Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Osaühingu Fertum Holding hagi FTH Ehitus OÜ (pankrotis) ja WESICO PROJECT OÜ vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
WESICO PROJECT OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
43 845 eurot 38 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Fertum Holding, esindaja vandeadvokaat Raul Markus Kostja WESICO PROJECT OÜ, esindaja vandeadvokaat Raul Talts
Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 21323176 osas, millega WESICO PROJECT OÜ vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas rahuldati ja jaotati pärast ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse kuulutamist toimunud menetluse menetluskulud. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuni ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse tegemiseni toimunud menetluse kulude jaotus jääb muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus on jõustunud osas, millega rahuldati FTH Ehitus OÜ (pankrotis) vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
1.Osaühing Fertum Holding (hageja) esitas 15. mail 2013 Harju Maakohtule hagi FTH Ehitus OÜ (endine ärinimi Arco Ehitus OÜ) (kostja I) ja WESICO PROJECT OÜ (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 274 523 eurot 30 senti. 20. juuni 2013. a menetlusdokumendi kohaselt muutis hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt ja kostjalt I välja mõista vastavalt 184 058 eurot 11 senti ja 90 465 eurot 19 senti.
2-13-23176 Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt moodustasid kostjad konsortsiumi, osalesid konsortsiumina Loksa Haljastus OÜ väljakuulutatud riigihankel ning sõlmisid viimasega 20. juunil 2011 hankelepingu. Hankelepingu sõlmimisel esindas konsortsiumit kostja I. Kostja I sõlmis hankelepingu täitmiseks hagejaga suulise alltöövõtulepingu (edaspidi töövõtuleping), mille alusel tegi hageja erinevaid töid. Kostja I on konsortsiumi esindajana hageja tehtud tööd vastu võtnud ja heaks kiitnud, kuid tööde eest on tasutud vaid osaliselt. Hageja ees vastutavad mõlemad kostjad solidaarselt, sest kostjatevahelist õigussuhet (konsortsiumilepingut) Loksa Haljastus OÜ-le teenuste osutamisel tuleb käsitada seltsinguna. Kostja I oli õigustatud esindama konsortsiumi (seltsingut) hankelepingu sõlmimisel. Seega oli kostja I volitatud seltsingut esindama ka töövõtulepingu sõlmimisel ja tööde vastuvõtmisel. Hageja muutis menetluses nõude aluseks olevaid asjaolusid ja vähendas nõuet kostja II vastu, selgitades, et kostja I on tellinud hagejalt töid lisaks praegusele töövõtulepingule ka teiste töövõtulepingute järgi ja jätnud nende eest osaliselt tasumata.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25. juulil 2012 võlatunnistuse, võla tasumise kokkuleppe, nõude loovutamise lepingud ja nõude tagamise kokkuleppe (edaspidi 25. juuli 2012 leping) ja enamik hageja nõudest koosneb nõuetest, mis olid selle lepinguga hõlmatud. Hageja on esitanud kostja I vastu 25. juuli 2012. a lepinguga hõlmamata nõudeid kokku 43 845 eurot 38 senti (31. juuli ja 7. augusti 2012 arved). Juhul kui kohus leiab, et nimetatud nõue on põhjendatud, tuleb see tasaarvestada kostja I nõudega hageja vastu. Hageja on esitanud kokku 72 001 euro 19 sendi eest arveid kaupade ja teenuste eest, mida tegelikult ei tarnitud ega osutatud, ning sellest tulenevalt on kostjal I hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad moodustasid seltsingu ja sõlmisid sellena hagejaga töövõtulepingu. Kostja II ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjate vahel oli seltsing ja et nad sõlmisid seltsinguna hagejaga töövõtulepingu. Väidetava töövõtulepingu tingimused ning tööde tegemine ja üleandmine on ebaselge. Isegi kui hageja töövõtulepingu alusel töid tegi, ei ole kostja I seaduslik esindaja töid vastu võtnud. Tehtud tööde aktide kohaselt on need kostja I nimel allkirjastanud Vjatšeslav Tšalauzov (edaspidi kostja I töötaja), kes ei ole kostja I juhatuse liige.
