Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Konsultatisooonid (pankrotis) pankrotimenetluses tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Võlatunnistuse punktis 2 on sätestatud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kohustus tasuda nõudelt intresse arvestusega 12% aastas. Intresside arvestamist alustatakse tagasiulatuvalt alates 01.01.2012. Osaühing Vangent Assets (endise ärinimega Osaühing Canderos Assets) on omandanud nõude 07.11.2012 xxx OÜ-lt. xxx OÜ oli omakorda saanud nõude loovutuse teel Sihtasutuselt P H kui loovutajalt 07.09.2012 nõude loovutamise lepingu alusel. Hageja nõue koosneb põhinõudest, intressist ja viivistest, mis on arvestatud järgmiselt: 1) põhinõude suuruseks on 2 477 726,79 eurot; 2) intresside suuruseks 213 653,16 eurot (arvestamise periood 01. jaanuar 2012. a kuni 19.09.2012. a, so 263 päeva); 3) 2 477 726,79 eurot – hageja on vähendanud viiviste summa põhivõlgnevuse suuruseni, sest tegelikkuses oleks viiviste summaks 10 332 120,71 eurot, kuivõrs viivise määr on 0,25% päevas ja viivituses on seisuga 13.04.2017 oldud 1668 päeva. Harju Maakohus kuulutas 13.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1217 välja OÜ Sillen Konsultatsioonid pankroti. OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek toimus 18.10.2017. a. Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid OÜ Hingehoid ja Sihtasutus Hiiu Ravikeskus ning võlgnik OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis, pankrotihaldur hageja nõudele vastuväidet ei esitanud) vastuväite hageja nõudele. Hageja on pankrotimenetluses nõude esitanud PankrS § 153 lg 1 p 2 järgse nõudena. Kuivõrd hageja nõue jäi kaitsmata, siis esitas hageja käesoleva nõude ja palub oma nõuet tunnustada. Seoses kostjate vastuväidetega leiab hageja järgmist. L T kohustus oli dokumenteerida võlasuhe, mis oli tekkinud Sihtasutus P H poolt OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) asjale (renoveeritud haiglahooned on hoonestusõiguse oluliseks osaks) kulutuste tegemisest. Võlasuhe Sihtasutus P H ning OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vahel oli nii või teisiti tekkinud VÕS § 1042 lg 1 alusel ning võlatunnistuse andmisega ei teinud L T muud, kui lõi iseseisva lepingulise aluse olemasolevale OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) lepinguvälisele kohustusele. Kostjad aga heidavad L Tle sisuliselt ette seda, et ta andis lepingulise aluse Sihtasutusele P H nõuda OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) hoonestusõiguse parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. See on aga igati loogiline ja põhjendatud eeltoodud asjaoludest tulenevalt. Hageja toob esile, et tema ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vahelistes suhetes kehtib jõustunud kohtuotsus, millega on tunnustatud sama nõuet, mille hageja on esitanud käesolevas asjas OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu (Harju Maakohtu tsiviilasi nr 2-13-39098). Hageja leiab, et L T ütlused on ebausaldusväärsed, sest ta on andnud ajas muutuvaid ja vastandlikke selgitusi sama dokumendi suhtes. Väheusutav on see, et L T ei saanud aru, millele ta alla kirjutas, nagu väidavad kostjad. Tegemist pigem menetlustaktikalise dokumentide sisust arusaamise eitamisega ning L T omab muu hulgas juriidilist kõrgharidust. Sealjuures on 25.07.2012 dokument sisult lühike ja konkreetne. Tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Kuna kostja on 25.07.2012 kokkuleppe tühistanud esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131), ei saa ta samadel asjaoludel tugineda TsÜS §-le 86 ja väita, et tehing on heade kommetega vastuolus. Hageja märgib, et kostjate esitatud üürileping ei ole loetav ning arvestades tekstis sisalduvaid muudatusi, on hagejal kahtlus, et üürilepingu teksti võib olla muudetud. Kostjate vastus

Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle jätta rahuldamata. Kostjad leiavad, et hagejal puudub pankrotimenetluses esitatud nõue. Kostjad esitavad vastiväitena järgmised argumendid. 25.07.2012 kokkulepe on tühine, sest selle allkirjatanud L T ei saanud selle sisust aru, ei omanud äriühingu esindamise õigust ning allkirjastas selle dokumendi A T surveavalduse tõttu. Kostjad leiavad, et tegemist on muu hulgas näiliku tehinguga, sest tegelik eesmärk oli survestada K A tagastama OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) osalust. OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) osaluse tagasisaamisest oli huvitatud A T. Kostja täpsustab, et L T on kinnitanud, et dokument on allkirjastatud tagantjärele (st pärast 30.08.2012), ajal, mil tal ei olnud enam OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) esindusõigust (esindusõigus lõppes 28.08.2012). Kostjas lisavad, et kokkulepe on tühine ka põhjusel, et see on vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. L T poolt allkirjastatud 25.07.2012 kokkuleppel puudus loogiline, majanduslik ja õiguslik alus. Nimetatud tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste väärtus on 100% OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kahjuks, s.t tehingul ei olnud loogilist ja mõistlikku sisu ning tehingu tegemine oli täiesti ebaratsionaalne ja vastuolus OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) seni tehtud tehingute ja huvidega. Kostjad selgitavad, et koos 25.07.2012 dokumendiga allkirjastas L T veel dokumente, mille alusel on praegu esitatud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) vastu nõudeid kokku ligi 10 miljoni euro ulatuses. Kostjad rõhutavad, et L T survestati neid dokumente allkirjastama ning tal puudus igasugune arusaam nende dokumentide sisust ja võimalikest tagajärgedest. Kostjad märgivad, et kokkulepe ei kehti, sest see on TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistatud. Kostjad on seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe ei saa olla käsitletav deklaratiivse ega konstitutiivse võlatunnistusena. Tegemist ei ole ühepoolse lubaduse andmisega, vaid sisuliselt poolte vahel varem sõlmitud üürilepingu muudatusega (mis tegelikult on täielikus vastuolus kõigi teiste OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt avaldatud seisukohtade ja allkirjastatud dokumentidega), mis ei ole käsitletav võlatunnistusena. 25.07.2012 kokkuleppest ei saanud tuleneda OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) Sihtasutus P H ees kohustust, mida võlatunnistusega oleks muudetud õiguslikult siduvaks, sest OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) oli üürilepingut sõlmides avaldanud, et ta ei hüvita kulutusi, mille hüvitamist hageja väidetava võlatunnistuse alusel nõuab. OÜ-l Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) puudusid 25.07.2012 kohustused Sihtasutus P H ees ja ta ei võtnud 25.07.2012 Sihtasutus P H ees ka täiendavaid kohustusi. OÜ-l Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) puudus igasugune majanduslik põhjendus võtta enda kanda 30.12.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde maksumuse hüvitamist Sihtasutus P H. Täiesti põhjendamatu on pidada 25.07.2012 kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks, kuna kokkuleppest ei tulene poolte tahe konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks ning puudub eraldi märge või viide selle kohta, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ja seda ei saa järeldada ka dokumendi sisust. Kohustus, mille hüvitamises 25.07.2012 kokkuleppes kokku lepitakse, tuleneb 30.12.2010 lepingust (s.t lepingust, mis on sõlmitud enne 25.07.2012). Vastavalt 24.01.2011 OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja Sihtasutus P H vahel sõlmitud üürilepingule pidi OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) hüvitama üksnes sellised ehitusega seonduvad kulutused, milles on eelnevalt kokku lepitud. OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja Sihtasutus P H vahel on 24.01.2011 allkirjastatud üürileping, millega OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) andis Sihtasutusele P H tähtaegselt ja tasu eest opereerida Tallinnas xxx kinnistul asuvad hooned kaheksaks aastaks. Üürilepingu p-i 36 sõnastus nägi ette: „üürileandjal on kohustus maksta üürnikule üüripinnal tehtud remonditööde, muudatuste ja/või parenduste eest üksnes juhul,

kui pooled on vastava hüvitise maksmises ja selle ulatuses enne remonditööde, muudatuse ja/või parenduste tegemist selgesõnaliselt kirjalikult kokku leppinud“. Kulutuste tegemise kohustus on Sihtasutus P H poolt võetud 30.12.2010, s.t enne üürilepingu sõlmimist (24.01.2011) ja enne 25.07.2012, ning selliste kulutuste hüvitamine OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt on üürilepinguga välistatud. Sihtasutus P H ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) olid kokku leppinud üürilepingu lõppemises alates 01.05.2012. OÜ-l Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) puudus igasugune rahavoog mis tahes kohustuste täitmiseks. Ei ole mõeldav, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) võtab