Kristo Ausmehe hagi Ulvi Eylandti vastu täiteasjas nr 186/2017/868 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. juuni 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kristo Ausmehe apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Kristo Ausmees (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja (kostja): Ulvi Eylandt (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. juuni 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Kristo Ausmees kanda.
3.Jätta menetluskulude rahaline suurus ringkonnakohtus kindlaks määramata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kristo Ausmees (hageja) esitas 26.02.2018 Harju Maakohtule Ulvi Eylandti (kostja) vastu hagi kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks ning täiteasjas nr 186/2017/868 täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohtu 27.02.2018 määrusega eraldati sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseseisvasse menetlusse ja edastati see kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur Reet Rosenthal hageja suhtes Harju Maakohtu 21.11.2016 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-21828 alusel täitemenetluse täiteasjas nr 186/2917/868. Tsiviilasjas 28.04.2017 jõustunud otsuse resolutsiooni p 6 sätestab järgmist: „Määrata, et K. Ausmees peab U. Eylantile maksma hüvitisena 1644,29 eurot.“ Nõue, mille alusel kohus otsustas tsiviilasjas nr 2-14-21828 määrata, et hageja peab kostjale maksma hüvitisena 1644,29 eurot, on tuvastusnõue. Tallinna Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-14-21828 07.04.2017 toimunud istungil seisukohale, et Harju Maakohtu 21.11.2016 otsusega pole hagejalt kostja kasuks ühtegi rahasummat välja mõistetud. Kohus on seotud poolte nõuetega. Ka sõna „määrata“ viitab selgelt tuvastusnõudele. Kuna kohus on otsuses tuvastanud, et hageja peab kostjale hüvitist maksma, mitte ei ole kohustanud hagejat kostjale hüvitist maksma, ei ole täitemenetluse alustamine võimalik. Tuvastusnõue on täidetud kohtuotsuse jõustumisega. Tartu Ringkonnakohus jättis 15.02.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-11636 hageja poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, märkides, et hagejal on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja vastu. 23.05.2018 täpsustas hageja nõuet, paludes tunnistada lubamatuks hageja suhtes alustatud sundtäitmine täiteasjas nr 186/2017/868. Hageja märkis vastuseks kostja väidetele, et tegemist on olukorraga, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, kuna kohtuotsuse jõustumiseni käsitlesid nii pooled kui ka kohtud tsiviilasjas nr 2-14-21828 esitatud nõuet tuvastusnõudena.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja ei ole esitanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2 järgi asjaolusid, mis oleksid tekkinud pärast kohtulahendi nr 2-14-21828 jõustumist, mille esinemisele saaks hageja tugineda ja mille järeldusena saaks asuda seisukohale, et sundtäitmine on lubamatu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. juuni 2018 otsusega K. Ausmehe hagi U. Eylandti vastu täiteasjas nr 186/2017/868 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata, tühistas kohtuotsuse jõustumisel Harju Maakohtu 7. märtsi 2018 hagi tagamise määruse, jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 672 eurot (õigusabikulu, sh km)
ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus hageja käsitlusega 21.11.2016 kohtuotsuse resolutsiooni p 6 sissenõutavuse puudumise osas. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagi puhul on tegemist hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi seetõttu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vältimatuks eelduseks on kohustuse puudumise tuvastamine. Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle tekkinud vaidluse korral tuleks tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Harju Maakohus on 21.11.2016 otsuse p-s 6 määranud, et hageja peab maksma kostjale hüvitisena 1644,29 eurot. Riigikohus on leidnud (2-14-18828 p 14.2), et vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega VÕS § 110 lg 5 mõttes. Kohus ei ole otseselt resolutsiooni märkinud, et tegemist oleks vastastikuste kohustustega ja need tuleks täita üheaegselt. Samas ei muuda see hageja tasu maksmise kohustust olematuks. Otsuse põhjendavas osas on kohus selgitanud, et Siim Ausmehel tuleb pärija poolt annakute väljaandmiseks tasuda kostjale 5821,11 eurot ja Kristo Ausmehel 1644,29 eurot. Pärast kompensatsiooni tasumist kostjale puuduvad takistused annakute väljaandmiseks hagejatele. Kohtuotsust tuleb tõlgendada