Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Volli Alti hagi Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu (endine ärinimi Korteriühistu Sõle 9) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Volli Alti kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
150 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Volli Alt, esindaja vandeadvokaat Leino Biin Kostja Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu (endine ärinimi Korteriühistu Sõle 9), esindaja vandeadvokaat Martin Kruus
Asja läbivaatamise kuupäev
15. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobril 2015 tsiviilasjas nr 2-13-11524 tehtud otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 75 euro ulatuses, maakohtu menetluskulude jaotuse osas ja osas, milles maakohus mõistis Volli Altilt Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kasuks maakohtu menetluskuluna välja 1166 eurot 62 senti ületava summa, ning osas, milles maakohus jättis Volli Alti maakohtumenetluse kulud 98,2% ületavas osas riigi kanda.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 2-13-11524 tehtud otsus osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse praeguse otsuse p-s 1 nimetatud osas muutmata, jättis asja teistkordse apellatsioonimenetluse kulud Volli Alti kanda ja mõistis Volli Altilt Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kasuks teistkordse apellatsioonimenetluse menetluskuluna välja 556 eurot 21 senti ületava summa.
2-13-11524
3.Teha tühistatud osas (praeguse otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2) uus otsus, millega rahuldada Volli Alti hagi osaliselt ja mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult Volli Alti kasuks välja 75 eurot, jätta maakohtumenetluse kuludest ja asja teistkordse apellatsioonimenetluse kuludest 1,8% Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kanda ja 98,2% Volli Alti kanda. Vabastada Volli Alt maakohtumenetluse ja asja teistkordse apellatsioonimenetluse riigi õigusabi tasu ja kulude ning riigilõivude, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, riigi eelarvesse tasumise kohustusest ja jätta Volli Altile maakohtumenetluses ja asja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud ning riigilõivud, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, 98,2% ulatuses Eesti Vabariigi kanda. Mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult riigituludesse välja Volli Altile maakohtumenetluses ja asja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude summast ja riigilõivudest, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, 1,8% ehk kokku 21 eurot 67 senti (sh riigilõiv maakohtus 6 eurot 30 senti, riigilõiv ringkonnakohtus 6 eurot 30 senti, riigi õigusabi tasu 9 eurot 7 senti). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
4.Muus osas jätta Harju Maakohtu 16. oktoobri 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-11524 muutmata.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Mitte võtta asja juurde Volli Alti 10. juulil 2017 ja 9. augustil 2017 elektrooniliselt esitatud seisukohti ja tõendeid.
7.Jätta praeguse kassatsioonimenetlusega seotud menetluskuludest 50% Tallinn, PõhjaTallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kanda ja 50% Volli Alti kanda.
8.Vabastada Volli Alt praeguses kassatsioonimenetluses talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude ning kautsjoni, mille tasumisest ta oli vabastatud, riigituludesse tasumise kohustusest.
9.Mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult riigituludesse välja 50% 100 euro suurusest kautsjonist, mille tasumisest oli Volli Alt kassatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ehk 50 eurot. Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistul tuleb tasuda 50 eurot riigituludesse praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
10.Rahuldada Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu taotlus määrata praeguse kassatsioonimenetluse kulude suuruseks 336 eurot.
11.Mõista Volli Altilt Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kasuks praeguse kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks välja 168 eurot.
12.Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb Volli Altil tasuda Tallinn, PõhjaTallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistule võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
13.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
13.1.Rahuldada hagi osaliselt.
13.2.Mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult Volli Alti kasuks välja 75 eurot.
13.3.Jätta esmakordse apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
13.4.Jätta maakohtumenetluse ja asja teistkordse apellatsioonimenetluse kuludest 1,8% Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kanda ja 98,2% Volli Alti kanda.
13.5.Jätta praeguse kassatsioonimenetluse kuludest 50% Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kanda ja 50% Volli Alti kanda.