endale sellises olukorras 25.07.2012 täiendavaid kohustusi Sihtasutus P H ees. 25.07.2012 kokkulepe on ka majanduslikus mõttes arusaamatu ja põhjendamatu ning selles sisalduv õiguste ja kohustuste väärtus on hea usu põhimõtte kohaselt tasakaalust väljas. Kokkuleppega kohustus OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) tasuma Sihtasutusele P H Hhaigla ehitustööde maksumuse. Samade ehitustööde teostamiseks oli Sihtasutus P H aga saanud toetust Euroopa Liidult ning laenu pangast (18.07.2012 ütles pank lanulepingu üles, mida tagas OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) oma varaga). Toetust ei ole tagasi nõutud ja pangalaen on käesoleva hetkeni tasumata ning panga nõue pööratakse OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) varale. 25.07.2012 kokkuleppe täitmine tähendaks sisuliselt Sihtasutus P H alusetut rikastumist, kuivõrd Sihtasutus P H oli ehitustööde eest juba tasunud ja Sihtasutus P H ei teinud seda oma vara arvelt – osa on tasutud Euroopa Liidu tagastamatu toetuse arvelt ja osa on tasutud pangalaenu arvelt, mille tagasimaksmine toimub OÜ Sillen Konsultatsioonid vara arvelt. OÜ-l Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) oli TsÜS § 131 lg 1 teisest lausest tulenevalt õigus tühistada 25.07.2012 kuupäevaga tehing. 16.11.2012 on OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) seaduslik esindaja S S edastanud Sihtasutusele P H avalduse 25.07.2012 kuupäeva kandva kokkuleppe tühistamiseks. 25.07.2012 kuupäeva kandev kokkulepe on allkirjastatud L T poolt nii OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) nimel kui ka Sihtasutus P H nimel. Seega on tegemist ilmselgelt TsÜS § 131 lg 1 teises lauses nimetatud juhtumiga (L T, kes tegutses OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) esindajana, tegutses samal ajal ka Sihtasutus P H kui tehingu teise poole esindajana), millisel juhul eeldatakse, et esindaja (antud juhul L T) rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kostjad märgivad, et hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-13-39098 ei ole toimunud käesoleva hagi aluseks oleva nõude üle sisulist kohtumenetlust ning seetõttu ei oma vastavas asjas tehtud lahend tähendust käesolevas menetluses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Esmalt lahendab kohus hageja poolt tõstatatud menetlusliku küsimuse asja sisulise arutamise võimalikkuse üle. Kohus selgitab, et tsiviilasjas nr 2-13-39098 tehtud lahend ei oma siduvat õiguslikku jõudu käesoleva tsiviilasja lahendamisel. TsMS § 272 lg 2 kohaselt loetakse kohtulahendid teistes kohtuasjades dokumentaalseteks tõenditeks ja kohus lähtub sellest ka käesoleval juhul. Seega ei ole põhjust asuda seisukohale, et poolte vahel on vaidlus juba lõplikult lahendatud seoses tsiviilasjas nr 2-13-39098 jõustunud lahendiga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et eksisteerib dokument kuupäevaga 25.07.2012, milles OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) võtab Sihtasutus P H ees kohustuse tasuda teostatud ehitustööde eest ning vastava dokumendi on mõlema osapoole esindajana allkirjastanud L T. Pooled vaidlevad selle üle, kas antud dokument on kehtiv ja tõi kaasa OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) rahalised kohustused. Kostjad on seisukohal, et vaidlusalune 25.07.2012 kokkulepe on tühine mitmel erineval õiguslikul alusel. Kohus analüüsib järgnevalt tühisuse aluste esinemist. 25.07.2012 kokkuleppe tühisus tulenevalt esindusõiguse puudumisest TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostjad on seisukohal, et L T allkirjastas 25.07.2012 kokkuleppe pärast seda, kui tema esindusõigus oli lõppenud, st pärast juhatuse liikme volituste lõppemist. Kohus loeb tõendatuks, et L T volitused OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) juhatuse liikmena lõppesid 28.08.2012 (kd I, tlk 69 pöördel), kuid tõendatud pole, et 25.07.2012 kokkulepe on allkirjastatud tagantjärele pärast volituste lõppemist, st pärast 28.08.2012. Kostjate seisukoht tagantjärele allkirjastamise osas tugineb eelkõige L T enda selgitustele (kd I, tlk 65-66). Kohus leiab, et L T poolt antud selgitusi ja ütlusi 25.07.2012 kokkuleppe allkirjastamise aja ja asjaolude kohta ei saa pidada usaldusväärseteks. Kohus leiab, et L T on andnud kokkuleppe allkirjastamise aja ja asjaolude kohta vastuolulisi selgitusi, mistõttu ei ole võimalik lugeda tema ütluste alusel tõendatuks, et kokkulepe sõlmiti tagantjärele. L T on kriminaalmenetluses nr 13230101631 22.10.2014 avaldanud konkreetselt ja selgelt, et ta allkirjastas koos teiste dokumentidega ka 25.07.2012 kokkuleppe ajal, mil ta oli OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) juhatuse liige ning allkirjastamine toimus eelduslikult dokumendil näidatud kuupäeval (kd I, tlk 73-74). 