koos selle põhjendava osaga, lähtudes otsuse sõnastusest ning resolutsiooni mõttest ja eesmärgist. Vastastikused on kohustused, mis on vastastikku seotud ehk nn sünallagmas, st kohustus tuleb täita vaid juhul, kui täidetakse ka sellega seotud vastastikune kohustus. Lähtekohaks võiks konneksiteedi jaatamisel olla põhimõte, et ühe nõude maksmapanek ja realiseerimine teist arvestamata oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Harju Maakohtu 21.11.2016 otsuse resolutsiooni sõnastusest on üheselt välja loetavad nii kohustatud (hageja) kui õigustatud (kostja) isik, kohustuse sisu/tegevus („peab maksma“) ja tasumisele kuuluv rahasumma (1644,29 eurot). Kohus ei nõustunud hagejaga, et ainuüksi resolutsioonis sisalduva sõna „määrata“ põhjal on ilmne, et tegemist on tuvastusotsustusega. Tegemist on annakute väljaandmiseks väljamõistetud summaga, mis tuleb hagejal kostjale tasuda kui vastastikune kohustus. Kuna tsiviilasjas nr 2-14-18828 on hageja ise esitanud kostja vastu hagi annakute väljaandmiseks, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine pahatahtlik ning selle esitamisel ei ole hageja lähtunud hea usu põhimõttest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1, lg 2).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Ausmees esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. juuni 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada K. Ausmehe suhtes alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 186/2017/868 lubamatuks ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oli tsiviilasjas nr 2-14-21828 tegemist hageja tuvastusnõudega ja Harju Maakohus tuvastaski otsusega, et hageja peab maksma kostjale hüvitisena 1644,29 eurot, mitte ei kohustanud hagejat maksma kostjale 1644,29 eurot. Seega täitemenetluse läbiviimine resolutsiooni p 6 osas ei ole võimalik, sest tuvastusnõue on Harju Maakohtu otsuse jõustumisega täidetud, ning kohus oleks pidanud TMS § 221 lg-le 1 tuginedes sundtäitmise lubamatuks tunnistama. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-st 1; § 363 lg 1 p-st 1 ja § 442 lg-st 5 on kohtuotsuse täidetavuse juures oluline selgitada välja hageja esitatud menetluslik taotlus ja resolutsioonis välja toodud kohtu lahendus hageja nõudele ning seeläbi on võimalik
teha kindlaks, millise õigusliku tagajärje pooltele resolutsioonis sisalduv kaasa toob. Seega ei saa otsuse täitmisel lähtuda sellest, mida on kohus veel põhjendavas osas leidnud. Hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses oli tuvastada hageja hüvitise maksmise kohustus kostja ees TsMS § 368 lg 1 mõistes. Hageja täpsustas menetluse kestel tuvastusnõuet (esialgselt palus hageja tuvastada hageja kohustus hüvitada kostjale 179,75 eurot, seejärel 86,23 eurot ja siis 0 eurot). Lisaks tuvastusnõudele oli hagejatel veel kolm annakutega seotud nõuet, mille kohus rahuldas, kuid tuvastusnõude rahuldas kohus osaliselt, tuvastades 0-eurose kohustuse asemel hageja kohustuse hüvitada kostjale 1644,29 eurot. Kohtu seisukoht praeguses tsiviilasjas on vastuolus kehtiva õiguse, Riigikohtu praktika ja õiguskirjandusega, sest kuigi kohtulahendi põhjendav osa peab olema kooskõlas resolutsiooniga, ei saa üksnes otsuse põhjendustele tuginedes leida, et resolutsiooniga lahendati mingisugune muu nõue, kui on ilmselge, et hagis taotleti kohustuse tuvastamist; 2) ei ole maakohus arvestanud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 07.04.2017 istungil märgituga, et Harju Maakohtu 21.11.2016 lahendiga ei mõistetud hagejalt kostja kasuks ühtegi rahasummat välja. Maakohus ei ole põhjendanud, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8, miks ta on hageja välja toodud kõrgema kohtu seisukoha kõrvale jätnud; 3) kuivõrd kostja ei ole esitanud nõuet kohustada hagejat kostjale raha maksma, siis on kostja poolt täitmisavalduse esitamine hea usu põhimõttega vastuolus, kuna kostja oli teadlik, et viidatud tsiviilasjas oli hageja esitanud tuvastusnõude. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna täitemenetlus rikub hageja seadusega kaitstud õigusi, mitte eesmärgiga tekitada kostjale kahju või käituda muul viisil hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja eesmärgiks annakute väljaandmise hagi esitamisel ei olnud saavutada olukord, millega kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja summa, millega kostja saab pöörduda kohtutäituri poole nõude maksmapanekuks, vaid hageja soovis, et kohus tuvastaks hageja kohustuse kostja ees; 4) on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 6, kuna resolutsioonile ei ole lisatud vaidlustamisviidet.
