Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab et nõude, mille täitmist nõutakse, aluseks olev kokkulepe ei pea olema notariaalselt tõestatud. Kostja hinnangul on hageja kohustus sisuliselt deklaratiivne võlatunnistus. Kostja leiab, et nõue on selge ning selle arvestus tuleneb täitemenetluse materjalidest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vaidlus puudub alljärgnevate faktiliste asjaolude kohta:  Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinman menetluses on täiteasi nr 034/2017/2130, milles täidetakse kostja nõuet hageja vastu summas 43 000 eurot. Nõue tuleneb hageja, kostja ja kolmanda isiku (Ariling OÜ) vahel 06.11.2014 sõlmitud kokkuleppest (edaspidi kokkulepe (tl 8)), mille kohaselt muuhulgas kohustus hageja tasuma kostjale 85 000 eurot ja kostja pidi eemaldama tema kasuks seatud keelumärke XXX kinnisasjalt.  Hagejapoolse kohustuse täitmise tähtaeg on möödunud.  Täitemenetluse materjalide juures (sh ka kohtule esitatud) on kostja pangakonto väljavõte, mille kohaselt on hageja tasunud kostjale enne täitemenetluse algatamist kokku 42 000 eurot (tl 13) ehk siis täitnud kohustuse osaliselt.  Kostja nõuded hageja vastu on tagatud hüpoteegiga, mis tuleneb 17. detsembril 2014. a. sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingust (tl 9-12), millega hageja seadis kostja kasuks Vindi tn 13 kinnistule esimesele vabale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 60 000 eurot. Hüpoteegiga on vastavalt lepingule tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest.  Kolmas isik Ariling OÜ kui müüja ja kostja kui ostja olid eelnevalt 16.08.2011 sõlminud notariaalselt tõestatud vormis XXX korteriomandi võlaõiguslik müügileping (edaspidi leping), mille kohaselt tasus kostja kolmandale isikule korteriomandi ostu eest ja poolte kokkuleppel kanti kinnisasjale kostja kasuks eelmärge. Kostja ja kolmanda isiku Ariling OÜ vahel 16.08.2011 sõlmitud lepingu punkti 7.1 kohaselt toimub lepingu muutmine ja täiendamine notariaalselt tõestatud kokkuleppega (tl 35). TMS § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku

2-18-258 § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Asjas 3-2-1-64-12 tehtud otsuse punktis 12 on Riigikohus sedastanud, et täitedokumendiks oleva lepingu alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega avatakse materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendi üle. Vaidluse sisu ja tõendamiskoormise osas nendib Riigikohus järgmist: „Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.“ Sama otsuse punktis 19 on Riigikohus rõhutanud, et hüpoteeki ei või realiseerida tagatava nõudeta. Kohus leiab poolte poolt esitatust lähtudes, et esiteks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas 06.11.2014 kokkulepe pidi olema notariaalselt tõestatud või mitte (ja seega tühine või mitte) ning teiseks selle üle kas kostja nõue on selge või mitte, mistõttu peab kohus esmalt lahendama nõude olemasolu küsimuse ja teiseks nõude selguse küsimuse. Kostja nõude olemasolu Hageja on seisukohal, et kostja nõude aluseks oleva 06.11.2014 kolmepoolse kokkuleppe puhul on tegemist 16.08.2011 sõlmitud kolmanda isiku ja kostja vahelise notariaalselt tõestatud lepingu muutmise kokkuleppega, mis pidi 16.08.2011 lepingu punkti 7.1 kohaselt olema samuti notariaalses vormis ja mis on vormivea tõttu seega tühine ning hagejal kostja ees kohustusi ei ole. Hageja on esitanud ka seisukoha, et 06.11.2014 kokkuleppe oli 16.08.2011 lepingu muutmise eelleping, mis tuleneb nii kokkuleppe pealkirjast kui ka sisust ning et kuivõrd lepingu muutmine pidi olema notariaalselt tõestatud, pidi VÕS § 33 lg 2 kohaselt ka lepingu eelleping olema notariaalselt tõestatud, mistõttu on 06.11.2014 kokkulepe, kui notariaalse lepingu muutmise eelleping mis ei ole notariaalselt tõestatud, vormivea tõttu tühine. Lisaks eeltoodule on hageja leidnud juhuks, kui kohus leiab, et kokkulepe ei ole eelleping 16.08.2011 sõlmitud lepingu muutmiseks, et kokkulepe on 16.08.2011 sõlmitud lepingu lisa ja seega samuti eeltoodud alustel tühine. Samuti on hageja avaldanud seisukoha, et 06.11.2014 kokkuleppes kokku lepitud hageja poolt kolmanda isiku asemel kostjale raha tagastamine on kohustuste ülevõtmine, mis vastavalt VÕS § 11 lg 3 pidanuks samuti olema notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd leping oli notariaalselt tõestatud vormis. Viimaseks on hageja seisukohal, et hageja nõustumus tasuda kostjale 85 000 eurot ei olnud hagejapoolne deklaratiivne võlatunnistus, kuivõrd hagejal puudus kostja ees kohustus, mida deklaratiivse võlatunnistusega kinnitada. Kostja leiab, et hageja õiguslik seisukoht on ekslik. Kostja leiab, et 06.11.2014 kokkulepe ei pidanud olema notariaalselt tõestatud vormis. Lisaks on kostja seisukohal, et kokkulepe on hageja deklaratiivne võlatunnistus, kuivõrd sellest nähtub hageja nõustumus tasuda kostjale 85 000 eurot. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

