Eesistuja Liis Arrak, liikmed Meeli Kaur ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2019, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-17302
Kohtuasi
Osaühingu Vangent Assets hagi OÜ Hingehoid, Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30. novembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
OÜ Hingehoid apellatsioonkaebus 3500 eurot Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus apellatsioonkaebus 3500 eurot OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebus 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) Osaühing Vangent Assets (registrikood 12374438; asukoht Külluse põik 8, Luige alevik, Kiili vald, Harju maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal Kostja (apellant) OÜ Hingehoid (registrikood 12295590; asukoht Laste 1, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja (apellant) OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) (registrikood 10725000; asukoht Laste 1, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru Kostja (apellant) Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (registrikood 90010864; asukoht Laste 1, Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja vandeadvokaadi abi Henri Torop
2-17-17302 Friedenthal Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper, vandeadvokaat Kristel Viru, vandeadvokaat Tarmo Peterson ja vandeadvokaadi abi Henri Torop
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2018. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-17302 muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta OÜ Hingehoid, Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt OÜ Hingehoid, Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda.
4.Mõista OÜ-lt Hingehoid, Sihtasutuselt Hiiu Ravikeskus ja OÜ-lt Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) solidaarselt Osaühingu Vangent Assets kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 2220 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Vangent Assets (hageja) esitas 17. novembril 2017 Harju Maakohtule OÜ Hingehoid (kostja I), Sihtasutuse Hiiu Ravikeskus (kostja II) ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) (kostja III, pankrotivõlgnik) vastu hagi, milles palus tunnustada pankrotivõlgniku pankrotimenetluses oma nõuet 5 169 106 eurot 74 senti tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ning mõista kostjatelt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis.
2-17-17302
Hagiavalduse kohaselt kuulub pankrotivõlgnikule Tallinnas Laste 1 / Põllu 70 / Raudtee 75 / Valve 3 asuvat kinnisasja koormav hoonestusõigus. 30. detsembril 2010 sõlmisid OÜ Astlanda Ehitus ja SA PJV Hooldusravi (sihtasutus) ehituse töövõtulepingu, mille esemeks oli pankrotivõlgnikule kuuluva hoonestusõiguse parendamine (Hiiu Ravikeskuse projekteerimine, ehitamine ja rekonstrueerimine). Sihtasutus tasus lepingu alusel OÜ-le Astlanda Ehitus kokku 2 477 726 eurot 79 senti.
25.juulil 2012 sõlmisid sihtasutus ja pankrotivõlgnik kokkuleppe, mille järgi kohustus pankrotivõlgnik hüvitama sihtasutusele töövõtulepingu alusel hoonestusõiguse parendamiseks tehtud kulutused 2 477 726 eurot 79 senti, maksma alates 1. jaanuarist 2012 tagasiulatuvalt intressi 12% aastas ning kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,25% tasumata summalt päevas. Kokkulepe on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena. Pankrotivõlgnikul oli VÕS § 1042 lg 1 järgi kohustus hüvitada sihtasutusele tema hoonestusõiguse parendamiseks tehtud kulutused ning kokkuleppega loodi iseseisev tehinguline alus kulutuste hüvitamiseks. Hageja omandas sihtasutuse nõude 7. novembril 2012 ZOI Grupp OÜ-lt, kes oli selle omakorda omandanud sihtasutuselt 7. septembri 2012. a nõude loovutamise lepingu alusel. Harju Maakohus kuulutas 13. aprillil 2017 tsiviilasjas nr 2-16-1217 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses oma nõude, kuid nõue jäi 18. oktoobril 2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmata, sest kostjad esitasid sellele vastuväite. Hageja soovib, et kohus tunnustaks tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses (põhivõlg 2 477 726 eurot 79 senti, intress 213 653 eurot 16 senti ja viivis 2 477 726 eurot 79 senti). Kuigi kokkuleppe järgi oleks viivis 10 332 120 eurot 71 senti, nõuab hageja viivist üksnes põhivõla ulatuses. Mh tõi hageja esile, et hageja ja kostja III vahel on sama nõue Harju Maakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-13-39098 lahendatud. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.
2.1.Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõuet, sest 25. juuli 2012. a kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel tühine, kuna LTl ei olnud kokkulepet tagantjärele allkirjastades enam esindusõigust. LT allkirjastas kokkuleppe 30. augustil 2012, kuid tema volitused lõppesid 28. augustil 2012. LT ei süvenenud dokumenti ja allkirjastas selle tagantjärele AT soovil.
2.2.Kokkulepe on ka TsÜS § 89 la 2 alusel tühine, sest see on näilik. LT sõlmis selle kokkuleppel AT-ga selleks, et survestada kostja III osanikku (Assets Club OÜ-d, KA) oma osasid AT kontrolli alla andma. Järelikult oli kokkuleppe eesmärk kostja III osaniku vahetus, mitte Hiiu Ravikeskuse finantseerimine. LT ei saanud aru, et ta võtab kokkuleppega kohustuse, mida kostja III ei suuda täita, ning ta arvas, et dokumendi eesmärk on üksnes survestamine.
