4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.
5.Rahuldada NN menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
6.Määrata kindlaks NN-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus 576 eurot ja mõista menetluskulud 576 eurot XX-lt NN kasuks välja.
7.Jätta NN menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 555 euro ulatuses rahuldamata.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 576 eurot) tuleb XX-l tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Määruse resolutsiooni punktide 1, 4, 5, 6, 7 ja 8 osas võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määruse resolutsiooni punkti 2 osas võib Riigikohtule esitada
1(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates XX ja Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu. Määruse resolutsiooni punkt 3 edasikaebamisele ei kuulu.
Asjaolud
1.XX (avaldaja, lapse ema) esitas 03.02.2018 (täpsustatud 19.02.2018) kohtule kaebuse kohtutäituri Elin Vilippuse 19.01.2018 ja 29.01.2018 otsustele täiteasjas nr 022/2017/5245, paludes tühistada 19.01.2018 ja 29.01.2018 otsused täiteasjas nr 022/2017/5245 ja tühistada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Avalduse kohaselt on avaldajal ja NN-l (puudutatud isik I, lapse isa) ühine laps CC. Isa ja lapse suhtlemise kord määrati kindlaks Harju Maakohtu 07.11.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-169345. Täiteasjas nr 022/2017/5245 on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9345, millega kohus 1) tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks; 2) muutis Harju Maakohtu 07.11.2016 tsiviilasjas nr 2-16-9345 tehtud määruse punkte 2.2 ja 2.3; 3) määras, et nimetatud määrus asendab 07.11.2016 tsiviilasjas nr 2-16-9345 tehtud määrust; 4) reguleeris isa suhtlemise korda tema pojaga järgmiselt: alates 10.09.2017 kuni lapse 2-aastaseks saamiseni veedab isa oma pojaga iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval vähemalt 2 tundi ajavahemikus kell 11-14 isa kodus Eesti Vabariigis. Isa võtab lapse iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval hommikul tema kodust ja viib lapse ema koju tagasi. Lisaks kohtub isa oma pojaga iga kuu esimesel ja kolmandal nädalal reedel kell 11-14 isa kodus või avalikus kohas Eesti Vabariigis. Isal on õigus kohtuda oma pojaga ilma ema juuresolekuta. Lapse ema tuleb lapse viibimiskohast teavitada. Isa ja poja kohtumise juures võivad viibida isa teised perekonnaliikmed. 27.10.2017 esitas kohtutäitur Elin Vilippus (puudutatud isik II, kohtutäitur) avaldajale täitmisteate ja sunniraha määramise hoiatuse täiteasjas nr 022/2017/5245. 14.12.2017 saatis kohtutäitur uue sunniraha määramise hoiatuse, milles märgib, et 15.12.2017 kell 11:00-14:00 peab toimuma isa ja lapse kohtumine, sunniraha suurus on 192 eurot. 05.01.2018 saatis kohtutäitur sunniraha hoiatuse, milles märgib, et 05.01.2018, 14.01.2018, 19.01.2018 ning 28.01.2018 kell 11:00-14:00 peavad toimuma isa ja lapse kohtumised, sunniraha suurus on 250 eurot. 18.12.2017 ja 05.01.2018 tegi kohtutäitur täiteasjas nr 022/2017/5245 lapse ema suhtes sunniraha määramise otsused. Otsuste kohaselt oli kohtutäitur 15.12.2017 ning 05.01.2018 kell 11:00 kontrollinud koos kohaliku omavalitsuse esindajaga suhtlemise korra täitmist Mustamäe kaubanduskeskuses. Kaubanduskeskuses oli isa, lapse ema aga oli samal ajal lapsega Kadrioru pargis isa ootamas. Ema keeldumise tõttu täitedokumendis märgitud tingimustel (kell 11-14 isa poolt nõutud Mustamäe kaubanduskeskuses) kohtumist ei toimunud, mistõttu rakendas kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 261 ja § 183 alusel ema suhtes sunniraha 192 eurot 15.12.2018 kohtumise ärajäämise eest ja 250 eurot 05.01.2018 kohtumise ärajäämise eest. Lapse ema märgib, et algselt oli sunniraha suurus väiksem ja sunniraha hoiatus eksitav, kuid hiljem 29.01.2018 parandatud versioonis on sunniraha suurem. Parandatud versioon on kehtetu.
