TSÜS › Isiku paigutamine hoolekandeasutusse

valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud ja menetluse käik

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta määruse resolutsioon muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel. Maakohus jõudis avalduse rahuldamise osas õigele lõppjäreldusele, kuid jättis lahendi piisavalt põhjendamata. Põhjendustega, mis kajastuvad maakohtu määruses, ringkonnakohus nõustub ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid ei korda. Määruse põhjendusi saab ringkonnakohus täiendada, st kirjeldatud puudus on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5391 lg 1 järgi kohaldatakse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisele vastavalt asutusse paigutamise kohta sätestatut. Isik paigutatakse kinnisesse asutusse, kui (1) tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, (2) ta on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja (3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik (SHS § 105 lg 1). Täiendavalt on Riigikohus mitmes määruses (nt Riigikohtu 07.06.2014 määruses asjas nr 3-21-33-14; 30.04.2013 määruses asjas 3-2-1-44-13) selgitanud, et isiku kinnises asutuses viibimise pikendamise otsustamise puhul ei piisa üksnes kaugemas minevikus toimunud sündmustega arvestamisest, vaid hinnata tuleb vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist ning analüüsida ka eelmise kohtulahendi järel toimunut. Maakohus tuvastas õigesti eelnevalt kirjeldatud eelduste esinemise isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia F20.0, millesse ta haigestus 1996. aastal. Avaldaja selgituste kohaselt on puudutatud isiku seisund ravimite võtmise katkestamise tõttu aastatega ägenenud ja väljendub eeskätt laialdastes luulumõtetes, mis tema käitumist mõjutavad (II kd lk 43). Asjaolu, et puudutatud isik on püsivalt psühhootiline ja tal on välja kujunenud parafeerne luulusüsteem, nentis ka SA PERH Psühhiaatriakliiniku psühhiaater KK (II kd lk 46). Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastas ekspert EE, et viidatud psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (II kd lk 78-82). Arvukatest tõenditest ja meditsiinivaldkonna asjatundjate arvamustest nähtuvalt on puudutatud isik kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel korral ohtlik endale ja teistele. Seda tuvastas ekspertiisi läbiviimisel psühhiaater EE, sedastades, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravita jäämisel tema tervislik seisund halveneb järsult, millega kaasub psühhootiline ohtlik, agressiivne ja kaootiline käitumine, mis ohustab nii teda ennast kui teisi (II kd lk 78-82). Puudutatud isiku puudulikule haiguskriitikale viitas ka Valkla kodu metoodik AK, kes selgitas, et puudutatud isik võtab ravimeid vaid järelevalve all ja vajab selleks motiveerimist. Veel selgitas AK, et puudutatud isik sooritas erihooldusteenusel viibides 2017. aasta alguses enesetapukatse – ta püüdis end elektrikaabliga ära puua (II kd lk 45, 60-61). Sarnaselt eksperdiga nentis KK, et puudutatud isik ei tarvita järelevalve puudumisel ravimeid, kuid ravimite mittevõtmisel on ta ohtlik nii endale kui kaaskodanikele (II kd lk 46). Puudutatud isiku agressiivne käitumine, milleni mitmel juhul viis ravimi salaja väljasülitamine, s.t ravimi mittetarbimine, nähtub ka Valkla Kodu koostatud juhtumikirjeldustest, kus ta on väljendanud agressiivsust nii personali kui teiste patsientide suhtes (II kd lk 62-67). Eelnev annab ainest tõdemuseks, et isiku enda suhtumine ei ole ravil viibides muutunud, tal puudub ka pärast eelmist kohtulahendit haiguskriitika, kuid ravita jäämisel on ta ohtlik nii endale kui ulatuslike luulumõtete tõttu ka teistele. Ekspert sedastas, et tema suhtes muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Tal on pikaajalise püsikululise paranoidse skisofreenia tulemusena oluliselt alanenud sotsiaalse toimetuleku tase,

tal on raskused kohanemisel tavaeluga seonduvate probleemide lahendamisel, alanenud kognitiivsed võimed ja tase tervikuna, mistõttu vajab ta jätkuvalt paigutamist tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele hoolekandeasutusse (II kd lk 78-82). Seda kinnitas ka AK, kes avaldas, et vaid regulaarne pikemaajaline ravi kontrollitud keskkonnas võib tõenäoliselt vähendada esinevate psühhootiliste elamuste aktuaalsust ning neist tingitud ennast ja teisi kahjustava käitumise riski (II kd lk 45). Seega ei ole praegusel juhul puudutatud isiku haiguslikku seisundit arvestades võimalik temast endast tulenevate põhjuste tõttu muid abinõusid rakendada ja muud meetmed nagu näiteks rehabilitatsiooniteenus ei ole piisavad. Puudutatud isik oli paigutatud tema nõusolekuta ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele üheks aastaks alates 30.05.2016 kuni 30.05.2017. 23.05.2017 esitas avaldaja taotluse pikendada puudutatud isiku suhtes kohaldatud erihooldusteenusele paigutamise tähtaega. TsMS § 5391 lg 1 alusel oli tähtaja pikendamine ülaltoodud põhjendustel õigustatud ja tähtaega tuli pikendada ühe aasta võrra. Kuigi avaldaja esitas avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks mõni päev enne ravitähtaja lõppemist ja ekspertiisi läbiviimine nõudis aega, ei saa see olla õigustuseks pikendada kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega üle ühe aasta. SHS § 105 lg 1 kohaselt on võimalik paigutada isik tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üks aasta, millist tähtaega saab pikendada ühe aasta kaupa. Eeltoodud põhjendustel loeb ringkonnakohus 30.05.2017 kohaldatud esialgse õiguskaitse aega kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise hulka. Ringkonnakohus tühistab maakohtu 30.06.2017 määruse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas ja teeb uue määruse, pikendades aastast hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega aasta võrra, so kuni 30.05.2018. Maakohtu määrus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ja TsMS § 172 lg 3 kohaselt jätab ringkonnakohus menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.