Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.11.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-18489
Tsiviilasi
AP hagi XXX (SA) vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XXX SA apellatsioonkaebus AP vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 23 232.99 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 48 309.81 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuapellant AP, lepinguline esindaja Reimo Mets Kostja/apellant/ XXX SA, lepinguline esindaja Gaabriel Tavits
Menetluse liik
Kohtuistung 01.11.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ületunnitöö tasu ja sellelt arvestatava viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AP hagi ületunnitöö tasu ja sellelt arvestatava viivise saamiseks rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Maakohtu otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Keelduda AP hagi menetlusse võtmisest AP ebavõrdse kohtlemise tulemustasu määramata jätmisega võrreldes sama grupi teiste töötajatega tuvastamise nõudes; 2) Jätta XXX SA 10.11.2016 taotlus 07.11.2016 toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata; 3) Rahuldada osaliselt AP hagiavaldus XXX SA vastu;
4) Tuvastada, et 18.11.2015 XXX SA poolt AP-le tehtud töölepingu nr 2004 APIK erakorraline ülesütlemise avaldus on tühine ning lugeda tööleping lõppenuks 16.02.2016 TLS § 107 lõike 2 ja § 97 lõike 2 punkti 4 alusel; 5) Välja mõista XXX SA-lt AP kasuks TLS § 109 lõike 1 alusel hüvitis 20 363.88 eurot (netos); 6) Välja mõista XXX SA-lt AP kasuks viivis põhinõude 20 363.88 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni; 7) Välja mõista XXX SA-lt AP kasuks tasu valveaja eest summas 791 eurot (neto) ajavahemiku 01.08.2015-23.11.2015 eest; 8) Välja mõista XXX SA-lt AP kasuks viivis põhinõude 791 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 23.11.2015 kuni põhinõude täitmiseni; 9) Jätta rahuldamata AP nõue XXX SA-lt tasu ületunnitöö eest ja sellelt arvestatava viivise saamiseks; 10) Parandada pärast kohtuotsuse jõustumist töötamise registris andmed töölepingu nr 2004 APIK lõpetamise kuupäeva ja töösuhte lõpetamise õigusliku aluse osas ja märkida töölepingu lõpetamise kuupäevaks 16.02.2016 ja töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 107 lõike 2 ja § 97 lõike 2 punkt 4; 11) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtutes jätta poolte endi kanda.
3.XXX SA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.AP vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Keelduda vastu võtmast 08.11.2017 apellandi poolt esitatud allkirjastamata menetlusdokumenti pealkirjaga „Sündmuste lühikronoloogia“.
7.Mõista AP-lt välja riigituludesse maakohtus ja apellatsiooniastmes tasumata riigilõiv kokku 852.50 eurot.
8.Mõista XXX SA-lt välja riigituludesse maakohtus ja apellatsiooniastmes tasumata riigilõiv kokku 222.50 eurot.
9.Kohtuotsus tuleb riigilõivu tasumise osas täita 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest ja tasumisega viivitamise korral tuleb kohustatud isikutel tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
10.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.08.12.2015 esitas hageja (edaspidi ka töötaja, vastuapellant) maakohtule hagi kostja (edaspidi ka tööandja, XXX, apellant) vastu töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ning hüvitiste ja saamata töötasu saamiseks (hagiavalduse terviktekst t IX kd lk 2-26).
2.Kokkuvõtlikult palus hageja: 1) tuvastada tööandja poolt 18.11.2015 töölepingu ülesütlemise tühisus ja lugeda leping lõppenuks 23.11.2015; 2) mõista kostjalt välja õiglane hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest minimaalselt 3 kuu keskmise töötasu ulatuses 10 181.94 eurot (neto) (töölepinguseaduse (TLS) § 109 lõike 1 esimene lause), kuid arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 109 lõike 1 teine lause), vähemalt 6 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 20 363.88 eurot (neto) või kohtu poolt määratavas muus õiglases summas, samuti rakendada nõude väljamõistmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates 23.11.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni; 3) mõista kostjalt välja TLS § 100 lõike 5 alusel töölepingu ülesütlemisega vähem ette teavitatud aja eest hüvitis 85 päeva eest (TLS § 97 lõike 2 kohaselt) 13 629.75 eurot (neto), samuti rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates kohtusse pöördumisest 08.12.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni või, alternatiivselt, suurendada täiendavalt hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 109 lõike 1 teise lause alusel 13 629.75 euro (neto) võrra ja rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates 08.12.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni; 4) mõista kostjalt välja saamata töötasu valveaja eest perioodil 23.11.201223.11.2015 7560 eurot (neto), rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates 23.11.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni või, alternatiivselt, suurendada täiendavalt hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 109 lõike 1 teise lause alusel 7560 euro (neto) võrra ja rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates 08.12.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni; 5) mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu ületunnitöö eest kokku 41 888 eurot (neto) ja rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära alates 23.11.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni; 6) kohustada tööandjat muutma töötajate registris töölepingu lõpetamise kohta tehtud märget (TLS § 88 lõike 1 punkt 5), lähtudes töölepingu lõpetamisest kohtuotsuse alusel TLS § 107 kohaselt.
Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja rikkus olulisel määral tööandja juures kehtivaid julgeoleku- ja turvalisuse nõudeid, aidates kaasa kolleegile väljastatud isikukaitsevahendi vargusele ning seades ohtu hageja vara säilimise. Lisaks esitas hageja valeandmeid temaga kaasas olnud isiku kohta. Töötajale anti võimalus
selgitada toimunut, kuid ta jäi kindlaks algsele seisukohale. Hagejat teavitati töölepingu lõpetamise alustest ja asjaoludest.
4.Hageja lõi olukorra, kus tekkis kahju tööandja varale (omastamine KarS § 201 mõistes). Toimus tööandja hoonest esemete omastamine (TLS § 88 lõike 1 punkt 5) ning olukorra loomine tööandja varale kahju tekkimiseks (TLS § 88 lõike 1 punkt 7). Töötaja rikkus korduvalt kehtivat kulglasüsteemi korda, tegutses omavoliliselt ja reegleid järgimata. Samuti tõi töötaja kehtivat korda rikkudes tööandja administratiivalale kolmanda isiku ja jättis ta järelevalveta. Sellises olukorras leidis tööandja, et töösuhe tuleb lõpetada esimesel võimalusel. Töötajale anti pärast hoiatuse tegemist võimalus käitumist parandada ning selgitada, kuidas toimus intsident tööpükstega ning miks ja missugustel alustel viibis rangelt piiratud liikumisalaga territooriumil kolmas isik. Töötaja jätkas tõele mittevastavate andmete esitamist kolmanda isiku staatuse kohta, väites, et tegemist on inimesega „organitest“. Seoses sellega kaotas töötaja tööandja silmis usalduse.
5.Hageja nõuab etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest keskmist töötasu 90 kalendripäeva eest. Kostjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamise tähtaega järgimata. Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigus saada hüvitist. Kui kohus peaks tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse, kaotab hageja samuti õiguse saada hüvitist tähtaja mittejärgmise eest, sest seda hüvitist on võimalik saada üksnes siis, kui ülesütlemine on õiguspärane. Kui hageja nõuab hüvitist enam kui 3 kuu keskmise töötasu suuruses, peab ta tooma esile tekkinud kahju ning sellega seotud muud nõudmised. Samuti peab hageja esile tooma, mis on need olulised põhjused, miks ta peaks saama hüvitist rohkem, kui seaduses ettenähtud 3 kuu eest. Hageja ei ole nimetatud põhjuseid esile toonud.
6.Juhul, kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, soovib tööandja lepingu lõpetada tulenevalt TLS § 107 lõikest 2.
7.Hageja ületunnitöö tasu nõue on tõendamata. Hagejale oli töötamise ajal kompenseeritud ületunnitöö vaba aja andmisega. Hageja ei pidanud kinni kehtestatud tööajast ja läbi aastate oli probleeme töödistsipliiniga. Hagejal oli juurdepääs tööandja territooriumile ja ruumidesse 24h ööpäevas ja ta võis territooriumil viibida ka mitte tööülesannete täitmise tõttu. Ületunnitöö tegemiseks pidi olema tööandja korraldus. Hageja ei esitanud töösuhte kehtivuse ajal kostjale taotlust ületunnitöö rahaliseks kompenseerimiseks.
8.Valveaeg ei ole töö- ega puhkeaeg. Sellest tulenevalt ei ole tasu valveaja eest kvalifitseeritav töötasuna, millele laieneb aegumistähtaeg 3 aastat. Valveaja eest makstavale tasule laieneb 4-kuuline aegumise tähtaeg. Sellest tulenevalt on hageja valvetasu nõue perioodi eest enne augusti 2015 aegunud. Ka ei ole valveaega tööandja juures kehtestatud. Töölepingus lepiti kokku võimalikus valmisolekus ületunnitöö tegemiseks, milles tuleb eriolukorra tekkides eraldi kokku leppida. Töötajate omavahelist kokkulepet, kellele eriolukorras helistatakse, ei saa pidada valveajaks. Töötajatel on küll kohustus hoida tööandja tagatud sim-kaart töövalmis, kuid see ei tähenda, et töötajad peavad alati tööandja korraldusi järgima. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus tegi 07.12.2016 otsuse, millega:
1) keeldus hagi menetlusse võtmisest hageja ebavõrdse kohtlemise tuvastamise nõudes seoses tulemustasu määramata jätmisega võrreldes sama grupi teiste töötajatega; 2) jättis kostja 10.11.2016 taotluse 07.11.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata; 3) rahuldas osaliselt hagi ja: 3.1 tuvastas, et 18.11.2015 töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on tühine ning luges töölepingu lõppenuks 16.02.2016 TLS § 107 lõike 2 ja § 97 lõike 2 punkti 4 alusel; 3.2 mõistis kostjalt hagejale välja TLS § 109 lõike 1 alusel hüvitise 20 363.88 eurot (neto) ja viivise põhinõude 20 363.88 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.02.2016 kuni põhinõude täitmiseni; 3.2 mõistis kostjalt hagejale välja tasu valveaja eest 791 eurot ajavahemiku 01.08.201523.11.2015 eest ja viivise põhinõude 791 eurot (neto) tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 23.11.2015 kuni põhinõude täitmiseni; 3.3 mõistis kostjalt hagejale välja tasu ületunnitöö eest 347.19 eurot (neto) ja viivise põhinõude 347.19 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 23.11.2015 kuni põhinõude täitmiseni; 3.4 määras parandada pärast otsuse jõustumist töötamise registris andmed töölepingu lõpetamise kuupäeva ja töösuhte lõpetamise õigusliku aluse osas ning märkida lepingu lõpetamise kuupäevaks 16.02.2016 ja töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 107 lõige 2 ja § 97 lõige 2 punkt 4; 3.5 jättis menetluskulud poolte endi kanda.
10.21.04.2016 esitas hageja täiendava nõude, milles palub tuvastada tema ebavõrdne kohtlemine tulemustasu määramata jätmisega võrreldes sama grupi teiste töötajatega (t V kd lk 180). 22.08.2016 eelistungil juhtis kohus tähelepanu tuvastusnõude puudustele. 15.09.2016 terviktekstis hageja nimetatud nõuet enam ei esitanud ning kinnitas 07.11.2016 istungil, et ei soovi nimetatud nõude menetlemist käesolevas menetluses. Kuna hageja puuduseid ei kõrvaldanud ning teatas, et ei soovi nõude menetlemist, ei ole hageja eesmärk (s.o esitatud nõude menetlemine) enam täidetav ning nõue tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõike 2 punkti 2 alusel menetlusse võtmata.
11.Kostja esitas 10.11.2016 taotluse 07.11.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja palus jätta taotluse rahuldamata. Kohus ei pidanud protokolli parandamist põhjendatuks. Protokoll ei ole stenogramm ning kajastab kohtu hinnangul õigesti istungi käiku ning selles on istungil väljendatut kajastatud piisavas ulatuses.
12.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: - 23.12.2003 sõlmiti hageja ja kostja vahel tööleping nr 2004 APIK (t I kd lk 19-22; muudatused lk 23, 25); - 07.10.2015 koostas tööandja hagejale hoiatuse töölepingu ülesütlemise kohta TLS § 88 lõike 1 punktide 5 ja 7 alusel (t I kd lk 27); - 18.11.2015 esitas tööandja hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks alates 23.11.2015 TLS § 88 lõike 1 punktide 5 ja 7 ning § 97 lõike 3 alusel (t I kd lk 26).
13.Hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja lugeda leping lõppenuks 23.11.2015. Kostja on seisukohal, et leping öeldi üle seaduse kohaselt.
14.Kohus viitas TLS § 104 lõikele 1, §-le 87 ja § 97 lõike 2 punktile 4. Puudub vaidlus, et töötaja katkematu tööstaaž kostja juures on alates 01.04.2003, seega rohkem kui 10a.
Ülesütlemise teatise kohaselt lõpetas kostja töösuhte TLS § 88 lõike 1 punktide 5 ja 7 ning TLS § 97 lõike 3 alusel (t I kd lk 26). Kostja on märkinud, et leping lõpeb 23.11.2015. Kui tööandja ütleb töölepingu üles TLS § 88 lõike 1 alusel, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97 lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta TLS § 97 lõike 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. TLS § 97 lõike 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-172-14, punkt 12).
