Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Jõelähtme valla (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu) hagi Ants Kesküla vastu põhivõla 4545 eurot 42 senti ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ants Kesküla kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4910 eurot 5 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Jõelähtme vald (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu) Kostja Ants Kesküla, esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas
Asja läbivaatamise kuupäev
15. aprill 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsuse (tsiviilasi nr 2-17-5184) resolutsioon muutmata, kuid täpsustada otsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Jõelähtme vald (Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 31. märtsil 2017 Harju Maakohtule Ants Kesküla (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4545 eurot 42 senti ja seadusjärgses määras viivise. Hageja vähendas menetluses oma nõuet ja palus põhivõlana kostjalt välja mõista 4446 eurot 54 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Vieno Kesküla (kinkija) ja kostja 21. veebruaril 2013 korteriomandi kinkelepingu ning asjaõiguslepingu, millega kinkija kinkis oma Jõelähtme vallas Loo alevikus Saha tee 1 asuva korteriomandi kostjale. Kinkija ei olnud võimeline iseseisvalt hakkama saama ja asus
2-17-5184 alates 2014. aasta novembrist elama Paunküla Hooldekeskusesse. Kuivõrd kinkija pensionist hooldekeskuse kohatasuks ei piisanud, tasus osaliselt hooldekeskuse arvete eest hageja. 9. märtsil 2015 tegi kinkija kinkelepingust taganemise avalduse, et tasuda hooldekeskuse arveid kinnisvara arvel. Kostja korteriomandit kinkijale ei tagastanud. Kinkija suri 11. augustil 2016. Hageja tasus ajavahemikul 30. novembrist 2014 kuni 11. augustini 2016 kinkija hoolduse eest hooldekeskuse arvete alusel kokku 4446 eurot 54 senti. Kostja on hageja arvel rikastunud, sest hagejal ei olnud hooldekeskuse arvete tasumise kohustust. Kui kostja oleks kinkijale kinkelepinguga saadu tagastanud, oleks kinkija saanud end ise mõistlikult ülal pidada. Kui kinkija suri, oli kohtus pooleli menetlus kinkelepingust taganemiseks (tsiviilasi nr 2-15-14829), mille tulemusena soovis kinkija saada kostjalt hüvitist, sest kostja oli võõrandanud korteriomandi kolmandatele isikutele. Taganemisavaldus on kehtiv, mistõttu oli kinkijal vara enda ülalpidamiseks. Kostja on kinkija ainupärijaks, kes võttis pärandi vastu pärandvara inventuuri tegemata. Hageja nõuded kinkija vastu olid osaks pärandvarast ning läksid üle pärandi vastu võtnud kostjale. Alternatiivselt tuleb hageja nõue rahuldada sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) ning Jõelähtme Vallavolikogu 14. märtsi 2016 määruse nr 81 sätete alusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidetel ei saa hagejal olla tema vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, sest hageja täitis kinkija ees seadusest tulenevat sotsiaalhoolekande korraldamise ja selle eest tasumise kohustust. Kinkelepingust kehtivalt taganemine ja kinkija nõue kostja vastu ei ole tõendatud. Tsiviilasjas nr 2-15-14829 jõustunud kohtulahendi kohaselt ei ole kinkelepingust kehtivalt taganetud. Seega ei olnud kinkijal enda ülalpidamiseks raha. Kuna hagejal ei ole tekkinud nõuet kinkija vastu, ei sisaldunud see ka kinkija pärandvaras ega läinud kostjale üle.