2(11)
2-13-11524
13.6.Vabastada Volli Alt maakohtumenetluses, apellatsioonimenetluses ja praeguses kassatsioonimenetluses talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude ning riigilõivude ja kautsjoni, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, riigi eelarvesse tasumise kohustusest.
13.7.Jätta Volli Altile esmakordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud 100% ulatuses Eesti Vabariigi kanda. Jätta Volli Altile maakohtumenetluses ja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud ning riigilõivud, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, 98,2% ulatuses Eesti Vabariigi kanda. Jätta kautsjonist, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, 50% Eesti Vabariigi kanda.
13.8.Mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult riigituludesse välja Volli Altile maakohtumenetluses ja asja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude summast, samuti riigilõivudest, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, 1,8% ehk 21 eurot 67 senti (sh riigilõiv maakohtus 6 eurot 30 senti, riigilõiv ringkonnakohtus 6 eurot 30 senti, riigi õigusabi tasu 9 eurot 7 senti). Mõista Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistult riigituludesse välja 50% kautsjonist, mille tasumisest oli Volli Alt vabastatud, ehk 50 eurot. Tallinn, PõhjaTallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistul tuleb tasuda 71 eurot 67 senti riigituludesse praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
13.9.Mõista Volli Altilt Tallinn, Põhja-Tallinna linnaosa, Sõle tn 9 korteriühistu kasuks maakohtumenetluse kuluna välja 1166 eurot 62 senti, teistkordse apellatsioonimenetluse kuluna 556 eurot 21 senti ja praeguse kassatsioonimenetluse kuluna 168 eurot, kokku 1890 eurot 83 senti. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
13.10.Jätta Volli Alti 10. septembril 2015 ja 15. oktoobril 2015 elektrooniliselt saadetud avaldused tähelepanuta.
13.11.Keelduda menetlemast Volli Alti 15. mail 2017 esitatud taandamisavaldust, vastuväidet kohtu tegevusele ja protokolli parandamise taotlust, samuti Volli Alti
8.juunil 2017 esitatud avaldust, taandamisavaldust ja 8. juuni 2017. a e-kirja.
13.12.Mitte võtta asja juurde Volli Alti 10. juulil 2017 ja 9. augustil 2017 elektrooniliselt esitatud seisukohti ja tõendeid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hageja esitas 12. märtsil 2013 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus hüvitada 4267 euro 22 sendi suuruse kahju (sõiduki remondikulu). Hagiavalduse kohaselt kukkusid 12. märtsil 2010 hageja sõidukile kostja hallatava maja katuselt lumekamakad, mis kahjustasid hageja sõidukit. Hageja parkis sõiduki kostja juhatuse juhiste järgi. Kahju tekkis, kuna kostja ei paigaldanud maja katusele lumetõkkeks vajalikke detaile (rakiseid), mis välistaksid lume kukkumise. Kostja ei korraldanud õigel ajal ja nõuetekohaselt katuselt lume koristamist. Seega rikkus kostja elamu konstruktsioonide korrashoiu ja hooldamise kohustust.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3(11)
2-13-11524 Kostja vastuse kohaselt seisis hageja sõiduk samas kohas pikemat aega. Kostja pöördus korduvalt hageja poole, kuna tema sõiduk takistas prügiveoauto liiklemist ning seisis haljasalal kohas, mis ei olnud ette nähtud sõidukite parkimiseks. Lisaks selgitati hagejale, et talvel on oht, et katuselt langeb sõidukile lumi. Kostja tegi kõik, et hagi aluseks oleva kahju tekkimist ära hoida. Vaatamata kostja pöördumistele ei teisaldanud hageja sõidukit ning põhjustas oma tegevusetusega kahju. Kui kohus leiab, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kostja hoolsuskohustuse järgimata jätmine, tuleb kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Hageja sõiduki väärtusest (250 eurot) tuleb maha arvata sõiduki praegune väärtus ning kahjunõue ei saa ületada 150 eurot. Hageja teadis ohust, kuna hageja väitel vigastas sama maja katuselt kukkunud lumi juba 10. märtsil 2010 hagejat ja tema vara (tsiviilasi nr 2-13-11724). Seega pidi hageja ette nägema, et lumi võib langeda ka tema sõidukile, mis oli pargitud maja katuse räästa alla.
