M M’i hagi Panaviatic AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel, hüvitise 10 978,82 euro ja kahju 780 euro ning viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
16 203,05 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: M M (isikukood xxx; elukoht xxx); Hageja esindaja: advokaat (Advokaadibüroo Entsik & [email protected]);
Anneliis Partnerid,
Räpo e-post
Kostja: Panaviatic AS (registrikood xxx; asukoht Lennujaama tee 13, Tallinn 11101; e-post [email protected]); Kostja esindaja: Mari Rask (Heli Raidve Tööõigusabi OÜ, e-post [email protected]). Asja läbivaatamine
Kohtuistung 18.09.2018.a
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M M’i hagi Panaviatic AS-i vastu töövaidluses osaliselt.
2.Tuvastada, et Panaviatic AS-i poolt M Miga 14.07.2011.a sõlmitud töölepingu nr 0081 erakorraline ülesütlemine 24.10.2017.a TLS § 88 lg 1 alusel on tühine.
3.Lõpetada M M’i ja Panaviatic AS-i vaheline 14.07.2011.a sõlmitud tööleping nr 0081 TLS § 107 lg 2 alusel alates 24.10.2017.a.
4.Mõista Panaviatic AS-ilt M M’i kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 10 978,82 eurot.
5.Mõista Panaviatic AS-ilt M M’i kasuks välja kahjuhüvitis summas 540 eurot.
6.Mõista Panaviatic AS-ilt M M’i kasuks välja jooksev viivis rahaliste nõuete kogusummalt 11 518,82 eurot alates 20.11.2017.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus
7.Jätta M M’i menetluskulud 98,52% ulatuses Panaviatic AS-i kanda ning
2-17-17389 Panaviatic AS-i menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.M M esitas 20.11.2017.a Harju Maakohtule hagiavalduse Panaviatic AS vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel, hüvitise ja kahju ning viivise väljamõistmiseks. Hagiavaldusest selgub, et M M ja Panaviatic AS sõlmisid 14.07.2011.a töölepingu nr 0081, mille kohaselt töötaja asus tööle Learjet 60 piloodi ametikohale täistööajaga ning tähtajatult. Töölepingus kohustus tööandja tasuma seaduses ettenähtud või tööandja poolt määratud juhtudel töötaja tööks vajalikud väljaõppe- ja täiendõppekulud ning kohustus võimaldama töötajale regulaarselt läbida maapealset- ja lennukoolitust ning pakkuma vajalikku koolitust liinipiloodi litsentsi säilimiseks ja katma sellega seonduvad kulud. Pooled võisid omavahel sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, kui tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega. Tehtud lisakulutuste hüvitamiseks töötab töötaja tööandja juures kokkulepitud aja jooksul.
2.Selleks, et hagejal oleks võimalik täita töölepingus sätestatud ametikohustusi, pidi hageja läbima iga-aastase täiendkoolituskursuse, mida viiakse läbi Ameerika Ühendriikides. Hageja on vastava treeningu/koolituse iga-aastaselt läbinud ning seeläbi ei ole hageja kõnealune liinipiloodi tüübipädevus alates selle omandamisest 2008.a kunagi lõppenud. Kõik koolitusega, koolitusel osalemisega ning tüübipädevuse pikendamisega seotud kulud on lepingu kehtivuse ajal tasunud kostja (s.o kuni 2017. aastani). Nii nagu alati, pidi hageja ka aastal 2017 vastava täiendkoolituskursuse/treeningu läbima enne, kui tüübipädevus aegub, kuna vastasel juhul ei ole hagejal õigust piloodina tegutseda. Alates 2017.a augustikuust tuletas hageja vastavat asjaolu korduvalt meelde ka kostjale. Hageja selgitas, et tema liinipiloodi pädevus hakkab aeguma ning palus kostjal teada anda, millal on hagejale määratud kordusõppe aeg. 10.08.2017.a palus tööandja esindaja hagejal alustada omapoole avalduse täitmist (dokumentide üleslaadimist) täiendkoolituskursusel (s.o recurrent training) osalemiseks. Seejuures teavitas kostja esindaja hagejat ka sellest, et vastav koolitus peaks toimuma 2017.a septembrikuus. Hageja laadis ülesse täiendkoolituskursusel osalemise avalduse esitamiseks kogu vajaliku informatsiooni ja dokumendid ja teavitas sellest koheselt ka kostjat 11.08.2017.a. 15.09.2017.a teavitas tööandja hagejat, et kõnealuse treeningu aeg on broneeritud hoopis 23.10.2017.a ning kõigi eelduste kohaselt toimub väljalend Atlantasse 21.10.2017.a. Seejuures on kostja palunud hagejal võtta puhkust alates 01.10.2017 kuni 20.10.2017.a.
3.25.09.2017.a vastas hageja tööandja esindajale, et ta ei ole plaaninud oktoobrikuus
2-17-17389 puhkust võtta. Samuti tuletas hageja kostjale meelde, et ta ei ole saanud kinnitust korduva koolituse toimumise kohta, olgugi, et ta on vastava avalduse jaoks kõik vajalikud dokumendi esitanud juba 11.08.2017.a. Tööandja kinnitas hagejale, et treeningu/koolituse toimumine on kinnitatud alates 11.09.2017.a, kuid „lennupiletid soetatakse hilisemas staadiumis“. Samuti edastas kostja hagejale koolitust korraldava ettevõtte kinnituse, mille järgi pidi hageja osalema Ameerika Ühendriikides, Atlanta osariigis toimuval korduval treeningul/koolitusel perioodil 23.10.2017-27.10.2017.a.
