OÜ Kallaste Rand hagi Toivo Kivi vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
6391 eurot 16 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toivo Kivi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Toivo Kivi (IK xxx), esindaja advokaat Kristi Haas Vastustaja (hageja): OÜ Kallaste Rand (RK 10163855), esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ja saata OÜ Kallaste Rand hagi Toivo Kivi vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et OÜ Kallaste Rand on kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 OÜ Kallaste Rand ja Toivo Kivi vahel sõlmitud R. kinnistu müügilepingust (resolutsiooni p 2).
4.Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kättetoimetamisest.
esitada
kassatsioonkaebuse
Riigikohtule
päeva
jooksul
otsuse
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Kallaste Rand (hageja) esitas 21. septembril 2016 hagi Toivo Kivi (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et hageja on kehtivalt taganenud 27. juuli 2007 lepingust, kostjal on kohustus teha tahteavaldus - anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja Viru Maakohtu kinnistusosakonnas IdaViru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos omanikuna kostja kande kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja taotles kostja tahteavalduse asendamist - anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja Viru Maakohtu kinnistusosakonnas Ida-Viru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos omanikuna kostja kande kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks kohtuotsusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. juulil 2007 notariaalse eellepingu, mille p-i 3 järgi oli lepingu esemeks R. kinnistu. Lepingu eseme hind oli 6391 eurot 16 senti. Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2014 otsusega rahuldati kostja hagi hageja vastu (tsiviilasi nr 2-11-46087) ja kohus asendas hageja tahteavalduse anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja registriosa nr XXX teises jaos hageja kande kustutamiseks ning kohtuotsuse alusel kinnistu omanikuna kostja sissekandmiseks. Kohtotsuse alusel on kostja kinnistu omanikuna kinnisturaamatusse kantud 19. oktoobril 2014, kuid kinnistu müügihinda ei ole kostja hagejale tasunud.
20.novembril 2014 esitas hageja kostjale nõudeavalduse müügihinna muutmiseks ja tasumiseks. Nõudeavalduse sai kätte kostja abikaasa Kaire Kivi. Hageja on edastanud kostjale taganemisavalduse kolm korda: 2. veebruaril 2015, 19. veebruaril 2015 ja e-posti aadressil
3.märtsil 2015. Hageja leiab, et taganemisavaldus on kostjale kättetoimetatud. Hageja hinnangul tuleb taganemisavaldus lugeda kättetoimetatuks järgmisel päeval pärast taganemisavalduse serverisse jõudmist ehk 4. märtsil 2015. Alternatiivselt võib kohus lugeda taganemisavalduse kättetoimetatuks hagiavalduse kättetoimetamisega kostjale.
Kostjal oli 27. juuli 2007 lepingust tulenev kohustus tasuda hagejale üleantud R. kinnistu müügihind. Kostja on oluliselt rikkunud oma lepingulist põhikohustust – tasuda kinnistu müügihind. Tegemist oli lepingu olulise rikkumisega, mis andis aluse hagejal kui müüjal lepingust taganeda.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole saanud kätte taganemisavaldusi. Võimalik, et sel ajal võis esineda sideühenduse probleeme. Kostja tutvus taganemisavaldusega 2016 oktoobris, kui sai kätte hagimaterjalid. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja saatis kostjale 21. novembril 2014 nõudeavalduse. Kostja leiab, et ta ei ole lepingut rikkunud ja on nõus müügihinda tasuma. Kostja on teinud kinnistule märkimisväärseid investeeringuid.
