Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
OÜ Seaside Holding hagi XX vastu kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks Pärnu Maakohtu 1. oktoobri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) OÜ Seaside Holding (registrikood 12356794), esindaja vandeadvokaat Paavo Paas Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX), nõustaja ja menetlusdokumentide vastuvõtmiseks õigustatud isik Marko Gläser
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 1. oktoobri 2018 otsus osas, millega kohus jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja OÜ Seaside Holding maakohtu menetluses kantud kulud 50% ulatuses kostja XX kanda ning poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Muus jätta maakohtu otsus muutmata.
Jätta vastu võtmata kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid.
4.Poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ Seaside Holding (hageja) esitas 22. veebruaril 2018 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus lõpetada kaasomand Hiiumaal Ristivälja külas asuva Vikerkaare kinnistu (registriosa nr 534833; kinnistu) suhtes, millest 1/3 mõttelist osa kuulub hagejale ja 2/3 mõttelist osa kostjale. Kaasomandi lõpetamiseks palus hageja müüja kinnisasja avalikul enampakkumisel ja jagada saadav raha proportsionaalselt kaasomanike vahel vastavalt nende omandiosade suurusele. Alternatiivselt palus hageja jätta kinnistu kostjale, pannes kostjale kohustuse hüvitada hagejale 1/3 kinnistu turuväärtusest. Hagiavalduse kohaselt kasutab kinnistul asuvaid hooneid kostja, hagejal kinnisasja valdus puudub. Kostja enda kasutuseelise eest hagejale hüvitist ei olnud tasunud. Hageja ei soovinud sellises olukorras kaasomandit jätkata ning soovis kaasomandi lõpetamist. Pooled pidasid läbirääkimisi kaasomandi lõpetamise küsimuses. Hageja oli nõus müüma kostjale oma osa 1/3 kinnisasjast järelmaksuga. Alternatiivina oli hageja nõus kinnistu müügiga ja raha jagamisega kaasomanike vahel. Läbirääkimistel oli kostja seisukohal, et soovib endale osta 1/3 hageja osa. Hageja edastas kostjale oma seisukohad, mis tema arvates on 1/3 kinnisasja hind. Kostja hagejaga ei nõustunud, põhjendades seda asjaoluga, et 1/3 kinnistu mõttelise osa endine omanik ei ole kunagi osalenud kinnistu hooldamisel, hoonete renoveerimisel. Pooled kaasomandi lõpetamise osas kokkuleppele ei jõudnud. Alates 2018. a jaanuarist oli kostja hagejaga suhtluse katkestanud. Hageja nõustus 16. augusti 2018 menetlusdokumendis, et kinnistu harilik väärtus on 38 000 eurot. Hageja tegi kompromissettepaneku, milles oli nõus, et kogu kinnistu jääb kostjale väärtusega 38 000 eurot, kostja tasub hagejale hüvitisena 12 666 eurot 1/3 kinnistu eest ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 2(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja poolt maakohtu istungitel suuliselt avaldatud seisukohtade järgi vaidles kostja vastu hageja nõudele panna kinnistu avalikule enampakkumisele ning jagada raha kaasomanike vahel vastavalt omandiosade suurusele. Samuti ei tunnistanud kostja hageja nõuet anda asi kostjale pannes talle kohustuse maksta välja hageja osa rahas osas, mis puudutab hagejale makstavat hüvitise suurust. Kostja oli nõus, et kinnistu jääb kaasomandi lõpetamisel tervikuna temale. Kostja leidis, et hageja poolt nõutav hüvitis ei ole õiglane. Kostja hinnangul oli oluline, et hageja ei olnud kunagi oma omandiosa kasutanud. Samuti ei ole hageja pakutava hüvitise suurus õiglane põhjusel, et hageja on juriidiline isik ning on omandanud oma osa täitemenetluses. Kostja arvates oli õiglane hüvitis ca 5000 eurot, kuna kogu kinnistu väärtus on 13 000 eurot. Kinnistu ei ole seotud hageja pereväärtustega. Hagejal oli kostja hinnangul ainult äriline huvi ning soov kostja arvel rikastuda emotsionaalsetele asjaoludele tuginedes. Hinda 38 000 eurot ei ole määranud kinnisvara hindaja, vaid maakler. Kohtutäituri