Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

2-18-5155 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

kohus

25.09.2018 määrusega

menetluse

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 07.11.2016 tööleping nr 580 (edaspidi tööleping), mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle keretööde mehaaniku ametikohal. Keretööde mehaanik allus ametijuhendi kohaselt keretööde juhile. Tööandja esitas 05.03.2018 töötajale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, milles teavitas, et ütleb töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma etteteatamise tähtajata alates 05.03.2018. Ülesütlemisavalduse kohaselt heidab tööandja töötajale ette järgmist: töötaja on omastanud tööandja vara, kuna töötaja paigutas 08.02.2018 oma sõiduki haagisesse sõidukitelt demonteeritud kere detaile, mis pidid minema utiliseerimisele; tööandja väitel on töötaja rikkunud töölepingut viibides tööl ajal, mil töötajal oli avatud haigusleht. Ülesütlemisavalduses esitatud etteheited on põhjendamatud. Töötajale ei ole tööandja poolt tutvustatud korda, mis keelaks võtta isiklikuks tarbeks sõidukitelt demonteeritud ja utiliseerimisele minevaid kere detaile, seega puudus töötajal igasugune teadmine sellise keelu kohta. Vastupidi, selliseid kere detaile on töötajal lubanud võtta töötaja otsene ülemus, keretööde juht XXX. Seega oli töötajal vastavate detailide võtmiseks olemas tööandja nõusolek. XXX on mh lubanud selliseid detaile võtta ka kõigil teistel töötajatel. Seega oli selliste utiliseerimisele minevate detailide võtmine tööandja juures tavapärane ja aktsepteeritud praktika. Utiliseerimisele minevate detailide võtmist ei saa käsitleda vargusena. Töötaja viibis tõepoolest perioodil 02.02.2018-12.02.2018 haiguslehel, olles tööl kokku kaks poolikut päeva, samas ei olnud selle eesmärgiks mitte töötasu saamine haiguslehel oldud päevade eest, vaid seni lõpetamata tööde tähtaegne lõpetamine. Töötaja ei varjanud oma otsese ülemuse eest töötajale väljastatud haiguslehte. Töötaja leppis nende päevade osas oma otsese ülemusega kokku, et tööl oldud kahe pooliku päeva eest töötasu ei maksta. Tööandja juures on olnud tavapärane, et tööde tähtaegseks teostamiseks on töötajad tööandjale vastu tulles viibinud ka haiguslehel olles tööl, et vastavad tööd saaks õigeks ajaks/mõistliku aja jooksul teostatud. Mh on XXX palunud eelviidatud põhjusel viibida haiguslehel oleku ajal tööl nt XXX ja XXX. Eelnevat silmas pidades ei ole töötaja toime pannud ei vargust, pettust ega muud tegu, mis võiks põhjustada Tööandja usalduse kaotuse enda vastu, sest töötaja otsene ülemus oli teadlik, et töötaja viibis kaks poolikut päeva haiguslehel olles tööl, nende päevade osas lepiti kokku, et nende eest töötajale töötasu ei maksta, töötaja ei soovinud kahel poolikul päeval tööl olles tasu saada nö topelt