15.Kohus on seisukohal, et tööandja ei tõendanud asjaolusid, mis ei võimaldanud tal järgida seadusega kehtestatud ülesütlemise tähtaega ja võimaldasid tal TLS § 97 lõike 3 alusel öelda leping üles eelneva etteteatamiseta. Kostja tugines mh sellele, et hageja osales kolleegi töörõiva ebaseaduslikus omastamises KarS § 201 mõistes. Selleks, et tööleping eeltoodud alusel üles öelda, peab hageja olema nimetatud teo toime pannud. Selleks pidi tööandja töölepingu ülesütlemisel vastavad asjaolud tuvastama. Kostjal tuli ka kohtule vastavad asjaolud välja tuua. Kohus selgitas kostjale, et omastamine kujutab endast tulenevalt KarS § 15 lõikest 1 tahtlikku kuritegu, mistõttu saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal. Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. KarS § 15 lõike 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine“ nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Seega võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68). Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana.
16.Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks osalenud kolleegi töörõiva ebaseaduslikus omastamises või varguses. See, et hageja on pükste eest midagi tasunud, ei tähenda, et hageja oleks omaks võtnud pükste omastamise või varguse. Samuti on hageja teinud hagis väljavõtte AV 03.12.2015 e-kirjast, milles AV kinnitab, et püksid on tema valduses ja mingeid pretensioone tal ei ole.
17.Lisaks tugines kostja sellele, et hageja rikkus olulisel määral sihtasutuses kehtivat administratiivalal viibimise ja liikumise korda, lubades hoonesse isikutel, kel selleks tegelikult õigust ei olnud. Samuti tugines kostja sellele, et hageja esitas valeväiteid enda käitumise õigustamiseks ja tekitas süüliselt ning olulisel määral tööandjale kahju tekkimise ohu. Kostjal tuli oma väidete tõendamiseks asjaolud välja tuua.
18.Kohus on seisukohal, et hageja ei pidanud kontrollima seda, mida turvatöötaja teeb või millise kaardi ta teistele isikutele väljastab,. Hageja ametijuhendis sellised kohustused puuduvad. Kohtu hinnangul on turvatöötaja kohustatud järgima talle kehtestatud korda
ja reegleid. Ei ole usutav, et XXX-is, kus on tavapäraselt suuremad kontrollnõuded, võiks reegleid rikkuda kellegi (nt hageja) palvel. Kui ka seda tehti, ei ole kohane teha selles suhtes etteheiteid üksnes hagejale, kes ei väljastanud töötaja kaarti, vaid seda tegi turvamees.
19.Kui hageja keeldus juhtumi kohta täiendavaid selgitusi andmast, jäädes eelnevate selgituste juurde, ei saanud kostja nõuda hagejalt ennast süüdistavate selgituste andmist. Varasemate seisukohtade ja selgituste juurde jäämine ei saa olla töölepingu rikkumiseks. Hageja võimalik viide „organitele“ ei tähenda automaatselt Kaitsepolitseid. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks talle valeväiteid esitanud.
20.Ülesütlemise avalduses märkis kostja lisaks, et hageja põhjustas tööandja usalduse kaotuse ja tekitas kahju tekkimise ohu. Kostjal tuli välja tuua asjaolud, millest nähtub, et hageja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tekkimise ohu. Kahju tekkimise oht peab olema reaalne. Samuti tuli kostjal välja tuua asjaolud, millest nähtub, et hageja on tekitanud kahju tekkimise ohu tööandja varale. Kostjal tuli välja tuua, millisele tööandja varale kahju tekkimise oht oli, sh esitama tõendid, et tegemist oli tööandja varaga.
21.Kostja on täiendavalt selgitanud, et usalduse kaotus seisneb selles, et töötaja lubas järelevalveta ja eelneva kooskõlastuseta tööandja turvaalasse isiku, kel ei olnud seal õigust viibida. Nimetatud turvanõuete rikkumine lõi tööandjale kahju tekkimise ohu. Kahju tekkimise oht on nii oht objektil viibivatele inimestele kui oht tööandja varale füüsilise kahju tekitamise näol, kui ka oht jääda ilma tööandjale väljastatud riigisaladuse töötlemise loast seoses kehtestatud reeglite rikkumisega. Võimalikuks ohuks on ka oht elutähtsate sideteenuste katkemise näol, mille toimise eest on tööandja vastutav.
22.Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt põhistanud nimetatud asjaolusid, sh kahju tekkimise reaalselt ohtu, mis võimaldaks tööandjal TLS § 97 lõike 3 alusel öelda tööleping üles ilma eelneva etteteatamiseta. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.
23.Siiski analüüsis kohus tööandja hoiatust enne töölepingu ülesütlemist. Kohus viitas TLS § 88 lõikele 3. Antud juhul on 07.10.2015 koostatud hoiatus töölepingu ülesütlemise kohta (t I kd lk 27). Hoiatus tehti seoses intsidendiga Ädala 4f asuva hoone II korruse ruumides (töökorralduse reeglite rikkumine, kulglasüsteemide kasutamise korra rikkumine ja tööandja vara vargusele kaasa aitamine või osalemine selles) 03.-04.10.2015. Kohtule esitatud materjalidest, s.o nii hagist kui kostja vastusest, nähtuvalt oli tegemist intsidendiga, milles läksid kaduma kõnesidesüsteemide peaspetsialisti AV tunkepüksid hoone II korruse tagumisest tualetist. Videosalvestuste ja kulglasüsteemi logifailide vaatamisel tuvastati, et 03.10.2015 kell 15.53 sisenes II korruse tualetti hageja ja koos temaga tundmatu isik; mõne hetke pärast väljus tualetist tundmatu isik pükstega ja läks hageja ametiruumi; järgnevalt väljus tundmatu isik hageja ametiruumist ja läks tualetti, hoides käes pükse, väljus uuesti tualetist, hoides pükse traksidest kinni ja suundus hageja ruumi; hageja vastas tööandjale, et nägi neid pükse ja tema teada pükse ei varastatud ja need peaksid olema siiani hoones; tundmatuks isikuks osutus AP, kellele väljastati valvepääslast XXX-i töölise kaart nr 1; kutsujaks ja vastuvõtjaks oli hageja. Kostja hinnangul lubas
hageja põhjenduseta administratiivalale AP, kes liikus iseseisvalt alal ringi ja sisenes tehnilistesse turvaaladesse I ja II korrusel, samuti jättis hageja AP järelevalveta tehnilistes turvaalades.
24.Töölepingu ülesütlemise avalduses on ülesütlemise põhjusena viidatud kohtu hinnangul samale intsidendile, mille kohta tööandja tegi varem töötajale hoiatuse. Seda näitab ka ülesütlemise avalduses 07.10.2015 hoiatusele viitamine. Seega on hoiatus ja sellele järgnev töölepingu ülesütlemise avaldus tehtud ühe ja sama sündmuse põhjal. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-187-15 märkinud, et ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (nt usalduse kaotuse tõttu), mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lõige 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lõigete 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lõike 1 punktis 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lõike 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud VÕS § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lõige 2). Riigikohtu arvates võimaldab TLS § 88 lõike 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks.
25.Praegusel juhul on kostja hagejat hoiatanud, mis näitab kohtu hinnangul, et töötajale anti võimalus käitumist parandada. Hoiatuses viidati, et tööandja langetab otsuse töölepingu jätkamise osas hiljem. Kuigi töölepingu erakorralist ülesütlemist hiljem ei välista täiendavate asjaolude ilmnemine, ei ole kostja kohtu hinnangul selliseid täiendavaid asjaolusid esile toonud. Hoiatuse eesmärgiks on, et töötaja enam hoiatuses viidatud samaväärseid rikkumisi toime ei paneks. Samaväärse uue rikkumise korral pärast hoiatamist oleks põhjendatud töölepingu lõpetamine. Kohus leidis, et hagejat on hoiatatud ja tööleping hiljem lõpetatud sama sündmuse põhjal. Asja materjalidest ei nähtu, et töötaja oleks toime pannud uue samaväärse rikkumise.
26.Samuti oli kohtu hinnangul möödunud mõistlik aeg töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seoses nimetatud intsidendiga TLS § 88 lõike 4 kohaselt. Tööandja tegi hoiatuse 07.10.2015 ja tööleping lõpetati 43 päeva hiljem väidetavast rikkumisest teadasaamisest. Rohkem kui kuu vältel jätkus poolte vahel töösuhe, mis näitab kohtu hinnangul, et tööandja ei pidanud rikkumist niivõrd oluliseks ja suureks ohuks või varalise kahju tekitamiseks. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjale oleks tehtud või seatud piiranguid tema igapäevatöös. Piiranguna ei saa käsitleda hoiatuses märgitud keeldu viia XXX-i territooriumilt vara välja, kuna hageja väitel oli selle kohta poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse lepingu. Nimetatule ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et kui tegemist oleks kostja hinnangul olnud erakorraliselt raske rikkumisega, oleks töösuhe lõpetatud juba 07.10.2015.
27.Samuti on hageja väitnud, et pärast seda, kui tööandja tegi hoiatuse, lähetas ta töötaja Saksamaale 19.10.-23.10.2015. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja väitele. Kohtu hinnangul kinnitab ka nimetatud asjaolu, et kostja ei pidanud hagejapoolset rikkumist erakorraliselt raskeks.
28.Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine. Kohus viitas TLS § 107 lõigetele 1 ja 2. Hageja esitas taotluse lõpetada leping alates 23.11.2015. Kohus tuvastas, et 18.11.2015 töölepingu ülesütlemine on tühine ning luges tööleping lõppenuks kooskõlas TLS § 107 lõikega 2 ja § 97 lõike 2 punktiga 4 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel – s.o 16.02.2016 (90 kalendripäeva alates 18.11.2015). Kohus on eeltoodut pooltele ka selgitanud (t I kd lk 174).
29.Järgnevalt hindas kohus hüvitise nõudeid ning nendele esitatud vastuväiteid. TLS § 109 lõikes 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lõikest 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju, tulevikus tekkiv varaline kahju ning tekkinud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-13, punkt 32.3 jt). Lahendis nr 3-2-1-80-15 on Riigikohus märkinud, et TLS § 109 lõike 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis. Lahendis nr 3-2-1-82-12 (punkt 17) on Riigikohus märkinud, et TLS § 109 lõike 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui poolte käitumisega.
30.Kohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lõike 2 alusel, mistõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt hüvitist TLS § 109 lõike 1 alusel. Hageja palub mõista välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest minimaalselt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 10 181.94 eurot (neto), kuid arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve, vähemalt kuue kuu keskmise töötasu ulatuses summas 20 363.88 eurot (neto) või kohtu poolt määratavas muus õiglases suuruses.
31.Kohtu hinnangul tuleb hüvitise määramisel arvestada asjaoluga, et hageja on kostja juures töötanud pikaaegselt, enam kui 10a, tal puudusid eelnevad distsiplinaarkaristused ning talle ei olnud tehtud etteheiteid töö tegemise kohta. Nimetatut kinnitas kostja esindaja 07.11.2016 istungil. Kohtu hinnangul on seega antud juhul alust kõrvale kalduda hüvitise väljamõistmisel minimaalsest kolme kuu määrast. Hüvitise määramisel annab aluse kõrvale kalduda minimaalsest määrast ka see, et töölepingu punkti 7.4. kohaselt on hagejal konkurentsikeeld ka pärast töölepingu lõppemist kuus kuud, millest tulenevalt ei tohi hageja töötada juriidilise isiku juures, kes tegutseb tööandjaga samal teenuse turul. Seetõttu on tegemist tulevikus (pärast töölepingu lõppemist) tekkiva varalise kahjuga (saamata jääva tuluga). Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et esineb alus TLS § 109 lõike 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks hageja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses.
32.Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 2 lõike 1 alusel võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Korra § 3 lõike 6 kohaselt korrutatakse keskmise kuutasu arvutamiseks keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Hageja märkis keskmiseks kuutasuks 3393.98 eurot ja lisas arvestuse kohta tabeli (t I kd lk
66-67). Kostja arvestusele vastuväiteid ei esitanud ega tööandjana teistsugust arvestust ei esitanud. Kostja esitas üksnes vastuväite, et ei saa aru, kas tegemist on bruto- või netosummaga. Hageja täpsustas selles osas nõuet hagiavalduse terviktekstis. Kohus andis kostjale võimaluse esitada terviktekstile vastuväiteid. Kohtu hinnangul peab kostja menetluses arvestama sellega, et hageja on esitanud nõude selles summas, mida ta konkreetselt soovib ehk netosummas. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista hüvitis TLS § 109 lõike 1 alusel 20 363.88 eurot (neto).
33.Kohus viitas VÕS § 113 lõike 1 esimesele lausele, § 82 lõike 7 esimesele lausele ja § 84 lõikele 1. TLS § 109 lõige 1 ei sätesta, millal muutub sissenõutavaks tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist, kui töölepingu lõpetab kohus. Sellest tulenevalt muutub TLS § 84 lõike 1 alusel töölepingu lõppemise ajast sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega muutub TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, kui kohus lõpetab TLS § 107 lõike 2 alusel töölepingu, s.o ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Asjaolu, et kohtuotsus, millega kohus töölepingu lõpetab, jõustub pärast töölepingu lõppemise aega, ei muuda hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-12, punkt 18). Hageja on palunud viivise välja mõista alates 23.11.2015. Kohus luges töölepingu lõppenuks alates 16.02.2016. Seetõttu mõistis kohus viivise välja alates 16.02.2016.
