4.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista xxx välja Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Partnerschaftsgesellschaft kasuks menetluskulud summas 1 369,81 eurot.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hageja nõue ja põhjendused
1.09.05.2017 edastas kohtutäitur Elin Vilippus xxx (edaspidi hageja) täitmisteate, mille aluseks on Hannoveri maakohtu 03.08.2012 otsus nr 20 O 138/12 ja 28.02.2013 otsus nr 20. O 138/12, sealjuures on mõlemad kohtuotsused tehtud tagaselja. Hagejalt on kohtuotsustega välja mõistetud võlg summas 62 997,26 eurot ja lisanduv viivis. Hageja ei ole kummaski tema suhtes algatatud kohtumenetlustest teadlik olnud, kusjuures ei ole kohus edastanud hagejale menetluse algust tõendavaid dokumente ega kohtuotsuseid. Hagejal on täielikult puudunud võimalus end tema suhtes Saksamaal algatatud kohtumenetlustes kaitsta. Hagejal ei ole olnud võimalik tema suhtes tehtud kohtuotsust vaidlustada. Kohtuotsuses ei ole välja toodud asjaolusid ega põhjendusi, vaid üksnes poolte andmed, resolutsioon ja viide, et kohtuotsus on viivitamatult täidetav. Isegi kui hagejale oleks nimetatud kohtuotsus sissenõudja poolt väidetud 24.08.2012.a kuupäeval kätte toimetatud (missugust kättetoimetamist ei ole toimunud), ei oleks ka teoreetiliselt olnud võimalik hagejal enda õigusi kaitsta, kuivõrd ei ole otsuses ühtegi viidet otsuse vaidlustamise võimalusele, puuduvad isegi kohtuotsuse teinud kohtu andmed (aadress, postiindeks, kontaktid). Sealjuures kohtumäärus, millega täiendatakse 03.08.2012 kohtuotsust, ka mitte ei maini, et tehtud määrus oleks üldse hagejale väljastatud. Kohtuotsust täpsustav määrus ütleb üksnes, et ärakiri väljastatakse kaebajale. Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise tingimused on täidetud nii Brüssel I määruse kui TsMS § 620 lg 1 p 2 alusel. Hageja palub keelduda Hannoveri maakohtu 03.08.2012 otsuse nr 20 O 138/12 ning 28.02.2013 otsuse nr 20 O 138/12 tunnustamisest.
2.Juhul, kui kohus leiab, et kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise tingimused ei ole mingil põhjusel täidetud, palub hageja alternatiivselt kohtul tunnistada tema suhtes algatatud täitemenetlus lubamatuks. Hagejale ei ole kätte toimetatud mitte ühtegi kohtumenetlust puudutavaid dokumente. Sealjuures on mõlema kohtuotsuse alusel antud Euroopa täitekorralduse määruses märgitud, et menetlusdokumentide kättetoimetamine toimus vastavalt määruse artiklile 13. Artikkel 13 lg 1 sätestab menetluse algatusdokumendi võlgnikule kättetoimetamise võlgniku kättetoimetamistõendiga. Hageja on tõendanud, et temale ei ole Eesti ega Euroopa liidu õigusaktide kohaselt menetluse algatusdokumenti kätte toimetatud.