2-18-5155 ning haiguslehel viibides tööl olemine tööandja palvel ei olnud erakordne. Hageja ühe kuu keskmise töötasu suurus perioodi 01.08.2017-31.01.2018 (6 kuud) alusel on 1872,12 eurot (netosumma). Töötaja oli perioodil 02.02.2018-05.03.2018 (kokku 32 päeva) haiguse tõttu ajutiselt töövõimetu, mille eest ei ole töötajale haigushüvitist maksnud ei tööandja (alates neljandast päevast kuni kaheksanda päevani) ega Haigekassa (alates üheksandast haiguspäevast, märge väljavõttel: Haigekassa ei hüvita), kuna tööandja on Haigekassat teavitanud, nagu sooviks töötaja saada raha „topelt“ (so nii töötasu kui haigushüvitist), mis tegelikkuses aga nii ole, sest töötaja ei ole selle perioodi eest töötasu saanud. Töötajale 2017.a. makstud sotsiaalmaksu summa on kokku 9941,72 eurot. Seega on tööandja tegevuse tagajärjel töötajal saamata jäänud haigushüvitis nii tööandjalt kui Haigekassalt kokku summas 1323,02 eurot (netosumma), so haigushüvitis tööandja osas 5 päeva eest 213,68 eurot ja Haigekassa maksmata jäänud hüvitise osas 1109,34 eurot. Hageja tugineb TLS § 104 lg-le 1 ja leiab, et kuna tööandjal puudus seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks, sest töötaja ei ole töölepingut rikkunud ega ole toime pannud ei vargust, pettust ega muud tegu, mis võiks põhjustada tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu, on tööandja poolne töölepingu ülesütlemine tühine ega ole kaasa toonud õiguslikke tagajärgi, mistõttu on tööleping käesoleval hetkel jätkuvalt kehtiv. Hageja taotleb, et kohus tuvastaks töölepingu tööandja poolse ülesütlemise tühisuse. Hageja viitab TLS § 107 lg-le 1 ja taotleb, et kohus lõpetaks töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 05.03.2018. Kuna töölepingu ülesütlemine on tühine, siis on töötajal õigus saada TLS § 109 lg 1 alusel tööandjalt hüvitist 5616,36 eurot, mille väljamõistmist hageja taotleb. Juhul, kui asjas lahendi jõustumine võtab aega rohkem kui 3 kuud, siis taotleb töötaja hüvitise summa vastavat suurendamist. Kuna TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, on hagejal ka õigus nõuda viivist. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 06.03.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras töötaja kogu nõudelt alates 06.03.2018 kuni töötaja nõude tasumiseni. Seisuga 04.04.2018 oli sissenõutavaks muutunud viiviste summaks 46,92 eurot. Hageja kinnitusel ei lõpetatud varasemat töölepingut mitte temapoolse kohustuste rikkumise tõttu vaid tema soovi tõttu vahetada töökohta. Leping lõpetati poolte kokkuleppel. Seda tõendab ka asjaolu, et kostja kutsus hagejat uuesti enda juurde tööle. Vastava soovi esinemise korral ei ole mitte kunagi keelatud töötajatel võtta utiliseerimisele minevaid detaile. Tegelikkuses oli selline detailide võtmine kostja ettevõttes tavapärane. Ka võttis hageja utiliseerimisele minevatest detailidest vaid kolm autoust, auto tagaluugi ning 2 stange tala. Ülejäänud asjad olid hagejale endale kuuluvad esemed. Hageja unustas tõepoolest küsida otseselt ülemuselt luba 1 detaili (autoukse) võtmiseks, kuid kuna kunagi ei ole loa andmisest keeldutud, ei oleks see lõpplahendust muutnud. Hageja pidi eeldama, et tavapärase praktikana ei keelduta ka sel korral loa andmisest. Kõigi ülejäänud asjade võtmiseks oli tal otsese ülemuse nõusolek. Hageja ei ole võtnud detaile edasimüügiks. Tegemist oli deformeerunud ja väärtuseta esemetega. Seega ei ole asjakohane tuvastada tekkinud kahju tervete varuosade müügi arvetega. Arvestades kostja esitatud AS Kuusakoski arveid, oleks võetud detailide väärtus saanud olla maksimaalselt 3 eurot või veelgi vähem (arvestades transpordikulu). Ka võttis hageja detailid oma isiklikuks tarbeks. Hagejale kuulub mitmeid sõidukeid ning hageja osaleb romurallidel. Hageja saab võetud detailidest lõigata välja tükke oma sõidukite parandamiseks. Muul otstarbel ei ole neid deformeerumise tõttu võimalik kasutada. Ka ei saanud selliselt tekkida mainekahju, kuna kindlustusfirmadega sõlmitud lepingute kohaselt ei tohi neid detaile ka oma töötajate isiklikuks

2-18-5155 otstarbeks anda. Kostja on esitanud vastuolulisi väiteid, väites esmalt, et peab kõik detailid utiliseerima ja siis, et saab neist utiliseerimisele minevatest detailidest siiski tulu, mistõttu jäi kostjal endal tulu saamata. Alusetud on kostja väited, mille kohaselt üritas hageja detailide võtmist varjata. Kostja ruumides viibis samal ajal veel mitu inimest, kellest üks viibis hagejaga ka pidevalt samas ruumis, kust hageja detailid võttis. Loogiline on ka, et tööajal tööväliste asjadega ei tegeleta. Ka oli hageja teadlik kaamerate olemasolust ning parkis oma sõiduki sinna, kus see oli, hoopis seetõttu, et soovis mitte takistada liiklust õuealal. Kostjal oleks olnud hageja hoiatamisega võimalik saavutada soovitud tulemus ning anda hagejale võimalus oma käitumist parandada, s.o edaspidi mitte unustada luba küsida. Töölepingu lõpetamine põhjusel, et hageja võttis luba küsimata utiliseerimisele minevaid detaile väärtusega ca 0 eurot oleks ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega. Ka ei ole hageja petnud kostjat haiguslehe võtmisega. Töötamise eesmärk ei olnud topelt raha saamine vaid seni lõpetamata tööde tähtaegne lõpetamine. Kuna 12.02.2018 oli selle väidetava rikkumise osas juba kokkulepe, et töötasu ei maksta, ei saa kostja hiljem sellele rikkumisele enam tugineda ega hagejat enam topelt karistada, s.o öelda sama rikkumise pärast enam töölepingut üles. Töölepingu ülesütlemine sellise etteheitega on vastuolus hea usu põhimõttega. Ka ei ole haiguse esimestel päevadel töötamine olnud kohtupraktika kohaselt niivõrd raske rikkumine, et oleks õigustatud kaotada õigus saada töövõimetushüvitist kogu töövõimetuse aja eest. Hagejal on õigus saada töövõimetushüvitist kõigi nende päevade eest, mil hageja oli haiguslehel, kuid töökohustusi ei täitnud. Kohtuistungil selgitas hageja, et haiguslehel tööl oldud nädalal ei olnud tööandjal talle mõnel päeval tööd anda. Selg valmistas probleeme alates 2. veebruarist. Hageja tuli kostjale vastu ja lõpetas tööd. See, et hageja unustas tööandjat haiguslehest teavitada, oli inimlik eksimus ja seda ei saa lugeda suure kaaluga eksimuseks. Hageja hinnangul on tunnistaja XXX ütlused vastuolus tema meilisõnumiga. Ka ei mäletanud tunnistaja, et hagejal oli nõusolek mõne detaili võtmiseks. Selles osas ei ole ütlused tõesed.

