XX hagi Y AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise, töölepingu lõpetamisest tuleneva hüvitise, kahjuhüvitise ning viivise väljamõistmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2018.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Y AS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 440,33 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Y AS (registrikood XXXXXXXX), tehinguline esindaja Mari Rask Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Anneliis Räpo
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 31.10.2018.a otsus jätta muutmata.
Jätta XX ́i maakohtu menetluskuludest 98,52% Y AS-i kanda ning Y AS-i maakohtu menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Y AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
1(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas kostja vastu Harju Maakohtusse hagi, milles palus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist, töölepingu lõpetamist töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitise 10 978,82 eurot, kahju 780 eurot ning viivise väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.07.2011.a töölepingu, mille kohaselt asus hageja tööle Learjet 60 piloodi ametikohale täistööajaga ning tähtajatult. Töölepingus kohustus tööandja (kostja) tasuma seaduses ettenähtud või tööandja poolt määratud juhtudel töötaja tööks vajalikud väljaõppe- ja täiendõppekulud ning võimaldama töötajale regulaarselt läbida maapealset- ja lennukoolitust ning pakkuma vajalikku koolitust liinipiloodi litsentsi säilimiseks ja katma sellega seonduvad kulud. Selleks, et hagejal oleks võimalik täita töölepingus sätestatud ametikohustusi, pidi hageja läbima iga-aastase täiendkoolituskursuse, mida viiakse läbi Ameerika Ühendriikides. Hageja oli vastava treeningu/koolituse iga-aastaselt läbinud ning seeläbi ei olnud hageja kõnealune liinipiloodi tüübipädevus alates selle omandamisest 2008.a kunagi lõppenud. Kõik koolitusega, koolitusel osalemisega ning tüübipädevuse pikendamisega seotud kulud tasus lepingu kehtivuse ajal kostja (s.o kuni 2017. aastani). Nii nagu alati, pidi hageja ka aastal 2017 vastava täiendkoolituskursuse läbima enne, kui tüübipädevus aegub, kuna vastasel juhul oleks hageja kaotanud õiguse piloodina tegutseda. Alates 2017.a augustikuust tuletas hageja vastavat asjaolu korduvalt meelde kostjale. Hageja selgitas, et tema liinipiloodi pädevus hakkab aeguma ning palus kostjal teada anda, millal on hagejale määratud kordusõppe aeg. 10.08.2017.a palus kostja hagejal alustada avalduse täitmist (dokumentide üleslaadimist) täiendkoolituskursusel (s.o recurrent training) osalemiseks. Seejuures teavitas kostja hagejat ka sellest, et vastav koolitus toimub 2017.a septembrikuus. 15.09.2017.a teavitas kostja hagejat, et kõnealuse treeningu aeg on broneeritud hoopis 23.10.2017.a ning kõigi eelduste kohaselt toimub väljalend Atlantasse 21.10.2017.a. 25.09.2017.a tuletas hageja kostjale meelde, et ta ei ole saanud kinnitust korduva koolituse toimumise kohta, olgugi, et ta on vastava avalduse jaoks kõik vajalikud dokumendi esitanud juba 11.08.2017.a. Kostja kinnitas hagejale, et koolituse toimumine on kinnitatud alates 11.09.2017.a, kuid „lennupiletid soetatakse hilisemas staadiumis“. Samuti edastas kostja hagejale koolitust korraldava ettevõtte kinnituse, mille järgi pidi hageja osalema Ameerika Ühendriikides, Atlanta osariigis toimuval korduval koolitusel perioodil 23.10.2017-27.10.2017.a. Tulenevalt asjaolust, et tööandja ei olnud 01.10.2017.a seisuga taganud hagejale võimalust pikendada liinipiloodi tüübipädevust, s.o läbida vastavat koolitust, aegusid hageja load/pädevused (s.o OPC, UPRT, LPC, LVTO ja hinnang). Seega ei olnud hagejal alates 01.10.2017.a võimalik piloodi ametiülesandeid täita. 03.10.2017.a kutsus kostja esindaja hageja ettevõtte kontorisse ning palus tal allkirjastada kaks tööandja poolt eelnevalt ette valmistatud dokumenti. Esimene neist oli töötaja nimel koostatud puhkuseavaldus põhipuhkuse võimaldamiseks perioodil 01.10.2017-20.10.2017.a. Lisaks puhkuseavaldusele palus kostja hagejal allkirjastada töölepingu nr 0081 lisana vormistatud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, mille kohaselt sätestavad tööandja ja töötaja liinipiloodi tüübipädevuse uuendamise koolituse kuludega seonduva 1-aastase siduvusaja. Töötaja keeldus ka selle dokumendi allkirjastamisest. Vastavat kokkulepet ei olnud kostja ja hageja kunagi varem (s.o aastatel 2011-2017) sõlminud. Hageja keeldumine baseerus peamiselt sellele, et tüübipädevuse