3.Harju Maakohus jättis 16. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata (p 1) ja hageja
10.septembril 2015 ning 15. oktoobril 2015 elektrooniliselt saadetud avaldused tähelepanuta (p 2). Maakohus jättis maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda (menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise p 1), apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise p 2), hageja menetluskulud riigi kanda (menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise p 3). Maakohus määras kostja menetluskuludeks 1188 eurot (menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise p 4) ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 1188 eurot menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise p 5). Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kostja hallatavas majas asuva korteriomandi omanik ning kostja liige. 12. märtsil 2010 kukkusid hageja sõidukile kostja hallatava maja katuselt lumekamakad, mis kahjustasid hageja sõidukit. Maakohus viitas korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg-le 1, VÕS § 115 lg-le 1 ja §-le 103. Maakohus leidis, et kostja ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ega võtnud vastu vajalikke otsuseid, et hoida ära võimalik kahju tekkimine. Korteriomanike huvidele vastav valitsemine korteriomandiseaduse (KOS) § 15 lg 6 järgi on mh korrapärane kaasomandi eseme korrashoidmine. Seega saab kostjale ette heita tegevusetust ning kostja tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja oleks korraldanud katuse lumekoristustööd või lumetõkete paigaldamise, ei oleks katuselt kukkunud lumi hageja sõidukit kahjustanud. Ei ole tõendatud, et kostja hoiatas hagejat katuselt allakukkuva lume ohtlikkuse eest. Tunnistaja ütluste kohaselt parkis hageja sõiduki vastavalt kostja juhatuse korraldusele akna alla ning kuigi sõiduk pargiti nii, et sellele vertikaalselt midagi peale ei kukuks, siis lume sulamise ajal oli lumi raske ja libises katuselt sõidukile. Maakohus tuvastas sõidukite müügiportaalides avaldatud kuulutuste alusel, et hageja sõiduki (Ford Escort, mille ehitusaasta on 1991) keskmiseks turuhinnaks on 191 eurot kuni 300 eurot, ning leidis, et hageja ei ole sõiduki suuremat väärtust tõendanud. Info-Auto AS-i 16. märtsi 2010. a pakkumise järgi on sõiduki kordategemise kulud 4267 eurot 22 senti. Maakohus leidis, et hageja sõiduki parandamine on auto väärtusega (turuhinnaga, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65) võrreldes ebamõistlikult kulukas. Tuvastatud asjaoludel on parandamiskulude hüvitamise nõue välistatud ning kostja peab hüvitama uue samaväärse asja soetamiseks tehtavad mõistlikud kulutused (VÕS § 132 lg 1 ja lg 3 teine lause). Uue samaväärse sõiduki väärtus on 250 eurot ((191 + 250 + 300) / 3). Kuna kostja ei nõua kahjustatud asja endale, tuleb kahjustatud asja väärtus (100 eurot) kahjuhüvitisest maha arvata. Maakohus leidis, et hagejale tekkinud kahju suuruseks on 150 eurot. Maakohus leidis, et kahju tekkimise oht oli hagejale äratuntav. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-13-11724 kostja vastu hagi, mille kohaselt kukkus 10. märtsil 2010 (paar päeva enne vaidlusalust sündmust) kostja hallatava maja katuselt alla lumi, mis vigastas hagejat ja tema vara. 4(11)