KOSTJA VASTUVÄITED

2-18-5155 oluline. Kuna häid mehaanikuid on vähe, otsustas kostja 2016. aastal hageja uuesti tööle võtta. Töölepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel rõhutati, et töölevõtmise eeltingimus on, et hageja täidab kostja eeskirjasid ja ei omavolitse. Vaidlusalune tööleping sõlmiti poolte vahel 07.11.2016, lepingut muudeti 01.09.2017 ning kostja ütles lepingu hageja raskete rikkumiste tõttu 05.03.2018 erakorraliselt üles. Kostja ütles töölepingu üles, kui sai teada, et hageja on varastanud varuosasid ning üritanud petta riigilt ja kostjalt välja haigushüvitist. Tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ning tuginedes töölepingu p-dele 3.2.2, 3.2.4 ja 3.2.7. Kaks esimest rikutud töölepingu sätet kohustavad hagejat täitma töökohustusi lojaalselt, hoolsalt ja kostja kasu silmas pidades, lähtudes ülesannete täitmisel eelkõige kostja huvidest, ning tegutsema kostja jaoks parima tulemuse saavutamise nimel. Viimane viidatud töölepingu punkt kohustab hagejat teavitama kostjat oma ajutisest töövõimetusest viivitamatult. Esimene töölepingu ülesütlemise aluseks olnud rikkumine on varastamine. Kostja selgitas töölepingu ülesütlemise avalduses, et 08.02.2018 turvakaamera salvestustelt on näha, et hageja paigutas palju erinevaid kostja juures remondis olnud autodelt demonteeritud keredetaile enda auto haagisesse. Hageja on detailide võtmist kinnitanud kostja järelteeninduse direktorile XXX suuliselt ning hagiavalduses. XXX seletuskirja kohaselt hageja kinnitas suuliselt detailide võtmist ning loobus võimalusest kirjutada seletuskiri. Tegelikkuses ei võinud hageja detaile võtta ning kahjustas sellega kostjat raskelt. Hageja ei või kostjalt loata varuosasid võtta. Töölepingu p 3.1.1 kohaselt lähtuvad töölepingu pooled lepingu täitmisel muu hulgas töökorralduse reeglistikust, mis anti töölepingu sõlmimisel töötajale tutvumiseks. Reeglistiku p 1 (e) iv kohaselt ei ole töötajal lubatud kasutada ettevõtte vara isiklikuks tarbeks, kui selleks pole tehtud eraldi kokkulepet. Ilma vastava kokkuleppeta ei tohi vara seega kunagi võtta. Tööandja lubab viidatud punkti alusel aeg-ajalt mõnel töötajal võtta mõne utiliseerimisele kuuluva detaili, kuid seda kooskõlas esitatud punktiga üksnes erandkorras töötaja ja tööandja eraldi kokkuleppe alusel ja töötaja poolt vaid isiklikuks kasutamiseks (st mitte kunagi edasimüügiks). Hageja otsese juhi XXX seletuskirja kohaselt ei ole hagejale 08.02.2018 ära viidud detailide endale võtmiseks luba antud. Hageja võttis seega kostja vara endale ilma loata. Sellist luba ei oleks vaidlusalusel juhul ka antud, kuna varastatud vara kogust arvestades võttis hageja vara suure tõenäosusega edasimüügiks. Turvakaamera salvestise kohaselt võttis hageja 08.02.2018 kaasa kolm autoust, stangetaguse vahtplasti, pisitarvikute karbi, pakkekile, logari, ühe tuvastamata detaili, auto tagaluugi, kaks stange tala ning paberkotiga veel midagi, mida ei ole võimalik videolt tuvastada. Arusaadavalt ei vaja keegi sellist kogust detaile üksnes isikliku auto parandamiseks. Järelturul võib selliste osade väärtus kostja hinnangul kokku olla aga vähemalt 1000 eurot. Kostja esitab 2017. aasta ostuarved, mille kohaselt näiteks ukse väärtus on 187 eurot kuni 258 eurot, kapoti väärtus 275 eurot ning esitiiva väärtus 116,67 eurot. Seega on usutav, et hageja võttis varuosad eesmärgiga need edasi müüa. Töölepingu p 3.2.2 ja 3.2.4 ning reeglistiku p 1 (a) kohaselt tuleb töötajal oma tegevuses lähtuda tööandja huvidest, tegutseda tööandja suhtes lojaalselt ning reeglistiku p 1 (b) kohaselt ei tohi töötaja saada tulu tehingute kaudu oma ettevõttega. Varastades suure koguse detaile on hageja tegutsenud ebalojaalselt, lähtunud enda huvidest ja loonud endale võimaluse saada võetud detailide müügist tulu. Arusaadavalt on kostja sellise tegevuse tagajärjel kaotanud hageja vastu usalduse. Asjaolu, et detailid olid mõeldud utiliseerimisele, ei tähenda, et kostja ei ole kahju saanud. Esiteks sai kostja varuosade võtmisest majanduslikku kahju. Kostja teenib vanametalli kokkuostu viimisest tulu. Kohtupraktikas on läbivalt leitud, et kui töötaja paneb toime varguse või varguse