4.Tulenevalt asjaolust, et tööandja ei olnud 01.10.2017.a seisuga taganud hagejale võimalust pikendada liinipiloodi tüübipädevust, s.o läbida vastavat koolitust, aegusid M M’i load/pädevused (s.o OPC, UPRT, LPC, LVTO ja hinnang) 01.10.2017.a. Seega ei olnud hagejal alates 01.10.2017.a võimalik piloodi ametiülesandeid täita. 03.10.2017.a kutsus kostja esindaja hageja ettevõtte kontorisse ning palus tal allkirjastada kaks tööandja poolt eelnevalt ette valmistatud dokumenti. Esimene neist oli töötaja nimel koostatud puhkuseavaldus tööandjale põhipuhkuse võimaldamiseks perioodil 01.10.201720.10.2017.a. Hageja keeldus puhkuseavalduse allkirjastamisest, kuna ei olnud plaaninud oktoobrikuus puhata. Lisaks puhkuseavaldusele palus kostja esindaja 03.10.2017.a hagejal allkirjastada ka töölepingu nr 0081 lisana vormistatud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, mille kohaselt sätestavad tööandja ja töötaja liinipiloodi tüübipädevuse uuendamise koolituse kuludega seonduva 1-aastase siduvusasja. Töötaja keeldus ka selle dokumendi allkirjastamisest. Vastavat kokkulepet ei olnud kostja ja hageja kunagi varem (s.o aastatel 2011-2017) sõlminud. Hageja keeldumine baseerus peamiselt sellele, et tüübipädevuse säilitamiseks mõeldud koolitus on möödapääsmatu selleks, et töötaja saaks oma tööülesandeid täita ning seeläbi on selle koolituse, koolitusele minemisega ja asukohariigis viibimisega seotud kulud mõistlikud kulud töölepingu seaduse § 34 lg 1 ja töölepingu nr 0081 p 5.8 mõttes. Seega ei ole tüübipädevuse tagamisega seotud koolituskulud lisakulud, mille osas tuleks üldse kõne alla koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine. Tulenevalt tervise halvenemisest oli hageja perioodil 04.10.2017.a kuni 13.10.2017.a töövõimetu. Hageja teavitas sellest ka kostjat. 06.10.2017.a edastas hageja kostjale nõudeavalduse töölepingu täitmiseks. 13.10.2017.a vastas kostja hageja nõudeavaldusele, öeldes, et töötaja on siiski sunnitud allkirjastama töölepingu lisa, kuna vastasel juhul ütleb kostja pooltevahelise töölepingu üles. Pärast tervenemist 13.10.2017.a soovis hageja tööle naasta, edastades selle kohta vastava teavituse ka tööandjale. Paraku ei kindlustanud kostja hagejat kokkulepitud tööga ega andnud ka selgeid ja õigeaegseid korraldusi mistahes muude tööülesannete täitmiseks. Seejuures ei olnud hageja endiselt nõus tööandja poolt koostatud lisakokkulepet allkirjastama. 18.10.2017.a esitas kostja hagejale veel kord küsimuse, et kas hageja oleks nõus koolituskulude kokkuleppe allkirjastama juhul, kui sellest jäetakse välja lause sõnastuses „Töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui tööandja ütleb töölepingu enne siduvusaja möödumist üles töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu“. Hageja vastas tööandjale, et ta ei ole nõus lisakokkulepet allkirjastama isegi ilma selle lauseta, kuna kokkulepe iseenesest on vastuolus pooltevahelise töölepingu ja kehtiva töölepingu seadusega. 24.10.2017.a edastas kostja esindaja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse.
5.Hageja kostjapoolse töölepingu ülesütlemisega ei nõustu ning on seisukohal, et lepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik alus. Seeläbi leiab hageja, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale töölepingu seaduses sätestatud 3 kuu keskmise töötasu ning samuti kohtueelse menetlusega seotud õigusabikulude kandmisega tekitatud kahju. Hageja palub kohtul tuvastada 14.07.2011.a sõlmitud töölepingu nr 0081 ülesütlemise tühisus tööandja Panaviatic AS’i poolt, lõpetada hageja ja kostja vahel 14.07.2011 sõlmitud tööleping nr
2-17-17389 0081 alates 24.10.2017.a, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 10 978,82 eurot, mõista kostjalt välja hagejale tekitatud kahju summas 780 eurot, samuti viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täitmiseni, menetluskulud panna kostja kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Learjet lennuki tüübikoolitust viib läbi Ameerika Ühendriikides Atlantas asuv firma FlightSafety, mistõttu on koolituse hind ja koolitusega seotud kulud väga kallid. Kostja hinnangul peab töötaja ise tagama oma kvalifikatsiooni vastavuse ja säilimise töölepingus kokkulepitud tehtavale tööle, kuid võttes arvesse tüübipädevuse koolituse suurt maksumust, on lennufirmad pakkunud pilootidele tüübikoolituse võimalust ja katnud ka koolitusega seotud kulud, sõlmides reeglina koolituse kohta koolituskulude hüvitamise kokkuleppe. Ka Panaviatic AS oli varasematel aastatel otsustanud pakkuda pilootidele tüübipädevuse koolitust ja katta sellega seotud kulud, kuid koolituskulude hüvitamise kokkulepet ei olnud sõlminud, kuigi seda võimaldas pilootidega sõlmitud tööleping.
7.18.05.2017.a määrati äriühingu nõukogu poolt ametisse uus üheliikmeline äriühingu juhatus. Äriseadustik sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Eeltoodust tulenevalt analüüsis uus juhatus äriühingu majandusseisu ja senist praktikat ning asus seisukohale, et pilootidele tüübikoolituse kulude hüvitamine ilma koolituskulude kokkuleppeta on äriühingule ebamõistlikult kulukas ja majanduslikult kahjulik. Nimelt ei ole pilootidele omistatud tüübipädevus kuidagi seotud kostja äriühinguga, tüübipädevus omistatakse nimeliselt piloodile, piloodil on õigus igal ajal öelda korraliselt üles tööleping kostjaga ja kasutada talle kostja poolt kinnimakstud tüübipädevust kostja konkurentide juurde tööleasumiseks. Äriühingu tegutsemisaja jooksul oli äriühingust omal soovil lahkunud palju piloote, omades kostja poolt kinnimakstud Learjet 60 tüübipädevust. Ainult 2017.a esimese nelja kuuga oli lahkunud 4 pilooti, kellel oli kehtiv tüübipädevus, mistõttu oli tekkinud kostja äriühingule oluline kahju. Juhatus otsustas, et kostja pakub ka edaspidi pilootidele tüübikoolituse võimalust ja kannab kulud, kuid seda vaid kohaselt koolituskulude kokkuleppe sõlmimise korral.
