Asjaõigus › Omandiasjad

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Sparks SS OÜ (hageja) esitas 24. novembril 2016 Tartu Maakohtule hagi MTÜ Sauna- ja veeühistu Juss (likvideerimisel) (kostja) vastu vallasasja omandiõiguse tunnustamiseks. Tartu Maakohus jättis 3. mai 2017 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 8. septembri 2017 otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 21. novembri 2017 hagiavalduse täpsustuse kohaselt on hageja nõudeks sauna kui vallasasja (teisaldatava ja maaga mitte püsivalt ühendatud ehitise) omandiõiguse tunnustamine. Hagiavalduse kohaselt omab hageja Tartus Ihaste linnaosas asuvaid kinnistuid XXX (registriosa nr XXX) ja XXX (registriosa nr XXX), mis on üksteisega piirnevad krundid. Kinnistuga piirneb XXX krunt, mis on n-ö reformimata riigimaa, seda ei ole erastatud ega tagastatud. XXX krunt paikneb hagejale kuuluva XXX kinnistu sees, krundil XXX asub saunamaja. Hageja on omandanud XXX ja XXX kinnistud kaasomanikelt, kes on vallanud ja kasutanud ka kruntide vahele jääval siilul paiknevat saunamaja. Peale XXX ja XXX kinnistute minekut hageja omandisse on saunahoone jäänud faktiliselt hageja valdusesse. Hageja on omandanud saunahoone igamisega, saunahoonet on vallanud varasemad XXX ja XXX kaasomanikud ja hageja on jätkanud valduse teostamist peale XXX ja XXX kinnistute omandamist. Kostja esitas 21. aprillil 1997 avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, et kinnistada maa saunahoone ümber. Linnavalitsus nõudis 30. augustil 2000 kostjalt dokumente saunahoone omandi tõendamiseks, sellele toiminguid ei järgnenud. Kostja kustutati registrist 24. juulil 2012. Ehitusregistrisse ilmus veebruaris 2016 kanne, mille kohaselt on sauna omanikuks kostja. Kande aluseks on märgitud: Aianduskooperatiiv „Juss“ XX.XX.XXXX erastamise otsus; kostja 11. mai 1996 asutamiskoosoleku protokoll; Tartu Maavanema XX.XX.XXXX korraldus nr XXX ja registriandmete väljatrükk 12. veebruari 2016 seisuga. Kostja likvideerijaks määrati 11. aprillil 2016 kohtumäärusega Harri Paabo. Saunahoone igamine algas aastal 1992 kui Aianduskooperatiivi „Juss“ ülejäänud vara erastati liikmetele, saun jäi mitteerastatava vara nimekirja. Hageja hinnangul asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS) § 13 lg 2 ei kohaldu, kuna ajal, mil igamine algas, nimetatud sätet seaduses polnud ning sellisel sättel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Hageja leiab, et saunahoone ei ole maaga püsivalt ühendatud. Hageja hinnangul on tegemist teisaldatava vallasasjaga, seega on hagejal olnud võimalik see igamisega omandada. Hageja õiguslikuks huviks võiks olla kahju hüvitamise nõude, samuti on ehitise kui vallasasja omandi tuvastamise õiguslikuks huviks see, et hageja saaks seejärel taotleda hoonestusõiguse seadmist saunaalusele maale. Samuti võiks õiguslikuks huviks olla asja väljanõudmise nõude esitamine.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on tõendamata. Hageja ei ole saunahoonet omandanud igamisega. Vaidlusalune saunahoone ei ole olnud hageja valduses, hageja ei ole seda vallanud 5 aastat nagu omanik. Pealegi ei võimalda AÕSRS § 13 lg 2 ehitist kui vallasasja igamisega omandada. Kui kohus peab igamise teel omandamist võimalikuks, algas AÕS § 110 lg 1 toodud viieaastane tähtaeg hoopis kostja asutamisega 1. mail 1996 ning saunahoone omanikuks sai kostja. Kostja hinnangul on saunamajal vundament ning tegemist on maaga püsivalt ühendatud ehitisega. Ebaõige on hageja väide, et tegemist on sisuliselt lagunenud ehitisega, mille valdamine ei ole tõenäoline.