10.10.2018 kohtuistungil käesolevas asjas avaldas L T tunnistajana, et ta allkirjastas eelviidatud dokumendid ajal, mil ta enam ei olnud juhatuse liige (kd II, tlk 142-145). Sama on väidetud ka käesolevas asjas kostjate poolt esitatud L T poolt koostatud kirjalikus dokumendis (kd I, tlk 65-66). L T avaldas tunnistajana, et ta ei andnud tegelikult eelviidatud krimnaalmenetluses ebaõigeid ütlusi, sest avaldas, et dokumendid allkirjastati suvel ning tema hinnangul kestab suvi vähemalt septembri lõpuni (kd II, tlk 142-145). Kohus leiab, et selline subjektiivne suve määratlus ei muuda antud juhul L T ütlusi usaldusväärsemaks, sest kriminaalmenetluses on L T kinnitanud selgelt, et allkirjastamine toimus ajal, mil ta oli juhatuse liige (kd I, tlk 73-74). L T poolt 10.10.2018

tunnistajana antud ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et väidetavalt soovis ta kriminaalmenetluses kaitsta A Tt (kd II, tlk 144), kuid L T enda ja A T poolt 10.10.2018 antud ütlustes ilmneb selgelt, et nendevahelised suhted olid halvad juba 2011.a lõpus (kd II, tlk 139, 142). Seega pole eluliselt usutav, et L T eesmärk oli tema suhtes käivas kriminaalmenetluses kaitsta isiku huve, kellega tema suhted olid halvad. L T on muu hulgas avaldanud, et andis kriminaalmenetluses ütlusi arvestades asjaoluga, et tema vastu võidakse algatada kriminaalmenetlus võltsimise kahtlusel (kd II, tlk 144). Seega on L T väljendanud tegelikult seda, et on olnud valmis avaldama teavet sellisel kujul nagu talle antud ajahetkel soodsam on tundunud. Kohus leiab, et L T ütluste usladusväärsuse hindamisel omab tähendust ka tsiviilasjas nr 2-15-16869 lepingulise esindaja vahendusel väljendatud seisukoht, mille kohaselt vaidlusalune 25.07.2012 kokkulepe ei ole tagantjärele koostatud (kd I, tlk 174 pöördel punkt 11). Kohus selgitab, et lepinguline esindaja tegutseb kliendi nimel ning tema poolt menetluses esitatud väited omistatakse kliendile. L T omab kõrgemat juriidlist haridust (kd I, tlk 178, 179 pöördel) ning kohtule pole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et L T oleks tsiviilasjas nr 2-15-16869 lepingulise esindaja poolt avaldatu vaidlustanud. A T poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt toimus 25.07.2012 dokumendi allkirjastamine 2012. a suvel ning dokumendil näidatud kuupäeval (kd II, tlk 138-140). A T ütlused on kooskõlas ka kriminaalmenetluses koostatud protokollide (16.06.2014 jälitustoimingu protokoll, 19.06.2014 ülekuulamise protokoll, 22.10.2014 ülekuulamise protokoll) sisuga, kust selgub, et vaidlusalused toimingud toimusid juunis-juulis 2012 (kd II, tlk 45-54 55-63, 88-89). Tagantjärele sõlmimine ei ole tõendatud ka väitega (kd I, tlk 59 pöördel), et 25.07.2012 kokkulepet ei olnud lisatud 13.09.2012 ja 02.11.2012 pankrotiavaldustele ega nõude loovutamise teadetele. Üksnes asjaolu, et see polnud viidatud dokumentide lisadeks ei saa iseenesest kinnitada, et 25.07.2012 kokkulepe on allkirjastatud tegelikult tagantjärele ja sealjuures veel pärast L T juhatuse liikme volituste lõppemist. Samuti ei tõenda 30.08.2012 osaühingu T ja Partnerid osa müügileping (kd I, tlk 81-87) iseenesest seda, et 25.07.2012 kokkulepe on allkirjastatud tingimata 30.08.2012 või hiljem. Kostjad pole esitanud loogilisi põhistusi, miks ei saanud olla 25.07.2012 kokkulepe allkirjastatud enne eelviidatud osa müüki. A T avaldas tunnistajana, et 25.07.2012 kokkulepe allkirjastati enne 30.08.2012 osa müügilepingut (kd II, tlk 139). Kohus juhib tähelepanu siinkohal sellele, et 16.06.2014 jälitustoimingu protokollist nähtuvalt toimus nõuete loovutamine, sh 25.07.2012 kokkuleppes sisalduva nõude osas, 2012. suvel (kd II, tlk 89) ja seega enne 30.08.2012 osaühingu T ja Partnerid osa müügilepingu sõlmimist. Viimast põhjusel, et eluliselt pole usutav, et kõnealuses 16.06.2014 protokollis kajastatud vestluses peeti suve all silmas augusti viimast päeva või septembrit. Kostjad on esitanud üksnes oletuslikud väited. Sellised kostjate väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kooskõlas TsMS § 230 lg 1 peab väite esitaja tõendama enda poolt väidetut, kuid seda pole tehtud. Kohus leiab, et olukorras, kus sama isik on andnud sama faktilise asjaolu kohta otseselt vastuolus olevat infot, ei ole võimalik teha kindlaks, kas ja missugusel juhul pole isik infot moonutanud või varjanud. Seega pole võimalik lugeda L T ütlusi usaldusväärseteks ning nende alusel ei saa lugeda tõendatuks, et 25.07.2012 kokkulepe on allkirjastatud tagantjärele ajal, mil L T polnud enam OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) juhatuse liige. Kohus on seisukohal, et 25.07.2012 kokkuleppe tagantjärele allkirjastamine pole tõendatud ning selle on allkirjastanud L T ajal, mil ta oli OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) juhatuse liige. 25.07.2012 kokkuleppe tühisus tulenevalt tehingu näilikkusest

