XX hagi YY vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju 7170 euro hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.11.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6932,66 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva
Kohtuistungi toimumise aeg
14.05.2018
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.11.2017 otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks hüvitise 3432,66 eurot. Saata tsiviilasi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 3737,34 euro ulatuses.
4.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab
1(7)
seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 28.11.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma kinnistu asukohaga XXX, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXX) valdus üle hagejale kohtuotsuse jõustumisele järgmisel päeval ning otsuse mittetäitmisel tõsta kostja elamust välja. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 7170 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi kohaselt on hageja XXX kinnistu omanik ning kostja on hageja endine elukaaslane, kes elab nimetatud kinnistul. Hageja ja kostja elasid koos 1999. aastast kuni 16.03.2014, mil kostja tõstis hageja elamust koos lastega välja. Kostja valdab kinnistut õigusliku aluseta ja hageja soovib, et kostja kinnistu valduse vabastaks ja hagejale üle annaks. Kuna kostja ei võimalda hagejal endal kinnistut vallata, oli hageja koos lastega sunnitud elama alates 30.09.2014 üürikorteris, mille igakuine üüritasu oli 190 eurot ning alates 01.07.2017 450 eurot kuus. Hageja soovib korteri üürimise eest hüvitise väljamõistmist perioodil 30.09.2014-23.08.2017 (30.09.2014 - juuni 2017 oli üür 190 eurot kuus, juuli 2017 – august 2017 oli üür 450 eurot kuus), kokku 7170 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles esitatud nõudele vastu. Kostja ostis suvila 1999. aastal. Alguses oli suvila elamiskõlbmatu, käesoleval ajal võib seal elada aastaringselt. Kostja teostas töid suvilas 18 aasta jooksul ja paigutas sinna oma raha. Kostja on teinud kulutusi kinnisasjale 200 000 euro ulatuses. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi suvila hiljem vormistatama kostja nimele. Alates 2004. aastast ei ela pooled koos, kuid elasid ühisel territooriumil laste pärast. Lepiti kokku, et suheldakse kuni noorema lapse viie aastaseks saamiseni. Hagejal ei ole vajadust korterit üürida, kuna poolte lapsed võivad elada koos kostjaga või siis kostja vanematele kuuluvas korteris. Lapsed elavad tegelikkuses vanaema juures ja üürikorterit ei vaja. Kostja jättis lastele kolmetoalise korteri, mis jäi kostjale tema vanematest, kuid hageja üürib seda välja. Kahjunõue on aegunud. Maakohtu otsus
3.06.11.2017 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mõistes kostja valdusest hageja kasuks välja kinnistu asukohaga XXX, Harjumaa (registriosa nr XXXXXXXX) ning kohustas kostjat andma XXX kinnistu valdus hagejale üle otsuse jõustumisele järgneval päeval. Juhul, kui kostja keeldub eelnimetatut vabatahtlikult täitmast, tõsta kostja kinnistult välja. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3432,66 eurot ja jättis rahuldamata kostja 05.10.2017 taotluse tähtaja pikendamiseks. Menetluskulud jättis kohus 75% ulatuses kostja kanda ja 25% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Kinnisasja valduse üleandmise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1. Hageja tõendas kinnistusraamatu väljavõttega (I kd, tl 64), et XXX asuv kinnistu kuulub talle. Kostja oma vastuväidet, et tegelikkuses hageja ei ole kinnistu omanik, ei tõendanud. Kostja väide, et ta andis 1990ndatel kinnistu ostmiseks raha, ei oma tähtsust kinnisasja praeguse
2(7)
omaniku tuvastamise aspektist. Puudub vaidlus, et kostja valdab kõnealust kinnistut. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostjal on õiguslik alus hagejale kuuluva kinnisasja valdamiseks. Kostja ei ole ka selgitanud, et tema õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb mõnest poolte vahel sõlmitud lepingust. Seega puudub kostjal õiguslik alus kinnistu valdamiseks ja kinnistu tuleb kostja ebaseaduslikust valdusest välja mõista hageja valdusesse. Kui kostja keeldub kinnistu vabatahtlikust vabastamisest, tuleb kostja otsuse jõustumisele järgneval päeval kinnistult välja tõsta. Hageja rahalise nõude õiguslik alus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 ja nõude rahuldamise eeldus on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta hageja omandit, muud õigust või valdust ning et ta on rikkumise teel hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Rikastumine võib toimuda ka kasutuseeliste saamise läbi tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, mh hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Kinnisasja kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-05, p 26). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist seoses perioodiga, mil kostja valdas hagejale kuuluvat kinnisasja õigusliku aluseta. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on hageja vaidlusaluse kinnistu omanik perioodil 31.07.2000-09.03.2015 ja alates 01.08.2016. Hageja saab hüvitist nõuda üksnes aja eest, millal ta oli kinnistu omanik (VÕS § 1037), s.o perioodide 30.09.2014-09.03.2015 ja 01.08.201623.08.2017 eest. Hageja 30.09.2014-01.04.2015 kehtinud üürilepingu p-st 1.3.1 nähtuvalt pidi hageja alternatiivse elamispinna eest tasuma üüri 190 eurot kuus. Põhjendatud on mõista kostjalt välja summa, mida hageja pidi tasuma, et endale elamispind üürida, kuna olukorras, kus kostja ei oleks õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja vallanud, oleks hagejal olnud võimalik oma kinnistul elada. Kostja ei vaielnud ka vastu kasutuseelise suurusele. Asjaolu, kas hagejal on võimalik elada muus elukohas, ei ole VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise aspektist määrava tähtsusega, kuna kostja valdab hagejale kuuluvat asja õigusliku aluseta, mistõttu kuuluvad kostjalt kasutuseelised väljamõistmisele sõltumata sellest, kus ja millistel tingimustel hageja ise elab. Kostjalt tuleb seoses perioodiga 30.09.2014-09.03.2015, s.o 5 kuud ja 10 päeva, hageja kasuks välja mõista 1013,33 eurot (5x190 + 190:30x10). Perioodi 01.08.201623.08.2017, s.o 12 kuud ja 22 päeva, eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2419,33 eurot (12x190 + 190:30x22). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks seoses kasutuseelistega välja mõista hüvitis 3432,66 eurot. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hageja esitatud hagi rahuldamisele osaliselt. Kostja 05.10.2017 menetlusdokumendis esitatud taotlus ennistada tähtajad on sisuliselt menetlustähtaja pikendamise taotlus, mille kohus jätab rahuldamata, kuna kostja ei ole esitanud mõjuvat põhjust dokumendi hilinenult esitamiseks ja samuti oleks kostja menetlusdokumendi sisuline vastuvõtmine põhjustanud menetluse venimise. Kuna hageja kahest nõudest tuleb üks rahuldada täielikult ja teine ligi poole ulatuses, jäävad menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda ja 25% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub asja lahendamise juurde võtta kaebusele lisatud tõendid ning kuulata istungil üle tunnistajad (DS,
3(7)
ES ja IA). Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus ei võtnud seisukohta kõigi kostja esitatud väidete ja tõendite kohta ning ei selgitanud, miks kostja poolt välja toodud asjaolud ei oma asja lahendamisel tähendust. Kostja ostis XXX kinnistu 1999. Suvila hageja nimele kirjutamine oli formaalsus. Raha suvila ostuks andis kostja ja seda saab kinnitada IA, kes kostja palvel leidis antud kinnisasja, viis kinnisasja müüja ja kostja kokku ning viibis ostu ajal koos kostjaga. Esmane lahkuminek poolte vahel toimus 2005. Pooled leppisid kokku, et hageja nimel olnud kostja vanemate korter jääb hagejale ja lastele elukohana ning suvila kirjutatakse kostja nimele. Selle kinnituseks esitas kostja kirjaliku kokkulepe ja nimetatut saavad kinnitada ka DS ja ES. Kostja ei saanud varem kirjalikku kokkulepet esitada, kuna ei leidnud seda üles. Kokkuleppes nimetatud YYY, Tallinn asuva korteri müügist 2009. aastal sai kostja teada alles 17.12.2017, kui ta tegi päringu kinnistusraamatusse. Kostja ei ole kunagi lapsi ja hagejat sundinud välja kolima. Hageja kirjutas 2015 XXX kinnistu poolte tütre nimele, et vältida kinnisasja kostja nimele kirjutamist. Kuigi kostja märkis 26.06.2017 menetlusdokumendis, et soovib asja arutamist kohtuistungil, et üle kuulata tunnistajad, ei selgitanud maakohus kostjale, et ta peab taotlema tunnistajate ülekuulamist. Maakohus ei selgitanud kostjale ilma esindajata menetluses osalemise tagajärgi. Kostja ei esitanud vajalikke tõendeid ja seisukohti, kuna usaldas oma endist esindajat, kes kinnitas talle, et kõik vajalik on kohtule esitatud. Kostja poolt kohtuistungil esitatud küsimus selle kohta, kuidas hageja sai suvila eest maksta, kui ta tööl ei käinud, puudutas otseselt kinnisasja ostu fakti ja maakohus ei lasknud põhjendamatult hagejal sellele vastata. Hageja poolt korteri üürile tehtud kulutused ei ole tõendatud. Kostja esitab inforegistri väljavõtte, millest nähtub, et hageja kasutab RRR, Tallinn asuvat korterit tööruumina. Kaebusele lisatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et hagejale kuulub PPP, Tallinn asuv korter, kus hageja oleks võinud elada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada edasikaevatud osas ning saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 3737,34 euro ulatuses.
