Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.31.03.2017 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt 4545.42 euro ja viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. 19.10.2017 kohtuistungil vähendas hageja põhinõuet ning palus välja mõista põhivõlana 4446.54 eurot.
2.Hagi kohaselt suri YY 11.08.2016. Kuni novembrini 2014 oli ta võimeline ise hakkama saama ning elas üksi aadressil XXX. 21.02.2013 sõlmisid YY ja kostja korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. Nimetatud lepinguga kinkis YY talle kuulunud elukoha kostjale. Kui selgus, et YY ei olnud enam võimeline enda eest hoolt kandma ja pidi asuma elama PPP Hooldekeskusesse, soovis ta kinkelepingust taganeda, et saaks kinnisvara arvelt tasuda hooldekeskuse arveid. YY tegi kinkelepingust taganemise avalduse 09.03.2015. Kostja YY-le kuuluvat vara ei tagastanud. YY tasus 95% oma igakuisest pensionist hooldekeskuse kohatasuks ning 5% jäi talle kulutamiseks oma äranägemise järgi. YY pensionist ei piisanud tasumaks igakuist kohatasu täies ulatuses. Seetõttu tasus arveid osaliselt hageja. Kokku tegi hageja kulutusi 4545.42 eurot perioodil 30.11.2014 kuni YY surmani. Surma hetkel oli YY-l pooleli kohtumenetlus kinkelepingust taganemiseks, mille tulemusena soovis YY kostja käest saada kõnealuse korteri eest hüvitist, kuna kostja oli korteri kolmandatele isikutele võõrandanud. Tasudes hooldekodu arveid tekkis hagejal YY eest tasutud arvete ulatuses nõudeõigus YY vastu tulenevalt alusetu rikastumise sätetest, kuna hagejal ei olnud kohustust kõnealuseid arveid tasuda. Kui kostja oleks tagastanud YY-le kinkelepinguga saadud korteri, oleks viimane saanud end ise mõistlikult ülal pidada. Hageja oli sunnitud arveid osaliselt tasuma, kuna YY ei saanud olemasolevaid vahendeid kasutada.
3.YY ainupärijaks oli kostja, kes võttis pärandi vastu teostamata pärandvara inventuuri. Hageja nõuded YY vastu olid osas pärandvarast ning läksid üle kostjale, kes pärandi vastu võttis.
4.Alternatiivselt leidis hageja, et tema nõue kuulub rahuldamisele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lõike 1 ja § 11 punkti 1 ning Jõelähtme Vallavolikogu 14.03.2018 määruse nr 81 § 7 lõigete 3 ja 4 ning § 9 lõike 2 alusel.
5.Kohtuistungil vähendas hageja põhinõuet ulatuses, mida ei ole hagi lisadena esitatud arvetega tõendatud. Arveid on esitatud kokku 4446.54 euro ulatuses, seega vähendas hageja põhinõuet 98.88 euro võrra. Hageja kinnitas, et arve nr 2015452 aluseks olev Jõelähtme Vallavalitsuse korraldus on analoogne toimikus olevate teiste korraldustega (t lk 103 pöördel; korraldused t lk 55, 74-86). Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on 11.08.2016 surnud YY ainus pärija. Hagejal ei saanud olla YY vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Hageja täitis YY ees seadusest tulenevat kohustust korraldada sotsiaalhoolekannet ja tasuda selle eest. Iga makse tegemise hetkel oli hagejal kohustus anda YY-le sotsiaalabi. Hageja maksis YY-le toetust seaduse alusel, täites oma seadusejärgset kohustust. YY-l ei olnud vara ega rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks sel ajal, kui hageja teostas tema eest arvete maksmist. Kostjal puudub kohustus hüvitada midagi hagejale kinkelepinguga üleantu väärtuse arvel. Hageja nõuded ei sisaldunud pärandvaras ega läinud kostjale üle. Esimese astme kohtu otsus
7.28.12.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulu 1485 eurot ja viivise seadusjärgses määras.
8.Tsiviilasjas on keskseks vaidlusküsimuseks, kas hagejal tekkis YY eest tasutud hooldekeskuse arvete ulatuses nõue YY vastu ning kas kohustus on üle läinud kostjale, mis annaks hagejale õiguse nõuda VÕS § 1028 lõike 1 alusel kostjalt alusetult saadu välja. Seega vajab esmalt tuvastamist, kas hagejal tekkisid YY vastu alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.
