Padise valla avaldus EM kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. septembri 2016. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EM määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Padise vald (registrikood 75020167), seadusjärgne esindaja vallavanem Leemet Vaikmaa Puudutatud isik EM (isikukood xxxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Puudutatud isik A-MM (isikukood xxxxxxxxx) Puudutatud isik EM (isikukood xxxxxxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-642 tähtaja osas ja paigutada EM nõusolekuta ööpäevasele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele üheks aastaks alates 30. mai 2016. a määruse tegemisest, s.o kuni 30. maini 2017. Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
2.2.Paigutada EM kuni 30. maini 2017 nõusolekuta ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele.
2.3.Saata määrus menetlusosalistele.
2.4.Jätta menetluskulud riigi kanda.
3.Rahuldada EM määruskaebus osaliselt.
4.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud riigi kanda. Kohtu selgitused: Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus
1.Padise vald (avaldaja) esitas 29. oktoobril 2015 Harju Maakohtule avalduse, milles palus paigutada EM (puudutatud isik I) kinnisesse asutusse ja määrata puudutatud isikule I eestkostja. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul I raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia. Ravimite võtmise omavolilise katkestamise tõttu on puudutatud isiku I haigus aastatega ägenenud ja väljendub eeskätt laialdastes luulumõtetes, mis tema käitumist täielikult mõjutavad. Puudutatud isik I on korduvalt viibinud ravil SA PERH Psühhiaatriahaiglas (1997 ja 1998 kummalgi aastal kaks korda, 2000 ühe korra, 2001 kolm korda, 2010 ja 2011 kummalgi aastal kaks korda, 2013 ja 2014 kummalgi aastal ühe korra ning 2015 kaks korda). Puudutatud isik I on talle määratud ravi alati katkestanud. Samuti on puudutatud isik I vaenulik ja luulumõtete tõttu ähvardav oma tädi, kelle juures ta on elanud, jt lähedaste suhtes. Oktoobris 2015 purustas puudutatud isik I oma elukohas kolmest kohast elektrikaabli, kiskus hoones maha elektrijuhtmed, pistikud, pööras segamini kogu taluelamise, viskas hunnikutesse mööbli, kodumasinad, nõud, tekid jt riided ning urineeris nende peale. Ravita ja tavapärases keskkonnas võib puudutatud isik I olla ohtlik iseendale ja ka teistele. Puudutatud isik I ei saa elada iseseisvalt ja psüühikahäire tõttu ei suuda ta kestvalt oma tegusid juhtida. Puudutatud isikute seisukohad
2.Puudutatud isik I avaldas 25. jaanuari 2016. a ja 24. märtsi 2016. a ärakuulamisel, et ei vaja ööpäevaringset hooldust, kuna ta saab ise hakkama. Ta avaldas soovi minna elama tugikodusse Tartusse, kus ta saaks tegeleda ettevõtlusega või tööle minna, või Vääna-Viti hooldekodusse, kus ta võtaks ka ravimeid. Ta soovis, et talle määratakse uus psühhiaater. Eestkostet ta ei vaja, kuna oskab ise rahaasjadega ümber käia. Arstid on talle palju haiget teinud. Kinnisest asutusest välja saades kavatseb ta minna sõbra juurde elama ja leida tööd.
3.Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas avaldust ja palus selle rahuldada, kuna asjas tehtud ekspertiisi tulemuste kohaselt vajab puudutatud isik I ööpäevaringset erihooldusteenust, sest ta ei saa oma tegudest ja käitumisest aru, ta on teistele ja iseendale ohtlik ning vajab igapäevast meditsiinilist abi ja ravi. Puudutatud isik I avaldas 2. augustil 2016 toimunud kohtumisel esindajale, et ta on terve ega vaja eestkostjat. Ta saab oma eluga iseseisvalt hakkama ja kavatseb osta endale korteri Paldiskis. Õde on valmis teda aitama. Väliselt oli puudutatud isik I kohtumisel rahulik ja vastas küsimustele. Sugulastega ta eriti ei suhtle. Suhtleb peamiselt tütrega. Psühhiaater selgitas esindajale, et puudutatud isik I vajab eestkostjat ja pidevat järelevalvet. Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika.