2-13-11524 Tunnistaja ütluste kohaselt oli katuselt lume kukkumine ettenähtav. Maakohus leidis, et hagejal oli võimalus juhtida kostja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või kahju ärahoidmiseks sõiduk mujale parkida. Isegi, kui kostja juhatus andis korralduse parkida sõiduk akna alla, tulnuks hagejal juhtida kostja tähelepanu võimalikule kahju tekkimise ohule. Lisaks on hageja kostja liige, vastutades seega suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest (VÕS § 1059). Eeltoodust tulenevalt oli hagejal võimalik kahju tekkimine ära hoida ning seetõttu tuleb VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada kahjuhüvitist nullini.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis asja ringkonnakohtus teistkordse läbivaatamisega seotud kulud hageja kanda, välja arvatud hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mille ringkonnakohus jättis riigi kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja asja teistkordse apellatsioonimenetluse kulud 566 eurot 40 senti ja viivise menetluskuludelt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, kuna ei koristanud elamu katuselt lund ega paigaldanud lumetõkkeid, mistõttu kukkus lumi hageja sõidukile (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Ringkonnakohus viitas VÕS § 132 lg-tele 1 ja 3 ning nõustus maakohtuga, et praegusel juhul on sõiduki parandamine, võrreldes sõiduki väärtusega, ebamõistlikult kulukas. Hageja sõiduki väärtuseks, arvestamata katuselt alla kukkunud lume tekitatud kahjustusi, on 250 eurot. Sõiduki parandamise kulud (4267 eurot 22 senti) on sõiduki väärtusega võrreldes ebamõistlikult kõrged. Kuna kahjustatud sõiduk jääb hagejale, tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kahjustatud sõiduki väärtus (100 eurot) ning seetõttu on hagejale tekitatud kahju suuruseks 150 eurot. Ringkonnakohus viitas VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2 ning leidis, et vale on hageja seisukoht, et maakohus ei tohtinud kahjuhüvitise vähendamisel tugineda asjaolule, et hageja esitas kostja vastu tsiviilasjas nr 2-13-11724 Harju Maakohtule hagi, mille kohaselt kukkus 10. märtsil 2010 (paar päeva enne vaidlusalust sündmust) kostja hallatava maja katuselt alla lumi ning vigastas hagejat ja tema vara. Kostja esitas selle väite maakohtus ning hageja ei vaidlustanud asjaolu, et enne oli maja katuselt lumi alla kukkunud ja teda vigastanud. Hageja teadis, et maja katuselt võib lumi alla kukkuda, ning ta oleks saanud parkida sõiduki maja äärest eemale, kuid ei teinud seda. Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt andis kostja hagejale juhise sõiduk sellesse kohta parkida, oli hagejal võimalik sõiduk ohu ilmnemisel sealt ära viia. Seega teadis hageja kahju tekkimise ohust, kuid jättis tegemata toimingu, millega oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida. Kuna hagejal oli võimalik sõiduki maja katuse alt eemale parkimisega kahju tekkimist täielikult vältida, vähendas maakohus põhjendatult kahjuhüvitist nullini. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud hageja põhiõigusi, kui menetles 10. septembri 2015. a istungil asja ilma hageja isikliku osavõtuta. Hageja ei esitanud maakohtule arstitõendit, mis kinnitaks tema haigestumist, kohtuistungist võttis osa hageja esindaja ning hagejal oli enne piisavalt võimalusi oma väidete ja seisukohtade esitamiseks (sh kirjalikult). Seetõttu ei olnud maakohtul vaja istungit edasi lükata. Maakohus lahendas hageja taotluse vande all seletuse andmiseks 10. septembri 5(11)