3.Hageja palub: keelduda Hannoveri maakohtu 03.08.2012 kohtuotsuse nr 20 O 138/12 ning 28.02.2013 kohtuotsuse nr 20 O 138/12 tunnustamisest või tunnistada lubamatuks Arnecke
Sibeth poolt kohtutäitur Elin Vilippusele esitatud täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 022/2017/2229; jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
4.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hagejal ei ole võimalik nõuda Harju Maakohtult Hannoveri maakohtu 03.08.2012.a ning 28.02.2013.a lahendite tunnustamisest keeldumist. Käesolevas asjas on vaidlusalusalasteks täitedokumentideks Euroopa täitekorraldusena kinnitatud kohtulahendid, mille osas on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004 (edaspidi Täitekorralduse Määrus) alusel väljastatud Euroopa täitekorralduse tõendid. Täitekorralduse Määruse alusel väljastatud Euroopa täitekorralduste tõendite menetlemisele ei kohaldu hageja viidatud Brüsseli I määrus. Käesolevas asjas on tõendatud, et Hannoveri maakohtu 03.08.2012 ning 28.02.2013 lahendite kohta on päritoluliikmesriigis väljastatud Euroopa täitekorralduse tõendid. Täitekorralduse Määruse artiklist 5 ja artikli 24 lg-st 2 tuleneb, et Euroopa täitekorralduse tõendi olemasolu korral ei ole kohtuotsuse tunnustamine vajalik, samuti Euroopa Täitekorralduse Määruse alusel täitmistoimingute tegemise korral ei ole võimalik esitada vastuväiteid kohtuotsuse tunnustamisele tuginedes Brüsseli I määrusele või Eesti siseriiklikule õigusele. Täitekorralduse Määruse preambula punktist 10 ja artiklist 27 ei tulene, et hagejal oleks võimalik tugineda kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise alustele. Täitekorralduse Määruse artikli 27 kohaselt on võlausaldajal, kui ta seda soovib, võimalik taotleda kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist Brüssel I määruse alusel. Kuna käesoleval juhul ei ole kostja seda Brüsseli I määrusele tuginedes taotlenud, ei saa hageja esitada ka vastuväiteid tunnustamisele.
5.Täitekorralduse Määruse artikli 10 lg 1 punkti b) kohaselt vastavalt päritoluriigi kohtule esitatud avaldusele Euroopa täitekorraldus võetakse tagasi, kui see on selgelt valesti antud, võttes arvesse käesolevas määruses sätestatud nõudeid. Kui hageja leiab, et Hannoveri maakohus on Euroopa täitekorralduse tõendid valesti välja andnud, on hagejal võimalik teostada oma kaitseõigusi Hannoveris, mitte aga Eestis.
6.Kuna Brüssel I määrus käesoleval juhul ei kohaldu, ei ole asjakohased ka Euroopa Kohtu seisukohad otsustes C-619/10. Samuti ei ole asjakohane viide TsMS § 620 lg-le 3, sest nii Täitekorralduse Määrus kui ka Brüssel I määrus on TsMS suhtes ülimuslikud.
7.Kokkuvõtvalt puudub Harju Maakohtul pädevus hageja hagiavaldust ülal viidatud Hannoveri maakohtu lahendite tunnustamisest keeldumiseks menetleda. Samuti ei saa vastavat nõuet menetleda ka õigusteoreetilisest perspektiivist, kuivõrd hagejal puudub õiguslikult võimalus vastavat nõuet esitada. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue Hannoveri maakohtu lahendite tunnustamisest keeldumiseks jätta läbi vaatamata või alternatiivselt, kui kohus peaks vastava nõude läbi vaatama, siis täielikult rahuldamata.
8.Hageja alternatiivnõude ehk sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamiseks puudub alus. Täitekorralduse Määruse artikli 23 kohaselt Kui võlgnik on — vaidlustanud kohtuotsuse, mis on kinnitatud Euroopa täitekorraldusena, sealhulgas esitanud avalduse läbivaatamiseks artiklis 19 sätestatud korras või — taotlenud Euroopa täitekorralduse tõendi korrigeerimist või tagasivõtmist artiklis 10 sätestatud korras võib liikmesriigi, kus otsus täitmisele pöörati, pädev kohus või asutus vastavalt võlgniku taotlusele: a) piirata täitemenetluse kaitsemeetmetega või b) määrata täitmise tingimuseks kautsjoni tasumise, määrates kindlaks selle suuruse või c) erakorraliste asjaolude puhul täitemenetluse peatada. Hageja ei ole tõendanud, et ta (i) oleks vaidlustanud Hannoveri maakohtu 03.08.2012 ning 28.02.2013 lahendid või (ii) taotlenud Hannoveri maakohtu 03.08.2012 ning 28.02.2013 lahendite alusel välja antud Euroopa täitekorralduse tõendite korrigeerimist või tagasivõtmist Täitekorralduse Määruses toodud viisil. Hageja hagiavalduse lisa 3 (postikviitung) ei tõenda,
mis sisuga dokumendi ja kas üldse hageja Landgerieht Hannover’ile esitas. Kuivõrd Täitekorralduse Määruse artikli kohaldamise 23 eeldused on täitmata, ei ole vastavas artiklis toodud kaitsemeetmete kohaldamine võimalik.
