Hageja (vastustaja) KK (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Anu Toomemägi Kostja (apellant) KH (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
vastu
sundtäitmise
lubamatuks
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 29. juuni 2018. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud KHu kanda.
3.Rahuldada KKi taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
Määrata kindlaks KHu poolt KKile hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista KHult KKi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 96 eurot (käibemaksuga).
5.KHul tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
1(8)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KK (hageja) esitas 24. juulil 2017 Pärnu Maakohtule hagi KHu (kostja) vastu täiteasjas nr 176/2017/1061 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt kinnitati Pärnu Maakohtu 8. mai 2017. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-3412 hageja ja kostja kui RKi seadusliku esindaja vahel kompromiss. Kokkulepitud menetluskulude jaotuse kohaselt jäid poolte menetluskulud poolte endi kanda, kuid hageja kohustus kostjale menetluskulude katteks üle andma mobiiltelefoni HuaweiY5-WHL Lotte ja laste jalgratta Capriolo hiljemalt 15. juunil 2017. Juhul kui kostja nimetatud asju tähtaegselt üle ei anna, kohustus hageja tasuma kostjale 400 eurot.
3.Hageja soovis täita kohtumäärust ja saatis sel eesmärgil kostjale 13. juunil 2017 e-kirja, milles andis teada, et soovib 14. juunil 2017 kell 17.15 nõutud asjad üle anda. Kostja vastas sellele 14. juunil 2017 e-kirjaga, et 15. juunil 2017 ei ole teda Pärnus, kuna asub Tallinna kodus ega saa Pärnus asju vastu võtta. Hagejal ei olnud töökoormuse tõttu võimalik nii kiiresti reageerida ja kostja soovitud ajal asju Tallinnasse viia, samuti oli kostja näidatud kellaajal 13.00 hagejal tööaeg. Hageja pöördus koheselt peale teate saamist oma lepingulise esindaja Anu Toomemägi poole, kes omakorda võttis asjade üleandmise võimalikuks tegemiseks ühendust kostja lepingulise esindaja Kaire Ausiga. Viimane andis 15. juunil 2017 e-kirja teel teada, et asjad saab üle anda siiski vaid Tallinnas ning kostja ei ole kedagi volitanud asju vastu võtma. Kuna 14. juuni 2017 kostja e-kiri sisaldas teavet, et 16. juunil 2017 saabub kostja Pärnu koju aadressile xxxxxxxx, siis otsustas hageja asjad sellele aadressile postitada Omniva kulleriga. Omniva kuller üritas kostjale pakki kätte anda 17. juunil 2017, kuid kostja keeldus pakki vastu võtmast. Järgmisena saatis kostja e-kirja, kus tuletas hagejale meelde vajadust tasuda 400 eurot leppetrahvi määruses märgitud asjade üleandmata jätmise eest. 28. juunil 2016 pöördus kostja kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks ning asjas alustati täitemenetlus täiteasjas nr 176/2017/1061.
4.Hageja esitas 6. juulil 2017 kaebuse kohtutäituri tegevusele. Kohtutäitur kutsus pooled kaebuse läbivaatamiseks 18. juulil 2017 kohtutäituri büroosse. Asja läbivaatamise käigus pooled kompromissi ei sõlminud ning kohtutäituri avaldatud teabe kohaselt ei ole tal alust kaebust rahuldada (vastav otsus tehakse hiljem kirjalikus vormis), mistõttu täitemenetlust ei lõpetatud. Kohtutäitur ei olnud hagiavalduse esitamiseni teinud kirjalikku otsust kaebuse rahuldamata jätmise kohta, kuid suulise teabe kohaselt ei saa tema kaebust rahuldada ning hagejal tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole.
5.Tegemist on TsMS § 221 lg 1 olukorraga, nõue tuleb lugeda täidetuks läbi kostja vastuvõtuviivituses olemise VÕS § 119 lg 1 mõistes. Määruse täitmise eelduseks on kostja poolt asjade vastuvõtuks vajalike tingimuste loomine juhul, kui hageja teeb omapoolse kohustuse täitmiseks kõik mõistlikult võimaliku. Kohtumääruses ei ole märgitud asjade üleandmise kohta ning hageja poolt on mõistlik eeldada, et
2(8)
kohtumääruses nimetatud asjad antakse üle Pärnu linnas, kus kohtumääruse tegemise ajal oli nii hageja kui ka kostja elukoht. Hageja ei olnud kohustatud järgnema asjadega mistahes kohta, kus kostja ennast nimetab olevat seisuga 15 juuni 2017. Kohtumäärusest nähtuvalt olid just konkreetsed asjad mõeldud menetluskulude hüvitisena. Hagejal olid asjad olemas ja kirjavahetusest nähtuvalt soovis hageja kohtunõuet täita.