poolt kinnisvara arestimise aktis märgitud hind 13 000 eurot on arvestatav hind, kuna kohtutäitur peab kinnisasja hindama. Samuti väitis kostja, et kinnistu turuväärtus on 30 000 eurot. Hiljem oli kostja menetluses ka seisukohal, et on nõus hagejale maksma 7321 eurot 1/3 omandiosa eest. Seejärel oli kostja nõus tasuma hagejale tema osa eest ka üle 10 000 euro, kuid osa, mis ületab 5000 eurot, oli kostja valmis hüvitama järelmaksuga. Lõpuks märkis kostja, et kui kohus leiab, et kinnistu väärtus on suurem kui 30 000 eurot, siis on kostja nõus tasuma hüvitisena ka rohkem. Tõendamaks oma võimet tasuda kinnistu eest 12 666 eurot, tasus kostja 11. septembril 2018 kohtu deposiiti 12 666 eurot. Maakohtu 27. augusti 2018 eelistungil oli kostja nõus sõlmima hagejaga kompromissi tingimustel, et kostja omandab hageja osa 12 666 eurot eest ning kostja saab kogu kinnisasja omanikuks. Kostja pidi koheselt tasuma hagejale 6000 eurot ning ülejäänud summa pidi kostja hagejale tasuma järelmaksuga, makstes hagejale tasumata summalt intressi 6% aastas. Hageja nõude tagatiseks tuli seada kinnistule kohtulik hüpoteek.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Kohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule, jättes selle kostja omandisse, pannes kostjale kohustuse välja maksta hagejale 1/3 kaasomandi eest 12 666 eurot. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb hagejal esitada maakohtule kolme tööpäeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest arveldusarve number, kuhu resolutsioonis nimetatud hüvitise summa 12 666 eurot (mis on kostja poolt kantud kohtu deposiiti 11. septembril 2018) tasuda. Maakohtul tuleb kolme tööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist ja hageja poolt arveldusarve numbri esitamist kanda 12 666 eurot hageja poolt näidatud arveldusarvele. Kohus otsustas kustutada kinnistusraamatu registriosast nr 534833 kandes seniste omanike kohta (II jao kanded nr 2.1 ja 2.3); hageja ja kostja nõusolekut kinnistusraamatu kannete kustutamiseks asendab kohtuotsus. Kinnistusraamatu registriosa nr 534833 II jakku tuleb omanikuna sisse kanda kostja ning kostja kinnistamisavaldust omanikukande tegemiseks asendab kohtuotsus. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud kohtule kaasomandi lõpetamise nõude, kuna pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes. Kinnistusraamatu registriosa nr 534833 väljatrükiga on tõendatud, et hagejale kuulub 1/3 kinnistu kaasomandist ja kostjale kuulub 2/3 kinnistu kaasomandist. Kohus märkis, et kui kohtule esitatakse hagi kaasomandi lõpetamiseks, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatud viisil. Seejuures saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Kohus peab valima viisi, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. Kohtu hinnangul ei saanud rahuldada hageja taotlust kinnistu müümiseks avalikul enampakkumisel. Kostja oli esitatud nõudele vastu vaielnud. Pooled ei vaielnud, et kostja kasutab kinnistut oma elukohana. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et tal puudub kinnistu valdus. Kinnistusraamatu kandest nähtub, et hageja on kinnistu kaasomanikuna kinnistusraamatusse kantud 29. augustil 2017. ja kostja 14. augustil 2001. Arvestades, et kostja kasutas kinnisasja oma elukohana, oli kohtu hinnangul mõistetav kostja huvi säilitada elukoht. Hageja positsioonist sai kohtu arvates järeldada, et hageja esitas nõude kohtusse eelkõige seetõttu, et pooled ei saavutanud kohtuväliselt kokkulepet kaasomandi jagamise viisi suhtes, kuna kostja ei olnud nõus tasuma hagejale omandiosa kaotuse eest õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise eest oli hageja nõus loobuma oma omandiosast nii, et kogu kinnisasi jääb kostjale. Eeltoodust järeldas kohus, et hageja huvides oli saada eelkõige oma omandiosa eest õiglane hüvitis. Hageja ei ole avaldanud kategoorilist seisukohta, et