2-17-17302
2.3.Kokkulepe on TsÜS § 86 alusel tühine ka seetõttu, et see on vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, sest sellel puudub mõistlik eesmärk ning see on täielikult vastuolus poolte varasema tegevuse ja kokkulepetega. Sihtasutus ja kostja III sõlmisid 24. jaanuaril 2011 üürilepingu (üürileping), mille p-d 33 ja 36 välistasid 30. detsembril 2012 sõlmitud töövõtulepingust tulenevate kulutuste hüvitamise. Sihtasutus ja kostja III lõpetasid 16. aprillil 2012 üürilepingu, sest sihtasutusel oli võlg 63 600 eurot. Sellises olukorras on mõeldamatu, et kostja III võtab endale kulutuste hüvitamise kohustuse. Lisaks sai sihtasutus ehitustööde tegemiseks (haigla rekonstrueerimiseks) Euroopa struktuurifondide toetust ning omafinantseeringu saamiseks sõlmisid PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis), sihtasutus ja Nordea Pank Finland Plc (pank) 12. jaanuaril 2011 laenulepingu, mille järgi pidi sihtasutus sõlmima vähemalt 8-aastase tähtajaga üürilepingu, ja laenulepingu tagamiseks seati kostjale III kuuluvale hoonestusõigusele hüpoteek. 18. juulil 2012 ütles pank laenulepingu üles ja alustas 16. augustil 2012 hoonestusõiguse suhtes sundtäitmist. Olukorras, kus kostja III seaduslikule esindajale (LT) oli teada, et laenuleping on üles öeldud ja pank taotleb kohustuse täitmist hüpoteegi arvel, kuid kostjal III ei ole vara, mille arvel sihtasutusele kulutusi hüvitada, oli kohustuse võtmine vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. Lisaks ei ole sihtasutus rahastanud ehitustöid oma vahenditest. Raha ehitustegevuseks saadi Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ja pangast, sh tagab pangalaenu kostja III oma varaga. Kokkuleppes sisalduv õiguste ja kohustuste väärtus on hea usu põhimõtte kohaselt tasakaalust väljas (100% kostja III kahjuks). Kokkuleppel ei ole loogilist, majanduslikku ja õiguslikku sisu. Kokkulepe on ebaratsionaalne ning vastuolus kostja III varasemate tehingute ja huvidega.
2.4.Juhul, kui 25. juuli 2012. a kokkulepe ei peaks olema tühine, on kostja III seaduslik esindaja SS selle 16. novembri 2012. a avaldusega tühistanud, sest LT rikkus oma kohustusi ning kokkulepe kahjustas kostja III huve. Sihtasutus sai avalduse kätte 28. novembril 2012. Kuna LT tegutses kokkulepet allkirjastades nii sihtasutuse kui ka kostja III esindajana, tuleb eeldada, et ta rikkus lojaalsuskohustust. LT tegutses huvide konfliktis ja eiras kokkulepet sõlmides kostja III huve. Ülal kirjeldatud asjaolud kinnitavad, et kokkulepe sõlmiti kostja III huvide vastaselt.
2.5.Igal juhul ei ole 25. juuli 2012. a kokkulepe käsitatav deklaratiivse, veel vähem konstitutiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuseks ei ole kahepoolne kokkulepe. Sisuliselt on kokkulepe sihtasutuse ja võlgniku vahel 24. jaanuaril 2011 sõlmitud üürilepingu muudatus, kuid see on vastuolus kõigi muude dokumentidega, sh üürilepinguga.
2.6.Hageja viidatud tsiviilasjas nr 2-13-39098 ei lahendatud sisuliselt praeguse hagi aluseks olevat nõuet, mistõttu ei ole sel tähtsust.
2.7.Kostja II esitas alternatiivselt hagi rahuldamise puhuks taotluse vähendada viivist 0 euroni. Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur ning viivisemäär seadusjärgsest määrast 12,5 korda suurem. Seadusjärgse viivisemäära korral oleks viivis 826 569 eurot 65 senti, s.o ca 3 korda hageja nõutud viivisest väiksem. Arvestades pankrotivõlgniku maksejõuetust ja
2-17-17302 seda, et hagejal ei ole tekkinud kahju, on viivis ebamõistlikult suur. Igal juhul ei ole põhjendatud suurema kui seadusjärgses määras viivise väljamõistmine. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2018. a otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 5864 eurot 40 senti koos kohustusega tasuda hüvitiselt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
3.1.Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-13-39098 tehtud lahendil ei ole siduvat õiguslikku jõudu praeguse kohtuvaidluse lahendamisel ning ei ole alust arvata, et poolte vahel on vaidlus juba selle kohtulahendiga lahendatud. Kohtulahend on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi rahuldada, sest 25. juuli 2012. a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena ja selle aluseks olev nõue on tõendatud. Hageja on saanud nõude loovutamise teel. Kostjad ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis viitaksid nõude puudumisele.