2-13-11524 2015. a istungil ning istungi protokollist nähtub, et maakohus jättis hageja taotluse vande all seletuse andmiseks määrusega rahuldamata. Lisaks ei ole ükski praeguses tsiviilasjas kohaldatud õigusnormidest põhiseadusvastane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tugineb maakohtu seisukoht kahju ettenähtavusest kostja paljasõnalisele väitele, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-13-11724 kostja vastu hagi, mille kohaselt kukkus kostja hallatava maja katuselt 10. märtsil 2010 lumi ja vigastas hagejat ning tema vara. Tsiviilasja nr 2-13-11724 materjale praeguse tsiviilasja materjalide juurde ei võetud ning tõendina neid ei uuritud ega käsitletud. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 139. Viidatud sätte eesmärgiks on võtta arvesse kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel ehk kaaluda kahju tekitaja ja kahjustatud isiku vastutust ning üldjuhul tuleks tekkinud kahju VÕS § 139 alusel jagada. Vähendades kahjuhüvitist nullini, on kohtud kaalunud VÕS § 139 kohaldamisel ainult hageja tegevust või tegevusetust (hageja ei parkinud sõidukit mujale, kuigi 10. märtsil 2010 kukkus maja katuselt lumi, mis vigastas teda ja tema vara), jätnud kaalumata ja hindamata kostja käitumise (jätkuv tegevusetus katuse puhastamata jätmisel ja inimeste ning nende vara ohtu seadmisel, mh võttes arvesse 10. märtsi 2010. a intsidenti) ning jõudnud järeldusele, et kahju on tekkinud ainult hageja süül. Kohtud ei võtnud arvesse, et hageja sai 10. märtsil 2010 vigastada, ega selgitanud välja, kas hageja oli võimeline sõidukit teise kohta paigutama. Kui kahju põhjustas ainult kannatanu tegevus või tegevusetus, peaks kahju hüvitamise nõue olema välistatud põhjusliku seose tasandil ja VÕS § 139 ei kohaldu. Kohtud rikkusid hageja põhiseadusest tulenevaid õigusi. Isegi, kui maakohus ei rikkunud hageja ära kuulamata jätmisega TsMS § 199 lg 1 p-s 4 sätestatud õigust, on hageja ära kuulamata jätmine soodustanud eksliku kaalutlusotsuse tegemist VÕS § 139 kohaldamisel. Kohtud ei selgitanud välja, kas hagejal oli võimalik sõidukit pärast 10. märtsi 2010. a intsidenti mujale parkida või kostjat katuselt langeva lume ohust teavitada. Kohtud rikkusid TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei hinnanud igakülgselt kõiki asjaolusid (kostja tegevusetust) ega teinud nendest õigeid järeldusi.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse vastuse kohaselt ei vaidlusta hageja kohtute tuvastatud kahju suurust (150 eurot), vaid üksnes seda, kas ja kui suures ulatuses sai kohus VÕS § 139 alusel kahjuhüvitist vähendada hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu kahju tekkimisel. Pooled ei vaielnud selle üle, et
10.märtsil 2010 tekitas kostja hallatava maja katuselt langenud lumi hagejale vigastusi ning kahjustas tema vara. Seetõttu ei olnud vaja nimetatud asjaolu rohkem tõendada või põhistada. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 139 lg 1 alusel võib kahjuhüvitist vähendada nullini. Eelnevast tulenevalt leiab hageja ekslikult, et kahju hüvitamise nõue peaks olema põhjusliku seose tasandil välistatud ning VÕS § 139 ei tule kohaldada. Hageja ei saa kassatsiooniastmes tugineda uuele asjaolule, mille kohaselt ei olnud hagejal võimalik 10. märtsil 2010 toimunud intsidenti arvestades võtta kasutusele ennetavaid meetmeid uue kahju ärahoidmiseks. Kohtutel ei olnud võimalik sellele asjaolule ka hinnangut anda, kuna seda ei olnud esitatud. Hageja ei ole varem väljendanud, et soovis 10. septembril 2015 toimunud istungil selgitada, miks tal ei olnud võimalik kahju vältida. Hageja osales asjas peetud istungitel ning seega oli talle tagatud võimalus esitada kohtule isiklikult kõik asjas tähtsad seisukohad.