õiglase hüvitise saaks vaid enampakkumisel. Juhul kui asi müüa enampakkumisel ning hind osutub madalamaks asja turuväärtusest seetõttu, et kostja kasutab kinnisasja elukohana, siis ei vastanuks müük enampakkumisel kohtu arvates kummagi kaasomaniku huvidele. Mõlemad kaasomanikud võinuks saada oma omandiosa eest väiksema rahalise hüvitise, kui on asja tegelik väärtus. Kuna kostja oli põhistanud oma huvi kogu asja omanikuks saamise vastu ning müük enampakkumisel võis kahjustada mõlema kaasomaniku huve, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud rahuldada hageja esmast nõuet müüa kinnistu enampakkumisel ja jagada saadav raha kaasomanike vahel vastavalt omandiosade proportsioonidele. Kohus märkis, et kaasomandi saab lõpetada asja jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teistele kaasomanikele nende osa rahas välja maksma. Kostja oli praegusel juhul kinnitanud, et soovib kinnistut endale. Kostja pidas lõplikes seisukohtades kinnistu õiglaseks väärtuseks 30 000 eurot ning oli nõus tasuma hagejale 10 000 eurot. Hageja oli seisukohal, et kinnistu väärtus on 38 000 eurot ning leidis, et kostja peaks hagejale tasuma 12 666 eurot, kui kostja soovib kogu kinnistut endale. 10. septembri 2018 kohtuistungil maakohtus olid pooled seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas puudub vajadus määrata ekspertiis kinnisasja turuväärtuse hindamise kohta. Pooled olid nõus, et kohus tuvastab kinnistu väärtuse kohtule esitatud tõendite pinnalt.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 Maakohus märkis, et hageja poolt kohtule esitatud kinnisvara kolme müügikuulutuse põhjal oleks kinnistu väärtus 50 000 eurot. Samas oli hageja menetluses hiljem loobunud tuginemast väitele, et kinnistu väärtus on suurem kui 38 000 eurot. Seetõttu ei olnud nimetatud kolm kinnisvara müügikuulutust kohtu hinnangul asjakohasteks tõenditeks. Kinnisvarahindaja KN arvamuse järgi oli kinnistu hind 38 000 eurot. Enne kohtumenetlust oli kostja nimetatud hinnaga nõus, kuid hakkas selles kahtlema kohtumenetluse käigus, kui nägi, et teiste kinnistute hinnad hakkasid langema. Arvestades kostja selgitusi, miks hindaja KN kutsuti kinnistule kostja poolt ning kohtule esitatud elektronkirju, milles kostja esindajana kohtuväliselt tegutsenud M. Gläser kinnitab, et kostja nõustub kinnistu turuväärtusega 38 000 eurot, oli hageja maakohtu hinnangul tõendanud, et kinnistu turuväärtus on 38 000 eurot. Kostja oli kohtule esitanud 2. septembri 2018 kuupäeva müügikuulutuse. Nimetatud kuulutuses müüakse kinnistut hinnaga 36 000 eurot. Kinnistul on puitmaja, milles oli neli tuba, elamispinda 88 m2 ning kinnistu suurus oli 8200 m2. Hagejale ja kostjale kuuluva kinnistu suurus on vastavalt registriosa väljavõttele aga 2,32 ha ning kinnistul on kokku kuus hoonet, mis nähtub ehitusregistri teatisest. Seega oli pooltele kuuluv kinnistu ligi kolm korda suurem kui viidatud müügikuulutuses märgitud kinnisasi ning kinnistul paiknes oluliselt rohkem hooneid. Sellest järeldas kohus, et võrreldes müügis oleva kinnistuga, on hageja reaalselt hinnanud pooltele kuuluva kinnistu turuväärtust 38 000 eurole. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et kuna müügis olev kinnistu oli varasemalt müügis olnud oluliselt kallima hinnaga ja kuna konkreetse müügis oleva kinnistu hind on langenud, siis oli langenud ka pooltele kuuluva kinnistu hind. Kohus analüüsis ka kostja poolt tõendina esitanud kinnisasja arestimise akti, millele tuginedes kostja väitis, et kogu kinnistu hind on 13 000 eurot. Hageja oli nimetatud tõendi juurde esitanud päringu kohtutäiturile ja täituri vastuse päringule. Kohus leidis, et kostja poolt viidatud kinnisasja arestimise aktis märgitud hind oli YY-le kuulunud 1/3 kaasomandi osa väärtus, mitte kogu kinnistu hind. Arestimise aktist nähtus, et võlgnik on YY, kellele kuulus 1/3 kaasomandist, keelumärge oli seatud YY-le kuuluvale