8.Hageja oli tööle võetud konkreetse lennukitüübi Learjet 60 piloodi ametikohale. Vastavalt lennundusseadusele on piloot kohustatud omama vastava lennukitüübi pädevust, et tal oleks õigus seda juhtida. Tööle asudes oli hagejal olemas Learjet 60 lennukitüübi pädevus. Hageja Learjet 60 lennukitüübi pädevus lõppes 01.10.2017.a, mistõttu hagejal ei olnud võimalik enam täita oma töölepingus kokkulepitud tööülesandeid. Sellest tulenevalt oli muutunud võimatuks töösuhte jätkumine, mis oli ka töölepingu lõppemise aluseks. Kostja on seisukohal, et hagejale lennuki tüübikoolituse tagamine ei olnud kostja seadusest tulenev kohustus. Vastavalt seadusele peab tööandja tasuma töötaja teadmiste ja oskuste arendamiseks vajalikud kulud, kui need lähtuvad ettevõtte huvidest.
9.Arvesse võttes kostja kõiki katseid lahendada tekkinud olukord mõlemaid pooli rahuldavalt ja hageja keeldumist kõigist ettepanekutest oli 2017.a oktoobri lõpuks selge, et hagejal puudub vajalik pädevus ehk kvalifikatsioon töölepingus kokkulepitud töö tegemiseks, mistõttu ei saa enam mõistlikult eeldada töösuhte jätkamist. Kostjal ei olnud pakkuda hagejale ka teist tööd, mistõttu otsustas kostja hageja töölepingu üles öelda. Kostja saatis hagejale 24.10.2017.a töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles töölepingu üles 24.10.2017 TLS § 88 lg 1 alusel seoses töö tegemiseks nõutava kvalifikatsiooni (Learjet 60 lennuki tüübipädevuse) puudumisega, mis ei võimalda töösuhet jätkata.
2-17-17389
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Asjas puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude osas: hageja ja kostja sõlmisid 14.07.2011.a töölepingu nr 0081, mille alusel hageja asus kostja juures tööle LearJet 60 piloodi ametikohale (tl 9); hageja pöördus augustis 2017.a kostja poole teatega, et tema LearJet 60 piloodi tüübikoolitus aegub 30.09.2017.a ja oleks vaja registreeruda kordusõppekoolitusele; kostja esindaja vastas 10.08.2017.a hagejale, et hageja alustaks avalduse koostamist kordusõppekoolitusele (tl 11-12); hageja edastas 11.08.2017.a kostjale e-kirja, milles avaldas, et laadis dokumentide info koolituse lehele (tl 11-12); hageja pöördus 31.08.2017.a tööandja poole e-kirjaga, milles uuris tööandjalt lennupiletite ja kordusõppe koolituste kuupäevade kohta ning tööandja vastas hagejale samal päeval, et neil ei ole endiselt koolitusekoha kinnitust koolitaja poolt ja paluti tuua kontorisse originaaldokumendid augusti lendude kohta (tl 13-14); kostja teatas hagejale 15.09.2017.a e-kirjaga, et hagejale on simulatsiooni koht broneeritud 23.10.2017.a, oodatav lahkumine Atlantasse on 21.10.2017.a ja tööandja plaan oli, et töötaja võtaks puhkuse 01.10.2017 - 20.10.2017.a ning palus, et töötaja saadaks tööandjale puhkuseavalduse. Tööandaja palus 23.09.2017.a töötajalt veelkord e-kirja teel puhkuseavaldust ja kinnitas, et lennupiletid ostetakse hilisemas staadiumis. Samuti avaldas kostja, et osa ettevõtte juhtkonnast usub, et hageja ei peaks enam Panaviaticus jätkama, mis olla ka põhjus, miks kordusõppekoolituse broneerimise protsess on edasilükatud (19-20); hageja LearJet 60 piloodi tüübikoolitus aegus 30.09.2017.a; kostja kutsus hageja 03.10.2017.a vestlusele ja teavitas teda, et vastavalt juhatuse otsusele hüvitab kostja tüübikoolituse kulud vaid juhul, kui koolituse kohta on sõlmitud koolituskulude hüvitamise kokkulepe. Hagejale esitati tutvumiseks ja allkirjastamiseks koolituskokkuleppe projekt, mida hageja ei allkirjastanud; hageja viibis 04.10.2017 - 13.10.2017.a töövõimetuslehel; 06.10.2017.a esitas hageja esindaja kostjale nõude töölepingu täitmiseks (tl 23-27); 13.10.2017.a edastas tööandja hagejale e-kirjaga veelkord koolituskulude hüvitamise kokkuleppe ning teavitas, et annab töötajale aega kuni 17.10.2017.a, et allkirjastada koolituskulude hüvitamise kokkulepe. Kui töötaja on koolituskulude hüvitamise kokkuleppe allkirjastanud, siis tööandja kinnitab juba broneeritud koolituse. Kui töötaja keeldub koolituskulude kokkuleppe allkirjastamisest, siis tuleb asuda seisukohale, et töötaja ei ole taganud oma kvalifikatsiooni vastavust tehtavale tööle, tal puudub liinipiloodi litsents (kui ta ei ole seda ise endale muretsenud ja tööandjale esitanud), mistõttu ei saa ta täita oma tööülesandeid,
2-17-17389
milleks ta on tööle võetud ja tekib alus töölepingu ülesütlemiseks töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mis ei võimalda töösuhte jätkamist (tl 28-29); kostja küsis hagejalt 18.10.2017.a e-kirja teel seisukohta, kas hageja aktsepteerib pakutud siduvusaja kokkulepet, kui kokkuleppest kõrvaldatakse fraas „töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulud proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga, kui tööandja ütleb töölepingu enne siduvusaja möödumist üles töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu“ (tl 33); kostja esitas 24.10.2017.a hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse alates 24.10.2018.a TLS § 88 lg 1 alusel, põhjusel, et hagejal puudub töö tegemiseks nõutav kvalifikatsioon (Learjet 60 tüübipädevus) ning see asjaolu ei võimalda töösuhte jätkamist (tl 9-10).