6.Kostja avaldatud teabe kohaselt pidi ta tagasi tulema Pärnusse 16. juunil 2017. Kostja käitumisest saab teha järelduse, et kostja tegi hagejale võimatuks kohtumäärusega pandud kohustuse täitmise (kostja kolis ette teatamata mõneks päevaks Tallinnasse ning keeldus andma volitust asjade vastuvõtmiseks oma lepingulisele esindajale, teades, et hagejal ei ole võimalik 15. juunil 2017 Tallinnasse tulla).
7.Hageja on teinud mõistlikke pingutusi, et anda asjad üle õigeaegselt või vähemalt esimesel võimalusel peale tähtaja möödumist. Kostja ei ole soovinud asju vastu võtta, vaid on põhjendamatult asendanud oma õiguse asjade saamiseks 400 euro suuruse tasunõudega. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagiavaldus on põhjendamatu ja pahatahtlik, hageja ei ole haginõuet tõendanud asjakohaste tõenditega ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses.
9.Kompromissi kohaselt oli hagejal asjade üleandmiseks aega 41 päeva. Nimetatud ajavahemik oli kokkulepitud pikemalt selleks, et hageja ja kostja saaksid omavahel aegsasti kooskõlastada asjade üleandmise päeva. Hageja ei võtnud kostjaga ühendust varem kui kaks päeva enne tähtaja saabumist. Kostja vastas hageja e-kirjale, et viibib Tallinnas xxxxxxx millisele aadressile saanuks hageja soovi korral kostja nimetatud kuupäeval ja kellaajal asjad toimetada, kuid hageja seda ei teinud. Seega ületas hageja asjade üleandmiseks kokkulepitud tähtaja, mille möödumisel kohustus kostjale tasuma 400 eurot.
10.Hageja viited selle kohta, nagu oleks hagejal puudunud kostja tõttu võimalus esemeid tähtaegselt üle anda, on ebaõige. Kostja oli kogu asjade üleandmiseks kokkulepitud perioodi jooksul hagejale kättesaadav vastavalt poolte vahel kokkulepitud tingimustele, ei varjanud ennast ega hoidnud hageja eest kõrvale. Peale kokkulepitud tähtaja möödumist keeldus kostja esemeid vastu võtmast, sest esemete üleandmiseks kokkulepitud 41 päeva oli möödas ning kostja ei pidanud neid enam vastu võtma. Kostja ei keeldunud kokkulepitud tähtajal kordagi hagejalt esemeid vastu võtmast.
11.Hageja väide, et ta viivitas esemete üleandmisega viimase hetkeni seetõttu, et hageja ja kostja ühine tütar saaks neid hageja juures viibides kasutada, on ebaõige. Menetlusosaliste ühine tütar ei viibinud ajavahemikus 5. maist kuni 15. juunini 2017 kordagi hageja juures ega kasutanud kõnealuseid esemeid. Hageja soovis 2017. a suve jooksul vaid ühel korral veeta aega tütrega, ülejäänud kordadel on hageja lapse enda juurde võtmisest keeldunud. Seega puudus hagejal igasugune põhjus viivitada asjade üleandmisega.
12.Vastupidiselt hagiavalduses väljendatule ei olnud kokkulepet, et hageja annab kostjale esemed üle Pärnu linnas kokkulepitud tähtajale kahel eelneval või viimasel päeval. Kokkulepet sõlmides luges hageja koos oma lepingulise esindajaga kokkuleppe teksti korduvalt läbi ning allkirjastas selle, millega kinnitas, et on kokkuleppega nõus sellises sõnastuses.
13.Hageja on aastaid teadlik sellest, et kostja viibib koos tütrega aeg-ajalt Tallinnas elukaaslase kasutuses olevas korteris. Maakohtu otsus
3(8)
14.Pärnu Maakohus rahuldas hagi 29. juuni 2018. a otsusega ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 176/2017/1061 lubamatuks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras kindlaks menetluskulude suuruse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 510 eurot ja viivise sellelt.
15.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas hageja rikkus 8. mai 2017. a kohtumääruses sätestatud kohustust anda hiljemalt 15. juunil 2017 kostjale üle mobiiltelefon HuaweiY5-WHL Lotte ja laste jalgratas Capriolo või on kohustuse täitmata jätmise põhjuseks kostja vastuvõtuviivitus.