3.20. detsembril 2016 esitas kostja maakohtule avalduse tasaarveldamiseks. Avalduse kohaselt on kostja kandnud kinnistu omandamisega seoses kulutusi summas 1444 eurot 2 senti ning hagihind on 6391 eurot ja 16 senti. Hageja vaidles tasaarvestusavalduse vastu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 17. novembri 2017 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et hageja on kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 hageja ja kostja vahel sõlmitud R. kinnistu müügilepingust nr 9102/2007 ning, et kostjal on kohustus teha tahteavaldus - anda nõusolek omandi ülekandmiseks ja Viru Maakohtu kinnistusosakonnas Ida-Viru kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXX teises jaos omanikuna kostja kande kustutamiseks ning kinnistu omanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks ja asendas kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 alusel kostja kanda, mõistis kostjalt välja hageja kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks 6012 eurot 95 senti ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et: 1) 27. juulil 2007 sõlmisid hageja ja kostja notariaalse eellepingu, mille p 3 järgi oli lepingu esemeks R. kinnistu. Lepingu eseme hind oli 100 000 krooni ehk 6391 eurot ja 16 senti; 2) 20. novembril 2014 esitas hageja kostjale nõudeavalduse müügihinna muutmiseks ja tasumiseks, mille kostja sai 21. novembril 2014 kätte, kuid müügihinda hagiavalduse esitamise ajaks ei tasunud; 3) kostja on tasunud 22. veebruaril 2017 hagejale müügihinnast 4947 eurot 14 senti selgitusega „R. kinnistu nr XXX müügihind miinus maa erastamise kulud“. Maakohus oli seisukohal, et kostjal oli kohustus tasuda kinnistu müügihind hiljemalt 9. augustiks 2014. Maakohus nõustus hagejaga, et kahtlemata on müügilepingu eseme müügihinna tasumata jätmine (kohustus oli tasuda hiljemalt 9. augustiks 2014 ja hoiatus võimaliku taganemisavalduse esitamiseks osas esitati 20. novembril 2014, taganemisavaldus esitati esmakordselt alles
2.veebruaril 2015 ehk ca kuus kuud peale kohustuse täitmise tähtpäeva) oluline lepingu rikkumine. Müüja kaotas usalduse ostja vastu ja tal oli mõistlik eeldada, et ostja ei täida kohustusi ka edaspidi, sest ostja ei täitnud lepingut ka talle antud täiendava tähtaja jooksul. Maakohus leidis, et hagejal oli 2. veebruaril 2015 õiguslik alus 27. juulil 2007 sõlmitud müügilepingust taganemiseks seoses kostja poolt müügilepinguga võetud kohustuse olulise rikkumisega. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja on teinud mõistlikul viisil kõik endast oleneva (tähtkirjad aadressil, mida kostja näitab ka vastuses oma elukohana ning e-kiri kostja e-posti aadressil (I kd
tl 46)), et kostjale taganemisavaldus kätte toimetada. Kostja oli teadlik oma kohustusest hageja ees, kostja on kinnitanud, et sai kätte ka 21. novembril 2014 hoiatuse taganemise avalduse esitamise osas, kui kostja hageja poolt määratud tähtpäevaks müügihinda ei tasu. Hageja poolt esitatud e-kirjavahetusest (I kd tl 176-179) nähtub, et kostja on hageja poolt märgitud perioodil oma e-posti aadressi kirjavahetusena kasutanud, sh on ta seda kasutanud ka volikogu liikmena vallaametnikena suhtlemisel, mis annab aluse eeldada, et volikogu liikmena, andes vallavõimudele teada oma e-posti aadressi, pidi kostja üles näitama aktiivsust kontrollida oma e-posti saadetisi. Maakohus nõustus hageja väitega, et kostja on taganemisavalduse kätte saanud hiljemalt 4. märtsil 2015 (3. märtsi 2015 e-kiri kostjale). Hagejal oli õiguslik alus seoses kostjapoolse lepingurikkumisega 27. juuli 2007 müügilepingust taganeda, müügilepingust taganemise avaldus on kostjale kätte toimetatud hiljemalt 4. märtsil 2015, seega on hageja nõuded põhjendatud. Asjaolu, et kostja tasus menetluse kestel hageja kontole osaliselt kinnistu müügihinna summas 4947 eurot 14 senti, ei kohusta hagejat taganemisest loobuma. Tulenevalt sellest, et taganemisavalduse pidi kostja kätte saama hiljemalt 4. märtsil 2015, vabastas taganemine VÕS § 188 lg-st 2 tulenevalt lepinguliste kohustuste täitmisest. Müügihinna osaline tasumine ca 2 aastat 6 kuud pärast müügihinna tasumise tähtaega ei tee olematuks kostjapoolset lepingu rikkumist. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule rahalist nõuet, mida saaks VÕS §-de 197 ja 198 järgi tasaarvestada, seega tuleb jätta kostja tasaarvestuse avaldus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja on õiguspäraselt kostjaga sõlmitud lepingust taganenud. Esimese eeldusena peab poolte vahel eksisteerima lepinguline võlasuhe. Teise eeldusena peab esinema oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kohus on asunud seisukohale, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud ning rikkumine seisneb müügihinna tasumata jätmises. Samas ei nähtu lahendist, millise VÕS § 116 lg 2 tuleneva alternatiiviga on apellandi väidetava rikkumise puhul tegemist. Samuti on kohus tsiviilasjas jätnud tähelepanuta VÕS § 118 lg 1. Kohus on asunud seisukohale, et eeldatavalt sai hageja väidetavast olulisest lepingurikkumisest teada 9. augustil 2014. Tsiviilasjast ei nähtu, et hageja oleks pärast rikkumisest teadasaamist andnud kostjale täiendava tähtaja lepingus kokkulepitud müügihinna tasumiseks. Hageja ei ole kostjale andnud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, mistõttu on ta kaotanud õiguse lepingust taganeda. Kolmanda eeldusena tuleb tuvastada taganemisavalduse õigeaegne esitamine. Kohus on lugenud tuvastatuks, et kostjale on hageja taganemisavaldus hiljemalt 4. märtsil 2015 e-kirjaga kätte toimetatud. Kostja kohtu seisukohaga ei nõustu. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste tõendite analüüsi tulemusel kohus nimetatud seisukohale on jõudnud. Kostja on korduvalt I astme menetluses avaldanud, et ta ei ole hageja väidetavalt 3. märtsil 2015 saadetud e-kirja kätte saanud. Kostja seisukohta kinnitab ka asjaolu, et menetluses puuduvad tõendid, millistest nähtuks, et hageja on
3.märtsil 2015 saatnud kostjale e-kirja taganemisavaldusega. Seega on kohtu järeldus taganemisavalduse kättetoimetamise kohta ekslik ja ei põhine esitatud ja analüüsitud tõenditel. Isegi kui lugeda seaduse kohaselt 21. novembril 2014 kiri kostjale kättetoimetatuks, näitab kostja abikaasa esitatud kinnitus, et kostjal ei olnud võimalik kirjas olevate dokumentidega tutvuda. Puudub tõend, millest nähtuks, millised dokumendid 21. novembril 2014 kostja abikaasale üldse
üle anti. 20. novembri 2014 kiri tõendab hageja huvi puudumist lepingus kokkulepitud hinna tasumiseks ja toob välja hageja tegeliku huvi – läbirääkimiste pidamise müügihinna muutmiseks. Maakohus on menetluskulude väljamõistmisel eksinud TsMS § 631 lg 1 ja 2 vastu, rikkudes oluliselt materiaal- ja menetlusõigusnorme. Maakohus on jätnud tähelepanuta TsMS § 176 lg 8, sest kohus ei andunud kostjale tähtaega hageja menetluskulude osas seisukoha võtmiseks. Kohus on lisaks TsMS § 176 lg 8 rikkunud ka selgitamiskohustust, sest kostjale ei selgitatud, et tal on õigus hageja menetluskulude nimekirjale esitada vastuväiteid ning vastuväidete mitteesitamisel loetakse menetluskulud omaksvõtnuks. Kostja esitab vastuväited hageja menetluskuludele järgmiselt: 1) arve nr 20161351. Selgitusest nähtub, et tehtud on hagiavalduse korrigeerimine, ajakohastamine ja kliendile tutvustamine. Hagis puuduste kõrvaldamise eest menetluskulu väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud ega mõistlik. Hagejal on olnud kaks juriidilise eriharidusega esindajat, mistõttu oli võimalik esitada koheselt puudusteta hagi; 2) arve nr 20161894. Selgitusest nähtub, et on koostatud täiendav seisukoht koos trahvihoiatuse taotlusega. Nimetatud trahvihoiatusega taotluse jättis kohus rahuldamata. Ei ole põhjendatud menetluskulu väljamõistmine dokumendi eest, mis menetluse sisu arvestades oli täielikult ebavajalik; 3) arve nr 20170277. Selgitusest nähtub, et üheks kuluartikliks on menetluskulude nimekirja koostamine. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi, seega ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Teise kuluartiklina on toodud sõiduaeg Tallinn-Jõhvi-Tallinn. Riigikohus on lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p-s 17 selgitanud, et kohtuistungile sõitmise ajakulu puhul pole tegemist õigusteenuse osutamisega, seega ei ole põhjendatud selliste kulude väljamõistmine vastaspoolelt. Veel on kuluartiklina märgitud kaks korda kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtukõne teeside koostamine. Arusaamatuks jääb, miks on vajalik mitmel korral üheks ja samaks istungiks valmistuda. Samuti kohtukõne teeside koostamine peaks sisalduma juba kohtuistungiks ettevalmistamises. Kohtukõne teese ei ole kohus kirjalikult küsinud. Lisaks on Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 asunud seisukohale, et kui dokumendid kordavad sama asja, siis ei ole põhjendatud arvestada nende eest palju tunde. Sisuliselt on kohtuteeside esitamine eelnevatest menetlusdokumentidest kokkuvõtte tegemine, mis ei anna menetlusse midagi juurde. Nimetatud toimingute eest tuleb jätta menetluskulud välja mõistmata; 4) arve nr 20170794. Selgitusest nähtub, et korduvalt on tutvutud kostja täiendavate tõenditega ja esitatud taaskord pikk ja juba varasemat kordav seisukoht. Samuti kohtuistungiks ettevalmistamine. Täiendavate tõenditega tutvumine ja seisukoha koostamine katab ära kohtuistungiks ettevalmistamise. Nimetatud arvest võib olla põhjendatud 2 tundi tööd; 5) arve nr 171317. Selgitusest nähtub taaskord kohtuistungiks ettevalmistumine, mis oli ka eelmises arves. Samuti veelkord kohtukõne teeside koostamine. Lisaks jääb arusaamatuks vajadus enne lõppistungit suhelda kliendiga selleks, et arutada õiguslikku positsiooni. On selge, et sellised kohtumised on tehtud ammu enne kohtuvaidlusi. Samuti on uuesti koostatud menetluskulude nimekiri, mille osas kostja on võtnud juba seisukoha. Kostja leiab, et arve tuleb täies mahus jätta välja mõistmata.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 656 lg 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas ja saata hageja hagi kostja vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et OÜ Kallaste Rand on kehtivalt taganenud 27. juulil 2007 OÜ Kallaste Rand ja Toivo Kivi vahel sõlmitud R. kinnistu müügilepingust. TsMS § 442 lg 5 kohaselt kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Viru Maakohtu 17. novembri 2017 otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas, milles kohus tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek Tartu Maakohtu (otsuses märgitud ekslikult Viru Maakohtu) kinnistusosakonna registriossa nr XXX kantud kinnistu kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, mille kohaselt saab kinnistu omanikuks hageja ning asendas kostja tahteavalduse kohtuotsusega. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt oli vaidlusaluse kinnistu (registriosa nr XXX ) omanik alates 15.10.2014 kostja, alates 24.03.2017 oli omanik GER BEST GRUPP OÜ, alates 10.05.2017 oli omanik FutureHoldingInvest OÜ ning alates 17.07.2017 on kinnistu omanik FuturePortProjekt OÜ. Vaidlustatud kohtuotsus on tehtud 17. novembril 2017, mil kostja ei olnud enam vaidlusaluse kinnisasja omanik. Seega ei ole kostjal võimalik kinnisasja hagejale üle anda ning kostjapoolse kohustuse tuvastamine nõusoleku andmiseks omandiõiguse üleandmiseks ei too kaasa reaalset kinnisasja üleandmist hagejale, s.o kuigi formaalselt on hagi rahuldatud, ei saabu hageja jaoks soovitud tagajärge.
