Padise valla (Padise Vallavalitsuse kaudu) avaldus EM nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.01.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
EM määruskaebus Avaldaja: Padise vald (Padise Vallavalitsuse kaudu, registrikood 75020167, asukoht Harju maakond), seaduslik esindaja vallavanem Leemet Vaikmaa Puudutatud isik I: EM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX, Harju maakond) Puudutatud isik
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
II:
A-MM
(isikukood
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.01.2016 määrus tühistada.
2.Saata tsiviilasi uueks lahendamiseks tagasi Harju Maakohtule.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Määruse peale ei saa edasi kaevata (TsMS § 543). Asjaolud
1.29.10.2015 esitas Padise vald (Padise Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) maakohtule avalduse (täpsustatud 20.01.2016), milles palus paigutada EM (puudutatud isik I) tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele seadusega lubatud tähtajaks.
1(7)
2.Avalduse kohaselt esineb puudutatud isikul I raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia. Ravimite võtmise omavolilise katkestamise tõttu on tal esinev haigus aastatega ägenenud ja väljendub eeskätt laialdastes luulumõtetes, mis tema käitumist täiel määral mõjutavad. EM on korduvalt viibinud SA PERH Psühhiaatriahaiglas ravil (1997. a viibis ravil kahel korral, 1998. a viibis ravil kahel korral, 2000. a viibis ravil ühel korral, 2001. a viibis ravil kolmel korral, 2010. a viibis ravil kahel korral, 2011. a viibis ravil kahel korral, 2013. a viibis ravil ühel korral, 2014. a viibis ravil ühel korral, 2015. a viibis ravil kahel korral), kuid ta on määratud ravi katkestanud. EM on vaenulik ja luulumõtetest lähtuvalt ähvardav oma tädi (kelle juures ta on viimasel ajal alaliselt elanud) jt lähedaste suhtes. Ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla ohtlik iseendale ja ka teistele.
3.Maakohus 12.01.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-16187 (Padise valla avaldus EMle eestkostja määramiseks) eraldas kinnisesse asutusse paigutamise avalduse käesolevasse menetlusse.
4.Tsiviilasjas nr 2-15-16187 määras maakohus EM-le kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Psühhiaater AA 13.11.2015 vormistatud ekspertiisiakti nr 15-54 kohaselt esineb EM-l psüühikahäire püsikululine paranoidne skisofreenia, mis on määratletav mõistega „vaimuhaigus“, mis kestvalt piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida.
5.Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas avaldust, kuna puudutatud isik I ei saa oma tegudest ja käitumisest aru, ta on teistele ja iseendale ohtlik ja vajab igapäevast meditsiinilist abi ja ravi.
6.Puudutatud isiku I tütar A-MM (puudutatud isik II) oli seisukohal, et EM on hirmutanud ja terroriseerinud sugulasi ning on haige. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus 27.01.2016 määrusega rahuldas avalduse ja määras paigutada EM nõusolekuta ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele, s.o kinnisesse asutusse, üheks aastaks alates 27.01.2016 kuni 27.01.2017. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda.
8.Maakohus viitas vaidlustatud määruses riiklikult tunnustatud eksperdi psühhiaater VS 18.11.2015 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, mis on läbi viidud tsiviilasjas nr 215-15334 ja millest nähtub, et EM põeb püsikululist paranoidset skisofreeniat, prognoositavalt on tema ohtlikkus haiglast väljakirjutamise järel väga kõrge ning tema suhtes ei ole võimalik kohaldada peale psühhiaatrilise haiglaravi muud psühhiaatrilist abi. Ekspert leidis, et otstarbekas on tulevikus algatada EM suunamine hooldusele eritüüpi hooldekodusse ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega.
9.Maakohus 19.11.2015 määrusega lubas kohaldada EM-le SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 22.02.2016.