Kostja on seisukohal, et 25.07.2012 kokkuleppe on näilik, kuivõrd selle tegelik eesmärk oli suunatud kolmanda isiku survestamisele. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostjad sisustavad oma väidet käesolevas asjas kostjate poolt esitatud L T poolt koostatud kirjaliku dokumendiga (kd I, tlk 65-66). Kohus on eespool asunud seisukohale, et L T poolt antud ütlusi seoses 25.07.2012 kokkuleppe sõlmimise asjaoludega ei saa lugeda usaldusväärseteks. L T ise ja kostjad on menetluses läbivalt avaldanud, et L T ei saanud aru 25.07.2012 kokkuleppe sisust ja tähendusest (kd I, tlk 55, 127 pöördel; kd II, tlk 142-145). Kohus leiab, et sellised väited pole usutavad, sest 25.07.2012 kokkulepe on sisult selge ja mahult väike (kd I, tlk 4). Sellest nähtub selgelt, et üks pool võtab teise poole ees rahalise kohustuse. Kohus on seisukohal, et kõrgema juriidilise haridusega isik L T pidi aru saama antud dokumendi sisust ja tähendusest (kd I, tlk 178, 179 pöördel; kd II, tlk 142). Kohus leiab, et ka antud olukorras ilmnevad taas L T poolt antud ütlustes ja kostja seisukohtades vastuolulised detailid. Ühelt poolt on L T ise ja kostjad avaldanud, et L T ei saanud aru 25.07.2012 kokkuleppe sisust ja tähendusest ja teisalt tuginedes tehingu näilikkusele leiavad eelnimetatud isikud, et 25.07.2012 kokkulepe sõlmiti teadlikult sellisel kujul, kuid sooviga varjata oma tegelikku eesmärki. Seega, kui L T ei saanud aru, millele ta alla kirjutab, siis ei saa esineda ka tehingu näilikkust, sest puudub tahe varjata oma tegelikku eesmärki. Seega ei saa väidetav teadmatus ja võimetus mõista dokumendi sisu olla tehingu näilikkuse aluseks. Eeltoodu kinnitab muu hulgas kohtu eelnevat seisukohta, mille kohaselt L T selgitused ja ütlused on selgelt vastuolulised ja seetõttu mitteusaldusväärsed. Tehingu näilikkuse välistab kohtu hinnangul ka asjaolu, et hinnates asjas esitatud tõendeid koos, siis oli tegemist majanduslikult põhjendatud kokkuleppega. Kohus käsitleb seda aspekti täpsemalt allpool, kuid kokkuvõttes lepiti 25.07.2012 kokkuleppes kokku, et ehitustööde eest tasumise kohustus jäi isikule, kelle omandusse hoonestusõiguse kaudu jäid renoveeritud hooned. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist ebaloogilise ja majanduslikult põhjendamatu tehinguga. Tehingu näilikkuse aluseks ei saa olla kostjate viited väidetavale survestamisele A T poolt. Kohus märgib, et selline kostjate väide ei ole põhistatud ega tõendatud. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest ilmneks, et kokkulepe sõlmiti A T surveavalduste tõttu. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud 25.07.2012 kokkuleppe sõlmimine majanduslikel kaalutlustel (vt allpool), mida mõistis ka L T, kes oli juhatuse liige nii OÜ-s Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) ja Sihtasutuses P H. Kohus on seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe ei ole näilik tehing. 25.07.2012 kokkuleppe tühisus tulenevalt vastuoluga avaliku korra ja heade kommetega Kostjad leiavad, et 25.07.2012 kokkuleppel puudub majanduslik sisu ning pole loogiline, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) võttis endale sellise rahalise kohustuse. Kostjate hinnangul kinnitab eeltoodut see, et poolte vahel oli üürileping (kd II, tlk 66-71, punktid 33 ja 36), mille kohaselt polnud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kohustust tasuda parenduste eest. Samuti kinnitab eeltoodut kostjate hinnangul asjaolu, et Sihtasutus P H ei tasunud ehitustööde teostajale mitte omavahendite arvelt, vaid talle edasi antud laenuraha eest. Seega rikastuks hageja kostjate hinnangul 25.07.2012 kokkuleppe täitmisel põhjendamatult. Kostjad on seisukohal, et 25.07.2012 kokkuleppes on kohustused ebaproportsionaalselt ühe poole kahjuks, st OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kahjuks.

TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus kostjate seisukohaga ei nõustu. Antud juhul on tõendamist leidnud, et ehitustööde eest on tasunud Sihtasutus P H (kd I, tlk 17-26). Asjaolu, mis tingimustel või kuidas on raha üle kantud Sihtasutus P H arvelduskontole, mille eest tasuti ehitustööde eest, ei oma antud vaidluse lahendamisel tähendust. Kohus leiab, et hageja on õigesti siinkohal selgitanud, et kui on sõlmitud 25.07.2012 kokkulepe ja see kehtib, siis ei saa eelnimetatud kokkulepet jätta täitmata argumendiga, et ehitustööde eest on tasutud laenatud rahaga (kd II, tlk 85 pöördel86). Lisaks on hageja veenvalt selgitanud 25.07.2012 kokkulepe majanduslikku põhjendatust ja vajalikkust (kd I, tlk 154 pöördel-155). Kohus leiab, et tegemist ei ole majanduslikult ebaloogilise ja põhjendamatu olukorraga, kui rahalise kohustuse täitmine jääb isikule, kelle omanduses olnud asjale on kulutused tehtud. Kohtu hinnangul on pigem raske mõista seda, mis asjaoludel oleks pidanud jääma üle 2 miljoni euro suurune kulutus OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kuuluvatele hoonetele Sihtasutus P H kanda. Seda iseäranis olukorras, kus Sihtasutusega P H lõpetati üürileping 01.05.2012 ning esialgse plaani kohaselt pidi see üürileping kestma vähemalt 8 aastat (kd I, tlk 60). Kuivõrd plaanitud pikaajaline üürileping ei saanud teoks, siis mõistetavalt muutus oluliselt ka olukord ning üürilepingus kokkulepitu ei olnud enam kooskõlas tegelikkusega. Puudub loogiline põhjus, miks peaks kandma teisele isikule kuuluvate hoonete renoveerimiskulud isik, kes pidi algselt saama neid pikaajalise üürilepingu alusel kasutada, kuid olukorra muutumise tõttu ei osutunud see võimalikuks. Kohus on seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu avaliku korra ja heade kommetega. 25.07.2012 kokkuleppe tühistamine OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt TsÜS § 131 lg 1 sätestab, et esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Kostjad toovad esile, et vaidlusalune 25.07.2012 kokkulepe on tühistatud 16.11.2012 avaldusega (kd I, tlk 62 pöördel, tlk 119-121). Kostjad leiavad, et L T on rikkunud antud tehingu tegemisel lojaalsuskohustust, kuivõrd võttis OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) põhjendamatu rahalise kohustuse. Lisaks on esinenud huvide konflikt ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) huvide kahjustamine. Kohus on eespool asunud seisukohale, et 25.07.2012 kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu avaliku korra ja heade kommetega. Kostjad tuginevad antud juhul sisuliselt ühele ja samale asjaolule nii TsÜS § 86 kui ka TsÜS § 131 lg 1 tuginemisel. Hageja on õigesti juhtinud tähelepanu Riigikohtu praktikale, et üks ja sama asjaolu ei saa olla tühisuse aluseks TsÜS § 86 ja tühistamise aluseks TsÜS § 131 lg 1 järgi (kd I, tlk 156, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14007, p 32). Kohus tuvastas eespool, et avaliku korra ja heade kommetega vastuolu ei esinenud. Kohus kujundab siiski seisukoha ka selles osas, kas esineb TsÜS § 131 lg 1 sätestatud tühistamise alus, kuivõrd kostja vastuväidete kohaselt on rikkunud juhatuse liige oma seadusest tulenevat lojaalsuskohustust.

Kohus ei nõustu kostjate väitega, et tõendatud on lojaalsuskohustuse rikkumine ja huvide konflikti olukorras OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) huvide kahjustamine. Antud juhul on tõendatud, et ehitustööde eest on tasunud Sihtasutus P H ning kohus on eespool selgitanud, miks ei oma tähendust asjaolu, kas tasutud on laenatud või muul viisil saadud raha eest. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et ehitustööd viidi läbi hoonetes, mis olid OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kuuluva hoonestusõiguse oluline osa (kd II tlk 1 pöördel-2) ning vaidlus puudub selle üle, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) lõpetas üürilepingu 01.05.2012 (kd I, tlk 118) Sihtasutusega P H (kd I, tlk 118). Hageja on õigesti tähelepanu juhtinud sellele (kd II, tlk 158-159), et majanduslikult pole loogiline olukord, kus üürnik tasub ruumide renoveerimise eest väga arvestatavas summas ja ei saa neid tegelikult kasutada eesmärgipäraselt, sest üürileping lõpetati. Kohus nõustub, et sellises olukorras oleks 25.07.2012 kokkuleppe sõlmimata jäämine jätnud Sihtasutus P H põhjendamatult ilma väga arvestatavast summast. Kohus on seisukohal, et antud kokkuleppe puhul esineb majanduslik loogika, sest OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) jäid renoveeritud hooned hoonestusõiguse alusel ning Sihtasutus P H pidi saama rahalise hüvituse tema poolt tasutud ehitustööde eest. Seega ei ole tõendatud antud juhul L T poolt lojaalsuskohustuse rikkumine ega huvide konflikti situatsioonis OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) huvide kahjustamine. Kohus pole tuvastanud, et L T oleks rikkunud TsÜS § 35 sätestatud juhtorgani liikme kohustusi 25.07.2012 kokkuleppe allkirjastamisega. Kuivõrd esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi pole rikutud, siis ei ole õiguslikku tähendust ka 16.11.2012 avaldusel (kd I, tlk 62 pöördel, tlk 119-121), millega OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) soovis tühistada 25.07.2012 kokkulepet. Kohus on seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe ei ole tühistatud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt tehtud tühistamise avaldusega. Kohus ei ole tuvastanud ka muude tehingu tühisuste aluste esinemist. Seega asub kohus seisukohale, et 25.07.2012 kokkulepe ei ole tühine. 