16.Maakohus nõustus hagejaga, et kostja oli vastuvõtuviivituses võlaõigusseaduse (VÕS) § 119 mõistes. Kohtumäärusega kinnitatud kompromissi täitmiseks tuli hagejal mobiiltelefon ja jalgratas kostjale üle anda hiljemalt 15. juunil 2017. Seega oli kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Sõna „hiljemalt“ viitab sellele, et hagejal oli õigus kohustus täita ka enne tähtpäeva saabumist, kuid see ei võtnud hagejalt õigust täita kohustus määratud tähtpäeval. Kostja etteheide, et hageja ei võtnud kostjaga varem ühendust, on asjakohatu. Kohus juhtis tähelepanu, et kohtumääruse kohaselt oli poolte kompromisslepingus ka asjade üleandmise asemel raha maksmise kohustuse tähtpäevaks 15. juuni 2017, kuid kohtumääruse resolutsioonist on see kuupäev välja jäetud. Seega saab eeldada, et kokkuleppe kohaselt tekkis hagejal kohustus maksta ja kostjal õigus nõuda 400 euro tasumist juhul, kui kostja ei ole asju üle andnud 15. juunil 2017 kell 24.00.
17.Hagile lisatud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja pakkus kohustuse täitmist õigel ajal, teatades sellest kostjale ette kaks päeva. Kohtumääruses ei olnud märgitud kohta, kus hageja peaks kostjale asjad üle andma. Kohtumääruses ei olnud ka sätestatud, et pooled lepivad asjade üleandmise koha omavahel kokku täiendavalt.
18.Arvestades VÕS § 85 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2 sätestatut, leidis maakohus, et tõlgendades poolte kokkulepet VÕS § 29 sätestatu kohaselt, ei saa mõistlikult järeldada, et pooled leppisid kokku asjade üleandmises elatise asjas hagejaks olnud lapse seadusliku esindaja igakordses viibimiskohas. Mõistlikult saab eeldada, et asjade üleandmise kohustuse täitmise kohana peeti silmas elatise hagiavalduses kohtule teatatud ja kompromissi kinnitamise kohtumäärusesse märgitud lapse ja tema seadusliku esindaja elukoha aadressi Pärnus, xxxxxxxx. See on kostja rahvastikuregistris registreeritud elukoha aadressiks siiani. Samuti on hageja elukoht Pärnus.
19.Kokkuleppest nähtuvalt oli hagejal kohustus asjad üle anda, kuid kostjal ei olnud kohustust minna asjadele järele. Seega mõistlikult ei saa kokkuleppest järeldada poolte tahet täita kohustus VÕS § 85 lg 2 p 2 kohaselt asjade asukohas - võlgniku elukohas. Kohus leidis, et tavalise keskmise mõistliku inimese arusaama kohaselt tuli kohustus täita kostja elukohas. Kostja väide, et hageja on aastaid teadlik sellest, et kostja viibib koos tütrega aeg-ajalt Tallinnas elukaaslase kasutuses olevas korteriomandis, ei tähenda, et kostja võis ja pidi kokkuleppe sõlmimisel sellega arvestama, et lapse ja kostja elukoht on Tallinnas ja sellest tulenevalt kohustuse täitmise kohaks võib olla ka Tallinn. Heas usus käitumise korral pidanuks kostja sellele võimalusele kokkuleppe sõlmimisel ise viitama.
20.VÕS § 85 lg-st 3 tuleneb, et kui kostja soovis kohustuse täitmist väljaspool kohtumenetluses teatatud elukohta, kannab ta kohustuse täitmise viibimise riski ega saa kohustuse tähtaegselt täitmata jätmise korral kasutada teise poole suhtes lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Lisaks ei ole kostja esile toonud, et ta pakkus hagejale asjade Tallinnasse toomisega tekkivate lisakulude hüvitamist.