3.Harju Maakohus jättis 6. märtsi 2014. a otsusega hagi rahuldamata.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate vastu solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks, ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata lõppjärelduse osas, millega maakohus jättis hagi kostjatelt solidaarselt 140 200 euro 15 sendi ja kostjalt I 90 465 euro 19 sendi väljamõistmiseks rahuldamata, muutes selles osas kohtuotsuse põhjendusi (kõnealused nõuded tulenesid 25. juuli 2012. a lepingus sisalduvast võlatunnistusest).
5.Riigikohus keeldus 19. jaanuari 2015. a kassatsioonkaebuste menetlusse võtmisest.
määrusega
hageja
ja
kostja II
esitatud
6.Hageja leidis asja uuel menetlemisel maakohtus jätkuvalt, et kostjad võlgnevad hagejale solidaarselt seltsinglastena 43 845 eurot 38 senti. Hageja vaidles vastu kostja I esitatud tasaarvestuse vastuväitele.
7.Kostja I asja uuel läbivaatamisel maakohtus hagile vastuväiteid ei esitanud. 2(10)
2-13-23176
Kostja II leidis, et hageja tööde tegemine ajavahemikul juuli-august 2012. a ei ole tõendatud. Üleandmise-vastuvõtmise aktidel (edaspidi aktid) märgitud tööde ja materjalide mahud on ebausutavalt suured. Hageja ei ole suulise töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Isegi kui töövõtuleping sõlmiti, kaotas see kehtivuse 25. juuli 2012. a lepingu sõlmimisel. Seda põhjusel, et 25. juuli 2012. a lepinguga loobus hageja kõikidest nõuetest, mis said põhineda hageja ning kostja I vahelistel varasematel lepingutel, ning omandas nende asemel uued õigused üksnes kostja I vastu. Isegi kui kostjad vastutavad solidaarselt (kui poolte vahel on seltsing), on hageja nõue lõppenud tasaarvestuse teel.
8.Harju Maakohus jättis 21. juuni 2016. a otsusega hageja nõude kostjate vastu solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et hageja on esitanud kostjale I tasumiseks 31. juuli 2012. a arve 40 259 eurot 76 senti ja 7. augusti 2012. a arve 3598 eurot 20 senti. Tehtud töid ei saa lugeda üleantuks. Vaidlusalused 31. juuli ja 6. augusti 2012. a aktid on allkirjastanud kostja I töötaja, kellel ei olnud kostja I esindusõigust. 11. juuli 2012. a kuukoosoleku protokollist nähtub, et kostja I esindaja volitused olid Priit Hainojal. Kuivõrd nimetatud koosolekul viibis ka kostja I töötaja, pidi talle alates 11. juulist 2012 esindusõiguse puudumine selge olema. Esindusõiguseta isiku tehtud mitmepoolne tehing on tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 129 lg 1). Tõendite kohaselt 2012. a juulis ja augustis ehitusobjektil aktidel kajastatud töid ei tehtud. 30. juuni 2012. a aktis ja saatelehtedel märgitud masinate kohta ei ole Maanteeameti andmebaasis kandeid. Esitatud aktid ei tõenda, et nendel märgitud tööde ja teenuste osutamises ning kogustes oli hageja ja kostja I vahel kokkulepe ning et aktidel märgitud töid ka tegelikkuses tehti ning teenuseid osutati. Aktidel märgitud tööde mahud ei ole saavutatavad. Aktid on koostatud eesmärgiga esitada arve tegelikkuses osutamata teenuse eest. Tunnistajate ütlused vaidlusalusel perioodil suuremahuliste tööde tegemise kohta ei ole veenvad, sest need on otseses vastuolus menetluses kogutud dokumentaalsete tõenditega.