34.Kohus viitas TLS § 100 lõikele 5 ja selgitas, et kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lõike 2 ja § 97 lõigete 1 ja 2 järgi ning mõistab vastavalt TLS § 109 lõikele 1 välja hüvitise, ei näe seadus ette hüvitise saamist TLS § 100 lõike 5 alusel. TLS § 100 lõike 5 alusel on hüvitis ette nähtud juhul, kui töölepingu ülesütlemisel rikutakse ülesütlemise korda. TLS § 109 lõike 1 alusel on hüvitis ette nähtud juhul, kui töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, ja seetõttu leping ülesütlemisega ei lõppenud.
35.TLS § 109 lõike 1 hüvitise koosseisus on võimalik mõista tööandjalt töötajale välja hüvitise tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lõike 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise koosseisus töövaidlusorganil õigus tööandjalt välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-79-13, punkt 32.3). Seega arvestades, et TLS § 109 lõige 1 juba hõlmab saamata jäänud töötasu, ei ole põhjendatud täiendava hüvitise väljamõistmine TLS § 100 lõike 5 alusel. Kuna kohus lõpetas antud juhul töölepingu TLS § 107 lõike 2 ja § 97 lõike 2 punkti 4 järgi alates 16.02.2016, on hagejal õigus nõuda hüvitist üksnes TLS § 109 lõike 1 alusel. Seega jättis kohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja TLS § 100 lõike 5 alusel töölepingu ülesütlemisega vähem etteteatatud aja eest hüvitis 85 päeva eest koos viivisega.
36.Hageja esitas alternatiivse nõude juhuks, kui kohus ei rahulda hüvitise nõuet TLS § 100 lõike 5 alusel, paludes suurendada hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise
eest TLS § 109 lõike 1 alusel 13 629.75 euro võrra ja rakendada nõude väljamõistmisel viivist. Kohus leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud. TLS § 109 lõike 1 alusel on hüvitis ette nähtud juhul, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lõike 2 alusel. Kohus juba mõistis TLS § 109 lõike 1 alusel kostjalt hagejale välja hüvitise, arvestades hagis väljatoodud asjaoludega, sh ka töölepingu ülesütlemise asjaoludega. Ei ole põhjendatud hüvitist täiendavalt suurendada.
37.Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu valveaja eest perioodil 23.11.2012-23.11.2015 summas 7560 eurot (neto) ning rakendada nõude väljamõistmisel seadusjärgset viivisemäära. Kohus viitas TLS § 48 lõikele 1. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub valveaja osas kokkulepe, samuti, et nõue on aegunud.
38.Kohus leidis, et pooled on kokku leppinud valveaja kohaldamises. Valveaeg on aeg, mil töötaja ei ole kohustatud täitma tööülesandeid, aga on kohustatud olema valmis tööandja korraldusel asuma tööülesandeid täitma. Valveaega saab rakendada ainult poolte kokkuleppel. Hageja on kohtule esitanud töölepingu lisa 1, s.o ametijuhendi (t I kd lk 29). Ametijuhendi ületunnitöö kokkuleppe sõlmimise lahtris on mh kokku lepitud, et töötaja võtab endale ööpäevaringse mobiiltelefonile vastamise kohustuse ületunnitöö kohta suulise kokkuleppe sõlmimiseks. Seega nägi ametijuhend ette, et hageja pidi olema tööandjale ööpäevaringselt kättesaadav. Kohtu hinnangul on ametijuhendiga seega kokkulepe valveaja kohta sõlmitud. Töötaja on võtnud endale ööpäevaringse mobiiltelefonile vastamise kohustuse ning on olnud kohustatud olema tööandjale kogu aeg kättesaadav. Kui töötaja asub valveajal tööülesandeid täitma, loetakse tööülesannete täitmise aeg tööajaks, mille eest peab tööandja maksma kokkulepitud töötasu. Kohus leidis, et hagejal on seega õigus vastavalt TLS §-le 48 nõuda valveaja eest tasu.
39.Kohus asus seisukohale, et valveaja eest makstava tasu nõudele kohaldub individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lõikes 1 sätestatud 4kuuline aegumistähtaeg. TLS-i seletuskirja kohaselt ei ole valveaeg töö- ega puhkeaeg. Valveaeg on aeg, mil töötaja ei ole kohustatud täitma tööülesandeid, aga on kohustatud olema kokkulepitud tingimustel valmis tööandja korralduse alusel tööülesandeid täitma asuma. Kuna valveajal ei saa töötaja täiel määral puhkamisele keskenduda ning peab olema vajadusel valmis koheselt tööülesandeid täitma, on õigustatud valveaja eest tasu maksmine 1/10 ulatuses kokkulepitud töötasust. Valveajal ei allu töötaja tööandja juhtimisele ja kontrollile ega pea tavapäraselt täitma tööülesandeid. Kui tööandja kutsub valveajal töötaja tööle ja töötaja hakkab täitma tööülesandeid, sh on füüsiliselt töökohal, loetakse see aeg praktikas tööajaks. Seega valveajal ei tee töötaja tööd, vaid on valmis tööülesandeid täitma asuma. Töötasu on tehtud töö eest makstav tasu (TLS § 5 lõike 1 punkt 5). Arvestades, et valveajal tööd ei tehta, asus kohus seisukohale, et tasu valveaja eest ei ole töötasu. Seetõttu kohaldub valveaja eest makstava tasu nõudele ITVS § 6 lõikes 1 sätestatud 4-kuuline aegumistähtaeg. Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lõigetele 1 ja 2. Tasu valveaja eest makstakse koos töötasuga igakuiselt. Pooltevahelise töölepingu punkti 4.4 kohaselt makstakse palk välja arvestuskuule järgneva kuu viiendal kuupäeval. Seega muutub eelmise kuu tasu valveaja eest sissenõutavaks iga sellele järgneva kuu viiendal kuupäeval. Hageja esitas hagi kohtusse 08.12.2015 ja palus tasu valveaja eest välja nõuda kuni 23.11.2015. Arvestades 4-kuulist
aegumistähtaega on hageja nõuded aegunud ajavahemikul 23.11.2012-31.07.2015. Hageja nõue ei ole aegunud ajavahemiku 01.08.2015-23.11.2015 eest.
40.Kokkulepitud töötasu suurus on töölepingu lisa 10 01.02.2012 muudatuse punkti 1 kohaselt 2100 eurot kuus. Seega on hagejal õigus nõuda tasu valveaja eest 1/10 kokkulepitud töötasust, mis teeb augustis, septembris ja oktoobris 2015 kokku 210 eurot kalendrikuus ja novembris 161 eurot kalendrikuus (arvestades, et novembri eest hõlmab hageja nõue 23 päeva). Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista tasu valveaja eest perioodil 01.08.2015-23.11.2015 summas 791 eurot.
41.Kuna kohus rahuldas valveaja tasu nõude osaliselt, ei hinnanud kohus hageja esitatud alternatiivset nõuet hüvitise suurendamiseks 7560 euro võrra. Siiski märkis kohus, et hüvitise väljamõistmiseks TLS § 109 lõike 1 alusel ei esine alust. TLS § 109 lõike 1 alusel on hüvitis ette nähtud juhul, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lõike 2 alusel. Tasu valveaja eest ei kvalifitseeru TLS § 109 lõike 1 alla. Lisaks eeltoodule, kohus juba mõistis TLS § 109 lõike 1 alusel kostjalt hagejale välja hüvitise.
42.Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ületunnitöö eest kokku 1393,48 tunni eest perioodil 18.11.2012-18.11.2015 summas 41 888 eurot (neto) ning rakendada nõude väljamõistmisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäära. Kohus viitas TLS § 44 lõigetele 1 ja 6. Kostja esitas vastuväite, et ei ole sõlminud hagejaga kokkuleppeid ületunnitöö tegemiseks ja hageja ei ole tõendanud, kes oli tööandja esindaja, kelle korraldusel pidi ta tegema ületunnitööd. Hageja on leidnud, et kuna osad tehtavad tööd olid erakorralise iseloomuga ja nende tegemise teket ega kestvust ei olnud võimalik olukorrast tulenevalt kirjalikult kokku leppida, olid pooled kokku leppinud suuliselt ka ületunnitöö tasustamises.
43.Kohus asus seisukohale, et ületunnitöö tegemine on vajalik ettenägematutel asjaoludel. Ületunnitöö ei saa seetõttu olla planeeritud ning tööandja ja töötaja peavad ületunnitöö tegemises iga kord kokku leppima. Seega peab tegemist olema eriolukorraga, milleks võib olla nt asjaolu, mis seisneb kahju ärahoidmises või juhtudel, kus töö iseloomust nähtuvalt ei tohi töö katkeda. Ületunnitöö tegemine on vajalik ka juhul, kui selle tegemist ei saa edasi lükata ja see tuleb viivitamata ära teha. Seega tuleb praegusel juhul tuvastada, kas poolte vahel oli sõlmitud ületunnitöö kokkulepe, sh iga korra kohta, kui hageja väidetavalt ületunnitööd tegi.
44.Pooled on ametijuhendis sätestanud võimaluse ületunnitöö kokkuleppe sõlmimiseks (t I kd lk 29). Selle kohaselt võidakse ületunnitöö kokkulepe sõlmida nii kirjalikult taasesitatavas kui suulises vormis. Töötaja võtab endale ööpäevaringse mobiiltelefonile vastamise kohustuse ületunnitöö kohta suulise kokkuleppe sõlmimiseks. Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga võrdses ulatuses vastavalt seadusele. Info ületunnitöö kohta edastab raamatupidamisele töötaja otsene ülemus. Pooltevahelise töölepingu punkt 3.2 sätestas, et tööaja arvestuse aluseks on 40 tundi nädalas. Tööajarežiim on määratud töösisekorraeeskirjadega. Hageja on kohtule esitanud kostja töösisekorraeeskirjad (t I kd lk 33-38), mille punkt 3.1 sätestab, et XXX-is on viiepäevane töönädal. Puhkepäevad on laupäev ja pühapäev, kusjuures tööaeg on 8h päevas ja 40h nädalas, v.a töötajatel, kes töötavad summeeritud tööajaga graafiku alusel või kellega on töölepingus teisiti kokku lepitud. Töösisekorraeeskirjade punkt 3.2 sätestab, et tööpäeva kestus jääb ajavahemikku kell 08.00 kuni 18.00, millesse jääb nii 8-tunnine tööaeg kui puhkepausid. Eelnevast erineb tööaeg lähetuses
viibijatel ja neil töötajatel, kes töötavad summeeritud tööajaga või kellega on töölepingus kokku lepitud muu tööaeg. Tulenevalt nimetatud dokumentidest oleks hagejal õigus kostjalt nõuda ületunnitöö eest saamata jäänud töötasu juhul, kui selline korraldus on mobiiltelefoni kaudu antud ja tööd on tehtud ajavahemikul, mis ei kuulu tööaja hulka (tööaeg esmaspäevast reedeni, kella 08.00-st kuni 18.00-ni).
45.Hageja on selgitanud, et tööandjapoolsed töökäsud olid automatiseeritud ning tööandja on andnud läbi sms-teavituse töötajale kirjaliku töökäsu kontrollida seadme korrasolekut, kõrvaldada rikked jms. Samuti on hageja selgitanud, et RMIT-i (Rahandusministeeriumi infotehnoloogia osakond) poolt sms-teavituste näol on tegemist häire/rikkekoodidega, mida on paljuski võimalus lahendada kaugjuhitaval viisil, st töötaja võtab oma sülearvuti, siseneb vastavasse keskkonda ja teeb masinale kaugjuhtimise teel kas restardi (taaskäivitab mingi süsteemi) või likvideerib muu tehnilise rikke. Igakordne füüsiline kohalolek ei ole tarvilik, kui on võimalik viga likvideerida kaugjuhtimise teel. Iga sms tähendab sisuliselt töö tegemise käsku tööandja poolt ja minimaalselt kulub iga sellise sms-i lahendamiseks üle interneti 20 minutit. RMIT edastatud sms-teavitustele on XXX-i majas ka juhtimiskeskus, mis samuti edastab samalaadseid teavitusi sms-i teel ning millest tulenevalt oli hageja kohustuseks reageerida ja/või lahendada olukord, kas kaugjuhtimiselt või kohapeale ilmudes. XXX juhtimiskeskuse edastatud väljakutsetele on hageja reageerinud kokku 29 korral.
46.Hageja esitas 15.09.2016 vastuse teabenõudele, millest nähtub, et hageja sai sõnumeid RMIT poolt seadmete logifailidest (t VIII kd lk 194). Infosüsteemide hooldusosakonna juhataja on vastuses selgitanud, et serveriruumi, mida rahandusministeerium rendib, monitoorimine toimub nii XXX-i kui ka RMIT-i poolt ning tegemist on eraldiseisvate monitooringusüsteemidega. RMIT-is kasutati serveriruumi jälgimiseks monitooringusüsteemi Nagios, mis saatis tõrgetest ja kriitiliste olukordade tekkest automaatteateid määratud adressaatidele sms-i ja/või e-posti teel. Antud juhul oli operatiivsema teenuse tagamiseks korraldatud RMIT-i monitooringusüsteemi automaatteadete edastamine ka XXX-i kontaktisikule. Hageja esitas kohtule tabeli, millest nähtuvad kuupäevad ja kellaajad, millal hagejale sms-teavitused olid saadetud (t VIII kd lk 195-200).