3.3.Kokkulepe ei ole esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine. Kuigi LT juhatuse liikme volitused lõppesid 28. augustil 2012, ei ole kostjad tõendanud, et 25. juuli 2012. a kokkulepe allkirjastati tagantjärgi, s.o pärast volituste lõppemist. Kostjad tuginevad eelkõige LT enda selgitustele ja ütlustele, kuid tema ütlused on vastuolulised. Seetõttu ei saa neid lugeda usaldusväärseteks ega nende alusel tõendatuks, et kokkulepe allkirjastati tagantjärgi ajal, mil LT ei olnud enam juhatuse liige. Olukorras, kus isik on andnud faktilise asjaolu kohta vastuolulist infot, ei ole võimalik kindlaks teha, millist infot on moonutatud või varjatud. LT on andnud kokkuleppe allkirjastamise aja ja asjaolude kohta kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXX ja praeguses kohtuasjas vastuolulisi selgitusi. Kriminaalasjas avaldas ta
22.oktoobril 2014 selgelt, et allkirjastas koos teiste dokumentidega ka 25. juuli 2012. a kokkuleppe ajal, mil ta oli juhatuse liige ja see toimus eelduslikult kokkuleppel märgitud kuupäeval. Praeguses kohtuasjas avaldas ta aga 10. oktoobril 2018 seda, et allkirjastas kokkuleppe ajal, mil ta ei olnud enam juhatuse liige. Arvestades seda, et LT väitel soovis ta kriminaalmenetluses kaitsta AT, kuid viimase ütlustest ilmneb, et nende suhted olid halvad juba 2011. aasta lõpus, ei ole eluliselt usutav, et LTl oli selline eesmärk. Lisaks on LT väitnud, et avaldas kriminaalmenetluses andmeid, arvestades võimalusega, et tema vastu võidakse algatada kriminaalmenetlust. Seega oli LT valmis avaldama teavet sellisel kujul, nagu see oli talle kasulik. AT ütluste kohaselt allkirjastati kokkulepe 2012. aasta suvel, dokumendil näidatud kuupäeval. Asjaolu, et 2. novembri 2012. a pankrotiavaldusele ja nõude loovutamise teatele ei olnud lisatud kokkulepet, ei kinnita fakti, et see allkirjastati tagantjärgi. Ka osaühingu Tamvere ja Partnerid osa võõrandamiseks 30. augustil 2012 sõlmitud müügileping ei tõenda seda. Kostjad ei ole loogiliselt selgitanud, miks ei saanud kokkulepet varem sõlmida. AT ütluste kohaselt allkirjastati see enne osa võõrandamise lepingu sõlmimist. Jälitustoimingu protokolli kohaselt loovutati kokkuleppest tulenev nõue juba 2012. a suvel. Eluliselt ei ole usutav, et suvi tähendas augusti viimast päeva või septembrit. Kostjad on esitanud üksnes oletuslikke paljasõnalisi väiteid.
2-17-17302
3.4.Kokkulepe ei ole ka näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine, sest kostjad ei ole põhistanud ega tõendanud oma väiteid. Kostjad tuginevad sellele, et LT koostatud kokkuleppe tegelik eesmärk oli survestada kolmandat isikut. LT ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Lisaks ei ole usutavad tema väited selle kohta, et ta ei saanud aru kokkuleppe sisust ja tähendusest, sest kokkulepe on sisult selge ja mahult väike. Sellest nähtub selgelt, et üks pool võtab teise poole ees rahalise kohustuse ning LT kui juriidilise kõrgharidusega isik pidi aru saama selle tähendusest. Seejuures on LT ütlused vastuolulised, kuna ühest küljest väidab ta dokumendist mitte arusaamist, teisalt aga kokkuleppe teadlikku varjatud eesmärki. Kui LT ei saanud aru, millele ta alla kirjutab, siis ei saanud tal olla tahet varjata tegelikku eesmärki. Väidetav teadmatus ja võimetus mõista dokumendi sisu ei saa olla näilikkuse aluseks. Kokkuleppe näilikkuse välistab ka asjaolu, et kokkulepe oli asjas esitatud tõendeid arvestades majanduslikult põhjendatud. Kokkuleppega jätsid pooled ehitustööde eest tasumise kohustuse isikule, kelle omandisse jäid hoonestusõiguse kaudu renoveeritud hooned. Asjaolu, et kokkulepe sõlmiti AT survel, ei ole kostjad põhistanud ega tõendanud.
3.5.Kokkulepe ei ole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega TsÜS § 86 tähenduses. Asjas on tõendatud, et sihtasutus tasus ehitustööde eest. Sellel, millistel tingimustel või kuidas kanti raha üle sihtasutuse pangakontole, ei ole asjas tähtsust. Kokkulepe on majanduslikult põhjendatud. Tegemist ei ole majanduslikult ebaloogilise ega põhjendamatu olukorraga, kui rahalise kohustuse täitmine jääb isikule, kelle omandis olnud asjale on kulutused tehtud. Pigem on raske mõista, miks pidanuks jääma sihtasutuse kanda üle 2 miljoni euro suurune kulutus kostja III hoonestusõigusele. Seda iseäranis olukorras, kus üürileping temaga lõpetati
1.mail 2012, kuigi algse plaani kohaselt pidi see kehtima vähemalt 8 aastat. Kuna pikaajaline üürileping ei saanud teoks, siis muutus olukord oluliselt ning üürilepingus kokkulepitu ei olnud enam kooskõlas tegelikkusega. Loogiliselt ei ole põhjendatud, et isik, kes kandis teisele isikule kuuluvate hoonete renoveerimise kulud ja pidi saama neid pikaajalise üürilepingu alusel kasutada, peaks kandma renoveerimise kulud, kui olukorra muutumise tõttu ka hooneid kasutada ei saa.