8.Antud juhul on hageja esitanud lepingust taganemisest tuleneva nõude. VÕS § 188 lg 2 järgi, kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Vastavalt VÕS § 189 lg 2 p-le 2 tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigustega või ümber töötanud. Taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, st lepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama. Seega on kostja kohustatud tagastama lepinguesemeks oleva kinnisasja, kuna ta aga on menetluse kestel kinnisasja võõrandanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel üleantu väärtuse hüvitamist. TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esialgu esitatud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kuna kostja on vaidlusaluse kinnisasja menetluse kestel võõrandanud, siis peab olema hagejal võimalus käituda TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaselt, s.o hagejale tuleb anda võimalus muuta hagi eset. Eeltoodu alusel tuleb maakohtu vaidlustatud otsus vastavas osas tühistada ja saata hageja hagi kostja vastu kinnistu omandiõiguse üleandmise kohustamiseks ja tahteavalduse asendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on kehtivalt taganenud poolte vahel 27. juuli 2007 sõlmitud lepingust ning selles osas ei muuda ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni, küll aga muudab osaliselt maakohtu põhjendusi.
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1), kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi on lepingurikkumine oluline muu hulgas siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.
9.1.Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud kostjale lepingust taganemise avalduse 2. veebruaril 2015 tähtväljastusteatega (I kd tl 36-40) ning korduva taganemise avalduse 19. veebruaril 2015 samuti tähtväljastusteatega (I kd tl 41-45). Mõlemal korral on lepingust taganemise avaldused hagejale tagastatud märkega „Tähtaja möödumisel“. Lisaks kahel korral tähtkirjaga saadetud lepingust taganemise avaldusele on hageja saatnud kostjale lepingust taganemise avalduse ka e-kirja teel 3. märtsil 2015 (I kd tl 46). Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta kätte saanud hagejapoolset taganemisavaldust ei tähtkirjaga saadetult ega ka e-kirja teel edastatult. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et asjas olevate tõendite pinnalt ei saa hageja lepingust taganemise kehtivuse tuvastamisel tugineda asjaolule, et kostja oli tähtkirjadega saadetud lepingust taganemise avalduse kätte saanud. Asja materjalidest nähtub, et tähtkirjad olid tagastatud hagejale märkega „Tähtaja möödumisel“, s.o kostja ei ole neid kätte saanud. Samuti ei ole hageja ise hagiavalduses tuginenud sellele, et ta taganes kehtivalt lepingust, saates taganemise avalduse tähtkirjadega kostjale. Ringkonnakohus nõustub ka hageja seisukohaga, et kostja sai kätte hageja poolt e-kirja teel
3.märtsil 2015 esitatud lepingust taganemise avalduse. I kd tl-l 46 asuvast tõendist nähtub, et hageja taganemisavaldus jõudis kostja teenusepakkuja serverisse ning kostjal oli mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda. Asjaolu, et kostjal oli mõistlik võimalus taganemisavaldusega tutvuda, kinnitab kostja poolt oma e-posti aadressi kasutamine (I kd tl 179-181), s.o tegemist oli kostja kasutuses oleva e-posti aadressiga. Kostja väide, et ta kasutab oma e-posti aadressi harva ning suhtleb rohkem telefoniga, ei võta temalt TsÜS §-s 70 ettenähtud riski ega ei lükka ümber hageja seisukohta, et taganemisavaldus saadeti kostjale e-kirja teel 3. märtsil 2015, tal oli mõistlikult võttes võimalik sellega tutvuda, ning kuna kostja ise väidab, et ta ei ole üldse sellega tutvunud (kätte saanud), siis on maakohus õigustatult lugenud, et kostja on lepingust taganemise avalduse kätte saanud hiljemalt 04.03.2015. Lähtudes eeltoodust on täidetud lepingust taganemise formaalsed eeldused.
