Avaldaja (võlgnik) Aktsiaselts Q (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret Blankin Puudutatud isik I (sissenõudja) XX
XXXXXXXXXXX),
lepinguline vandeadvokaat Ott Saame
(isikukood esindaja
Puudutatud isik II Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.09.2018 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
2.Jätta Aktsiaseltsi Q määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud Aktsiaseltsi Q kanda. Määrata Aktsiaseltsi Q poolt XX-le hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 120 eurot ja mõista see välja Aktsiaseltsilt Q XX kasuks. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Asjaolud ja avaldaja kaebus
1.04.07.2018 esitas Aktsiaselts Q (avaldaja, võlgnik) Harju Maakohtule kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 25.06.2018 otsusele täiteasjas nr 022/2018/3275 kaebuse, milles palus kohtutäituri 25.06.2018 otsus tühistada ja kohustada kohtutäiturit 31.05.2018 kaebust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur 21.05.2018 täitemenetluse võlgniku vastu ja nõudis samal kuupäeval koostatud täitmisteates 10 227,27 euro (9000 naela) tasumist. 21.05.2018 tegi kohtutäitur ka täituri tasu väljamõistmise otsuse. 31.05.2018 esitas võlgnik kohtutäiturile kaebuse, kus taotles täitemenetluse alustamise otsuse ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tühistamist. 25.06.2018 otsusega jättis kohtutäitur võlgniku 31.05.2018 kaebuse rahuldamata. Avaldaja ei nõustu kohtutäituri otsuses toodud seisukohaga, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 5 alusel on täitedokumendiks välisriigi kohtu väljastatud sertifikaat, mis kinnitab lahendi täidetavust. Lisaks on kohtutäituri otsus vastuoluline, kuna otsuse raames väidab täitur, et täitedokumendiks on Inglismaa kohtu väljastatud sertifikaat ning, et täitedokumendiks on Central Londoni, Inglismaa ja Wales’i krahvkonnakohtu 22.06.2016 otsus nr B01CL439. Nimetatud välisriigi kohtuotsus kuupäeva ei sisalda ja kohtuotsuse ehtsuses ei ole võimalik veenduda. Avaldajale saadetud täiteasja materjalidele on jäänud lisamata välisriigi kohtuotsuse või korralduse üldvormi teine lehekülg. Täitemenetlus kuulub lõpetamisele. Õigusvastane on nii täitemenetluse alustamise otsus kui kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Kohtutäituri seisukoht
2.Kohtutäitur palus jätta avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohtutäituri 25.06.2018 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Sissenõudja esitas täiturile täitmiseks vormikohase välisriigi kohtulahendi ja selle täidetavust tõendava sertifikaadi. Võlgnik sai nende dokumentidega tutvuda enne täitemenetluse algatamist ja täitemenetluse raames. Asjaolu, et võlgnikule täitemenetluse algatamisel e-posti teel saadetud skaneeritud versioonis oli ekslikult jäänud lisamata otsuse või korralduse üldvormi teine lehekülg, ei muuda täitemenetluse algatamist tühiseks, kuna tegemist on vormilise minetusega. Dokumendi teisel leheküljel oli kajastatud kõigest number (otsuse tegemise kuupäev). Kaebuse läbivaatamisel tutvustas täitur võlgniku esindajale originaaldokumente ja edastas puudu olnud lehekülje koos kaebuse kohta tehtud otsusega. Sissenõudja seisukoht
3.Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebuse rahuldamata. Võimalikud pisikesed ebatäpsused täituri tegevuses ei ole kaasa toonud seda, et täitemenetlus rikub võlgniku õigusi. Avaldaja teab, millist täitedokumenti täidetakse ning, et see on seaduslik. Avaldaja näol on tegemist äriühinguga, mis kuulub sissenõudja ja tema endise abikaasa YY ühisvarasse. YY on avaldaja ainus juhatuse liige, kes peab end ka avaldaja ainuaktsionäriks. Praeguses asjas esitatud kaebuse esitamise põhjustas YY soov jagada ühisvara endale soodsal viisil. Maakohtu määrus
4.13.09.2018 määrusega jättis maakohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 25.06.2018 otsusele täiteasjas nr 022/2018/3275 rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, mõistes avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja menetluskuluna 144 eurot ja sellelt viivise. Kohus tühistas
