1.A. J (hageja I) ja O. J (hageja II, koos hagejad) esitasid 6. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule hagi R. J (kostja, hagejate isa) vastu elatise võlgnevuse ja elatise väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks.
1.1.Hagiavalduse ja selle muudatuste kohaselt palus hageja I mõista kostjalt välja igakuine elatis 581 eurot 17 senti kuni õpingute lõpetamiseni gümnaasiumis, välja arvatud perioodil 1. septembrist kuni 30. oktoobrini 2017, mil kostjalt tuleks mõista hageja I kasuks välja elatis 729 eurot 5 senti kuus ortodontia ravikulude tõttu.
1.2.Hageja II palus mõista kostjalt välja igakuine elatis 541 eurot 82 senti õpingute lõpetamiseni gümnaasiumis.
1.3.Hagejad palusid kohtuotsuses määrata, et alates jaanuarist 2017 ja iga järgneva kalendriaasta jaanuarist suureneb kostja tasutav igakuine elatis automaatselt 28 euro võrra ühe hageja kohta.
1.4.Hagejad palusid mõista kostjalt välja elatisevõlgnevus perioodi 1. aprill 2015 kuni 6. jaanuar 2016 eest hageja I kasuks 2073 eurot 2 senti ja hageja II kasuks 2331 eurot 86 senti.
1.5.Hageja I palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 2753 eurot ja hageja II palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 2145 eurot 65 senti.
1.6.Hagejad palusid ülalpidamiskohustuse jagada vanemate vahel selliselt, et 1/3 jääks hagejate seadusliku esindaja E. J (hagejate ema) ja 2/3 kostja kanda, avaldades ka seisukohta, et esitatud tõendite alusel oleks põhjendatud ka ülalpidamiskohustuste jaotus 1/4 hagejate seadusliku esindaja ja 3/4 kostja kanda.
1.7.Hagiavalduse kohaselt lahutati Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015. a osaotsusega hagejate ema ja kostja abielu. Hagejad elavad ema juures. Kostja ei maksa elatist piisavalt ja teeb seda ebaregulaarselt. Hagejad on toonud hagis ja selle lisades välja enda vajadused ja kulutused. Kostja peab maksma elatist ka tagasiulatuvalt, sest ei ole seda teinud piisavas ulatuses. Kostja tekitas hagejatele kahju, kui ütles üles nende kasuks sõlmitud elukindlustuslepingud ja lasi enda kontole kanda lepingute alusel kogutud reservid.
2.Kostja palus kohtul rahuldada hagejate elatise nõue osaliselt, mõistes kostjalt hageja I kasuks välja igakuise elatise 247 eurot 96 senti ja hageja II kasuks 216 eurot 5 senti kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagejate elatise arvutuskäik ning viited tõenditele ei tõenda nõude suurust. Kostja hinnangul on ebaõige kohustada teda kandma ülalpidamiskulutustest rohkem kui 1/2, kuna kostja veedab lastega samuti aega, mille käigus teeb ta ka lastega seotud kulutusi. Kostja ei nõustunud elatise võlgnevuse ja kahju hüvitamise nõuetega.
3.Harju Maakohus rahuldas 9. detsembri 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis hageja I kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni täisealiseks saamiseni välja elatise 413 eurot 35 senti kuus, mis suureneb igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Kostjalt mõisteti välja ka täiendav elatis hagejale I ortodontia ravikulude kandmiseks perioodil 1. septembrist 2016 kuni 2(10)
2-16-135
30.oktoobrini 2017 iga kuu 147 eurot 89 senti. Maakohus mõistis hageja II kasuks alates
6.jaanuarist 2016 kuni täisealiseks saamiseni välja elatise 325 eurot 19 senti kuus, mis suureneb igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Kostjalt mõisteti välja kummagi hageja kasuks elatis tagasiulatuvalt 645 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Maakohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel maakohtu
12.jaanuari 2016. a kohtumääruse hagi tagamise kohta.
