Tühistada Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus osas, milles maakohus jättis rahuldamata Swedbank AS-i alternatiivse taotluse tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei
24.augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga, ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga. Kohustada kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku Denis Stetsi täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgne mittearestitav sissetulek. Ning jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta rahuldamata Swedbank AS-i kaebus tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei
25.septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038.
24.augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga. Kohustada kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku Denis Stetsi täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgne mittearestitav sissetulek.
3.3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.“
4.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
5.Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Swedbank AS (avaldaja) esitas 12. oktoobril 2017 maakohtule kaebuse, milles palus tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1181 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur) 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 või alternatiivselt tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus osas, milles kohtutäitur ei ole arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava summaga. Kaebuse kohaselt on Elise Stetsi (sissenõudja) avalduse ja Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna 18. mai 2015 määruse tsiviilasjas nr 2-15-104373 alusel algatatud Denis Stetsi (võlgnik) suhtes täitemenetlus elatise võlgnevuse ja igakuise elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur esitas 24. augustil 2017 avaldajale võlgniku eest tasutud raha arestimise akti, millega kohustas avaldajat kandma TMS § 1181 lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgniku eest tasutud raha, mis on alates arestimisakti kättetoimetamisest avaldajale makstud
avaldaja kasuks seatud hüpoteekidega tagatud võlgniku kohustuste täitmiseks kokku 3889 euro 55 sendi ulatuses. Avaldaja esitas 1. septembril 2017 kohtutäituri arestimisakti peale kaebuse ja avalduse kolmanda isiku vara arestist vabastamiseks. Avaldaja tugines kaebuses sellele, et kohtutäitur on arestimisaktis määranud vääralt arestimisele mittekuuluva summa ning arestinud kolmandale isikule kuuluva vara, millega rikutakse avaldaja omandiõigust. Kohtutäitur jättis kaebuse 25. septembri 2017 otsusega rahuldamata. TMS § 1181 on vastuolus PS §-ga 32, kuna riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandipõhiõigust ja võlgniku kohustuse täitnud kolmandate isikute omandipõhiõigust. Säte ei ole eesmärgipärane ning seetõttu ei toimu omandipõhiõiguse riive üldistes huvides ega ole proportsionaalne. Lisaks koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt era- ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Olukorras, kus kohus ei tuvasta TMS § 1181 vastuolu põhiseadusega, tuleb kindlaks teha TMS § 1181 lg 2 järgne mittearestitav summa ning tühistada arestimisakt osas, milles see ei arvesta mittearestitavat osa.
2.Kohtutäitur palus jätta kaebus läbi vaatamata. Kui avaldaja eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust võlgniku vara arestimisel, ei ole kaebus esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kui avaldaja leiab, et arestitud on tema vara, siis ei ole kohane õiguskaitsevahend kaebus kohtutäituri otsuse peale, vaid avaldajal tuleb esitada TMS § 222 järgne hagi. Kaebuse läbivaatamise korral palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur ei ole avaldaja vara arestinud. Arestitud on eelduslikult võlgnikule kuuluv raha, mida kasutati varjatult võlgniku kohustuste täitmiseks. Avaldaja nõuded võlgniku vastu on tagatud hüpoteekidega. Avaldajal puudub õigus vaidlustada arestimist põhjendusega, et seadusega ettenähtud miinimumi tuleks kohaldada just avaldajale täidetud kohustuse tagasinõudmisel. Võlgniku eest täidetud kohustuse tagasitäitmise nõude arestimisel peab kohtutäitur lähtuma võlgniku, mitte avaldaja huvidest. Võlgnik ei ole arestimisakti vaidlustanud. Võlgniku mittearestitav sissetulek sõltub võlgniku summaarsest sissetulekust.