mõttelisele osale. Aktist nähtus, et hinnatud oli YY-le kuuluvat 1/3 kaasomandist, mille hind on 13 000 eurot. Kinnisasja oli hinnatud 16. jaanuaril 2017. Asjaolu, et täitemenetluses hinnati vaid võlgnikule kuuluva kinnistu väärtust kinnitab ka kohtutäituri abi vastus. Kuna kinnisasja hindamine kohtutäituri poolt 16. jaanuaril 2017 tõendab, et sel ajal oli 1/3 kaasomandi väärtus 13 000 eurot ning kogu kinnisasja väärtus seega 39 000 eurot, asus kohus seisukohale, et hageja on tõendanud kinnistu turuväärtuse 38 000 eurot. Kostja ei olnud kohtu hinnangul tõendanud, et kinnistu turuväärtust 13 000 eurot või 30 000 eurot. Kohus märkis, et on kostjale selgitanud, et kui ta ei nõustu hageja poolt pakutud hinnanguga turuväärtuse osas, siis on tal õigus omalt poolt esitada tõendeid. Kostja kasutas tõendi esitamise võimalust ning kohus on kostja poolt esitatud tõendeid otsuses analüüsinud. Kostja ei olnud kohtu hinnangul esitanud tõendeid, et kinnistu turuväärtus on kohtumenetluse ajal langenud. Eeltoodud põhjendustel luges kohus tõendatuks, et kinnistu turuväärtus on 38 000 eurot. Kohus märkis kohtupraktikale tuginedes, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvutada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb 5(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 seejuures kaasomandis 8 oleva asja kui terviku, mitte mõttelise osa harilikust väärtusest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Kogu kinnistu väärtus on 38 000 eurot, mis teeb hagejale kuuluva osa väärtuseks 12 666 eurot (38 0000/3). AÕS § 77 lg 2 kohaselt kui asi antakse ühele kaasomanikule, siis pannakse talle kohustus maksta teisele kaasomanikule välja nende osa rahas. Kohus, erinevalt kostjast, leidis, et hageja poolt taotletud raha oma omandiosa eest summas 12 666 eurot on õiglane. Kostja vastuväited ei andnud maakohtu hinnangul alust suurema hüvitise summa suurendamiseks. Kostja oli tõendanud, et suudab hageja ees täita õiglase hüvitise maksmise kohustuse, tasudes 11. septembril 2018 Rahandusministeeriumi arvele 12 666 eurot Seega tuli kinnistu kaasomand kohtu arvates lõpetada, jätta kinnistu kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja õiglane hüvitis 12 666 eurot. Mõlemad pooled on huvitatud, et kostja, tasudes õiglase hüvitise hagejale, saab kogu kinnistu omanikuks ning kinnistusraamatus tuleb teha vastavad kanded. Senine kinnistusraamatu II jao kanne poolte kaasomandi kohta tuleb kustutada ja kanda omanikuna sisse kostja. Kohus märkis, et pooled olid menetluses nõustunud, et tahteavaldused, mis olid vajalikud kostjale omandi ülekandmiseks, asendamisega kohtulahendiga. TsMS § 445 lg 1 alusel võib kohus määrata otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Hageja oli esitanud kohtule taotluse kanda kohtuotsuse jõustumisel kostja poolt kohtu deposiiti tasutud raha hageja pangakontole. Kohus leidis, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 alusel täies ulatuses kostja kanda, kuna hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu hageja on kohtumenetluses kompromissina korduvalt pakkunud. Samuti oli hageja teinud kostjale ettepaneku kaasomandi lõpetamiseks viisil, milles kohus on hagi rahuldas, ka enne kohtusse pöördumist. Kostja on kohtus kinnitanud, et tal oli vaja teada kinnisasja väärtust enne kohtumenetlust seetõttu, et ta pidi hagejale tema osa välja maksma. Kostja võis eeldada hagi rahuldamist, mida kinnitab ka kostja enda seisukoht 10. septembri 2018 kohtuistungil. Kohus oli seisukohal, et kostja on põhjustanud nii tarbetut kohtuskäimist kui ka menetluse venimist. Käesolev vaidlus olnuks võimalik lahendada nii kohtuväliselt kui ka kohtumenetluse algstaadiumis kompromissiga. Kostja seisukoht, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane, kuna ta peab niigi hagejale tasuma 1/3 eest suure summa, ei andnud kohtu hinnangul alust menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Kostjale oli enne kohtumenetluse algust teada kinnisasja turuväärtus ja see, et kostjal tuleb hagejale tasuda 1/3 kinnistu turuväärtusest, kui ta soovib kinnistut endale. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine oleks käesolevas menetluses hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kohus märkis, et määrab hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