2.30.12.2017 ja 15.01.2018 esitas ema kaebuse kohtutäituri tegevuse (sealhulgas 18.12.2017 ja 05.01.2018 otsuste) peale täiteasjas nr 022/2017/5245 koos taotlustega täitemenetluse lõpetamiseks/peatamiseks. 19.01.2018 ning 29.01.2018 otsustega täiteasjas nr 022/2017/5245 jättis kohtutäitur ema kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata ega 2(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 peatanud/lõpetanud täitemenetlust. Ema hinnangul on lapsest ja emast tulenevalt olnud kohtumiste ärajäämine marginaalne ning seotud haigestumisega neljal korral, mille kohta on esitatud ka arstitõendid. Samas isa ei ole kokku 19-l korral kümne kuu jooksul lapsega kohtuma ilmunud või kohtumisest keeldunud lapse huve arvestavatel tingimustel. Isa on ise keeldunud perelepitusest, kasutades suhtlemiskorra määramise ja lepitusmenetluse kohtumenetlusi lapse ema karistamiseks. Avaldaja hinnangul ei olnud täitemenetluse ja sunniraha kohaldamise eeldused täidetud, kuna täitedokumendiks olev 25.05.2017 määrus ei määratle, milliseid sunnivahendeid tuleb kohaldada, siis ei tohi täitemenetlust selle määruse alusel läbi viia (TsMS § 563 lg 8). Täitemenetluse algatamisel oleks kohtutäitur pidanud tõlgendama TMS § 179, § 183 ja § 261 põhiseaduspäraselt, ning kohaldama ka lastekaitseseaduse § 21 ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni § 3 ja lähtuma lapse huvidest, mitte aga üksnes formaliseeritusse põhimõttest. Samuti on avaldaja seisukohal, et kuna täitemenetluse ja sunniraha määramise eeldused ei olnud täidetud, tuli täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 7 alusel lõpetada. Kohtutäituril on ka lastekaitseseaduse § 21 ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 alusel kohustus lõpetada täitemenetlus ka lapse huvidest lähtuvalt. Kui sellist tõlgendust mitte tunnustada, ei saa avaldaja hinnangul osutatud õigusnorme pidada põhiseaduspäraseks osas, milles need ei võimalda kohtutäituril lõpetada täitemenetlust, kui selle alustamine oli põhjendamatu lapse huve silmas pidades ning need tuleks vastavas osas kohaldamata jätta ja põhiseadusvastaseks (PS § 14 ja § 27 lg 4) tunnistada. Lisaks ei ole kohtutäitur avaldaja hinnangul tuvastanud, kas lapse ema takistab sundtäitmist ja seetõttu leidis alusetult, et esines alus sunniraha kohaldamiseks. Ema selgitab, et tuli lapsega 15.12.2017 ja 05.01.2018 Kadrioru parki kella 11 paiku, nii nagu eelnevalt välja pakutud oli ning saadetud e-kirjana isale, kohtutäiturile ning kohaliku omavalitsuse esindajale. Ema ei olnud nõus vastavalt isa nõudele viima last kaubanduskeskusesse, sest see ei vasta lapse huvidele, ning pakkus välja alternatiivi kohtuda pargis, mis on lapse huve ja tervist vähem kahjustav. Isa parki ei ilmunud. Ema on mitmeid kordi selgitanud nii kirjalikult, kui ka telefonis, et kaubanduskeskus ei ole õige koht mängimiseks 1,5-aastase lapse jaoks, eriti viirushaiguste levimise tipphooajal. Lapse ema ei ole kohtumisest keeldunud. Isal oli võimalus lapsega kohtuda, kuid ta keeldus. Kohtumist ettenähtud päeval ja ajavahemikus, kuid isa nõutust erinevas asukohas ei saa pidada lapse isa õiguste rikkumiseks. Lisaks on ema seisukohal, et 1,5aastase lapse osalemine kohtumisel isaga ilma ema juuresolekuta ei ole sedavõrd väiksele lapsele ohutu ega oleks lapse huvides. Nii perekeskuse spetsialistid, sotsiaalkindlustusamet, politsei kui ka psühholoog on soovitanud lapse huvides kohtuda avalikus kohas ema juuresolekul. Lapsel ei ole tekkinud lähedast sidet isaga ja laps ei ole valmis viibima isaga üksinda või emast eemal. Laps nutab, kui isa last puudutab või soovib teda sülle võtta. Isal puudub ka oskus last lohutada. Puudutatud isikute seisukohad
3.Kohtutäitur vaidles 07.03.2018 seisukohas kaebusele vastu ning jäi oma otsustes avaldatud seisukohtade juurde. Kohtutäitur on kõik menetlustoimingud läbi viinud vastavalt täitedokumendile, täitemenetluse seadustikus sätestatud reeglitele ja kohtupraktikale ning ei ole mingil määral rikkunud või eiranud kaebaja ega teiste menetlusosaliste õigusi.