2(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 säilitamiseks mõeldud koolitus on möödapääsmatu selleks, et töötaja saaks oma tööülesandeid täita ning seeläbi ei ole selle koolitusega, koolitusele minemisega ja asukohariigis viibimisega seotud kulud mõistlikud kulud töölepingu seaduse § 34 lg 1 ja töölepingu nr 0081 p 5.8 mõttes. Seega ei ole tüübipädevuse tagamisega seotud koolituskulud lisakulud, mille osas tuleb kõne alla koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine. Tulenevalt tervise halvenemisest oli hageja perioodil 04.10.2017.a kuni 13.10.2017.a töövõimetu. Hageja teavitas sellest ka kostjat. 06.10.2017.a edastas hageja kostjale nõudeavalduse töölepingu täitmiseks. 13.10.2017.a vastas kostja hageja nõudeavaldusele, öeldes, et töötaja on siiski sunnitud allkirjastama töölepingu lisa, kuna vastasel juhul ütleb kostja pooltevahelise töölepingu üles. Pärast tervenemist soovis hageja tööle naasta, edastades selle kohta vastava teavituse ka tööandjale. Paraku ei kindlustanud kostja hagejat kokkulepitud tööga ega andnud ka selgeid ja õigeaegseid korraldusi mistahes muude tööülesannete täitmiseks. Seejuures ei olnud hageja endiselt nõus tööandja poolt koostatud lisakokkulepet allkirjastama. 18.10.2017.a esitas kostja hagejale veel kord küsimuse, kas hageja oleks nõus koolituskulude kokkuleppe allkirjastama juhul, kui sellest jäetakse välja lause sõnastuses „Töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui tööandja ütleb töölepingu enne siduvusaja möödumist üles töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu“. Hageja vastas tööandjale, et ta ei ole nõus lisakokkulepet allkirjastama isegi ilma selle lauseta, kuna kokkulepe on vastuolus pooltevahelise töölepingu ja kehtiva töölepingu seadusega. 24.10.2017.a edastas kostja esindaja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Hageja kostjapoolse töölepingu ülesütlemisega ei nõustunud ning oli seisukohal, et lepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik alus. Seeläbi leidis hageja, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale töölepingu seaduses sätestatud kolme kuu keskmise töötasu ning kohtueelse menetlusega seotud õigusabikulude kandmisega tekitatud kahju. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul pidi töötaja ise tagama oma kvalifikatsiooni vastavuse ja säilimise töölepingus kokkulepitud tehtavale tööle. Võttes arvesse tüübipädevuse koolituse suurt maksumust, on lennufirmad pakkunud pilootidele tüübikoolituse võimalust ja katnud ka koolitusega seotud kulud, sõlmides reeglina koolituse kohta koolituskulude hüvitamise kokkuleppe. Ka kostja oli varasematel aastatel otsustanud pakkuda pilootidele tüübipädevuse koolitust ja katta sellega seotud kulud, kuid koolituskulude hüvitamise kokkulepet ei sõlminud, kuigi seda võimaldas pilootidega sõlmitud tööleping. 18.05.2017.a määrati äriühingu nõukogu poolt ametisse uus üheliikmeline äriühingu juhatus. Äriseadustik sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Eeltoodust tulenevalt analüüsis uus juhatus äriühingu majandusseisu ja senist praktikat ning asus seisukohale, et pilootidele tüübikoolituse kulude hüvitamine ilma koolituskulude kokkuleppeta on äriühingule ebamõistlikult kulukas ja majanduslikult kahjulik. Nimelt ei ole pilootidele omistatud tüübipädevus kuidagi seotud kostja äriühinguga, tüübipädevus omistatakse nimeliselt piloodile, piloodil on õigus igal ajal öelda korraliselt üles tööleping kostjaga ja kasutada talle kostja poolt kinnimakstud tüübipädevust kostja konkurentide juurde tööleasumiseks. Äriühingu tegutsemisaja jooksul oli äriühingust omal soovil lahkunud palju piloote, omades kostja poolt kinnimakstud Learjet 60 tüübipädevust. Ainult 2017.a esimese nelja kuuga lahkus 4 pilooti, kellel oli kehtiv tüübipädevus, mistõttu oli tekkinud kostja äriühingule oluline kahju. Juhatus otsustas, et kostja pakub ka edaspidi pilootidele tüübikoolituse võimalust ja kannab kulud, kuid seda vaid koolituskulude kokkuleppe sõlmimise korral. Hageja võeti tööle konkreetse lennukitüübi Learjet 60 piloodi ametikohale. Vastavalt lennundusseadusele on piloot kohustatud omama vastava lennukitüübi pädevust, et tal oleks õigus seda tüüpi lennukit juhtida. Tööle asudes oli hagejal Learjet 60 lennukitüübi pädevus. Hageja Learjet 60 lennukitüübi pädevus lõppes 01.10.2017.a, mistõttu
3(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 hagejal ei olnud võimalik enam täita töölepingus kokkulepitud tööülesandeid. Sellest tulenevalt oli muutunud võimatuks töösuhte jätkumine, mis oli töölepingu lõppemise alus. Kostja oli seisukohal, et hagejale lennuki tüübikoolituse tagamine ei olnud kostja seadusest tulenev kohustus. Vastavalt seadusele pidi tööandja tasuma töötaja teadmiste ja oskuste arendamiseks vajalikud kulud, kui need lähtuvad ettevõtte huvidest. Võttes arvesse kostja kõiki katseid lahendada tekkinud olukord mõlemaid pooli rahuldavalt ja hageja keeldumist kõigist ettepanekutest, oli 2017.a oktoobri lõpuks selge, et hagejal puudus vajalik pädevus ehk kvalifikatsioon töölepingus kokkulepitud töö tegemiseks, mistõttu ei saanud enam mõistlikult eeldada töösuhte jätkamist. Kostjal ei olnud pakkuda hagejale ka teist tööd, mistõttu otsustas kostja hageja töölepingu üles öelda. Kostja saatis hagejale 24.10.2017.a töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles töölepingu üles 24.10.2017 TLS § 88 lg 1 alusel seoses töö tegemiseks nõutava kvalifikatsiooni (Learjet 60 lennuki tüübipädevuse) puudumisega. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus leidis, et tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulud ei ole lisakulud TLS § 34 lg 1 mõttes, vaid tegemist olid töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste kinnistamiseks ning tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolitusega. Pooled ei olnud töölepingus kokku leppinud tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulude tasumise korda ega kordagi varem sõlminud selle kohta siduvusaja kokkulepet. Töölepingus olid pooled vaid sätestanud, et piloodi kohustus on omada kehtivat ametpiloodiluba või liinipiloodiluba ning piloodina omada kehtivat liinipiloodiluba. Kehtiva tüübipädevuse nõuet ei olnud pooled töölepinguga töötajale pannud. Töölepingu sõlmimisel oli mõlemale poolele teada, et töötaja peab igal aastal läbima tüübipädevuse kordusõppe, samuti oli teada ka see, et kordusõppekoolitused on kallid. Kuivõrd pooled töölepingu sõlmimisel ei pidanud vajalikuks mingeid täiendavaid kokkuleppeid sõlmida, leidis kohus, et töölepingut sõlmides olid mõlemad lepingupooled seisukohal, et tegemist ei ole tööandja lisakuludega, vaid tööks vajalike täiendõppekuludega ning nende tasumine on kostja kui tööandja kohustus. Maakohus leidis, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine oli tühine. TLS § 104 lg 1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 106 kohaselt võib töötaja 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse kehtiva ülesütlemise vaidlustamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, välja arvatud, kui tööandja ütles lepingu üles töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu. TLS § 107 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus jõudis järeldusele, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine oli tühine, kuna oli hea usu põhimõtte vastane. Kogu augusti ja septembrikuu vältel ei selgitanud kostja hagejale (ega ka teistele pilootidele), et tööandja seisukoht on tüübipädevuse korduskoolituse kulude tasumise osas muutunud ning edaspidi tuleb pooltel sõlmida siduvusaja kokkulepe. Tööandja kinnitas hagejas veendumuse, et koolitus toimub, ja et koolituse korraldamine ning selle eest tasumine toimub endistel tingimustel. Alles siis, kui töötaja tüübipädevus oli aegunud, tal ei olnud enam õigust piloodina lennata ning töötaja oli seatud seega nn „võta või jäta“ sundolukorda, selgitas tööandja oma muutunud seisukohti ja nõudis siduvuskokkuleppe allkirjastamist. Selline tööandja käitumine töötaja suhtes oli kohtu hinnangul vastuoluline ning eksitav, töötaja suhtes lugupidamatu ja temaga mittearvestav, töötajaga suheldi selgelt jõupositsioonilt ning teda survestades. Selline käitumine
4(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 ei olnud kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus leidis, et isegi, kui asuda seisukohale, et tüübipädevuse kordusõppekulud on lisakulud, ei olnud antud asjaoludel töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 alusel kooskõlas hea usu põhimõttega ja tuli tühistada. Kohus lõpetas pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 24.10.2017.a. Maakohus rahuldas osaliselt hageja kahju hüvitamise nõude, mis tulenes kohtueelses menetluses õigusabiteenuse kasutamisest. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus leidis, et seaduses sätestatud eeldused kahju tekkimiseks olid täidetud ning õigusabi kasutamine oli tõendatud summas 540 eurot. Kohus jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata 240 euro ulatuses. Viimaseks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 20.11.2017.a kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata võlgnevuselt (s.o hüvitisnõudelt ning kahjunõudelt kogusummas 11 518,82 eurot). Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses ning jätta hagi tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 28 lg 2 p 5 ja TLS § 34 lg 1 ja lg 5 sätteid, samuti jättis kohus arvestamata kostja esitatud tõendid ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et lennuki tüübikoolitus ei olnud kostja kohustus TLS § 28 lg 5 kohaselt, vaid lisakulutus TLS § 34 lg 1 alusel. Hageja asus tööle konkreetse lennukitüübi Learjet 60 piloodi ametikohale. Vastavalt lennundusseadusele on piloot kohustatud omama liinipiloodi luba, kehtivat tervisetõendit ning konkreetsel lennukitüübil töötamiseks peab piloodil olema vastava lennukitüübi tüübipädevus. Tööle asudes oli hagejal olemas Learjet 60 lennukitüübi pädevus. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt peab tööandja hüvitama ainult selliste koolituste maksumuse, mis lähtuvad ettevõtte huvidest. Tüübikoolituse läbimine on aga eelkõige piloodi ehk töötaja huvides ja kindlasti ei ole see ainult tööandja huvides. Hageja poolt konkreetse lennukitüübi koolituse läbimine ei andnud kostjale mingeid õigusi, sest tüübikoolitus kantakse piloodi liinipiloodi loale ja piloodil on õigus seda kasutada oma äranägemisel. Seega on tüübikoolituse läbimine otseselt ja üheselt seotud piloodiga ja tema huviga. Kostjale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt on korduvkoolitus kostja kui tööandja kohustus. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et koolituste korraldamine, mille tõttu töötaja omandab loa, litsentsi või muu tõendi alusel teatud töö tegemise õigused, mis jääb töötajale ning ei ole seotud ainult konkreetse tööandjaga ja mida töötaja saab kasutada teiste tööandjate juures töötamiseks, ei ole tööandja kohustus. Tööandja huvi antud juhul on loomulikult see, et koolitatud ja vastava pädevuse saanud töötaja jätkaks tema juures töötamist, kuid tööandjal ei ole mingeid garantiisid peale koolituskulude kokkuleppe sõlmimise, et koolitatud ja koolituse tulemusena teatud töötamise õiguse omandanud töötaja edaspidi tema juures töötamist jätkab. Samuti on kostjale arusaamatu maakohtu otsuse p-s 25 sedastatu, et koolituskokkuleppe
5(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 sõlmimise kohustus muudab töötaja nii-öelda sunnismaiseks. Sunnimaisuse vältimiseks on võimalik töötajal ja tööandjal läbi rääkida koolituskokkuleppe tingimused, kui tööandja on nõus hüvitama tüübipädevuse koolituse, sh vähendama siduvusaega, muutma hüvitamise aluseks olevaid töölepingu lõppemise aluseid. TLS § 34 lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Töölepingu seaduse seletuskirja kohaselt saab koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mille puhul tehakse töötaja koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid. Lisakulutuse mõiste sisustamisel tuleb eelkõige lähtuda koolituse maksumusest ja hinnata, kas koolituse maksumuse näol on tegemist tavapäraste mõistlike kuludega või väljaminekuga, mis ületab töötaja koolitamiseks tehtavad mõistlikud kulud. Kostja on seisukohal, et töötaja koolituseks tehtavate mõistlike kulude määratlemisel tuleb lähtuda Eesti ettevõtete poolt tavapäraselt tehtavatest koolituskuludest, kuna koolituskokkuleppe sõlmimist reguleerib Eesti seadus. Lennuki Learjet 60 korduva tüübikoolituse maksumus on 15 000 eurot. Kostja on seisukohal, et selline väljaminek ületab oluliselt Eesti ettevõtjate poolt tavapäraselt töötajate koolitamiseks tehtavad kulud. Kostja hinnangul käitus ta kooskõlas hea usu põhimõttega ning hea usu põhimõtte vastasus esineb hoopis hageja käitumises, kuna hageja keeldus mistahes tingimustel koolituskulude kokkuleppe sõlmimisest ja läbirääkimistest koolituskulude kokkuleppe teemal. Maakohus ei võtnud arvesse seda, millises majanduslikult keerulises olukorras oli kostja hagejaga koolituskulude hüvitamise kokkulepet tehes, samuti hageja poolt toimepandud kohustuste rikkumisi, mis muutsid kostja ettevaatlikuks hagejaga edasise töösuhte jätkumise osas. Kohus jättis hindamata, kas hageja, olles teadlik talle tehtud kehtivast hoiatusest ja kostja majanduslikust olukorrast, käitus vastavalt hea usu põhimõttele, kui keeldus läbirääkimistest koolituskulude hüvitamise kokkuleppe teemal. Võttes arvesse kostja poolt tehtud pakkumist muuta koolituskokkuleppe sisu, ei ähvardanud hagejat koolituskulude hüvitamise kohustus isegi siis, kui ta oleks rikkunud jätkuvalt töökohustusi ja kostja oleks tema lepingu üles öelnud. Toimides vastastikku lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ja eeldusel, et hageja ise ei kavatse lepingut üles öelda, oleks koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine taganud hagejale töösuhte jätkumise ja kostjale kindlustanud tüübipädevusega piloodi. Kohus jättis otsuses veel märkimata, millisel alusel loeb ta töölepingu ülesütlemise tühiseks. Kohus viitas p-s 33 nii TLS § 104 lg-le 1 kui ka TLS §-le 106, märkimata seejuures, millisel viidatud alustest kohus loeb töölepingu ülesütlemise tühiseks. Kostja väidab, et hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude, mis põhineb hageja poolt kantud kohtueelsetes õigusabikuludes, hüvitamiseks alus puudub. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja on seisukohal, et ta ei rikkunud lepingut. Kostjal ei olnud töölepingust ja seadusest tulenevat kohustust tagada hagejale Learjet 60 tüübikoolitust ja kanda koolituse kulusid. Lisaks oli arusaamatu ja mittevajalik hageja esindaja poolt 26.10.2017.a koostatud vastus töölepingu ülesütlemisavaldusele. Ülesütlemine ei nõua vastuse esitamist ega saamist, sest leping lõpeb ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval. Samuti on spetsifikatsioonis märgitud nõupidamine kliendiga ja järelepärimise vormistamine Lennuametile. Kuna nõupidamine toimus pärast töölepingu ülesütlemist, saab see olla seotud ainult kohtus ülesütlemise vaidlustamisega ja need kulud võiksid kuuluda menetluskulude hulka.