9.Hageja on tuginenud asjaolule, et tal puudus õiguslik alus YY hooldekodu arvete osaliseks tasumiseks. Kohus viitas VÕS §-le 1027 ja § 1028 lõikele 1. Alusetu rikastumise nõude esitamise esimese eeldusena peab teisele isikule olema midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud. VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla ainult siis, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees. Oluline on üleandja tahe teha sooritus teatava kohustuse täitmiseks. Teise eeldusena peab üleandmine olema toimunud õigusliku aluseta. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Õiguslik alus puudub, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Kohustust ei ole olemas eelkõige juhul, kui üleandja teeb teise isiku kasuks teatava soorituse arvates, et ta on selliseks toiminguks lepingu või muu õigusliku aluse tõttu kohustatud, tegelikkuses aga vastav õiguslik alus puudub. Kohustust ei teki juhul, kui üleandja soovib täita tulevikus eeldatavalt tekkivat kohustust, vastav eeldus aga ei täitu. Kohustus langeb hiljem ära juhul, kui see algselt küll eksisteerib, ent langeb teatava hilisema sündmuse tagajärjel ära. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-14 selgitanud, et VÕS § 1028 lõike 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (punkt 10). Kohtu hinnangul on praegusel juhul VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud eeldused täitmata.
10.Vaidlustamata asjaolu kohaselt viibis YY alates novembrist 2014 kuni surmani 11.08.2016 PPP Hooldekeskuses. Vaidlust ei ole, et hageja tasus YY hooldekeskuse
arveid perioodil 30.11.2014–11.08.2016 ning tuvastatud asjaolude kohaselt tasuti kokku 4446.54 eurot (arved t lk 7-26). Asjaolud, mis puudutavad YY ja kostja vahelisi suhteid selle kohta, kas YY pöördus kostja poole palvetega seonduvalt abistamisega, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Etteruttavalt märkis kohus, et kinkelepingust (t lk 27-30) ei nähtu, et lepinguga oleks kostjale pandud täiendavaid kohustusi, nt kinkija ülalpidamiskohustus vms. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid YY ja kostja 21.02.2013 YY-le kuulunud korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu ning YY kinkis korteriomandi kostjale (t lk 27-30). Seega on kinkeleping sõlmitud aasta ja 9 kuud varem, kui YY hooldekeskusesse elama asus. Hageja ei ole esile toonud, et YY-l oleks olnud muud vara peale nimetatud korteriomandi. Hageja on avaldanud, et kinkelepingust taganemise avaldus (t lk 31-33, 64) YY poolt oli tehtud tahtega ise tasuda oma hoolduskulusid ja et tal oli taganemisavaldusest tulenevalt nõue kostja vastu. Selleks esitati ka hagi kohtusse. Kohtu hinnangul taganemisavalduse tegemine ei anna nõudeõigust kostja vastu. Kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-15-14829 (t lk 5254) lõpetati sisulist lahendit tegemata hagist loobumise tõttu. Seega ei ole võimalik praegusel hetkel muude tõendite puudumisel tuvastada, et taganemisavaldus on kehtiv. Järelikult ei saa väita, et üksnes taganemisavalduse tegemisega muutus kinkeleping kehtetuks ja vara läks YY omandisse tagasi avalduse tegemisega. Taganemisavaldusega ei tekkinud hagejal ka nõuet YY vastu, mida saaks lugeda varaks. Asjaolu, et YY-l oli soov kinkelepingust taganeda sel põhjusel, et kinnisvara arvelt ise tasuda oma hooldekeskuse arveid, on jäänud hageja poolt paljasõnaliseks väiteks. Ka avaldusest (t lk 89) sellist tahet välja lugeda ei ole võimalik. Kostjal nimetatud avalduse alusel kulude finantseerimise kohustust ei tekkinud. Kohtuistungil pooled avaldasid, et kostja ei olnud YY lähisugulane, kel oleks seadusest tulenev YY ülalpidamiskohustus (t lk 103 pöördel). Taganemisavaldusest ei nähtu ka selliseid asjaolusid, millele hageja hagis tugines (VÕS §-le 268). Hageja ei ole menetluses selliseid asjaolusid ka esile toonud. Seega saab asuda seisukohale, et hooldekeskuses viibimise ajal YY-l vara puudus. Asjaolu, et kostja talle kingitud ja tema omandis oleva korteriomandi 01.09.2015 võõrandas, ei oma asja lahendamisel tähtsust (t lk 6569). Vaidlust ei ole, et YY