5.U. Eylandt vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) jõustus kohtulahend tsiviilasjas nr 2-14-21828 28.04.2017. Seega pidi hageja esile tooma ja tõendama asjaolu, et sundtäitmise lubamatuse vastuväite alus tekkis pärast 28.04.2018. Hageja ei ole esitanud asjaolu, mis tekkinuks pärast osundatud kuupäeva ning mida kohus saanuks hinnata kui sundtäitmise lubamatuse vastuväite õigusega kaitstavat alust; 2) leidis kohus õigesti, et vaidluses kohaldub ka TsÜS § 138 kui õiguse üldpõhimõte. Hageja soovis hagi esitamisega tsiviilasjas nr 2-14-18828, et kohus kohustaks kostjat kui pärijat andma hagejale üle annakuesemed ja määraks annaku üleandmisest tekkiva hüvitisnõude kui vastukohustuse suuruse. Maakohus seda ka tegi. Hageja ei saa esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kui hagi eesmärgiks on jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidluse „taasavamine“; 3) palub hageja tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada hageja suhtes alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 186/2017/868 lubamatuks. See nõue on hagi eseme lubamatu muutmine, hageja ei ole maakohusse sellist nõuet esitanud. Kohtul ei ole ka seadusest tulenevat alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks; 4) ei too vaidlustamisviite puudumine kaasa kohtuotsuse ebaseaduslikkust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. juuni 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendsutega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Tsiviilasjas nr 2-14-21828, milles Harju Maakohus tegi 21.11.2016 otsuse ja rahuldas hagi osaliselt, oli hagejaks K. Ausmees. Kohtuotsuse resolutsiooni p 6 kohaselt määras kohus, et K. Ausmees peab maksma U. Eylantile hüvitisena 1644,29 eurot. U. Eylandti avalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetluse K. Ausmehelt 1644,29 euro sissenõudmiseks. 21.11.2016 otsuse resolutsioonist nähtub veel see, et maakohus on kohustanud andma U. Eylandtil mitmeid tahteavaldusi ning otsuse resolutsiooni p 4 kohaselt on maakohus kohustanud U. Eylandti andma tahteavalduse, millega U. Eylandt lepib kokku, et J. Ausmees pärijana tema poolt pärimisõiguse tunnistuse kohaselt annakuna üleandmisele kuuluv 141 650 krooni (9053,09 euro) suurune osa OÜ-s Taagepera Loss (registrikood 10151349) läheb K. Ausmees omandisse ning kohustada U. Eylandti andma nõusolek osaniku kande muutmiseks osanike nimekirjas. Kuigi maakohus ei ole 21.11.2016 otsuse resolutsioonis märkinud, on otsuse resolutsiooni p-des 4 ja 6 sätestatud kohustused vastastikused, st U. Eylandt on kohustatud andma nõusoleku osaniku kande muutmiseks osanike nimekirjas ning K. Ausmees on kohustatud maksma U. Eylandtile 1644,29 eurot, on tegemist vastastikuste kohustustega VÕS § 111 lg 7 (VÕS § 110 lg 5) tähenduses. Nimetatud sättest tulenevalt saab võlgnikku kohustada otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kohustuste vastastikkuse on tuvastanud ka maakohus käesolevas tsiviilasjas ning seda tuvastatud asjaolu ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Riigikohus on 20.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 p-s 38 asunud seisukohale, et VÕS § 110 lg 5 järgsel juhul kohaldatakse täitedokumendi täitmisele TMS § 21 ja § 184. TMS § 184 lg 1 kohaselt kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist käesoleva seadustiku kohaselt. Kuna Harju Maakohtu 21.11.2016 otsus oli jõustunud ning selles ei olnud otsuse resolutsiooni p-des 4 ja 6 sätestatud kohustusi omavahel seotud, oli hagejal õigus jõustunud kohtuotsuse alusel nõuda otsuse resolutsiooni p 4 täitmist, s.o osanikukande muutmist, ja seda sõltumata sellest, kas ta on kostjale hüvitise 1644,29 eurot hüvitanud või mitte. Sellest tulenevalt võis kostja nõuda hagejalt 1644,29 euro tasumist ning pöörduda ka täitmisavaldusega kohtutäituri poole. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.