3.Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2018 määrusega avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata ja avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 läbi vaatamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus leidis, et TMS § 1181 on eesmärgipärane. PS § 27 lg 3 järgi on vanematel õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda. Olukorras, kus vanem oma kohustusi ei täida, on seadusandja näinud ette erinevaid riikliku sunni võimalusi. TMS § 1181 alusel arestitud summad võimaldavad saada vahendeid vanema ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kuna TMS §-ga 1181 sätestatud omandiõiguse piirang on ebaproportsionaalne, saab see toimuda vaid õiglase ja kohese hüvitise eest. Kohtutäitur on arestinud võlgniku eest tasutud laenu tagasimaksed, mis on tagatud avaldaja kasuks võlgnikule kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekidega. On üldteada, et eluasemelaenulepingute sõlmimisel tagatakse laen suuremas ulatuses kui laenu summa. Olukorras, kus hüpoteegid on seatud üle 10 aasta tagasi, laenu tagastatakse regulaarsete tagasimaksetega, sh koos intressidega, ning laen on tagatud laenuandja kasuks seatud hüpoteekidega, viiks hüvitise rakendamine võlgniku eest tasutud laenumaksete tagasitäitmise kohustuse puhul laenuandja alusetu rikastumiseni. Kaebuses välja toodud tagasitäitmisega seonduvad täiendavad riskid laenuasutusele ei õigusta samuti hüvitise maksmist. TMS § 1181 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kolmanda isiku suhtes mittetäidetuks, st laenu tagasimaksed mittelaekunuks, mistõttu on laenuandjal võimalik nõuda hüpoteegi realiseerimist.
Arvestades elatise nõude prioriteetsust teiste nõuete ees ja alaealise elatise saaja vajadust ülalpidamisele, puudub alus TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. TMS §s 1181 sätestatud võimalus pöörata elatisnõude täitmisel sissenõuet kolmandale isikule täidetud rahalisele kohustusele on proportsionaalne: see on sobiv, kuna annab täiendavaid võimalusi elatise sissenõudmiseks elatisvõlgnike puhul, kelle tegelikke sissetulekuid ja elukvaliteeti arvestades oleks võimalik elatist tasuda; see on vajalik, kuna võimaldab tagada lapse heaolu; ning mõõdukas, arvestades piiranguga kaitstavate õigushüvede kaalukust. Maakohus leidis, et avaldaja kaebus kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Avaldaja eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust, st TMS § 132 lg-s 1 nimetatud mittearestitava summaga arvestamata jätmist. Kaebus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks. TMS § 133 lg 1 järgi on võlgnikule antud õigus pöörduda avaldusega kohtutäituri poole, kui kohtutäitur on arestinud sellised sissetulekud, mida ei saa arestida (TMS § 131) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (TMS § 132) suuremal määral. Võlgnik ei ole esitanud avaldust mittearestitava sissetulekuga arvestamiseks ning muudele isikutele, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (sh hüpoteegipidaja), täitemenetluse seadustik seda võimalust ette ei näe.
4.Avaldaja esitas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse peale määruskaebuse, milles palus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja kaebus.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2018 määrusega Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse osas, milles maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 läbi vaatamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning saatis avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et täitemenetluse seadustik ei näe muudele isikutele peale võlgniku ette võimalust vaidlustada mittearestitava sissetuleku arvestamata jätmist. TMS § 5 lg 1 järgi on täitemenetluse osalisteks mh isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. TMS § 1181 lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalisena kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Kohtutäitur nõudis 24. augusti 2017 arestimise aktiga avaldajalt talle võlgniku eest tasutud 3889 euro 55 sendi üleandmist ning kuna kohtutäitur ei rahuldanud avaldaja kaebust, on avaldajal õigus vaidlustada kohtutäituri otsust. Põhjendatud on avaldaja väide, et arestimisaktist ei nähtu arestitava summa kujunemine ega see, kas kohtutäitur on arvestanud mittearestitava sissetulekuga. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks, on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.
6.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018 määrus osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks, ning tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata.
7.Riigikohus keeldus 13. juuni 2018 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 679 ja § 695 alusel, st menetlusse võtmist võimaldavate aluste puudumise tõttu.
MAAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Tartu Maakohus jättis 21. novembri 2018 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsusele täiteasjas nr 084/2017/1038 rahuldamata. Maakohus märkis, et avaldaja taotlus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks on lahendatud ja jõustunud, mistõttu maakohus seda enam ei käsitle. Maakohus nõustus avaldajaga, et arestimisaktis tuleb ära märkida mittearestitava summa ulatus, kuna nii võlgniku kui ka täitja (kolmanda isiku) jaoks peab olema ühemõtteliselt ja selgelt arusaadav, millises ulatuses summa igakuiselt arestimisele ei kuulu. Kuigi mittearestitav summa on jäänud arestimisaktis numbriliselt märkimata, kajastub selles teave mittearestitava summa kohta, mistõttu ei too selline formaalne puudus kaasa arestimisakti tühistamist. Akti sisulist tähendust see avaldaja jaoks ei muuda. Võlgnikul, kelle kaitseks mittearestitav summa on kehtestatud, on õigus pöörduda täituri poole, kui täitur on selle ebaõigesti määranud. Võlgniku eest tema vanemate poolt tasutud laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna TMS § 130 lg 1 mõttes, mille alusel saaks TMS § 1181 lg-s 1 ja 2 sätestatut kohaldada seadusega ettenähtud mittearestitava summa ulatuses arestimise piiranguna. Võlgniku eest kohustuse täitmise aluseks võib olla kinge või mõni muu võlgniku ja tema vanemate vaheline kokkulepe. Täitemenetluse käigus on saanud teatavaks, et võlgnik ei tööta ning tal puuduvad mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavad või muud sissetulekud (TMS §-d 130 ja 131) ning kohtutäitur on selle põhjal leidnud, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruseks on null eurot. Kuna täitemenetluse seadustikust ei tulene, kas mittearestitav sissetulek tuleb määrata igale võlgnikule igal juhul või on kohtutäituril õigus seadusega ettenähtud sissetuleku suuruse määramisel lähtuda konkreetse võlgniku sissetulekute liikidest ja suurustest, ei ole iseenesest välistatud, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruseks võib olla null, kui võlgnikul sissetulekut ei ole. Mittearestitava sissetuleku suurus ja liigid on kehtestatud eeskätt võlgniku kaitseks ning kui võlgnik leiab, et arestitud on sellised sissetulekud, mida ei saa üldse arestida (TMS § 131) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (TMS § 132) suuremal määral, on võlgnikul õigus pöörduda TMS § 133 lg 1 järgi igal ajal kohtutäituri poole. TMS § 1181 kehtestamise eesmärgiks oli elatisnõuete prioriteetsus ning võlgnikul tuleb arvestada, et kui kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus arestitakse, jääb võlgniku kohustus kolmanda isiku suhtes täitmata ning kolmandal isikul on õigus nõuda võlgnikult täitmist. Kolmanda isiku õigusi ei saa kahjustada see, kas ja mil viisil võlgnik oma õigusi temale seadusega ettenähtud mittearestitava summa määramisel täitemenetluses realiseerib. Maakohus ei nõustunud, et TMS § 1181 lg 1 kohaldamisel ei tule lähtuda arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttest.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus ning teha uus määrus, millega jätta vaidluse lahendamisel TMS § 1181 kohaldamata, tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus ning edastada vastav lahend Riigikohtule. Alternatiivselt palub avaldaja tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus ja 24. augusti 2017 arestimisakt osas, milles kohtutäitur ei ole arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava summaga. Avaldaja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäituri kanda. Erinevad kohtukoosseisud saavad samas asjas saata asja lahendamiseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile sõltumata menetlusosalise taotlusest või taotluse rahuldamata jätmisest. Kohus teostab põhiseaduslikkuse kontrolli iseseisvalt. Avaldaja on jätkuvalt
seisukohal, et TMS § 1181 on vastuolus põhiseadusega ning jääb selles osas oma varasemates menetlusdokumentides väljendatud seisukohtade juurde ja palub neid ringkonnakohtul arvestada. Olukorras, kus võlgniku eest tasutakse makseid kolmandate isikute poolt, tuleb arestimisel alati lähtuda seadusjärgsest miinimumsummast ja see arestimisaktis ära märkida. Kolmandate isikute tasutu suurendab võlgniku vara ning riivab kolmandate isikute õigusi, mistõttu on seadusandja näinud sellises olukorras ette seadusjärgse miinimumi igakordse kindlaksmääramise. See, kas võlgnik taotleb miinimumi kindlaksmääramist, ei saa mõjutada avaldaja omandiõiguse riive suurust. Täitemenetluse seadustiku alusel on võimalik arestida vaid summa, mis ületab mittearestitava sissetuleku. Sätte eesmärgiks on võlausaldajale kuuluva raha arestimise ulatuse, st võlausaldaja omandiõiguse riive suuruse kindlaksmääramine, mitte ainult võlgnikule miinimumsumma tagamine. Ringkonnakohus on 17. märtsi 2018 määruses nõustunud, et kohtutäituril tuleb mittearestitava miinimumiga arvestada ka võlausaldaja huvides. Kohtutäituri õigus vara arestida tekib, kui rahalise kohustusena makstud summa ületab seadusjärgset miinimumi. Kui arestimisaktis puudub miinimumsumma ja selle kujunemise aluseks olevad andmed, on arestimisakt õigusvastane. Maakohus ja kohtutäitur on asunud arestimisakti tagantjärele põhjendama. Enne