10.Puudutatud isiku I haiguskäigu ja varasema ravi kohta on tuvastatud, et ta haigestus psüühiliselt 1996. a ja viibis haiglaravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus esmakordselt 13.11.1996–31.01.1997. EMil esinesid kuulmis- ja kehatundepetted, paranoilised
2(7)
mõjustus- ja kahjustusluulumõtted, tähendusmõtted, avatusetunne, psüühilised automatismid ning tal diagnoositi ägedat skisofreeniataolist psühhootilist häiret. Haiglaraviga tal esinenud psühhootilised elamused taandusid, kuid kujunes depressiivne seisund ning kuna isik toetusravi ei kasutanud, vajas ta korduvaid haiglaravikuure. Tema ravi jätkati 17.10.1997–18.11.1997 psühhiaatriakliinikus, kuivõrd eelnevalt oli puudtatud isik I teinud tõsise suitsiidikatse. Raviga seisund paranes, kuid haiglaravi järgselt tarvitas ta toetusraviks määratud ravimeid ebakorrapäraselt ja tal süvenesid paranolilised luulumõtted, mille ajel kirjutas ta korduvaid avaldusi politseile enese mõjustamise kohta "psühhotroonse relvaga". Psühhoosi ägenemiste tõttu viibis puudutatud isik I 1998. a kahel korral haiglaravil ja tal diagnoositi paranoidne skisofreenia. Tema koostöövalmidus raviks oli vähene ning ta lahkus ravilt omaalgatuslikult. Viljandisse kolides külastas isik aeg-ajalt psühhiaatrit. Talle ordineeritud ravimeid kasutas ta ebakorrapäraselt, tal esinenud luulumõtted süvenesid ja laienesid ka lapsele ja endisele abikaasale. Ebaadekvaatse ja ähvardava käitumise tõttu abikaasa suhtes viibis puudutatud isik I haiglaravil 24.04.2000–26.04.2000, lahkudes haiglast taas omaalgatuslikult. 02.03.2001– 09.03.2001 viibis EM endise elukaaslase suhtes ähvardava ja agressiivse käitumise tõttu tahtest olenematul ravil SA PERH PK-s, kust ta suunati edasiseks raviks SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikusse. Samal aastal vajas ta haiglaravi veel kahel korral hospitaliseerituna vägivaldse käitumise tõttu ümbritsevate suhtes (ähvardas kaupluses inimesi püstolitaolise esemega, purustas sotsiaalosakonna arvuti). Eelpoolnimetatud episoodide kohta algatati kriminaalmenetlus. 2008. a hakkas puudutatud isik I omaalgatuslikult raviannuseid vähendama ja tema psüühiline seisund halvenes. 2009. a alguseks muutus EM sekeldavaks, rahutuks, kurjaks ja vägivaldseks elukaaslase suhtes, mistõttu kooselu katkes. 22.02.2009–13.03.2009 viibis puudutatud isik I abikaasa suhtes agressiivse käitumise tõttu erakorralisena ravil SA PERH PK-s. 09.04.2009 teostati puudutatud isiku I suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis seoses vägivaldse käitumisega abikaasa suhtes. Ekspert jõudis arvamusele, et EM põdes paranoidset skisofreeniat ja teo toimepanemise ajal ei olnud ta võimeline ümbritsevat adekvaatselt tunnetama. Vaatamata lubadustele, EM ambulatoorselt ravisoovitusi ei järginud ning psühhoosi ägenes muutus ta taas rahutuks ja vägivaldseks, mistõttu viibis ta tahtest olenematult haiglaravil ühel korral 2009. a, kahel korral 2010. a ja ühel korral 2011. a. 2011. a algatati tema suhtes taas kriminaalasi eelmise elukaaslase ahistamise ja pideva ähvardamise tõttu. Eksperdi poolt peeti vajalikuks kohaldada puudutatud isiku I suhtes ravi tugevdatud kontrolliga keskkonnas, ta hospitaliseeriti SA PERH psühhiaatriakliinikusse ja ravi jätkus Sihtasutuses Viljandi Haigla. Kohtumääruse jõustumisel kohaldati puudutatud isiku I suhtes sundravi SA Viljandi Haigla sundravi osakonnas 21.06.2011–12.01.2012. Ravi tulemusena EM käitumine stabiliseerus mõnevõrra, kuid tal esinenud luulumõtted ei taandunud. EM vajas psüühilise seisundi halvenemise tõttu tahtest olenematut ravi SA-s PERH PK ka 19.07.2003–22.08.2013, 24.05.2014–18.08.2014 ja 03.12.2014–13.02.2015. EM psüühilises seisundis domineerisid laialdased paranoilised ja suurusluulumõtted, tal esinesid mõttekäiguhäired, ta oli vaenulik ja luulumõtetest lähtuvalt ähvardav eelkõige oma tädi suhtes. Puudutatud isik I avaldas, et tema tädi olevat vaimudemaailma ülim olend, kelle soov on talle halba teha ja tema elu rikkuda, mistõttu olevat õigustatud ka tema vägivaldne käitumine. Ta oli saatnud ähvardavasisulisi SMS-e naabritele, käskides neil muretseda pärg lapselaste jaoks, mille kohta oli naaber teinud avalduse politseile. Haiglaraviga tema seisund osaliselt paranes, kuid sisulist haiguskriitikat tal ei kujunenud ja ravimeid ta regulaarselt ei tarvitanud. Pärast viimast haiglaravi ta kokkulepitud ajal psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud.