12.Töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et töölepingu lõpetamise ajal so 24.10.2017.a puudus hagejal õhusõiduki LearJet60 juhtimiseks vajalik tüübipädevus, ilma selleta oli hagejal lennukit juhtida keelatud. Hageja oli tööle võetud just seda tüüpi lennukit juhtima. Pooled ei ole esile toonud, et kostjal oleks hagejale olnud võimalik pakkuda mingit muud tööd, milleks ei oleks LearJet60 tüübipädevust vaja olnud.
13.Hageja vaidleb töölepingu ülesütlemisele vastu, kuivõrd leiab, et ta ei ole rikkunud ühtegi töölepinguga võetud kohustust, ta ei ole keeldunud koolitusel osalemast, lennukitüübi kordusõppekoolitus ei ole lisakulutus, vaid tööandja huvides tehtav mõistlik kulutus ning töötaja tüübipädevuse jätkuvuse tagamine oli tööandja kohustus. Kostja on seisukohal, et kostja on töölepingu kohaselt üles öelnud, kuivõrd töötajal puudus töötamiseks vajalik kvalifikatsioon ehk Learjet 60 tüübipädevus. Kostja hinnangul töötaja lennuki tüübipädevuse koolituskulude kandmine ei ole tööandja kohustus, tegemist on lisakulutusega, mida tööandja on valmis tasuma vaid juhul, kui poolte vahel on sõlmitud koolituskulude siduvuskokkulepe.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal olid olemas piloodina töötamiseks vajalik liinilenduriluba ning enne kostja juurde tööle asumist oli hagejal olemas vajalik Learjet 60 tüübipädevus. Piloodina töötamiseks oli hagejal (nagu kõikidel pilootidel) vaja pärast kindla lennukitüübi tüübipädevuse omandamist igal aastal läbida vastava lennukitüübi kordusõppekoolitus. Ilma vastava kordusõppekoolituseta on piloodina lennata keelatud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vähemalt alates hageja ja kostja vahelise töölepingu sõlmimisest aastal 2011.a, on kostja kandnud tema juures töötavate pilootide tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulud ilma koolituskulude siduvuskokkuleppeta piloodi ja kostja vahel.
15.Pooled on töölepingus kokku leppinud selles, et töötaja kohustub piloodina omama kehtivat ametpiloodiluba või liinipiloodiluba ning piloodina omama kehtivat liinipiloodiluba. Samuti on töötaja kohustatud omama kehtivat arstitõendit, mis on nimetatud ametikoha täitmiseks vajalik (TL p 5.2, tl 10). Tööandja tasub seaduses ettenähtud või tööandja poolt määratud juhtudel töötaja tööks vajalikud väljaõppe- ja täiendõppekulud (TL p 5.3). Samuti on tööandja kohustatud võimaldama töötajale regulaarselt läbida maapealset ja lennukoolitust ning pakkuma vajalikku koolitust liinipiloodi litsentsi säilitamiseks ja katma sellega seonduvad kulud (TL p 5.10.4). Töölepingus leppisid pooled kokku ka selles, et võivad omavahel sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, kui tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega. Tehtud lisakulutuste hüvitamiseks töötab
2-17-17389 töötaja tööandja juures kokkulepitud aja jooksul (TL p 5.8). Piloodi tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulude tasumises pooled töölepingus selgesõnaliselt kokku leppinud ei ole.
16.TLS § 28 lg 2 p 5 järgi on tööandja muuhulgas kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. TLS § 34 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 5 on tühine koolituskulude hüvitamise kokkulepe, mis on sõlmitud alaealisega või tööandja seaduses ettenähtud koolituskohustuse täitmisega seonduvate kulude hüvitamiseks.
17.Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks anda hinnang kõigepealt sellele, kas lennukitüübi kordusõppekoolitus on lisakulutus TLS § 34 lg 1 mõistes. Kostja on seisukohal, et kuivõrd õhusõiduki tüübipädevus on seotud konkreetse piloodiga, tüübipädevuse koolituse läbimisel ei saa sellega kaasnevaid õigusi mitte tööandja vaid piloot, ei ole tüübipädevuse kordusõppekoolitus seotud kostja ettevõttega ega ole seega tööandja huvides. Tüübipädevuse kordusõppekoolituse läbimine annab piloodile võimaluse kasutada saadud pädevust ka teistes lennufirmades. Lisaks on tüübipädevuse kordusõppekoolitus väga kallis.
18.Vaidlust ei ole selles, et õhusõiduki LearJet 60 tüübipädevuse kordusõppekoolitust saab läbida vaid ühes kohas Ameerika Ühendriikides, ning registreeruda saab sinna vaid lennuettevõtjast tööandja vahendusel. Piloot üksi ilma lennuettevõtjast tööandjata sellele koolitusele registreeruda ei saa. Tüübipädevuse kordusõppe kulud koos lennupiletite ja ööbimisega maksid 2017.a kokku ca 15 000 eurot (tl 29).
19.Kohus leiab, et tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulud ei ole lisakulud TLS § 34 lg 1 mõttes, vaid tegemist on töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste kinnistamiseks ning tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolitusega. Kohus möönab, et tüübipädevuse kordusõppe kulud on kallid ega ole võrreldavad kostja poolt näiteks toodud raamatupidajate või veoautojuhtide täienduskoolituse kuludega. Kohtu hinnangul ei saa lähtuda vaid koolituse hinnast ning sellest, kas koolitusel omandatud teadmised ning oskused liiguvad töötajaga kaasas, vaid sellest, et piloodi tüübipädevuse kordusõppe läbimine on eelkõige tööandja huvides.