maakohtu 10.07.2018 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati vaidlusalune täitemenetlus. Maakohus viitas TMS § 2 lg 1 p-le 5 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määrusele (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus) art-tele 37 ja 39, art 42 p-le 1 ja art-le 53. Viidatud sätetest tuleneb, et täitedokumendiks on välisriigi kohtulahend, millele peab olema lisatud Brüsseli I bis määruse art 53 kohane tunnistus, ilma milleta ei ole kohtulahend tunnustamiseta täidetav. Asjaolu, et täitmisteates on täituri poolt täitedokumendiks märgitud sertifikaat, ei tähenda, et kohtutäitur oleks algatanud täitemenetluse dokumendi alusel, mida TMS §-s 2 ei sisaldu. Täitmisteatele on lisatud nii lahendi koopia kui selle täidetavust tõendav sertifikaat. Asjaolu, et kohtutäitur jättis algselt ekslikult vastuolus TMS § 24 lg-ga 4 täitmisteatele lisamata täitedokumendi teise lehekülje, ei muuda täitemenetluse algatamist seadusvastaseks ja ei anna alust täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Kohtutäitur selgitas, et kaebuse lahendamisel ta tutvustas võlgniku esindajale originaaldokumente ja esitas ka puudu olnud lehekülje koos kaebuse kohta tehtud otsusega. TMS §-de 217 ja 218 alusel kaebuse lahendamist tuleb käsitleda kui kontrollivormi kohtutäituri tegevuse üle täitemenetluses ning kaebuse lahendamise eesmärgiks on kontrollida senise täitemenetluse seaduslikkust ja põhjendatust. Selliselt saab kohtutäitur võimaluse vigade parandamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks kohtuväliselt. Juhul kui kohtutäituril puuduks kaebuse lahendamise käigus võimalus parandada võlgniku kaebuses osundatud puudused või eksimused, siis muutuks kaebuse lahendamise protseduur kui kohtueelne menetlus sisutühjaks. 14.05.2018 täitmisavaldusega esitas sissenõudja täiturile välisriigi 22.07.2016 otsuse (väljastatud 02.02.2017) ja välisriigi kohtu poolt 14.03.2018 väljastatud tunnistuse vastavalt Brüsseli I bis määruse art-ile 53. Tunnistuse p-s 4 on otsuse kuupäevaks märgitud 22.07.2016 ja otsuse numbriks B01CL439. Ka Eesti kohtulahendite puhul määruse art 53 kohase tunnistuse täitmisel märgitakse p-i 4.2 kohtuasja number, kuna eraldi otsuse numbrit lahenditel ei ole. Täitedokumendiks on sertifikaadist nähtuvalt 22.07.2016 otsuse vorm, milles sisalduvad kuupäevad ja avaldajalt nõutav summa kattub 14.03.2018 väljastatud sertifikaadis märgitud andmetega. Kuna krahvkonnakohus on 22.07.2016 lahendi kui täitedokumendi kohta selle täidetavuse sertifikaadi väljastanud ja sertifikaadi formaalsetele eeldustele vastavuse osas puudub vaidlus, ei olnud kohtutäituril täitemenetluse algatamisel alust kahelda täitedokumendi õiguses. Juhul kui avaldaja leiab, et 22.07.2016 lahendiga ei ole talle rahalist kohustust pandud ja krahvkonnakohtu väljastatud täidetavuse tõend on välja antud ebaõigesti, siis tuleb avaldajal pöörduda sertifikaadi väljastanud kohtu poole Brüsseli I bis määrusega sätestatud korras (art-d 45-47). Kui formaalsed nõuded on täidetud, on täitur kohustatud täitemenetlust alustama. Eeltoodust tulenevalt ei alustanud kohtutäitur täitemenetlust põhjendamatult ja täitemenetlus ei kuulu lõpetamisele. Kohtutäituri 25.05.2018 otsus on seaduslik ja kaebus jääb rahuldamata. Kohus tühistas 10.07.2018 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel jäid menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituril menetluskulud puuduvad. Puudutatud isik I esitas 06.09.2018 kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema õigusabikuludeks 810 eurot (sh käibemaks), ajakuluga 4 h 30 min arvestusega 150 eurot/h. Kohtu hinnangul oli kaebuse ja asja materjalidega tutvumise ning vastuse koostamise põhjendatud ajakulu kokku 1 h ja põhjendatud tunnitasu 144 eurot (sh käibemaks), mis tuleb sissenõudja kasuks avaldajalt välja mõista koos viivisega.