4.NN palub jätta avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Sissenõudja arvates on kaebus olulises osas moonutatud ja esitatud teadlikult menetlusnorme ära kasutades ja avaldajapoolne õiguste teostamine on pahatahtlik. Avaldaja ainukeseks eesmärgiks kaebuse esitamisel on sisuliselt vältida tema suhtes KarS § 3311 lg 1 rakendamist. Taoline olukord, kus riik ei suuda tagada kohtumääruse täitmist on lubamatu ja rikub nii lapse õigusi, inimõigusi kui tema kui teise lapsevanema õigusi olulisel määral. Avaldaja väited, et 3(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 täidetav määrus ei ole tema hinnangul kooskõlas lapse huvidega, ei ole käesoleva vaidluse teemaks ja aluseks. Kohtumäärusega mittenõustumise korral ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamine, vaid täitedokumendiks oleva kohtumääruse vaidlustamine seaduses sätestatud korras. Sissenõudja on seisukohal, et kuna lapsega kohtumist kohtumääruses toodud kuupäevadel ei toimunud, kohtutäitur oli avaldajat hoiatanud varasemalt täitemenetluse täitmata jätmisega seonduvast, siis määras kohtutäitur ka ainuõige lahendusena avaldajale sunniraha. Kohtutäituri otsused on seaduslikud ja selle tühistamiseks puuduvad alused, kuna täitetoimingud said läbi viidud seaduse kohaselt. Kaebuseks ei anna aluseid ka need väited, et isa on kuidagi vägivaldne, ei ole huvitatud lapsega kohtumast või ei saa lapsega hakkama. Lapse ema ei ole lapsega tegelemiseks andnud isegi mistahes võimalusi, rääkimata seejuures lapsega hakkama saamisest. Isa on lapsega, kes saab peagi 2-aastaseks, kohtunud kokku cà 24 tundi. Seetõttu on alusetu emal väita, et ta on teinud kõik endast oleneva, et kohtumised isaga oleksid võimalikud. Ema on teadlikult elimineerinud isa lapse elust ja nüüd süüdistab isa selles, et see on lapsele võõras isik. Lisaks ei ole kordagi leidnud tõestust ema paljasõnalised väited isa vägivaldsusest. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus jättis 02.04.2018 määrusega XX kaebuse kohtutäituri Elin Vilippus 19.01.2018 ja 29.01.2018 otsustele täiteasjas nr 022/2017/5245 rahuldamata ning taotluse tühistada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus läbi vaatamata. Kohus määras, et menetluskulud jäävad avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 780 eurot koos tulevikus sissenõutavaks muutuvate seadusjärgsete viivistega.
6.Kohus leidis, et käesoleval juhul on täitemenetluse alustamise eeldused täidetud. Ebaõige on avaldaja viide sellele, et Harju Maakohtu 25.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-169345 ei määratle, milliseid sunnivahendeid tuleb kohaldada. Määrusega on tunnistatud lepitusmenetlus ebaõnnestunuks (resolutsiooni p 1), kohus on muutnud varasemat isa ja lapse suhtlemiskorda (resolutsiooni p 2) ning määranud, et määruse alusel on võimalik täitemenetluse läbiviimine ja ka sunniraha määramine vanemale, kes määrust ei täida (resolutsiooni p 5). Seega vastab Harju Maakohtu 25.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9345 lapse suhtlemist reguleerivale kohtumäärusele, mida on võimalik sundtäita ja mille täitmisel on kohtutäituril õigus määrata sunniraha (TsMS § 563 lg 8, lg 7 p 1). Seega olid täidetud TMS § 23 lg-s 1 sätestatud täitemenetluse tingimused. Kohtutäiturile oli esitatud täitmisavaldus ja TMS § 2 lg 1 p 1 ja TsMS § 563 lg 8 nõuetele vastav täitedokument. Järelikult ei esine TMS § 48 lg 1 p-s 7 ettenähtud täitemenetluse lõpetamise alust.