20.Kohus märgib ka seda, et antud juhul tuleb arvestada lennunduse eripärasid. Kui pärast seadusemuudatust suunab tööandja raamatupidaja täienduskoolitusele, siis on see tööandja huvides, et tema raamatupidajal on kaasaegsed teadmised ja töötaja teeb oma tööd vastavalt seaduse uutele nõuetele, kuigi koolitustel omandatud oskused jäävad raamatupidajale ning ei ole tööandjal sellest kasu siis, kui raamatupidaja tööandjat vahetab. Samas on see tööandja otsustada, kas ja kuhu ta saadab oma raamatupidaja koolitusele, sest seadusemuudatustega saab raamatupidaja tutvuda ka iseseisvalt seadust lugedes, samuti on mitmeid erineva hinnatasemega ettevõtjaid, kes raamatupidajatele täiendkoolitusi teevad. Piloodile on tüübipädevuse kordusõppekoolituse läbimine rangelt kohustuslik ka ilma igasuguse seadusemuudatusteta, seal ei õpetatagi juurde midagi täiendavat uut, vaid kontrollitakse ja kinnistatakse olemasolevaid teadmisi. Seega tüübipädevuse kordusõppekoolitust korraldatakse vaid lennuohutuse huvides. Vaatamata sellele, et tüübipädevus omistatakse piloodile, saab aga tööandja pädeva töötaja ja kindlustunde, et tema ettevõttes töötavad kogenud ja kvalifitseeritud piloodid – sellega
2-17-17389 tagab lennuettevõtja lennuohutuse. Samuti ei ole tüübipädevuse kordusõppel võimalik valida koolituskohta, kuivõrd lennuki tüübipädevuse koolitusi korraldatakse vaid väga vähestes kohtades, konkreetsel juhul vaid ühes ettevõttes Atlantas Ameerika Ühendriikides.
21.Kohus leiab, et tüübipädevuse esmase koolituse kulud on sellised kulud, mille kandmist ei saa töötaja tööandjalt ilma siduvuskokkuleppeta eeldada. Kostja on esile toonud, et tööandja ei pea töötajat tööle võttes korraldama töötajale koolitust töötamiseks kokkulepitud ametikohal. Kohus nõustub selle seisukohaga ja leiab, et kui tööandja võtab tööle piloodi, kellel puudub selle lennuettevõtja juures töötamiseks vajalik tüübipädevus, korraldab ja tasub töötaja tüübipädevuse esmakoolituse eest, on tööandjal õigus oodata töötajalt siduvusaja kokkuleppe sõlmimist. Esmase tüübikoolituse kulud on teatavasti suuremad, kui kordusõppekoolituse kulud, investeering töötajasse on seega suurem ning iseenesest ei ole tööandjal kohustust tüübipädevuseta pilooti tööle võtta. Tööandja võib alati eelistada töölepingu sõlmimisel pilooti, kellel on juba vajalik tüübipädevus olemas ja kes vastab koheselt töökuulutuses esitatud nõuetele. Seega on tüübipädevuse esmakoolituse eest tasumise näol tegemist tööandja vastutulekuga tüübipädevuseta piloodile.
22.Kui lennuettevõtjad ei võtaks tööle tüübipädevuseta piloote, ei saaks noor, alles lennuõppeasutuse lõpetanud ja liinilendurina esimest korda tööle asuv piloot üldse kunagi erialasele tööle asuda, kuivõrd vaid lennuõppeasutuse lõputunnistus ja piloodieksami sooritamine kooli ja lennuameti juures ning liinilenduri kutsetunnistus ei anna talle õigust liinilendurina töötada, sest noorel piloodil puudub tüübipädevus. Üldjuhul ei saa piloodid üksikisikuna endale tüübikoolitust lubada koolituse kõrge hinna tõttu ja ka põhjusel, et neil ei ole selja taga lennuettevõtet, läbi kelle nad üldse koolitusele saaks registreeruda. Samuti kasutavad erinevad lennuettevõtjad üldjuhul erinevaid tüüpi lennukeid ning pilootidel ei ole eelnimetatud põhjustel võimalik läbida mitmeid erinevaid tüübikoolitusi ja olla nn „universaalne“ piloot. Kohus märgib, et ka Learjet 60 tüübipädevusega piloot ei tohi ilma täiendava lisakoolituseta juhtida Learjet 60XR tüüpi lennukit, mis on iseenesest Learjet 60 edasiarendus. Sellises olukorras on kahtlusteta selge, et tegemist on lisakulutustega TLS § 34 lg 1 mõttes, sest esmase tüübipädevuse koolituse kulude tasumisega investeerib tööandja töötajasse ning annab tüübipädevuseta piloodile selle oskuse või lisaväärtuse, mis annab piloodile õiguse teatud tüüpi lennukit juhtida ning muudab piloodi seega teiste samu lennukitüüpe kasutavate lennuettevõtjate silmis konkurentsivõimeliseks. Kohtu hinnangul on esmase tüübipädevuse koolituse korraldamine ja nende kulude tasumine töötaja huvides. Sellises olukorras on igati mõistlik sõlmida piloodi ja lennuettevõtja vahel tehtud kulutuse tagasiteenimiseks siduvusaja kokkulepe. Alternatiivne võimalus on, et lennuettevõtja maksab piloodile mingi aja vältel väiksemat töötasu.
23.Teine olukord on tüübipädevuse korduskoolituse kuludega, mis kohtu hinnangul ei ole lisakulutus. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et tööandja ei pea korraldama töötajale koolitust töötamiseks kokkulepitud ametikohal, kui tööandja ei muuda tööle esitatavaid nõudeid ja tüübipädevuse kordusõppekulude kandmine on töötaja kohustus või erandjuhul tööandja vastutulek. Nagu kohus on eelnevalt osundanud, ei anna tüübipädevuse kordusõpe piloodile täiendavaid uusi teadmisi, vaid sellega süvendatakse ja kontrollitakse olemasolevaid piloodi teadmisi vastavast lennukitüübist, tema töövõtteid ja seda, kas piloot oskab ja suudab lennukilt ohutult juhtida, seega kannab kordusõppe eesmärk eelkõige ohutuse tagamise eesmärki.
2-17-17389
24.Piloot võib tegutseda õhusõiduki juhina vaid siis, kui tal on vastav pädevus ja lennuettevõtja kohustus on tagada, et lennukit juhib vastava pädevusega piloot. Need kohustused tulenevalt otseselt erinevatest õigusaktidest ja on seotud lennuohutuse tagamisega. Kui lennuettevõte võtab tööle piloodi, on tal ette teada, et ka pärast esmase tüübipädevuse koolitust tuleb piloodil igal juhul ühe aasta jooksul läbida tüübipädevuse kordusõppekoolitus. Samas on tööandjal ka kohustus kindlustada töötajale lepingus kokkulepitud töö. Tööandja ei saa eeldada, et juhul, kui ta võtab tööle piloodi, kellel on hetkel olemas kehtiv tüübipädevus siis näiteks viie- või kuue kuu möödudes, kui piloodi tüübipädevus aegub, allkirjastab töötaja siduvuskokkuleppe või vastasel juhul lõpetab tööandja temaga tüübipädevuse puudumise tõttu töölepingu. Sellised ootused oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Seega tuleb tööandjal juba töösuhte jätkuvuse ning lennuohutuse kindlustamiseks tagada töötajale vajalik tüübipädevuse kordusõppe. Kohus ei saa kuidagi asuda seisukohale, et tüübipädevuse kordusõpe ei ole ettevõtte huvides läbitav koolitus.