3.1.Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Menetluses on tõendatud, et kostja sissetulek (keskmiselt 4600 eurot kuus) ületab hagejate seadusliku esindaja sissetulekut (keskmiselt 662 eurot kuus) ligikaudu seitse korda. Seejuures ei nähtu esitatud tõenditest, et hagejate seadusliku esindaja muu varaline seisund oleks oluliselt parem kostja omast. Suuremas proportsioonis elatiste väljamõistmine ei aseta kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et elatisraha suurendamine kostja taotletust suuremas summas paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on vanemana kohustatud laste ülalpidamise kohustust täitma. Seetõttu tuleb vanemate ülalpidamiskohustus jaotada selliselt, et 1/3 jääb hagejate ema ja 2/3 jääb kostja kanda.
3.2.Kuivõrd esitatud nõuete kohaselt on laste vajadused miinimummäärast suuremad, tuleb teha kindlaks laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel.
3.2.1.Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kokkuvõtvalt on hagejale I vajaminev kulu ühes kuus kokku 695 eurot 5 senti. Hageja I ortodontia ravikulude kogumaksumuseks on 2662 eurot. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse jaotusest mõistis maakohus kostjalt hageja I kasuks välja elatise ühes kuus 413 eurot 35 senti (695,05 x 2/3−50 (lapsetoetus)). Lähtudes ülalpidamise kohustuse jaotusest, rahuldas kohus hagejate nõude suurendada hageja I elatist perioodil
1.septembrist 2016 kuni 30. oktoobrini 2017 ortodontia ravikulude võrra, suurendades elatist nimetatud perioodil iga kuu 147 euro 89 sendi võrra.
3.2.2.Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kokkuvõtvalt on hagejale II vajaminev kulu ühes kuus kokku 562 eurot 78 senti. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse jaotusest mõistis maakohus kostjalt hageja II kasuks välja elatise ühes kuus 325 eurot 19 senti (562,78 x 2/3 – 50 (lapsetoetus)).
3.2.3.Kuna 12. jaanuari 2016. a kohtumäärusega rahuldas maakohus osaliselt hagejate hagi tagamise avalduse (kohustades kostjat alates 6. jaanuarist 2016 kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni tasuma hagejate kasuks elatist kummalegi lapsele 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 215 eurot kuus), siis selgitas maakohus otsuses, et nimetatud perioodil tasutud elatis tuleb tasaarvestada.
3.2.4.Hagejad on taotlenud kohtult elatiste iga-aastast suurendamist 28 euro võrra kummagi hageja kasuks. Kostja on kohtult taotlenud elatiste suurendamist alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Seadus ei näe ette iga-aastast elatise suurendamist, kuid kostja on olnud nõus ja taotlenud kohtult elatise suurendamist igal aastal. Tarbijahinnaindeks näitab adekvaatselt teenuste ja kaupade hinnatõusu, mistõttu rahuldas kohus nõude elatiste iga-aastase suurenemise osas, sidudes elatise suurenemise tarbijahinnaindeksi tõusuga.