4.Puudutatud isiku I õde EM (puudutatud isik II) arvates vajab puudutatud isik I ravi ja pikemaajalist teenust, et kujuneks välja haigusteadlikkus, enne kui puudutatud isik I võiks iseseisvalt eluga hakkama saada. Paarikümneaastane kogemus näitab, et puudutatud isik I saab pärast pikaajalist ravil viibimist lühema aja jooksul iseseisvalt hakkama tingimusel, et võtab regulaarselt ettenähtud ravimeid. Probleem tekib siis, kui raha saab otsa. Kui puudutatud isik I on leidnud endale töö, siis koguneva stressi ja psüühilise pinge tõttu loobub ta ravimitest ja käitumine muutub ettearvamatuks. Kõik tema haigestumise episoodid on olnud sarnase mustriga ja haigestumine toimub üha lühemate ajavahemike tagant. Perekond hoiab temaga sidet ja teeb seda ka edaspidi, kuid pere saab teda aidata, kui ta võtab vabatahtlikult ravimeid, aktsepteerib tugiisikuteenust ja teisi psüühilise erivajadusega isikule osutatavaid rehabiliteerivaid sotsiaalteenuseid ning teeb koostööd abistajatega. Seega vajab puudutatud isik I pidevat ravi, kõrvalist abi ja järelevalvet, mis tagaks talle stabiilse terviseseisundi.
5.Puudutatud isiku I tütar A-MM (puudutatud isik III) palus avalduse rahuldada. Menetluse varasem käik
6.Harju Maakohus eraldas 12. jaanuari 2016. a määrusega puudutatud isiku I kinnisesse astutusse paigutamise avalduse eestkostja määramise avalduse menetlusest eraldi menetlusse.
7.Harju Maakohus rahuldas 27. jaanuari 2016. a määrusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku I kuni 27. jaanuarini 2017 tema nõusolekuta ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. märtsi 2016. a määrusega menetlusõiguse normi rikkumise tõttu maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Asja uuel läbivaatamisel rahuldas Harju Maakohus 13. aprilli 2016. a määrusega uuesti avalduse ja paigutas puudutatud isiku I kuni 13. aprillini 2017 tema nõusolekuta ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juunil 2016. a uuesti maakohtu määruse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule taas uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 12. septembri 2016. a määrusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku I kuni 12. septembrini 2017 tema nõusolekuta ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
Maakohus, tutvunud avalduse ja sellele lisatud dokumentidega, tsiviilasjas nr 2-15-15334
18.novembril 2015 riiklikult tunnustatud eksperdi antud arvamusega ja praeguses asjas
13.novembril 2015 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 15-54, samuti selle 12. aprilli 2016. a täiendusega, aga ka puudutatud isiku II arvamusega, puudutatud isikule I määratud esindaja arvamusega ja puudutatud isiku I enda ärakuulamisel avaldatuga, leidis, et sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 nimetatud tingimused puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamiseks on täidetud ja SHS § 105 lg 5 järgi tuleb puudutatud isik I paigutada tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele üheks aastaks alates kohtumääruse tegemisest. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik I põeb püsikululist paranoidset skisofreeniat. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isiku I parimates huvides paigutada ta ööpäevaringsele psühhiaatrilisele erihooldusteenusele. Tugevalt kontrollitud keskkonnas, kus on tagatud talle vajalikud sotsiaalhoolekandeteenused, ravi ja järelevalve, on võimalik vähendada tema ennast- ja teisi kahjustava käitumise riski. Väljaspool tugevalt kontrollitud keskkonda püsib ja suureneb risk, et tulenevalt psühhoosist võib puudutatud isik I ennast ja teisi kahjustavalt käituda. Puudutatud isiku I ohtlikkus väljendub selles, et ta käitub teiste suhtes agressiivselt, provotseerib enda suhtes vägivalda, tekitab ohtlikke olukordi liikluses, elektriseadmetega seoses jm asjaoludel, purustab asju ja jätab end hooletusse, mis tingib pöördumatute tervisekahjustuste tekkimise. Seega on ilma ravi ja tugevdatud järelevalveta puudutatud isik I ohtlik endale ja teistele. Tema suhtes muude abinõude kasutamine ei ole võimalik, sest tulenevalt puudutatud isiku I terviseseisundist vajab ta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringset erihooldeteenust, mis tagab järjepideva ja asjakohase ravi ja puudutatud isiku I terviseseisundi stabiliseerumise. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