kohtutäituri kohtumenetluses edastatud teavet ei olnud selge, kas miinimumsummast on üldse lähtutud, mistõttu kuuluvad arestimisakt ja kohtutäituri otsus igal juhul tühistamisele. Täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on toodud kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse arestimise kohta näide, mille puhul võlgnikul ei ole ametlikku sissetulekut, kuid miinimumsumma on siiski kindlaks määratud. See viitab sellele, et miinimumsumma on sätestatud võlausaldaja kaitseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et mittearestitava summa arestimisaktis märkimata jätmine on formaalne puudus, mis ei too kaasa arestimisakti tühisust. Mittearestitava summaga määratakse võlausaldaja omandipõhiõiguse riive ulatust, kuna makstud summad on läinud võlausaldaja omandisse. Kohtul tuleb seega lähtuda miinimumsumma objektiivset ulatusest (TMS § 132 lg 1). Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna TMS § 130 lg 1 mõttes, mille puhul saaks kohaldada mittearestitava sissetuleku piirangut. Isegi kui kohus leiab, et miinimumsumma tuleks kindlaks määrata subjektiivselt, tuleks võlgniku eest tasutut pidada tema sissetulekuks, kuna tema varakoosseis suurenes selle arvel. Jääb ebaselgeks, mis on maakohtu tõlgenduse korral TMS § 1181 lg-s 2 sätestatud miinimumsumma eesmärk ja milline on sätte rakendusala.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on avaldaja taotlus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks lahendatud ning selle osas tehtud lahend on jõustunud. Kohtutäitur ei nõustu, et TMS § 1181 kohaldamisel tuleks lähtuda n-ö miinimumi objektiivsest summast. TMS § 1181 lg-tes 1 ja 2 räägitakse konkreetsele võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitavast sissetulekust. Mittearestitav sissetulek tuleb määrata iga võlgniku puhul eraldi, arvestades sissetuleku arestimise piiranguid (TMS §-d 131 ja 132). Kui seadusandja tahe olnuks kehtestada TMS § 1181 alusel arestimisele mittekuuluvat miinimumi universaalse summana, oleks seda tehtud viitega TMS § 132 lg-s 1 sätestatud sissetuleku suurusele.
TMS § 1181 käsitleb seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, mitte mittearestitava sissetuleku suurust. Sissetulekute liigid on sätestatud TMS § 130 lg-s 11. Võlgnik ei ole täitemenetluse jooksul sissetulekut, sh seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, saanud. Võlgniku eest avaldajale täidetud rahalised kohustused ületavad seega täies ulatuses võlgnikule ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Laenumaksete tasumist võlgniku vanemate poolt ei saa pidada võlgniku sissetulekuks, mistõttu on kohtutäituri korraldus kanda võlgniku eest avaldajale makstud raha täies ulatuses kohtutäiturile õige. Lapse elatisnõude täitmise korral on võimalik lapse elatisnõude katteks kinnipidamisi teha nii pea, kui võlgnikul on mingigi sissetulek (v.a TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetulekud). Avaldaja TMS § 1181 tõlgendus kaldub sellest põhimõttest kõrvale. Täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (803 SE) seletuskiri kinnitab kohtutäituri seisukohti. Seletuskirjas on käsitletud seda, mida tähendab TMS § 1181 mõttes võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitav sissetulek ning selleks on TMS §-de 131 ja 132 alusel määratud sissetulek. Avaldajal ei ole õigust nõuda, et võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetulekuga arvestaks kohtutäitur just avaldajale tehtud arestimisaktis. Paljasõnaline ja eluliselt ebausutav on avaldaja väide, et arestimisakt rikub tema omandiõigust. Arestimisakti alusel kohtutäiturile raha ülekandmise korral jääb võlgniku laenukohustus avaldaja ees ülekantud summade ulatuses mittetäidetuks ning avaldajale jääb alles nõudeõigus võlgniku vastu. Avaldaja nõue võlgniku vastu on tagatud avaldaja kasuks võlgniku kinnisasjale ja korteriomandile seatud hüpoteekidega ning avaldaja saab oma nõude võlgniku vastu rahuldada hüpoteekidega koormatud vara arvel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja alternatiivse taotluse tühistada kohtutäituri 24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab kohtutäituri 24. augusti 2017 arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsuse täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga ja kohustab kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku TMS § 1181 lg 2 järgne mittearestitav sissetulek ning jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
12.Võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus elatise võlgnevuse ja igakuise elatise sissenõudmiseks. Kohtutäitur on 24. augusti 2017 arestimisaktiga kohustanud avaldajat kandma TMS § 1181 lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgniku eest tasutud raha, mis on avaldajale makstud alates arestimisakti kättetoimetamisest 3889 euro 55 sendi ulatuses. Avaldaja esitas kohtule kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja 1. septembri 2017 kaebuse kohtutäituri arestimisakti peale. Avaldaja palus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada kohtutäituri 24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus osas, milles kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava summaga.