3.3.Maakohus jättis rahuldamata kahjuhüvitiste nõuded. Kostjal oli sõlmitud lepingute järgse kindlustusvõtjana õigus kindlustuslepingut igal ajal lõpetada ning soodustatud isikul oleks tekkinud õigus saada hüvitist vaid kindlustusjuhtumi saabumisel. 3(10)
2-16-135
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt. Kostja palus rahuldada hageja I hagi osaliselt ja välja mõista kostjalt igakuine elatis 244 eurot 10 senti, millele lisandub kohtuotsuse tegemise seisuga ortodontia kulu 33 eurot 28 senti kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Samuti palus kostja rahuldada hageja II hagi osaliselt ja välja mõista kostjalt igakuine elatis hageja II kasuks 210 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Kostja leidis apellatsioonkaebuses mh seda, et maakohus ei arvestanud kostja 30. septembril 2016. a esitatud tõendiga, et kostjal sünnib 2017. a aprillis uue abikaasaga laps. Samuti ei arvestanud maakohus sellega, et hagejate seaduslikule esindajale langev ülalpidamiskohustus jäi allapoole perekonnaseaduse (PKS) § 101 lgs 1 sätestatud alammäära. Hagejad leidsid vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
5.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtul uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb kostjalt hageja I kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 395 eurot 35 senti kuus, mis suureneb igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Hageja I kasuks tuleb välja mõista täiendav elatis ortodontia ravikulude kandmiseks perioodil 1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017 iga kuu 147 eurot 89 senti. Kostjalt tuleb hageja II kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni hageja II täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 313 eurot 73 senti kuus, mis suureneb igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded tagasiulatuva elatise saamiseks ja nõustus maakohtuga kahjuhüvitise välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Harju Maakohtu 12. jaanuari 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hagejatel ei ole õigust nõuda elatist praeguse kohtuotsuse sundtäitmisel Harju Maakohtu 12. jaanuari 2016. a hagi tagamise määruse alusel kostja tasutud ulatuses. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda.
6.1.Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust laste ülalpidamiskohustuse proportsiooni osas maakohtu otsust muuta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sissetulek oli maakohtu menetluse ajal ca 4500 eurot kuus ja hagejate emal ca 660 eurot kuus. Asjaolu, et kostja sissetulek on apellatsioonimenetluse ajal langenud endise tööandjaga sõlmitud töölepingu lõpetamise tõttu
3.veebruaril 2017 töölepingu seaduse § 79 järgi poolte kokkuleppel, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Töölepingu lõpetamise tõttu on kostja kontole 2. veebruaril 2017 laekunud 31 007 eurot, millest peaks olema võimalik töö otsimise ajal täita ülalpidamiskohustust. Laenu tagastamine 4. märtsil 2017 kostja praeguse abikaasa vanemale oli kostja enda otsustada ja see ei ole asjaoluks, mis saaks mõjuda ülalpidamiskohustuse täitmisele, kuna vanema kohustuseks on esmajärjekorras last ülal pidada Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, millest tuleneks, et ta ei ole võimeline oma oskustele ja kvalifikatsioonile vastavat tasuvat tööd leidma. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, millises ulatuses on lapsevanem võimeline sissetulekut saama, mitte ainult saadava sissetulekuga.
4(10)
2-16-135
6.1.1.Kostja apellatsioonkaebuse väited hagejate ema parema varandusliku seisundi kohta ei anna samuti alust teha maakohtust erinevat järeldust. Apellatsioonimenetluses esitatud tõendite järgi on ema igakuine keskmine netosissetulek mitte üle 1000 euro. Täiendava tulumaksuvabastuse tõttu saadava ca 30 euro kuus liitmine ema sissetulekule ei suurenda tema sissetulekut määrani, mis annaks aluse proportsiooni muuta. Ühisvara jagamisel jäi emale kinnistu Tallinnas, kuid seda kasutab ema koos hagejatega igapäevaselt elamiseks ja sellelt ei ole võimalik saada tulu, millest katta laste vajadusi.
6.1.2.Apellatsioonimenetluse ajal on kostjal sündinud 24. aprillil 2017 laps, keda kostja on kohustatud ülal pidama. Kostja ei ole 24. aprillil 2017 sündinud lapse kohta esitanud asjaolusid, millest saaks tuvastada, milline võiks olla kostja kulu vastsündinu ülalpidamise kohustuse täitmiseks. Ainuüksi lapse sünd ei anna alust hagejatele elatise väljamõistmiseks vähemas määras või teises proportsioonis. Riigikohus on rõhutanud, et vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, millised on tema iga lapse vajadused ja tema võimalused nende rahuldamiseks. Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis ei tulene uue lapse sünnist mitte ainult kostja kohustus last ülal pidada, vaid oluline on ka see, millises määras kannab lapse kulud tema ema. Kostja ei ole selliseid asjaolusid kohtule esitanud. Väljamõistetud elatise aluseks olevate asjaolude muutumisel on kostjal õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 järgi hagi väljamõistetud elatise muutmiseks.