3.6.Kostja III ei ole kokkulepet 16. novembri 2012. a avaldusega TsÜS § 131 lg 1 alusel kehtivalt tühistanud. Kostjad tuginevad tühistamise alusena samadele asjaoludele, millele nad tuginesid ka väites kokkuleppe avaliku korra ja heade kommete vastasust, kuid Riigikohtu praktika järgi ei saa sama asjaolu olla nii tühisuse kui ka tühistamise aluseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-140-07, p 32). Lisaks tuginevad kostjad LT lojaalsuskohustuse rikkumisele ja huvide konflikti olukorras kostja III huvide kahjustamisele, kuid ei ole neid asjaolusid tõendanud. Kuna sihtasutus tasus ehitustööde eest, ehitustöid tehti hoonetes, mis olid kostjale III kuuluva hoonestusõiguse osa, ning kostja III lõpetas sihtasutusega 1. mail 2012 üürilepingu, mistõttu ei saanud sihtasutus hooneid eesmärgipäraselt kasutada, on majanduslikult põhjendatud, et olukorras, kus hooned jäid kostjale III, pidi sihtasutus saama rahalise hüvitise ehitustööde eest. Seega ei ole tõendatud, et LT rikkus juhatuse liikme kohustusi 25. juuli 2012. a kokkulepet allkirjastades.
2-17-17302 Kuna esindusõiguse aluseks olevat õigussuhet ei ole rikutud, ei ole kostja III tühistamisavaldusel õiguslikku tähendust.
3.7.25. juuli 2012. a kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-11). Poolte tahet luua konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-11, p 22). Praegusel juhul ei saa kokkuleppe sõnastusest järeldada poolte tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. See ei ilmne ka tuvastatud asjaoludest. Tegemist oli olukorraga, kus üks isik kandis teisele isikule kuulunud asjale tekkinud kulud ja kokkulepe väljendab poolte tahet need kulud hüvitada. Kuna üürileping lõppes ja kulusid kandnud isik ei saanud üürnikuna parendatud hooneid kasutada, on üürnikul VÕS § 1042 lg 1 alusel õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Sellist nõuet ei välista ka asjaolu, et ehitustööde leping sõlmiti enne üürilepingu sõlmimist. Pooltel oli huvi pikaajalise üürilepingu vastu, kuid see ei realiseerunud. Seega kinnitasid pooled 25. juuli 2012. a kokkuleppes VÕS § 1042 lg 1 alusel ehitustööde kulude hüvitamise kohustuse olemasolu, mida saab pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks. Seejuures on kokkuleppe sisu selge ja lihtne ning puudub kahtlus, et dokument väljendab kostja III tahet hüvitada kulusid kandnud isikule ehitustööde kulud. Kuna 25. juuli 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, ei pea hageja esitama peale selle muid tõendeid võla sissenõudmiseks ning kohustusest vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistuses nimetatud võlga. Kokkuleppe võlatunnistusena käsitamist ei välista see, et pooled oli varem üürilepingus teistsuguses kulude jaotuses kokku leppinud. Seadus ei keela pooltel varasemast erinevalt kokku leppida. Ka asjaolu, et dokumendi on allkirjastanud mõlemad pooled, ei välista seda, et tegemist on võlatunnistusega.
3.8.Kostja II taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Praegusel juhul sõlmisid viivisekokkuleppe majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Asjaolu, et kokkulepitud viivisemäär (0,25% päevas) ületab seadusjärgset viivisemäära, ei ole piisav, et viivist vähendada. Samuti ei anna selleks alust asjaolu, et võlgnik on pankrotis. Pankroti väljakuulutamisega lõppes pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6 järgi viiviste arvestamine ning enne seda kohustuse täitmata jätmine ei saa tuua pankrotimenetluses kaasa võlgnikule soodsamat olukorda. Võlgnik viivitas kohustuse täitmisega 4,5 aastat. Lisaks on hageja viivisenõuet oluliselt vähendanud ning nõuab viivist üksnes põhivõla ulatuses. Kaaludes võlausaldaja ja võlgniku huve, ei ole põhjust viivist vähendada.
2-17-17302
3.9.Kuna pooled ei vaidle põhinõude ja intressi suuruse üle, tuleb hageja nõuet kostja III pankrotimenetluses tunnustada PankrS § 146 lg 1 p-s 2 nimetatud nõudena.
3.10.Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskulud kokku 5940 eurot, sh 300 eurot riigilõiv. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 5864 eurot 40 senti (käibemaksuta), mis tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista. Apellatsioonkaebused
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitisest seadusjärgses määras viivist.
4.1.Apellatsioonkaebuste väidete kohaselt asus maakohus ekslikult seisukohale, et kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, mis ei ole tühine ja mida ei ole kostja III kehtivalt tühistanud. Samuti jättis maakohus põhjendamatult viivisenõude vähendamata.
4.2.Maakohus järeldas vääralt, et 25. juuli 2012. a kokkulepe on majanduslikult põhjendatud, kuigi asjaolusid arvestades oli see ebaratsionaalne. Seetõttu on maakohtu otsus läbivalt ekslik. Maakohus jättis arvestamata kostjate vastuväited ja tõendid selle kohta, et ehitustöid rahastati ERF-ist saadut toetuse ja kostja III hoonestusõigusele seatud hüpoteegi tagatisel saadud laenurahaga, st sihtasutus ei kasutanud ehitustööde tasumiseks omavahendeid. Seejuures jäi kostja tagatisega laenu tagastamise eest vastutama ning sihtasutus (hageja) rikastus alusetult.