3(7)
11.Alates 14.10.2015 viibib EM ravil SA PERH PK-s hospitaliseerituna erakorralisena kiirabi poolt inadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Omastelt saadud andmetel oli EM viibinud september-oktoober 2015 a üksi isoleerituna osaliselt talle kuuluvas majas, kus keegi alaliselt ei elanud, ja tekitanud seal kaose. Ta oli loopinud välja ja põletanud tarbeesemeid, riideid ja mööblit ning läbi raiunud elektrikaablid, purustanud kööginõusid ja urineerinud voodipesu peale ning püüdnud süüdata kasvavaid puid. Omaste märkustele reageeris ta ähvardustega.
12.13.11.2015 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 15-54 (ekspert AA) nähtub, et käesolevalt on puudutatud isiku I psüühilises seisundis esiplaanil käitumist mõjutavad luululised ideed, haigusteadvuse ning kriitikavõime puudumine ja HCR-20 järgi mõõdukas risk vägivaldseks käitumiseks. Igasugune koostöövalmidus tal puudub, mistõttu ei ole talle võimalik käesolevalt osutada adekvaatset abi ei lähedaste, sotsiaalhoolekande ega tervishoiutöötajate poolt. Regulaarse pikemaaegse raviga kontrollitud keskkonnas tõenäoliselt väheneb tal esinevate psühhootiliste elamuste aktuaalsus ja neist tingitud ennast ja teisi kahjustava käitumise risk. Võimalik on, et paraneb ka tema haiguskriitika ja koostöövalmidus, mis võimaldab ravi ja hoolekande jätkamist üldises korras. Ravita püsivad tal jätkuvalt psühhootilised elamused, mis halvendavad tema enesetunnet ja põhjustavad tema inadekvaatset ennast ning teisi kahjustavat käitumist.
13.Kohus kuulas 25.01.2016 SA PERH Psühhiaatriakliinikus EM ära ning selgitas talle menetluse käiku. EM avaldas kohtule, et ta soovib minna tugikodusse Tartusse. Ta saaks iseendaga hakkama, saab seal oma firmaga tegeleda. Puudutatud isik I soovis tööd teha ja kuskil elada, oma maksud jõuab ta pensionist (300 eurot) tugikodus maksta, üürikorterit üürida ei jõuaks. Ööpäevaringset hooldust pole talle vaja. Kui teda kuskile määratakse, siis ta võiks minna pooleks aastaks Vääna-Viti hooldekodusse, kuivõrd tal elab seal südametüdruk, kellega ta saaks koos tööl käia. EM kinnitas, et seal hooldekodus võtaks ta rohtusid ja avaldas, et ta ei soovi ööpäevaringset hooldust, ta ei ole väljaskäija ning agressiivseks ei muutu. Puudutatud isik I selgitas, et teda on SA PERH Psühhiaatriakliinikus rünnatud sanitari poolt kolm korda, kusjuures tema ise ei teinud midagi. Puudutatud isik I kinnitas, et talle ei ole vaja ööpäevaringset hooldust.
14.Maakohus tuvastas, et viimased pool aastat on EM elanud sisuliselt üksi. 23.07.2015– 31.08.2015 viibis puudutatud isik I Kreeka psühhiaatriahaiglas. September-oktoober 2015 viibis ta üksi isoleerituna osaliselt talle kuuluvas majas, kus keegi alaliselt ei elanud ja kus ta tekitas kaose. Alates 14.10.2015 kuni tänaseni viibib EM SA PERH Psühhiaatriakliinikus.
15.Varasemast haigus- ja ravikulust nähtub, et puudutatud isik I ei järgi iseseisvalt määratud ravi ning ravi katkemisel halveneb olukord niivõrd oluliselt, et vajalik on tema tegevusse sekkuda tahtevastase ravi kohaldamisega. Ööpäevaringses tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusega kinnises asutuses on tagatud järjepidev ja asjakohane ravi, mis tagab ühtlasi tingimused puudutatud isiku I tervisliku seisundi stabiliseerumiseks. EMi eelnev käitumine näitab, et ilma ravi ja tugevdatud järelevalveta on ta ohtlik nii endale kui ka teistele. On tõendatud, et EM-il esineb psüühikahäire, mille tõttu ta ei oska aru saada oma tegude tähendusest ning ei tule ravi
4(7)
ja igapäevase eluga toime. Tema suhtes varasemalt muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. Määruskaebus ja selle põhjendused
16.Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule.
17.Puudutatud isiku I suhtes on Tallinna haiglas toime pandud vaimset terrorit ja inimsusevastaseid tegusid. Keegi ei räägi temaga, ainult manustatakse ravimeid. On olemas tunnistaja, kes võib tunnistada, et puudutatud isik I oli haiglas krampides ja külastajatele väideti, et ta teeskleb. EM ründasid haiglas kolm korda eri sanitarid. Puudutatud isik I ei ole üritanud kasvavaid puid põlema panna, see pidi olema keegi teine toimetamas ebaseaduslike kanepitaimedega. Puudutatud isik I astus välja tütre kaitseks.