6.2.Ringkonnakohus kontrollis järgnevalt hagejate vajaduste katmiseks vajalike kulutuste suurust apellatsioonkaebuste väidetest lähtuvalt. Ringkonnakohus leidis, et hageja I osas tuleb vajalikke ja põhjendatud kulusid kuus vähendada 52 euro 1 sendi võrra ja hageja II vajalikke põhjendatud kulutusi 42 euro 59 sendi võrra. Seega kulub hageja I igakuiste tavapäraste vajaduste katteks 643 eurot 2 senti ja hageja II osas 520 eurot 59 senti. Maakohus on ebaõigesti arvanud riigi makstava peretoetuse (lastetoetuse) maha juba väljamõistetavast elatisest. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejate seaduslik esindaja saab kummagi lapse eest peretoetust 50 eurot, mis tuleb arvestada laste vajaduste katteks, ja elatise arvestamisel tuleb lugeda hageja I igakuiste vajaduste katmiseks tehtavaks põhjendatud vanematepoolseks kuluks 593 eurot 2 senti (643,02-50) ja hageja II osas 470 eurot 59 senti (520,59-50). Arvestades, et kostja peab kandma hagejate kuludest 2/3, on hageja I kasuks väljamõistetava igakuise elatise suurus 395 eurot 35 senti ja hageja II kasuks väljamõistetava igakuise elatise suurus 313 eurot 73 senti.
6.3.Hageja I ortodontia ravikulude suuruse, s.o 2662 eurot, osas ei ole kostja maakohtu ostust vaidlustanud, kuid ta leiab, et maakohus on teinud otsuses arvutusvea ja lisaks tuleks kulu jagada perioodile kuni hageja I täisealiseks saamiseni, mitte ühe aasta peale. Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis märkinud ebaõigesti, et ortodontia ravikulu tuleb tasuda kostjal 14 kuu jooksul, kuid põhjenduste ps 19 on kulu jagatud 12 kuuga ja põhjendatud, et tasuda tuleb 12 kuu jooksul. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. Täiendava elatise väljamõistmine alates kohtuotsuse jõustumisest ei ole põhjendatud, kuna ravi tuleb lapsele osutada kohe ja ka vastavad kulud kanda.
6.4.Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hagejate kasuks tagasiulatuva elatise. Maakohus on poolte esitatud asjaoludest ja tõenditest teinud ebaõiged järeldused nõude osalise rahuldamise eelduste olemasolu kohta. Muu hulgas arvestades kostja töölepingu lõppemist ja peresse uue lapse sündi, oleks tagasiulatuva elatise väljamõistmine talle ka liiga koormav ja võiks mõjuda tema igapäevasele toimetulekule. 5(10)
2-16-135
6.5.Kahju hüvitamise nõuded on maakohus jätnud õigesti rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada kostjalt väljamõistetud elatise suuruse osas. Kostja palub rahuldada hagi osaliselt ja mõista hageja I kasuks välja igakuine elatis perioodil 6. jaanuarist 2016 kuni 3. veebruarini 2017 358 eurot 2 senti kuus ja alates 3. veebruarist 2017 296 eurot 51 senti kuus, millele lisandub ortodontia kulu 110 eurot 92 senti kuus perioodil
1.septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017. Hageja II kasuks palub kostja välja mõista igakuine elatis perioodil 6. jaanuarist 2016 kuni 3. veebruarini 2017 235 eurot 59 senti kuus ja alates
3.veebruarist 2017 235 eurot 30 senti kuus. Kostja palub hagejatelt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1122 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.