4.3.Maakohus hindas tõendeid vääralt ning luges alusetult LT ütlused ebausaldusväärseks, kuigi LT ütlused olid üksnes osaliselt ebatäpsed ning ta selgitas veenvalt, miks ta kriminaalmenetluses ebamääraseid ütlusi andis. LT ütlusi tervikuna hinnates pidanuks maakohus jõudma järeldusele, et need on usaldusväärsed ja kooskõlas muude tõenditega. Maakohus ei selgitanud, miks pidanuks LT vande all ütlusi andes valetama. Seevastu on hoopis AT ütlused ebausaldusväärsed, sest ta püüab oma tegevust paremas valguses näidata, samuti on ta dokumendi võltsimises süüdi mõistetud. Maakohus andis ekslikult lepingulise esindaja seletusele tõendi väärtuse.
4.4.Maakohus eksis tõendeid hinnates ja järeldas seetõttu vääralt, et kostjad ei ole tõendanud lepingu tagantjärgi allkirjastamist. LT ütlused ja asjaolu, et AT ei lisanud kokkulepet 13. septembri 2012. a e-kirjale, kinnitavad, et LT allkirjastas kokkuleppe ajal, mil tal ei olnud esindusõigust. Dokumentide allkirjastamine pärast 30. augustit 2012 on loogiline, sest LT jaoks oli oluline 30. augusti 2012. a osa võõrandamise tehingu õnnestumine, mistõttu ei andnud ta enne selle tehingu tegemist allkirju.
4.5.Maakohus leidis vääralt, et kokkulepe ei ole näilik, kuigi kostjad tõid esile näilikkuse aluseks olevad asjaolud ja esitasid neid kinnitavad tõendid. LT ja EE kinnitasid, et kokkulepe jm dokumendid koostati AT soovil KA survestamiseks. Sellel, kas LT sai aru kokkuleppest, ei ole asjas tähtsust.
4.6.Maakohus leidis vääralt, et kokkulepe ei ole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega, kuigi kostjad olid toonud esile asjaolud ja tõendanud, et see oli majanduslikult ebaratsionaalne.
2-17-17302
4.7.Kuna kokkulepe ei olnud majanduslikult mõistlik, leidis maakohus vääralt ka seda, et kokkulepet ei ole kehtivalt tühistatud. Maakohus ei ole TsÜS § 131 lg 1 II lauses sätestatud eeldust tõenditele tuginedes ümber lükanud.
4.8.Maakohus leidis ekslikult, et 25. juuli 2012. a kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus ja asus tõendeid hinnates vääralt seisukohale, et sihtasutusel oli VÕS § 1042 lg-st 1 tulenev nõue kostja III vastu.
4.9.Maakohus jättis alusetult hageja viivisenõude vähendamata. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu, palus jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja jäi kõigi menetluses esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et kostjate apellatsioonkaebused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja nõue on 25. juuli 2012. a deklaratiivse võlatunnistusega tõendatud ning kostjad ei ole suutnud tõendada oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, sh ei ole osad kostjate vastuväited asjakohased.
8.Kostjate esmane vastuväide 25. juuli 2012. a kokkuleppest tulenevale nõudele oli selle kokkuleppe tühisus. Seejuures tuginesid kostjad nii kostja III seadusliku esindaja esindusõiguse puudumisele, kokkuleppe näilikkusele kui ka sellele, et kokkulepe on vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.
8.1.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et kokkulepe ei ole TsÜS § 129 lg 1 alusel kostja III seadusliku esindaja (LT) esindusõiguse puudumise tõttu tühine, sest kostjad ei suutnud tõendada asjaolu, et 25. juuli 2012. a kuupäeva kandev kokkulepe allkirjastati pärast LT juhatuse liikme volituste lõppemist
28.augustil 2012. Eelnevat järeldades ei ole maakohus eksinud tõendite hindamise reeglite vastu. Kostjad soovisid ülal nimetatud asjaolu tõendada LT ütlustega. Muid tõendeid selle asjaolu kinnitamiseks asjas esitatud ei ole. LT ütlused ei ole aga olnud ajas järjepidavad, nagu tõi põhjendatult esile ka maakohus, mistõttu jättis maakohus LT ütlused TsMS § 238 lg 5 II lause alusel põhjendatult arvestamata. Seda, et LT on erinevates olukordades endale soodsaid väiteid esitanud, kinnitab mh asjaolu, et ka tsiviilasjas nr 2-15-16869 on ta oma esindajale ja esindaja kaudu kohtule avaldanud, et dokumendid ei olnud vormistatud tagantjärgi. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuste väide, et esindaja kohtule esitatud väiteid ei saa pidada kohtumenetluses tõendiks, küll aga viitavad need sellele, et esindatav on andnud esindajale infot vastavate faktiliste asjaolude kohta. Lisaks märgib kolleegium, et AT ütlused ei olnud kostjate väidetud asjaolu tuvastamisel määrava tähtsusega, sest eelkõige pidid kostjad tõendama asjaolu, et kokkulepe on tagantjärgi allkirjastatud, kuid seda ei suutnud kostjad teha.