6(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 Lisaks eeltoodule väidab kostja, et Riigikohus on varasemas praktikas (vt RKTKo nr 3-2-1138-10) asunud seisukohale, et kohtueelse menetluse õigusabi kulude hüvitamine on mõistlik, kuna advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppe saavutamisele. Seega kohtueelses menetluses advokaadi kaasamise eesmärk on lahenduseni jõudmine kohtusse pöördumata. Kostja on seisukohal, et antud juhul hageja esindaja ei tegutsenud asja rahumeelse ja kokkuleppelise lahenduse nimel. Kostja püüdiski seetõttu suhelda otse hagejaga, selgitades olukorda ja pakkudes koolituskokkuleppe sõlmimiseks teist sõnastust. Kostja leiab, et keskendudes koolituskokkuleppe tekstile ja tehes omapoolseid ettepanekuid, oleks olnud võimalik leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus, hageja oleks saanud tüübipädevuse ja töösuhe oleks jätkunud. Kostja sõlmis 2017.a novembris 2017.a teiste pilootidega koolituskulude hüvitamise kokkulepped, mis arutati läbi ning milles võeti arvesse pilootide ettepanekuid, näiteks lühendati nendes siduvusaega 6 kuule. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja hinnangul peab kostja TLS § 28 lg 2 p-st 5 tulenevalt korraldama hagejale tüübipädevuse koolitust. Hageja rõhutab, et selleks, et tal oleks võimalik liinipiloodina tegutseda, pidi ta läbima iga-aastase täiendõppekoolituse. Niisiis oli täiendõppekoolitus igal juhul töötaja tööks vajalik. Kehtiva pädevustunnistuseta ei tohi piloot lennukit juhtida. Iga-aastane täiendõppekoolitus on tööandja huvides, kuna ta on võtnud tööle piloodi, kes iga-aastast koolitust läbimata mitte üksnes ei saa, vaid ka ei tohi oma töökohustusi täita. Mitte kuidagi ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja kui töötaja kohustuseks oleks vastavalt TLS § 28 lg 2 p-le 5 olnud tagada enda tüübipädevuse jätkumine töölepingu kehtivuse ajal. Vastavalt pooltevahelise lepingu p-le 5.3 „tasub tööandja seaduses ettenähtud või tööandja poolt määratud juhtudel töötaja tööks vajalikud väljaõppe- ja täiendõppekulud“. Hageja pidi omalt poolt üksnes koolitusest osa võtma. Vaadates TLS § 28 lg 2 p-ga 5 koostoimes ka pooltevahelist töölepingut, siis selle p-de 5.3 ja 5.10 sõnastusest saab selgelt välja lugeda, et tüübipädevuse korduvkoolituse korraldamine on kostja kohustus ja kostjal tuleb kanda ka sellega seonduvad kulud. Hageja hinnangul on TLS § 28 lg 2 p-st 5 tulenevalt mõistlikud kulud need kulud, mida tööandja kannab seoses töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolitusega. Kulude suurust seejuures eraldi viidatud sättes välja toodud ei ole. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. TLS § 34 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi, võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (ehk siduvusaja) jooksul. Seega on mõistlikud kulud need kulud, mida tööandja peab tegema töötaja teadmiste ja oskuste arendamiseks. Kostja pidi tagama hagejale tüübipädevuse korduvkoolituse. Seega tuleb lugeda, et sellega seonduvad kulud olid mõistlikud kulud TLS § 34 lg-st 1 tulenevalt. Küll aga tuleb arvesse võtta, et kui kostja oleks pidanud igal aastal vastava kulu ise kandma, oleks ta kaotanud iga-aastaselt ca nelja kuu sissetuleku üksnes selleks, et üldse kostja juures töötada. Arvestades, et eelneva 6 aasta jooksul tasus kostja kulud ise, olles igati teadlik, et see on mõistlik ja et ta peab seda tegema, on nüüd äärmiselt pahatahtlik öelda, et tegelikult peab kulud kandma hageja. Selline kostjapoolne käitumine ei ole kindlasti kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1. Hageja leiab, et tüübipädevuse jätkumiseks ettenähtud korduvkoolituse kulud ei ole lisakulud TLS § 34 lg 1 alusel. Harju Maakohus selgitas otsuses konkreetselt, et kaks erinevat olukorda on tüübipädevuse esmane koolitus, mille tulemusel pädevus saavutatakse ja siis vastava 7(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 koolituse korduvkoolitus, mida viiakse läbi pädevuse hoidmiseks. Tüübipädevuse korduvkoolitus ei ole lisakulutus. Tüübikoolituse korduvkoolitus ei anna piloodile uusi teadmisi. Korduvkoolituse eesmärk on tagada ohutus. Hageja nõustub maakohtuga selles, et kui hagejal tuleks sõlmida igal aastal tüübipädevuse korduvkoolituse kulude osas siduvusaja kokkulepe, muudaks see ta sunnismaiseks. Ainus võimalus tööandja juurest lahkuda oleks ennast nii-öelda vabaks osta, hüvitades tööandjale osa korduvkoolituse kuludest. Selline praktika ei ole kooskõlas põhiseadusega ega töölepingu seaduse mõttega. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja käitus temaga äärmiselt lugupidamatult ja pahatahtlikult. Harju Maakohus selgitas põhjalikult, kuidas kostja käitumine VÕS § 6 lg-ga 1 vastuollu läheb. Hageja ei käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna ta ei saanud nõustuda koolituskulude hüvitamise kokkuleppega, mis oli vastuolus pooltevahelise töölepinguga ning TLS-iga. Viimaseks väidab hageja, et kohus leidis õigesti, et kostja peab hagejale hüvitama kohtueelsest õigusabiteenusest tuleneva kahju. Kostja pidi aru saama, et hagejal tuleb kasutada õigusabi. Kostja vastuväide, et kuna pooled ei saavutanud kohtuväliselt kompromissi, ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, on põhjendamatu. Hageja tegi enne hagi esitamist kõik selleks, et kostja mõistaks, et hageja ei saa olla nõus koolituskulude hüvitamise kokkuleppe allkirjastamisega, kuna tüübipädevuse koolitusega seotud kulud ei ole lisakulud. Veel enam tuleneb kohtupraktikast ja võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest, et kui menetlusosalisel tekivad kohtueelses menetluses õigusabikulud, on neid kulusid võimalik vastaspoolelt kahju hüvitamise sätete alusel nõuda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi kostja tugineb apellatsioonkaebuses valdavalt samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus taandas käesoleva vaidluse õigesti sellele, kas vaidlusalused piloodi tüübikoolituse kulud kuulusid tööandja poolt kandmisele või mitte. Sellest sõltub see, kas tööandjal oli õigus keelduda vastavate koolituskulude kandmisest ja lõpetada hagejaga peale tüübipädevuse lõppemist tööleping töö tegemiseks nõutava kvalifikatsiooni puudumise tõttu või tulenes töötajapoolne töö tegemise võimatus tööandjapoolsest rikkumisest, mille eest tööandja vastutab.
8.Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluseid iga-aastase täiendkoolituskursuse kulusid tuleb käsitleda koolituskuludena TLS § 28 lg 2 p-i 5 tähenduses. Hageja töötas kostja juures piloodina. Sellest tulenevalt pidi hagejal olema piloodi tüübipädevus. Kuna pooltevahelises töölepingus oli määratletud ka konkreetne lennuki mark, pidi hagejal olema võimalik vastavat tüüpi lennukiga lennata. Pädevus eeldas iga-aastaselt koolitustel osalemist. Seega oli tegemist koolitusega, mis oli töötamise pädevuse jaoks vältimatult vajalik. Ringkonnakohus leiab, et reeglina ja ka konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et töötamise pädevuse säilitamiseks vajalikud töötaja koolituskulud tuleb kanda tööandjal. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures kostja käsitlusega, et see, kas koolituskulusid saab pidada kohasteks TLS § 28 lg 2 p-i 5 tähenduses, sõltub sellest, kas koolituskulud on piisavalt väikesed. Tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolitusena tuleb käsitleda igal juhul neid koolitusi, mis on vajalikud selleks, et tööandja juures töötavad töötajad säilitaksid vähemasti kokkulepitud töö tegemiseks kehtestatud miinimumnõuded.
8(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389
9.Ringkonnakohus ei nõustu selle kostja käsitlusega, et need töötaja koolitused, mille tulemusena saab tunnistuse või kvalifikatsiooni töötaja ja mitte tööandja, on töötaja ja mitte tööandja huvides, sest töötaja saab selliste koolituste läbimise järgselt siirduda tööle teise tööandja juurde ja saadud koolitus või kvalifikatsioon ei ole seotud tööandjaga. Reeglina ongi kõik töötajatele suunatud koolitused mõeldud konkreetsete töötajate koolitamiseks ning nende kvalifikatsiooni tõstmiseks. Reeglina ei toimu töötajate koolitamine selliselt, et koolitusel käib töötaja, kuid kvalifikatsioon või teadmised omistatakse tööandjale. Igasuguste koolituste puhul esineb alati risk, et töötaja siirdub peale koolituse saamist varem või hiljem teise tööandja juurde tööle või lahkub lihtsalt senise tööandja juurest. See ei saa mõjutada aga koolituse olemuse määratlemist.