3.Harju Maakohus jättis 28. detsembri 2017 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1485 eurot ning menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjendustel ei tekkinud hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, sest VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused on täitmata. Taganemisavalduse tegemine ei anna nõudeõigust kostja vastu. Kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-15-14829 lõpetati sisulist lahendit tegemata hagist loobumise tõttu. Kuna muid tõendeid ei ole, pole võimalik taganemisavalduse kehtivust tuvastada. Järelikult ei saa väita, et üksnes taganemisavalduse tegemisega muutus kinkeleping kehtetuks ja vara läks kinkija omandisse tagasi. Taganemisavaldusega ei tekkinud hagejal nõuet kinkija vastu, mida saaks lugeda varaks. Hageja väidab paljasõnaliselt, et kinkija soovis kinkelepingust taganeda põhjusel, et tasuda kinnisvara arvel ise hooldekeskuse arved. Taganemisavaldusest sellist kinkija tahet ei nähtu. Pooled avaldasid kohtuistungil, et kostja ei olnud kinkija lähisugulane, kellel oleks seadusest tulenev kinkija ülalpidamise kohustus. Eeltoodust tulenevalt kinkijal hooldekeskuses viibimise ajal vara ei olnud. Hageja ei ole esile toonud, et kinkijal oleks olnud muid sissetulekuid peale igakuise riikliku pensioni ning et kinkijal oleks olnud muud vara peale kostjale kingitud korteriomandi. Kuivõrd hagejal oli seadusest tulenev kohustus kinkija hooldekeskuse arveid osaliselt tasuda, ei ole tegemist alusetu rikastumise olukorraga. Hagejal oli kohustuse täitmiseks seadusest tulenev alus, mis ei ole ära langenud ega tekkimata jäänud. Hageja viidatud SÜS § 5 lg 1 ja § 11 p 1 ei kehtesta aluseid, mida kohaldades oleks võimalik hagi rahuldada. Kuivõrd kinkijal ei olnud kulude tasumiseks vara, siis ei kohaldu ka hageja viidatud vallavolikogu määruse § 7 ja § 9.
2(7)
2-17-5184 Kuna hagejal ei ole nõuet kinkija vastu tekkinud, ei ole vaja analüüsida, kas nõue sisaldus pärandvaras ja kas nõue on kostjale üle läinud.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. detsembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et esmalt tuleb välja selgitada, kas hagejal tekkis hooldekeskuse teenuse eest tasutu tagasinõudmise õigus kinkija vastu. Hageja tagasinõudeõigus sõltus kinkija majanduslikust olukorrast (vt enne 1. jaanuari 2016 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 45 lg 1 ja alates 1. jaanuarist 2016 kehtiva SHS § 16 lg 2 ja SÜS § 5 lg 1). Hageja on kooskõlas seadusega kehtestanud hoolekande teenuste eest maksmise korra, mis sätestab tasutud hoolekandekulude tagasinõude õiguse juhul, kui isikul ei ole raha teenuse eest tasumiseks, kuid tal on vara, mida võõrandada või kasutusse anda (vt Jõelähtme Vallavolikogu
5.veebruari 2015. a määrusega nr 38 ja 14. märtsi 2016 määrusega nr 81 kehtestatud korra § 7 lg-d 3 ja 4). Maakohus käsitles asjakohaselt kinkija majandusliku olukorra väljaselgitamisel ainsa võimaliku täiendava varana kinkelepingu alusel võõrandatud korteriomandi tagasinõude õigust, mis omakorda sai tuleneda kinkelepingust taganemise avaldusest. Kehtiva taganemise korral oleks tekkinud vara (kinkelepingu järgi on korteriomandi väärtus 40 000 eurot), mille arvel saanuks kinkija tasuda hooldekeskuse arveid täies ulatuses (vt VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 2). Maakohus leidis valesti, et asjas ei ole võimalik tuvastada, kas taganemisavaldus on kehtiv. Selle tuvastamiseks praeguses menetluses takistusi ei ole ning seda sõltumata asjaolust, et korteriomandi tagasisaamiseks alustatud tsiviilasi nr 2-15-14829 lõppes hagist loobumisega. Maakohtu 7. märtsi 2017 määrusest nähtuvalt loobus hagist pärast kinkija surma tema üldõigusjärglasena praeguse asja kostja. Hagist loobumine ei olnud hageja enda, vaid tema pärija tahe, kes osales samas asjas kostjana ning seega langesid menetluse pooled kokku. Maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid, kui ei tegelenud taganemisavalduse formaalsete ja materiaalsete eelduste tuvastamisega ega selgitanud pooltele vajadust esitada kohtule selle kohta elulised asjaolud ja neid tõendada. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole taganemisavaldust kätte saanud, asja materjalidest nähtuvalt pidi ta avalduse kätte saama vähemalt tsiviilasja nr 2-15-14829 menetluse raames. Seega saab taganemisavalduse kehtetus tuleneda taganemise materiaalsete eelduste puudulikkusest. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel täita asjakohane selgitamiskohustus ja anda kostjale võimalus esitada täiendavaid vastuväiteid ja neid tõendada. Arvestades võimalikku täiendavate vastuväidete ja neid tõendavate uute tõendite mahtu, ei pidanud ringkonnakohus mõistlikuks ise asjas eelmenetlust korraldada ega tõenditele esmast hinnangut anda. Kui tuvastatud asjaoludel on taganemisavaldus kehtiv, tuleb maakohtul võtta põhjendatud seisukoht ka selle kohta, kas hageja nõudeõigus kuulub kinkija pärandvarasse ja kui suur see on.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus.