sissetulekuks oli riiklik pension, mis kattis osaliselt hooldekeskuse kohatasu. Hageja ei ole avaldanud, et YY-l oleks olnud muid sissetulekuid peale igakuise riikliku pensioni. Seega ei ole tuvastatud, et YY-l olid endal sellised vahendid, millest hooldekeskuse kohatasu maksta. Kuna YY-l puudus kulude tasumiseks vara, ei kuulu kohaldamisele ka hageja viidatud Jõelähtme Vallavolikogu määruse nr 81 (t lk 70-71) sätted, mis annavad hagejale nõudeõiguse YY vastu osaliselt tasutud hooldekulude tagasisaamiseks. Kohus viitas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikele 1. Hageja kohaliku omavalitsusüksusena maksis YY-le toetust seadusest tulenevalt ja täites oma seadusjärgset kohustust, mis nähtub Jõelähtme valla eelarvest hoolekandeteenuste eest maksmise korrast (t lk 56-57) ja Jõelähtme Vallavalitsuse korraldustest (t lk 55, 7486). Kuivõrd hagejal oli seadusest tulenev kohustus YY hooldekodu arvete osaliseks tasumiseks, ei ole tegemist alusetu rikastumise olukorraga. Hagejal oli kohustuse täitmiseks seadusest tulenev alus, mis ei ole ära langenud ega tekkimata jäänud. Kohus nõustus kostjaga, et hageja viidatud SÜS-i sätted on asjakohatud. Tegemist on üldosa seaduse sätetega, mis kehtestavad seaduse kohaldamisel õigussuhete üldised põhimõtted, kuid need sätted ei kehtesta aluseid, mida kohaldades oleks võimalik hagi rahuldada.
11.Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal ei tekkinud YY vastu nõuet VÕS § 1028 lõike 1 alusel ega ka SÜS § 5 lõikest 1, § 11 punktist 1 ega Jõelähtme Vallavolikogu
14.03.2016 määruse nr 81 §-dest 7 ja 9 tulenevalt, kuna hageja oli kohustatud YY hooldekeskuse arveid osaliselt tasuma. Kuna hagejal ei ole nõuet YY vastu tekkinud, ei vaja täiendavalt analüüsimist, kas nõue sisaldus pärandvaras ja kas nõue on kostjale üle läinud. Kohus jättis hagi rahuldamata.
12.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda.
13.Kostja menetluskuluks on vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale (t lk 109-112) kostjale osutatud õigusabikulu 1485 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 11,25h tunnihinnaga 132 eurot (koos käibemaksuga). Kohus pidas õigusabitoiminguid, neile kulunud aega ja tunnitasu suurust põhjendatuks. Asjaolu, et hageja arvates oleks pidanud toimingutele kuluma vähem aega, kui kostja menetluskulude nimekirjas on esitatud, ei muuda kohtu otsustust toimingute vajalikkuse ja põhjendatuse osas. Asjaolu, et kostjale on esindaja poolt osutatud ka teises tsiviilasjas õigusabi, ei ole samuti asjaoluks, mille alusel kohus menetluskulude suurust vähendaks. Kostja on avaldanud, et ei saa õigusabi kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud 1485 eurot ning määras kostja taotlusel, et kuludelt tuleb tasuda alates kohtulahendi jõustumisest viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
14.07.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või, alternatiivselt, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
15.Hageja ei nõustu, et YY kinkelepingust taganemise avalduse kehtivust ei ole võimalik kontrollida ja et taganemisavalduse tegemisega ei tekkinud YY-l nõuet kostja vastu ning et seetõttu puudus YY-l vara, mille arvelt oma hooldekodu kulutusi tasuda. Taganemisavaldus on kehtiv alates tegemisest. YY ei loobunud avaldusest ning ka kostja ei teinud seda pärast pärijaks saamist. Seega ei ole YY taganemisavaldus muutunud kehtetuks. YY nõude maksmapanemine muutus kostja tegevuse tagajärjel keerulisemaks, kuid nõue ei muutunud olematuks. Arusaamatuks jääb otsuses toodu, et tsiviilasja nr 2-15-14829 lõpetamise tõttu ei ole võimalik analüüsida taganemisavalduse kehtivust. Taganemisavalduse kehtivust mõjutavad asjaolud ei ole muutunud pärast YY poolt kohtusse pöördumist tsiviilasja nr 2-15-14829 raames. YY on küll surnud ning kostja on tema pärija, kuid taganemisavalduse kehtivust see ei mõjuta. Asjaolu, et pärija pärast pärandi vastuvõtmist loobus pärandaja poolt tema vastu esitatud hagist, ei saa omada tagasiulatuvat mõju pärandaja õigussuhetele kohaliku omavalitsusega ning neist tulenevatele tagajärgedele.