47.Sms-ide ja kulglasüsteemide võrdlusest on võimalik seega tuvastada tööandjapoolne töökäskude andmine. Tõendite hindamisel on võimalik tuvastada, kui hageja sai RMIT infosüsteemist SMS-i, siis kas ta ilmus vahetult pärast seda töökohale. Nimetatu on tuvastatav kulglasüsteemide väljavõttega. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejale on saadetud sõnumeid automaatteadetega tõrgetest ja kriitiliste olukordade tekkest, millele hageja pidi reageerima. Seega saab kohtu hinnangul lugeda hagejale saadetud automaatsõnumeid ületunnitöö kokkuleppeks juhul, kui see on saadetud väljaspool tööaega ning töötaja on sellele reageerinud (ilmunud töökohale).
48.Hageja on leidnud, et ta on 2012.a teinud ületunde kokku 61,15h ning 2013.a 544,25h (hageja 20.05.2016 seisukoht; t VIII kd lk 93-94). Hageja on lisanud tabelid ületunnitöö tegemise kohta 2012. ja 2013.a kohta (t VIII kd lk 96-103). 21.04.2016 seisukohas hageja leidis, et 2014.a tegi ta ületunde 412h ja 2015.a 305h. Lisaks leidis hageja, et tulenevalt TLS §-st 53 ning pühade ja tähtpäevade seadusest on ta teinud ületunde 31.12.2014 2h 27min, 23.02.2015 3h 4min ning 23.12.2014 2h 13min (t V kd
lk 166-180). Hageja on lisanud tabeli ületunnitöö tegemise kohta 2014. ja 2015.a (t V kd lk 187).
49.Hageja poolt tabelites väljatoodud ületundide kohta märkis kohus järgnevat. Kostja töösisekorraeeskirjade punkti 3.2 kohaselt jääb tööpäeva kestus ajavahemikku kella 08.00-st kuni 18.00-ni, millesse jääb nii 8-tunnine tööaeg kui puhkepausid (t I kd lk 34). Arvestusest nähtuvalt on hageja alustanud ületunni arvestust kella 17.00-st ja/või 17.10-st. Viidatud eeskirjadest nähtuvalt ei ole põhjendatud hakata ületunnitööd arvestama enne kella 18.00.
50.Ületunnitöö tegemiseks peab olema alati poolte kokkulepe. Kohus on eelnevalt leidnud, et antud juhul võib poolte kokkuleppeks lugeda sms-teavitusi hagejale, mis on saadetud väljaspool tööaega. Vastavate töökäskudeta (sms-teavituseta) tööl viibimine ei ole kohtu hinnangul käsitletav ületunnitööna, sest hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tal oleks olnud kostjaga kokkulepe ületunnitöö tegemiseks. Samuti pidas kohus vajalikuks märkida, et kostja esitatud logidest (hageja sisenemised ja väljumised töökohta; t VI kd lk 22-200, VII kd lk 1-200, VIII kd lk 1-91) nähtub, et mõnel juhul on töötaja tööle saabunud peale töösisekorraeeskirjades märgitud tööaja algust, mistõttu võis töötajal olla ka vajadus lahkuda hiljem, arvestades, et tööpäeva kestuseks oli 8h). Hageja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud luba saabuda tööle hiljem või et ta oli töökohustuste täitmisega hõivatud kuskil mujal. Samas ei oma kohtu hinnangul nimetatud asjaolud ka tähtsust nendel päevadel, millal hagejale sms-e ei saadetud, kuna nende päevade osas kokkulepe ületundide tegemiseks puudub. Seega leidis kohus, et ületunnitöö võib olla põhjendatud üksnes nende tundide eest, millal hageja viibis töökohal väljaspool tööaega pärast vastava sms-i ehk töökäsu saamist. Konkreetset väljakutset (sõnumit) saab kohtu hinnangul lugeda kokkuleppeks. Ületunnitööks ei ole põhjendatud lugeda kodus töötamist pärast käsu saamist, kuna hageja ei ole esitanud tõendeid töö tegemise kohta kodus. Hageja käsikirjalised kanded vihikusse ei tõenda ületunnitöö tegemist, sest nendest märkmetest ei ole võimalik välja lugeda, mis kuupäeval ja mis aastal nimetatud kanded on tehtud ning millega seoses. Märkmete pidamine ei ole tööandjale siduv, sest need ei ole tööandja poolt kontrollitavad ega tõendatavad. Ületunnitöö tekib töötajal üksnes juhul, kui ta on töötanud üle temaga eraldi kokkulepitud tööajanormi tööandjaga kokkuleppel.
51.Kohtule esitatud sms-ide väljavõtteid kõrvutades hageja sisenemistega töökohale nähtuvad järgnevad asjaolud (kohus selgitas, et kontrollib neid kuupäevi, mida hageja on ületunnitöö arvestuses välja toonud; t V kd lk 187, VIII kd lk 96-103): 1) 19.11.2012-23.11.2012 kohta puuduvad tõendid, et hagejale oleks töökäske ületunnitööks antud. Hageja ei esitanud tõendeid nimetatud perioodil sms-de saamise kohta või muus vormis kokkulepete sõlmimise kohta; 2) 26.11.2012-27.11.2012 smslogist ei nähtu, et töökäske oleks töövälisel ajal antud. SMS-logist nähtub, et mõnel kuupäeval on küll sõnumeid saadetud enne tööaja algust, kuid hageja esitatud arvestusest nähtuvalt ei ole ta enne tööaja algust tööl viibinud ning seega ei saa neid sõnumeid seostada ületunnitööga. Hageja ei esitanud tõendeid, et tal oleks kostjaga sõlmitud mõnes muus vormis kokkulepe ületunnitöö tegemiseks; 3) 28.11.201212.03.2013 ei ole logist nähtuvalt sms-e saadetud. Seega ei ole ületunnitöö nimetatud perioodil tõendatud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal oleks kostjaga sõlmitud mõnes muus vormis kokkulepe ületunnitöö tegemiseks; 4) 13.03.2013 viibis hageja majas kuni kella 21.15 (t VI kd lk 73). Sms oli hagejale saadetud kell 18.34, kell 22.09
ja kell 22.16. Kohus luges, et kokkulepe ületunnitööks oli sõlmitud ning tehtud 2h 41min ulatuses (kell 18.34-21.15); 5) 14.03.2013 hagejale töövälisel ajal töökäske sms-ga ei saadetud. Seega kokkulepe ületunnitöö tegemiseks puudus; 6) 20.03.2013 viibis hageja tööl kuni kell 19.18 (t VI kd lk 74). Sms-e on hagejale töövälisel ajal saadetud alles kell 20.08, 22.03, 22.15 ning 23.00, s.o ajal, millal hageja tööl ei viibinud. Seega ei ole ületunnitöö kokkuleppe puudumisel 20.03.2013 ületunnitöö tasustamine põhjendatud; 7) 22.03.2013 on hageja märkinud ületunnitööks 1min (kell 02.25-02.26). Sms on hagejale saadetud kell 00.42. Hageja on tööl olnud kell 02.2502.26 (t VI kd lk 75). Kohus leidis, et ületunnitöö kokkulepe oli sms-i saatmisega sõlmitud ning seega on ületunnitöö 22.03.2013 põhjendatud 1min ulatuses; 8) Perioodil 24.03.2013-15.04.2013 ei ole töövälisel ajal hagejale sms-e saadetud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal oleks kostjaga sõlmitud mõnes muus vormis kokkulepe ületunnitöö tegemiseks. Seega ei ole ületunnitöö nimetatud perioodi osas põhjendatud; 9) 16.04.2013 oli hageja tööl kuni kella 20.11 (t VI kd lk 85). Sms on hagejale saadetud kell 17.44 ning 18.18. Kohtu hinnangul võib mõistlikult eeldada, et 17.44 saabunud sõnumiga on ületunnitööd kokkulepitud ning arvestades töösisekorraeeskirjades märgitud tööaja lõpuga, luges kohus, et ületunnitöö on põhjendatud 2h 11min ulatuses (kell 18.00-20.11); 10) 17.04.2013-31.12.2013 ei ole hagejale sms-e saadetud. Kuna hageja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, ei ole nimetatud perioodil ületunnitöö põhjendatud; 11) 08.07.2014 viibis hageja tööl kell 00.29-01.32. Hageja ei esitanud tõendeid kokkuleppe sõlmimise kohta ületunnitööks. Samuti ei nähtu, et talle oleks saadetud sms töökäsuga. Hageja esitatud tabel – XXX nn juhtimiskeskuse väljakutsed (t V kd lk 188-189) – ei tõenda sms-i saatmist hagejale. Tegemist on hageja koostatud tabeliga, millest ei nähtu, kes ja millisele numbrile teavitusi on saatnud; 12) 14.06.2015 viibis hageja tööl kell 01.03-04.14 (t VIII kd lk 11-12). Hagejale on sms-id saadetud kell 00.14, 00.49, 01.24, 01.46, 01.56, 03.09, 03.26, 04.36. Seega on tõendatud ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine ja kohus luges põhjendatud ületunnitööks 3h 11min (kell 01.03-04.14); 13) 14.08.2015 viibis hageja tööl kell 23.36-23.57 (t VIII kd lk 46). Hagejale on saadetud sms-id kell 22.42, 22.58, 23.07, 23.47, 23.53. Seega on tõendatud ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine ja kohus luges põhjendatud ületunnitööks 21min (kell 23.36-23.57); 14) 21.08.2015 viibis hageja tööl kell 05.13-05.29 (t VIII kd lk 50). Hagejale on saadetud sms-id kell 04.46, 04.59, 05.11, 05.31, 05.34. Seega on tõendatud ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine ja kohus luges põhjendatud ületunnitööks 16min (kell 05.1305.29); 15) 21.08.2015 viibis hageja tööl 17.00-17.46. Sisekorraeeskirjade järgi kestis tööpäev kuni 18.00, seega ei ole tegemist ületunnitööga. 21.08.2015 viibis hageja tööl 23.15-23.34 (t VIII kd lk 50). Hagejale on saadetud sms-id kell 22.58, 23.21, 23.31,
23.33.Seega on tõendatud ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine ja kohus luges põhjendatud ületunnitööks 19min (kell 23.15-23.33); 16) 03.09.2015 viibis hageja tööl 18.34-18.47. Hageja ei esitanud tõendeid kokkuleppe sõlmimise kohta ületunnitööks. Samuti ei nähtu, et hagejale oleks saadetud sms töökäsuga nimetatud kuupäeval; 17) 01.10.2015 viibis hageja tööl 18.37-21.04 (t VIII kd lk 70). Hagejale on saadetud sms-d kell 18.21, 18.24, 18.29, 18.36, 19.04, 19.41, 20.21. Seega on tõendatud ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine ja kohus luges põhjendatud ületunnitööks 2h 33min (kell 18.37-21.04); 18) Ületunnitöö tegemise kohta 23.12.2014, 31.12.2014, 23.02.2015 ei ole hageja tõendeid esitanud. Sms-e ei ole hagejale nimetatud kuupäevadel saadetud. See, et hageja on kauem tööl viibinud, ei tähenda kokkulepet kostjaga ületunnitöö tegemiseks. Samuti on logidest nähtav, et 23.12.2014 on töötaja sisenenud kell 16.06 ja lahkunud 16.13, viibimine tööl seega 7min; 31.12.2014 on töötaja sisenenud kell 14.49 ja lahkunud 16.27, viibimine alla 3h; 23.02.2015 on
töötaja viibinud tööandja territooriumil lühiajaliselt mitmel korral. Seega ei ole ületunnitöö tegemine ka usutav. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusalusel perioodil ületunnitöö põhjendatud kokku 11h ja 33min ulatuses.
52.Hageja on märkinud, et ületunnitöö hinnaks on 30.06 eurot. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja ületunnitöö nõue põhjendatud osaliselt 347.19 euro ulatuses.
53.Hageja on märkinud, et lisaks lisandub sõiduaeg iga väljakutsega 1h. Hageja ei ole põhjendanud sõiduaja tasustamist ega välja toonud sõiduaja tasustamise aluseks olevaid asjaolusid. Seetõttu jättis kohus selles osas nõude rahuldamata.
54.Hageja palus nõudelt välja mõista viivise alates 23.11.2015. Tasu ületunnitöö eest oli 23.11.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja viivise alates 23.11.2015.
55.Hageja on esitanud kohtule nõude, milles palub muuta (kohustada tööandjat) töötajate registris töölepingu lõpetamise kohta tehtud märget. Töötajate registrisse on tehtud kanne töölepingu lõpetamise kohta TLS § 88 lõike 1 punkti 6 alusel. Maksukorralduse seaduse (MKS) 31. jaos on sätetatud töötamise register. Kohus viitas MKS § 254 lõike 1 punktile 9 ja § 255 punktile 3. Registrikanne on muutunud ebaõigeks. Kohus määras parandada töötamise registris andmed töölepingu nr 2004APIK lõpetamise kuupäeva ja töösuhte lõpetamise õigusliku aluse osas ning märkida töölepingu lõpetamise kuupäevaks 16.02.2016 ning töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 107 lõige 2 ja § 97 lõike 2 punkt 4. Hagejal on võimalik pärast kohtulahendi jõustumist registripidaja poole pöörduda.