3(7)
2-17-5184 Ringkonnakohus jättis pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata ning ei hinnanud, kas hageja nõue on käsitatav käsundita asjaajamisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõudena. Ringkonnakohus kohaldas selliselt valesti materiaalõiguse norme ning rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus leidis valesti, et asjas saab tuvastada taganemisavalduse kehtivuse. Seejuures pani ringkonnakohus valesti tõendamiskoormise üksnes kostjale. Ringkonnakohus jättis oma järelduse tegemisel kohaldamata VÕS § 206 lg 1. Selle sätte järgi lõppes kinkija ja kostja vaheline võlasuhe üheks isikuks kokkulangemisega, kuna kostjast oli saanud kinkija õigusjärglane. Isikute kokkulangemisega muutus kinkelepingust taganemise avaldus kehtetuks, sest isik ei saa iseenda vastu nõudeid esitada. Ringkonnakohus leidis valesti, et juhul kui kinkelepingust taganemise avaldus kehtiks, siis oleks kinkijal tekkinud vara, mille arvel ta saanuks tasuda hooldekeskuse teenuse eest. Jõelähtme Vallavolikogu 5. veebruari 2015. a määrusega nr 38 ja 14. märtsi 2016 määrusega nr 81 kehtestatud korra § 7 lg-te 3 ja 4 järgi tekib kohalikul omavalitsusel hoolekannet saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus üksnes juhul, kui isikule on laekunud tema vara võõrandamisest raha, mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada.
7.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täpsustada tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
9.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja (kohalik omavalitsus) kinkijale (sotsiaalteenust saanud isikule) sotsiaalteenuse osutamiseks ajavahemikul 30. november 2014 kuni 11. august 2016 tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui kinkija õigusjärglaselt. Hageja nõudeõigus sõltub esmalt sellest, kas hagejal tekkis sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutuste tagasinõude õigus kinkija vastu. Järgmisena tuleb lahendada küsimus, kas hageja nõudele vastav kinkija kohustus sisaldus kinkija pärandvaras ja läks üle kostjale kui kinkija pärijale.
10.Kolleegium märgib esmalt, et kostja kui kinkija pärija vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks ei saa olla VÕS § 1028 lg 1, kuivõrd hageja tasutud hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad erisätetena SHS (sotsiaalteenuse osutamise ajal kuni 1. jaanuarini 2016 kehtinud SHS § 45 lg 1 ja alates 1. jaanuarist 2016 kehtiva SHS § 16) ja SHS alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted (vt sotsiaalteenuse osutamise ajal kehtinud Jõelähtme Vallavolikogu 5. veebruari 2015. a määrusega nr 38 ning 14. märtsi 2016. a määrusega nr 81 kehtestatud kord).
11.Vastuseks kostja väitele asjas käsundita asjaajamise sätete kohaldamise kohta märgib kolleegium järgmist. Eelkõige saab ülalpidamist saama õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ülalpidamiskohustuslastelt perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 3 alusel, kuid selle kohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule saab VÕS § 78 lg 1 järgi täita kohustatud isiku asemel ka kolmas isik, ning sellisel juhul on kolmandal isikul kohustatud isiku vastu käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi kulutuste hüvitamine nõue (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 12). Praeguses asjas tuvastatud asjaoludel ei ole kostja PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Seega ei saa kohaldada asjas VÕS § 1018 lg 1 p 3, mille järgi on käsundita asjaajamisega tegemist mh juhul, kui isik (käsundita 4(7)
2-17-5184 asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejal olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel.