2-18-5155 katse, on põhjendatud tööandja edasine usaldamatus töötaja suhtes ning töölepingu hoiatuseta ja etteteatamistähtajata üles ütlemine. Teiseks saab kahjustada kostja maine, mistõttu kostja võib kaotada koostööpartnereid. Kindlustusettevõtted ootavalt kostjalt kahjustada saanud varuosade utiliseerimist. Kostja kohustus on seega takistada nende varuosade tagasi ringlusesse sattumist. Just sellel põhjusel ei müü kostja ka väärtuslikke varuosasid ise edasi ja annab neid töötajatele erandlikult vaid isiklikuks kasutamiseks. Kolmandaks kahjustab varuosade endale võtmine oluliselt kostja usaldusväärsust kolmandate isikute (kliendid, koostööpartnerid) silmis ning seda, kuivõrd kostja saab oma töötajaid usaldada. Mehaanikud peavad remonti tulnud autode puhul suutma sõltumatult hinnata vajadust detaile eemaldada ja uuega asendada. Kui mehaanikud võiksid oma äranägemisel eemaldatud detaile endale võtta ja edasi müüa tekiks neil arusaadav huvi eemaldada iga remondis oleva auto küljest võimalikult palju detaile. Lubades utiliseerimisele minevaid varuosasid töötajatel koju viia kaotaks kostja seega kliente. Neljandaks kallutab selline praktika ka üleüldiselt turgu kostja kahjuks. Kui turul on palju kasutatud detaile, langeb uute detailide ostmine ning eelise saavad väiksemad autoremondifirmad, kes tavapäraselt vahendavad kasutatud, vähem kvaliteetseid või muul põhjusel soodsamaid detaile. Hageja teadis oma rikkumisest ja püüdis seda varjata. Hageja väidab, et talle ei ole tutvustatud kordasid, mis keelaksid utiliseerimiseks minevaid detaile endale võtta ning ta ei teadnud, et ei või neid endale võtta. Kostja hinnangul peab olema elementaarne, et kellegi vara ei tohi kunagi ilma vara omaniku nõusolekuta endale võtta. Vara väärtus või vara omaniku kavatsus see utiliseerida ei oma seejuures sisulist tähtsus. Teiseks kinnitab vara võtmise viis, et hageja üritas detailide võtmist enda otsese juhi ning kostja juhtkonna eest varjata. Hageja alustas vara äraviimisega pool seitse õhtul, kui enamus töötajaid ja juhtkond on lahkunud. Vara äraviimiseks kasutatud autot ja järelkäru ei parkinud hageja mitte tavalisse parkimisalasse, vaid ühte vähestest kaamera nö pimedatest nurkadest, kus auto ja järelkäru ilma videosalvestisse süvenemata peaaegu näha ei olegi. Kostja hinnangul ei ole eeltoodu juhuslik ning kinnitab, et hageja püüdis oma tegevust varjata, st teadis, et paneb toime rikkumise. Töötaja pani toime pettuse katse, jättes teavitamata haiguslehe võtmisest. Kostja hinnangul soovis hageja saada samaaegselt palka ja haigushüvitist. TLS § 15 lg 2 p 10 ja töölepingu p 3.2.7 kohaselt kohustus hageja teavitama oma töövõimetusest viivitamatult otsest juhti. Reeglistiku p 1 kohaselt tuleb informatsioon töövõimetuse kohta edastada võimalusel enne tööpäeva algust. Hagejale väljastati haigusleht 02.02.2018, kuid ta asus 05.02.2018 töökohustusi täitma ning täitis neid ka 06.02.2018 ning 08.02.2018. Hageja otsene juht sai haiguslehest teada alles 12.02.2018 ning seda pärast korduvaid päringuid hagejale. Eeltooduga on hageja rikkunud seadust ja töölepingut ning pannud toime pettuse katse. Rikkumisest ja pettuse katsest tulenevalt kaotas kostja hageja vastu usalduse. Kostja leiab, et ülesütlemisele ei pidanud hoiatust eelnema, kuna TLS § 88 lg 3 kohaselt ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Hoiatuse tegemine ei olnud antud juhul nõutud, kuna see ei oleks täitnud eesmärki anda hagejale võimalus oma käitumist parandada. Vargus ja pettus olid juba toime pandud ning käitumist tagantjärele parandada võimalik ei olnud. Varguse ja pettuse tõttu kadunud tööandja usalduse taastamine oli samuti võimatu. Teiseks on rikkumised sedavõrd rasked, et kostjalt ei saanud edasist tööle lubamist oodata.