56.Kõik otsuses käsitlemata väited ja tõendid hagi läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid ei käsitle. Kohus pidas üksnes vajalikuks märkida, et kohtu hinnangul ei eksinud hageja riigilõivu tasumise reeglite vastu. Kohtu hinnangul on hageja esitatud nõuded, mida kohus menetles, riigilõivuvabad riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkti 1 alusel.
57.TsMS § 163 lõike 1 alusel jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohus arvestas menetluskulude jätmisel poolte endi kanda ka asjaoluga, et kohus on teinud korduvalt ettepaneku teha jõupingutusi kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled ei ole olnud nõus kohtu poolt pakutuga. Kostja apellatsioonkaebus ja seisukoht vastuapellatsioonkaebusele
58.06.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata.
59.Kohtu seisukohad töölepingu ülesütlemise tühisuse osas ei ole põhjendatud ega rajane esitatud tõenditele. Kostja puhul on tegemist riigi sisejulgeoleku kindlustamisega seotud asutusega. Seetõttu kehtivad tema suhtes kõrgendatud turva- ning julgeolekumeetmed. Kostja eesmärk ja tegevuse iseloom oli hagejale kui pikaajalisele töötajale teada. Kuna hageja rikkus olulisel määral tööandja kinnitatud ja töötajale teatavaks tehtud töösisekorraeeskirjade nõudeid, sh administratiivalal viibimise korda, võttis omaks osalemise tööandja poolt kaastöötajale antud vara kadumises ning jätkas ka pärast hoiatuse tegemist ebaõigete andmete esitamist, oli kostjal olemas piisav
põhjendus, et lõpetada töötajaga tööleping erakorraliselt TLS §-s 97 nimetatud etteteatamise tähtaega järgimata.
60.Tööandja kirjeldas töölepingu ülesütlemise teates töötaja toimepandud töökohustuste rikkumise iseloomu. Viide KarS §-le 201 ei tähenda, et töötaja käitumine peaks üheselt vastama selles sätestatud teole. Kostja selgitas viidatud normi kaudu hageja toimepandud töökohustuste rikkumise raskust. Kostja heitis ette, et hageja osales tööandja vara omastamises. Hageja ei ole kompenseerinud kaotsiläinud vara. Hageja on väidetavalt kolleeg AV-le maksnud summa „mingite trussikute eest“ ning selle kaudu vähemalt kaudselt omaks võtnud temapoolse osaluse tööandja vara kadumises. Hoiatuse tegemise ning töölepingu ülesütlemise ajaks oli töötaja toime pannud töökohustuste rikkumise, tööandja poolt AV-le antud vara ei olnud tagastatud ega selle väärtust tööandjale kompenseeritud. Mh sellest tulenevalt oli töölepingu ülesütlemise ajahetkeks töötaja poolt täidetud töölepingu erakorralise ülesütlemise koosseisu tingimus – tööandjapoolne usalduse kaotamine. Hageja esitas väljavõtte AV väidetavast e-kirjast (hagi tervikteksti lk 5). Kostja on selle dokumendi vaidlustanud. E-kirja väljavõte ei ole kontrollitav ning puudub kinnitus, et AV on niisuguse e-kirja saatnud. Kuna e-kirja originaali ei esitatud, ei saa väljavõtet hinnata tõendina. Sellest tulenevalt ei ole ütlused vara tagastamise kohta leidnud kinnitamist ning tagastamine ei ole tõendatud.
61.Kostja ei nõustu, et töötaja ei pea järgima tööandja töösisekorraeeskirju, sh administratiivalale sisenemise ja seal viibimise eeskirju. Turvatöötaja selgituste kohaselt küsis hageja mitte külalise kaarti, vaid konkreetselt töötaja kaarti. Hageja ei ole sellist käitumist eitanud. Seega töötaja teadis ja pidi teadma, mida ta soovib ning kasutas ära oma ametipositsiooni ja asjaolu, et tema puhul oli tegemist pikaajalise töötajaga. Tegemist oli töötajapoolse usalduse kuritarvitamisega. Kui töötaja oleks täitnud töökohustusi korrektselt, ei oleks ta hakanud küsima oma külalisele töötaja kaarti, vaid külastaja kaarti, nagu 30.04.2013 kinnitatud ja töötajale teadaolev kulglasüsteemide administreerimise kord ette näeb. Võõra isiku viibimine tööandja administratiivalal sellekohase kooskõlastuseta asutuses, mille põhitegevuseks on tagada riigi funktsioneerimiseks, avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks vajalike eriotstarbeliste telekommunikatsioonivõrkude pidev toimimine, kvaliteet ja turvalisus, tekitab turvariski olukorra ning toob kaasa mõistliku tööandja usalduse kaotuse.
62.Võõraste isikute administratiivalal viibimine on tööandja juures reguleeritud vastavate eeskirjadega (21.01.2015 töösisekorraeeskiri, 26.05.2015 kinnitatud administratiivalal viibimise ja liikumise kord), mille sisu on hagejale teada ja millega tutvumist on ta allkirjaga kinnitanud. Eeskirjadest tulenevalt oli hagejal vaja saada tööandja esindajalt töövälisel ajal võõraste isikute viibimiseks administratiivalal eelnev kirjalik nõusolek. Seda nõusolekut hageja ei küsinud, mistõttu ei olnud tööandjale ega hageja vahetule töökorraldajale teada, kes töötaja kaardiga tööandja territooriumil viibib. Tegemist oli olulisel määral administratiivalal viibimise eeskirjade rikkumisega. Võõraste isikute viibimine tööandja territooriumil selleks mitte lubatud kohas moodustab tulenevalt kõnealuse asutuse tegevuse iseloomust olulise kahju tekkimise ohu nii tööandja varale, mainele kui ühiskondlikule turvalisusele. Kostja ei nõustu, et kahju tekkimise reaalne oht ei ole veenvalt põhistatud. Kuna võõras isik liikus mh serveriruumides, kus on tegelik võimalus servereid hooletusest või tahtlikult rikkuda ning häirida sellega oluliselt meresidet ja hädaabisidet, oli hageja sellega loonud reaalse ohu nii tööandjale kui ühiskondlikule turvalisusele. Adekvaatsete selgituste andmisest loobumine hageja
poolt ei andnud kostjale võimalust ka vastupidisele seisukohale jõuda. Ei saa olla lubatud, et tulenevalt ühe töötaja tegevusest puudub tööandjal tegelik ülevaade, kes viibivad suletud administratiivalal.
63.Kostja ei nõustu käsitlusega, mille kohaselt olid hoiatus ja sellele järgnenud lepingu ülesütlemine toimunud sama rikkumise eest. Tööandja juures toimus turvaintsident, mille käigus ilmnes, et kaduma on läinud kaastöötajale tööandja poolt antud vara ning samaaegselt kaasnes sellega hageja poolt võõra isiku lubamine tööandja administratiivalale ilma, et hageja oleks järginud külalise kutsumise eeskirju. Töötaja selgituse kohaselt oli tema külalise puhul tegemist inimesega „organitest“, kes tuli järele eritoiminguteks kasutatavatele seadmetele. Seega hageja selgituse alusel ei saanud tööandja koheselt järeldada, et töötaja oleks rikkunud töölepingujärgseid kohustusi ulatuses, mis oleks andnud tööandjale võimaluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Seepärast tegi tööandja pärast hoiatuse tegemist päringud Kaitsepolitseiametile saamaks hageja väidetele kinnitust. Kapo vastus näitas, et AP ei täitnud ameti poolt antud ülesannet. Seega oli hageja esitanud kostjale teadlikult mitmeti mõistetavaid ja ebaadekvaatseid andmeid. Pärast Kapolt vastuse saamist küsis tööandja esindaja uuesti hageja selgitust võõra külalise viibimise kohta tööandja administratiivalal. Hageja jätkas kinnitamata väidete esitamist, mille kohaselt AP täitis tööandja territooriumil eriülesannet. Pärast sellise vastuse saamist oli tööandjale selge, et suhtlus hagejaga ei toimu enam heas usus ning temaga ei ole võimalik töösuhet jätkata.
64.Pikka aega töötanud töötajana teadis ja pidi hageja teadma, milline käitumine toob kaasa töölepingu erakorralise ülesütlemise. Sellest tulenevalt viitab ebaadekvaatse info esitamine ka pärast hoiatuse saamist asjaolule, et töötaja rikkus teadlikult lojaalsuskohustust ning sellist rikkumist ei saanud tööandja pidada talutavaks. Kui tööandja oleks saanud töötajalt selget, tõest ja põhjendatud teavet võõra isiku kohta koos kinnitustega, et reaalset ohtu ei ole tööandjale tekitatud ega tekitata, oleks tööandjal olnud võimalus kaaluda lepingu lõpetamist etteteatamistähtajaga.
65.Kostja ei nõustu, et möödunud oli mõistlik tähtaeg töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötajaga öeldi tööleping üles esimesel võimalusel pärast seda, kui oli saabunud kinnitus Kapolt, et külaline ei olnud täitmas nende ülesannet. Sellega selgus ja kinnitati, et töötaja oli esitanud ebaadekvaatset ja mitmeti mõistetavat infot ega olnud möödunud kuu aja jooksul sellest taganenud või seda täpsustanud. Kuigi töötaja selgitused olid segased ja raskesti usutavad, soovis tööandja heas usus veenduda, kas väited võiksid leida kinnitust.
66.Kostja ei nõustu hüvitise väljamõistmisega kuue kuu keskmine töötasu suuruses. Hageja oleks pidanud esitama hagis kaalukad põhjused, miks ta nõuab suuremat summat kui TLS-is ettenähtud kolmekuuline keskmine töötasu. Hageja ei toonud esile, mis oli tema kahju ning milles kahju seisnes. Samuti ei toonud esile, kas kahju nõutakse lepingulise või lepinguvälise kahjuna. Hagis ei ole esile toodud ka põhjuslikku seost. Hageja oli kuni 27.06.2016 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, samuti oli ta 09.02.2016 asutatud E OÜ juhatuse liikmeks. Lisaks eeltoodule on tal olnud minimaalne sissetulek, mille kohta on ta ise esitanud tõendi. Töölepingus kokkulepitud konkurentsikeeld oli sõlmitud töötamise kohta tööandja konkurentide juures, kes tegutsevad tööandjaga samal teenuse turul Eestis, mitte samal või sarnasel erialal. Eeltoodust tulenevalt ei takistanud konkurentsikeelu olemasolu
töötajal sissetulekut teenimast ning seoses lepingu lõppemisega ei ole talle tekkinud ülemäärast kahju, mille tõttu peaks suurendama töölepingu ülesütlemise korral makstavat hüvitist. Kohus on jätnud suurendatud hüvitise väljamõistmise põhjendamata.
67.Kostja nõustub kohtuga TLS § 100 lõikes 5 ettenähtud hüvitise mitte väljamõistmise osas. Samas on kostja seisukohal, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel oli tööandja õigustatud mitte järgima TLS §-s 97 ettenähtud tähtaega. Tööandja ei saanud jätkata töölepingu täitmist seetõttu, et töötaja lõi otsese kahju tekkimise ohu ja usalduse kaotuse ning töölepingu jätkamine etteteatamise tähtaja jooksul oleks kaasa toonud mitte ainult kahju tekkimise ohu jätkumise, vaid ka otsese kahju tekitamise võimaluse. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumine oli sedavõrd oluline, et töölepingu ülesütlemise tähtaja järgimine ei olnud mõistlik ega poolte huve arvesse võttes võimalik.
68.Kuna töötajaga töölepingu erakorraline ülesütlemine toimus kooskõlas seadusega, puudub kostjal kohustus muuta töötamise registri kannet.
69.Kostja ei nõustu, et tõendatuks saab lugeda poolte kokkuleppe valveaja kohaldamise kohta. Kohtu tõlgendus on põhjendamata. Vastavalt TLS-le on valveaja kohta vaja sõlmida üheselt mõistetav kokkulepe, millest saavad samamoodi aru nii töötaja kui tööandja. Valveaja kokkuleppe sõlmimise kohta tõendeid ei ole. Tulenevalt töötaja ameti (energeetika grupi juht) iseloomust, pidi ta arvestama, et avariiolukordades võib tekkida vajadus teha lisatöid. Töötaja ülesandeks oli tagada, et tööandja oleks varustatud elektrienergiaga ööpäevaringselt. See aga ei too automaatselt kaasa valveaja õiguslikku suhet.
Kohtu viidatud ületunnitöö kokkulepe ei ühti valveaja kokkuleppega. Väljavõte töötaja allkirjastatud ametijuhendist: „Ületunnitöö kokkulepe võidakse sõlmida nii kirjalikult taasesitatavas kui ka suulises vormis. Töötaja võtab endale ööpäevaringse mobiiltelefonile vastamise kohustuse ületunnitöö kohta suulise kokkuleppe sõlmimiseks. Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses vastavalt seadusele. Info ületunnitöö kohta edastab raamatupidamisele otsene ülemus.“. Olukorras, kus kohus luges valveaja tõendatuks, oleks tulnud tasuda valveaja tasu nõude eest riigilõivu. Enne ei saanud kohus nõuet menetleda. Kohus ei ole põhjendanud, miks võttis tasu nõude menetlusse riigilõivuta. Kostja ei nõustu kohtuga, mille kohaselt kõik menetletud nõuded on riigilõivuvabad. Maakohtu seisukoht on vastuolus RLS-is sätestatud riigilõivu tasumisest vabastamise piirangutega.