6(11)
2-13-11524
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 75 euro ulatuses. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada maakohtu menetluskulude jaotuse osas ja osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks maakohtu menetluskuluna välja 1166 eurot 62 senti ületava summa, ning osas, milles maakohus jättis hageja maakohtumenetluse kulud 98,2% ületavas osas riigi kanda. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse eespool nimetatud osas muutmata. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis asja teistkordse apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja 556 eurot 21 senti ületava summa. Muus osas tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused jätta muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi 75 euro ulatuses, jätab menetluskuludest maakohtumenetluses ja asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus 1,8% kostja kanda ja 98,2% hageja kanda. Kolleegium jätab hagejale maakohtumenetluses ja asja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud ning riigilõivud, mille tasumisest oli hageja vabastatud, 98,2% ulatuses (st hagejale langevas osas) riigi kanda. Kolleegium mõistab kostjalt riigituludesse välja hagejale maakohtumenetluses ja asja teistkordses apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude summast ja riigilõivudest, mille tasumisest oli hageja vabastatud, 1,8% ehk kokku 21 eurot 67 senti (sh riigilõiv maakohtus 6 eurot 30 senti, riigilõiv ringkonnakohtus 6 eurot 30 senti, riigi õigusabi tasu 9 eurot 7 senti). Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kassatsioonkaebuse taotlustes palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlusta hageja seda, et kahju suuruseks on 150 eurot. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust üksnes osas, milles ringkonnakohus vähendas kahjuhüvitise 150 eurolt nullini.
11.Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui võtsid asja lahendamisel arvesse, et 10. märtsil 2010 tekitas kostja hallatava maja katuselt langenud lumi hagejale vigastusi ning kahjustas tema vara. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2 teine lause). Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (TsMS § 231 lg 4). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). Lisaks on kolleegium leidnud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on
7(11)
2-13-11524 asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks vaidlustanud asjaolu, et 10. märtsil 2010 vigastas kostja hallatava maja katuselt kukkunud lumi hagejat ning tema vara. Maakohus leidis 10. septembril 2015 toimunud istungil, et asjaolu, et paar päeva enne vaidlusalust juhtumit kukkus hageja peale kostja hallatava maja katuselt lumi, ei ole vaidluse all (II kd, tl 234). Kuna hageja sellises olukorras kostja eelviidatud väidet ei vaidlustanud, ei vajanud kostja faktilise asjaolu kohta esitatud väide kolleegiumi hinnangul TsMS § 231 lg 2 esimese lause ja lg 4 järgi tõendamist, kuna hageja võttis selle omaks, ning maakohus täitis selles osas ka selgitamiskohustust.
12.Kohtud viitasid kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2, leides, et hagejal oli võimalik juhtida kostja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule ja parkida sõiduk mujale. Lisaks võttis maakohus kahjuhüvitise vähendamisel arvesse, et hageja oli kostja liige. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas alust kohaldada VÕS § 139 lg-t 2. Esitatud asjaoludel ei ole VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule juhtimata jätmine) kohaldamise eeldused täidetud. Viidatud alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. Kuna kohtud tuvastasid, et katuselt lume koristamine ja selle allakukkumise vältimine oli kostja kohustus, siis ei saa kostja eelduslikult väita, et ta ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust. Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole täidetud ka VÕS § 139 lg 2 teise alternatiivi (kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmine) kohaldamise eeldused. Selle alternatiivi kohaldamise eelduseks on kahjustatud isiku poolt toimingute tegemata jätmine ohu tõrjumiseks või kahju vähendamiseks, kui seda võis kahjustatud isikult mõistlikult oodata. Ohu tõrjumise võimaliku toiminguna VÕS § 139 lg 2 tähenduses ei ole praeguses asjas käsitatav sõiduki paigaldamine teise kohta, vaid näiteks katuselt lume koristamine, sest kahju tekkimise oht ei tulenenud mitte sõidukist, vaid katuselt langevast lumest.