4.Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asja tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuli kostjale üllatusena, et kohus ei menetlenud tema poolt 9. augustil 2018 hagile esitatud vastust. Kostja sai alles 27. augusti 2018 eelistungil teada, et kohus on andnud talle hagile vastamiseks tähtaja, mis lõppes 6. augustil 2018. Enne eelistungit, ega ka istungi ajal ei ole kohus määrusega lahendanud, kas võtab apellandi poolt esitatud hagivastuse menetlusse või mitte ning ei andnud ka tähtaega hagile vastamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kostja esitas 29. augustil 2018 hagivastuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, mille kohus oleks TsMS § 68 lg 3 järgi lahendama määrusega. TsMS § 68 lg-st 4 tulenevalt oli kostjal õigus esitada sellise määruse peale määruskaebus. Praegusel juhul ei ole kohus kostjale seda võimaldanud, sest ei ole tähtaja ennistamise taotlust lahendanud määrusega, millele saanuks esitada määruskaebuse. Kostja vaidleb jätkuvalt vastu hageja nõudele panna kinnistu avalikule enampakkumisele ning jagada raha kaasomanike vahel vastavalt omandiosade suurusele. Samuti ei tunnista kostja hageja nõuet jätta asi tervikuna kostjale, pannes talle kohustuse maksta välja hageja osa rahas, osas, mis puudutab hagejale makstavat hüve suurust. Kostja arvates ei ole hageja poolt nõutav hind õiglane. Kostja leiab jätkuvalt, et kohtul on poolte kaasomandi väärtuse kindlaks määramisel õigus kõrvale kalduda kinnisasja terviku väärtusest ning mõista kostjalt hageja kasuks välja õiglane hüvitis hageja ärihuvide tagamiseks, arvestades siiski asjaolu, et hageja ei kaota oma elukohta ega muid olulisi väärtusi, vaid teenib kasumit inimese arvelt. Kostja arvates on hüvitise määramisel oluline, et hageja ei ole kunagi oma omandiosa kasutanud, hooldanud ega korras hoidnud. Kuna hageja on juriidiline isik ning omandanud oma osa täitemenetluses, siis ka see on põhjuseks, miks hageja poolt pakutav hind ei ole õiglane. Kostja arvates on õiglane hind ligikaudu 5000 eurot, kuna kogu kinnistu väärtus on 13 000 eurot. Kinnistu ei ole seotud hageja pereväärtustega. Hagejal on ainult äriline huvi, ta soovib rikastuda tuginedes emotsionaalsetele asjaoludele. Maakohus ei ole neid asjaolusid otsuse tegemisel arvestanud. Kohus ei ole tuvastanud, et kinnistu väärtus on 38 000 eurot, vaid on läinud kaasa hageja väidetega kinnisvara hindamisel. Kohus on ekslikult hinnanud kohtutäitur Risto Sepa poolt koostatud kinnistu hindamise akti ja leidnud, et kinnisasja koguväärtus on 38 000 eurot. Arestimise aktist ei ole kusagilt välja lugeda, et 13 000 eurot oleks 1/3 kinnistu hind. Vastupidi, aktis on selgelt kirjas, et kinnisasja hind on 13 000 eurot. Vale on kohtu tõlgendus, et kohtutäituril ei olnud õigust kogu kinnistut hinnata ja see hind on siiski 1/3 kinnistu hind. Kostja hinnangul oli alusetu ka hageja menetluskulude jätmine kostja kanda. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et kostja on käitunud menetluse käigus pahauskselt. Kostja ei saanud nõustuda hageja pakutud kompromissidega, mis väljendab ainult hageja tahet ning millel ei ole kompromissi sisu. Lisaks muutis hageja istungil läbi arutatud kompromissi tingimusi. Kostja on põhjendanud kohtule kompromissiga mittenõustumist, kuid kohus ei ole neid arvestanud. Kostja püüdis oma õigusi kaitsta igati heauskselt, kuid sattus millegipärast pahausksesse seisusesse kohtu silmis. Kostja palub jätta kohtukulud poolte endi kanda.