7.1.Kaebuse järgi ei vaidlusta kostja hagejate igakuiste vajalike kulude suurust, kuid hagejate ema osaluskohustus mõlema hageja ülalpidamiseks jääb kohtute määratud elatise proportsioonist tulenevalt alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud miinimummäära. Hageja I osas 37 euro 33 sendi võrra ja hageja II osas 79 euro 14 sendi võrra. Kumbki vanem peab elatist võimaldama aga vähemalt miinimumi ulatuses. Pealegi ei ole hagejad taotlenud elatise vähendamist alla miinimummäära. Kostja on nõus proportsiooniga 1/3 ja 2/3 enne 3. veebruari 2017 makstava elatise osas.
7.2.Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ainuüksi kostja uue lapse sünd ei anna alust elatise väljamõistmiseks vähemas määras või teises proportsioonis. Lapse sünni faktist piisab, et kostjal tekiks lapse vastu igakuine kohustus vähemalt 235 euro ulatuses.
7.3.Ringkonnakohus ei ole arvestanud sellega, et hagejate emale kuulub kinnistu väärtusega 230 000 eurot. Kui sellest lahutada laenukohustuse jääk 169 945 eurot 64 senti, jääb vara positiivseks väärtuseks 60 054 eurot 36 senti. Kostja kinnistul aga pole positiivset väärtust. Samuti on hagejate ema sissetulek vähemalt 923 eurot kuus, millele lisanduvad boonused, kostja sissetulek pärast töölepingu lõpetamist on aga ainult ca 1043 eurot kuus, sedagi Eesti Töötukassa otsuse kohaselt üksnes kolme kuu vältel perioodil 17. veebruar kuni 27. mai 2017.
7.4.Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostja töölepingu lõpetamisel saadud ühekordse hüvitise abil täitis kostja oma varasemaid kohustusi, mis tal olid uue abikaasa vanemate vastu (tasudes 26 000 eurot).
7.5.Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsuses kostja kohta ühekülgselt ja diskrimineerivalt märgitut (elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, millises ulatuses on lapsevanem võimeline sissetulekut saama, mitte ainult saadava sissetulekuga) tuleks kohaldada ka hagejate ema suhtes. Hagejate ema on kõrgharidusega ning võimeline saama suuremat sissetulekut.
7.6.22. novembril 2017 esitas kostja Riigikohtule seisukoha, mille kohaselt on kostja alates
1.juunist 2017 kuni 26. oktoobrini 2017 töötanud kindlustusmaaklerina põhipalgaga 1944 eurot (neto) kuus. Alates 30. oktoobrist 2017 on kostja registreeritud töötuna ja tema sissetulek kuni
12.juulini 2018 on ca 1043 eurot kuus. Kuna see sissetulek on hagejate ema sissetulekust väiksem, tuleb elatise maksmise kohustus jagada võrdselt. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mille kohaselt teenib kostja kogu elu jooksul kõrget palka.
8.Hagejad leiavad vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hagejad paluvad kostjalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 384 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. 6(10)
2-16-135
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada praeguse otsuse resolutsioonis näidatud ulatuses. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kassatsioonkaebuse on esitanud üksnes kostja, kes vaidlustab ringkonnakohtu otsust osaliselt. Kostja ei ole nõus elatise väljamõistmisega sellises ulatuses, nagu seda tegi ringkonnakohus. Ülejäänud osas ei ole kostja ega hagejad otsust vaidlustanud. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud vaidlustamata osas, mis nähtub praeguse otsuse resolutsioonist.
11.Kolleegium peatub esmalt kassatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad ülalpidamiskohustuse proportsiooni.
11.1.PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 22 ja seal viidatud varasemaid lahendeid).
11.2.Praeguses asjas on hagejad taotlenud kõrvalekaldumist võrdsetes osades ülalpidamise andmise kohustusest, kuna hagejaid praegu kohtus seadusjärgselt esindava ema ja kostjast isa varaline seisund olevat erinev: isa varaline seisund olevat oluliselt parem. Kohtud on hagejatega nõustunud, tuginedes PKS § 105 lgle 3. Kolleegiumi hinnangul on kohtud lisaks PKS § 105 lg 3 valele kohaldamisele jätnud alusetult tähelepanuta PKS §s 102 sätestatu (vt viimase kohta otsuse p 11.6).