25.Kohus leiab ka seda, et kui töötaja sõlmiks igal aastal tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulude osas siduvusaja kokkuleppe nagu eeldab käesoleval juhul kostja, muudaks see piloodi sisuliselt sunnismaiseks. Piloot oleks seotud vaid ühe lennuettevõtjaga ning välistatud oleks igasugune pilootide liikumine ühest lennuettevõttest teise. Ainsaks võimaluseks piloodile tööandjat vahetada oleks enda nn „vabaks ostmine“ ehk piloot oleks sunnitud töökohavahetusel hüvitama eelmisele tööandjale osa korduskoolituse tasust. Kohtu hinnangul ei oleks selline praktika aga kooskõlas ei põhiseaduse ega ka töölepingu seaduse mõttega. Arvestada tuleb siin ka seda, et tüübipädevuse kordusõpet peab piloot läbima igal aastal. Seega kui piloot sooviks vahetada mingil põhjusel lennuettevõtjat, peaks ta siduvuskokkuleppe sõlmimisel igal juhul hüvitama eelmisele tööandjale nn „välja teenimata“ koolituskulu, samas, kui ta ootaks siduvusaja lõpuni, oleks ta uue tööandja jaoks järjekordselt ebaatraktiivne tüübipädevuseta kandidaat, kes kõigepealt peaks läbima tüübikoolituse ja alles siis saab asuda uue tööandja juures oma töökohutusi täitma.
26.Kohtu seisukohta kinnitavad ka konkreetse vaidluse asjaolud. Pooled ei ole töölepingus kokku leppinud tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulude tasumise korda ega kordagi varem sõlminud selle kohta siduvusaja kokkulepet. Töölepingus on pooled vaid sätestanud, et piloodi kohustus on omada kehtivat ametpiloodiluba või liinipiloodiluba ning piloodina omama kehtivat liinipiloodiluba, samuti peab piloodil olema kehtiv arstitõend. Kehtiva tüübipädevuse nõuet ei ole pooled töölepinguga töötajale pannud. Pilootidele esitatavat kordusõppekoolituse läbimise sageduse nõuet ei ole hageja kostja juures töötamise aja jooksul kordagi muudetud, töölepingu sõlmimisel oli mõlemale poolele teada, et töötaja peab igal aastal läbima tüübipädevuse kordusõppe, samuti oli teada ka see, et kordusõppekoolitused on kallid. Kuivõrd pooled töölepingu sõlmimisel ei pidanud vajalikuks mingeid täiendavaid kokkuleppeid sõlmida, kuigi töölepingus on iseenesest kokkulepitud võimalus siduvusaja kokkuleppeks, leiab kohus, et töölepingut sõlmides olid mõlemad lepingupooled seisukohal, et tegemist ei ole tööandja lisakuludega, vaid tööks vajalike täiendõppekuludega ning nende tasumine on tööandja kohustus.
27.Nagu eelnevalt tuvastatud, maksab tüübipädevuse kordusõppekoolitus ca 15 000 eurot. Hageja töölepingujärgne töötasu oli 3 867 eurot. Kohus ei saa kuidagi asuda seisukohale, et töötaja peab igal aastal tasuma oma isiklikest vahenditest ca 3,9 kuu palga selleks, et olla nn töökõlbulik ja omada võimalust töötada tööandja juures. Kordusõppekoolituse läbimiseks alternatiivsed soodsamad võimalused puuduvad.
2-17-17389
28.Iseenesest on õige kostja tähelepanek, et pooled on sätestanud töölepingus võimaluse koolituskulude siduvuskokkuleppe sõlmimiseks, kuid kohtu hinnangul on see sõlmitud juhuks, kui lennuettevõtja soetab juurde teist tüüpi lennukeid, mille tarbeks oleks vajalik läbida uus esmane tüübikoolitus.
29.Kostja heidab hagejale ette, et pärast tüübipädevuse kordusõppekoolitust on hagejal võimalus teise tööandja juurde minna ning kostjal tekib sellest kahju. Samas on kostja ise esile toonud, et hageja tuli tema juurde tööle juba LearJet 60 tüübipädevusega. Seega on kostja ise saanud kasu mõne teise lennuettevõtte poolt hagejasse panustatud tüübipädevuse esma- ja võib olla ka kordusõppekoolitusest. Seega ei ole kostja etteheited selles osas asjakohased. Kostja on esile toonud ka selle, et ERRi 11.12.2017.a uudise kohaselt kavatses AirBaltic värvata 60 uut pilooti. Kohus märgib, et avalikult kättesaadava teabe kohaselt koosneb AirBalticu lennukipark erinevatest Boeingutest ja Bombardieridest, ühtegi LearJet60 tüüpi lennukit AirBalticul ei ole. Seega ei oleks hagejal kuidagi olnud võimalik kostja juures läbitud tüübipädevuse kordusõppekoolitusele tuginedes AirBalticusse tööle saada. LearJet60 tüüpi lennukeid käitab Eestis vaid kostja, Eesti naaberriikides LearJet60 tüüpi lennukeid kasutavaid lennuettevõtjaid ei ole, lähim seda lennukitüüpi kasutav ettevõtja asub Saksamaal. Seega on kostja seisukoht, et koheselt pärast tüübipädevuse kordusõppekoolituse läbimist lahkub hageja võimaliku konkurendi juurde, olnud asjatu. Seda kinnitab ka asjaolu, et siiani ei ole hageja erialast tööd leidnud.