5.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. 7(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja maakohtu menetluses kantud kulud 50% ulatuses kostja kanda ning ülejäänud poolte maakohtu menetluses kantud kulud poolte endi kanda. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kostja on lisanud apellatsioonkaebusele järgmised dokumendid: 29. augustil 2018 maakohtule esitatud hagivastuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus; kohtutäitur Risto Sepa kinnisasja arestimise akt; kinnisasja müügikuulutus; hageja maakohtule esitatud menetluskulude nimekiri; kostja seisukoht hageja menetluskuludele ja kostja taotlus menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus eeldab, et kostja soovib nimetatud dokumentide ja materjalide vastuvõtmist apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole vajadust loetletud kaebusele lisatud dokumentide ja materjalide vastuvõtmiseks, kuna need on juba esitatud maakohtu menetluses ning võetud asja materjalide juurde (I kd, tl-d 32–33; II kd, tl-d 49, 136, 162, 193 ja 201). Ringkonnakohtul on võimlik neid kaebuse lahendamisel arvestada. Kolleegium märgib samas, et ringkonnakohus ei uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5).
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud käesolevas asjas põhjendatud jätta menetluskulusid täies ulatuses kostja kanda. Kolleegiumi arvates on maakohus selles osas seadusest tuleneva diskretsiooniõiguse teostamisel osaliselt eksinud. Ringkonnakohus leiab, et asjas iseenesest esinesid alused TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks. Hagi on rahuldatud sarnases ulatuses, nagu oli hageja maakohtu menetluses korduvalt pakkunud. Seejuures on pooled asja materjalidest nähtuvalt jõudnud 27. augusti 2018 istungil kompromisslepingu kõikides olulistes tingimustes kokkuleppele (II kd, tl 119), kuid kostja on hiljem kaalukaid sisulisi põhjendusi esitamata kokkuleppest taganenud (sh hagejale tasuvava hüvitise summa osas) ning keeldunud kompromissi sõlmimast. Sellega on kostja põhjustanud menetluse venimise ning tarbetuid menetluskulusid hagejale. Asja materjalid ei toeta kostja väidet, nagu oleks hageja asunud 27. augusti 2018 istungil kokku lepitud kompromissi tingimusi muutma. Samas ei ole maakohus kolleegiumi arvates TsMS § 163 lg 2 kohaldamisel piisavalt arvestanud, et asjas vaieldakse kaasomandi lõpetamise üle, tehtav lahend teenib mõlema kaasomaniku huve ning menetluskulude jaotamisel kaasomandi lõpetamise asjas ei saa üldjuhul lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi ühe poole soovitud viisil. Kolleegiumi hinnangul oli eelmärgitut arvestades põhjendamatu tugineda TsMS § 163 lg 2 kohaldamisel sellele, et hageja tegi juba enne kohtusse pöördumist kostjale ettepaneku kaasomandi lõpetamiseks viisil, milles kohus hagi rahuldas, ning et kostja võis eeldada 8(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 hagi rahuldamist. Vähemalt teatud menetluskulud tulnuks hagejal kanda ka juhul, kui kostja oleks hageja pakutud kompromissiga kohtumenetluses nõustunud. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja maakohtu menetluses kantud kulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 alusel 50% ulatuses (st osaliselt) kostja kanda ning muud poolte maakohtu menetluses kantud kulud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi kohaselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus lisab, et hageja menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmine oleks käesolevas asjas ka ebamõistlik, kuna kostja peab lisaks kandma täies ulatuses enda menetluskulud, sh riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu (II kd, tl-d 15–20) ning tasuma käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse alusel hagejale kinnistu kaasomandi osa eest hüvitist.
9.Muus osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
10.Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hagi sisulise lahendamise osas otsuse tühistamiseks.