11.3.Maakohus on ülalpidamiskohustuse jaotuse eeldusliku võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud eelkõige seetõttu, et hagejate ema sissetulekud on ligikaudu seitse korda väiksemad kui kostja omad. Täiendavalt on maakohus leidnud seda, et hagejate ema muu varaline seisund ei ole oluliselt parem kostja omast. Kuigi maakohus on seda järeldust tehes viidanud tõenditele ainult üldiselt, mitte konkreetsetele tõenditele, tähendab see lause, et hagejate ema muu varanduslik seisund on kostja omast kohtu arvates mõnevõrra parem. Millises ulatuses parem, maakohtu otsusest ei selgu. Siiski ei ole maakohus kokkuvõttes PKS § 105 lgt 3 rikkunud, kuna tuvastatud asjaoludel oli hagejate ema sissetulek kostja sissetulekutest oluliselt väiksem, mida ei tasakaalustanud muu varaline seisund.
11.4.Erinevalt maakohtu otsusest ei selgu ringkonnakohtu otsusest hagejate ema halb varaline seisund võrreldes kostja varalise seisundiga, mis annaks alust ülalpidamiskohustuse võrdse jaotuse põhimõttest kõrvale kalduda. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et hagejate ema sissetulek on võrreldes maakohtu menetluse aegse perioodiga hoopis märkimisväärselt suurenenud. Kostja omakorda on ringkonnakohtule esitanud tõendid selle kohta, et tema sissetulek on töö kaotamise tõttu võrreldes varasemaga oluliselt langenud. Ringkonnakohus on viimase väite kohta vaid üldsõnaliselt öelnud, et kostjal on võimalik töö otsimise perioodil jätkata väljamõistetud ulatuses elatise tasumist töösuhte lõppemisel saadud ühekordse hüvitise abil. Ringkonnakohus pidanuks jaotama ühekordse hüvitise summa mõtteliselt selle saamisele järgnevate kuude peale ning 7(10)
2-16-135
arvestama ka sellega, et ühekordse hüvitise abil peab kostja võimaldama ülalpidamist ka endale ja sündinud uuele lapsele (vt viimases osas ka otsuse p 12). Kostja sissetulek on Riigikohtule esitatud info ja tõendite kohaselt ka praegusel ajal oluliselt väiksem sellest, millest lähtus maakohus elatise proportsiooni määrates.
11.5.Samuti ei pruugi olla piisav ringkonnakohtu seisukoht hagejate ja nende ema elukohaks olevalt kinnistult tulu saamise võimatuse kohta. See järeldus võib olla iseenesest õige, kuid kui küsimus on selles, kas on alust kalduda kõrvale võrdses ulatuses ülalpidamise andmise kohustusest (PKS § 105 lg 3), siis tuleb arvestada, kas konkreetse elukoha omamine ja ülalpidamine on mõistlikus suhtes praegusel juhul hagejate ja nende ema vajadustega. Eelduslikult ei saaks hagejate ema tugineda sellele, et kuna ta ei suuda elukohaks olevat kinnistut ülal pidada, siis peaks seda tegema kostja lastele proportsionaalselt suurema elatise tasumisega. Selles küsimuses peaksid hagejate ema ja kostja ennast asetama mõtteliselt olukorda, mil nende kooselu ei oleks katkenud ja nad peaksid koos elukoha kulusid tasuma olukorras, mil perekonna sissetulek on tuntaval määral vähenenud. Sellisel juhul pole välistatud seegi, et tuleb kaaluda, kas muutunud olukorras on hagejate isal ja emal võimalik tagada hagejatele varasem elulaad (vt ka mõneti sarnases vaidluses tehtud Riigikohtu 19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3211517, pd 11, 12), sh nt soetada lastele vajalikuks elupaigaks odavam eluase (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3216913). Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. Kokkuvõttes tuleb ringkonnakohtu otsus eespool nimetatud rikkumiste tõttu tühistada. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh eespool viidatud tõendeid hinnates otsustama elatise proportsiooni küsimuse uuesti.