10.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi sellega, et määras puudutatud isikule I esindaja, kuigi puudutatud isik I on korduvalt kohtule avaldanud, et ta ei soovi advokaati ning kaitseb end kohtus ise. Tsiviilasjas on olnud palju segadust ning ringkonnakohus on mõned korrad saatnud asja tagasi uueks arutamiseks, nt seetõttu, et räägitakse dr S ekspertiisist, mida asjas tegelikult ei ole. Viimases kohtumääruses märgitakse, et puudutatud isik I suhtleb ainult oma tütrega, kuid mitte teiste sugulastega, kuid tegelikult on olukord vastupidi. Puudutatud isikul I on paar sõpra, kelle juurde elama minna, kuni saab esimese palga ja ise endale korteri üürida. Puudutatud isik loodab ka valla toetusele. Puudutatud isik I on juba aasta olnud tugevdatud järelevalve all ja palub sellega lugeda oma karistuse kantuks ajast, mil lõppeb talle teises kohtuasjas määratud sundravi kohaldamise tähtaeg.
11.Puudutatud isikule I määratud esindaja leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohtu määrus on seaduslik, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.
12.Padise vald jäi avalduses toodud seisukohtade juurde ning palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Sotsiaalkorteri eraldamine Padise valla poolt ei lahenda puudutatud isiku I tervislikust seisundist tulenevaid probleeme ega loo iseseisvaks toimetulekuks vajalikke tingimusi.
13.Puudutatud isiku II arvates ei saa puudutatud isik I iseseisvalt hakkama ning vastuse esitajale teadaolevalt ei ole tal ühtegi sõpra, kelle juurde elama asuda.
14.Puudutatud isik III palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb maakohtu määrus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tühistada puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue määruse. Samuti tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi. Muus osas ei anna määruskaebus alust maakohtu määrust tühistada.
16.Maakohus leidis asjas õigesti, et isiku saab paigutada SHS § 105 lg 1 järgi tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.
17.Asjas esitatud eksperdiarvamuste alusel tuvastas maakohus, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (SHS § 105 lg 1 p 1). Nimetatud asjaolu on tõendatud eksperdi arvamustega. Nii 13. novembril 2015 asjas koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 15-54, kui ka 12. aprilli 2016. a akti nr 16-14 kohaselt põeb puudutatud isik I püsikululist paranoidset skisofreeniat, mis kestvalt piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik I ei ole seda ka vaidlustanud.
18.Samuti tuvastas maakohus, et puudutatud isik I on haiguse tõttu ilma ravi ja tugevdatud järelevalveta ohtlik endale ja teistele (SHS § 105 lg 1 p 2). Riigikohus on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et isiku ohtlikkust enda või teiste isikute elule, tervisel või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite järgi, sh võib isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohtlikkuses (nt kalduvuses vägivallale või suitsiidile) ning ohtlikkust tuleb hinnata lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Seejuures on eksperdi arvamus vaid üks tõenditest, mida kohus peab koosmõjus teiste tõenditega hindama (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39; 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13; 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11).