10.Selle üle, kas tegemist on TLS § 28 lg 2 p-s 5 reguleeritud koolitusega või mitte, tuleb otsustada selles normis sätestatud eelduste järgi. Seda, kas koolitus on ettevõtte huvidest lähtuv TLS § 28 lg 2 p-i 5 tähenduses, tuleb otsustada mitte sellest lähtuvalt, mida konkreetne ettevõtte omaja koolituskulude üle puhkenud vaidluse kontekstis väidab, vaid lähtuvalt sellest, mis on objektiivselt võttes ettevõtte huvides. Seda tuleb hinnata läbi heas usus tegutseva isiku objektiivse prisma. Sellest lähtuvalt on objektiivselt võttes ettevõtte huvides, et ettevõtte töötajad säilitaksid vähemasti töö tegemise eelduseks olevad miinimumnõuded. Vastasel juhul ei ole ettevõttes töötajaid, läbi kelle saaks ettevõte oma majandustegevust läbi viia. Selle hindamisel, kas koolitus on ettevõtte huvides või mitte, ei saa lähtuda sellest, kas ettevõttel tuleks töötajaid koondada või kas ettevõtte juhtkonnast keegi kaalus konkreetse töötajaga töölepingu lõpetamist väidetava töölepingu rikkumise tõttu. Esmaselt tuleb hinnata, kas lennundusettevõtte huvides on see, et ettevõttes töötavad piloodid, kes võivad ka lennata ning ettevõte säilitab lendamise õigusega piloodid. Juhul, kui konkreetsel lennundusettevõttel tekib mingil ajahetkel töötajate koondamise vajadus või vajadus lõpetada töötajaga tööleping lepingurikkumise tõttu, tuleb ettevõtjal tööleping vastaval alusel lõpetada, kuid see ei muuda koolituse olemust. Koolituse olemust ei muuda see, kas ülejäänud piloodid nõustusid tööandja nõudmiste kohaselt koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmima või mitte. Koolituse olemust tuleb hinnata objektiivsete kriteeriumide alusel.
11.See, kas töötajal on võimalik iseseisvalt töötamise õiguse säilitamiseks hädavajalikule koolitusele registreeruda või mitte, ei mõjuta koolituse olemuse määratlemist, st ka neid koolitusi, kuhu töötajal on võimalik ennast iseseisvalt registreerida, tuleb käsitleda koolitustena TLS § 28 lg 2 p-i 5 tähenduses juhul, kui vastava koolituse eesmärk on töö tegemise eelduseks olevate miinimumstandardite säilitamine. Koolituse olemuse määratlemist ei mõjuta ka see, kas töötajal on teoreetiliselt võimalik võtta laenu koolituskulude kandmiseks või mitte, sest vastav kriteerium ei tulene TLS § 28 lg 2 p-st 5. Käesoleval juhul ei käi vaidlus selle üle, kas töötaja oleks vaidlusaluse koolituse läbi oma kvalifikatsiooni suurendanud ja seeläbi enda väärtust tööjõuturul tõstnud. Vaidlusaluse koolituse läbi oleks töötaja säilitanud selle esmase töötamise õiguse, mis oli töötajal siis, kui ta kostja ettevõttesse tööle tuli.
12.Kuigi see, kas tööandja varasemalt vaidlusaluse koolituse kulud ilma koolituskulude hüvitamise kokkuleppeta hüvitas või mitte, ei mõjuta koolituse olemuse hindamist, sest selle üle, kas täidetud on TLS § 28 lg 2 p-s 5 sätestatud eeldused, tuleb otsustada objektiivsete kriteeriumide alusel, omab tööandja varasem tegevus koolituskulude kandmise vaidluse kontekstis siiski olulist tähendust. Nimelt võib koolituskulude kandmise kohustus tuleneda poolte kokkuleppest või ka poolte varasemast praktikast. Isegi siis, kui mingit koolitust ei peaks objektiivsete kriteeriumide alusel tööandja poolt hüvitamisele kuuluva koolitusena (TLS § 28 lg 2 p 5) käsitlema, ei ole välistatud, et töötaja ja tööandja lepivad konkreetse koolituse kulude
9(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 tööandjapoolses hüvitamises kokku. Poolte kokkulepe võib olla sõlmitud kirjalikult, kuid see võib olla tekkinud ka konkludentselt ja nähtuda pooltevahelisest varasemast praktikast. Isegi siis, kui poolte vahel konkreetse koolituse kulude hüvitamise kokkulepet ei olnud, võib peale mitmete aastate pikkust koolituskulude tööandjapoolse hüvitamise praktikat olla hea usu põhimõtte vastane see, kui tööandja, eriti olukorras, kus tööandjal tekivad majanduslikud raskused ning töölepingu lõpetamine võib olla muutunud aktuaalseks, keeldub aastate jooksul välja kujunenud viisil töölepingut edasi täitmast ning annab töötajale valida, kas edaspidi tuleb töötajal kanda töötamise õiguse säilimiseks enam kui kolme kuu palga ulatuses kulutusi igaaastaselt või leppida sellega, et töölepingu lõpetamine on väga suures summas kulutuste kandmise kohustuse tõttu oluliselt raskendatud. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kostjaga ka selles, et küsimus, kas konkreetsel juhul koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine oleks muutnud töötaja jaoks töölepingu lõpetamise majanduslikult mõeldamatuks, ei ole käesoleva vaidluse kontekstis üleüldse asjakohane. See, et töötaja peab säilitama töö tegemise eelduseks oleva kvalifikatsiooni on üks küsimus, teine küsimus on see, kuidas on jaotatud kvalifikatsiooni säilitamisega seotud kulude kandmise kohustus. See, kui koolitus on kasulik ka töötajale, ei tähenda, et tegemist ei võiks olla tööandja poolt hüvitamisele kuuluva koolitusega TLS § 28 lg 2 p-i 5 tähenduses. Viidatud normist ei tulene, et tööandja peaks hüvitama üksnes need koolitused, mis on töötaja jaoks kasutud või millest töötaja konkurentsivõime tööjõuturul ei suurene.