9.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi menetlusse jäänud nõude osas ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 43 857 eurot 96 senti. Ringkonnakohus jättis n-ö esimese maakohtumenetluse ja esimese ringkonnakohtumenetluse kuludest 16% solidaarselt kostjate kanda ja 84% hageja kanda ning jättis järgneva menetluse kulu solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on töövõtutasu nõue muutunud sissenõutavaks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 3). Kostja I võttis vaidlusalused tööd vastu sellega, et kostja I töötaja allkirjastas aktid ja aktide alusel koostatud arved. Kostja I menetluses esitatud avaldusest järeldub, et kostja I ei esitanud vastuses hagile vastuväiteid hageja väitele, et kostja I töötajal oli kostja I esindamise õigus. Kui kostja I väitis, et tema nimel võeti vastu töid ulatuses, milles töid tegelikult ei tehtud, saab sellest järeldada, et kostja I ei vaielnud vastu sellele, et isik, kes märgiti tööde vastuvõtjaks, oli selleks õigustatud. Seega tuleb lugeda, et kostja I on tsiviilkohtumenetluse 3(10)
2-13-23176 seadustiku (TsMS) § 231 järgi omaks võtnud faktiväite, et kostja I töötajal oli õigus kostja I nimel hageja ja kostja I vahelise töövõtulepingu raames töid vastu võtta. See, et kostja I töötaja allkirjad olid ehtsad, on tõendatud asjas tehtud ekspertiisiga. Kostja II väide, et ta ei tea, kas kostja I töötajal oli volitus kostja I nimel töid vastu võtta, ei ole määrav, sest kostja I esimesest vastusest hagiavaldusele nähtub kostja I nimel tööde vastuvõtmise omaksvõtt. Eeltoodut kinnitavad ka muud asjas esitatud tõendid ja kostjate väited. Tõendite kohaselt võttis kostja I töötaja ka varem töid kostja I nimel vastu ja kostja I aktsepteeris sellist tegevust. See, et hilisemas menetluses soovisid kostjad oma väiteid muuta ja väita, et kostja I töötajal ei olnud kostja I nimel tööde vastuvõtmise õigust, ei tingi teistsuguse järelduse tegemist. Kostjate hilisemad väited on vastuolulised. Kostjad ei ole tõendanud, et aktides kajastatud töid ei tehtud. Asjas esitatud inseneri kuuaruandest nähtub, et vaidlusalusel perioodil töid tehti ning tööd objektil ei olnud ajavahemikus 5. juuli kuni 22. august 2012 seiskunud. Ka ehitustööde päevikutest saab järeldada, et töid vaidlusalusel perioodil tehti. Aktidest nähtub, et objektidele on veetud liiva ja killustikku, vastu on võetud materjale ja on ehitatud torustikku. Kostja II ei ole tõendanud, et täitematerjali tarnis objektile vaidlusalusel perioodil muu isik, et muu isik tarnis täitematerjali ammendavalt ja et hageja seetõttu täitematerjali ei tarninud. Esitatud kostja I ja Ducto OÜ vahelisest töövõtulepingust sellist järeldust teha ei saa. Sellest, et aktides kajastatud sõidukid ei olnud riiklikus liiklusregistris registreeritud, ei saa järeldada, et kostja I allkirjastatud aktid sisaldaksid valeandmeid. Tööde tegemise tuvastamiseks ei pidanud hageja tõendama sõidukite registreeritust. Olukorras, kus hageja tõendas, et kostja I võttis aktidega tööd vastu, pidid kostjad tõendama, et aktides kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis kajastaks seda, kas ja mis sõidukid olid riiklikus liiklusregistris registreeritud 2012. a juulis ja augustis. Kui kostjad ei saanud seda ise teha, oleksid nad võinud taotleda tõendite kogumisel kohtu abi. Kostjad ei ole usutavaks muutnud ka seda, et kostja I töötaja allkirjastatud aktides kajastati töid ebareaalsetes mahtudes. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel saaks jõuda veendumusele, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik aktides kajastatud töid vastavas mahus teha. Kostja II ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et 25. juuli 2012. a leping välistaks töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest esitatud tasu nõude. 