Määruskaebus
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 25.06.2018 otsus ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 31.05.2018 kaebust uuesti läbi vaatama. Alternatiivselt palub avaldaja maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri ja sissenõudja kanda, mõistes neilt menetluskulud välja. Maakohus kohaldas ebaõigesti Brüsseli I bis määruse artikleid 45-47. Art 47 ei viita sellele, et täitmisest keeldumise taotlus tuleks esitada sertifikaadi väljastanud kohtule. Ka inglise- ja saksakeelne määruse art 47 sõnastus viitavad „asjaga seotud liikmesriigile“ või „puudutatud liikmesriigile“. Seotud või puudutatud liikmesriigid on Eesti ja Ühendkuningriigid. Avaldaja seisukohta toetab määruse art 51 lg 1, mille järgi kohus, kellele esitatakse kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus, ei pruugi olla samas liikmesriigis kui otsuse päritoluliikmesriik. Juhul kui art 47 lg 1 tõlgendus ei ole üheselt selge, siis on kohtul kohustus küsida määruse tõlgendamise kohta eelotsuse taotlust. Praeguses kohtuasjas on vaidlus algatatud täitemenetluses. Maakohus ei tuvastanud, kas Brüsseli I bis määrus on kohaldatav. Määruse art 66 lg 1 järgi kohaldatakse määruse sätteid üksnes 10.01.2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste suhtes. Ühestki dokumendist ei nähtu, millal on kohtumenetlus asjas nr B01CL439 algatatud. Täitemenetluse alustamine on õigusvastane, sest puudub täitedokument. Isegi kui kohaldada Brüsseli I bis määrust, siis on otsuse täitmiseks vajalik otsuse teinud kohtu poolt väljastatud sertifikaat. Esitatud sertifikaati ei ole võimalik täita. Kohtutäituri otsus on vastuoluline, kuna täitur väidab, et täitedokumendiks on nii sertifikaat, kui ka 22.07.2016 otsus. Tegemist ei ole tähtsusetu pisiasjaga. Täitemenetluse alustamist ei muuda õiguspäraseks see, et hiljem „leiti“ või „selgitati välja“ õige täitedokument. Kuna 22.07.2016 otsusega ei ole avaldajale ühtegi rahalist kohustust pandud, ei saa täitur seda avaldajalt nõuda. 02.02.2017 dokumendiga on pandud avaldajale küll rahaline kohustus, kuid selle dokumendiga ei ole sertifikaat seostatav. Täitemenetluse alustamiseks ei ole piisav järeldus see, et dokumendid on omavahel seotud, kuna nõutav summa langeb kokku sertifikaadis märgitud summaga. Kuigi täitur ei saa sisuliselt kontrollida täitedokumendi õiguspärasust, peab ta kontrollima dokumendi formaalset kehtivust. Arusaamatuks jääb, kuidas dokumendi ehtsust kontrollida, kui täituri sõnul ei eelda Brüsseli I bis määrus jõustumismärke olemasolu (vt TMS § 12). Täitedokumendiks oleva kohtuotsuse ehtsuses ei ole võimalik veenduda. Täitekorralduse p 4.1 kinnitab, et tunnustatud on 22.07.2016 otsus, kuid täitmiseteate lisana esitatud otsus kuupäeva ei sisalda. Maakohus ei ole määruses seda asjaolu käsitlenud. Edasine menetluse käik
6.Kohtutäitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
7.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu 13.09.2018 määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Maakohtu määruse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 21 p 1 ja § 659 alusel osaliselt muuta.