18.Kaebaja väitis, et tal ei ole seda haigust, mida väidetakse olevat. Maakohtus tuleks teha talle uus ekspertiis. Puudutatud isikule I antakse ravimeid, mis on halvad ja vajalikud on teistsuguseid ravimeid. Menetluse edasine käik
19.Avaldaja jääb avalduse juurde. Puudutatud isik II A-MM toetab maakohtu määrust.
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
21.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 667 lg 2 alusel tuleb maakohtu määrus tühistada ja Padise valla avaldus saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
22.Maakohus on määruse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja rikkumised on mõjutanud asja lahendamist. Kolleegium leiab, et maakohtu määruses toodud järeldused ei ole vastavuses toimikus olevate tõenditega, mistõttu ei ole võimalik maakohtu määruse õigsust kontrollida. Maakohus on kaevatavas määruses viidanud näiteks Viktor Sergejevi poolt tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, kuid toimikus sellist dokumenti pole. Samuti ei ole toimikus puudutatud isiku I ärakuulamise protokolli.
23.SHS § 105 lg 1 sätestab, et isik paigutatakse hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta (edaspidi nõusolekuta hooldamine), kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama kõik eelnimetatud asjaolud. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus edasikaevatud määruses seda jälgitavalt teinud. Ekspert AA eksperdiarvamusest tuleneb, et puudutatud isikul I on
5(7)
raske psüühikahäire. Seega on tuvastatud SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud asjaolu. Samas pole võimalik määrusest aru saada, millistest tõenditest tegi maakohus järelduse EM ohtlikkuse kohta teistele või endale. Sellist järeldust ei ole õige teha andmate põhjal, mis kajastavad puudutatud isiku I käitumist varasemal perioodil. Maakohus on vaidlustatud määruses ümber kirjutanud kogu EM haigusloo ja ravi, kuid sellest ei saa kolleegiumi arvates järeldada veel puudutatud isiku I ohtlikkust endale või teistele isikutele praegusel ajal. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline, ka ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv. Samadel põhjustel on maakohtu järeldus varasemate abimeetmete rakendamise ebapiisavuse või muude abimeetmete kasutamise võimatuse kohta paljasõnaline ja seda pole võimalik seostada tsiviilasja toimikus olevate dokumentidega.
24.TsMS § 537 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Asjas materjalide hulgas olevas eksperdiarvamuses (tl 14–17) puudub prognoos, kas puudutatud isik I on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, ja arvamus, kas varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik (SHS § 105 lg 1). Maakohus ei ole nimetatud asjaolude kohta eksperdile ka küsimusi esitanud. TsMS § 537 lg 11 oleks võimaldanud maakohtul määrata käesolevas tsiviilasjas ühise ekspertiisi eestkoste seadmise vajalikkuse hindamise kohta määratava ekspertiisiga, kuid maakohus ei ole seda sätet kohaldanud ja on esitanud küsimused eksperdile üksnes eestkoste seadmise vajalikkuse aspektist lähtudes.
25.TsMS § 538 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldus. Riigikohtu arvates (19.02.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-155-13, p 56) tähendab see, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Maakohtu määruses puuduvad viidatud otsustused. Maakohus on määruse põhjenduses küll märkinud, et isiku tegevusse on vajalik sekkuda tahtevastase ravi kohaldamisega, kuid resolutsioonis vastavat otsustust ei ole. Samuti ei ole nimetatud asjaolu kohta kogutud maakohtu poolt tõendeid. Kohtumääruseta ei ole õigus isikut tahtevastaselt ravida (PsAS § 11 lg 2).
26.TsMS § 535 lg 1 kohaselt määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS § 218 nõuetele. Enne käesoleva asja eraldamist tsiviilasjast nr 2-15-16187 esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja tsiviilasjas nr 2-15-16187 seisukoha isiku tugevdatud järelevalvega ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise avalduse kohta, kuid maakohus ei ole määranud isikule riigi õigusabi käesolevaks asjaks. Enne eraldamist tsiviilasjas nr
6(7)
2-15-16187 tehtud 09.11.2015 määrusega määras maakohus isikule riigi õigusabi üksnes tsiviilasjas nr 2-15-16187. Maakohtu määruses ei ole kedagi isiku esindajana märgitud. Asja materjalidest ei nähtu, et isiku võimalik esindaja oleks osalenud määruskaebuse menetluses maakohtus. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohus veendunud, et isikule on olnud käesolevas asjas tagatud riigi õigusabi korras esindaja.
27.Ringkonnakohus peab vajalikuks saata asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul anda vajadusel avaldajale võimalus avalduse täiendamiseks, tagada puudutatud isikule I riigi õigusabi korras esindaja, määrata ekspertiis isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ja vastavate eelduste tuvastamisel otsustada tahtevastase ravi kohaldamine.
28.Menetluskulude jaotus jääb TsMS §173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.