10.1.TsMS §-st 66 tuleneb, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lõikes 1 sätestatud juhul. See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati. TsMS § 67 lg-st 1 tulenevalt on kohtul võimalik ennistada üksnes seaduses sätestatud menetlustähtaega. Hagile vastamise tähtaeg (TsMS § 394 lg 5) on kohtu poolt määratud menetlustähtaeg, mitte seaduses sätestatud menetlustähtaeg. Seega ei olnud maakohtul võimalik otsustada hagile vastamiseks määratud tähtaja ennistamist. Kõnealust tähtaega oleks kohus saanud TsMS § 66 alusel pikendada või otsustada vastust menetleda kooskõlas TsMS § 331 lg-ga 1. Eelmärgitut arvestades on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks maakohus pidanud 29. augustil 2018 esitatud ennistamise taotluse lahendama TsMS § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, millele kostja oleks saanud esitada määruskaebuse. Kostja poolt 29. augustil 2018 esitatud ennistamise taotlust saab kolleegiumi hinnangul sisuliselt käsitleda vastuväitena kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 tähenduses. Ka sellise vastuväite peab kohus samast viidatud sättest tulenevalt lahendama määrusega (selle määruse peale saa küll esitada määruskaebust). Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus praegusel juhul 10. septembril 2018 toimunud istungil kostja taotluse osas ka põhjendatud seisukoha võtnud (II kd, tl 169) ning seega kostja vastuväite sisuliselt lahendanud.
10.2.Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul kostja poolt 9. augustil 2018 hilinenult esitatud vastust praegusel juhul TsMS § 331 lg 1 alusel menetleda, kuna see iseenesest ei oleks põhjustanud asja lahendamise viibimist. Eelkõige ei ole 9(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 maakohus arvestanud asjaoluga, et 27. augusti 2018 istungil kohus eelmenetlust ei lõpetanud (kohus on jätkanud eelmenetluse toiminguid 10. septembri 2018 eelistungil) ning asja arutamine istungil lükati edasi. Seega menetluslik olukord
27.augusti 2018 istungi käigus muutus. Maakohtul tulnuks seda kostja kõnealuse vastuse menetlemisel arvestada. Siiski ei nähtu kolleegiumile asja materjalidest, et kostja 9. augustil 2018 esitatud vastuse (II kd, tl-d 82–88) mittemenetlemine (ja vastuse mittearvestamine) iseenesest võinuks kaasa tuua asja ebaõige lahendamise. Samuti ei selgu apellatsioonkaebuse põhjendustest, kuidas maakohtu väidetav minetus võis asja lahendamist mõjutada. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus arvestanud kostja poolt kohtuistungitel suuliselt esitatud (ja ulatuslikult protokollitud) vastuväidetega. Kõiki õiguslikku tähtsust omavaid vastuväiteid on maakohus otsuses käsitlenud, samuti on kohus piisavalt põhjendanud kostja väidetega arvestamata jätmist. Kostja vastuväited on puudutanud eeskätt hagejale kuuluva kaasomandi osa väärtust ning hageja poolt sellest lähtuvalt soovitud hüvitist kinnisasja jätmisel kostjale. See on ka peamine vaidlusküsimus apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole vastu vaielnud kinnistu kaasomandi lõpetamisele üldiselt ega kaasomandi lõpetamisele viisil, et asi jääb tervikuna kostja omandisse. Seejuures on kostja 6. septembri 2018 menetlusdokumendis (II kd, tl 164) ja hiljem korduvalt kinnitanud valmisolekut tasuda hagejale tema kaasomandi osa kaotuse eest 12 666 eurot.
10.3.Põhjendamatu on kostja etteheide, nagu oleks maakohus jätnud tuvastamata kinnisasja väärtuse. Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Eelmärgitut arvestades sai kohus tuvastada kinnistu väärtuse poolte esitatud tõendite alusel. Maakohus on seda ka teinud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning tõenditest tehtud järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud. Asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal (mida maakohus on otsuses ka analüüsinud) on hagejale ja kostjale kuuluva kinnistu väärtus vähemalt 38 000 eurot.