9.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tagajärjeks oleks täitemenetluse lõpetamine hageja suhtes. Kuna Täitekorralduse Määruse artikkel 23 täitemenetluse lõpetamine võimalust ette ei näe, ei ole Euroopa täitekorraldusena kinnitatud kohtulahendi täitmisel läbi viidavat täitemenetlust võimalik lõpetada. Kui kohus peaks siiski leidma, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on täitemenetluse piiramise kaitsemeetmena õigustatav, siis puudub käesolevas vaidluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus. Kuigi TMS §-s 221 toodud loetelu põhjustest sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on näitlik, siis ei saa hageja väljatoodud põhjus – väidetav kohtumenetluse algatamise dokumendi mittekättetoimetamine – kuuluda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjuste hulka. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjused saavad olla seotud üksnes materiaalõigusliku vaidlusega täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle. Täitemenetluse algatamiseks peab võlausaldaja kohtutäiturile esitama kohtuotsuse koopia, Euroopa täitekorralduse tõendi koopia ja vajadusel Euroopa täitekorralduse ärakirja või selle tõlke liikmesriigi, kus otsus täitmisele pööratakse, riigikeelde (Täitekorralduse Määruse artikkel 20). Ei vastava liikmesriigi kohtutäitur ega kohus kontrolli kohtuotsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitamise nõudeid. Euroopa täitekorraldusena kinnitamise nõuete järgimise kohustus on päritoluliikmesriigi kohtu kohustus ning Küsimust, kas võlgnikule toimetati kohtudokument päritoluriigis nõuetekohaselt kätte, peab aga lahendama Euroopa täitekorralduse tõendi väljastanud kohus st see ei ole vastuväiteks, mida saaks välisriigis välja antud Euroopa täitekorralduse alusel Eestis läbiviidava täitemenetluse raames esitada. Samuti juhib kostja tähelepanu, et Euroopa täitekorralduse tõendi võib väljastada vaid siis, kui on täidetud Täitekorralduse Määruses toodud tingimused. Nende tingimuste täitmist on Hannoveri maakohus ka kontrollinud, kuivõrd muidu ei oleks Hannoveri maakohus saanud vastavaid tõendeid väljastada.
10.Hageja oli juba 2011. aasta suvel teadlik sellest, et kostja soovib hagejalt võlga sisse nõuda, kuivõrd kostja esitas hageja vastu Euroopa maksekäsu avalduse, mis jäeti menetluslikel põhjustel kohtu poolt menetlusse võtmata. Sellele järgnevalt esitas kostja hageja vastu hagi Hannoveri maakohtusse. Saksa tsiviilseadustiku (BGB) § 253 kohaselt kohustuvad Saksa kohtud haginõude kostjale kätte toimetama enne tagaseljaotsuse tegemist. Kostja esitab käesolevaga koopia Hannoveri maakohtu kohtuametniku kirjast, mille kohaselt kohtuametnik kinnitab haginõude ning menetluse algatamist puudutavate dokumentide kättetoimetamist hagejale. Hannoveri maakohtu 11.12.2012 määrusest tuleneb samuti, et Vastustaja (ehk hageja) ei esitanud kaebuse nõude õiguse vastu vastuväiteid ja ei lasknud advokaadil end esindada... , mis viitab selgelt, et enne otsuse tegemist olid haginõue ning menetluse algatamist puudutavad dokumendid hagejale Hannoveri maakohtu poolt kätte toimetatud. Hannoveri maakohtu 03.08.2012 tagaseljaotsuse ärakirjast nähtub, et 03.08.2012 tagaseljaotsus toimetati hagejale kätte 24.08.2012. Mis puudutab Hannoveri maakohtu 28.02.2013 lahendit, siis sellest tuleneb, et see väljastati hagejale 20.03.2013 ning et sundtäitmine võib alata kõige varem kaks nädalat pärast nimetatud päeva. Kostja edastas 12.10.2012 hageja e-posti aadressile nõude kohtuotsusega välja nõutud tasu hüvitamiseks. Hageja on nimetatud kirjale vastanud 12.10.2012, mille sisust nähtub, et ta oli kohtulahenditest teadlik. 14. Kostja on hagejale osutunud kvaliteetset teenust lähtuvalt poolte vahelisele kokkuleppele ning kõik hageja väited töötundide fabritseerimisega tuleb jätta tähelepanuta. Kohtu põhjendused
11.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
12.Kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses on täiteasi nr 022/2017/2229 (tl 21 pöördel – 22 pöördel, täitmisteade). Sissenõudja Arnecke Sibeth on 28.04.2017.a esitanud täiturile täitmisavalduse võlgniku suhtes võla 62 997,26 euro ja lisanduva viivise sissenõudmiseks. Täitedokumentideks on Hannoveri maakohtu 03.08.2012.a otsus nr 20 O 138/12 (tl 8; tõlge tlk 11 pöördel - 12) ja 28.02.2013.a otsus nr 20 O 138/12 (tl 15 pöördel; tõlge 18 pöördel - 19). Täitedokumentide osas on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 805/2004 (edaspidi Täitekorralduse Määrus) alusel 20.02.2017.a väljastatud Euroopa Täitekorraldused (tl 10-11, tõlge tl 14; tl 1718, tõlge tl 20).