71.Kostja ei nõustu ületunnitöö tegemise tõendatuks lugemisega. Kohus tuvastas ületunnitöö kokkuleppe sms-ide alusel, mis väidetavalt peaksid sisaldama töökäske. Kohus ei ole viidanud asjakohastele tõenditele. Samuti ei ole hageja tõendanud, mida nimetatud sms-id tähendavad ning kas ja missuguses ulatuses saab neid üldse lugeda kokkuleppeks ülestunnitöö tegemise kohta. Asjaolu, et töötaja saabub töötegemise asukohta pärast sms-ide saabumist, ei näita, et saavutatud oleks kokkulepe ületunnitöö tegemise kohta ning et nimetatud sms-id oleksid sisaldanud töökäske. Nimetatud smsid sisaldavad endas üksnes numbrikombinatsioone. Kuna ületunnitöö tegemise kokkulepe poolte vahel on tõendamata, ei ole töötaja ületunnitööd teinud ning puudub alus nõude rahuldamiseks.
72.Kostja ei nõustu kohtu seisukohtadega tööaja ja ületunnitöö kohta. Tööandja sisekorraeeskirjades on märgitud asutuse tööaja vahemikuks 8.00-18.00. Nimetatud tööaeg ei ole mitte töötaja tööaeg, vaid asutuse lahtiolekuaeg ehk aeg, mil sinna saavad siseneda külalised ning teised volitatud kolmandad isikud (nt alltöövõtjad vajalike ehitustööde korral). Seetõttu ei ole nimetatud ajamäärangu alusel võimalik kindlaks määrata töötaja tööaega. Töötaja tööaeg oli kokku lepitud töölepingus, mille kohaselt oli tööaeg 8h päevas. TLS ei keela niisugust tööaja määramist. Kui vaadata töötaja tööle tulemise aegu ning töölt lahkumise aegu, siis töötajal ületunnitööd ei tekkinud, kuna üsna tihti ei teinud töötaja tööd 8h päevas.
73.Töötaja ei ole kogu tööandja juures töötatud aja jooksul esitanud tööandjale etteheiteid ületunnitöö ega selle tasustamata jätmise kohta. Kui töötaja oli juba varasemalt tähele pannud, et teeb ületunnitööd ning seda ei kompenseerita vastavalt seadusele, oleks ta sellest teada andnud nii vahetule töökorraldajale kui juhatusele. 3a jooksul mitte ühegi märkuse tegemine ületunnitöö kohta viitab üheselt, et ületunnitööd tegelikult ei tehtud. Isegi kui töötaja oleks ületunnitööd teinud, ei saaks seda hakata arvestama alates kella 18.00-st. Eriti veel olukordades, kus töötaja saabub sel päeval tööle alles 3min enne väidetava tööpäeva lõppu. Ületunnitöö saab alata üksnes juhul, kui töötaja on tööajal tööd teinud üle 8h ning töötegemine on reaalselt leidnud kinnitamist. Töötaja viibimine ja mitteviibimine töökohal on tõendatud logiväljavõtetega. Töötaja ei tõendanud, et iga kord, kui ta sisenes tööandja territooriumile, ta seal ka tegelikult tööd tegi. Mis põhjusel töötaja tööandja territooriumile sisenes, jääb töötaja tõendada. Töötaja ei tõendanud töö tegemist. Seega on tõendamata samuti võimalik ületunnitöö tegemine. Töötaja poolt süsteemis iseendale genereeritav sms ei ole käsitletav kokkuleppena. Samuti ei ole sms-dest nähtuv töökäsk ega selle sisu. Kuna töökäsku ei nähtu ega ole teada selle sisu, ei saa seda käsitleda ületunnitöö kokkuleppena. Sms-ide puhul ei ole tõendatud sõnumis näidatud kellaaja õigsus, mistõttu ei saa esitatud ajaintervalle käsitleda ületunnitöö arvestamisel isegi juhul, kui ületunnitöö esineks.
Kohus ei põhistanud, missugustest tõenditest lähtuvalt ning kuidas saab lugeda tõendatuks töötajale sms-ide saatmist automaatteadetega tõrgetest ja kriitiliste olukordade tekkest, millele hageja pidi reageerima. Kohus ei viidanud ning hageja ei tõendanud sellise süsteemi olemasolu ja töötaja kohustust neid sms-e vastu võtta ning neid arvestada. Töötaja töölepingust ega ametijuhendist ei tulene niisugustele sõnumitele reageerimise kohustust. Samuti ei ole hageja esitanud ega kohus viidanud tõenditele selle kohta, mida nimetatud sõnumid tähendavad, kuidas ning missuguse dokumendi alusel oli töötaja mobiiltelefon nimetatud süsteemi lülitatud ning kelle korraldusel pidi hageja niisugustele sõnumitele reageerima.
Kostja ei nõustu kohtu poolt protokolli parandamata jätmisega. Kostja esitas taotluse nende kohtade muutmiseks, mis on olulised asja lahendamise seisukohast ning mida tööandja esindaja istungil ei väitnud või ei väitnud niisuguses sõnastuses, mis oli esitatud protokollis. Eelnevast tulenevalt taotleb kostja maakohtu istungi protokolli parandamist ulatuses, mida on ta varasemalt taotlenud.
Hageja esitas nõude netosummas ning kohus rahuldas nõude netosummas. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ei ole mõistetav, kuidas või mille alusel on hageja kõnealused summad tuletanud. Hageja ei selgitanud, kuidas ta töötasu arvestas ning millest lähtuvalt sai väidetavad netosummad. Hagi terviktekstis muutis hageja nõuete suurust, esitades nõuded netosummadena, kuid arvestuse aluseid ning alusdokumente
ei muutnud. Seega ei ole hageja arvestused õiged ega kooskõlas keskmise töötasu arvestamise korraga. Arvestuse aluseks on võimalik võtta esialgses hagis nimetatud summad. Tööandjal ei ole võimalik arvestada võimalikku viivist kaevatavas otsuses viidatud netosummade alusel. TLS § 29 lõige 3 viitab otseselt, et töötasu määratakse töölepingus kindlaks brutosummades. Otsuse põhjendustes on kohus samuti lähtunud brutosummadest, kuid resolutsioonis märgib netosummad. Valveaja tasu puhul ei ole viidatud, kas tegemist neto- või brutosummaga. Kuna kohtu esitatud summa ühtib hageja esialgses hagis esitatud brutosummaga, on ka võimaliku ületunnitöö eest välja mõistetud tasu brutosummas.
Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Hageja vastuapellatsioonkaebus ja seisukoht apellatsioonkaebusele
78.23.01.2017 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub hageja tühistada osaliselt maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi valveaja ja ületundide eest saamata jäänud töötasu nõudes ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Hageja ei nõustu valveaja tasu osalise aegumisega. Valveaja eest makstav tasu ei allu ITVS-i aegumise kriteeriumile. Mistahes nõude maksmapanek aegub üldisele nõuete aegumise tähtajale, milleks on 3 aastat. TLS-i põhimõte on, et töötaja suhtes kohaldub alati soodsam säte. Samuti on arusaamatu, et miks palgatasu, mis on samuti tehtud tööaja arvestuse alusel, peaks erinema valveaja töötasust, mis on oma olemuselt tegelikult osa töötasust. Kostja ei vaielnud vastu summa suurusele ega esitanud keskmise töötasu arvestust.
Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ja valveaja osas möönab, et hageja tegi ületunde, ei ole ka eluliselt usutav kohtu tõlgendus, et ületundide osas puudus poolte vahel kokkulepe. Poolte vahel oli ületundide kokkulepe sõlmitud elektrooniliste sidevahendite teel edastatavate sõnumite näol. Arvestused ületundide kohta hageja esitas. Kostja neid ümber ei lükanud ega tõendanud, et töötaja käis töö juures vabast ajast ringi jalutamas. Puudub mõistlik põhjendus, et töötaja tema poolt väidetud ja kulglasüsteemi väljavõtete alusel tõendatud mahtudes viibis tööruumides otsese vajaduseta seal viibida. Hageja täitis seal töökohustusi. Hageja ei saa tõestada negatiivset asjaolu ja ainuüksi faktiline väide, et töötaja viibis tööl ja seda järjepidevalt igapäevaselt enam kui ettenähtud tööajal, on tavapäraselt samalaadses olukorras olevale inimesele üheselt mõistetav, et isik oli tööl. Samuti ei nõustu hageja kohtu järeldustega tööpäeva kestuse kohta kuni 18.00-ni, sest kohus ei ole arvestanud tööaja hulka kuuluvat lõunaaega. XXX-i tööpäevad lõppesid kell 17.00, s.o aeg, kui väljakujunenud praktika kohaselt kogu kollektiiv lahkus töökohast. Asjaolu, et formaalselt on töö sisekorraeeskirjades nimetatud 08.00-18.00, on iseenesest juba seadusega vastuolus olev, sest ületab tööaja normi. Seega näitab ka tööandja sisemine korraldus, et tööajast tegelikkuses kinni ei peetud ja tööaja arvestus oli pigem formaalne kui tegelikkusele vastav. Kulglasüsteemide logi ja selle alusel tehtud ületundide arvestust ei ole kostja ümber lükanud. Kui vaadata kogumis esitatud ületundide arvestust, on ajaline maht töö juures viibitud aja osas sedavõrd suur, et kaalub üle esitatud faktide usaldusväärsuse ning kinnitab, et tööandja pidi olema teadlik ületundide tegemisest ja tegemist on vaikiva kokkuleppega ületundide tegemiseks, mida omakorda tõendavad sms-id ja iga sms-iga kaasa tulnud e-mail, seega ka kirjalik töökäsk. Lisaks kinnitab kokkuleppe olemasolu faktiline asjaolu, et
tööandja enda töörežiimi lihtsustamise eesmärgil on rakendatud ja loodud süsteem, et töötaja sai ja saab tänaseni tööandja käest läbi erinevate süsteemide sms-sõnumeid, mis on oma olemuselt töökäsud. Asjaolu, et töötaja iga konkreetse töökäsu – sms-i peale ei naasnud töökohta, ei oma tähtsust, sest sms-i saatmine tähendas töötaja jaoks olukorra hindamise vajadust ja vajadusel sellele operatiivselt reageerimist, töö tegemist. Seega ei nõustu hageja, et ta vabatahtlikult sai sõnumeid ega pidanud neile reageerima. Hageja selgitas kohtule, et pidi reageerima ning vajadusel avama arvuti ja lahendama olukorra kaugjuhtimise läbi, mis samuti on käsitletav töö tegemisena. Kostja ei ole neid väiteid ümber lükanud ega selgitanud, miks selline süsteem loodi, kelle korraldusel vms. Kohus ei arvestanud ka hageja väiteid, et osad töökorraldused anti otse XXX-i juhtimiskeskuse poolt telefoni teel suuliselt. Hageja ei saa tõendada suulise telefonikõne sisu ehk töökorraldust, kuid on väidete tõestuseks esitanud kulglasüsteemide logi, millest nähtub, et töötaja sisenes töökohale peale 17.00, kui tööpäev oli lõppenud. Hageja on järjekindlalt väitnud, et tööpäev lõppes kell 17.00 ja tööandja ei ole sellele vastu vaielnud, tööajast kinnipidamist või hilinenult tööle tulemist ei ole tööandja kordagi töötajale ette heitnud. Tööajanorm oli fikseeritud töölepingus 8h päevas ja 40h nädalas. Isegi, kui arvestada summeeritud tööaja arvestust, on ilmne, et töötajal on ikkagi ületunde, millele ei ole tööandja suutnud vastu vaielda. Hageja esitas kulglasüsteemide logi, millest on üheselt nähtav, mis kell töötaja lahkus töölt. Tööaja arvestust tööandja esitanud ei ole, seega tuleb lähtuda töötaja arvestusest ja seda olenemata tööandja väidetest, et need ei ole usaldusväärsed või serveriruumis asuv logiraamat ei ole loetav. Sellise raamatu olemasolu on dokumentaalne tõend. Logiraamat näitab, millisel kuupäeval seadmetega mis kell mingi probleem oli ja mida käidi manuaalselt lahendamas väljaspool tööaega. Hageja on peale kohtuotsuse tegemist teada saanud, et tema ametikohale on võetud asemele 5 uut töötajat. Ainuüksi see kinnitab hageja eelneva töömahu suurust.
Maakohus tuvastas, et hageja vallandamine oli ebaseaduslik, mistõttu ka väljamõistetud kompensatsioon netosummana oli põhjendatud. Asjaolu, et kostja ei pidanud vajalikuks esitada kohtule omapoolseid tõendeid keskmise töötasu suuruse kohta, oli võistlevas protsessis kostjale teadlik riski võtmine. Hageja lähtub kõigi nõuete väljamõistmisel maakohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja arvestustest.
Apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
83.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ületunnitöö eest tasu saamiseks ja selle tasumisega viivitamiselt viivise saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 9 ja 10) materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega jätab hageja nõuded rahuldamata. Muus osas maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alust ei ole, kuid osaliselt tuleb muuta (täiendada) otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Samuti jaotab ringkonnakohus menetluskulud ning mõistab menetlusosalistelt riigituludesse välja maakohtus ja apellatsiooniastmes tasumata riigilõivu. Samuti lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused.
Otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast AP hagi ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks seoses tulemustasu määramata jätmisega võrreldes sama grupi teiste töötajatega. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lõige 1).
