2-17-19172/20 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

02.11.2017 esitas hageja (töötaja) Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse kostja (tööandja) vastu (töövaidlusasi nr 4-1/2258-2017). Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjon 04.12.2017 otsusega rahuldati hageja (töötaja) A J avaldus osa-liselt. Töövaidluskomisjon tuvastas, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine ja lõpetas töölepingu alates 04.10.2017 TLS § 107 lg 2 alusel. Tööandjalt mõisteti töötaja kasuks välja sissenõutavaks muutunud tasud: töötasu 2217,87 eurot, millest viivitamatult täidetav 1565,04 eurot, puhkusehüvitis 614,38 eurot ning hüvitis töölepingu ülesütlemise eest 1565,04 eurot. Töövaidluskomisjon lõpetas menetluse koondamishüvitise nõudes ning jättis rahuldamata töölepingu punkti 6.4 tühistamise nõudes. Vastavalt töövaidluste lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest; lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile; lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Kostja (tööandja ) ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 2512.2017 kohtule taotluse töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses. Tööandja palus jätta töötajale välja mõistmata saamata jäänud töötasu 2217,87 eurot ning kohustada töötajat tagastama 1565,04 eurot, mis oli määratud viivitamatult täidetavaks töövaidluskomisjoni poolt. Tööandja palus tunnistada töölepingu ülesütlemise seaduspäraseks ning jätta välja mõistmata töölepingu ülesütlemise hüvitis 1565,04 eurot. Alternatiivselt kui kohus loeb töölepingu ülesütlemise tühiseks, siis jätta töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue rahuldamata või siis välja mõista 1 kuu hüvitis 782,52 eurot. Viru Maakohus 29.01.2018 määrusega luges töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks ning võttis hagiavalduse menetlusse.

Hagiavalduse kohaselt oli 01.12.2016 hageja A J ja kostja OÜ Tehnorent vahel sõlmitud tööleping. Vastavalt töölepingu tingimuste p 1.1.- 1.4. ja 2.1. hageja asus tööle 1. detsembril 2016. a transpordivahendite tehnoülevaatuse meistrina, leping on sõlmitud tähtajatult ning täiskoormusega. Töö tegemise koht on Ida- Virumaa ning töötasu suuruseks määratud 782,52 eurot kuus bruto. Kohtule esitatud nõuete kohaselt palub hageja mõista OÜ Tehorent välja hageja kasuks tasumata jäänud töötasu 2217,87 euro millest on maha arvatud viivitamatule täitmisele kuuluv ja kostja poolt tasutud 1565,04 euro. Tuvastada A J ja OÜ Tehnorent vahel 1.12.2016 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 104 lg 1 alusel. Lõpetada A J ja OÜ Teh-norent vahel 01.12.2016.a sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.10.2017. Mõista OÜ Tehorent välja hageja kasuks hüvitist töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest kolme palga suuruses 2347,56 eurot (782,52x3) TLS § 109 lg 1 alusel. Mõista OÜ Tehorent välja hageja kasuks puhkusehüvitis 23,63 kalendripäeva eest TLS § 71 alusel brutosummas 614,38 eurot (kuussada neliteist eurot ja 38 senti) ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt täitis hageja oma töökohustusi hoolikalt ja ausalt, vaatamata sellele, et tööandja süstemaatiliselt maksis töötasu hiljem kui on öeldud töölepingus ning vähem kui töölepinguga ettenähtud. Alates 18.04.2017 aprillist kuni 13.09.2017 maksis kostja väiksemas määras töötasu. Hageja pöördus suuliselt kostja poole küsimustega, kuid kostja selgitas, et palga vähenemine on seotud raskustega ettevõttes ning töömahtu vähendamisega ja ta kindlasti tasub töötasu võla esimesel võimalusel. Septembri 2017 lõpus hageja oli kodus oma kaheaastase lapsega, kuna laps jäi haigeks, töövõimetuslehest, teavitas ta oma kolleege, kuna kostja esindaja oli Eestist väljas. Hageja proovis saada tööandjaga ühendust, kuid ei saanud. Kui kostja esindaja tuli tagasi Eestisse, helistas ta hagejale ja teatas, et ta vallandatakse TLS § 89 alusel, aga põhjendust ei saanud. Töölepingu ülesütlemise dokumenti talle kätte ei antud ja samuti ei ole ta ise töölepingu korralise ülesütlemise avaldust kostjale esitanud. Hiljem vahetas põhjuse korraliseks ülesütlemiseks TLS § 85 alusel. Hageja oli sunnitud pöörduda töövaidluskomisjonile avaldusega töölepingu ülesütlemise tühistamise tunnistamise ning saamata jäänud töötasu ja hüvitiste nõudes. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine vorminõude rikkumise tõttu, kuna kostja ei esitanud hagejale kirjaliku avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 89 koos põhjendustega. Samas hageja ei leppinud kostja kokku töölepingu korralist lõpetamisest TLS § 85 alusel ning avalduse kostjale ei esitanud nii suuliselt nii kirjalikult. Kostja muutus omavoliliselt registris töölepingu lõpetamise alust. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemise eest kohustub kostja tasuma hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel. Hageja leiab, et hüvitise määramine 3 kuu keskmise töötasu ulatuses on põhjendatud. Seega hageja nõue mõista OÜ Tehorent välja hageja kasuks hüvitist töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest kolme palga suuruses summas 2347,56 eurot (782,52x3) TLS § 109 lg 1 alusel on seaduslik ja põhjendatud. Hageja leiab, et lähtudes poolte käitumist lepingu ülesütlemisel puudub alus vähendada hüvitise suurust. Töölepingu ülesütlemisel on tööandja poolt jäänud tasumata puhkusetasu. Kui puhkus on 28 päeva, siis iga töötatud päev annab hagejale 28/365 ehk 0,0767 puhkusepäeva. Hageja kehtiv tööleping oli 308 päeva (01.12.2016-04.10.2017), seega moodustub puhkusepäevadeks 23,63 kalendripäeva (308 x 0,0767). Seega antud juhul hageja leiab, et puhkusetasu suuruseks moodustub 614,38 eurot (26,00 x 23,63 kp), mille maksmise kohustus lasub Kostjal. Seega hageja nõue mõista OÜ

Kostja palub jätta nõude rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping 01.12.2016, töötasuga 782,52 eurot kuus. Selle töötasu eest pidi hageja töötama 160 tundi kuus, mis oli seaduses ettenähtud normtundidest, milleks on ca 176 tundi kuus, vähem. Hageja töötas kuni detsembrikuu lõpuni 2016 vastavalt töölepingule ning tööandja maksis töötajale palka vastavalt töölepingule. Jaanuarist alates hakkas töötaja käima tööl ettenähtust oluliselt vähem, ehkki sai ka jaanuari ja veebruari eest töölepingus ettenähtud töötasu. Jaanuarist töötas töötaja 16 tundi. Veebruaris töötaja töötas 53 ja märtsis 83 tundi, kuigi ettenähtud oli 160 tundi. Märtsikuus 2017 pöördus hageja kostja poole palvega vähendada tema töökoormust, millega ühtlasi väheneks tema palk. Hageja põhjenduseks oli, et tal oleks rohkem vaba aega ja et ta saaks rohkem koos olla oma lapsega. Tööandja lubas talle vastu tulla ja vähendada alates maikuust tema töökoormust. 28.03.2017 saatis tööandja töötajale aprillikuu kohta veel vana tundide arvuga graafiku, milles seisis 160 tundi, millest töötaja töötas tegelikult vaid 116 tundi. Tööandja otsustas vähendada töötaja palga lubatud miinimumini, mis oli enam-vähem võrdne töötatud ajaga. 26.04.2017 saatis tööandja töötaja meilile mai ja juuni graafikud vastavalt 144 tunniga mais ja 132 tunniga juunis. Kokkuleppe kohaselt pidi töötaja saama miinimumtöötasu. Tegelikult töötas töötaja mais 99 tundi ja juunis 112 tundi. Mõlema kuu eest sai ta seaduses ettenähtud miinimumtöötasu. Juulis 2017, s.t. peale seda, kui tööandja hakkas töötajale tegema märkusi ning suulisi hoiatusi, töötas 127 tundi. Kuid augustis langes töötatud tundide arv jällegi oluliselt – 85 tundi. Septembris moodustas töötaja töötatud tundide arv üksnes 8. Peale seda mõistis tööandja, et ta maksab töötajale oluliselt rohkem, kui viimane reaalselt töötab