7.Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt RKTKm 3-2-1-132-07, p 11). Nii ei ole kohtutäituri pädevuses ka hinnata, kas määruse resolutsioonis ettenähtud isa ja lapse suhtlemiskord vastab lapse huvidele. Kohtutäituril on kohustus täita jõustunud kohtulahendit. Juhul, kui avaldaja ei pea kohtu määratud suhtlemiskorda põhjendatuks, ei ole kohtutäituri tegevuse vaidlustamine sobiv abinõu suhtlemiskorra vaidlustamiseks. Kuna kohtumäärust ei ole tühistatud ega muudetud, siis ei oleks ka alust täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 4 alusel. Kohtu hinnangul on kohtutäitur põhjendatult leidnud, et täitemenetluse lõpetamiseks ei ole alust.
8.Esiletoodud asjaolude põhjal ei pidanud maakohus põhjendatuks avaldaja seisukohta, et põhiseadusevastane on TMS § 48 lg 1 p 7, lastekaitseseaduse § 21 ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 tõlgendus, mis ei võimalda kohtutäituril lõpetada täitemenetlust, kui
4(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 selle alustamine oli põhjendamatu lapse huve silmas pidades. Kohus märgib, et alaealist last puudutavates asjades (sh lapse ja vanema suhtlemiskorra kindlaksmääramisel) on kohtu ülesanne teha eelkõige lapse huvidest lähtuv lahend. Kui selline lahend esitatakse täitmisele, on lapse huvid kaitstud sellega, et kohtumenetluses on eelnevalt selgitatud välja, milline lahendus on lapse huvides ja kohus on teinud selle kohta lahendi, mida menetlusosalised said vaidlustada. Kuna kohus ei ole antud juhul tuvastanud, et isa ja lapse suhtlemine ei oleks lapse huvides, siis ei saa kohtu määratud suhtluskorra sundtäitmine olla lapse huvidega vastuolus.
9.Kohus ei nõustu avaldaja väitega, et kohtumist ettenähtud päeval ja ajavahemikus, kuid isa nõutust erinevas asukohas ei saa pidada lapse isa õiguste rikkumiseks. Kohtu hinnangul tuleneb Harju Maakohtu 25.05.2017 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-9345 resolutsiooni p-ist 2.3 isa õigus valida, kus toimub reedene kohtumine (isa kodus või avalikus kohas Eesti Vabariigis). Lisaks viitab isa õigusele kohtumise kohta valida asjaolu, et määruse samas punktis on ettenähtud kohustus teavitada lapse ema lapse viibimiskohast. Seetõttu ei ole õige avaldaja väide, et hoopis lapse isa on keeldunud lapsega kohtumisest, sest ei tulnud Kadrioru parki, st et kohtumine oleks ära jäänud isast tulenevalt.
10.Lisaks on ema seisukohal, et 1,5-aastase lapse osalemine kohtumisel isaga ilma ema juuresolekuta ei ole sedavõrd väiksele lapsele ohutu ega oleks lapse huvides. Kohus märkis, et kohtutäituri pädevuses ei ole hinnata, kas määruse resolutsioonis ettenähtud isa ja lapse suhtlemiskord vastab lapse huvidele. Kohtutäituril puudub õigus muuta täitedokumendi sisu (antud juhul määruses ettenähtud isa ja lapse suhtlemise korda), mistõttu ei ole ka alust heita kohtutäiturile ette arvestamata jätmist ema viidatud spetsialistide arvamustega. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus ka avaldaja väitega, et kohtutäitur ei ole piisavalt kontrollinud, kas avaldaja takistas sundtäitmist. Seejuures on õigustatud ka kohtutäituri ja lapse isa viide sellele, et põhjendamatu on teha lapse isale etteheiteid lapsega lähedussuhte puudumise osas olukorras, kus emast tingituna on isa ja lapse kohtumisi ära jäänud.
11.Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et kohtumääruse täitmisest keeldumisega takistas avaldaja kohtulahendi sundtäitmist, mistõttu ei saanud isa lapsega suhelda kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil lapse ema tegevuse tõttu. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul täidetud sunniraha määramise eeldused. Kohus märgib, et avaldaja arvamus, et suhtlemiskord ei vasta lapse huvidele, ei anna avaldajale õigust keelduda täitedokumendi täitmisest. Kuivõrd kohtumenetluses ei ole tuvastatud suhtlemiskorra mittevastavust laste huvidele, ei ole avaldajal võimalik selle väitega põhjendada sunniraha määramise peale esitatud kaebust.