TsMS § 442 lõike 5 kohaselt tuleb kohtuotsuses mh lahendada seni lahendamata menetlusosaliste taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata apellandi 08.11.2017 taotlus 01.11.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Vastuapellant palus jätta taotluse rahuldamata. Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt ei ole menetlustoimingu protokoll stenogramm ega pea kajastama esindajate sõnasõnalisi selgitusi. Kolleegium on seisukohal, et istungiprotokoll kajastab apellandi lepingulise esindaja poolt istungil väljendatut seaduses ettenähtud ulatuses.
Lisaks võtab kolleegium seisukoha peale ringkonnakohtu istungit apellandi poolt esitatud allkirjastamata menetlusdokumendi pealkirjaga „Sündmuste lühikronoloogia“ tsiviilasja materjalide juurde võtmise võimalikkuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et sisu poolest saaks seda dokumenti apellatsiooniastmes käsitleda kui apellandi esindaja kohtukõnet (selle osa) istungil TsMS § 648 lõike 2 mõttes, kuid kuna esindaja seda kohtuistungil ei esitanud, on tegemist hilinenult esitatud avaldusega TsMS § 330 lõike 1 mõttes ja kuna selle menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimist, keeldub kolleegium selle vastuvõtmisest TsMS § 331 lõike 1 alusel. Kuna avaldus on esitatud elektrooniliselt, siis selle tagastamist ei toimu.
Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et töölepingu ülesütlemine 18.11.2015 avaldusega oli tehtud seadusest tuleneva aluseta ja oli TLS § 104 lõike 1 kohaselt tühine. Samas peab kolleegium vajalikuks maakohtu napisõnalisi põhjendusi täiendada järgmiselt. 18.11.2015 avalduses viitas tööandja töösuhte ülesütlemise materiaalõiguslike alustena TLS § 88 lõike 1 punktidele 5 ja 7 ning § 97 lõikele 3. Seega oli tööandja seisukohal, et töötaja oli pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu ja/või millega tekitas süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu ning et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või töötaja mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Töötaja tegevusena, mille alusel tööandja sellisele seisukohale asus, toodi avalduses välja: osales kolleegi töörõiva ebaseaduslikus omastamises (viide KarS §-le 201); rikkus olulisel määral asutuses kehtivat administratiivalal viibimise ja liikumise korda, lubades hoonesse isikutel, kel selleks tegelikult õigust ei olnud; esitas valeväiteid enda käitumise õigustamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidi seega tööandja tõendama töötaja sellise faktilise käitumise, mis andis aluse tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata.
Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et vaidlusalused tunkepüksid kellegi poolt üldse omastati ja et hageja selles osales. Poolte vahel puudub küll vaidlus, et hageja külaline AP ja hageja pükstega 03.10.2015 kokku puutusid (nähtub nii kostja turvajuhi esildisest (t II kd lk 29-30) kui hageja 07.10.2015 seletuskirjast tööandjale (t IX kd lk 194), ka AP kirjalikust seletusest kohtule (t IX kd lk 62-63)), kuid tõendeid pükste kadumise kohta hageja külalise või hageja süül esitatud ei ole. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et
avaldust politseile ei esitatud väikese varalise kahju tõttu. Hageja tõi hagiavalduses (ka selle terviktekstis; t IX kd lk 6) esile AV, kellele tööpüksid olid eraldatud, 03.12.2015 kell 3:50 e-posti aadressilt [email protected] saadetud kirja sisu, milles AV teatas mh, et tema tööpüksid olid konkreetses ruumis 2 nädalat, et püksid olid ligikaudu nädal kadunud ja ta ei teadnud, kus need täpselt on ning et hetkel on püksid tema valduses. Kolleegium ei nõustu kostjaga, nagu ei saaks konkreetset e-kirja käsitleda hageja tõendina põhjusel, et see ei ole esitatud iseseisva väljatrükina, vaid kopeeritud hagiavalduse teksti sisse. Hageja tekstist nähtub selgelt kes, milliselt aadressilt ja millal kirja saatis. Aadressist nähtub, et tegemist on senini aktiivse kostja ametliku epostiga, mistõttu oli kostjal hea usus toimides võimalik veenduda, kas nimetatud isik oli konkreetsel ajal sellise kirja saatnud. Kostja tõendeid, millised oleksid lükanud ümber hageja väite konkreetse sisuga e-kirja saamisest AV-lt, ei esitanud. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et tööandja pöördus AV poole, kes kinnitas hagejale kirja saatmist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul ega ole ringkonnakohtul alust kahelda AV poolt konkreetsel kuupäeval, kellaajal ja sisuga ekirja saatmises. Tõendeid selle kohta, et kirja sisu ei vastaks tegelikkusele, ei ole kohtule esitatud. Seega on eeltooduga tõendatud, et tunkepüksid olid ligikaudu nädala aega kadunud, kuid tõendamata on kus (kelle valduses) need sel ajal olid. Asjaolu, et hageja kandis kollektiivis tekkinud arusaamatuse lahendamise eesmärgil AV-le üle raha selgitusega „trussikute eest“, ei saa käsitleda kui süü omaksvõttu nagu teeb seda kostja. Eluliselt usutav on hageja poolt esiletoodu, et ta andis raha kadunud pükste ümber tekkinud probleemi lõpetamiseks, kuna tegemist ei olnud tema arvates pikka arutelu vajava küsimusega. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt omab tähtsust, et tõendamata on, et püksid oleksid viidatud ligikaudu nädala olnud hageja ja/või AP valduses. Käesolevas asjas ei kuulu hageja tõendamiskoormusesse pükste ülesleidmise tõendamine, vaid kostja oli kohustatud tõendama pükste kaotsimineku hageja süülisel osalusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole seega tõendatud, et hageja osales kolleegi töörõiva ebaseaduslikus omastamises ja seeläbi varalise kahju tekkimises tööandjale.
Erinevalt maakohtust nõustub kolleegium apellandiga selles, et tõendatud on, et AP hageja külalisena hoones 03.10.2015 viibimise vormistamisel rikkus hageja tööandja poolt kehtestatud administratiivalal viibimise ja liikumise korda, st töösisekorraeeskirjade punkte 9.13 ja 9.17. Töölepingu punkti 7.1 kohaselt kohustus töötaja mh alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile, täitma õigusaktide ja tööandja poolt asutusesiseste aktidega kehtestatud tingimusi. Tõendatud on, et hagejale oli tutvustatud 03.10.2015 seisuga asutuses kehtinud töösisekorraeeskirjaga (eeskiri t I kd lk 33-38; allkiri tutvumise kohta t VIII kd lk 133). Töösisekorraeeskirjade punkti 9.12 kohaselt registreeritakse peahoones viibiv külaline valvelauas oleva turvatöötaja poolt isikut tõendava dokumendi alusel ja talle antakse külaliskaart, mis tuleb kinnitada külalise riietusele nähtavale kohale. Punkti 9.17 kohaselt tuleb väljaspool tööaega külaliste kutsumine eelnevalt kooskõlastada juhatuse liikmega. Tõendatud on kostja väited, et AP viibis hoones hageja külalisena, kuid kasutas seejuures kulglas talle turvatöötaja poolt antud töölise kaarti (t IX kd lk 43). Samuti puudub vaidlus, et 03.10.2015 oli laupäev, seega vastavalt töösisekorraeeskirja punktile 3.1 puhkepäev, kuid kooskõlastust juhatuse liikmelt ei olnud. Iseenesest on asjas esiletoodud tõenditega kooskõlas hageja ja maakohtu seisukoht, et kaardi väljastas kulgla turvatöötaja ja hageja ametijuhendis (t I kd lk 29) puudus kohustus kontrollida kulgla turvatöötaja tööd. Samas on turvatöötaja seletusega tööandjale (dokumentaalne tõend TsMS § 272 lõike 1 kohaselt) tõendatud, et töölise kaart väljastati hageja palvel. Kuigi hageja palve esitamist eitab, ei ole ta viidatud tõendi ümberlükkamiseks tõendeid
esitanud (nt taotlenud turvatöötaja ja/või AP tunnistajana ülekuulamist). Ka ei sisalda AP kirjalik seletus (t IX kd lk 62-63) asjaolusid kaardi väljastamise kohta. Eeltoodust tulenevalt oli hageja staažika peaspetsialistina teadlik hoonesse külaliste kutsumise korrast ja pidi aru saama, et AP puhul ei olnud tegemist töölisega kulglasüsteemi administreerimise korra (t II kd lk 15-19) punkti 2.2 mõttes, vaid sama akti punkti 2.3 kohase külastajaga, mistõttu pidi ta ka aru saama, et turvatöötaja poolt ei olnud väljastatud n-ö õige kaart. Kohtu ette ei ole toodud põhjendusi, miks hageja sellise palve esitas ja miks turvatöötaja sellise palve rahuldas. Asjaolu, et ka turvatöötaja rikkus kaarti väljastades oma tööülesandeid, on kolleegiumi arvates siiski käsitletav kogu vaidluse kontekstis asjaoluna, mis kergendab hageja rikkumist.
Kolleegium nõustub maakohtuga, et serveriruumide ja tehniliste ruumide kasutamise korra (t II kd lk 20-28) rikkumine hageja poolt tõendamist ei leidnud. 18.11.2015 avalduses tööandja sellisele rikkumisele ei viidanud. Kohtumenetluses tõi kostja esile, et hageja rikkus mh nimetatud korra punkte 4.1.1, 4.1.3 ja 4.1.4. Viidatud punktide kohaselt pääsevad nendesse ruumidesse ainult selleks volitatud isikud vastavalt kulglasüsteemide administreerimise korrale; isikud, kel ei ole volitusi, võivad ruumidesse siseneda ainult põhjendatud vajadusel ja seal viibida volitatud isiku saatel; volituseta isiku järelevalveta ruumi jätmine on keelatud. Vaidlust ei ole, et AP-l volitusi serveriruumidesse ja tehnilistesse ruumidesse sisenemiseks ja seal viibimiseks ei olnud. Samas ei ole ka tõendatud, et AP oleks mõnes sellises ruumis järelevalveta viibinud. Kostja esitas ülevaate isiku liikumistest tol päeval (t IX lk 44), kuid ei toonud esile, millised ruumidest on korras silmas peetud serveriruumid ja tehnilised ruumid. Ka ringkonnakohtu istungil ei osanud esindaja selgitusi selles osas anda. AP kirjaliku seletuse (t IX kd lk 62-63) kohaselt ta peale koridori ja WC muudes ruumides üksinda ei viibinud. Ka kostja turvajuhi esildisest (t II kd lk 29-30) nähtub selgelt vaid AP liikumise kirjeldus II korruse tualeti ja hageja ametiruumi vahel. Kuna tõendamist ei leidnud AP viibimine serveri- ega tehnilistes ruumides, ei ole tõendatud ka tööandja väide sihtasutusele kahju tekkimise ohust seoses AP hoones viibimisega konkreetsel kuupäeval ja konkreetsetel asjaoludel.
Ka ei olnud TLS § 88 lõikega 4 kooskõlas heita novembris 2015 hagejale ette kehtiva kulglasüsteemi korra korduvat rikkumist (vt kostja turvajuhi esildis; kostja 30.12.2015 menetlusdokument t I kd lk 135). Kui tööandja pidas seejuures silmas AP varasemaid viibimisi hoones hageja kutsel 16.06.2014, 10.07.2014 ja 11.12.2014 (t IX kd lk 43), siis isegi kui ka nende viibimiste vormistamisel oli tööandja kehtestatud korda rikutud, pidi hoolas tööandja saama rikkumistest teada oluliselt enne, kui muu rikkumise uurimisel juhuslikult 03.10.2015. Asjaolu, et tööandja tolereeris varasemaid väidetavaid rikkumisi, samuti, et AP on viibinud tööandja hoones ka ilma kellegi (sh siis ka hageja) kutseta ja seejuures ka saatjata (18.11.2014 2h 20min; t IX kd lk 43), kinnitab kohtule, et nimetatud isik pidi olema teada ka tööandjale ning teda ei peetud julgeolekuriskiks Eesti riigile. Vastasel juhul oleks kostjal julgeolekuasutusena olnud korduvalt võimalik ja tulnukski nii konkreetse isiku hoones viibimistele kui hageja väidetavatele töösisekorraeeskirja rikkuvale tegevusele reageerida.
Ülesütlemise avalduses tõi tööandja esile ka valeväidete esitamise enda käitumise õigustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et valeväidete esitamine töötaja poolt tõendatud ei ole. Samas täiendab kolleegium maakohtu põhjendusi järgnevaga. Avaldusest nähtub, et tööandja käsitles valeväidetena töötaja poolt seletuskirjas antud selgitust selle kohta, et AP täitis hoones viibides Kaitsepolitseiameti ülesandeid.