9.2.Ringkonnakohus leiab, et asjas on täidetud ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused. VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Sama paragrahvi lg 4 alusel kui võlgnik teatab, et kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Käesoleval juhul on hageja andnud 20. novembril 2014 kostjale VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava tähtaja 27. juulil 2007 sõlmitud kinnisasja müügilepingust tuleneva kohustuse (lepingu p-s 4 märgitud müügi hinna tasumine) täitmiseks (I kd tl 26-33). Kuigi viidatud nõudeavaldus sisaldab lisaks müügihinna tasumise nõudele ka müügihinna muutmise ettepanekut ja rendilepingust tulenevat võlgnevuse nõuet, on sellest siiski arusaadav, et hageja nõudis kostjalt 27. juulil 2007 sõlmitud kinnisasja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kostja väite kohaselt ei ole ta
hageja nõudekirja kätte saanud, vaid selle võttis vastu tema abikaasa ning seoses omavaheliste konfliktidega ei andnud abikaasa nõudekirja kostjale edasi. Nõudekirja kostjale mitteedastamist kinnitab kostja abikaasa Kaire Kivi. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kohaldub TsÜS §-s 70 sätestatu, mille kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et hageja edastas kostjale nõudeavalduse müügihinna tasumiseks mõistlikul viisil (posti teel). Samuti ei ole vaidlust selles, et nimetatud nõudeavaldus jõudis kostja elukohta ning selle võttis vastu kostja abikaasa. Seega kohaldub TsÜS § 70 ning müügihinna tasumise nõudeavalduse saab lugeda kostja poolt kättesaaduks. Kostja nõudeavalduses märgitud tähtajaks (ega ka kuni taganemisavalduse esitamiseni 3. märtsil 2015) kinnistu müügihinda ei tasunud, siis oli hagejal õigus lepingust taganeda. Seega olid ringkonnakohtu arvates täidetud lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eelduse ning hageja on õiguspäraselt kostjaga sõlmitud lepingust taganenud.
9.3.Kostja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta VÕS § 118 lg 1, mille kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Käesoleval juhul määras hageja kostjale 20. novembri 2014 nõudeavaldusega täiendavaks tähtajaks kohustuse täitmiseks 27. november 2014. Arvestades nõudeavalduse kättetoimetamise aega 21.11.2014 (I kd tl 162) tuleb lugeda, et hageja poolt määratud täiendav täitmise tähtaeg pikenes kuni 5. detsembrini 2014 (14 päeva). Hageja saatis kostjale lepingust taganemise avalduse e-kirja teel 3. märtsil 2015, s.o ligikaudu 3 kuud pärast VÕS § 114 kohaselt määratud täiendava täitmise tähtaja möödumist. Ringkonnakohtu arvates on hageja taganenud lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui oli määratud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Seega ei kuulu kohaldamisele VÕS § 118 lg 1.
10.Siinkohal nõustub ringkonnakohus kostja väitega, et maakohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude vajalikkust ning põhjendatust, kuid kuna maakohus otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise uuesti asjas tehtavas lõpplahendis, siis ei vasta ringkonnakohus kostja põhjendustele seoses menetluskulude rahalise suurusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.