2-18-5155 Kostja leiab, et hageja nõuded on alusetud, kuna töötaja kaotas ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 2 alusel hüvitise õiguse. RaKS § 61 lg 1 kohaselt on tööandjal keelatud lubada haiguslehel töötajat tööle ning lg 2 kohaselt keelu rikkumise korral kaotab kindlustatud isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist alates rikkumise päevast. Rikkumine algas 05.02.2018, kui hageja asus tööle. Hagejal ei ole seega õigust töövõimetushüvitist saada. RaKS § 62 lg 5 kohaselt võib ülal esitatud § 61 lg 1 keelu rikkumise korral nõuda väljamakstud hüvitise tagasi tööandjalt. Varjates haiguslehte ja asudes tööle on hageja seega lisaks pettuse katsele ohustanud kostjat ka majandusliku kahjuga. Selliselt tegutsenud töötajat ei saa mõistlik tööandja usaldada. Hagejal ei ole veebruari eest ka täiendavat palga nõuet. Kostja maksis hagejale 02.02.201808.02.2018 tehtud töö eest (3 päeva) vastavalt tehtud tööde aruandele. Palgatõendi kohaselt on veebruari eest makstud töötasu 550,31 eurot (so 3 tööpäeva) ning märtsi eest makstud 549,35 eurot (puhkusepäevade hüvitamine). 12.02.2018 selgus, et hagejale on 02.02.2018 väljastatud haigusleht, mistõttu ta kaotab õiguse haigushüvitisele, kuid alates pettuse väljatulekust 12.02.2018 ei tulnud hageja ka enam tööle. Hageja väited selle kohta, et osad võetud varuosad olid tema enda omad, ei ole tõendatud. Selgusetu on, miks oleks ta pidanud neid varuosasid töökohas hoidma. Hageja on alles kohtumenetluses asunud väitma, et osad varuosad kuulusid temale, kuigi ülesütlemisel ta tunnistas vargust. Sellises koguses detailide võtmine ei olnud tavapärane. Kui hageja leidis, et Haigekassa poolt oli töövõimetushüvitise saamata jäämine ebaõige, tulnuks tal pöörduda Haigekassa, mitte kostja poole. Kui kostja oleks jätnud märkimata selle, et töötaja töötas töövõimetuse ajal, oleks ta jätnud täitmata oma kohustuse ja toime pannud rikkumise. Kostja ei saa mõjutada Haigekassa otsuseid ja võimalikke tõlgendusi RaKS § 61 lg 2 osas. Kohtuistungil selgitas kostja, et kuigi tal ei ole esitada hageja allkirja 2012 reeglistikul, millele kostja on oma vastuväidete esitamisel tuginenud, on samad õigused ja kohustused sätestatud ka 2010 reeglistikus, millega tutvumist on hageja allkirjaga kinnitanud ning mille kostja tõendina istungil ka esitas. Hagejale anti seletuskirja kirjutamise võimalus, millest hageja keeldus. 08.02.2018 vaadati üle videod ning tuvastati, et hageja on neljapäeva õhtul tööl toimetanud. Kui hageja haiguslehe järgselt 05.03.2018 tööle tuli, öeldi tööleping üles.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-18-5155 erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Töölepingu ülesütlemisele on seatud ajaline piirang, nimelt võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama (TLS § 88 lg 4). TLS § 97 lg-s 2 on sätestatud erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtajad. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib tööandja TLS § 88 lõikes 1 nimetatud alusel töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. TLS § 109 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

2-18-5155

2-18-5155 Määrav asjaolu ei ole kohtu hinnangul see, kas hageja võttis detailid müügiks või isiklikuks tarbeks. Tõendatud ei ole, et hageja oleks detaili(d) võõrandanud või et hagejal oleks olnud selline kavatsus. Kui oleks tõendatud vastav kavatsus või juba teostatud müügitehing, siis lisaks see ilmselt raskust hageja rikkumisele. Esitatud asjaolude pinnalt ei ole kohtu hinnangul võimalik teha järeldust, millises summas rahalist kahju kostja kannatas. Arvestades, et kostja kinnitusel puudus tal kavatsus seda detaili või neid detaile müüa ning see või need omasid väärtust sisuliselt vaid vanametallina, ei saanud väärtus olla suur. Kostja on viidanud ka mainekahjule, mida võiks põhjustada koostööpartnerite ja klientide ees teave selle kohta, et sõidukitelt demonteeritud ja utiliseerimisele mõeldud detailid utiliseerimata jäetakse ning nende edasise saatuse osas puudub teave. Kohus möönab, et selline mainekahju tekkimise oht võis olla vägagi tõenäoline. Sellele viitab muu hulgas kinnituskiri (tl 62), mille kohaselt viitab AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali sõidukikahjude grupi juht eeldusele, et koostööpartnerid (sh kostja) utiliseerivad eemaldatud detailid nõuetekohaselt. Samas nõustub kohus kostjaga selles, et tähtis ei ole niivõrd varastatud väärtus, kui see, et vargus või varguse katse iseloomustab oluliselt töötaja isikut, mistõttu usalduse kadumine on igal juhul põhjendatud. Ka nõustub kohus kostjaga selles, et isegi olenemata väidetavalt tuttav reeglistikuga (milline väide aga menetluse käigus valeks osutus) peaks olema teadmine, et võõra asja võtmine on vale, iseenesestmõistetav. Kostja vastuse lisadena esitatud videotest ei jää kohtule muljet, et hageja sõidukit haagisega püüti seada selliselt, et hageja tegevus jääks võimalikult varjatuks. Hoovis toimuvat kajastava video põhjal kohus sellist järeldust teha ei saa. Töökojas toimuvat kajastavast videost nähtub, et hageja viis uksest välja kolm autoust, lapsehälli, kilerulli ja tuvastamata karpidega ning veel mitmeid esemeid. Hoovi kajastavast videost nähtub paari eseme haagisesse laadimine. Kohus märgib, et hoovi kajastavast videost jääb mulje, et pilt on pikaks ajaks n-ö hangunud, s.o mitmetel kellaaegadel, kui hageja töökojast väljus, ei kajastu tema jõudmine sõiduki juurde, sh turvahälli viimise ajal. Samas on pikal ajal pilt täiesti liikumatu, kui osal ajast nähtub, et kaamera on ilmselt tuule käes liikunud. Ka ei nähtu kohtule, et hageja oleks püüdnud leida sobivat aega detailide salaja võtmiseks. Detailid võeti 08.02.2018 ca alates kell 18.26. Möllimisaruande (tl 64) järgi lõpetas hageja töö 18.05. Sinna vahele jääv ajavahemik ei ole märkimisväärne ega anna alust arvata, et hageja ootas, kuni enamus ettevõtte töötajaid lahkunud on. Igal juhul puudus poolte vahel vaidlus selles, et 1 ukse võtmiseks luba puudus. Tõendatud ei ole ka, et ülejäänud esemed olid hageja isiklikud esemed (küll ei pea kohus võimalikuks, et lapsehäll oli kostja vara) ja et ülejäänud töökojas olnud esemete võtmiseks oli hagejal luba. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja eksis teadlikult töölepingus ja reeglistikus toodud nõuete vastu, võttes ilma loata kostja vara, olles samas teadlik, et vara võtmiseks on vajalik eelnev nõusolek. Selline tegu võis kohtu hinnangul olla aluseks tööandja usalduse kaotuseks töötaja suhtes.