16.Kuna YY taganemisavaldus oli kehtiv, oli tal kehtiv nõudeõigus kostja vastu. Seega oli YY nõudeõigus kostja vastu korteri tagasisaamiseks seoses kinkelepingust taganemisega osa pärandist. Saades pärijaks loobus kostja nõudest tsiviilasjas nr 2-1514829, mis näitab selgelt, et nõue oli olemas ja kostja seda ka tunnistas. Kuna nõudeõigus on vara, siis on kohus vääralt leidnud, et YY-l vara puudus.
17.Kohtu seisukoht, et hagejal ei tekkinud YY vastu nõuet, kuna hageja oli kohustatud YY hooldekeskuse arveid osaliselt tasuma, on põhjendamata. Kuna kohus on jõudnud valele järeldusele, et YY-l vara puudus, on jäetud analüüsimata ka hageja nõue
tulenevalt SÜS § 5 lõikest 1, § 11 punktist 1 ja Jõelähtme Vallavolikogu 14.03.2016 määruse nr 81 §-dest 7 ja 9.
18.Kohus leidis, et paljasõnaliseks on jäänud väide, et YY-l oli soov kinkelepingust taganeda põhjusel, et kinnisvara arvelt ise tasuda oma hooldekeskuse arveid. Samas esitas hageja YY avaldused hooldekandeteenusesse suunamiseks kui kinkelepingust taganemiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks hageja esitatud dokumendid ei olnud piisavad tõendamaks nimetatud asjaolu ning kuidas see omas tähtsust lahendi tegemisel.
19.Hageja vaidlustab väljamõistetud menetluskulude suuruse. Kohus on ebaõigesti hinnanud kostjale osutatud õigusabi ajakulu ja selle maksumust. Kuivõrd kostja esindaja on enamiku tööst teinud eelneva samade asjaoludega tsiviilasja nr 2-15-14829 raames, ei ole põhjendatud järgmises asjas samade asjaolude uurimisele liigse aja kulutamine. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
21.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik rikkumisi ise kõrvaldada, mistõttu tuleb otsus tühistada ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks (TsMS § 657 lõike 1 punkt 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
22.TsMS § 438 lõike 1 kohaselt hindab kohus otsuses tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.
23.Käesolevas asjas on lahendamisel kohaliku omavalitsuse nõue sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutuste tagasi saamiseks sotsiaalteenust saanud isiku üldõigusjärglaselt. Kohalik omavalitsus tugineb seejuures asjaolule, et teenuse osutamise ajal oli isikul endal vara, mille arvel teenuse eest tasuda ning et kohaliku omavalitsuse poolt tasumise tulemusena rikastus isik alusetult ja isiku surma tõttu läks tasutu tagasinõudeõigus üle isiku pärijale.
24.Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kohaliku omavalitsuse nõudeõiguse tuvastamiseks tuleb esmalt selgitada välja, kas kohalikul omavalitsusel tekkis hooldekeskuse teenuse eest tasutud summade osas tagasinõudeõigus hooldekeskuses viibinud isiku vastu. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tagasinõudeõiguse tekkimine sõltus sellest, milline oli isiku majanduslik olukord. Kuni 01.01.2016 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 45 lõike 1 kohaselt võis isikult võtta temale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu olenes mh isiku majanduslikust olukorrast. Sama põhimõte on sätestatud alates 01.01.2016 kehtiva SHS § 16 lõikes 2 ja SÜS § 5 lõikes 1. Kooskõlas seadusega oli kohalik omavalitsus kehtestanud hoolekande teenuste eest maksmise korra, kus on sätestatud tasutud hoolekande kulude tagasinõudeõigus juhul, kui isikul ei ole rahalisi vahendeid
teenuse eest tasumiseks, kuid tal on vara, mida võõrandada või kasutusse anda (korra § 7 lõiked 3, 4; t lk 56-57, 70-71).
25.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub alus arvata, et hooldekeskuses viibimise ajal oleks YY-l olnud muud vara kui igakuine pension suuruses 438.50 kuni 447.85 eurot. Seega käsitles maakohus asjakohaselt isiku majandusliku olukorra välja selgitamisel ainsa võimaliku täiendava varana 21.02.2013 kinkelepingu alusel võõrandatud korteriomandi tagasinõudeõigust, mis omakorda sai tuleneda 09.03.2015 kinkelepingust taganemise avaldusest. Kehtiva taganemisavalduse korral tekkis kinkijal õigus nõuda üleantu tagastamist või üleantu võõrandamise korral selle väärtuse hüvitamist (VÕS § 189 lõige 1, lõige 2 punkt 2). Kinkelepingus oli korteriomandi väärtuseks pooled hinnanud 40 000 eurot. Seega oleks kehtiva taganemise korral tekkinud isikul vara, mille arvel oleks ta ise olnud majanduslikult võimeline tasuma hooldekeskuse arveid täies ulatuses.