ja otsustas töötajaga töölepingu lõpetada, kuid ei olnud algul kindel, millisel alusel seda teha. Ta märkis 04.10.2017. kui oli töötajale töölepingu ülesütlemisest suuliselt teatanud töötamise registrisse töölepingu lõpetamise poolte kokkuleppel, arvates, et töötaja mitte vastuvaidlemine tähendab sellega nõustumist. Kui aga töötaja hakkas hiljem esitama pretensioone, et ta ei saa koondamishüvitist töötukassalt ning oli 02.11.2017. tööandjale ootamatult esitanud avalduse, siis otsustas tööandja 15.11.2017. muuta registris töölepingu lõpetamise aluse koondamiseks ja töötaja hakkaski saama koondamishüvitist. Ühtlasi leiab tööandja, et töötaja hagiavaldus on saamata töötasu nõudes, töölepingu eba4

2-17-19172 seadusliku lõpetamise tunnustamise ja selle eest nõutud hüvitise nõudes põhjendamatud ning tuleb jätta rahuldamata. Töölepingu sõlmimisele kohaldatakse võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatut. Seega on tööõigussuhe võlaõigussuhe ja sellele kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid. Seejuures rakenduvad töölepingule võlaõigusseaduse sätted nii lepingu sõlmimise, kui ka selle muutmise osas. Seega, ka töölepingu seadus ei välista kujundusõigusliku tehingu kirjaliku vormi kõrval ka muid vorme, sh tehingu suulist vormi. Kuna töötaja hakkas ise reaalselt vähem töö käima kui kokku lepitud võib lugeda, et poolte vahel saavutati pakkumuste ja nõustumuste vahetamise teel, sh käitumisest nähtuvalt, töölepingu muutmise kokkulepe töömahu ja töötasu vastava vähendamise osas. Lisaks eeltoodule sätestab ka TLS võimaluse tööandjale ühepoolselt muuta märgitud lepingutingimusi, millele töötaja võib omakorda reageerida keeldumisega ehk töölepingu ülesütlemisega, kuid töötaja ei teinud ka seda. Seega, leiab tööandja, et töötaja nõue saamata jäänud töötasu osas ei ole õigustatud ning tuleb jätta rahuldamata. Lisatud töölkäimise graafikust nähtub, et töötajale on reaalselt makstud rohkem, kui töötaja on töölkäimisega töötasu väljateeninud. Töötaja poolt esitatud pangaväljavõttest (avalduse juures TVK-le) nähtub, et töötajale ei ole makstud kunagi vähem, kui seaduses sätestatud miinimumpalk. Seega, ei ole töötajal töötasu saamata jäänud. Käesolev hageja nõue tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kuna osaliselt kuulus antud nõude järgi kostjalt hagejale väljamaksmisele saamata jäänud töötasu summas 1565,04 eurot, siis tuleb kohustada hagejat see summa kostjale tagastama. Kostja leiab, et töölepingu ülesütlemise põhjustas oma käitumisega hageja. Kui hageja tuli töövõimetuslehelt 04.10.2017. a tagasi tööle, siis teatas töötaja sõnul tööandja, et ta ei tööta enam kostja juures. Pooled saavutasid töölepingu lõpetamise kokkulepe. Kui tööandja sai teada töötaja poolsest rahulolematusest töölepingu ülesütlemisega ja avaldusega TVK poole pöördumisest, siis muutis 15.11.2017. kostja TÖR-is töölepingu lõpetamise aluse koondamise tõttu lõpetatuks (TLS § 89). Samas võinuks tööandja lõpetada töölepingu märgitud alusel saates korrektse ja kirjaliku sellekohase ülesütlemise teate. Kuna töölepingu ülesütlemise aluseks oli ikkagi kostjapoolne käitumine leiab kostja, et isegi juhul, kui kohus leiab töölepingu ülesütlemise olevat vorminõude täitmata jätmise tõttu ebaseadusliku ja tühise, tuleks jätta selle eest ettenähtud hüvitis kõiki asjaolusid arvesse võttes kostjalt hageja kasuks välja mõistmata või vähemalt vähendada seda ühe kuu töötasuni. 18.04.2018 esitas kostja täpsustava seisukoha, mille kohaselt hõlmab aus ja hoolikas tööülesannete täitmine ka töölkäimist üleüldiselt, kuna see on üks tööandja poolt töötajale pandud töökohustustest. Kostja asub kokkuvõtvalt seisukohale, et ükski töölepinguseaduse säte või tööõiguse põhimõtetest ei näe ette palga maksmist tegemata töö või aja eest. Kuna töötaja tegi pidevalt talle ettenähtud graafikust vähem tunde, siis hakkas tööandja talle ka vähem maksma. Tööandja on töötajale tegelikult ülemaksnud protsentuaalselt 18,04% ehk 1270,50 eurot. Kokkuvõttes moodustab praegune ebaõiglane kahju tööandjale summas 5667,79 eurot, millest töötaja on kätte saanud hetkel 2835,54 eurot. Nagu kostja varasematest menetlusdokumentidest nähtub, et vaidlustanud kostja TVK otsuse seda punkti, millega mõisteti temalt välja puhkusehüvitis summas 614,38€, mistõttu on kostja hagejale hetkel arvestuslikult ülemaksnud üle kahe tuhande euro.