2-18-5155 ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Töölepingu (tl 32-34) p 3.2.7 järgi oli töötaja kohustatud teavitama tööandjat esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest. Vaidlus puudub selles, et hageja ei teavitanud tööandjat koheselt oma ajutisest töövõimetusest. XXX 28.03.2018 e-kirjast (tl 49) nähtuvalt teavitas hageja kostjat alles 9-ndal veebruaril (kui hagejal oli vaba päev), et võib jääda haiguslehele. Samast kirjast nähtuvalt teavitas hageja kostjat haiguslehest alles 12.02.2018. Ka XXX tunnistajana antud ütluste kohaselt teavitas hageja kostjat haiguslehe võtmisest alles 12.02.2018. Vaidlus puudub selles, et hageja töötas haiguslehel viibides kolmel päeval. Hageja on leidnud, et tegemist ei saa olla sedavõrd suure rikkumisega, mis oleks andnud aluse usalduse kaotusele. Kohus hagejaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et kostja väited selle kohta, et hageja eesmärgiks võis olla topelt tasu saamine, ei ole tõenäoliselt põhjendatud. Töövõimetushüvitise saamiseks tuleb töötajal teavitada töövõimetuslehe lõpetamisest tööandjat (RaKS § 53 lg 31). Tööandjal tuleb seejärel edastada omapoolsed andmed hüvitise saamiseks 14 päeva jooksul (RaKS § 53 lg 4). Töövõimetushüvitis makstakse töötajale välja siis, kui tööandja on 90 päeva jooksul esitanud vajalikud andmed Haigekassale. Kui tööandja andmeid ei edasta, hüvitist ei maksta (RaKS § 53 lg 5). Kuigi haiguslehele jäämisest tuli teavitada tööandjat esimesel võimalusel, pidi tööandja hiljemalt töövõimetuslehe lõpetamisel selle väljastamisest siiski teada saama. Seega ei oleks töötaja saanud kuidagi ilma tööandja teadmata sama aja eest nii töötasu kui ka töövõimetushüvitist. Eeltoodu tõttu jääb kohtule selgusetuks hageja motiiv haiguslehest teatamata jätmisel. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et haigeks jäänu ja perearsti juures haiguslehe algatanu unustab selle fakti, asudes lähimal tööpäeval tööle. Kui töötaja suhtumine oma töökohustuste täitmisele asumisse on sedavõrd hooletu (töötaja ei mäleta, et ta ei saa tulenevalt oma tervislikust seisundist tööle minna), siis on tööandjal ilmselt igati põhjustatud teda mitte usaldada ka edasise töökohustuste täitmise kvaliteedi osas. Kohus märgib ka, et ei saa välistada kostja tõlgenduse õigsust, kuivõrd hageja ei pruukinud olla haigushüvitise saamiseks vajalikest tööandja poolsetest protseduuridest teadlik. Kohus märgib, et igal juhul jääb selgusetuks, miks oli vaja hagejal võtta haigusleht, kui see tema töötamist vähemalt ajavahemikul 05.02.-08.02.18 ei seganud. RaKS § 51 lg 1 p 1 järgi on kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, muu hulgas kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust. Kui hageja tervislik seisund tegelikkuses võimaldas töötamist ja seda sellisel määral, et hagejal ununes haigusleht sootuks, siis tekib kahtlus töövõimetuslehe võtmise põhjendatuses kui sellises. Ka see ei viita kohtu hinnangul hagejale kui usaldust väärivale töötajale. Hageja on tuginenud sellele, et kuna töövõimetuslehe ajal töötamine on kostja juures tavapärane, siis ei saanud tegemist olla suure rikkumisega. Tunnistaja ütluste kohaselt haigena töötamine siiski polnud üldine tava. Kohus märgib esmalt, et isegi kui tunnistaja ütlustest oleks nähtunud, et selline haiguslehe ajal töötamine hädavajaduse korral oleks olnud tavapärane, ei muudaks see väljastatud haiguslehe ajal töötamist sisuliselt aktsepteeritavaks tegevuseks. Ka nähtub tunnistaja ütlustest, et haiguslehe ajal töötamine esines tööandja juures ühel korral ja seda siis, kui hädavajalik oli lõpetada pooleliolev töö ning keegi teine seda teha ei saanud. Kohtul tekitab kahtlusi see, et hageja väidete kohaselt pidi ta töötama haigena, et lõpetada pooleli jäänud tööd - samas on hageja jälle väitnud, et kostjal ei olnud talle mõnel päeval (eelduslikult siis vähemalt 7-ndal veebruaril) tööd anda. Kohtu hinnangul on sellised väited vastuolulised. Kohtul