25. juuli 2012. a lepingu p 6 kohaselt kohustus hageja osutama kostjale I teenuseid perioodil juuli kuni oktoober 2012 ja p 9 kohaselt kaotasid kõik varasemad pooltevahelised kokkulepped kehtivuse ning lepingu muudatused pidid olema kirjalikus vormis. Hageja on tõendanud, et hageja ja kostja I vahel oli lepinguline suhe, mille raames osutas hageja kostjale I teenuseid ning kostja I võttis tööd vastu. Teenuse osutamise lepingu suhtes ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet ja pooled võisid sõlmida ka suulise lepingu. Hageja nõudis tasu kõikide nende teenuste eest, mida ta kostjale I juulis ja augustis vaidlusalusel objektil osutas ja mis on kajastatud vaidlusalustel aktidel. See, et 25. juulil 2012 sõlmiti leping, milles lepiti kokku, et hageja kohustub osutama teenuseid, ei tähenda, et hageja ei võiks nõuda kostjalt teenuste eest tasu lepingulisel alusel. Asjas esitatud konsortsiumilepingust tuleneb, et kostjate vahel oli seltsinguleping ja vaidlusalused tööd telliti seltsingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eesmärgil. Konsortsiumilepingu raames leppisid kostjad kokku, et konsortsiumileping põhineb ühispakkumuse eellepingul, leping sõlmiti hankel osalemise eesmärgil, lepinguga kohustus kostja I tagama OÜ-ga Loksa Haljastus sõlmitud lepingu täitmise ja kostja II kohustus andma täitmistagatise. Lisaks sõlmisid kostjad riigihankel osalemiseks ühispakkumuse eellepingu, milles leppisid kokku, et kostjad vastutavad kohustuste täitmise eest solidaarselt. Määrav ei ole see, kas kostjad soovisid omavahelise lepinguga leppida kokku selles, et kostja II vastutab ka nende isikute ees, kellega kostja I lepinguid sõlmib. Kõnealune leping vastab seltsingulepingu tunnustele, sellest tuleneb kostja II vastutus ka nende kohustuste 4(10)
2-13-23176 osas, mida kostja I seltsingulepingu täitmise raames võttis, ja kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis VÕS §s 595 sätestatud eelduse ümber lükkaks. Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõue 43 857 euro 96 sendi saamiseks rahuldada mõlema kostja suhtes. Kostja II ringkonnakohtule esitatud tingimuslik tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata. Tasaarvestusavalduses paluti juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, tasaarvestada hageja nõue kostja I 11. juuni 2013 menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavaldusega. Tasaarvestuse eeldusena peab pool, kes soovib tasaarvestust teha, esitama kohtule asjaolud ja tõendid, millest saaks järeldada, et tal on nõue, mida ta saaks tasaarvestada. Kuna kostja I ei ole tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud, ei saa tasaarvestuse avaldust rahuldada sõltumata sellest, kas tasaarvestatav nõue on tõendatud. Kostja I esitas oma tasaarvestusavalduses üldsõnalise väite, et hageja on väidetavalt esitanud arveid suuremas mahus, kui see tegelikult lubatud oli, ning sellest tulenevalt on kostjal I hageja vastu väidetavalt alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue. Millistes konkreetsetes aktides kajastatud, millised konkreetsed tööd või tööde osad olid kas täielikult või osaliselt põhjendamatud, seda ei ole kostja I faktiväidetena menetluses esile toonud. Kostjat I ei vabasta tõendamiskohustusest viide sellele, et väidetavalt on kõik olulised andmed kriminaalmenetluses kogutud. Kohus ei saa faktiväiteid ise menetlusdokumentidest otsida. Ringkonnakohus osutas ka sellele, et maakohus tasaarvestust võimaldavaid asjaolusid ei tuvastanud ja kostja I vastavate asjaolude tuvastamist ringkonnakohtult ei taotlenud. Tasaarvestuse aluseks olevate asjaolude tuvastamist ei taotlenud apellatsioonimenetluses ka kostja II. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust maakohtu tuvastatud asjaolude alusel. Kostja II taotlus, et ringkonnakohus nõuaks tasaarvestuse tegemiseks politseilt välja kriminaalasja materjalid, jääb rahuldamata. Kostja II ei ole menetluses esile toonud, milliste faktiväidete tõendamiseks ta soovib tõendeid koguda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse asjas tehtud maakohtu otsus. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lgt 1 ja väljus haginõude ja apellatsioonkaebuse piiridest, kui mõistis kostjatelt solidaarselt välja suurema summa, kui hageja nõudis. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lgd 2 ja 4, kui luges, et kostjad on omaks võtnud, et kostja I töötajal oli õigus kostja I nimel töövõtulepingu raames töid vastu võtta. Kostja II sellekohased vastuväited jättis ringkonnakohus tähelepanuta. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et hageja on vaidlusalusel perioodil tööd ja tarned teinud. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostjatel tuli tõendada, et sõidukid olid 2012. a juulis-augustis liiklusregistris arvel. Jagades siinkohal tõendamiskoormuse maakohtust erinevalt, ei ole ringkonnakohus tõendamiskoormuse ümberjaotamist kostjatele selgitanud. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta asub maakohtust vastupidisele seisukohale, et aktides kajastatud tööd on saavutatavad. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ning ei osutanud tõenditele, mille järgi on hagejal nõue kostja I vastu tulenevalt suulisest töövõtulepingust. Hageja 2012. a juulis ja augustis väidetavalt tehtud tööd ja esitatud arved ei saanud põhineda töövõtulepigul, vaid 25. juuli 2012. a 5(10)
2-13-23176 lepingul, mille ps 6.1 lepiti kokku, et hageja tarnib ajavahemikus 2012 juuli–oktoober ehitusobjektile materjali ja osutab renditeenust. Väidetav töövõtuleping oli seega hõlmatud 25. juuli 2012. a kokkuleppega. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kostja II taotletud tasaarvestuse tegemata, leides, et selle aluseks olevaid asjaolusid ei ole piisavalt esile toodud. Selline järeldus on ka kostjale II üllatuslik, sest ringkonnakohus ei selgitanud menetluse kestel, et kostja I esiletoodud asjaolud ei ole piisavad. Olukorras, kus ringkonnakohus jättis alles kohtuotsusega kostja II taotluse kriminaalasja materjalide väljanõudmiseks rahuldamata, ei olnud kostjal II võimalust eeldada, et ringkonnakohus võiks leida, et tasaarvestuse alused on välja toomata. Kostja II kõnealune taotlus on jäetud põhjendamatult rahuldamata.
12.Hageja vaidleb kostja II kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega kostja II vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas rahuldati ja jaotati pärast ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse kuulutamist toimunud menetluse menetluskulud. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
14.Maakohus jättis solidaarselt kostjate (kui seltsingu) vastu esitatud nõude kostjaga I sõlmitud töövõtulepingust tuleneva tasunõude saamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja pole tegelikult töid teinud ja teenust osutanud ning väidetav nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ja rahuldas hagi, leides, et kostjad on seltsinglastena hageja ees vastutavad, sest hageja on kokkulepitud tööd teinud ja teenust osutanud, hageja nõue on sissenõutav ning kostjate viidatud 25. juuli 2012. a leping hageja tasunõuet ei välista. Ringkonnakohus jättis ühtlasi rahuldamata kostja II menetluses esitatud tasaarvestusavalduse, millega kostja II palus hagi rahuldamise korral tasaarvestada hageja nõue kostja I 11. juuni 2013. a menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse üksnes kostja II. Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3213308, p 10). Seega kaebuse rahuldamisega ja hageja nõude rahuldamata jätmisega kostja II suhtes ei kaasneks iseenesest hagi rahuldamata jätmist kostja I vastu. Seetõttu ei ole kostja I praeguses menetluses menetlusosaline, tema vastu esitatud haginõue on lahendatud ja rahuldatud (kostja I suhtes on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 järgi jõustunud).