30.Kuivõrd kohus on seisukohal, et tüübipädevuse kordusõppekoolituse eest tasumine oli kostja kohustus ja kostja keeldus oma kohustuse täitmisest, nõudes hagejalt koolituskulude siduvusaja kokkuleppe sõlmimist, oleks sellise koolituskulude siduvuskokkuleppe sõlmimine olnud tühine TLS § 34 lg 5 kohaselt. Hageja ei ole keeldunud koolitusel osalemast, muudele alustele kostja töölepingu lõpetamisel tuginenud ei ole. Kohus leiab, et kostjal puudus seega õiguslik alus hagejale töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 alusel.
31.Isegi kui asuda seisukohale, et tüübipädevuse kordusõppekoolituse kulu on lisakulutus TLS § 34 lg 1 mõttes, on kohus seisukohal, et tööandja ei ole käitunud töötajaga hea usu põhimõtte kohaselt. Vaidlust ei ole selles, et varem on hageja ning teiste kostja juures töötavate pilootide tüübipädevuse kordusõppekoolituste eest tasunud tööandja. Hagejale ei ole kostja juures töötatud 6 aasta jooksul kordagi selgitatud, et tegelikkuses on tüübipädevuse kordusõppe koolituse kulu lisakulutus ning selle tasumine ilma siduvusajakokkuleppeta on tööandja eriline vastutulek või ajutine lahendus. Kostja ei ole sellist väidet menetluses esitanud. Töötajatele on jäetud mulje, et tüübipädevuse kordusõppe koolituse kulude kandmine on selgelt tööandja kohustus. Kohus möönab, et tööandjal on iseenesest õigus otsustada, kas ja millistel tingimustel ta kannab koolituse lisakulusid, kuid kohtu hinnangul tuleb niivõrd olulistest töötajaid puudutavatest muudatustest tööandja poliitikas töötajatele piisavalt varakult teada anda. Kostja seda teinud ei ole.
32.Kostja juhatuse liige vahetus mais 2017.a ja võttis väidetavalt ametisse astudes vastu otsustuse hüvitada pädevuskoolituse kulud ainult siduvuskokkuleppe sõlmimisel. Hageja pöördus tööandja poole tüübipädevuse koolituse vajadusest märku andes augustis 2017.a. Tööandja teatas hagejale, et nüüdsest kannab ta tüübipädevuse kordusõppe koolituse kulud vaid juhul, kui hageja on nõus sõlmima siduvusaja kokkuleppe esmakordselt alles 03.10.2017.a so ajal, kui hageja tüübipädevus oli juba aegunud ning tal ei olnud enam õigust LearJet 60 tüüpi õhusõidukit juhtida. Kogu augusti ja septembrikuu vältel ei selgitanud kostja hagejale (ega ka teistele pilootidele), et tööandja seisukoht on
2-17-17389 tüübipädevuse korduskoolituse kulude tasumise osas muutunud ning edaspidi tuleb pooltel sõlmida siduvusaja kokkulepe. Tööandja kinnitas sellega hagejas veendumuse, et koolitus toimub, ja et koolituse korraldamine ning selle eest tasumine toimub endistel tingimustel. Veel 15.09.2017.a e-kirjas teatas tööandaja töötajale koolituse toimumise aja ja eeldatava koolitusele lahkumise aja, kuid ei maininud, et koolituse toimumine on sõltuvuses siduvusaja kokkulepe sõlmimisest (tl 15-16). Tööandja on ka hagejale 11.09.2017.a e-kirjas selgitanud, et koolitusele registreerumine on veninud koolitajast tuleneval põhjusel, 23.09.2017.a e-kirjas avaldas tööandja esindaja hagejale, et kordusõppekoolitusele registreerumise protsess oli edasi lükatud hoopis hagejast tuleneval põhjusel (tl 19-20). Ka siis ei mainitud töötajale, et tööandjal on kavatsus sõlmida temaga siduvusajakokkulepe. Alles siis, kui töötaja tüübipädevus oli aegunud, tal ei olnud enam õigust piloodina lennata ning töötaja oli seatud seega nn „võta või jäta“ sundolukorda, selgitas tööandja oma muutunud seisukohti ja nõudis siduvuskokkuleppe allkirjastamist. Selline tööandja käitumine töötaja suhtes on kohtu hinnangul vastuoluline ning eksitav, töötaja suhtes lugupidamatu ja temaga mittearvestav, töötajaga on suheldud selgelt jõupositsioonilt ning teda survestades. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et isegi, kui asuda seisukohale, et tüübipädevuse kordusõppekulud on lisakulud, siis antud asjaoludel ei olnud töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 alusel kooskõlas hea usu põhimõttega ja tuleb tühistada.
33.TLS § 104 lg 1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 106 kohaselt töötaja võib 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse kehtiva ülesütlemise vaidlustamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, välja arvatud, kui tööandja ütles lepingu üles töötajapoolse töölepingu rikkumise tõttu.
34.TLS § 107 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus jõudis kõige eespooltoodu alusel järeldusele, et tööandjapoolne töölepingu hagejale ülesütlemine on tühine. Seega lõpetab kohus pooltevahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 24.10.2017.a.
35.TLS § 109 lg 1 järgi kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja on esitanud ka taotluse kolme kuu hüvitise väljamõistmiseks tööandjalt 109 lg 1 alusel summas 10 978,82 eurot. Kostja on vaielnud hüvitisele vastu, kuivõrd on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on olnud õigustatud. Sisulisi vastuväiteid hüvitise suurusele kostja esile ei toonud. Kohus leiab, et hüvitis hageja taotletud suuruses tuleb kostjalt välja mõista.
36.Hageja esitas muuhulgas ka kahju hüvitamise nõude kostja vastu summas 780 eurot. Hageja oli tulenevalt kostjapoolsest töölepingu rikkumisest sunnitud pöörduma advokaadi poole. Sellega seoses on hageja kandnud kohtueelses menetluses õigusabikulusid summas 780 eurot. Hageja leiab, et õigusabikulud, mis on kantud enne kohtusse pöördumist, tuleb talle kahjuna hüvitada. Kostja vaidles kahju hüvitamise nõudele vastu põhjusel, et ei ole lepingut rikkunud. Lisaks leiab kostja, et nii 06.10.2017.a nõudeavaldus koos selle
2-17-17389 koostamisele eelnenud tegevusega, kui ka 05.10.2017.a kliendiga kohtumine saaks olla vaid osaliselt seotud käesoleva vaidluse kohtueelse menetlusega, kuivõrd 06.10.2017.a menetlusdokumendis on käsitletud käesoleva vaidlusega mitteseotud teemasid. Kostja hinnangul oli mittevajalik hageja esindaja poolt 26.10.2017.a koostatud vastus töölepingu ülesütlemisavaldusele. Ülesütlemine ei nõua vastuse esitamist ega saamist, sest leping lõpeb ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval.