Maakohus jättis vaidlustatud määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus ei käsitlenud avaldaja taotlust tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks, asudes seisukohale, et see on lahendatud maakohtu 28. veebruari 2018 jõustunud määrusega. Võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramise osas leidis maakohus, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna TMS § 130 lg 1 mõttes, mistõttu ei kohaldu TMS § 1181 lgtes 1 ja 2 sätestatud arestimise piirangud. Samuti märkis maakohus, et mittearestitava sissetuleku suurus ja liik on kehtestatud eeskätt võlgniku huvides ja kaitseks.
13.Määruskaebuse esitaja on õigesti märkinud, et erinevad kohtukoosseisud võivad samas asjas jätta kohtuasja lahendamisel seaduse sätte kohaldamata ja tunnistada selle põhiseadusega vastuolus olevaks ning edastada vastava lahendi Riigikohtule. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusvastaseks, ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46). Samas on ringkonnakohus seisukohal, et TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on
28.veebruari 2018 määruses põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust ning ringkonnakohus nõustus 17. aprilli 2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt selle juurde ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.
14.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kohtutäituril oli õigus arestida võlgniku eest avaldajale täidetud rahaline kohustus täies ulatuses. TMS § 1181 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku. TMS § 1181 lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Eelviidatud sätetest nähtub selgelt, et kohtutäitur peab elatisevõlgniku eest kolmandale isikule tasutud raha arestimisel tegema kindlaks võlgniku mittearestitava sissetuleku ja seda sõltumata võlgniku taotlusest, kuna üheks arestimise eelduseks on, et võlgniku eest kolmandale isikule tasutud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületaksid võlgniku mittearestitava sissetuleku. Seda kinnitab ka kohtutäiturimäärustiku lisa 44 ehk elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimise akti vorm, milles tuleb ära märkida igakuine summa, mis arestimisele ei kuulu ja mida kolmas isik võib võlgniku rahaliste kohustuste täitmiseks vastu võtta. Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 2 kohaselt peab kohtutäitur ametitoimingute vormistamisel kasutama määruse lisades 5-44 olevaid aktivormide tekste ning vajaduse korral võivad kohtutäiturid lisada aktivormidele täiendavat teavet täitemenetluste kohta. Võimalust aktivormidest teksti välja jätta ei ole kohtutäituritele ette nähtud. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur 24. augusti 2017 arestimisakti vormistamisel lähtunud kohtutäiturimäärustiku lisast 44 ning on arestimisaktist vastuolus TMS § 1181 lg-ga 2 ja kohtutäiturimäärustiku § 20 lg-ga 2 jätnud välja osa, mis puudutab mittearestitavat sissetulekut.
15.Puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur ei ole 24. augusti 2017 arestimisaktis võlgniku mittearestitavat sissetulekut sõnaselgelt märkinud. Kohtutäitur on avaldanud täite- ja kohtumenetluses vastandlikke seisukohti selle osas, miks ei ole arestimisaktis võlgniku mittearestitavat sissetulekut kindlaks määratud. 25. septembri 2017 otsuses, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse arestimisakti peale rahuldamata, asus kohtutäitur seisukohale, et võlgniku eest kolmandatele isikutele täidetud rahaliste kohustuste arestimisel tuleb lähtuda arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttest ning avaldajal puudub õigus nõuda, et seadusega ettenähtud miinimumi kohaldataks just avaldajale täidetud kohustuse tagasitäitmisel. Kohtutäituri põhjendus viitas seega sellele, et kohtutäitur on võlgniku mittearestitava sissetulekuga
võlgniku muu sissetuleku arestimisel juba arvestanud. Samal seisukohal oli kohtutäitur ka vastuses avaldusele (kd I, tl 39-46), kus ta märkis mh, et kuivõrd võlgniku suhtes läbiviidav täitemenetlus ei ole viinud lapse elatisnõude täitmiseni, on põhjendatud arvestada võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitav sissetulek TMS § 1181 lg 1 mõttes lähtudes TMS 132 lg-s 11 sätestatust ning see ei pea olema suurem kui 235 eurot.