13.Hageja palub tunnistada eelnimetatud täitedokumentide sundtäitmise lubamatuks või keelduda nende tunnustamisest, kuna: 1) hageja kui tarbija suhtes ei ole kohtuotsused langetatud liikmesriigis, kus on hageja alaline elukoht (Eesti Vabariik); 2) hagejal ei ole olnud võimalik tema suhtes tehtud tagaseljaotsuseid vaidlustada ei de jure ega de facto; 3) hagejale ei ole täitekorralduste aluseks olevate kohtumenetluste algatusdokumente Täitekorralduse Määruse art 13 kohaselt võlgniku kättesaamistõendiga kätte toimetatud. Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
14.Esmalt analüüsib kohus hageja nõuet keelduda täitedokumentide tunnustamisest Brüssel I määruse art 34 p 2 või TsMS § 620 lg 1 p 2 alusel. Kohus viitab, et TsMS § 620 reguleerib tsiviilasjas tehtud kohtulahendi tunnustamist olukorras, kus lahend on tehtud välisriigis, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Vaidlusalused lahendid ja täitekorraldused on aga tehtud Euroopa Liidu liikmesriigis, mistõttu TsMS §-is 620 sätestatu praegusel juhul asjakohane ei ole. Brüssel I määruse osas märgib kohus, et täitekorraldused on väljastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 805/2004 e Täitekorralduse Määruse alusel, mistõttu ei ole Brüssel I määruse regulatsioon käesoleval juhul asjakohane.
15.Täitekorralduse Määruse art 5 sätestab, et kohtuotsus, mis on päritoluliikmesriigis kinnitatud Euroopa täitekorraldusena, tunnustatakse ja pööratakse täitmisele teistes liikmesriikides täitmisotsuse vajaduseta ning võimaluseta esitada selle tunnustamisele vastuväiteid. Täitekorralduse Määruse art 24 lg 2 sätestab, et kohtulahend, mis on kinnitatud Euroopa täitekorraldusena päritoluliikmesriigis, jõustub teistes liikmesriikides ilma vajaduseta tõendada täitmisele pööratavus või ühegi võimaluseta vastustada täitmisele pööratavust. Täitekorralduse Määruse art 21 lg 2 kohaselt ei vaadata mitte mingitel asjaoludel kohtuotsust või selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena sisuliselt uuesti läbi liikmesriigis, kus otsus täitmisele pöörati. Täitekorraldused on väljastanud Hannoveri maakohus ning need on täitmisele pööratud Eesti Vabariigis. Seega puudub hagejal Eesti kohtutes igasugune võimalus vaidlustada täitekorralduste õiguspärasust.