12.Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõudeõigus kinkija vastu sõltus sellest, milline oli kinkija majanduslik olukord. Nii sätestati kuni 1. jaanuarini 2016 kehtinud SHS § 45 lg-s 1, et isikult võis võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu olenes teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Isikult sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsustas teenust osutav või teenuse eest tasuv asutus. Samad põhimõtted on sätestatud pärast 1. jaanuari 2016 kehtiva SHS § 16 lg-tes 1 ja 2 lisandusega, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Kolleegium viitab siinkohal lisaks ka üldseadusena sotsiaalõiguse valdkonna seadustele (sh SHS) kohalduvale SÜS § 5 lg-le 1, milles sätestatud põhimõtte kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. See tähendab, et seadusandja on õigustatud kehtestama hüvitiste saamiseks reegleid, mis soodustavad igaühe enese vastutust sotsiaalse heaolu eest (isikul ei peaks olema õigust saada sotsiaalabi, kui ta suudab end aidata oma tööpanuse, sissetulekute või varaga või kui tal on võimalik saada toetust perekonnalt) ning avalik võim toetab inimest, kui ta inimväärse elu kindlustamisega toime ei tule (vt SHS eelnõu (93 SE) seletuskiri). Vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra (edaspidi kord) § 5 lg 1 kohaselt on isikul, kelle sissetulekutest ja varast ei piisa hoolekandeteenuse eest tasumiseks ja kellel puudub seadusjärgne ülalpidaja või seadusjärgse ülalpidaja osalus ei võimalda hoolekandeteenuse eest täies ulatuses maksmist, õigus taotleda hoolekandeteenuse osalist rahastamist valla eelarvest. Korra § 7 lg-te 3 ja 4 järgi, kui hooldust vajaval isikul ei ole rahalisi vahendeid enda ülalpidamiskulude katmiseks, kuid tal on vara, mida on võimalik võõrandada või anda kasutusse ülalpidamiseks vajalike rahaliste vahendite saamiseks, võib ametiasutus tasuda hoolekandekulud osas, milleks isikul endal hetkel rahalised vahendid puuduvad, kuni vara võõrandamiseni või kasutusse andmiseni, ning sel juhul on ametiasutusel õigus nõuda tehtud hoolekandekulude hüvitamist vara võõrandamisest või kasutusse andmisest saadud raha arvel. Korra § 9 lg 1 p 5 järgi võib vallavalitsus hoolekandeteenuse rahastamisest keelduda, kui isikul on vara, kuid ta keeldub seda võõrandamast või kasutusse andmast, et tasuda enda ülalpidamiskulud, ning sellisel juhul jätab vallavalitsus korra § 9 lg 2 järgi taotluse rahuldamata, kuid jätkab hoolekandeteenuse rahastamist esitatud arvete alusel ja nõuab hoolekandeteenuse osutamisega tekkinud kulud sisse hooldust vajavalt isikult või tema ülalpidamiskohuslaselt. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et kohalikul omavalitsusel saab tekkida hoolekannet saanud isiku vastu tagasinõude õigus üksnes juhul, kui isikule on laekunud tema vara võõrandamisest raha, mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. Selline järeldus ei ole kooskõlas korra viidatud sätetest tuleneva põhimõttega, et hoolekandeteenust ei rahastata valla eelarvest mh ulatuses, milles isik on võimeline enda ülalpidamiskulude eest ise tasuma. Isik on võimeline enda ülalpidamiskulude eest tasuma juhul, kui tal on selleks raha või raha saamise võimalus vara näol, mida on võimalik võõrandada ja kasutusse anda. Nimetatud põhimõtte tagamiseks võimaldavad korra § 7 lg-d 3 ja 4 tehtud hoolekandekulude hüvitamise rahast, mis saadakse isiku vara võõrandamisest või kasutusse andmisest, ning § 9 lg 1 p 5 ja lg 2 järgi saab tekkinud hoolduskulud sisse nõuda isikult, kes keeldub oma vara enda ülalpidamiskulude katmiseks võõrandamast või kasutusse andmast. Eeltoodud sätetest järelduvalt saab kohalikul omavalitsusel tekkida hoolekannet saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara, mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada.