2-18-258 VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. VÕS § 11 lg 3 sätestab, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 11 lg 4 sätestab, et kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. VÕS § 11 lg 5 sätestab, et kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates. AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kostja ja kolmanda isiku Ariling OÜ vahel 16.08.2011 sõlmitud AÕS § 119 lg 1 kohase lepingu punkti 7.1 kohaselt toimub ka lepingu muutmine ja täiendamine notariaalselt tõestatud kokkuleppega (tl 35). VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. VÕS § 33 lg 2 kohaselt juhul, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. TsÜS § 83 lg 1 ja lg 2 kohaselt on tehing nii seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise kui ka kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe Kohus leiab, et 06.11.2014 kokkulepe ei pidanud olema notariaalselt tõestatud vormis, kuivõrd see ei olnud 16.08.2011 kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu muutmise kokkulepe, ega muutmise eelleping ega ka lepingu lisa, põhjusel, et selles ei lepitud kokku eelnimetatud lepingu muutmist ega tulevikus muutmist. Samuti ei olnud hageja poolt kostjale raha tasumise kohustuse võtmise puhul tegemist 16.08.2011 lepingust tuleneva lepingulise kohustuse ülevõtmisega, mis tingiks notariaalse vormi nõude. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Sisuliselt on 06.11.2014 kokkuleppes kokku lepitud selles, et kostja eemaldab kinnisasjalt keelumärke, kolmas isik kohustub tagama hüpoteegi seadmise kostja kasuks, hageja maksab kostjale raha. Kohus leiab, et eeltooduga ei muudetud kuidagi 16.08.2011 lepingus kokku lepitut. Näiteks ei lepitud kokku, et kostja tasub kolmandale isikule kinnisasja omandamise eest mingi muu summa eelnevalt kokku lepitust, ei muudetud lepingus kokku lepitud tähtaegu ja muid asjaolusid jne. Eelnimetatud lepingu muutmise asemel sõlmisid hageja ja kolmas isik tegelikkuses hiljem eraldi omavahelise notariaalselt tõestatud võlaõigusliku lepingu sama kinnisasja omandamiseks. 06.11.2014 kokkuleppest aga ei nähtu ühtegi kokkulepet 16.08.2011 lepingu muutmiseks.