Praeguses asjas kinnitavad puudutatud isiku I ohtlikkust eelkõige asjas kogutud eksperdiarvamused, millega haakuvad ka avaldaja ja puudutatud isiku II seletused. Eksperdi 12. aprilli 2016. a arvamuse kohaselt on puudutatud isikul I järjest sagenenud luulumõtetest tingitud psühhoosi ägenemised, mille käigus muutub puudutatud isik I impulsiivseks ja agressiivseks. Puudutatud isiku I ohtlikkus väljendub eksperdi arvamuse kohaselt eelkõige selles, et psühhoosi ägenedes on ta agressiivne ja ähvardav teiste isikute (eelkõige lähedaste) suhtes ning ta provotseerib ka vägivalda enda suhtes. Puudutatud isiku I impulsiivsust ja agressiivsust kinnitavad ka avaldaja ja puudutatud isiku II seletused. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I mõõdukas risk vägivaldseks käitumiseks. Arvestades eksperdiarvamuses välja toodud puudutatud isiku I psüühilist seisundit ja luulumõtteid, sh puudutatud isiku I ringkonnakohtule 22. oktoobril 2016 saadetud kirja, millest nähtub, et puudutatud isik I luulumõtted on sellised, mille ajel ta võib panna end ohtlikku olukorda või asuda teisi ohustama, on kolleegiumi hinnangul reaalne oht, et tulenevalt puudutatud isiku I impulsiivsusest ja agressiivsusest muutub puudutatud isik I oma luulumõtete ajel ohtlikuks endale või teistele. Nii ekspert kui ka avaldaja ja puudutatud isik II on esile toonud, et puudutatud isik I on vajanud viimastel aastatel korduvalt psühhiaatrilist sundravi, kuid tahtevastase ravi lõppedes on ravi katkenud, mistõttu on puudutatud isiku I psüühiline seisund pidevalt püsikululiselt halvenenud. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isik I ohustab ravi katkestades ka enda tervist. Kolleegiumi hinnangul ei anna küll ainuüksi asjaolu, et isik jätab kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral ravi pooleli, veel alust isikut kinnisesse asutusse paigutada, kuid praeguses asjas tuleb seda arvestada koosmõjus isiku impulsiivsuse ja agressiivsusega ravi katkestamise korral. Seega on praegusel juhul ka ravi katkestamine üks tegur, mis vallandab isiku ohtlikkuse. Maakohus on puudutatud isiku I ohtlikkust põhjendanud lisaks ka sellega, et puudutatud isik tekitab seadmeid käideldes ohtlikke olukordi ning purustab asju. Maakohus järeldas seda 2015. a oktoobris toimunud juhtumist, kus puudutatud isik I elas paar nädalat omaette talle kaasomandina kuuluvas elamus, kus ta asus elamus asuvaid esemeid ja mööblit välja viskama ja põletama ning raius läbi elektrikaablid. Kolleegiumi hinnangul ei anna ainuüksi esemete lõhkumine veel alust pidada isikut ohtlikuks endale või teistele, kuid koosmõjus puudutatud isiku I piiratud arusaamisvõimega on puudutatud isik I neid tegusid tehes pannud end eluohtlikku olukorda. Arvestades puudutatud isiku I psüühilist seisundit ei ole alust arvata, et ta mõistaks oma tegude tagajärgi, mistõttu on alust arvata, et ta paneb ka tulevikus end sarnastesse ohuolukordadesse ning võib ohustada oma tegudega ka teisi. Puudutatud isiku I ohtlikkust kinnitab ka asjaolu, et praeguse kohtuasja menetluse ajal on puudutatud isik I psüühilise seisundi halvenemise tõttu paigutatud kaks korda maksimumtähtajaks psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile, sh kestis kaevatud maakohtu määruse tegemise ajal veel viimati määratud tahtevastane ravi SA PERH Psühhiaatriakliinikus. Ka ringkonnakohtu järelepärimise peale 31. oktoobril 2016 esitatud arvamuses leidis SA PERH Psühhiaatriakliiniku juhataja, et arvestades puudutatud isiku I varasemat käitumist, psüühikahäire iseloomu, puudulikku haiguskriitikat ning halba ravisoostumust, esineb puudutatud isikul I kõrge risk muutuda ohtlikuks, kuid täpselt ei ole võimalik hinnata puudutatud isiku I ohtlikkust pärast tahtevaastase ravi lõppemist 6. oktoobril 2016.