9.Maakohus on vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et avaldajal tuleb pöörduda sertifikaadi väljastanud Central Londoni, Inglismaa ja Walesi krahvkonnakohtu poole Brüsseli
I bis määrusega sätestatud korras (artiklid 45-47) juhul, kui avaldaja leiab, et 22.07.2016 lahendiga asjas nr B01CL439 (väljastatud 02.02.2017) ei ole talle rahalist kohustust pandud ja krahvkonnakohtu väljastatud täidetavuse tõend on välja antud ebaõigesti. Kolleegiumi hinnangul ei tule avaldajal kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlust esitada sertifikaadi väljastanud kohtule. Maakohtu eelviidatud põhjendus tuleb määrusest välja jätta ja asendada ringkonnakohtu järgmise põhjendusega.
10.Brüsseli I bis määruse artikli 46 kohaselt keeldutakse kohtuotsuse täitmisest selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alustel. Määruse artiklis 45 on toodud kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise alused. Asjaomane liikmesriik annab vastavalt artikli 75 p-le a komisjonile teada, millisele kohtule tuleb esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus. Täitmisest keeldumise taotlus tuleb artikli 47 p-i 1 alusel esitada sellele kohtule. Eelviidatud sätetest tulenevalt on avaldajal õigus esitada kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlus Eesti kohtule kui asjaomase liikmesriigi ehk täitmise riigi kohtule, mitte kohtutäiturile. Seetõttu ei pidanud maakohus käsitlema avaldaja kaebust kohtutäituri otsusele kohtuotsuse täitmisest keeldumise taotlusena.
11.Täiteasjas nr 022/2018/3275 on vaidlustatud kohtutäituri 25.06.2018 otsus, milles kohtutäitur tegi otsustuse jätta võlgniku 31.05.2018 kaebus kohtutäituri tegevusele, s.o kohtutäituri 21.05.2018 täitmisteatele täitemenetluse algatamiseks ja otsusele kohtutäituri tasu väljamõistmiseks rahuldamata.
12.Avaldaja leiab, et maakohus ei ole tuvastatud, kas Brüsseli I määrus on käesoleval juhul kohaldatav. Avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri tegevusele, kuna tema arvates puudus täitedokument, mida kohtutäitur oleks saanud täitmisele võtta, mistõttu kuulub menetlus TMS § 48 lg 1 p 7 alusel lõpetamisele. Seega ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument.
13.Määruse artikli 66 p-st 1 tulenevalt kohaldatakse käesoleva määruse sätteid üksnes 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes. Krahvkonnakohtu 22.07.2016 otsuse nr B01CL439 (väljastatud 02.02.2017) p-ist 2 nähtub, et nimetatud otsus puudutab sissenõudja poolt tehtud 21.09.2015 ja 19.10.2015 taotlusi. Otsuse p-des 7-12 on krahvkonnakohus käsitlenud Brüsseli I bis määruse sätteid, seejuures p-s 7 on krahvkonnakohus märkinud, et „On selge, et EL-i määruse 1215/2012 artiklid 24, 30 ja 31 on käesoleva juhtumi puhul asjakohased.“ Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti Brüsseli I bis määrust, kuivõrd puudus alus kahelda, et kohtumenetlus algas enne 10.01.2015.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et täitemenetluse alustamine oli õigusvastane, kuna kohtutäituril puudus selgus ja arusaam, millise dokumendi alusel täitemenetlus läbi viiakse, mistõttu tuleb menetlus lõpetada. 21.05.2018 täitmisteates võlgnikule on täitedokumendiks märgitud Central Londoni krahvkonnakohtu 02.02.2017 otsus nr. B01CL439 (tl 5). Kohtutäitur on oma vaidlustatud otsuses (tl 65-66) selgitanud, et käsitles täitedokumendina välisriigi kohtulahendit, mis on tehtud 22.07.2016 ja väljastatud 02.02.2017 otsuse või korralduse üldvormil ning kuna sissenõudja esitas 14.05.2018 täitmisavaldusega täiturile välisriigi otsuse ning sama kohtu poolt väljastatud tunnistuse kohtuotsuse täidetavuse tõendamiseks vastavalt Brüsseli I bis määruse art-ile 53, puudus alus jätta täitemenetlus algatamata.