12.Kohus leidis eeltoodut arvestades, et kohtutäitur ei ole täitemenetluse lõpetamata jätmisel ja sunniraha määramisel rikkunud seadust. Eksimuse 05.01.2018 määratud sunniraha suuruse osas on kohtutäitur oma 29.01.2018 otsuses tunnistanud ja kõrvaldanud.
13.Kohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata avaldaja taotluse tühistada kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus. Avaldusest ei nähtu põhjendusi kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tühistamiseks ega seda, et avaldaja oleks kohtutäituri tasu väljamõistmise osas esitanud TMS § 217 lg 1 kohast kaebust kohtutäiturile. Tulenevalt TMS § 217 lg-st 6 on avaldaja kaotanud õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada TMS § 217 lg 1 nimetatud kaebuses. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
14.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Avaldaja kordab maakohtule esitatud kaebuses märgitud seisukohti, leides, et nii kohus kui ka kohtutäitur on jätnud otsuste tegemisel lapse huvid antud asjas põhjendamatult kõrvale ja arvestamata ning tuginenud formaliseerituse printsiibile, kuigi kohtutäituril on õigus, võimalus ja kohustus olukorras, kus täitedokumendi täitmine ei ole sellisel kujul lapse huvidega 5(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 kooskõlas jätta sunniraha määramata. Asja lahendamisel ei ole õigustatud lähtuda formaalsest seisukohast ja sellest, kas kõik kohtulahendi tingimused on täidetud, vaid arvestada ja hinnata tuleb tegelikku olukorda ja seda, kas peale kohtulahendi tegemist on võimalik seda lapse huvidest tulenevalt täita. Samuti sisuliselt hinnata, kas tegelikult on avaldaja takistanud lapse kohtumist isaga või mitte. Lapse huvides teises kohas kohtumise võimaldamist lapse ema poolt ei saa käsitleda suhtluse takistamisena, vaid see näitab just üles lapse ema soovi võimaldada lapse isal lapsega suhelda lapse huvidest lähtuvalt. Lapse isa käitumine iseenesest näitab seda, et teda lapse huvid ei huvita. Tema eesmärk on hoopis lapse ema karistamine.
Kohtutäitur ja lapse isa vaidlesid määruskaebusele vastu.
16.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
17.04.07.2018 esitas XX ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse ja menetluse peatamise taotluse. Riigi õigusabi taotluse kohaselt soovib taotleja saada riigi õigusabi täitemenetlustega seotud tsiviilasjades, milliste menetlustes ta tunneb õigusalaste teadmiste puudumisest kaitseta jäämist. Menetluse peatamist põhjendab asjaoluga, et kuna NN-le on määratud tsiviilasjas nr 217-16831 kompleksekspertiis ning tsiviilasja menetluse on kuni ekspertarvamuste kohtusse laekumiseni, tuleb ka käesolev menetlus peatada.
18.02.08.2018 esitas NN esindaja kohtule taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis nimetatud taotluse 30.08.2018 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
19.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, on seisukohal, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuses on avaldaja korranud oma varem esitatud seisukohti (vt 03.02.2018 menetlusdokumenti), millele maakohus on määruses ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 neid ei korda.
20.Täiendavalt peab kolleegium siiski vajalikuks märkida järgmist. Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.05.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9345, millega maakohus on tunnistanud vanemate lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja muutnud lapsega suhtlemise korda. Lisaks sellele oli maakohus määranud, et kohtumäärust on võimalik täita täitemenetluse seadustikus ette nähtud korras, kasutades kohtutäituri abi TMS § 179 kohaselt, ning täituril on õigus määrata lapsevanemale sunniraha TMS § 261 korras.
