Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostja II esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarveldas hageja nõuded ning hageja poolt kostjale II tekitatud kahju hüvitamise nõuded 5 605,28 euro ulatuses. Kostja II leiab, et tasaarvestuse tulemusena jääb võlgnikul nõue hageja vastu 401 834,98 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Kuna nõudele vaidlesid vastu nii Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu kui ka pankrotihaldur Martin Grupp, esitas hageja kooskõlas PankrS §-ga 106 lg 1 hagi nii Kostja I kui ka Kostja II vastu.

Seega tuleb kõigepealt tuvastada kui suur on hageja põhinõue tegelikult. Hagi põhinõude rahuldamise või mitterahuldamise osas on küsimus selles, kas kostjatel on esitatud hageja vastu tasaarvestuseks sobiv põhjendatud nõue pankrotipesa poolt, ehk kas kostja II sai hageja nõude tasaarvestada või mitte. Põhinõue

2-17-19258 Hageja on tasunud väidetavalt võlgniku eest alljärgnevad arved kogusummas 5355,57 eurot:

2-17-19258 Hageja ei ole võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist oma nõuetest teatanud – võlgnik sai nõuetest teada alles 18.08.2017, mil hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas oma nõude 18.08.2017 ehk pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega viiviste arvestus võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kuna hageja teatas oma nõudest võlgnikule peale pankroti väljakuulutamist, siis viiviste arvestamist ei ole toimunud. Seega ei lisandu põhinõuetele viiviseid. Seega ei ole hageja nõuded viivise osas põhjendatud ning kohus jätab need rahuldamata. Tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama § lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide. Riigikohus on selgitanud kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00 mida kohus peab tegema, kui kohtumenetluses esitatakse vastuväide seoses teostatud tasaarvestusega: „Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata”. Riigikohus leidis 4.01.2012 lahendis 3-2-1-129-11, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10 ja 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Kohus käsitleb tasaarvestust esmalt hageja põhinõude osas. Hageja põhinõude tasaarvestus Hageja soovib nõude tunnustamist summas 5605,28 eurot, mis ei ole pandiga tagatud, teises rahuldamisjärgus pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2 mõistes. Põhinõue on 5355,57 eurot, millele lisanduvad sissenõutavaks muutunud seadusjärgsed viivised kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist,

2-17-19258 välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja II esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarveldas hageja nõuded ning hageja poolt kostjale II tekitatud kahju hüvitamise nõuded 5 605,28 euro ulatuses. Tasaarvestuse tulemusena jääb võlgnikul nõue hageja vastu 401 834,98 eurot. Baram Pangkalan OÜ (pankrotis) pankrotihaldur on tuvastanud, et Baram Bangkalan OÜ on perioodil 1.01.2006 – 31.12.2016 välja võtnud sularaha kokku summas 368 940,26 eurot alljärgnevalt:

2-17-19258 Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-95-11 sedastanud, et PankrS § 99, ega muud pankrotiseaduse sätted, ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestusavaldust (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 13). Seega on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus 3-2-1-30-16, 1. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1126-13, p 12; 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 29).

VÕS § 67 lg 1 kohaselt kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama kehtib täitmise asendamise, hoiustamise või tasaarvestuse korral. Kuivõrd kostja II on hageja põhinõude õigustatult ja põhjendatult tasaarvestatud, jätab kohus hageja põhinõude osas hagi rahuldamata. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja vastastikused nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, mistõttu jätab kohus pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamiseks esitatud hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-17-19258 Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.