13.Kohtud on viidanud ka VÕS § 139 lg-le 1, mille kohaselt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohtud vähendasid kahjuhüvitist nullini põhjendusega, et hageja teadis kahju tekkimise ohust, sest kaks päeva varem oli samalt katuselt alla langenud lumi vigastanud hagejat ja tema vara, kuid jättis tegemata toimingu (st ei parkinud sõidukit maja katuse alt eemale), kuigi oleks saanud kahju tekkimist sellega täielikult ära hoida. Lisaks võttis maakohus kahjuhüvitise vähendamisel arvesse, et hageja oli kostja liige. Kolleegium leiab, et kahjuhüvitise vähendamise alusena tuleb praeguses asjas kõne alla VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiiv, s.o kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu. Kahjuhüvitise vähendamine viidatud sätte alusel eeldab, et kahju tekkimine oleks osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. Kohtud on praeguses asjas tuvastanud, et hageja oli kostja liige, keda ennast ja kelle vara oli kaks päeva varem samalt katuselt alla langenud lumi vigastanud. Kolleegium nõustub kohtutega, et sellises olukorras pidi hageja mõistliku isikuna ohtu tajuma ning sõiduki maja katuse alt eemale parkima. Tuvastatud asjaoludel sai kahju VÕS § 139 lg 1 esimese alternatiivi alusel vähendada.
8(11)
2-13-11524
14.Kolleegium jääb seisukoha juurde, et VÕS § 139 lg 1 alusel on võimalik vähendada kahjuhüvitist ka nullini, kuid seda ainult erandlikes olukordades (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-15, p 25; 15. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-08, p 14;
26.novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 12; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 33). Kolleegium leiab, et kohtud ületasid kahjuhüvitise nullini vähendamisel diskretsioonipiire, kuna asjaolud, mille alusel tuli praeguses asjas kahjuhüvitist vähendada, ei ole kolleegiumi hinnangul erandlikud ega anna alust kahjuhüvitist nullini vähendada. Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 esimese alternatiivi alusel vähendada 75 euroni.
15.Kolleegium leiab, et põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme, kuna ei arvestanud, et hageja sai 10. märtsil 2010 vigastada, ega selgitanud välja, kas hageja oli võimeline sõidukit teise kohta paigutama. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 12; 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja varasemas menetluses tuginenud asjaolule, et ta ei olnud võimeline sõidukit ümber parkima, kuna sai vigastada. Seetõttu ei saanud kohtud sellega ka otsuse tegemisel arvestada. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
16.Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis 10. septembri 2015. a istungil rahuldamata hageja taotluse anda vande all seletus. Maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata, kuna taotluse rahuldamise eeldused ei olnud täidetud. Kostja ei andnud hageja vande all ülekuulamiseks TsMS § 268 järgi nõusolekut ning täidetud ei olnud TsMS § 2681 eeldus, et kohus võtab omal algatusel hagejalt seletuse. 10. septembri 2015. a istungi protokolli (II kd, tl 233) kohaselt soovis hageja vande all antud seletustega tõendada, et sõiduk oli pargitud kostja nõudmisel sellisesse kohta. Hageja ei viidanud sellele, et soovib vande all antud seletustega tõendada, et tal ei olnud võimalik sõidukit pärast 10. märtsi 2010. a intsidenti mujale parkida.
17.Hageja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata) 10. juulil 2017 ja 9. augustil 2017 Riigikohtule elektrooniliselt seisukohti ja tõendeid. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Lisaks võib TsMS § 218 lg 3 esimese lause järgi hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud tõendeid vastu ja hageja seisukohti toimikusse. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
9(11)
2-13-11524
18.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, peab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vajalikuks muuta menetluskulude jaotust maakohtumenetluses ja asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Lisaks määrab kolleegium kindlaks menetluskulude jaotuse praeguses Riigikohtu menetluses. Kolleegium jätab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas muutmata osas, milles menetluskulud asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus jäeti poolte endi kanda. Lisaks jättis Riigikohus 22. aprilli 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 3-7-1-2-289 eelmisel korral kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Kolleegium peab põhjendatuks TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi järgi jaotada menetluskulud maakohtumenetluses ja asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue oli 4267 eurot 22 senti, hagi rahuldatakse 75 euro ulatuses. Eelnevast tulenevalt rahuldatakse hagist 1,8%. Seega jääb nimetatud menetluskuludest 1,8% kostja kanda ja 98,2% hageja kanda. Kolleegium leiab, et praeguse Riigikohtu menetluse kulud tuleb TsMS § 163 lg 1 esimese alternatiivi järgi jaotada võrdselt, arvestades kassatsiooniastmes peetud vaidluse ulatust ja kassatsioonkaebuse edukust. Seega jääb praeguse Riigikohtu menetluse kuludest 50% hageja ja 50% kostja kanda.