37.Kostja leiab ka, et kohtueelses menetluses advokaadi kaasamise eesmärgiks peaks olema lahenduseni jõudmine ilma kohtusse pöördumata. Keskendudes koolituskokkuleppe tekstile ja tehes omapoolseid ettepanekuid, oleks olnud võimalik leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus, hageja oleks saanud tüübipädevuse ja töösuhe oleks jätkunud. Kuid hageja esindaja oli jäigalt seisukohal, et kostja kohustus on pakkuda hagejale tüübipädevuse koolitust ja kanda kõik sellega seotud kulud ilma õiguseta sõlmida selle kohta koolituskulude hüvitamise kokkulepet ega asunud läbirääkimistesse kokkulepe sisu üle.
38.VÕS § 127 lg 1 järgi kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 127 lg 3 on sätestatud, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
39.Kohus nõustub hageja käsitlusega selles, et kui kostja ei oleks nõudnud hagejalt alusetut koolituskulude siduvusaja kokkuleppe sõlmimist ega rikkunud sellega hageja õigusi, puudunuks hagejal igasugune vajadus õigusnõu saamiseks. Samuti pidi tekkiv kahju olema võlgnikule ettenähtav. Kostja pidi aru saama, et hagejale põhjendamatute nõudmiste esitamisel võib hageja pöörduda õigusabiteenuse osutaja poole ning see toob endaga kaasa kulusid. Õigusabi kasutamine on tõendatud, kuivõrd kostjale esitatud nõudekirjad on allkirjastanud hageja esindaja (tl 24-27, 38-41). Samuti on kahju suurus tõendatud lisatud kuludokumendiga (tl 48).
40.Kostja vaidleb õigusabikuludele vastu põhjusel, et pooled ei saavutanud kohtuväliselt kompromissi. Kohus jätab kostja vastuväite tähelepanuta ja leiab, et see ei ole põhjendatud. Nagu kohus on tuvastanud, ei olnud kostja nõue siduvuskokkuleppe sõlmimiseks põhjendatud. See, et hageja ei nõustunud kostjaga tühist siduvusaja kokkulepet sõlmima, ei ole kostjalt kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmatajätmise aluseks. Kostja on kogu läbirääkimiste vältel suhelnud hagejaga jõupositsioonilt ja survestavalt, välistades jäigalt igasugused läbirääkimised ka pärast töölepingu ülesütlemist hagejale (tl 43). Seega on kostja etteheide hagejale kohtuvälise kompromissi mittesaavutamise kohapealt kummastav. Küll nõustub kohus kostja seisukohaga selles, et tööleping lõpeb ülesütlemisega, töölepingu ülesütlemine on ühepoolne tahteavaldus, mis muutub kehtivaks tahteavalduse kättesaamisega. Seega puudus hagejal igasugune vajadus koostada kostjale töölepingu ülesütlemise avaldusele vastuseks veelkord oma seisukohti tutvustav vastus. Hagejal tulnuks kohe pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega jätab kohus kostjalt nimetatud avalduse koostamise kulud summas 180 eurot (120 eurot/h
2-17-17389 x 1,5h) kostjalt välja mõistmata. Samuti leiab kohus, et kostjalt tuleb jätta välja mõistmata nõupidamise ning Lennuametile koostatud järelpärimisega seonduv kulu summas 60 eurot (120 eurot/h x 0,5h), kuivõrd hageja ei ole tõendanud, milline oli vastava nõupidamise ja Lennuametile koostatud päringu sisu ning selle puutumus kostjapoolse rikkumisega. Kokku jääb hageja kahjunõue rahuldamata 240 euro ulatuses.
41.Seega tuleb ka kahjuhüvitis summas 540 eurot (780 eurot – 240 eurot) kostjalt välja mõista.
42.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest so 20.11.2017.a kuni rahaliste nõuete kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata võlgnevuselt (so hüvitisnõudelt ning kahjunõudelt kogusummas 11 518,82 eurot) alates 20.11.2017.a kuni nõuete täieliku tasumiseni.
43.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 11 518,82 eurot, millest TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitisnõue on 10 978,82 eurot ja kohtuvälistest õigusabikuludes seisnev kahjuhüvitis on 540 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 20.11.2017.a kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata võlgnevuselt (so hüvitisnõudelt ning kahjunõudelt kogusummas 11 518,82 eurot).
44.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
45.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades käesolevas kohtuotsuses sedastatut, sh asjaolu, et kostja on vaidlusaluse töösuhte lõpus käitunud hagejaga hea usu põhimõtte vastaselt, kuritarvitanud oma jõupositsiooni ning öelnud töölepingu üles ebaseaduslikult, leiab kohus, et õiglane on jätta hageja menetluskulud 98,52% ulatuses kostja kanda ning kosja menetluskulud jätta kostja enda kanda.
46.Kohus selgitab, et lähtub hageja menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel tsiviilasja hinnast 16 203,05 eurot (3 500 eurot ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu kohtupoolse lõpetamise nõue + hüvitisnõue 10 978,82 eurot + kahjunõue 780 eurot + aastane viivis 944,23 eurot) ning hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamise
2-17-17389 ulatusest. Kohus rahuldas ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu kohtupoolse lõpetamise nõude hinnaga 3 500 eurot, hüvitisnõude 10 978,82 eurot, kahjunõude 540 eurot ning viivisenõude, mille hind oli 944,23 eurot, so hagi hinna mõistes kogusummas 15 963,05 eurot. Seega on kohus hagi rahuldanud 98,52% ulatuses (15963,05 x 100% / 16 203,05).
47.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
48.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.