16.Täitekorralduse Määruse art 10 sätestab, et vastavalt päritoluriigi kohtule esitatud avaldusele Euroopa täitekorraldus: a) korrigeeritakse, kui selles esineb olulise vea tõttu lahknevusi kohtuotsuse ja tõendi vahel; b) võetakse tagasi, kui see on selgelt valesti antud, võttes arvesse käesolevas määruses sätestatud nõudeid. Euroopa täitekorralduse korrigeerimise või tagasivõtmise kohta kehtivad päritoluliikmesriikide seadused. Täitekorralduse Määruse art 23
kohaselt, kui võlgnik on vaidlustanud kohtuotsuse, mis on kinnitatud Euroopa täitekorraldusena, sealhulgas esitanud avalduse läbivaatamiseks artiklis 19 sätestatud korras või taotlenud Euroopa täitekorralduse tõendi korrigeerimist või tagasivõtmist artiklis 10 sätestatud korras, võib liikmesriigi, kus otsus täitmisele pöörati, pädev kohus või asutus vastavalt võlgniku taotlusele: a) piirata täitemenetluse kaitsemeetmetega või b) määrata täitmise tingimuseks kautsjoni tasumise, määrates kindlaks selle suuruse või c) erakorraliste asjaolude puhul täitemenetluse peatada. Täitekorralduse Määruse art 6 lg 2 sätestab, et kui Euroopa täitekorraldusena kinnitatud kohtuotsus on kaotanud täitmisele pööratavuse või selle jõustamine on peatatud või katkestatud, antakse päritoluriigi kohtule mis tahes ajal esitatud avalduse põhjal välja IV lisas esitatud tüüpvormi kohane tõend, mis näitab täitmisele pööratavuse puudumisi või piiranguid.
17.Seega nähtub eeltoodud sätetest, et hagejal on võimalik kõnealuseid täitekorraldusi vaidlustada üksnes Hannoveri maakohtule esitatava taotlusega, mis lahendatakse seejärel Saksa õiguse kohaselt. Eesti Vabariigi kohus saab nimetatud taotluse menetlemise ajal rakendada üksnes ajutise loomuga abinõusid, mille kohaldamist hageja taotlenud aga ei ole. Eesti Vabariigi kohtul puudub pädevus Saksa kohtu poolt väljastatud täitekorralduste õiguspärasuse hindamiseks, mistõttu on ka hageja nõue keelduda täitedokumentide tunnustamisest selgelt põhjendamatu.
18.Kuivõrd kohtul puudub käesoleval juhul pädevus analüüsida välisriigis antud täitekorralduste õiguspärasust, ei ole asjakohased mistahes hageja väited, mis puudutavad täitekorralduste andmise aluseks olevate eelduste (kättetoimetamine, vaidlustamisvõimalused, otsuse tegemise koht jms) täitmist.
19.Järgmisena analüüsib kohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-11-15 p-des 9-12 selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kohus selgitab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust täitemenetlust täielikult lõpetada.
20.Hageja seisukohtadest võib aru saada, et ta vaidlustab täitedokumentideks olevaid kohtuotsuseid ning leiab, et need on tehtud kohtu poolt, kes ei omanud selleks pädevust; kohtuotsuseid ei saanud vaidlustada; menetluse algatusdokumente ei ole hagejale kätte toimetatud. Kohus märgib, et nimetatud argumendid on selgelt suunatud kohtuotsuste kehtivuse ja õigusjõu kõrvaldamisele. Ülalviidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames sellised vastuväited kohtulahendite puhul lubatavad. Hageja saanuks esitada üksnes väiteid, mis puudutavad täitedokumendis dokumenteeritud nõude täidetavust (nt nõue on täidetud, ajatatud, tasaarvestatud, aegunud jne), kusjuures alus, millel eelnimetatud vastuväited saanuks põhineda, pidanuks olema tekkinud pärast
kohtulahendite jõustumist. Siiski ei ole hageja selliseid väiteid esitanud, mistõttu on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue põhjendamatu ning hagi tuleb ka selles osas jätta rahuldamata.
21.Hageja on küll kohtuni toonud ja tõendanud, et ta on Hannoveri maakohtule Täitekorralduse Määruse artiklis 10 sätestatud taotluse esitanud, kuid kohtule ei ole esitatud Täitekorralduse Määruse art 6 lg-s 2 nimetatud tõendit, kust nähtuks, et Hannoveri maakohus on väljastanud dokumendi, mis sätestaks vaidlusaluste nõuete täitmisele pööratavuse puudumise või piirangud. Üksnes sellise tõendi olemasolul oleks kohtul võimalik sundtäitmine lubamatuks tunnistada.