25.07.2012 kokkulepe on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja on seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Kostjad on seisukohal, et tegemist pole konstitutiivse ega üleüldse võlatunnistuseks kvalifitseeruva dokumendiga. Hageja leiab, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) poolt ehitustööde kulude hüvitamise kohustus tuleneb VÕS § 1042 lg 1, kuid pooled soovisid täiendavalt 25.07.2012 kokkuleppega luua iseseisvat õiguslikku alust kulude hüvitamiseks. Hageja selgitab täpsustavalt, et poolte vahel oli üürileping (kd II, tlk 66-70) lõppenud 01.05.2012 (kd I, tlk 118) ning seetõttu reguleerib poolte vahelist suhet lepinguväliste suhete regulatsioon. Kostjad vaidlevad vastu leides, et üürilepingu alusel oli välistatud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kohustus tasuda vaidlusaluste ehitustööde eest (kd II, tlk 3 pöördel - 4, 69). Kohus märgib, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06,

p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (3-2-1-149-11). Kohus analüüsib, kas ja millist tüüpi võlatunnistusega on tegemist 25.07.2012 kokkuleppe puhul. Esmalt märgib kohus, et dokumendi võlatunnistuseks olemist ei välista asjaolu, et see on allkirjastatud mõlema osapoole poolt. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu lahend nr 3-2-1147-15, p 13; nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-15, p 13, nr 3-2-1-103-16, p 18). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (Riigikohtu lahend nr 2-13-34922, p 12.1-12.2). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06 , p 17; nr 3-2-1-149-11, p 22). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-103-16 selgitanud järgmist. Võimalik on eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (p 16). Seega lasub hagejal tõendamiskoormis konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise osas. Kohus märgib, et 25.07.2012 kokkuleppe sõnastusest ei ole võimalik välja lugeda poolte tahet sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. See ei ilmne ka asjas tuvastatud asjaoludest. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus üks isik kandis teisele isikule kuulunud asjale tekkinud kulud ning 25.07.2012 kokkulepe väljendab poolte tahet hüvitada kulud esialgu kandnud isikule tema poolt kulude katteks tasutud summa. Kuivõrd praegusel juhul on tuvastatud, et poolte vahel lõppes parendatud asja üürileping 01.05.2012 (kd I, tlk 118) ning kulud kandnud isik ei saanud üürnikuna parendatud hooneid sisuliselt kasutada, siis tuleb jaatada üürniku poolt kantud kulude hüvitamise nõuet VÕS § 1042 lg 1 alusel. Kohus märgib, et sellist nõuet ei välista ka asjaolu, et ehitustööde leping (kd I, tlk 8-16) sõlmiti ajaliselt varem (30.12.2010) üürilepingust (mis sõlmiti 24.01.2011, kd II, tlk 66 pöördel). Antud juhul on tuvastatud, et poolte huvi oli algselt pikaajalise üürisuhte vastu (kd I, tlk 60), kuid see ei saanud teoks ja mõistetavalt muutis see oluliselt olukorda üürniku jaoks, kes oli teinud arvestatava kulutuse hoonete renoveerimisse arvestusega, et asub sinna tegutsema. Eeltoodut arvesse võttes on 25.07.2012 kokkuleppe puhul sisuliselt tegemist täiendava kinnitusega tekkinud ehitustööde kulude hüvitamise kohustuse olemasolu kohta ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Kokkuleppe sõnastus on sealjuures selge ja lihtne ning puudub kahtlus, et dokument väljendab tahet, et OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kohustub

tasuma ehitustööde eest isikule, kes need esialgu tasus. Sealjuures tulenes vastav kohustus juba VÕS § 1042 lg 1. Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-129-16, p 40). Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-06, p 15, nr 3-2-1-45-14, p 11) Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-103-16, p 20; nr 3-2-1-149-11, p 21; nr 3-2-145-14, p 12). Kohus leiab, et 25.07.2012 kokkuleppe võlatunnistusena käsitlemist ei välista ka see, kui poolte vahel ajaliselt varem sõlmitud üürilepingus oli teisiti reguleeritud kulude jaotus. Seadus ei keela pooltel kokku leppida varasemast teisiti. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et 25.07.2012 kokkulepe on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena ning selle aluseks olev nõue on tõendatud. Kostjad pole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis viitaksid nõude puudumisele. Kohus loeb tõendatuks nõude loovutamise hagejale (kd I, tlk 5-6). Seega on kohus tuvastanud, et 25.07.2012 kokkuleppest tulenes OÜ-le Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) rahaline kohustus, mille nõudeõigus kuulub antud hetkel hagejale. Viivise vähendamise nõue Kostja II on esitanud taotluse viivise vähendamiseks kuni 0 euroni. Kohus leiab, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-47-15 selgitanud, et VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-13, p 14). VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja II leiab, et viivise määr 0,25% päevas ei ole mõistlik määr, sest on kordades seadusjärgsest määrast suurem. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16, p 13). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, p 20, nr 3-2-1-87-10, p 12). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-11, p 17). Antud juhul on tegemist majandustegevuses tegutsevate isikutega, kelle vahel lepiti kokku viivise määr 0,25% päevas. Sealjuures ei ole käsitletav see tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes. Tõdemus, et kokkuleppeline viivise määr on kordades kõrgem seadusjärgsest määrast ei ole kohtu hinnangul piisav argument viiviste vähendamiseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul olla viiviste vähendamiseks asjaolu, et kohustatud isik on pankrotis. Vastavalt PankrS § 35 lg 1 p 6 lõpetatakse viiviste arvestamine pankroti väljakuulutamisest alates. Enne pankrotti enda kohustuste põhjendamatu mittetäitmine ei saa pankrotimenetluses tuua kaasa soodsamat

olukorda võlgnikule. Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-157-15, p 19). Antud juhul on rahalise kohustuse täitmisega viivitatud pikka aega, st 4,5 aastat (kd I, tlk 2; kd II, tlk 131 pöördel). Sealjuures on hageja vähendanud viivise nõuet oluliselt (kd I, tlk 2) ja nõuab seda samas summas põhivõlgnevusega. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, p 20). Kohus leiab, et antud juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada viivise määra või lugeda see ebamõistlikuks. Eeltoodu alusel ning arvestades, et nõude summa osas poolte vahel vaidlus puudub, on kohus seisukohal, et Osaühing Vangent Assets põhinõue 2 477 726,79 eurot, sissenõutavaks muutunud intresside nõue 213 653,16 eurot ning sissenõutavaks muutunud viiviste nõue 2 477 726,79 eurot, kõik kokku 5 169 106,74 eurot, OÜ Sillen Konsultatisooonid (pankrotis) pankrotimenetluses kuulub tunnustamisele tähtaegselt esitatud pandiga tagamata nõudena. PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostjate kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduste kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks kokku 5940 eurot, mille hulgas on riigilõiv 300 eurot ning palub need välja mõista hagejalt. Nimetatud summa hulgas pole käibemaksu. Avalduse kohaselt on lepinguline

esindaja õigusteenust osutanud kokku 47 h tunnitasu määraga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjad on leidnud, et hageja menetluskulud on põhjendamatult suured. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud osaliselt. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks tuleb lugeda 120 eurot ilma käibemaksuta. Sellist tunnitasu on põhjendatuks lugenud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13. Kohus on seisukohal, et antud vaidlus oli tavapärasest detailirohkem ja mahukam ning eeldas lepinguliselt esindajalt erinevatel õiguslikel alustel esitatud väidete ja vastuväidete analüüsi. Sellel põhjusel möönab kohus, et menetlusdokumentide koostamine käesolevas vaidluses võttis mõistetavalt tavapärasest rohkem aega. Oluline on ka see, et kostjad ise esitasid tavapärasest mahukamaid menetlusdokumente, milles esitatud väited vajasid sisulist analüüsi. Lisaks toimus tsiviilasjas kolm kohtuistungit 02.03.2018 (kestus 42 minutit), 10.10.2018 (kestus 5 h ja 12 minutit) ja 22.10.2018 (kestus 1 h ja 42 minutit). Lisaks kuulati tsiviilasjas üle ka tunnistajaid. 02.03.2018 kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis antud istung 42 minutit, mitte 1 h ja 20 minutit nagu hageja on menetluskulude nimekirjas väljendanud. Seega tuleb põhjendatud ajakuluks lugeda 42 minutit antud toimingu puhul. Ülejäänud osas loeb kohus eespool toodud asjaolusid arvestades hageja lepingulise esindaja toimingud põhjendatuks. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja toimingute kestus on kooskõlas menetluses esitatud dokumentide iseloomu ja mahuga. Kohus selgitab täiendavalt, et antud tsiviilasjas on olnud vajalik analüüsida tulenevalt kostjate vastuväidetest mh põhjalikult kriminaalmenetluses varasemalt koostatud mahukaid ja detailirohkeid protokolle. Kostjad on esitanud erinevatel õiguslikel alustel mahukaid vastuväiteid, millele vastamiseks on olnud vajalik põhjalikult analüüsida paralleelselt mitmeid erinevaid detailirohkeid tõendeid ja menetlusdokumente ning hinnata neid koosmõjus. Eeltoodu alusel vähendab kohus 38 minuti ulatuses hageja lepingulise esindaja toimingute mahtu ning loeb lepingulise esindaja põhjendatud toimingute mahuks 46 h ja 22 minutit ehk 46,37 h. Seega kujuneb hageja lepingulise esindaja põhjendatud tasuks 5564,40 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja tasule lisandub menetluskuluna riigilõiv summas 300 eurot. Kokku määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 5864,40 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks. Hageja on lisaks palunud kostjatelt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.