Kohtule esitatud kirjalikust seletuskirjast (t IX lk 194), mille esitamises 07.10.2015 töötaja poolt tööandjale puudub vaidlus, nähtub, et töötaja ei viidanud selles AP töötamisele Kaitsepolitseiametis ega muudes „organites“. Küll kirjeldas ta, et AP tuli järgi kunagi „opt krossi“ paigaldatud aparatuurile, kuid keeldus täpsustamast, milliste seadmega tegemist oli. Kohtumenetluses tõi hageja esile, et AP käis järgi hagejale varasemalt parandamiseks jäänud akvaariumilambil (t I kd lk 159), mida kinnitab ka AP kirjalikus seletuses (t IX kd lk 62-63). Kuigi kohtule jääb arusaamatuks, mis takistas hagejat juba tööandjale esitatud seletuskirjas selgelt kirjeldamast AP hoones viibimise eesmärki, ei saanud anda nimetatud asjaolu kogumis rikkumisega tema hoones viibimise vormistamisel, tööandjale alust sellises ulatuses usalduse kaotuseks töötaja vastu, et lõpetada tööleping etteteatamistähtaega järgimata. Seejuures on põhjendatud võtta arvesse lisaks eelnevalt esiletoodud asjaoludele töötaja pikaajalist tööstaaži (alates aastast 1993) ja eelnevate mistahes rikkumiste puudumist. Nimetatud faktiliste asjaolude üle vaidlus puudub.
Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega 07.10.2015 hoiatuse analüüsimisel ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Tööandja tõi uue rikkumisena välja, et töötaja ei muutnud oma 07.10.2015 seletust ka peale seda, kui sai teada Kaitsepolitseiameti 16.11.2015 vastusest, et AP ei tööta nimetatud asutuses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole uue iseseisva rikkumisega, vaid 03.10.2015 asetleidnud rikkumise asjaolude väljaselgitamisega. Samal põhjusel ei nõustu kolleegium maakohtuga aga selles, nagu oleks 18.11.2015 avaldus esitatud mõistlikku aega rikkudes TLS § 88 lõike 4 mõttes ja muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Kui oleks tegemist olnud kehtiva ülesütlemisega, oleks see olnud esitatud mõistliku aja jooksul, arvestades konkreetse töösuhte asjaolusid. Nimelt kuna tööandja puhul on tegemist julgeolekuasutusega, siis on eluliselt usutav, et poolte vahel oli vähemalt suuliselt arutelu AP võimalikust seotusest „organitega“ ja tööandjal oli mõistlik uurida AP isiku kohta ka Kaitsepolitseiametilt. Avaldus oli esitatud töötajale kaks päeva pärast vastuse saamist Kaitsepolitseiametilt.
Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust TLS § 109 lõike 1 alusel hüvitise väljamõistmise kohta. Viidatud sätte lõike 1 kohaselt võib kohus kolme kuu suurust hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus määras hüvitise suuruseks töötaja kuue kuu keskmise tasu, võttes arvesse pikka tööstaaži, varasemate karistuste puudumist ja konkurentsikeeldu töölepingus. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole toonud välja, milles tema kahju seisneb ja kuidas on see seoses tööandja rikkumisega, samuti, et konkurentsikeeld ei takistanud hagejal sissetulekut teenimast. Kolleegium nõustub apellandiga osaliselt, kuid leiab, et sellele vaatamata ei ületanud maakohus hüvitise suuruse määramisel diskretsioonipiire ning kõrgema astme kohtul ei ole õigust otsustusse sekkuda. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-79-13 punktis 32.5 asunud mh seisukohale, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lõike 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja tõi hüvitise saamiseks esile järgmised väited (vt hagiavalduse terviktekst t IX kd lk 11-15): tööandja oluline rikkumine töölepingu lõpetamisel; staaž enam kui 22a ja mistahes etteheidete varasem puudumine; 6 kuu pikkune konkurentsikeeld lepingus; alusetud süüdistused varguses ja sellega seotud psühholoogilised läbielamised ja pinged; kui tööandja oleks järginud ülesütlemistähtaega, oleks töötaja saanud täiendavalt töötasu 85 päeva eest ja lõpparve koosseisus puhkusetasu 6 päeva eest. Kostja on neist vastu
vaielnud konkurentsikeelu takistavale mõjule uue töö leidmisel. Selles osas möönab kolleegium, et hageja ei ole tõendanud, et nimelt konkurentsikeeld on tal takistanud sissetuleku saamist. Samas on eelnevalt leidnud tõendamist, et hagejal oli põhjendatud ootus, et ta saab töötasu senise tööandja juures veel määramata aja jooksul, arvestades, et tööleping oli poolte vahel tähtajatu, või vähemalt seaduses ettenähtud etteteatamistähtaja 90 päeva jooksul ja sel ajal saamata tasu näol on tegemist saamata tuluga VÕS § 128 lõike 4 mõttes. Käesolevas asjas on põhjendatud hüvitise koosseisu arvestada ka mittevaralise kahju VÕS § 134 lõike 1 mõttes, kuna tööandja süüdistas teda alusetult vargusele kaasaaitamises ja selline olukord tekitab tavapäraselt seaduskuulekas inimeses negatiivseid psühholoogilisi läbielamisi. Iseenesest õige on kostja viide VÕS § 127 lõike 5 kohaldumisele, kuid tsiviilasja materjalid ei sisalda kostja väidetud andmeid selle kohta, et hageja sai peale 25.11.2015 E OÜ-st minimaalset sissetulekut. Hageja esitas ringkonnakohtus tõendi, et oli veel 31.08.2017 tööotsijana Eesti Töötuskassas arvel (t IX lk 170).
Apellandi vastuväidetega maakohtu poolt väljamõistetud tasule ületundide eest nõustub ringkonnakohus osaliselt. Kolleegium ei nõustu, et maakohus tuvastas ebaõigesti poolte vahel ületunnitöö kokkulepete sõlmimise igakordse automaatse smsga juhul, kui sellele järgnes tööaja väliselt töökohale minek. Maakohus põhjendas otsust kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8. Seejuures tõlgendas kohus töölepingu lisaks olnud ametijuhendit, mille kohaselt võidi ületunnitöö kokkulepe sõlmida nii kirjalikult taasesitatavas kui suulises vormis. Töösisekorraeeskirja punkti 5.2 kohaselt võis korraldusi anda ka elektroonselt. Puudub vaidlus, et hageja poolt esiletoodud sms-id saabusid talle seoses tööülesannete täitmisega. Seega pidi tööandja neist teadlik olema ja tööandja pidi olema nende sisu, juhul, kui selleks ei olnud hageja poolt väidetu, kohtumenetluses tõendada. Samuti pidi tööandja olema teadlik aastate jooksul töötaja saabumistest töökohta ja seal viibimistest töövälisel ajal. Asjaolu, et tööandjal ei tekitanud aastate jooksul töötaja liikumised hoones ööpäevaringselt mistahes küsimusi, annab alust tõlgendada VÕS § 29 lõike 5 punkti 3 alusel tööandja käitumist kui teadlikkust ületunnitööst ja sellega nõustumist. Seda enam, et asutuse töösisekorraeeskirja punkti 4.2(c) kohaselt oli töötaja kohustatud kinni pidama tööajast ja kasutama seda ainult töökohustuste täitmiseks. Mistahes etteheidete tegemist töötajale seoses töödistsipliiniga tööandja esile ei toonud. Samas tõi tööandja ise apellatsioonkaebuses esile (küll seoses vastuväidetega valveajale), et töötaja tööülesandeks energeetika grupi juhina oli tagada tööandja varustatus elektrienergiaga ööpäevaringselt, mis võis tuua kaasa lisatöö tegemise vajadust avariiolukordades (kaebuse punkt 2.1.2).
Samas on kolleegium seisukohal, et maakohus jättis tuvastamata poolte kokkuleppe ületunnitöö hüvitamiseks rahas. Pooltevahelise töölepingu lisa 1 kohaselt oli kokku lepitud, et tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses vastavalt seadusele. Selline kokkulepe vastab TLS § 44 lõikele 6, mille kohaselt tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga, kui ei ole kokku lepitud selle hüvitamises rahas. Maakohus jättis vajaliku tähelepanuta, et hageja tõi küll esile, et ka rahas tasustamine oli lepitud kokku suuliselt, kuid ei selgitanud ega tõendanud kellega tööandja (eelduslikult) juhtkonnast ja millal sellise kokkuleppe sõlmis. Sellise kokkuleppe (töölepingu muutmiseks) sõlmimist ei tõenda ka töötaja enda käitumine töösuhte kehtimise ajal, kuna mistahes pretensioonide esitamist tööandjale seoses aastaste kestel igakuiselt vähemsaadud töötasuga hageja ei väitnud. Samas tõendas kostja, et hageja viibimised töökohal ööpäevaringselt ületasid töölepingus
kokkulepitud 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas viimase 3 aasta jooksul kokkuvõttes ainult üksikutel päevadel (t VIII kd lk 136-180). Seega on tõendatud, et ka töötaja ise ei tõlgendanud töölepingut selle täitmise ajal VÕS § 29 lõike 5 punktide 2 ja 3 mõttes selliselt, et kokku oleks olnud lepitud ületunnitöö hüvitamine rahas. Kolleegiumi siseveendumusele annab kinnitust hageja esindaja selgitus ringkonnakohtu istungil, mille kohaselt andis tema kliendile nõu nõuda ületunnitöö eest hüvitist peale logide ülevaatamist. Tõendatud on, et ületunnitöö hüvitati vaba ajaga selliselt, et töötaja ise reguleeris enda viibimist töökohal ja tööandja aktsepteeris sellist tegevust ning vastastikuseid pretensioone ei olnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada apellatsioonkaebus osas, milles kostja vaidlustab ületunnitöö eest rahalise hüvitise väljamõistmist ja hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamine selles osas välistab vastuapellatsioonkaebuse ületunnitööd puudutava osa rahuldamise.
Apellatsioonkaebuse väited seoses hageja keskmise töötasu arvestamisega ei ole põhjendatud. Maakohtumenetluses ei tõendanud tööandja teistsugust töötaja keskmist töötasu ega selle arvestust, kui tõi esile ja tõendas hageja. Ka kaebus ei sisalda matemaatilist arvestust, kust nähtuks, kuidas hageja ja maakohus töötasu arvestamisel eksisid. Lisaks on kaevatavas otsuses selgelt toodud esile, et määratud summad on netosummad. Viivise arvestamisel tuleb kostjal lähtuda kohtuotsuse resolutsioonis näidatud põhivõla suurusest.
Kolleegium nõustub maakohtuga osas, milles kohus mõistis välja perioodil 01.08.2015-23.11.2015 saamata tasu valveaja eest ja jättis varasema perioodi eest välja mõistmata seoses aegumisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult ega pea TsMS § 654 lõike 6 alusel vajalikuks põhjendusi siinkohal korrata. Kaebustes jäävad hageja ja kostja maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on neile asjakohaselt TsMS § 442 lõike 8 alusel vastanud. Kaebajate väited ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta ega tühistada. Töölepingu lisa 1 „Ametijuhend“ punkt „Ületunnitöö kokkuleppe sõlmimine“ sisaldas sõltumata pealkirjast kohustust vastata ööpäevaringselt mobiiltelefonile. VÕS § 29 lõike 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
Küll aga nõustub kolleegium apellandiga selles, et maakohus kohaldas valvetasu nõude osas ebaõigesti riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkti 1. Viidatud sätte kohaselt ei võeta riigilõivu mh töötasu nõudmise, tööleping ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Maakohus tuvastas valvetasu nõude osas asjakohaselt, et tegemist ei ole TLS-i mõtte kohaselt tasuga töö- ega puhkeaja eest. Samuti ei ole tegemist rahasummaga, mis tuleneb töölepingu ülesütlemise tühisest. Seega ei ole tegemist nõudega, millelt kohtuasjas riigilõivu tasuma ei pea. Samas ei anna riigilõivu nõudmata jätmine alust maakohtu otsust selles osas tühistada. TsMS § 179 lõike 1 alusel nõuab ringkonnakohus riigituludesse välja hagejalt selle nõude osas maakohtus ja vastuapellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu, arvestades nõude osa, milles hagi ja kaebus jääb rahuldamata, ning kostjalt, arvestades nõude osa, milles hagi rahuldati ja kaebus jääb rahuldamata. Hageja nõudis maakohtus valvetasu 7560 eurot, millest maakohus rahuldas 791 eurot, seega 10%. Vastavalt RLS lisale 1 tuli hagejal nõude esitamisel tasuda 475 eurot. Seega tuleb riigituludesse mõista hagejalt välja 427.50 eurot ja kostjalt 47.50 eurot. Apellatsiooniastmes vaidlustas hageja
vastavalt hagi rahuldamata jäänud osa (kaebuse hind seega 6769 eurot) ja kostja hagi rahuldatud osa (kaebuse hind seega 791 eurot). Seega tuleb mõista välja apellatsiooniastmes tasumata riigilõiv hagejalt 425 eurot ja kostjalt 175 eurot. Kokku kuulub hagejalt riigituludesse väljamõistmisele 852.50 eurot ja kostjalt 222.50 eurot. TsMS § 179 lõigete 5 ja 9 alusel tuleb kohtuotsus täita 15 päeva jooksul, arvestades jõustumisest, ja tasumisega viivitamise korral tuleb kohustatud isikutel tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
100.Apellatsioonkaebuses sisalduva vastuväite maakohtu otsustusele jätta parandamata istungi protokoll rahuldamiseks kolleegium alust ei näe. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või edasikaebamise seisukohalt olulist. Vastuväitest ei nähtu, kuidas protokolli parandamata jätmine taotletud ulatuses mõjutas maakohtu otsuse sisu või selle edasikaebamist.
101.Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust menetluskulude jaotuse muutmiseks, kuna endiselt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Arvestades lisaks apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jäämist, on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud nii maa- kui apellatsioonikohtus TsMS § 163 lõike 1 alusel vastava poole enda kanda.
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.