AS Hoolekandeteenused Valkla Kodu, kus puudutatud isik I menetluse ajal alates
6.oktoobrist 2016 esialgse õiguskaitse korras tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibib, vanemtegevusjuhendaja leidis oma 24. oktoobri 2016. a arvamuses, et kontrollitud keskkonnas ja järelevalve all ravimeid võttes ei ole puudutatud isik I muutunud veel endale ega teistele ohtlikuks, kuid eelmisel korral oli märgata paari nädala jooksul tema sisemise pinge tõusu, agressiivset ja üha ähvardavamat hoiakut ja kõnet teiste suhtes, mis päädis puudutatud isiku I hospitaliseerimisega. Ülaltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul asjas tõendatud, et puudutatud isik I on abinõude kohaldamata jätmise korral ohtlik endale ja teistele.
20.Puudutatud isiku I ohtlikkuse pärssimiseks palus avaldaja paigutada puudutatud isiku I tema nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Maakohus leidis, et puudutatud isiku I ennast ja teisi kahjustava käitumise riski vähendamiseks vajab puudutatud isik I tugevalt kontrollitud keskkonda, mistõttu tuleb isik paigutada tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, st muud abinõud ei taga isiku ohutust endale ja teistele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et muude meetmete kohaldamine ei ole puudutatud isiku I ohtlikkuse vähendamiseks küllaldased. Ka ekspert on 12. aprilli 2016. a arvamuses leidnud, et muude abinõude kohaldamine ei ole võimalik, sest varasemad meetmed (ravi üldistel alusel, sotsiaalhoolekandeteenused, lähedaste abi ja toetus) ei ole puudutatud isiku I psüühilisest seisundist tuleneva puuduliku kriitikavõime ja vähese koostöövalmiduse tõttu olnud piisavad. Kolleegium leiab lisaks, et asjaolu, et puudutatud isik I on varem korduvalt vajanud psühhiaatrilist haiglaravi, sh tahtevastase ravi kohaldamist kaks korda ka praeguse menetluse ajal, samuti see, et puudutatud isiku I haigushood on sagenenud ning süvenenud, annavad alust arvata, et muude, s.o leebemate meetmete kohaldamine ei oleks puudutatud isiku I seisundit arvestades kuidagi küllaldane ega aitaks vähendada puudutatud isiku I ohtlikkust (ShS § 105 lg 1 p 3). Nimetatud meetme põhjendatust ja vajalikkust kinnitavad ka ringkonnakohtu kogutud SA PERH Psühhiaatriakliiniku juhataja 31. oktoobri 2016. a arvamus ja AS Hoolekandeteenused Valkla Kodu vanemtegevusjuhendaja 24. oktoobri 2016. a arvamus.
21.Ülaltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et puudutatud isik I vajab paigutamist tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Maakohus on aga eksinud puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramisel. Selles osas on määruskaebus osaliselt põhjendatud. TsMS § 538 lg 2 ja ShS § 105 lg 5 järgi ei või kohus paigutada isikut kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks arvates määruse tegemisest. Viidatud sätete järgi on tähtaja algus seatud sõltuvusse määruse tegemisest, kuid seaduses ei ole täpsustatud, millise määruse tegemisest. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus isik on esmalt paigutatud kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras ja selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku kinnisesse asutusse kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse määruse, ning seda ka siis, kui kohus menetles esialgse õiguskaitse kohaldamist erineva tsiviilasjana. Kui aga esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise järel ei ole vahetult vajadust paigutada isikut kinnisesse asutusse, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb kinnisesse asutusse
paigutamise tähtaega lugeda alates kinnisess asutusse paigutamise määruse tegemisest (Riigikohtu 4. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-16, p 13). Eeltoodust järeldab kolleegium, et kui isik on kohtumenetluse ajal kas samas asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruse või ka teises tsiviilasjas tehtud esialgse või lõpliku määruse alusel paigutatud kinnisesse asutusse, olgu siis tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile või nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, tuleb kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata lugema selle määruse tegemisest, mille alusel isik esimest korda kinnisesse asutusse paigutati, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine kohtumääruse alusel on olnud pidev. Praegusel juhul nähtub kohtuinfosüsteemi andmetest, et puudutatud isik I on olnud kohtumenetluse ajal erinevates kohtumenetlustes korduvalt kinnisesse asutusse paigutatud. Harju Maakohtu 14. oktoobri 2015. a määruse alusel paigutati puudutatud isiku I esialgse õiguskaitse korras 40 päevaks ja seejärel Harju Maakohtu 19. novembri 2015. a määrusega kolmeks kuuks tahtevastase ravi osutamiseks kuni 22. veebruarini 2016 psühhiaatriahaiglasse (tsiviilasi nr 2-15-15334). Harju Maakohtu 27. jaanuari 2016. a määrusega praeguses tsiviilasjas otsustati lõpplahendiga paigutada puudutatud isik I üheks aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. märtsi 2016. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vahepealsel ajal viibis puudutatud isik I Valkla Kodus tavaosakonnas. Harju Maakohtu 24. märtsi 2016. a määrusega paigutati puudutatud isik I esialgse õiguskaitse korras praeguses asjas kuni 13. aprillini 2016 tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Samal päeval, s.o 13. aprillil 2016 tegi Harju Maakohus asjas lõpplahendi, millega otsustas paigutada puudutatud isiku I aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuni 2016. a määrusega ka selle kohtumääruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus paigutas 16. juuni 2016. a määrusega puudutatud isiku I esialgse õiguskaitse korras kümneks päevaks alates ringkonnakohtu määruse jõustumisest (21. juunil 2016) tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele, s.o kuni 30. augustini 2016. Harju Maakohtu 12. septembri 2016. a määrusega otsustati paigutada puudutatud isik I taas üheks aastaks tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele (vaidlustatud kohtumäärus). Lisaks eelnevale menetluse käigule on puudutatud isik II olnud paralleelselt paigutatud kinnisesse asutusse ka teises kohtuasjas. Viibides praeguse kohtumenetluse ajal Valkla Kodus halvenes puudutatud isiku I terviseseisund ning ta vajas taas haiglaravi, mistõttu ta 28. mail 2016 hospitaliseeriti. Harju Maakohtu 30. mai 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-8401 paigutati puudutatud isik I esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile ning Harju Maakohtu 6. juuli 2016. a määrusega tahtest olenematule ravile tähtajaga kolm kuud, s.o kuni 6. oktoobrini 2016. Alates 6. oktoobrist 2016 kuni praeguseni viibib puudutatud isik Harju Maakohtu 6. oktoobri 2016. a esialgse õiguskaitse määruse alusel nõusolekuta tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsel erihooldusteenusel kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Eelnevast nähtub, et puudutatud isik I on olnud katkematult erinevate kohtumääruste alusel paigutatud kinnisesse asutusse alates Harju Maakohtu 30. mai 2016. a määruse tegemisest, mistõttu saab TsMS § 538 lg 2 ja ShS § 105 lg 5 järgi paigutada puudutatud isiku I
tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele mitte kauemaks kui üheks aastaks alates maakohtu 30. mai 2016. a kohtumääruse tegemisest. Arvestades puudutatud isiku I seisundit on kolleegiumi hinnangul põhjendatud paigutada puudutatud isik I tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks, s.o kuni
30.maini 2017. Puudutatud isiku I ohtlikkuse püsimise korral saab kohus TsMS § 5391 järgi avalduse alusel isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendada. Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine maakohtu määruse tegemise ajast arvates lühemaks kui maksimumtähtajaks põhjendatud ka seetõttu, et praeguse asja menetlus on maakohtu tehtud asja lahendavate määruste korduva tühistamise tõttu kestnud väga kaua ning asjas on viimane eksperdi arvamus koostatud 12. arpillil 2016.
22.Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele, mis puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtus, märgib kolleegium järgmist. Asjaolu, et maakohus kordas määruse põhjendustes muu hulgas tsiviilasjas nr 2-15-15334 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud ekspert VS poolt tehtud järeldusi, ei muuda kaevatava kohtulahendi lõppjäreldusi ebaõigeks. Kuna aga nimetatud eksperdiarvamust toimikumaterjalide hulgas ei ole, jätab kolleegium selle tõendi asja lahendamisel arvestamata. Õige ei ole puudutatud isiku I arusaam, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui määras puudutatud isikule I riigi õigusabi korras esindaja. TsMS § 535 lg 1 järgi määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS § 218 nõuetele.
23.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.