2-17-17302
Kostjad on küll lisaks selgitanud, miks sõlmis LT nende hinnangul kokkuleppe tagantjärgi, s.o 30. augustil 2012 või hiljem, kuid ei ole oma väiteid millegagi tõendanud. Tõendatud on küll asjaolu, et 30. augustil 2012 sõlmisid LT ja AT LT-le kuulunud osaühingu Tamvere ja Partnerid osaluse müügilepingu (I kd, tl 81 jj), kuid ainuüksi see asjaolu ei anna alust järeldada, et samal päeval allkirjastas LT ka vaidlusaluse kokkuleppe. Müügilepingu p 4 järgi leppisid lepingupooled küll kokku tingimustes, mille täitumise järel tuli sõlmida osaluse võõrandamiseks asjaõigusleping, sh pidi võõrandatav ühing omandama enne asjaõiguslepingu sõlmimist Assets Club OÜ 100%-lise osaluse ning omandamise hetkel pidi Assets Club OÜ olema omakorda kostja III ainuosanik või pidi kostja III ainuosanikuks olema saanud taas PJV Hiiu Ravikeskus AS või ostjaga seotud kolmas isik või pidi hoonestusõigus koos teenuste osutamiseks vajalike esemetega antud üle ostjale. 7. novembril 2012 sõlmisid samad lepingupooled osa müügilepingu muutmise ja asjaõiguslepingu, millega andis müüja ostjale osaluse üle, kuigi kõik varasema müügilepingu tingimused ei olnud täitunud (I kd, tl 90 jj). See viitab sellele, et AT soovis saada kostja III osalust enda kontrolli alla ning ühe võimaliku viisina nägid lepingupooled ette, et Assets Club OÜ võõrandab oma osaluse, mida ei juhtunud. Eeltoodu ei kinnita aga kuidagi kostjate väidet selle kohta, et võõrandamiseks oli vaja survestada Assets Club OÜ osanikku KA ning et selleks koostati fiktiivseid dokumente. Eelnevat arvestades ei saanud maakohus tuvastada, et kokkulepe allkirjastati pärast seda, kui LT juhatuse liikme volitused olid lõppenud.
8.2.Maakohus leidis õigesti ka seda, et kokkulepe ei ole näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad tõendanud oma väiteid kokkuleppe näilikkuse kohta. Kuigi kostjad väidavad, et kokkulepe sõlmiti eesmärgiga suurendada näilikult kostja III kohustusi selleks, et survestada kostja III osanikku (Assets Club OÜ-d, KAt) osasid võõrandama, mitte selleks, et tegelikult kostjale III kohustusi võtta, ei kinnita kostjate esitatud tõendid neid asjaolusid. Maakohus leidis põhjendatult, et LT ütlused ei ole usaldusväärsed, ning seetõttu ei saanud maakohus nende alusel kostjate väidetud asjaolusid tuvastada. Seejuures viitas maakohus põhjendatult ka sellele, et LT ütlused näilikkuse kohta on vastuolus tema väidetega selle kohta, et ta ei saanud üldse aru, millele ta alla kirjutas. Samuti ei saa kostjate esitatud jälitustoimingu protokolli väljavõttest (I kd, tl 79 jj) järeldada, et 25. juuli 2012. a kokkulepe sõlmiti KA survestamiseks. Sellest nähtub järgmist: EE: „et kõik need nõuded olid ka mõnes mõttes nagu ka Kaidi survestamiseks mõeldud, et ta ikkagi läbirääkimiste laua taha tuleks ja“; LT: „jah“ EE: „nagu tagasi annaks“; LT:“mhmh“. Arvestades seda, et jälitustoimingu protokollis sisalduv tekst on ääretult napp ja raskesti mõistetav, aga ka seda, et teksti võib mõista selliselt, et EE küsis LT-lt üle temalt kuuldud infot, ei kinnita kolleegiumi hinnangul ka see tõend asjaolu, et tehingu eesmärgiks oli ka tegelikult tehingu tegemise ajal KA survestamine fiktiivsete kohustustega. Liiati on jälitustoiming tehtud 15. mail 2014, s.o peaaegu kaks aastat pärast kokkuleppe sõlmimist.
2-17-17302 Muid tõendeid, mis kinnitaksid, et kokkuleppega ei soovitud õiguslikke tagajärgi esile kutsuda, aga ka seda, et astuti samme KA survestamiseks, ei ole kostjad kohtule esitanud.
8.3.Õige on ka maakohtu järeldus, et kokkulepe ei ole vastuolus avaliku korra ega heade kommetega TsÜS § 86 tähenduses. Kostjate esile toodud asjaolud ja nende kinnituseks esitatud tõendid ei anna alust seda järeldada. Kostjate arvates on 25. juuli 2012. a kokkulepe kostja III kahjuks ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas, sest sellega võttis kostja III endale kohustuse tasuda sihtasutusele hoonestusõiguse parendamiseks tehtud kulutused 2 477 726 eurot 79 senti, kuigi sihtasutus kandis need kulutused osaliselt ERF toetuse arvel ning osaliselt pangalaenu arvel, mille tagamiseks seati kostja III hoonestusõigusele hüpoteek. Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige kostjate väide, et maakohus ei ole otsuses selgelt tuvastanud kostjate vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, kuid see ei anna alust kahelda maakohtu lõppjärelduse õigsuses, sest kostjate esitatud asjaolud ei anna koosmõjus alust järeldada, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus. Pooled ei vaidle selle üle, et sihtasutus sõlmis kostjale III kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks töövõtulepingu ja tasus selle alusel töövõtjale 2 477 726 eurot 79 senti. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et sellest summast tasus sihtasutus osa ERF toetuse ning osa laenatud raha arvel. Kostjad on tõendanud, et sihtasutus esitas