21.Maakohus leidis, et hageja tegi mõistlikult kõik endast oleneva, et anda esemed kostjale üle õigeaegselt, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja tegevus, erinevalt kostja käitumisest selles võlasuhtes, on olnud kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu
4(8)
põhimõttega. Hageja, saades teada, et kostja ei saa tema poolt pakutud ajal esemeid vastu võtta, üritas esemeid kätte toimetada poolte esindajate vahendusel kostja esindaja kaudu. Selliselt esemete üleandmine ei õnnestunud, kuna kostja esindaja teatas, et tal puudub volitus esemete vastuvõtmiseks ning kohutus tuleb täita Tallinnas. Kostja teatas hagejale, et 16. juunil 2017 saabub ta Pärnu koju aadressile xxxxxxx. Hageja üritas esemed kostjale kätte toimetada viimati nimetatud aadressil Omniva kulleriga 17. juunil 2017, s.o kahepäevase viivitusega, kuid kostja õigustamatult keeldus pakki vastu võtmast. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja sellisest käitumisest järelduvalt kostjal ei olnudki huvi esemete vastuvõtmiseks ning ta keeldus hagejalt esemeid vastu võtmast, et saada selle asemel rahalist hüvitist. Selline käitumine on kohtu hinnangul vastuolus VÕS § 6 lg 1 sätestad hea usu põhimõttega.
22.Maakohus ei tuvastanud hagejapoolset tahtlust või rasket hooletust (VÕS § 119 lg 2). Heatahtliku suhtumise ja koostöövalmiduse korral oleks kostjal olnud võimalik volitada kedagi enda asemel asju hagejalt vastu võtma. Kostja ise on takistanud hagejal kohustuse täitmist kokkuleppest tuleneval ajal ja kohas, on seejärel õigustamatult keeldunud täitmist vastu võtmast, mistõttu on tema poolt asjade üleandmise kohustuse asendamiseks ettenähtud rahalise hüvitise sissenõudmiseks täitemenetluse alustamine selgelt pahatahtlik. Apellatsioonkaebus
23.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kulud hageja kanda.
24.Kostja hinnangul ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et asjas tuleb mõistlikult eeldada esemete üleandmise kohana kostja Pärnus asuvat elukohta, põhjusel, et kostja ei viidanud kokkuleppe sõlmimisel, et tema elukoht on Tallinnas. Kostja ei teadnud millal hageja kavatseb määruses märgitud esemed talle üle anda. Samuti ei teadnud kostja, et viibib Tallinnas just neil päevadel, milliseks hageja planeerib esemete üleandmist. Hageja viivitas meelega esemete üleandmisega ega teavitanud kostjat, et kavatseb just 2 päeva enne tähtaja lõppemist esemed üle anda hagejale. Hagejal oli esemete üleandmiseks piisav ajavaru ja võimalus, kuid puudus huvi tähtaja jooksul õiguspäraselt esemeid üle anda. Samuti ei teavitanud hageja kostjat mõistlikult ette, et kavatseb esemed anda üle viimaste päevade jooksul. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal oleks alates kohtumääruse jõustumisest kuni üleandmiseks kokkulepitud viimase tähtpäevani olnud takistusi omapoolse toimingu sooritamiseks.
25.Meelevaldne on kohtu järeldus sellest, et kostja pidi kokkuleppe sõlmimisel teavitama hagejat sellest, et viibib 13. ja 14. juunil 2017 Tallinnas. Kostja eemalolek Pärnust ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajal planeeritud ning kostjal oli võimatu hagejat ette teavitada just nendel päevadel Pärnust eemal viibimisest.
26.Kostja on seisukohal, et ta ei olnud vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt on võlausaldaja vastuvõtuviivituses, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud kostjast tulenevat asjaolu, mille tõttu hageja ei saanud esemeid kostjale üle anda. Asjaolu, et hageja soovis isiklikult kostjale anda kokkulepitud esemed üle tema poolt määratud päeval, millal kostja ei viibinud Pärnu linnas, ei ole kostja arvates esemete vastuvõtmisest keeldumine ega üleandmise takistamine (koostöö mittetegemise mõttes). Hagejal oli võimalik esemed kostjale kättesaadavaks teha nt hoiustamisega või esemete kostja Pärnu linnas xxxxxxx elukohta viimisega ka kokkulepitud tähtaja viimasel päeval, s.o 15. juunil 2017, kuid hageja seda ei teinud. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja määras ilma läbirääkimiseta kindlaks
5(8)
tähtpäeva ja kellaaja, mis kostjale perekondlikest asjaoludest tulenevalt ei sobinud. Kostja omalt poolt pakkus välja määratud tähtaja viimase päeva, s.o 15. juuni 2017 kell 13.00, millest hageja ei keeldunud, vaid kirjutas kostjale üleandmise tähtaega lõpetaval päeval, et annab esemed kostjale üle tähtajale järgneval päeval. Kostja enda pakutud ajal, s.o 16. juunil 2017, asju üle ei andnud.