5(7)
2-17-5184 Vara hulka kuuluvad nii isiku asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Kohtute tuvastatud asjaoludel ei olnud kinkijal hooldekeskuses viibimise ajal muud vara kui igakuine pension ning ainsaks võimalikuks täiendavaks varaks saanuks olla kinkelepingu alusel võõrandatud korteriomandi tagasinõude õigus tulenevalt kinkija kinkelepingust taganemise avaldusest. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas on keskne tähendus sellel, kas kinkija kinkelepingust taganemine on kehtiv või mitte.
13.Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, tuginedes sellele, et asjas ei ole kinkija taganemisavalduse kehtivust võimalik tuvastada. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ja saatis asja taganemisavalduse kehtivuse või kehtetuse tuvastamiseks maakohtule uueks lahendamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus, et hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb hinnata taganemisavalduse kehtivust, ning see ei ole praeguses asjas takistatud sõltumata asjaolust, et tsiviilasja nr 2-15-14829 menetlus lõppes kinkija üldõigusjärglasena menetlusse astunud kostja hagist loobumisega. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Hageja ei saa sekkuda kinkija ja kostja vahelisse õigussuhtesse (nõudes kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist), kuid tal on võimalus tõendada oma nõude rahuldamiseks, et kinkelepingust taganemise eeldused on täidetud ning et seetõttu tekkis vara, mis võimaldanuks kinkijal endal tasuda hooldekeskuse arveid täies ulatuses. VÕS § 268 lg 1 järgi, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Kinkija taganemisavaldusest tulenevalt tuleb hagejal seega tõendada, et kostja oli kinkija vastu jämedalt tänamatu (VÕS § 267 p 1) ja/või et kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline ennast mõistlikult ülal pidama (VÕS § 267 p 2). Kostja saab esitada vastuväited ja neid tõendada. Eeltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu seisukoht poolte tõendamiskoormise jagunemise kohta. Nii leidis ringkonnakohus, et VÕS § 268 lg-s 1 sätestatud taganemise aluse puudumist peab selgelt väitma ja tõendama kingisaaja (s.o kostja). Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et taganemisavalduse kehtivuse tuvastamine ei ole võimalik arvestades, et VÕS § 206 lg 1 järgi muutus taganemisavaldus isikute kokkulangemisega kehtetuks. Viidatud sätte järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud.
14.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta eeltoodut arvestades esmalt seisukoht, kas hagejal võis tekkida nõue kinkija vastu tulenevalt sellest, et kinkija on kinkelepingust taganenud. Selleks tuleb mh tõlgendada korra § 7 lg-id 3 ja 4 ning § 9 lg 1 p 5 ja lg-t 2 (vt sotsiaalteenuse osutamise ajal kehtinud Jõelähtme Vallavolikogu 5. veebruari 2015. a määrusega nr 38 ning 14. märtsi 2016. a määrusega nr 81 kehtestatud kord). Kui kinkija taganemisavalduse tegemise tõttu võis hagejal tekkida nõue kinkija vastu, siis tuleb maakohtul lahendada küsimus sellest, kas kinkija taganemisavaldus on kehtiv, st kas kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. 6(7)
2-17-5184 Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et hagejal oli kinkija vastu nõue tulenevalt kinkelepingust taganemisest ning kinkija kinkelepingust taganemine on kehtiv, tuleb maakohtul hinnata, kas hageja nõudele vastav kinkija kohustus on kostjale kui kinkija pärijale üle läinud, ning otsustada seejärel hageja nõude rahuldamise üle.
15.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Malle Seppik
Henn Jõks
Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.