12.septembri 2018 menetlusdokumendis on aga kohtutäitur asunud seisukohale, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suurus on null eurot, kuna võlgnik ei ole täitemenetluse jooksul sissetulekuid saanud.
16.Riigikohus on leidnud, et arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12416, p 12; 4. märtsi 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 11). Ringkonnakohus nõustub kohtutäituriga, et arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttest tuleb lähtuda ka TMS § 1181 lg 1 alusel võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse arestimisel. Samas ei nähtu käesoleva asja asjaoludest, et kohtutäitur oleks võlgniku mittearestitava sissetulekuga juba arvestanud. Vastupidi, kohtutäitur on 12. septembri 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et alates 24. juulist 2017 võlgnik ei tööta ja tal puudub hiljemalt alates 16. augustist 2018 igasugune sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek. Eelnevast nähtub, et võlgnikul puudus muu sissetulek, mille puhul kohtutäitur oleks saanud arvestada mittearestitavat sissetulekut. Seetõttu ei saanud kohtutäitur mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramata jätmist põhjendada arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttega.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituriga selles, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suurus on null eurot. TMS § 1181 võimaldab kohtutäituril arestida võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse ning sättest ei tulene, et arestitav rahaline kohustus peab vastama TMS § 130 lg-s 11 sätestatud sissetuleku mõistele. Ka täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (803 SE) seletuskirjas toodud näites TMS § 1181 rakendamise kohta on määratud TMS § 132 lg 1 alusel kindlaks võlgniku mittearestitav sissetulek olukorras, kus võlgnikul sissetulek puudub ja tema kontol laekumisi näha ei ole, kuid võlgnik tasub kas ise või tema eest tasutakse pangale laenu tagasimakset, üüri ja autoliisingu makset. Kui lähtuda kohtutäituri seisukohast, et võlgniku mittearestitav sissetulek tuleks TMS § 1181 lg-te 1 ja 2 alusel arestimist teostades kindlaks määrata üksnes juhul, kui võlgnikul on ka muid sissetulekuid, kaotaks säte oma mõtte, kuna sellisel juhul saaks võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrata võlgniku muust sissetulekust.
18.Eelnevast lähtuvalt on kohtutäitur jätnud 24. augusti 2017 arestimisaktis õigusvastaselt võlgniku seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku kindlaks määramata. Kohtutäitur pidanuks arestimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrama TMS §de 131 ja 132 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et võlgniku mittearestitav sissetulek tuleks kindlaks määrata objektiivselt, st alati TMS § 132 lg-s 1 sätestatud määras. TMS § 1181 lg-d 1 ja 2 näevad ette konkreetse võlgniku seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku kindlaks tegemise ja vastupidine tõlgendus oleks vastuolus TMS § 1181 kehtestamise eesmärgiga, milleks oli lapse elatisnõuete sissenõudmise tõhustamine. Arvestades seda, et kohtutäitur on 12. septembri 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele ning see nähtub ka kohtutäituri esitatud andmetest, tulnuks kohtutäituril käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 11 alusel on kohtutäituril praegusel juhul võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga
alammäära suurust ning kui arestitav summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.
19.Ringkonnakohus nõustub küll maakohtuga, et mittearestitava sissetuleku suurus ja liigid on seaduses kehtestatud eeskätt võlgniku huvideks ja kaitseks, kuid praegusel juhul on mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramata jätmine viinud ka avaldaja õiguste rikkumiseni. Kui kohtutäitur oleks nõuetekohaselt kindlaks määranud võlgniku mittearestitava sissetuleku, olnuks avaldajal õigus võtta see võlgniku rahalise kohustuse täitmiseks vastu ja avaldaja pidanuks kohtutäituri ametialasele kontole kandma üksnes mittearestitavat summat ületava osa. Arvestada tuleb ka seda, et võlgnikul on õigus oma mittearestitavat sissetulekut vabalt valitud viisil kasutada, mh võib võlgnik selle eest tasuda laenumakseid.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei too võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramata jätmine kaasa 24. augusti 2017 arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsuse täielikku tühistamist, vaid need kuuluvad tühistamisele osas, milles neis ei ole arvestatud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga. Ringkonnakohus kohustab kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku TMS § 1181 lg 2 järgne mittearestitav sissetulek.
21.Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kuna määruskaebuse osaline rahuldamine viib avaldaja kaebuse osalise rahuldamiseni, on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel samuti menetlusosaliste endi kanda. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
22.Avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Avaldaja on seega riigilõivu tasunud enam 35 euro suuruses summas. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS § 150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.