7.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 392 lg 3 järgi võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Kohtul tuleb eelmenetluses pooltele vajadusel selgitada, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.
4(7)
8.Maakohus rahuldas hagi, tuginedes asjaolule, et kostja ei ole tõendanud, et tal on õigus omaniku suhtes asja vallata.
9.Kostja leidis, et tal on hüvitise nõue hageja vastu tulenevalt sellest, et kostja ostis suvila 1999. aastal, parendas seda 18 aasta jooksul ja paigutas sinna oma raha 200 000 euro ulatuses. Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et suvila vormistatakse hiljem kostja nimele. Pooled olid elukaaslased, kellel oli kolm ühist last ja kes elasid koos vaidlusalusel kinnistul asuvas elamus kuni 16.03.2014.
10.Nimetatud asjaolud võivad viidata sellele, et poolte vahel võis olla sõlmitud seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes. VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enamat isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Selleks tuleb hinnata hageja ja kostja võimaliku kokkuleppe eesmärki. Kui leiab tuvastamist, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping, on kostjal õiguslik alus kinnisasja kasutamiseks AÕS § 80 alusel ja hagi pole võimalik rahuldada.
11.Juhul, kui maakohus leiab, et menetlusosaliste vahel sõlmiti seltsinguleping, tuleb hinnata, kas hageja või kostja on seltsingulepingu üles öelnud. VÕS § 597 lg 1 kohaselt võib tähtajatu seltsingulepingu iga seltsinglane igal ajal üles öelda. Tähtajalise seltsingulepingu võib üles öelda üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine teise seltsinglase poolt. Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas pooled sõlmisid tähtajalise või tähtajatu seltsingulepingu. Sellele küsimusele hinnangu andmisel tuleb arvestada TsÜS § 134 lg-s 2 sätestatud regulatsiooniga, mille kohaselt saab tähtaja määrata muu hulgas kindlalt saabuva sündmusega (vt selle kohta RKTKo lahend 3-2-1-116-06, p 13).
12.Kostja on tuginenud mh asjaolule, et ta tegi hageja kinnisasjale kulutusi, uskudes suusõnalist kokkulepet, et kostja saab kinnisasja omanikuks. Kinnisasja võõrandamise suuline kokkulepe on vorminõuete täitmata jätmise tõttu tühine, kuid kostjal võib olla lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitise nõue (VÕS § 14). Kostjal võib olla hageja vastu kulude hüvitamise nõue, kui hageja hoidis oma käitumisega teadlikult kostjat arusaamises, et eellepingut täidetakse ning kostja kandis kulutusi, uskudes lepingu kehtivusse. VÕS § 14 kohaldamist on käsitlenud Riigikohus nt oma lahendites 3-2-189-06 ja 3-2-1-36-07.
13.Eelmärgitu ei välista samas maakohtu teistsuguseid õiguslikke järeldusi, kui kohus tuvastab asja uue läbivaatamise käigus seoses kostja võimaliku nõudega uusi asjaolusid.
14.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt anda pooltele võimalus asjaolusid ja vastuväiteid täpsustada, seejärel poolte õigussuhe kvalifitseerida ja selgitada pooltele nende tõendamiskoormust. Edasi saab kohus poolte väidete ja esitatud tõendite alusel kontrollida, kas kostjal on mingist õigussuhtest tulenev nõue hageja vastu. Kui selline nõue kostjal on, tuleb järgnevalt kontrollida, kas kostjal võib olla alus keelduda elamu vabastamisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Nimetatuks tuleb kindlaks teha, kas hageja vindikatsiooninõude ja kostja hüvitisenõude vahel on piisav seos.
15.Kui nõuete vahel on piisav seos, on kohustuse täitmisest keeldumine käsitatav vastuväitena, millega ei kaasne sissenõutavuse aja muutus, vaid üksnes võimalus täitmisest ajutiselt keelduda. Vastav õigus annab samas võlgnikule aluse kinni pidada üleantavat sooritust, mh üleandmisele kuuluvat asja. Menetlusõiguslikult toob see endaga kaasa tagajärje, et kohtuotsuse
5(7)
resolutsioonis küll hagi rahuldatakse, kuid kostjat kohustatakse hageja nõuet rahuldama üksnes tingimuslikult, s.o tingimusel, et hageja täidab oma kohustuse kostja ees. Olemuslikult on tegemist otsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes ja sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS-i §-des 21 ja 184 sätestatut (vt nt RKTKo 3-2-1-57-11, p 38).