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja nõudeks on tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus; lõpetada tööleping alates 04.10.2017 TLS § 107 lg 2 alusel, välja mõista tööandjalt saamata jäänud puhkusetasu 23,63 päeva eest summas 614,38 eurot, töölepingu ülesütlemise hüvitis kolme kuu töötasu ulatuses summas 2347,56 eurot ning vähem makstud töötasu summas 2217,87 eurot, millest tööandja on juba tasunud töövaidluskomisjoni otsuse alusel 1565,04 eurot. Kostja hagi õigeks ei võta. Vaidlust ei ole selle üle, et: 1) hageja ja kostja vahel oli 01.12.2016 sõlmitud tööleping, mille kohaselt asus töötaja tööle transpordivahendite tehnoülevaatuse meistrina; 2) kostja ütles hagejaga töölepingu üles 04.10.2017 suuliselt; 3) töölepingu lõppemisel oli töötajal välja teenitud puhkusepäevi 23,63 kalendripäeva. Töölepingu ülesütlemine Hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, kuna tööandja poolt üles öeldud tööleping ei vasta vorminõuetele. Kohus peab kontrollima, kas on järgitud seaduse nõudeid töölepingu erakorralisel ülesütlemisel. Kui seaduse nõuded töölepingu ülesütlemisel ei ole järgitud, siis on automaatselt töölepingu ülesütlemine tühine. Töölepingu ülesütlemine peab vastama seaduse nõuetele nii formaalselt kui ka materiaalselt. VÕS § 1 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Kohus selgitab, et võlaõigusseaduses reguleerib ülesütlemise korda VÕS § 195, mille kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. Töölepingu seadus täpsustab lisaks ülesütlemisavalduse tegemise korda. Vastavalt TLS § 95 lg 1 töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

2-17-19172 Kohus selgitab, et seaduseandja on näinud ette kindla vormi töölepingu ülesütlemisel, milleks on kirjalik taasesitamise võimaldav vorm. TsÜS § 79 kohaselt on selleks tehing, mis on tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldab tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega võib ülesütlemisavalduse teha näiteks e-kirja teel, SMS teel, paberkandjal jne). Maksu-ja Tolliameti hallatavas töötajate registris tehtud kannet ei saa lugeda töölepingu ülesütlemise avalduseks TLS § 95 mõttes. Töötajate register on oma olemuselt informatiivne register riigiasutustele ja töötajatele. Kohtus on tuvastamist leidnud, et kumbki osapool ei esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töölepingu ülesütlemise avaldust. Antud juhul on kostja ise tunnistanud, et ei ole kirjalikult töölepingu ülesütlemise avaldust teinud, seega on kostja töölepingu ülesütlemisel rikkunud vorminõuet, mistõttu on selline töölepingu lõpetamine algusest peale tühine. Vastavalt TLS § 104 lg 1 on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. TLS § 107 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, lg 2 sätestab, et sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tööleping on lõppenud 04.10.2017. Seega arvestades asjaolu, et töölepingu üleüstlemisel on rikutud vorminõudeid lõpetab kohus A J ja OÜ Tehnorent vahelise töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.10.2017. Sissenõutavaks muutunud tasud TLS § 84 lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Osapoolte tööleping on lõppenud 04.10.2017, seega pärast nimetatud kuupäeva on muutunud kõik nõuded sissenõutavaks.