15.Kaebuse etteheide justkui oleks krahvkonnakohtu 14.03.2018 sertifikaat ning krahvkonnakohtu 22.07.2016 tehtud otsus, mis on väljastatud 02.02.2017 üldvormil omavahel vaid pealiskaudselt seostatavad, ei ole põhjendatud. Kuigi kohtutäitur jättis täitmisteates ekslikult võlgnikule lisamata 02.02.2017 väljastatud otsuse või korralduse üldvormi teise lehekülje (tl 29 pöördel-30), mis sisaldas just krahvkonnakohtu poolt tehtud otsuse kuupäeva – 22.07.2016, ei tingi kohtutäituri minetus asjas täitemenetluse lõpetamist. Brüsseli I määruse artikli 53 kohaselt väljastatud sertifikaadi kohaselt on võlgnikule välisriigi 22.07.2016 kohtulahend kätte toimetatud 01.08.2016 (vt sertifikaadi p 4.5.1, tl 8). Seega oli võlgnik juba varasemalt teadlik välisriigi kohtulahendi olemasolust, selle sisust ja tegemise kuupäevast. Täitemenetluse seadustiku kohtutäituri tegevuse peale edasikaebamist sätestavad normid annavad kohtutäiturile võimaluse oma viga parandada. Kohtutäitur on oma 25.06.2018 otsuse p-s 2.2 selgitatud, et kohtutäituri abi Viljo Konsap tutvustas välisriigi kohtulahendi originaali võlgniku esindajale kaebuse läbivaatamisel. Seega oli võlgniku esindajale tagatud võimalus tutvuda täitemenetluse läbiviimise aluseks olevate originaaldokumentidega. Seejuures on maakohus piisavalt põhjendanud dokumentide omavahelist seost määruse punktis 10, mistõttu ringkonnakohus nõustub maakohtu toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.
16.Arvestades ülalltoodut puudub alus avaldaja kaebuse rahuldamiseks, mistõttu jääb maakohtu määruse resolutsioon muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt avaldaja kanda, v.a kohtutäituri õigusabikulud, mis jäävad TsMS § 175 lg 31 alusel tema enda kanda.
18.Sissenõudja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles taotleb avaldajalt lepingulise esindaja kulude katteks 120 euro (sisaldab käibemaksu) väljamõistmist. Sissenõudjale osutatud õigusabiteenuse sisuks on määruskaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine 40 min. Teenust on osutatud tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Sissenõudja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Avaldaja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud.
19.Arvestades vaidluse asjaolusid ja määruskaebuse mahtu, peab ringkonnakohus kaebusele vastuse koostamise ajakulu põhjendatuks 40 min ulatuses. Tunnihind 150 eurot on arvestades asja keskmist keerukust (Euroopa Liidu määruse kohaldamine) vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-8344, 15). Eeltoodut arvestades kuulub avaldajalt sissenõudja kasuks väljamõistmisele määruskaebuse menetlemisega seonduv kulu 40 min eest 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot, kokku 120 eurot.
20.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt sissenõudja taotlusele määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalsel Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.