2-18-5155 tekib küsimus, kuidas sai pooleli jäänud ja kiiret lõpetamist vajavad tööd 8. veebruaril tekkida pärast 7. veebruari, mil kostjal hagejale tööd anda ei olnud. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul pigem, et tegemist ei saanud olla edasilükkamatute hädavajalike töödega. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et tegemist oli n-ö hädaolukorraga, kostja kohustas haiget töötajat tööle ilmuma ning kostjal puudus muu moodus pooleli jäänud tööde tähtaegseks lõpetamiseks. Menetluses ei ole tõendatud, et tegemist oli vajadusega lõpetada pooleliolev töö, mida keegi teine lõpetada ei saanud. Kui ka hageja oleks suutnud tõendada, et sellist haiguslehe ajal töötamist (tööandja teadmisel) on juhtunud enam kui ühe korra, ei oleks see asjaolu praegusel juhul määrav. Menetluse kestel on selgunud, et hageja ei teavitanud kostjat töötamise ajal sellest, et tal on avatud haigusleht. Seega ei saa hageja ka kuidagi tugineda sellele, et kostja oli vastavast rikkumisest teadlik ning ise seda toetas ja vajas. Hageja on tuginenud sellele, et 12.02.2018 leppisid hageja ja tema otsene ülemus kokku, et töötatud päevade eest töötasu ei maksta. Kohtu hinnangul ei muuda see, kui XXX leppis kokku, et hageja tööl käidud päevi ei hüvitata, hageja rikkumist tagantjärele olematuks. Isegi, kui 12.02.2018 lepiti hageja ja XXX vahel kokku, kuidas haiguspäevade ajal töötamine fikseeritakse, ei tähenda see seda, et kostja ei saaks sellele rikkumisele enam hiljem tugineda. Kohtu hinnangul on arusaadav, et just mõlemad rikkumised kogumis andsid kostjale aluse põhjendatult arvata, et tegemist ei ole ettevõttele lojaalse ning usaldusväärse isikuga, kellega võiks jätkata töösuhet. Seega esines alus töölepingu ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, s.o usalduse kaotuse tõttu.

2-18-5155 kaotuse tõttu), mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). Kolleegiumi arvates võimaldab TLS § 88 lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks. Kohus leiab, et hoiatuse tegemine antud juhul ei oleks kandnud oma eesmärki, s.o puudub alus eeldada, et selle tagajärjeks oleks olnud hagejapoolse lojaalsuse suurenemine. XXX 28.03.2018 seletuskirjast (tl 37) nähtub, et hagejale anti võimalus esitada juhtunud kohta seletuskiri. Seletuskirja esitamisese kohta arvas hageja tõendis kajastatu kohaselt, et mis siin ikka selgitada. Kohus märgib, et sellest tõendist nähtub samuti, et hageja ei näidanud üles kavatsust oma käitumist edaspidi muuta. Ka see viitab kohtu hinnangul sellele, et hoiatuse tegemine ei oleks oma eesmärki täitnud. Hageja viitab sellele, et kostjal oleks olnud hageja hoiatamisega võimalik saavutada soovitud tulemus ning anda hagejale võimalus oma käitumist parandada, s.o edaspidi mitte unustada luba küsida (tl 75). Kohtule jääb selgusetuks, kas hageja on pidanud silmas seda, et hoiatuse tegemine oleks parandanud hageja mälu või on hageja pidanud silmas midagi muud. Kohtu hinnangul on ka ilma vastava juhendis toodud keeluta iseenesestmõistetav, et võõrast asja ilma omaniku loata võtta ei tohi. Kui keegi eksib nii elementaarse reegli vastu, siis ei ole kohtu hinnangul võimalik eeldada, et asja selgitamise läbi tema teadlikkus tõuseb. Hageja ei ole laps, kellelt võiks eeldada arengutasemest tulenevalt mõningasi lünki varasuhetesse puutuva osas. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hoiatuse tegemine ei oleks eesmärki täitnud ning antud rikkumisi võis kogumis (ja ka ainuüksi võõra asja võtmist eraldi) lugeda piisavalt kaalukateks, et mitte eeldada eelneva hoiatuse tegemist.

2-18-5155 tõttu) kostjat haiguslehe võtmisest alles tagantjärele, mitte koheselt, nagu näeb ette nii seadus kui ka tööandja reeglistik. Samuti on hageja väitnud hagiavalduses, et talle ei ole tutvustatud ühtegi eeskirja, millest nähtuks, et utiliseerimisele minevate detailide võtmine oli ilma vastava loata keelatud. Kohtuistungil selgus, et hageja on siiski varasema töösuhte ajal allkirjastanud 2010 reeglistiku ning seega teadlik eelpool toodud keelust. Hageja väited on vastuolulised ka selles osas, et neist ei selgu, kas hageja unustas 1 detaili võtmiseks luba küsida või eeldas ta, et tavapärase praktikana antakse talle selline luba niikuinii. Hageja on üheaegselt väitnud mõlemat. Samuti on hagis väidetud, et hageja töötas vaid kaks poolikut päeva. Möllimisaruande (tl 64) järgi töötas hageja siiski 3 päeva, töö kestusega 6h 11min, 9h 17 min ja 8h 34min. Kui hageja väited on sedavõrd muutlikud, siis ei jäta see kohtule muljet kui usaldusväärsest isikust, kes on ekslikult ning heas usus oma kohustusi kogemata rikkunud. Pigem heidab ka menetluse kestel seisukohtade muutumine sellele, et hageja ei ole käsutanud enda menetlusõigusi heauskselt, püüdes kohut hagiavalduses esitatud valeväidetega eksitusse viia (TsMS § 200 lg 2). See kogumis ei viita kohtu hinnangul ka kuigi usaldusväärsele isikule, kes on ekslikult astunud valed sammud ning on valmis tulevikus nõuetekohaselt tööandja huve järgima.