10.4.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka kohtutäitur Risto Sepa koostatud kinnisasja arestimise akti (II kd, tl-d 162–163) hindamisel. 10(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt sellele tõendile antud hinnanguga. Aktist ei saa teha kostja soovitud järeldust, et kogu kinnisasja hind on 13 000 eurot. Kostja peab ebaõigeks maakohtu järeldust, et kohtutäituril ei olnud õigust kogu kinnistut hinnata. Samas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud sisulisi põhjendusi, miks tuleks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Nõude sundtäitmine seisneb eelkõige sissenõude pööramises võlgniku varale. Varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse. Sissenõudja nõue rahuldatakse vara müügist saadud raha arvel (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 52 lg 1). Kinnisasja arestimiseks kirjutab kohtutäitur üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke (TMS § 142 lg 1). Kinnisasja arestimise aktis peab olema märgitud kinnisasja hind (TMS § 143 p 5). Kinnisasja arestimise aktist nähtuvalt on kohtutäitur viinud YY (kui võlgniku) suhtes läbi täitemenetlust Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-08-50468 tehtud lahendi täitmiseks. Rahalise nõude täitmiseks on kohtutäitur arestinud YY vara. YY-le kuulus 1/3 mõttelist osa kinnistust (mille hiljem omandas hageja). See on viitena kinnistusraamatu registriosa kannetele kajastatud ka arestimise aktis. Käesolevas menetluses ei ole kumbki pool väitnud, et YY-le kuulus kinnistu tervikuna või suurem mõtteline osa. Arestimise aktist nähtuvalt oli ka keelumärge kohtutäituri poolt seatud YY-le kuulunud 1/3 suurusele mõttelisele osale. Eelmärgitut arvestades puudub kolleegiumi hinnangul mistahes põhjus arvata või eeldada, et kohtutäitur on hinnanud kinnisasja arestimisel kinnistut tervikuna (mitte YY-le kuulunud 1/3 suurust mõttelist osa). Sellist järeldust toetab ka kohtutäituri abi ÕK vastus hageja päringule (II kd, tl 186).
10.5.Kostja leiab mh jätkuvalt, et kohtul oleks tulnud hüvitise suuruse määramisel arvestada, et kinnistu on seotud kostja pereväärtustega, et hageja ei kaota oma elukohta ega muid olulisi väärtusi, vaid teenib kasumit kostja arvelt, ning et hageja ei ole kunagi oma omandiosa kasutanud. Ringkonnakohtu hinnangul seadus ega senine kohtupraktika kostja seisukohti ei toeta. Nendel kostja nimetatud asjaoludel võiks olla tähtsus kaasomandi lõpetamise viisi valikul, kuid mitte omandi kaotuse eest saadava hüvitise suuruse määramisel.
10.6.Seoses kostja väidetega kinnistule tehtud kulutuste kohta märgib kolleegium, et AÕS § 75 lg 1 järgi peab kaasomanik kandma vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Kaasomanike vahetumisel võivad teised kaasomanikud nõuda kaasomandi osa omandajalt alates omanikuks saamisest, et ta osaleks AÕS § 75 lg 1 alusel ühiste kulutuste kandmises. Selle hetkeni täitmata jäänud kohustuste täitmist saab nõuda oma kaasomandi osa võõrandanud kaasomanikult (vt AÕS-Komm/Varul (2014) § 75, lk-d 335 – 336; Riigikohtu 2. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05, p 28). Praegusel juhul ei ole kostja eitanud tõendeid, mis kinnitaksid kostja väiteid kulutuste tegemise kohta vaidlusalusele kinnistule. Lisaks ei selgu kostja väidetest, millal ta on selliseid kulutusi teinud (kas enne või pärast kaasomandi omandamist hageja poolt). Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks teinud kaasomandile selliseid kulutusi, mille kandmiseks peaks hageja osalema. 11(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-2904 Ringkonnakohus lisab, et AÕS § 72 lg 1 järgi tehakse ühise asja korrashoiuks, säilitamiseks ja parendamiseks kulusid kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsusel. Asja materjalidest ei nähtu hageja ja kostja kokkuleppeid kulutuste tegemiseks.
10.7.Asja materjalide põhjal ei saa nõustuda ka kostja väidetega, nagu poleks kohus olnud asja lahendamisel erapooletu. Kohus peab menetlust juhtima ning tagama, et tsiviilasi lahendataks õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2, § 329 lg 3). Selleks võib kohus määrata menetlusosalistele tähtaegu selgituste, vastuväidete ja tõendite jms esitamiseks. Sellest, et kohtu õiguslikud selgitused ei olnud kostja positsiooni toetavad, ei saa järeldada kohtu erapoolikust. Juhul kui kostja siiski kahtles maakohtu kohtuniku erapooletuses, saanuks ta TsMS § 23 p-st 7 ja § 24 lg-st 1 tulenevalt taotleda kohtuniku taandamist. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellist õigust kasutanud.
10.8.Muus osas on kostja apellatsioonkaebuses suures osas sisuliselt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendanud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks samadele väidetele veelkord vastata. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Menetluskulude jaotus
11.Nagu eelnevalt märgitud, muudab ringkonnakohus maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.
12.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.
13.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
14.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.