2-17-19172 Seega kuna osapooltel puhkusetasu nõude osas vaidlus puudub rahuldab kohus hageja nõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks puhkusetasu 23,63 kalendripäeva eest 614,38 eurot. Töötasu Hageja palub kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu summas 2217,87 eurot, arvestades maha summa, mis tööandja poolt on tasutud summas 1564,04 eurot, töövaidluskomisjoni otsuse alusel. Tööandja nõuet ei tunnista, selgitades, et töötajale sai kõik reaalselt töötatud tunnid tasutud. TLS § 29 lg 1 kohaselt kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Antud juhul on vaidlus osapoolte vahel, selle üle, kas töölepingujärgset tööaega on muudetud või mitte, mis annaks aluse väiksemat töötasu maksta. Tööandja väidab, et töötaja soovis alates märtsist asuda tööle väiksema tööajaga, mida ka tööandja võimaldas. Kokku töötas töötaja 2017 aastal 699 tungi, ning selle eest on tasutud. Töötaja kinnitab, et töötas 699 tundi, kuid sellekohast kokkulepet ei olnud, et tööaega vähendatakse. Töötaja oli valmis tööd tegema. Kohtule esitatud töölepingu p. 1.4 kohaselt asub töötaja tööle täistööajaga, töö kestuseks on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. TLS § 28 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Vastavalt TLS § 12 töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Tööandja selgituste kohaselt oli kokkulepe suuline ning kuna tegemist on ka võlaõigusliku suhtega, siis tulebki lähtuda poolte tahtest. Töötaja väite kohaselt ei ole kokkulepet sõlmitud. TLS § 2 sätestab, et käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on käesolevas seaduses ette nähtud. Kohus selgitab, et tavaliselt töösuhetest ei ole võimalik muuta lepingut ühepoolselt, vaid seda tulebki teha mõlema osapoolte nõusolekult. Kohus nõustub tööandja väitega, et töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (RK lahend nr 3-2-1-117-11), kuid seda juhul, kui see on mõlema osapoole tahe. Antud juhul ei ole tõendamist leidnud, et selline tahe oli vastastikune. Kohus selgitab, et tööaega reguleerib tööandja. Hageja kohustus töötama graafiku alusel, mille koostas tööandja. Seega oli kostja poolt ette antud aeg, millal hagejal tuli töökohustusi täita. Riigikohus on oma 07.12.2011 lahendis nr 3-2-1-117-11 selgitanud, et „ Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, v.a juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Töötajal ei olnud kohustust tööd nõuda ja

2-17-19172 tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Sellist seisukohta on kolleegium väljendanud nt 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 tehtud otsuses (p 12). Seega ka 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud.“ Antud asjas ei ole tööandja tõendanud, et hagejale oli tööd anda. Pigem kostja poolt töölepingu lõpetamiste aluste valik seab kahtluse alla, kas hagejale oli tööd tagada. Nimelt on kostja hagejaga töölepingu lõpetanud koondamise tõttu, mis viitab ilmselgelt töömahu vähenemisele. Kostja väidab, et hageja ei ilmunud tööle. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et seaduseandja on näinud ette sellistel juhtudel, et tööandjal tuleb juhtida tähelepanu töölepingu rikkumisele (hoiatus) ning kui ka peale seda ei täida töötaja töökohustusi, siis tööleping erakorraliselt üles öelda. Ühtegi tõendit ei ole kohtule esitatud, et tööandja oleks töötaja tähelepanu juhtinud töökohustuste rikkumisele. Kohus möönab, et ka hageja ei ole tõendanud töö küsimist. Töö küsimist oleks hageja saanud tõendada e-kirja, lühisõnumi või kostjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks hageja pöördumise sisu. Antud juhul seda ei ole tehtud. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et kuna tööprotsessi juhib tööandja, tema korraldada on tööaeg, tööajagraafikute tegemine ning kui nendest ei peeta kinni, siis ka tähelepanu juhtimine. Ainuüksi tööaja vähendamine ei tõenda, et tööaja muutmiseks oli poolte suuline kokkulepe, samuti ei ole tõendatud, et tööandjal oli töötajale töölepingus kokkulepitud ulatuses tööd anda. Seega leiab kohus, et antud juhil on kostja poolt tõendamata, et hagejale oli tööd anda. Hageja palub kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu. Töölepingu kohaselt on kokkulepitud töötasu suuruseks 782,52 eurot. Töölepingulised suhted luges kohus lõppenuks 04.10.2017. Alljärgnevalt teeb kohus arvestused saamata jäänud töötasu suhtes: kuu detsember jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober kokku

2-17-19172 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on hagejale töötamise perioodil vähem maksnud töötasu 2124,32 eurot. Töövaidluskomisjoni otsusega kuulutati viivitamatult täidetavaks 1565,04 eurot, mille kostja on ka tasunud. Seega otsuse tegemise ajaks on tasumata 559,28 eurot, mille tasumise kohustus lasub kostjal. Töölepingu ülesütlemise hüvitis Kohus tuvastas, et kostja poolne töölepingu ülesütlemine oli tühine ning lõpetas A Jakomenko ja OÜ Tehnorent vahel 01.12.2016 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 04.10.2017.a. TLS § 109 lg 2 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kuna osapooled keskmise töötasu arvestust kohtule esitanud ei ole, lähtub kohus hüvitise määramisel kokkulepitud töötasust, mis on kajastatud töölepingus ning milleks on 782,56 eurot. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-79-13 selgitanud, et „TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse VÕS-i 7. ptk-s toodud kahju hüvitamise sätteid. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb töötajale hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan seda hüvitist suuruse määramisel arvestama (p 32.3 ja 32.4).“ Samas lahendis on avaldanud Sotsiaalminister arvamust ning jõudnud järeldusele, et töövaidlusorgan otsustab töösuhte lõpetamise ja hüvitise määramise, sh selle suuruse vähendamise või suurendamise ühe töövaidluse raames. Töövaidlusorganile on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise määra kindlakstegemisel kaalutlusõigus, mistõttu ei ole ta seotud kindla hüvitise määraga. Samuti peab töövaidlusorgan põhjendama välja mõistetud hüvitise suurust, sh hüvitise suurendamist või vähendamist. Töötajale väljamõistetav hüvitis peab olema õiglane ja piisav, et kompenseerida töölepingu õigusvastast ülesütlemist. Kuna töövaidlusorgani määratud hüvitis peab arvestama õigusvastase ülesütlemise asjaolusid ja mõju töötajale, on hüvitisel lisaks tööandjat karistavale funktsioonile tööaja jaoks eelkõige töötasu kaotust kompenseeriv iseloom. Hüvitise määramisel arvestab kohus töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus võtab arvesse hageja tööstaaži, mis oli alla aasta. Samuti võtab kohus arvesse hageja käitumist töösuhete kestel. Nimelt hageja ei ole tõendanud, et oleks kordagi kostja tähelepanu juhtinud töölepingu rikkumisele (tööga kindlustamine). Kohus arvestab ka kostja käitumist töölepingu kehtivuse ajal. Nimelt on kostja rikkunud töölepingu ülesütlemisel seadusest tulenevat nõuet, kuna seaduseandja on ette näinud kirjaliku taasesitamise vormis töölepingu ülesütlemise. Kostja on hageja suhtes käitunud pahatahtlikult, esmalt on ühepoolselt teinud kande töötamise registrisse ning märkinud töölepingu lõppemise aluseks poolte kokkuleppel (TLS 79). Hiljem, kui hageja on näidanud üles rahulolematust, siis muutnud kannet ning märkinud aluseks koondamise TLS § 89 lg 1), mis viitab reaalselt töömahu vähenemisele. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et seaduse mittetundmine ei anna võimalust hüvitise vähendamisele ning õigust seadust rikkuda.