21.Maakohus on avaldaja kaebust lahendades õigesti leidnud, et sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 261 sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. Maakohus on ka õigesti tuvastanud, et praegusel juhul olid sunniraha määramise eeldused täidetud. Riigikohus on sedastanud, et TMS § 179 lg-t 2 koosmõjus §-dega 183 ja 261 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda (RKÜKm 3-2-1-4-13, p 69). Täitedokumendiks oleva Harju Maakohtu 25.05.2017 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-9345 resolutsiooni p 2.3. nägi mh ette isa kohtumise lapsega alates 10.09.2017 kuni lapse 2-aastaseks saamiseni iga kuu esimesel ja kolmandal nädalal reedel kell 11-14 isa kodus või avalikus kohas Eesti Vabariigis. Osundatud resolutsioonis on märgitud, et isal on õigus kohtuda oma pojaga ilma ema juuresolekuta ja lapse
6(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 ema tuleb lapse viibimiskohast teavitada (tl 19 pöördel). Avaldaja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kohtutäitur oli lapse ema teavitanud sellest, et vastavalt isa ettepanekule toimuvad mõlemad reedesed kohtumised 15.12.2017 ja 05.01.2018 kell 11-14 Mustamäe keskuses (tl 81, 84). Õige on ka maakohtu järeldus, et Harju Maakohtu 25.05.2017 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-9345 resolutsiooni p-ist 2.3 tuleneb isa õigus valida, kus toimub reedene kohtumine (isa kodus või avalikus kohas Eesti Vabariigis) ning et isa õigusele kohtumise kohta valida viitab ka asjaolu, et määruse samas punktis on ettenähtud kohustus teavitada lapse ema lapse viibimiskohast. Seega takistas avaldaja sellega, et viis lapse sunniraha hoiatustes märgitud ajal Kadrioru parki ning keeldus tulemast Mustamäe keskusse, et seal laps isale üle anda, lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Kuna täitedokumendist ei tulene avaldajale otsustusõigust isa ja lapse kohtumispaiga valiku osas ning puudusid objektiivsed põhjused, miks avaldaja ei saanud last määratud ajal isa poolt valitud kohtumispaika tuua (nt et laps oli haige), jäid isa ja lapse kohtumised ära emast tingitud põhjusel ning kohtutäituril oli kohtumääruse täitmise tagamiseks õigus määrata sunniraha. Kolleegium märgib, et kohtumiste ärajäämist täitedokumendis määratud ajal, kohas ja viisil ei saa kohustatud isik õigustada lapse huvidest lähtumisega enda subjektiivse hinnangu alusel. Puudub alus arvata, et täitedokumendiks olevas jõustunud kohtumääruses reguleeritud isa ja lapse suhtluskord ei vastaks lapse huvidele.
22.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsioonis lisaks ka lahendamata taotlused.
23.Ringkonnakohus leiab, et XX taotlus riigi õigusabi saamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 180 lg 4 kohaselt kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) riigi õigusabi seaduses sätestatut. TsMS § 181 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. TsMS § 181 lg 2 kohaselt menetluses osalemise edukust eeldatakse, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale. TsMS § 181 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused menetlusabi andmiseks peavad normi sõnatusest nähtuvalt esinema üheaegselt. Taotleja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks on cà 480 eurot. Taotleja igakuisteks kuludeks on eluasemekulud 200 eurot, transpordikulu 100 eurot, kulutused toidule 250 eurot, kulutused tervishoiule 30 eurot, sidekulud 20 eurot, s.o kokku 600 eurot. Vältimatute püsikulude juurde tuleb taotluse kohaselt liita kulud riietele, hügieenitarvetele, kodutarbed jne. Lisaks on taotlejal kanda igakuiselt laenumakse cà 372 eurot. Taotleja on põhistanud taotlust asjaoluga, et igakuiste püsikulude ja sissetulekute vahe katab ta siiani säästetu arvelt. Kolleegium hinnangul ei võimalda taotleja majanduslik seis menetluskulusid tasuda ning ei ole kahtlust, et taotlejale on asi tähtis, kuid arvestades, et riigi õigusabi taotlus on esitatud menetlusstaadiumis, kus kohus on võtnud taotleja esitatud nõuetekohase määruskaebuse menetlusse ning kohus ei ole pidanud vajalikuks nõuda taotlejalt muude toimingute tegemist, leiab kolleegium, et riigi õigusabi andmisest tuleb keelduda riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna taotleja on võimeline ise kaitsma oma õigusi.
24.Kolleegium leiab, et XX taotlus menetluse peatamiseks kuni Harju Maakohtu 30.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 määratud NN suhtes kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemuste teadasaamiseni ei ole TsMS § 356 lg 1 järgi põhjendatud. Menetluse peatamiseks on viidatud normi järgi alust, kui teises asjas tehtavast lahendist oleneb arutatava asja tulemus. Käesolevas asjas kontrollib kohus avaldaja kaebuse alusel hagita menetluses kohtutäituri tegevuse seaduslikkust täitemenetluse läbiviimisel (TsMS
7(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 § 475 lg 1 p 15), mida ei saa mõjutada teise tsiviilasja menetlusosaliste suhtes läbiviidava kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemused.
