenõutavaks, s.o millal saabus nõude täitmise tähtaeg. Nimetatud menetlusliku menetluse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
19.1.Hageja on võlgniku juhatuse endine liige, tema volitused lõppesid võlgniku äriregistri Bkaardi kohaselt 14.11.2016. a. Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikmeks olek käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619-634) (vt nt RKTKo nr 2-15-18186/67, p 14; nr 2-16-11889/42, p 14; nr 3-2-1-103-08, p 20; nr 3-2-1-191-12, p 16). Käsundit reguleerivates võlaõigusseaduse sätetes ei ole käsunduslepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aega eraldi reguleeritud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks (RKTKo nr 3-2-1-16810, p 13).
19.2.Kuigi hageja on menetluses juhtinud tähelepanu vajadusele hinnata nõude sissenõutavaks muutumist, ei ole kostja II esile toonud, millal said talle hageja poolt tekitatud kahjuga seotud asjaolud tekitamine teatavaks. Vaidluse all ei ole, et kostja II ei ole esitanud menetlusväliselt hageja vastu nõuet 5500 euro tagastamiseks ega ole andnud hagejale oma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõude ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. Käesoleval juhul saab hageja vande all antud seletustest loogiliselt eeldada, et täiendava tähtaja määramine hagejale ei anna tulemusi, sest hageja oli teadlikult korraldanud oma osaluse müügi Panama äriühingule enda probleemide lahendamiseks. Tasaarvestusavalduse aluseks olev nõue muutus seega sissenõutavaks hiljemalt kostja II käesolevas menetluses esitatud 23.01.2018 menetlusdokumendi kättesaamisel hageja poolt 24.01.2018 (Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt).
20.Maakohtu otsus tasaarvestuse kohta ei saanud tulla hagejale üllatuseks, kuna menetlusdokumentides vaidlesid pooled tasaarvestuse aktsepteeritavuse üle.
21.Kuivõrd kostja II protsessuaalne tasaarvestus on põhjendatud 11 500 euro ulatuses, on kokkuvõttes õige maakohtu järeldus, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. V
22.Menetlusökonoomia kaalutlustel ei analüüsi ringkonnakohus teisi tasaarvestuse aluseks olevaid kostja II nõudeid ning sellega seonduvaid poolte väiteid (sularaha väljavõtmine erinevatel teistel perioodidel võlgniku kontodelt, hageja poolt pangakaardi kasutamine peale tema võlgniku juhatuse liikme volituste lõppemist, maksuhalduri poolt 2014 või 2015 võlgniku
10(11)
maksuarvestuse kontrollimine, võla tasumine hageja emale LK-le, Nexcroft One LP hageja valitseva mõju all olemine).
23.Ringkonnakohus võtab asja juurde ringkonnakohtu ettepanekul kostja II poolt esitatud tõendid selle kohta, et kostja II on teinud jõupingutusi võlgnikult raamatupidamisdokumentide kättesaamiseks: teabenõuded AR-le ja Panama äriühingule koos vastustega (II kd, tl 130-139, 144-147) ja tagastab kostjale II osaühingu osade müügilepingu, sest see on toimikus olemas ning selle esitamiseks puudub vajadus. Ringkonnakohus võtab asja juurde ringkonnakohtu ettepanekul hageja poolt esitatud Panama äriühingu 06.11.2016 e-kirja koos tõlkega (tl 156158).
24.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
25.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.