19.TsMS § 174 lg-te 1, 3 ja 5 järgi tuleb kolleegiumil määrata kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus. Kolleegium nõustub maakohtuga, et maakohtus olid kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1188 eurot (9,9 tundi × 120 eurot), ega korda maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et vaidlustab väljamõistetud menetluskulude summat, kuid sisulisi vastuväiteid väljamõistetud menetluskulude suurusele ei esitanud. Hageja peab maakohtu menetluskuludest hüvitama 98,2% ehk 1166 eurot 62 senti. Ringkonnakohtus olid asja teistkordsel läbivaatamisel kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul 566 eurot 40 senti (4,72 tundi × 120 eurot). Ringkonnakohtu kindlaksmääratud kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust hageja ei vaidlustanud. Hageja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 98,2% ehk 556 eurot 21 senti.
20.Menetluskulude kohta kassatsioonimenetluses esitas kostja nimekirja, mille kohaselt olid kostja praeguse kassatsioonimenetluse kulud 336 eurot (2,8 tundi × 120 eurot), mis tulenes järgmistest toimingutest: kassatsioonkaebuse analüüs ja kirjaliku seisukoha esitamine. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja praeguse kassatsioonimenetluse kulud on taotluses esitatud 336 euro ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Hageja peab kostja nimetatud kuludest hüvitama 50% ehk 168 eurot.
21.Seega kokku peab hageja praeguse otsuse p-de 19 ja 20 kohaselt hüvitama kostjale menetluskuludena 1890 eurot 83 senti. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.Maakohus rahuldas 24. märtsi 2014. a määrusega hageja riigi õigusabi taotluse kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seetõttu tuleb hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud hagejale langevas osas (98,2% maakohtumenetluse kuludest, 98,2% asja teistkordse ringkonnakohtus läbivaatamise kuludest, 100% asja esmakordse ringkonnakohtus läbivaatamise kuludest ja 50% praeguse Riigikohtu menetluse kuludest) jätta riigi kanda. 10(11)
2-13-11524 9. juuni 2017. a määrusega määras ringkonnakohus hagejale asja teistkordsel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 503 eurot 74 senti. TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 3 esimese lause järgi tuleb kostjalt mõista riigituludesse 1,8% 350 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse esitamisel vabastatud, ehk 6 eurot 30 senti, 1,8% 350 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest oli hageja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ehk 6 eurot 30 senti, 50% 100 euro suurusest kautsjonist, mille tasumisest oli hageja kassatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ehk 50 eurot ning 1,8% hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja 503 euro 74 sendi suurusest tasust teistkordses apellatsioonimenetluses ehk 9 eurot 7 senti. Praeguses asjas ei nähtu toimikust, et maakohus oleks kindlaks määranud maakohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu. Lisaks ei nähtu toimikust ka hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja vastavat taotlust. Ka Riigikohtule ei esitanud hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtu määratud avalduste esitamise tähtpäevaks riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud taotlust riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Seetõttu jätab kolleegium hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja praeguse kassatsioonimenetlusega seotud tasu kindlaks määramata. Kokku tuleb kostjal riigituludesse tasuda 71 eurot 67 senti. TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
23.Kuna hageja oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Ants Kull
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.