2-18-5155 2 tulenevalt õigus saada hüvitist (ravikindlustuse kindlustuskaitse on peatunud ravikindlustuse seaduse § 6 lõike 4 või § 8 lõike 3 alusel; puhkus, hooldusleht puhkuse ajal; töötamine töövabastuse ajal). Seega oli tööandja kohustatud märkima töövõimetuslehele andmed töötaja töötamise kohta töövabastuse ajal. Kohustuse rikkumise korral võinuks Haigekassa RaKS § 62 lg 4 järgi nõuda ebaõigete andmete esitamise tõttu alusetult makstud hüvitise välja isiku tööandjalt. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et kui hageja hinnangul oli kogu perioodi eest haigushüvitise maksmata jätmine tema suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne, siis tulnuks tal pöörduda hüvitise suuruse vaidlustamiseks Haigekassa poole, kes hüvitise väljamõistmata jätmise otsustas. Selles menetluses oleks hageja saanud ka esitada oma vastavad argumendid. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kostja on käitunud õiguspäraselt. Kahju olemasolu korral oleks hageja saanud seda vaidlustada Haigekassa poole pöördudes. Kostja ei saa mingil määral olla vastutav hagejale Haigekassa makstava hüvitise saamata jäämisel tekkinud kahju eest. Kohus jätab ka selles nõudes hagi rahuldamata.

2-18-5155 Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud õigusabikulu on põhjendatud osaliselt. Hagile eelnenud nõustamise, hagiga tutvumise, kliendi seisukoha väljakujundamise, tõendite kogumise ning hagi esitamisega (ning kõigi selleks vajalike õiguslikke eriteadmisi nõudvate toimingute) seonduv ajakulu on nimekirjas (tl 131) toodud kokku 16,5 tundi (kirjed algusest kuni 03.05.2018). Kohtu hinnangul ei saanud kõige eelnevaga seotud põhjendatud ajakulu ületada 7 tundi. Muu hulgas ei saa õigusabikuluna hüvitada kohtu hinnangul tõendite esitamisega kaasnevat ajakulu, kuivõrd see toiming ei nõua õiguslikke eriteadmisi. 21.05.2018-04.06.2018 kirjed seonduvalt hageja seisukohaga ja taotlustega tutvumisega ning omapoolse seisukoha kujundamise ja esitamisega on toodud kokku ajakuluna 5,6 tundi. Kohtu hinnangul on need toimingud kokku põhjendatud mitte enam, kui 3 tunni ulatuses. 04.09.2018-09.10.2018 kirjed kokku 5,05 tundi seonduvad 09.10.2018 seisukoha esitamise ja selleks teabe kogumisega. Seisukohas on sisuliselt toodud juba varasemalt väidetu kokkuvõte ning esitatud on kaks uut tõendit. Kohtu hinnangul on nende toimingute ajakulu põhjendatud mitte enam, kui 3 tunni ulatuses. 23.10.2018-05.11.2018 kirjed, s.h kohtutoimikuga tutvumine, tunnistajaga kohtumise aja kooskõlastamine, tunnistajaga kohtumiseks valmistumine ja kohtumine, istungiks ettevalmistus on toodud kokku ajakuluga 3,85 tundi. Kohtule jääb selgusetuks, miks peaks vastaspool hüvitama teise poole tunnistajaga kohtumise ja asjaolude selgitamise kulu. Tunnistaja peab andma tõeseid ütlusi aset leidnu kohta ja tema selleks ettevalmistamine ei saa kohtu hinnangul olla kuidagi põhjendatud ajakulu, mille hüvitamist võiks vastaspoolelt nõuda. Ka ei saa kohtu hinnangul olla eraldi kuluna põhjendatud kohtu pabertoimikuga tutvumine, kuivõrd kõik menetlusdokumendid on pooltele nähtavaks tehtud ja/või edastatud elektrooniliselt ning kostja on nendega juba tutvunud. Selle ajaperioodi kirjetest võiks olla põhjendatud vaid istungiks ettevalmistumise ajakulu, sh tunnistajale küsimuste ettevalmistamine, kokku 2 tundi. Täiendavalt võiks kohtu hinnangul olla põhjendatud 1 esindaja istungiks ettevalmistumine istungipäeval, kestusega 1 tund (nagu on kostja istungil taotlenud). Samuti 1 esindaja ajakulu seonduvalt istungiga 1h 45 minutit. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud nõuda hagejalt välja kahe esindaja ajakulu istungil, arvestades, et tegemist ei olnud kuigi keerulise ega mahuka vaidlusega. Eeltoodud põhjendatuks loetud ajakulu vastab kohtu hinnangul kostja poolt esitatud dokumentide sisule ja mahule. Kokku on 08.11.2018 menetluskulude nimekiri + istungil esitatud taotlus põhjendatud seega (7h+3h+3h+2h+1h+1h45m) 17 tunni ja 45 minuti ulatuses, seega summas 2485 eurot. Ka on põhjendatud tõendi esitamise kulu 9,80 eurot. Hagejal tuleb seega kanda kostja menetluskulud 2494,80 euro ulatuses.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.