11.6.Kohtute järeldused vanemate ülalpidamiskohustuse jaotamise kohta võivad olla viinud PKS § 102 lg 2 rikkumise kaudu ka selleni, et hagejate ema võib PKS § 101 lgst 1 kõrvalekalduvalt pidada hagejaid ilma mõjuva põhjuseta ülal seadusjärgsest miinimumist väiksemas ulatuses. PKS § 102 lgt 2 on kolleegiumi hinnangul võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. Kohtutel tuleks vajalikel juhtudel selguse huvides TsMS § 3401 lg 1 kaudu võimaldada hagejatel esitada seisukoht, kas nad soovivad, et ema peaks neile ülalpidamist võimaldama vähemas määras, kui seda näeb ette PKS § 101 lg 1. Riigikohus on leidnud, et PKS § 102 lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.2). Maakohtu otsusest ei nähtu viidet PKS § 102 lgle 2 ega põhjendusi selle kohta, et hagejate emal on mõjuv põhjus ülalpidamise andmiseks miinimummäärast väiksemas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi maakohtu tuvastatud hagejate ema ja kostja sissetulekute suur ebavõrdsus olla mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses. Nimelt ei sisalda maakohtu selline seisukoht tegelikult järeldust hagejate ema sellise halva varalise seisundi kohta, mis ei võimalda tal elatist anda miinimummääras. Maakohtu seisukoht tähendab ainult seda, et kostja majanduslik seisund on hagejate ema seisundist oluliselt parem, millest võiks ka seadusega vastuolus olevalt ja ekslikult järeldada, et kostja võiks lapsi ka üksinda ülal pidada, kuna tema sissetulek seda võimaldab. Ka ringkonnakohtu lahendist ei selgu hagejate ema halb varanduslik seisund, vt eespool otsuse p 11.4, ega põhjendusi PKS § 102 lgs 2 nimetatud mõjuva põhjuse olemasolu kohta. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kui asja uuel läbivaatamisel PKS § 102 lg 2 alusel tehtava analüüsi kaudu peaks selguma, et hagejate emal ei ole mõjuvat põhjust anda elatist seadusjärgsest miinimummäärast väiksemas määras, siis tuleb elatise proportsiooni vastavas ulatuses muuta. 8(10)
2-16-135
12.Järgmisena peatub kolleegium kassatsioonkaebuse väitel, et ringkonnakohus pidanuks arvestama kostja uue lapse sünniga.
12.1.Kolleegium nõustub selle väitega ja märgib järgmist. Kostja on juba maakohtu menetluse vältel 30. septembril 2016 andnud maakohtule ja hagejatele teada oma kolmanda lapse sünnist eelduslikult 20. aprillil 2017 (VI kd, tl 79). Riigikohus on mitmes lahendis TsMS § 230 lgd 3−5 tõlgendades leidnud, et lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3212115, p 11 ja seal viidatud varasemaid lahendeid). Mitmetes Riigikohtu lahendites on leitud ka seda, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3212115, p 14 ja seal viidatud varasemaid lahendeid). Seega pidanuks maakohus kostjale selgitama, et kui menetlus ei ole lapse sündimise ajaks lõppenud, tuleb kostjal pärast lapse sündimist kohtule esitada lapse sündi tõendav dokument ning tõendada lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused, kui need on PKS § 101 lgs 1 sätestatust suuremad.
12.2.Apellatsioonimenetluses teatas kostja enne kohtuistungit lapse sünnist (VIII kd, tl 253) ning esitas ka sünnitõendi. Kohtuistungil kordas kostja lapse sündimise fakti ning teatas lisaks, et tal kulub sündinud lapse ülalpidamiseks 250 eurot, nagu ta ka teistele lastele (hagejatele) elatiseks pakub (VIII kd, tl 264 jj).