13.See, kas konkreetset koolituskulu saab pidada mõistlikuks või seda ületavaks ja seega, kas tegemist võib olla kuluga TLS § 34 lg 1 tähenduses, mille osas lubab seadus sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, ei sõltu üksnes sellest, kas 15 000 eurot on suur rahasumma ja kas keskmised töötajatele pakutavad koolitused on sellest odavamad või kallimad. Koolituskulude mõistlikkuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, mida peavad lennundusvaldkonnas heas usus tegutsevad isikud tavaliselt mõistlikuks. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtub, et lennunduses on pilootide tegutsemise eelduseks olevad koolitused kallid ning ületavad rahasummasid, mida keskmine tööandja tavapäraselt töötajate koolitamisele kulutab. Ringkonnakohus rõhutab, et juhul, kui tööandja kasutab mingeid spetsiifilisi lennukeid, mille koolitus on keskmisest kallim, siis on mõistlik, et tööandja hüvitab mitte keskmised tüübipädevuse koolituse kulud, vaid ikkagi need kulud, mis tuleb kanda, et oleks võimalik lennata nende lennukitega, mida tööandja enda majandustegevuses kasutab. See, et lennundusettevõtted üritavad tööle võtta piloote, kellel on tüübipädevuse koolitus läbitud, on mõistetav, kuid see ei viita sellele, et tüübipädevuse koolituse kulud ei oleks tööandja kanda olevad kulud. Vastav asjaolu viitab hoopis vastupidisele. Nimelt, kui tüübipädevuse kulud kuuluksid olemuslikult nii või teisiti töötaja poolt kandmisele, ei oleks tööandjatel põhjust tüübipädevusega töötajaid otsida.
14.Erinevalt kostjast ei nähtu ringkonnakohtule, et maakohus oleks olnud vaidlusaluste koolituskulude olemuse määratlemisel kõhkleval seisukohal. Isegi kui see oleks nii olnud, ei mõjutaks see konkreetsete koolituskulude olemust.
15.Kostja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda järeldust, et töötaja oleks käitunud tööandja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Juhul, kui töötajal on töösuhtest tulenevalt õigus nõuda teatud konkreetsete koolituskulude kandmist, ei muuda seda õigust olematuks see, kui tööandja pakub töötajale soodsamat koolituskulude hüvitamise kokkulepet võrreldes sellega, mida tööandja töötajale algselt pakkus. Töötaja käitumist ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui ülejäänud töötajad olid väidetavalt nõus tööandja poolt nõutud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmima. Juhul, kui töötaja panigi toime tööandja poolt väidetud töölepingu rikkumise, oleks tööandja võinud kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid,
10(11)
Tsiviilasi nr 2-17-17389 kuid koolituskulude kandmise kohustuse täitmata jätmine ei ole üks nendest. Tööandja majanduslikud raskused ei lõpeta seadusest tulenevat koolituskulude kandmise kohustust ega muuda töötajapoolset koolituskulude kandmise nõudmist hea usu põhimõtte vastaseks. Majanduslike raskuste korral on tööandjal õigus oma majandustegevus ümber korraldada ja rakendada sellest tulenevaid õigusi. Hageja käitumist ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui töötaja otsustab suhelda tööandjaga õigusvaidlust puudutavates küsimustes läbi advokaadist esindaja. Eespool leidis ringkonnakohus, et hagejal kui töötajal oli seaduslik õigus nõuda tööandjalt vaidlusaluste koolituskulude kandmist ja tugineda töölepingu ülesütlemise õigusvastasusele. Kuigi kostja pakkus hagejale kokkuleppeid, olid kõik kokkulepped, mida kostja pakkus seadusevastased, st kostja pakkus hagejale välja, et hageja loobub mingitest õigustest, mida näevad töötaja kaitseks ette töölepingu seaduse imperatiivsed sätted ning sõlmib lepingu, mida töötaja sõlmima ei pea. Sellises kontekstis ei saa töötajale kostja poolt nõutud kokkulepete sõlmimisest keeldumist kuidagi ette heita.
16.Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et tööandjal tuleb hüvitada töötajale mh ka kahju, mis seondub kohtuväliste õigusabikuludega töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tulenevate õiguste realiseerimisel. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et mittevajalikeks tuleb pidada hageja poolt kantud õigusabikulusid, mis seondusid ülesütlemisavaldusele vastuse koostamisega ja nõupidamisega ning Lennuametile järelepärimise koostamisega. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et vastavaid etteheiteid on maakohus juba arvesse võtnud ning viidatud toimingutega seotud kulud kahju hüvitisest maha arvanud (vt maakohtu otsuse p 40). See on ka põhjus, miks maakohus rahuldas kahju hüvitamise nõude osaliselt.
17.Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Sellega seoses ei ole ringkonnakohtul alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.