16.Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus on selgitanud kostjale (I kd, tl 58), et kostjal tuleb esitada tõendid selle kohta, kas kostja ja kinnisasja praeguse või endise omaniku vahel oli sõlmitud üürileping või muu kinnisasja kasutamise leping, mis on kehtiv ka praeguse omaniku suhtes. Arvestades kostja selleks ajaks esitatud vastuväiteid – et kostja oli ostnud suvila, osalenud kinnistule ehitatud elamu valmimises ja poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt saab kostja kinnisasja omanikuks, et 26.06.2017 vastuses hagiavaldusele oli kostja teatanud oma kavatsusest esitada vastuhagi, saab sellest järeldada, et poolte vahel esinesid mingid lepingulised suhted.
17.Kostja apellatsioonkaebuse väited, et hageja kasutab RRR, Tallinn asuvat korterit tööruumina ja hagejale kuulub PPP, Tallinn asuv korter, kus ta võiks elada, jätab ringkonnakohus kui esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest märgib ringkonnakohus, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel kahju nõude osalise rahuldamise osas. Hageja taotles kostjalt hageja omandi õigusvastaselt kasutamisega tekitatud kahju hüvitamist, mis seisnes temale tekkinud üürikulutustes (VÕS § 1043). Maakohus on hagi rahuldanud alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte alusel ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise (VÕS § 1037 lg 1). Nimetatud nõuete tekkimise eeldused ja tõendatavate asjaolude ring on erinev. Kasutuseelist saab nõuda üksnes asja omanik, kahju aga ka isik, kellel oli isiklik kasutusõigus. Kasutuseelise väljamõistmisel peab omanik tõendama vaidlusaluse suvila kasutusvõimaluse väärtust, mitte üürikorteri üüri hinda. Seega on maakohus rahuldanud nõude alusel, mida hagis ei nõutud ja oleks pidanud pooltega nimetatud õiguslikke aspekte arutama.
18.Kostja esitas vastuhagi 10 päeva enne kohtuistungi toimumist. Seadus võimaldab vastuhagi esitada ka kohtuistungil kuni eelmenetluse lõpetamiseni (TsMS § 373 lg 1). Toimikust nähtuvalt on kohus andnud kohtukutses pooltele tähtaja 10 päeva enne kohtuistungi toimimist seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamiseks ja kohus on selgitanud, et nimetatud tähtaja saabumisel lõpeb käesolevas asjas eelmenetlus. Seega oli kohus eelmenetluse tsiviilasjas enne vastuhagi esitamist lõpetanud. Nimetatu ei oma aga sisulist tähendust asja lahendamisel, kuna maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu tuleb asi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Arvestades asjaolu, et maakohus andis vastuhagi tsiviilkantseleisse uue asjana vormistamiseks ja kostja hagi ei ole käesoleva ajani menetlusse võetud, on kostjal sõltumata esitatud vastuhagi menetlemise tulemustest võimalik kaitsta oma õigusi ka vastuväitega käesolevas menetluses (vt käesoleva otsuse p 14).
19.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus pidi märkama, et kostja vajab peale teda esindanud esindaja esindusõigusest loobumist oma õiguste kaitseks professionaalset õigusabi, et esitada vajaliku selgusega ja menetluslikult kohaselt oma nõuded hageja vastu. Nimetatud menetluslikku minetust ei kõrvalda kostja kinnitus, et istungit võib jätkata ilma esindajata. Kohtuistungi protokollist on ilmne, et kostja ei saanud aru menetluse käigust ega sellest, et kohus ei võta seisukohta tunnistajate taotluste osas. Maakohus oleks pidanud kostjale selgitama võimalust võtta endale uus esindaja või taotleda selleks vahendite puudumisel riigi õigusabi. Eelarvamuslikku suhtumist ringkonnakohus maakohtu poolt protokollist tulenevalt siiski ei tähelda. Maakohus peab suunama pooli kokkuleppele ja on teinud seda enda paremal
6(7)
äranägemisel ning vastavalt oma siseveendumusele. Seetõttu on vastav apellatsioonkaebuse väide põhjendamatu. Maakohus ei rikkunud kostja menetlusõigusi hagi täienduse menetlemisega, sest kohtutoimikust nähtuvalt on hageja 23.08.2017 haginõude suurendamise avaldus kostja esindajale 29.08.2017 saadetud ning antud vastamiseks tähtaeg 08.09.2017 (I kd, tl 130). Asjaolust, et kostja on 02.10.2017 vastanud, saab järeldada, et kostja esindaja sai kohtu kirja kätte, kuigi vastas sellele hilinemisega. Kostja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et hagejal puudusid vahendid suvila ostmiseks, mistõttu kõrvaldas maakohus vastava küsimuse kohtuistungil asjakohaselt. Samas on kostjal võimalus nimetatud asjaolu asja uuel menetlemisel esitada.
20.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum on sedavõrd ulatuslik. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
21.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.