2-18-258 Kohus toob siinkohal eraldi välja, et kohtu hinnangul ei muutnud kostjapoolne nõustumus keelumärke eemaldamiseks 06.11.2014 kokkuleppes kuidagi 16.08.2011 kokku lepitut, kuivõrd peale 16.08.2011 lepingu sõlmimist oli keelumärge õigus, mis oli ainult kostja käsutada. Keelumärke kustutamine oli kostja enda vaba valik otsustada ja selle kustutamine ei muutnud 16.08.2011 lepingus kokku lepitut, kuivõrd 16.08.2011 lepingu kohaselt lepiti üksnes kokku, et kostja ostjana avaldab soovi ja kolmas isik müüjana nõustub keelumärke seadmisega kolmanda isiku kinnisasjale. Kostja saigi enda kasuks keelumärke ja edasi oli kostjal seaduslik (mitte lepinguline) õigus see enda soovi korral kustutada. Samuti ei muutnud hageja poolt võetud kohustus tasuda kostjale 85 000 eurot kohtu hinnangul 16.08.2011 kokku lepitut ning see ei kvalifitseeru ka 16.08.2011 lepingust tuleneva lepingulise kohustuse ülevõtmiseks, mis tingiks notariaalse vormi nõude, kuivõrd 85 000 eurot tasumine kostjale ei olnud lepingutingimus ja seejuures VÕS § 11 lg 3 kohaldub lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kuid kostjale kolmanda isiku poolt raha tagasimaksmise kohustus ei olnud mitte lepingust tulenev kohustus vaid seadusest tulenev kolmanda isiku kohustus. Samuti ei ole 06.11.2014 kokkuleppe puhul tegemist 16.08.2011 lepingu muutmise eellepinguga, kuivõrd 06.11.2014 kokkuleppes ei ole kokku lepitud mingisuguseid tulevikus sõlmitavaid 16.08.2011 lepingu muutmise tingimusi (mis oleks VÕS § 33 lõikele 1 kohane). Kokkuleppest ei nähtu millistel tingimustel lepingu muutmine toimub/millised tingimused on juba ette nö. „eellepingus“ kokku lepitud. Seejuures ei sõlmitud hiljem ka mingit eraldi 16.08.2011 lepingu muutmise lepingut. Viis kuidas pooled on otsustanud oma kokkuleppe pealkirjastada, ei tee kokkuleppest õiguslikult ühte või teistsugust lepingut, kui kokkuleppe sisu ei ole pealkirjaga kooskõlas. Samuti ei ole 06.11.2014 kokkuleppe puhul tegemist 16.08.2011 lepingu lisaga, kuivõrd nagu kohus on juba eespool selgitanud, ei käsitlenud 06.11.2014 kokkulepe 16.08.2011 lepingus kokku lepitud tingimuste muutmist. Seoses poolte vaidlusega selle üle, kas tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega või mitte, leiab kohus, et tegemist ei olnud deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd hagejal ei olnud eelnevalt mingit kohustust kostja ees, mille olemasolu tunnistada. Seega oli 06.11.2014 kokkulepe puhul kohtu hinnangul tegemist tavapärase kirjalikus vormis lepinguga, mille sisuks oli kolme isiku poolt üksteise suhtes endale erinevate kohustuste võtmine ning hageja kohustuseks oligi tasuda kostjale 85 000 eurot. Hageja ei ole kordagi eitanud, ega vastu vaielnud sellele, et ta lubas tasuda kostjale 85 000 eurot, vaid on esitanud vastuväited üksnes kokkuleppe vorminõuetele vastavuse osas. Kuivõrd kohus on eelpool otsuses leidnud, et 06.11.2014 kokkuleppe ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, ei ole kokkulepe seega vormi tõttu tühine, mistõttu on kostjal hageja vastu nõudeõigus 06.11.2014 kokkuleppe alusel. Kostja nõude selgus Kostja nõude suuruseks hageja vastu täitemenetluses nr 034/2017/2130 on 43 000 eurot. Hageja leiab, et käesoleval juhul puudub nõudel alus ja sellest lähtuvalt ka täpne arvestus. Kohus on eelpool otsuses leidnud, et kostja nõudel hageja vastu on alus, kuivõrd nõude aluseks olev kokkulepe, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale 85 000 eurot, ei ole tühine.

2-18-258 Samuti on kohtu hinnangul nõudel täpne arvestus, kuivõrd kostja nõude suurus hageja vastu oli kokkuleppe kohaselt 85 000 eurot ja kuivõrd hageja on kostjale juba tasunud 42 000 eurot (tõendatud kontoväljavõttega ning hageja ei ole vastava makse olemasolu ka vaidlustanud), on 43 000 eurot täpne nõue (85 000 – 42 000 = 43 000). Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud ja leiab, et täitemenetluses nr 034/2017/2130 hageja vastu sundtäitmiseks esitatud nõue eksisteerib ja seda nõutud summas, mistõttu jätab kohus hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud tsiviilasjas tagas kohus hagi oma 09.01.2018 kohtumäärusega, peatades hagi tagamise korras täitemenetluse kohtutäitur Kristiina Feinman täiteasjas nr 034/2017/2130 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kuivõrd kohus jätab käesoleva kohtuotsusega hagi rahuldamata, tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 kohaselt ka 09.01.2018 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetluse kohtutäitur Kristiina Feinman täiteasjas nr 034/2017/2130. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

2-18-258 Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.