7.detsembril 2010 taotluse toetuse saamiseks kostja III hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiseks (II kd, tl 14 jj). Taotluse järgi oli abikõlbulike kulude toetuse määr 63,03% ning toetuse summa 25 404 049 krooni (1 623 613 eurot 65 senti) ja omafinantseering 14 902 951 krooni (952 471 eurot 58 senti). Taotlus rahuldati (II kd, tl 24 pöördel jj). Vaidlust ei ole ka selle üle, et PJV Hiiu Ravikeskus AS võttis 12. jaanuaril 2011 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalilt laenu 2 266 939 eurot (I kd, tl 110 jj), mille tagamiseks väljastas sihtasutus pangale garantiikirja (I kd, tl 172) ja mille alusel saadud rahast laenas PJV Hiiu Ravikeskus AS 18. jaanuaril 2011 sihtasutusele edasi 938 296 eurot (II kd, tl 30 jj, summa loetav üksnes elektroonilisel dokumendil, mitte väljatrükil). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et laenu tagamiseks on seatud kostjale III kuuluvale hoonestusõigusele hüpoteek (I kd, tl 27 jj). Kostja on tõendanud, et pank koostas 18. juulil 2012 laenulepingu ülesütlemise teate, ja hoiatas, et võla tasumata jätmise korral alustab pank laenu tagatiste realiseerimist (II kd, tl 116 jj). Pank esitaski 10. augustil 2012 täitmisavalduse kohtutäiturile, mille kohta koostati kostjale III
16.augustil 2012 täitmisteade (II kd, tl 117 pöördel jj). Neil asjaoludel nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et 25. juuli 2012. a kokkulepe on majanduslikult põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et kokkulepet ei muuda heade kommete vastaseks see, et raha kostjale III kuuluvale kinnisasjale kulutuste tegemiseks sai sihtasutus osaliselt ERF toetuse ja osaliselt laenu arvel. Kuna kokkulepe puudutas sihtasutuse ja kostja III omavahelisi suhteid, siis võisid sihtasutus ja kostja III kokku leppida, kelle kanda jäävad nende omavahelises suhtes hoonete renoveerimise kulud. Õige on küll kostjate väide, et osa kulutustest kandis sihtasutus ERF toetuse arvel, kuid see ei tähenda, et lepingupoolte kohustuste tasakaal oleks 25. juuli 2012. a kokkuleppes olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kolleegium saaks järeldada, lepingupoolte vahelisi suhteid arvestades oli mõeldamatu, et kostja III hüvitab hagejale ka need kulud, mida hageja kandis enda taotletud toetuse arvel.
2-17-17302
Sihtasutuse ja kostja III omavahelise kulujaotuse kokkulepet ei muuda heade kommete vastaseks ka asjaolu, et kostja III hoonestusõigusele oli seatud laenu tagamiseks hüpoteek. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et pangalaenu võttis PJV Hiiu Ravikeskus AS, mitte sihtasutus, ning seda tagas nii sihtasutuse garantii kui ka kostja III hüpoteek. Samuti jättis panga ees oma kohustused täitmata laenusaaja, mitte sihtasutus. Sihtasutusel oli omakorda kohustus tagastada laen PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile. Arvestades seda, et PJV Hiiu Ravikeskus AS võttis laenu osaliselt kostjale III kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete parendamiseks, mida omakorda soovis haiglana kasutada sihtasutus, on mõistetav, et kumbki neist tagas pangalaenu. Asjaolu, et laenusaajaks olnud PJV Hiiu Ravikeskus AS-i kohustuste täitmata jätmise tõttu alustas pank kostja III vastu täitemenetlust võla sissenõudmiseks, ei anna alust järeldada, et sihtasutusel, kes kandis talle kuuluva hoonestusõiguse osaks olevate hoonete renoveerimiskulud, ei oleks õigust nõuda kostjalt III nende hüvitamist. Ka asjaolu, et LT, kes oli nii sihtasutuse, kostja III kui ka PJV Hiiu Ravikeskus AS-i seaduslik esindaja, pidi kokkuleppe sõlmimise ajal teadma, et pank on laenulepingu üles öelnud ja kavatseb pöörata sissenõude kostja III hoonestusõigusele, ei anna alust pidada kokkulepet heade kommete vastaseks. Nagu ülal märgitud, ei olnud sihtasutus ja kostja III varem omavahelises suhtes kokku leppinud, kelle kanda jäävad hoonete renoveerimise kulud, kuid sellist kokkulepet ei saa ka neil asjaoludel pidada kuidagi heade kommete vastaseks. Sihtasutuse kulutuste hüvitamise nõuet ei välista ka see, et sihtasutuse ja kostja III vahel
24.jaanuari 2011 sõlmitud üürilepingu (I kd, tl 97 jj) p 33 järgi oli üürnik kohustatud tegema ehitus- ja parendustöid oma kulul vastavalt lepingu lisas 2 toodud ehitustööde kirjeldusele. Kostja ei ole tõendina lepingu lisa 2 esitanud, mistõttu ei ole kolleegiumil võimalik mõista, milliseid ehitus- ja parendustöid pidi sihtasutus üürnikuna oma kulul tegema. Kulutuste hüvitamise nõuet ei välista ka see, et üürilepingu p 36 järgi oli üürileandjal kohustus maksta üürnikule hüvitist üüripinnal tehtud remonditööde, muudatuste ja/või parenduste eest üksnes juhul, kui pooled on vastava hüvitise maksmises ja selle ulatuses enne remonditööde tegemist sõnaselgelt kirjalikult kokku leppinud. Õige on kostjate väide, et praegusel juhul nõuab hageja selliste kulutuste hüvitamist, mille kohta oli töövõtuleping sõlmitud juba 30. detsembril 2010 (I kd, tl 8 jj), s.o enne üürilepingu sõlmimist. Seega pidanuks üürileping hõlmama ka neid kulutusi. Samas leidis maakohus põhjendatult, et pooled võisid varasemaid kokkuleppeid muuta, sest asjaolud muutusid, kuna pikaajaline üürileping lõpetati ennetähtaegselt. Seejuures ei ole tähtsust sellel, miks üürileping lõpetati (üürniku võlg). Ka olukorras, kus üürnik oli jäänud üürimaksete tasumisega võlgu, võisid sihtasutus ja kostja III leppida kokku hoonestusõigusele tehtud kulutuste hüvitamises, kuna kulutused olid kordi suuremad võlgu jäädud summast ning üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ei realiseerunud sihtasutuse kavatsused saada hoonete kasutamise läbi tehtud kulutusest kasu.