22.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et xxx hagi Partnerschaftsgesellschaft vastu tuleb jätta rahuldamata.
Arnecke
Sibeth
Rechtsanwälte
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
24.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2, §-is 125 ja § 132 lg-is 5 sätestatust ning hagiavaldusega taotletavast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude suurusest, milleks on 62 997,26 eurot, on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6 000 eurot. Menetluskulude jaotus
25.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus on teinud otsuse hageja kahjuks, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
26.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
27.Kostja esindaja esitas 06.06.2018.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud summas 2 834,81 eurot seisnevad tõlkekuludes summas 134,81 eurot ning lepingulise esindaja kuludes summas 2 700 eurot (käibemaksuta). Kostjale on õigusabi osutatud 15h ulatuses tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik menetluskulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
28.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 ja 2 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
29.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
30.Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud tõlkekulusid 134,81 euro ulatuses. Kohtutoimikust nähtub, et kostja on kohtule esitanud mitmeid võõrkeelsete tõendite tõlkeid eesti keelde. Kohus leiab, et nimetatud tõlked on asja lahendamiseks vajalikud ning nende mahtu ning koostamise kulu arvestades on kostja tõlkekulud nõutavas ulatuses põhjendatud ja vajalikud.
31.Kostja esindaja on teinud järgmised toimingud: 21.08.2017.a võlgniku hagi ja kohtuotsuse esialgne ülevaatamine, kokkuvõtva e-kirja koostamine kliendile, kohtu poolt saadetud e-kirjale vastamine 0,5h; 08.09.2017.a tutvumine materjalidega ning asja õiguslik analüüs 4h; 11.09.2017.a tõendite analüüs ja hagi vastuse koostamine 4h; 11.09.2017.a hagiavalduse ja tõendite analüüs, hagi vastuse täiendamine 5h; 13.09.2017.a tõlke organiseerimine hagiavalduse lisale 0,25h; 28.11.2017.a tõendi tõlgete ülevaatus, täiendavate tõendite ning tõlgete saatmine kohtusse, kaaskirja koostamine kohtule 1h; 27.04.2018.a määrusega tutvumine 0,25h.
32.Kostja menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja esindajal on 11.09.2018.a hagivastuse koostamiseks tehtud toimingutele kulunud kokku 13,5h. Kohus leiab, et nimetatud toimingute ajakulu on mõnevõrra ülemäärane. Kostja vastuse sisuline maht on ca 3 lk ning sellele on lisatud ca 10 lk tõendeid, millest osa olid võõrkeelsed. Kostja vastus on koostatud ülevaatlikult ning see sisaldab asjakohaseid vastuväiteid hagile. Arvestades hagiavalduse ja sellele koostatud vastuse mahtu, nende sisu, neile lisatud tõendite olemust ja mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni, leiab kohus, et toimingute põhjendatud ja vajalik ajakulu on 8h. Toimingute märgitud ajakulu on seega põhjendamatu 5,5h ulatuses.
33.Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
34.Avaldusest nähtub, et kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et tegemist on õigusteenuse osutamisel keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis käesoleva vaidluse puhul on osaliselt põhjendamatu. Käesolev vaidlus oli sisuliselt keskmise keerukusega. Kohtutoimikusse kogunenud tõendite maht oli tavapärasest väiksem. Vaidluse ajaline kestus oli tavapärane. Asjas ei toimunud määruskaebemenetlusi, aset ei leidnud kohtuistungeid – asi lahendati kirjalikus menetluses. Seega ei olnud antud vaidlus kostja esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasumäär oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist
ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Arvestades eeltoodut ning asja olemust, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjale õigusabi osutanud esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 130 eurot (käibemaksuta).
35.Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 9,5h (15h – 5,5h), mis kostja lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (130 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 1 235 eurole. Kohus rahuldab kostja avalduse osaliselt ning mõistab hagejalt välja menetluskulud summas 1 369,81 eurot (lepingulise esindaja kulu 1 235 eurot + tõlkekulud 134,81 eurot). Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 1 465 euro ulatuses (taotletud summa 2 834,81 eurot – rahuldatud summa 1 369,81 eurot).
36.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.