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagejale kuuluvad Tartus Ihaste linnaosas asuvad kinnistuid XXX ja XXX, mis on üksteisega piirnevad krundid. Mõlema eelnimetatud kinnistuga piirneb XXX krunt, mis on reformimata riigimaa, st seda ei ole erastatud ega tagastatud. Nimetatud krundil asub saunamaja. Hageja taotleb enda omandiõiguse tunnustamist XXX asuva sauna kui vallasasja ehk teisaldatava ning maaga mitte püsivalt ühendatud ehitise suhtes. Riigikohus on leidnud, et tuvastushagi esitamine ilma sooritusnõudeta võib olla lubatud ka siis, kui sellest sõltub, millised õigused ja kohustused hagejal on (Riigikohtu 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Hageja on täpsustanud, et tema tuvastusnõude esitamise eesmärk on hilisemalt kahju hüvitamise, hoonestusõiguse seadmise ja/või asja väljanõudmise nõude esitamine. Hageja nõue tugineb eeldusel, et XXX asuv saunamaja on vallasasi, mis on teisaldatav ega ole maaga püsivalt ühendatud. Ehitis võib olla vallasasi kahes tähenduses. AÕSRS § 13 lg 2 kehtib nende ehitiste suhtes, mis ei ole tsiviilkäibes käsitletavad vallasasjana TsÜS § 50 lg 2 järgi. Samas võib ehitis olla ka vallasasi, mille omandi tekkimine igamisega toimub AÕS § 110 jj alusel. Seega juhul kui XXX saunahoone ei ole maaga püsivalt ühendatud ning on eemaldatav, võib olla tegemist vallasasjaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 1 järgi on kinnisasi maapinna piiritletud osa (maatükk), mille olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, mh ehitised (TsÜS § 54 lg 1). I kd tl 127-128 oleva ehitisregistri väljatrüki kohaselt on XXX asuv saun ehitatud madalvundamendile. Seda tõendavad ka kostja fotod hoone välisseintest (I kd tl 129-133). Kohus leiab, et madalvundamendile ehitatud hoone on seotud ehitisealuse maatükiga püsivalt, olles selle maatüki oluline osa. Hageja soovis oma väidet, et saunahoone ei ole maaga püsivalt ühendatud, tõendada ekspertiisiga. Tartu Maakohtu 18. juuni 2018 määruse alusel viidi asjas läbi ekspertiis. Riiklikult tunnustatud ekspert Kaarel Sahk on ekspertiisiakti järeldustes (II kd tl 21) asunud seisukohale, et XXX ehitis (saunahoone) on maapinnaga püsivas ühenduses ning seda ei saa teisaldada. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et vaidlusalune saunahoone kinnistul XXX, Tartu on vallasasi ehk teisaldatav ning maaga mitte püsivalt ühendatud ehitis.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on oma menetluskuludena taotlenud õigusabiteenuse hüvitamist aja eest ringkonnakohtu lahendi tegemiseni summas 585 eurot (6,5 tundi, hinnaga 90 eurot/tund) ja asja uuel arutamisel maakohtus kulutatud aja eest summas 540 eurot (6 tundi hinnaga 90 eurot/tund) ning kolmandal läbivaatamisel maakohtus summas 382.50 eurot (4,25 tundi tunnihinnaga 90 eurot) ning seadusjärgne viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tegeliku hüvitamiseni. Hageja hinnangul, mis on läbivalt sama, tuleks kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata, kuna kostja esindamine tuleneb Harri Paabo kui kostja likvideerija ülesannetest. Tegemist on likvideerija ametiülesannete täitmisega, mille eest likvideerija saab eraldi tasu. Kui kohus siiski rahuldab täiendava õigusabi kulutuse taotluse, on kostja põhjendatud ajakulu 0,5 tundi. Hageja on esitanud vastuväite kostja viimasele menetluskulude nimekirjale. Kostja leiab, et kõik tegevused on seotud ekspertiisi läbiviimisega ning hageja ei pea hüvitama kostja esindaja tutvumisi erinevate kohtudokumentidega olukorras, kus kostjal ei olnud vaja väljendada oma seisukohta ega esindada kohtuistungil. Samuti ei pea hageja hüvitama kostja osalemist ehitise ülevaatamisel ja projekti hankimisel, tegemist on kostja omaalgatusliku tegevusega. Kohus märgib, et kostja õiguslikuks vormiks on mittetulundusühing. Mittetulundusühingute seaduse § 45 lg 2 kohaselt lõpetavad likvideerijad mittetulundusühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jaotavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel. Lg 4 kohaselt võivad likvideerijad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud mittetulundusühingu likvideerimiseks. Eelnevast ei tulene, et likvideerija tööülesannete hulka kuuluks likvideeritava mittetulundusühingu esindamine kõikvõimalikes õigusvaidlustes. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-102-16 p-s 15 kohaselt ei pea äriühingu või korteriühistu juhatuse liige osutama äriühingule või korteriühistule tasuta õigusabi. Tuleb aga hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt põhjendatud ja vajalikud ja millises ulatuses saanuks menetlusosalise õigusi ja huve kaitsta kohtumenetluses õigusalase kvalifikatsioonita seaduslik esindaja. Maakohtu hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka likvideerija puhul. Seega on kohtu hinnangul õigusteadmistega mittetulundusühingu likvideerijal õigus saada likvideeritava ühingu esindamisel tasu ulatuses, kus likvideeritava ühingu õigusi ja huve ei oleks menetluses osanud kaitsta ilma õigusliku hariduseta likvideerija. Käesoleval juhul hüvitatakse menetluskulud seoses H. Paabolt õigusabi teenuse ostmisega. H. Paabo kui likvideerija tasu määratakse kindlaks eraldi ning see ei sisalda enam tasu esindamise eest käesolevas kohtumenetluses. Hageja on palunud kohtul nõuda kostjalt viimase menetluskulude nimekirja kuludokumentide esitamist, kuna ei ole arusaadav, kes kellele on õigusabiteenust osutanud

ning kas see teenus on ehtne. TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1- 81-16, p 15 teine lõik). Seega TsMS § 176 lg 6 ei kohusta kohut nõudma menetlusosaliselt menetluskulusid tõendavaid dokumente, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Kostja esitas viimase menetluskulude nimekirja, milles on detailselt lahti kirjutatud esindaja tehtud töö ja selleks kulunud aeg. Kohus leiab, et menetluskulude tõendamiseks täiendavate dokumentide esitamine ei ole vajalik. Hageja ei ole kohtu hinnangul toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda, et kostja menetluskulu nimekirjades tehtud toiminguid on tegelikult tehtud või et kostja esindaja on nimetatud mahus õigusabi teenust osutanud. Kohus leiab, et kostja õigusabikulude tunnitasu (90 eurot/tund) kui ka õigusabikulude kogusumma on käesoleva tsiviilasja sisu ja mahtu ning kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades mõistlikud ja põhjendatud. 15.02.2018 esitatud taotluses märgitud ajakulu on ebamõistlikult suur ning ei ole vastavuses menetluse kestuse ja sisuga ning esitatud dokumentide ja tõendite mahuga. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et 12.02.2018 toimus eelistung ringkonnakohtu lahendis viidatu läbiarutamiseks, mitte asja sisuline arutamine. Hagi täpsustus, esitatud 21.11.2018, on vähem kui poolel leheküljel, lisatud on 4 fotot. Kostja taotluse kohaselt kulus nendega tutvumiseks 1,25 tundi. Kohus on seisukohal, et mõistlik aeg on 0,25 tundi. Samuti vähendab kohus kostja seisukohtade koostamiseks kulunud aega 0,75 tunnini, sest vähem kui 1 lehekülje pikkusele seisukohale on lisatud ehitisregistri väljatrükk ja fotod. Kohtuistungit ei olnud välja kuulutatud, mistõttu eelistungiks valmistumiseks mõistlik ajakulu on 0,25 tundi. Eelistung kestis 0,5 tundi. Kohus vähendab ka ringkonnakohtu lahendiga tutvumiseks (selliselt on taotluses väljendatud) kulutatud aega 0,5 tunnini. Kohus aktsepteerib seega 12.02.2018 esitatud taotluses olevat ajakulu 2,25 tundi. Kohus leiab, et kolmandal asja läbivaatamisel on ajakulu 4,25 tundi põhjendatud. Hageja taotles asjas ekspertiisi läbiviimist, ajakulu seoses kostja esindaja osavõtuga ekspertiisieseme ülevaatusest ning samuti ekspertiisiaktiga tutvumisega seotud ajakulu on põhjendatud ja valik. Kostja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku (6,5 + 2,25 + 4,25) x 90 = 1170 eurot. Menetluskulude summale käibemaksu ei lisata. Kostja on taotlenud, et hageja tasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab kostja taotluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.