27.Kohus ei selgitanud ega põhjendanud miks kohtumääruse täitmine oli hageja jaoks võimatu kolmanda isiku poolt või hoiustamisega. Kohus on sellekohased kostja väited jätnud tähelepanuta. Samuti on kohus ebaõigesti tõlgendanud kostja esindaja poolt hageja esindajale edastatud kirja, asudes seisukohale nagu oleks kostja esindaja teatanud, et kohustus tuleb täita Tallinnas. Vastupidiselt kohtu tõlgendusele andis kostja esindaja teada, et kostja viibib kirja kirjutamise hetkel Tallinnas xxxxxxx ja saab seal asjad vastu võtta. Meelevaldne on sisustada nimetatud e-kirja nõudena kohustuse täitmise koha mõttes.
28.Samuti jääb arusaamatuks kohtu seisukoht sellest, nagu oleks kostja keeldunud õigustamatult esemete vastuvõtmisest. Hageja edastas kulleriga esemed kaks päeva peale kokkulepitu tähtaja lõppu ja kostja ei pidanudki esemeid vastu võtma, sest kokkulepe oli esemete üleandmiseks hiljemalt 15. kuupäevaks. Arusaamatuks jääb, miks hageja ei edastanud koheselt, kui kostja teavitas enda Tallinna asukohast, esemeid kulleriga kostjale.
29.Vastupidiselt kohtu arvamusele on hageja eksinud hea usu põhimõtete vastu kokkuleppe täitmisel, mitte kostja, kes reageeris koheselt kostja e-kirjadele. Kostja toimis heas usus eeldades, et ka hageja teeb enda poolt kõik võimaliku esemete õigeaegseks üleandmiseks. Oluline on siinkohal asjaolu, et mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei saanud hageja kostjalt eeldada kostja viibimist puhkuste perioodil kõigi 37 päeva jooksul Pärnu linna piires. Seesugune eeldus oleks vastuolus isiku liikumisvabaduse põhimõtetega ja ilmselgelt põhjendamatult koormav. Hagejal olid kõik võimalused teavitamaks kostjat aegsasti planeeritavast esemete üleandmise päevast. Vastustaja seisukoht
30.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
32.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
33.Kostja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud maakohtus esitatud seisukohti. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et maakohus on käsitlenud hageja esitatud nõude maksmapandavuse eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hagi vaatamata kostja vastuväidetele rahuldada. Pidades muu hulgas silmas asjaolusid, milles poolte vahel esimese astme kohtus vaidlus puudus, peavad maakohtu järeldused paika nii 8. mai 2017. a kohtumääruses sätestatud kohustuse täitmise aja ja koha
6(8)
kindlaksmääramise kui ka kostja vastuvõtuviivituse tuvastamise osas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kompromissi täitmiseks tuli hagejal mobiiltelefon ja jalgratas kostjale üle anda hiljemalt 15. juunil 2017. See tähendab, et hagejal oli õigus kohustus täita ka enne tähtpäeva saabumist, kuid see ei võtnud hagejalt õigust täita kohustus määratud tähtpäeval. Samuti on kolleegium maakohtuga ühte meelt selles, et kuivõrd mõlema poole ja ka lapsele elukoht on Pärnus, on VÕS § 29 ja § 85 lg 1 ja lg 2 p 2 järgi mõistliku arusaamaga kooskõlas tõlgendus, mille järgi tuli lapsele mõeldud esemed anda üle kompromissi kinnitamise kohtumäärusesse märgitud lapse ja kostja elukoha aadressil Pärnus, xxxxxxxxxxx, mitte aga kostja igakordses viibimiskohas. Õige on maakohtu järeldus, et poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja on teinud mõistlikult kõik endast oleneva, et anda esemed kostjale üle õigeaegselt, õiges kohas ja õigel viisil ning seepärast kannab VÕS § 85 lg-st 3 järgi kohustuse täitmise viivituse riski kostja. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja puiklemisest asju vastu võtta võib järeldada, et kostja oli kaotanud tegelikkuses huvi esemete vastu ning on keeldunud hea usu põhimõtet rikkudes neid vastu võtmast, eesmärgiga saada esemete asemel rahalist hüvitist.
34.Eelnevat kokkuvõttes ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks.
35.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
36.Hageja esitas 10. jaanuaril 2019 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud 96 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi 1 tunni ulatuses tunnitasuga 96 eurot (käibemaksuga). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusele vastuse koostamises. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub hageja menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Kostja oma seisukohta hageja menetluskulude osas ei esitanud.
37.Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele on põhjendatud ja vajalik menetluskulu nimekirjas märgitud ulatuses. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 96 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 96 eurot (käibemaksuga).
7(8)
38.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.