3.Rahuldada BB Finance OÜ apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
1(5)
Tsiviilasi nr 2-18-7334 menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.05.2018.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1494,47 eurot, intressivõla 183,40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised perioodil 11.08.2016.a – 10.05.2018.a summas 1315,77 eurot (viivisemääraga 50,4% aastas), viivised põhinõudelt alates 11.05.2018.a kuni põhinõude tasumiseni seadusjärgses määras ja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.04.2016.a laenulepingu nr 2101636799, millest 1334,47 eurot läks refinantseeritava lepingu nr 2101618592 katteks ning 160 eurot kanti kostjale üle. Kostja kohustus laenu tagasi maksma ja intressi tasuma 24 osas kokku lepitud tähtpäevadel (26.05.2016.a – 16.04.2018.a) hageja arvelduskontole. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 10.08.2016.a, kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid maksekohustusi tähtaegselt. Hageja arvestas intressi 50,4% aastas esimesest tasumata osamaksest 26.05.2016.a kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 25.07.2016.a summas 183,50 eurot järgmiselt: 26.05.2016.a osamakse tasumata intress 62,75 eurot; 25.06.2016.a osamakse tasumata intress 61,19 eurot; 25.07.2016.a osamakse tasumata intress 59,56 eurot. Viivise määr on lepingus kokkulepitud intressimäär 50,4% aastas. Kostja vastuväited
2.Kostja hagile vastust ei esitanud. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 17.07.2018.a tagaseljaotsuse, millega rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1494,47 eurot, intressi 183,50 eurot, 10.05.2018.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 209,90 eurot ning viivise põhivõlalt alates 11.05.2018.a kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurusena kindlaks 900 eurot, mõistes kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 567,27 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt alates otsuse jõustumisest. Otsuse kohaselt ei ole kostja täitnud hagejaga 26.04.2016.a sõlmitud laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Kostja sai laenu 1494,47 eurot, mida kostja ei ole tagasi maksnud. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 26.04.2016.a laenulepingu p-s 3.5 kokku intressimääras 50,40%. Hageja arvestas intressi alates esimesest tasumata osamaksest 26.05.2016.a kuni lepingu ülesütlemiseni eelnenud osamakseni 25.07.2016.a kokku summas 183,50 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles 10.08.2016.a. Seega on hageja intressinõue põhjendatud. Kohus ei nõustunud hagejaga viivisenõude põhjendatuse osas. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud tüüptingimustega tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes. Riigikohus tuvastas kohtuasjas nr 3-2-1-25-16, et lepingu tüüptingimus, mille alusel nõuti viivise tasumist, on tühine. Käesolevas asjas on laenulepingu põhitingimuste punktis 3.5 märgitud intress laenu kasutamise eest samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete poolt välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei olnud kohtu jaoks usutav, et intress 50,4% aastas laenu kasutamise eest on poolte poolt läbi räägitud ning laenuvõtja poolt mõjutatav tingimus. Tüüptingimustega tarbijakrediidilepingu põhitingimuste punktis 3.5. kokku lepitud intress viitusintressina on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav.
2(5)
Tsiviilasi nr 2-18-7334 Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud intress viivisemäärana ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 6 korda. Kohtu hinnangul oli ilmselgelt tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo 3-2-1-66-05, p 24). Eeltoodu alusel rahuldas kohus hageja viivisenõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 15.08.2018.a apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse täies ulatuses ehk mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja viivised hagiavalduse esitamiseni summas 1315,77 eurot. Hageja ei nõustunud otsusega ka osas, milles kohus määras hageja esindaja õigusabikulude rahalise suurusena kindlaks 600 eurot. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Käesoleval juhul on kokkulepitud intressimäär kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast ning ühtlasi on kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär 50,40% aastas. Käesolevas asjas ei saa lähtuda Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-25-16, kuivõrd hageja ja kostja vahel on kokkulepitud intressimäär. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine sellises olukorras on vastuolus VÕS § 113 lg 1 ja § 415 lg mõtte ning viivise eesmärgiga. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset mõistlikku viivisemäära. Kohus ei hinnanud vaidluse asjaolusid ega põhjendanud, miks konkreetseid asjaolusid arvestades on hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär ebamõistlikult kõrge. Käesoleval juhul ei ole kostja ka taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Viivise mõistlikkus on tagatud juba kohtupraktikast tuleneva põhimõttega, et viiviseid ei saa nõuda üle põhinõude summa. Riigikohtu seisukoht tühise viivisemäära osas on meelevaldne, rikub PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust ega põhine statistikal. Ringkonnakohtu seisukoht
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi TsMS § 657 lg 2 kohaselt täies ulatuses uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Käesoleval juhul on hageja kaevanud tagaseljaotsuse peale, leides et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud
3(5)
Tsiviilasi nr 2-18-7334 viivised lepingujärgse viivisemääraga ning on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Pooled on käesoleval juhul sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille osas on hageja kohtule esitanud põhitingimused ja üldsätted. Üldsätete punkti 1.4 kohaselt juhindutakse põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral põhitingimustes sätestatust. Seega tuleb esmalt lähtuda põhitingimustes kokku lepitust. Põhitingimuste teisel leheküljel 7.4 punkti järel on märgitud, et maksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustuselt viivist 0,75% päevas, s.o 273,75% aastas kuni nõude kohase täitmiseni. Seega hoolimata sellest, et hageja tugineb hagiavalduses üldsätetes kokkulepitud punktile ning vastavalt seal kokkulepitud väiksemale määrale, mille kohaselt saab viivist nõuda intressimääras, oleks maakohus pidanud kontrollima, milline lepingupunkt on käesoleval juhul hageja nõude tegelik õiguslik alus ning kontrollima ka nimetatud kokkuleppe kui õigusliku aluse kehtivust.
7.Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära osas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lõikes 1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause viide VÕS § 113 lõikele 1 hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset (vt ka RKTKo 3-2-1-120-08, p 12), mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul tõi hageja kohtu ette asjaolu, et pooled leppisid lepingu põhitingimuste punktis 3.5 kokku, et intressimäär aasta kohta on 50,40%. Nimetatud määr ületab seadusjärgset viivisemäära (milleks on laenulepingu lõppemisest 10.08.2016.a kuni käesoleva ajani olnud stabiilselt 8%). Seega võiks käesoleval juhul nõuda viivist üksnes kuni määras 50,40% aastas ning seda ületav viivisemäära kokkulepe 273,75% aastas on tühine, kuna kaldub tarbija kahjuks seadusest kõrvale (VÕS § 421).
8.Kuivõrd põhitingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, kuulub kohaldamisele üldsätete punkt 11.12, mille kohaselt kui klient ei tagasta rahalisi vahendeid tähtaegselt, tasub ta lepingus sätestatud intressimääras tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Nimetatud kokkulepe vastab VÕS § 415 lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Seega on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Eeltoodut ei taga efektiivselt maakohtu poolt märgitud võlausaldaja võimalus nõuda viivist ületavat kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 5), kuivõrd see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse tõendamiskoormise. Ringkonnakohus nõustub, et käesoleval juhul ei kohaldu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuivõrd seal ei olnud tegemist krediidilepinguga. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine.
9.Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu otsus tühistamisele apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel osas, milles maakohus ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni viiviseid
4(5)
Tsiviilasi nr 2-18-7334 välja seadusjärgset määra ületavas osas ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa aga käesoleval juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb ka tagaseljaotsuse osalisel tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd käesoleval juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus ilmselgelt tühistada täies ulatuses ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuivõrd ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
10.Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3).
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.