12.2.1.Kolleegiumi hinnangul ei olnud ringkonnakohtul sellises olukorras menetluslikku takistust kostjal uue lapse sünniga arvestada. Uue lapse (tulevase) sünni kui asjaolu oli kostja esile toonud juba maakohtu menetluses ning kuna laps sündis alles ringkonnakohtu menetluse ajal, ei saanud ta ka varem esitada tõendit lapse sünni kohta. Sellisel juhul ei rakendata TsMS § 652 võimalikke piiranguid apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamise kohta.
12.2.2.Ringkonnakohus pidanuks andma kostjale tähtaja, mille jooksul esitada tõendid selle kohta, millised on kostja kulutused sündinud lapsele. Kuna kostja väitis need olevat suuremad (250 eurot kuus) kui tol hetkel kehtinud miinimummäär ühe vanema kohta (235 eurot kuus), tuli kostjal suuremaid kulutusi tõendada. Lapsele tehtavate kulutustega arvestamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi nii elatise suuruse kui ka ülalpidamiskohustuse proportsiooni osas ning see on ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus.
12.2.3.Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus on arvestanud kostja uue lapse sündi hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise põhjenduste juures, oli tagasiulatuva elatise nõue ühekordne ning mitte väga suur summa (2 × 645 eurot).
12.2.4.Kolleegium märgib, et õige ei ole ringkonnakohtu poolt tähelepanu juhtimine TsMS §le 459, mis võimaldaks ringkonnakohtu arvates kostjal esitada elatise vähendamise hagi. Nimelt on TsMS § 459 alusel esitatava hagi üheks eelduseks see, et hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kostja vastuväite esitamise alus (uue lapse sünd ja eelduslikult sellega kaasnevad kulutused) on praegu aga tekkinud juba enne asja arutamise lõpetamist ja ta on vastava vastuväite ka lubatavalt (vt praeguse otsuse p 12.2.1) esitanud. Lisaks võimaldab TsMS § 459 lg 2 9(10)
2-16-135
varasemat otsust üldjuhul muuta (täpsemalt: muuta edaspidi makstava elatise suurust) alles alates uue hagi esitamise ajast, mis sisuliselt tähendaks, et kostja pidanuks esitama uue hagi samal ajal kassatsioonkaebuse esitamisega, mille ta esitas lootuses, et ringkonnakohtu otsus tühistatakse.
13.Kolleegium nendib kassatsioonkaebusega nõustuvalt, et lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud.
14.Kolleegium märgib, et pooled peaksid sõlmima menetluses kompromissi, selle asemel et jätkata pikalevenivat ja kulukat ning kohati väiklasena näivat vaidlust, mh nt selle üle, kas laste hambaharjadele ja -pastale kulub kuus 6 eurot 25 senti või mingi muu summa. Pooled on menetluses kulutanud lepingulistele esindajatele märkimisväärse summa, mida nad saanuksid kasutada oma laste ülalpidamiseks. Lisaks märgib kolleegium, et hagejate vanemad käituksid ausalt ja mõistlikult, kui teataksid teineteisele (ja pooleliolevas menetluses ka kohtule) asjaoludest, mis võimaldaksid neil ülalpidamise andmise kohustust täita senisest suuremal määral, nt olulise palgatõusu tõttu. Praeguses asjas esitas kostja kassatsioonkaebuse Riigikohtule 19. juulil 2017, kuid ei avaldanud selles pahatahtlikult või hooletusest asjaolu, et alates 1. juunist 2017 on tema töötasu 1944 eurot (neto) ehk peaaegu kaks korda kõrgem kui ringkonnakohtu menetluse ajal. Sellise töötasu avalikustas kostja Riigikohtule alles 22. novembril 2017 esitatud seisukohtades, kui ta oli jälle töölt vabastatud ega saanud enam nimetatud tasu. Kolleegium märgib ka seda, et seaduses ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. Kuna aga maakohtu otsuses tuvastatust võib järeldada, et pooled saavutasid selles küsimuses kokkuleppe, ei ole alust otsuseid selles osas tühistada.
15.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon. Villu Kõve
10(10)
Jaak Luik
Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.