8.4.Eeltoodut arvestades leidis maakohus lõppjäreldusena põhjendatult, et kostjad ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kokkulepe on tühine.
9.Õige on ka maakohtu järeldus, et kostja III seaduslik esindaja ei ole 25. juuli 2012. a kokkulepet TsÜS § 131 lg 1 alusel kehtivalt üles öelnud. Selles osas muudab aga kolleegium kohtuotsuse põhjendusi. TsÜS § 131 lg 1 järgi võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu,
2-17-17302 mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Seejuures olukorras, kus esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seda arvestades on iseenesest õige kostjate apellatsioonkaebuse väide, et TsÜS § 131 lg 1 II lause järgi pidi maakohus juhinduma kokkuleppe tühistamise õiguspärasust tuvastades eeldusest, et LT rikkus esindusõiguse aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (juhatuse liikme kohustusi), sest ta allkirjastas kokkuleppe nii kostja III kui ka sihtasutuse nimel mõlema seadusliku esindajana. Samas jätavad kostjad tähelepanuta asjaolu, et viidatud sätte järgi saab esindatav tehingu tühistada üksnes juhul, kui lisaks kohustuste rikkumisele on tehing esindatava huvidega vastuolus. Eelnevat arvestades saab praegusel juhul küll eeldada, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, kuid asjas esitatud asjaolud ja tõendid, mida kolleegium ülal käsitles, ei anna alust järeldada, et 25. juuli 2012. a kokkulepe oli kostja III huvidega vastuolus. Kostjad küll väidavad, et kostjal III ei olnud põhjust sellist kokkulepet sõlmida ja sellel ei olnud majanduslikku sisu, kuid asjas tuvastatud asjaolud seda ei kinnita. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 25. juuli 2012. a kokkuleppel oli loogiliselt mõistetav majanduslik sisu.
10.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostjate vastuväide selle kohta, et 25. juuli 2012. a kokkulepe ei ole käsitatav võlatunnistusena, ega see, et kostja II palus maakohtul viivist vähendada. Selles osas nõustub kolleegiumi täielikult maakohtu põhjendustega ega korda neid.
11.Eeltoodud põhjendustel jätab kolleegium kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulud
12.Kuna kolleegium jätab kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 165 lg-ga 3 solidaarselt kostjate kanda.
13.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2520 eurot (käibemaksuta), sh kulus esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele 20 tundi 55 minutit tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja esindajal kulus nimekirja järgi 11 tundi maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuste analüüsiks, kliendiga konsulteerimiseks ning vastuse koostamiseks, 1 tund 40 minutit kostja III esitatud tõenditaotlusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks ning 8 tundi 15 minutit kohtuistungi ettevalmistamiseks ja kohtukõne teeside koostamiseks. Lisaks osales hageja esindaja ringkonnakohtu istungil, mis kestis ca 2 tundi ja 30 minutit. Hageja palus ka kohtuistungi kulud hüvitada sama tunnihinnaga (300 eurot). Kolleegiumi hinnangul võis vandeadvokaadil kuluda praeguses asjas maakohtu otsuse ning apellatsioonkaebuste sisu ja mahtu arvestades nendega tutvumisele, kliendiga
2-17-17302 konsulteerimisele ning vastuse koostamisele kokku ca poolteist tööpäeva (11 tundi). Kuigi pooled kordasid apellatsiooniastmes valdavalt maakohtule esitatud seisukohti, on selline ajakulu kostjate menetluses esitatud vastuväidete rohkust arvestades põhjendatud. Samuti on põhjendatud kostja täiendava tõendi taotlusele vastamine, kuid selle ajakulu on kolleegiumi hinnangul osaliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul võis kogenud vandeadvokaadil kuluda taotlusele vastuse koostamiseks hinnanguliselt 1 tund. Samuti ei ole kolleegiumi hinnangul täielikult põhjendatud kohtuistungiks ettevalmistumisele ja kohtukõne teeside koostamisele kulunud aeg. Arvestades ühest küljest apellatsioonkaebustes tõstatatud küsimuste mahtu, teisalt aga ka seda, et hageja kordas valdavalt maakohtus esitatud seisukohti, võis kogenud vandeadvokaadil kuluda kohtuistungiks valmistumiseks ja kohtukõne teeside koostamiseks kokku pool tööpäeva, s.o 4 tundi. Eelnevat arvestades loeb kolleegium hageja esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 18,5 tundi. Hageja esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuta) ei ületa vandeadvokaadi tavapärast tasumäära.
14.Seega on hageja esindaja põhjendatud tasu kokku 2220 eurot ja see tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb kostjatel TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.