25.Kuna ringkonnakohus jätab avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu määruse muutmata, jäävad ka määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt avaldaja kanda.
26.TsMS § 174 lg 3 sätestab, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri kantud õigusabikulusid käesolevas menetluses ei hüvitata. Sissenõudja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on sissenõudja menetluskuludeks õigusabikulud 1131 eurot koos käibemaksuga. Sissenõudja ei ole käibemaksukohustuslane. Sissenõudjale on õigusabi osutatud järgmiselt: 1) määruskaebusega tutvumine ja sellega seotud materjalide uuesti läbitöötamine, olukorra meenutamine ja asjaolude üle kordamine ning seisukoha kujundamine, uute asjaolude kontrollimine ja kliendi jaoks inglise keelde tõlkimine 2 tundi – 260 eurot; 2) kohtuga suhtlus e-kirja vahendusel ja etoimiku kontroll esitatud määruskaebuse vastavusest 15 min – 32.50 eurot; 3) kliendiga kohtumine ja olukorra selgitamine, esitatud määruskaebuse perspektiivi andmine 1 h – 130 eurot ja 4) vastuse koostamine määruskaebusele, selle selgitused kliendile inglise keeles telefoni teel 4 h – 520 eurot (tl 141). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seaduse §-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul oli sissenõudja poolt õigusabi kasutamine iseenesest põhjendud eelkõige seetõttu, et sissenõudja ise ei valda eesti keelt. Kolleegium leiab aga, et sissenõudja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu ei ole täiel määral põhjendatud. Taotluses märgitud esindaja toimingud seonduvalt määruskaebusega tutvumisega, kus on viidatud määruskaebusega seotud materjalide uuesti läbitöötamisele, olukorra meenutamisele ja asjaolude üle kordamisele, ei ole vajalikud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega aastaid kestnud kohtumenetlusega, mis õigustaks nimetatud toiminguid. Õigustatuks saab aga pidada lisaks määruskaebusega tutvumisele määruskaebusele seisukoha kujundamist, uute asjaolude kontrollimist ja kliendi jaoks inglise keelde tõlkimist, kuid arvestades, et määruskaebuses on korratud eelkõige maakohtule esitatud kaebuse sisu, ei saa pidada põhjendatuks nimetatud toimingutele kulutatud ajakulu rohkem kui 1 tund. Vajalikuks ei saa pidada esindaja poolt välja toodud toiminguid, mille sisuks on e-kirja vahendusel kohtuga suhtlemine ja määruskaebuse vastavuse kontrollimine e-toimikuga. Kohtutoimikust sissenõudja e-kirjalist suhtlust kohtuga ei nähtu ning toiming e-toimikus määruskaebuse vastavuse kontrolliks ei ole põhjendatud, kuna sissenõudja esindajale ei ole kohtutoimikust nähtuvalt määruskaebust kätte toimetatud muude (side)vahendite kaudu kui vaid e-toimikus. Kliendiga kohtumisele ja olukorra selgitamisele peab kohus põhjendatud ajakuluks pool tundi, arvestades avaldaja maakohtu kaebuses ja määruskaebuses esitatud seisukohtade samasust. Määruskaebusele vastuse koostamiseks põhjendatud ajakuluks saab pidada 2,5 tundi, arvestades määruskaebuse mahtu ning asjaolu, et vastus sisaldab esimesel kahel lehel täpselt maakohtule esitatud vastuses märgitut. Seega on kokku sissenõudja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 4 tunni ulatuses. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on sissenõudja esindaja tunnihind õigusabi osutamisel 130 eurot, millele lisandub käibemaks, seega 156 eurot tunnis. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või –maksuta (vt RKTKm
8(9)
Tsiviilasi nr 2-18-1790 01.06.2016, 3-2-1-39-16, p 13). Arvestades Riigikohtu osundatud seisukohta, peab ringkonnakohus põhjendatuks sissenõudja esindaja tunnihinda suuruses 120 eurot, millele lisandub käibemaks, seega kokku 144 eurot. Kohus määrab sissenõudja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks 576 eurot (sh käibemaks) 4 töötunni eest tunnitasumääraga 144 eurot (sh käibemaks), mis tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas, s.o 555 eurot (1131 – 576), jääb sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Vastavalt sissenõudja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 2 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.