26.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas taganemisavaldus on kehtiv. Üheski varasemas kohtumenetluses ei ole seda asjaolu tuvastatud. Käesolevas vaidluses on kingisaajaks kinkija seadusjärgne pärija, kes osaleb kohtumenetluses kostjana. Ka omab taganemisavalduse kehtivus tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Seega puuduvad takistused kehtivuse hindamiseks käesolevas menetluses ning seda sõltumata sellest, et korteriomandi tagasisaamiseks alustatud tsiviilasi nr 2-15-14829 lõppes hagist loobumisega. 07.03.2017 kohtumäärusest nähtuvalt loobus hagist peale hageja YY surma tema üldõigusjärglasena pärija, st käesolevas asjas kostjaks olev XX. Hagist loobumine viidatud kohtuasjas ei olnud hageja enda, vaid tema pärija tahe, kes osales samas asjas kostjana ning seega langesid menetluse pooled kokku.
27.Kuna maakohus ei tegelenud taganemisavalduse formaalsete ja materiaalsete eelduste tuvastamisega ega selgitanud pooltele vajadust tuua kohtu ette sellega seonduvad elulised asjaolud ja neid tõendada, rikkus kohus oluliselt TsMS § 392 lõikes 1 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning see rikkumine võis viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kinkelepingust taganemise avaldus on kindlale isikule tehtud tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 69 mõttes, milline muutub kehtivaks kättesaamisega (lõige 1). Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 09.03.2015 avaldust kätte saanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pidi ta avalduse kätte saama vähemalt tsiviilasja nr 2-15-14829 menetluse raames. Seega saab eeldada, et 09.03.2015 avaldus on kehtiv ning selle kehtetus saab tuleneda taganemise materiaalsete eelduste puudulikkusest. Samas seda, et puudub VÕS § 268 lõikes 1 sätestatud taganemise alus, peab selgelt väitma ja tõendama kingisaaja. Käesolevas asjas on kostja küll vaielnud kinkelepingu lõppemisele taganemise tulemusena vastu, kuid maakohus ei selgitanud talle vajadust esitada konkreetsed vastuväited taganemisavalduse kehtivusele ja neid tõendada. Mh tõi kostja esile YY võimetuse saada aru oma tegudest ajal, mil ta andis hagejale volikirja enda esindamiseks. Kuna kinkelepingust taganemise avalduse on allkirjastanud YY volikirja järgne esindaja, võib ka see vastuväide tõendatuse korral osutuda asja lahendamisel oluliseks (vt TsÜS § 13 lõige 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita asjakohane selgitamiskohustus ja anda kostjale võimalus esitada täiendavad vastuväited ja neid tõendada. Seejuures juhib kolleegium maakohtu ja poolte tähelepanu, et taganemisavalduses ei ole tuginetud mitte ainult elulistele asjaoludele, millised võiksid sisustada VÕS § 267 punktis 1 sätestatud taganemise alust (kingisaaja jäme tänamatus kinkija vastu), vaid ka asjaoludele, millised
sisustavad punktis 2 sätestatud taganemise alust (kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline ennast mõistlikult ülal pidama).
28.Kui asja uuel menetlemisel ei leia tuvastamist taganemisavalduse kehtetus, tuleb maakohtul võtta põhjendatud seisukoht ka hageja nõudeõiguse kuulumise kohta YY pärandvarasse ja nõude rahalise suuruse kohta. Kolleegium ei võta seisukohti faktiliste asjaolude tõendatuse kohta, kuna TsMS § 658 lõike 2 kohaselt on asja uuel läbivaatamisel maakohtule kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Arvestades võimalikku täiendavate vastuväidete ja neid tõendavate uute tõendite (sh võimalikku taotlust volitaja tervisliku seisundi tuvastamiseks volikirja väljastamise ajal) mahtu, ei pea kolleegium mõistlikuks ise asjas eelmenetlust läbi viia ega tõenditele esmaselt hinnangut anda.
29.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel lahendamisel (TsMS § 173 lõike 3 teine lause). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Jõustunud Riigikohtu 03.06.2017 otsuses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsuse (tsiviilasi nr 2-17-5184) resolutsioon muutmata, kuid täpsustada otsuse õiguslikke põhjendusi.