15.Kolleegium nõustub esmalt kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on menetlusõiguse norme rikkudes rahuldanud hageja nõude 43 857 euro 96 sendi saamiseks, kuigi hageja tegeliku nõude suurus oli 43 845 eurot 38 senti. Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse resolutsiooni kohaselt jäi menetlusse hageja nõue kostjate vastu solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks. Selles osas saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Toimiku materjalide kohaselt taotles hageja asja uuel läbivaatamisel maakohtus 26. mai 2016. a menetlusdokumendis kostjatelt solidaarselt 43 845 euro 38 sendi väljamõistmist (IV kd, tl 48). Maakohus jättis 21. juuni 2016. a otsusega 6(10)
2-13-23176 rahuldamata hageja nõude kostjatelt solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks. Apellatsioonkaebuses taotles hageja 43 857 euro 96 sendi väljamõistmist, osutades kaebuses ka sellele, et kostjad vastutavad solidaarselt 43 845 euro 38 sendi tasumise eest (IV kd, vastavalt tl 75 ja tl 71). 3. augusti 2016. a menetlusdokumendis palus hageja lugeda õigeks nõue 43 845 euro 38 sendi saamiseks (IV kd, tl 82). Eeltoodut arvestades rahuldas ringkonnakohus ekslikult hageja 43 857 euro 96 sendi suuruse nõude (samas on ringkonnakohus märkinud tsiviilasja hinnaks õigesti 43 845 eurot 83 senti). Ringkonnakohtu otsus ei vasta selliselt TsMS § 651 lg 1 nõuetele, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
16.Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II tasu 43 845 eurot 83 senti. Täpsemalt sõltub hageja nõudeõigus sellest, kas hageja on kokkulepitud tööd teinud ja teenust osutanud, kas hageja nõue on sissenõutav ning kas hageja nõue on 25. juuli 2012. a lepingu alusel välistatud. Samuti vaieldakse kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostjal II on õigus välistada hageja nõude maksmapanek kostja I tasaarvestatava nõudega hageja vastu.
17.Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et kostja I võttis vaidlusalused tööd vastu sellega, et kostja I töötaja allkirjastas aktid tehtud tööde kohta ja nende alusel koostatud arved, mistõttu muutus hageja töövõtutasu nõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Ringkonnakohus tugines selle järelduse tegemisel mh asjaolule, et kostja I on võtnud omaks hageja väite, et kostja I töötajal oli õigus tema nimel töövõtulepingu raames töid vastu võtta. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus eeltoodud järelduse tegemisel TsMS § 231 lgd 2 ja 4. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (TsMS § 231 lg 2 teine lause). TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kolleegium on märkinud, et omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3217309, p 13). Samuti on kolleegium selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3217209, p 12). Praeguses asjas on ringkonnakohus rajanud oma järelduse sellele, et kostja I ei ole menetluses hageja vaidlusalusele väitele vastu vaielnud. Esmalt on selline seisukoht toimiku materjalide kohaselt ekslik, sest 3. veebruari 2014. a menetlusdokumendis on kostja I esitanud vastuväite, et kostja I töötajal ei olnud nii 31. juuli kui ka 6. augusti 2012 seisuga volitust kostja I nimel töid vastu võtta (I kd, tl 230). Seega on kostja I vaidlusalusele hageja esiletoodud asjaolule sõnaselgelt vastu vaielnud ja TsMS § 231 kohaldamiseks ei olnud alust. Varem asja arutanud ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja I on esitanud eeltoodud vastuväite alles kohtuvaidluses. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja I on esitanud oma vastuväite hilinenult (vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse kohaselt kostja I oma vastuväidet esimeses vastuses hagile ei esitanud, vt I kd, tl 73), ei saanud ringkonnakohus TsMS § 231 lgle 4 tuginedes lugeda, et kostja I on vaidlusaluse asjaolu omaks võtnud. Kohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi küsima 7(10)
2-13-23176 kostjalt I, kas ta vaidleb hageja esitatud asjaoludele vastu või võtab need omaks, kuid asjas ei ole seda tehtud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades esitatud tõendite alusel tuvastada, kas kostja I on vaidlusalused tööd vastu võtnud (kas hageja töövõtutasu nõue on muutunud sissenõutavaks).
18.Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates järgnevalt seisukohale, et hageja on aktides kajastatud tööd teinud. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei hinnanud selle järelduse tegemisel tõendeid nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud oma väidet, et tööde kohta koostatud aktid ei kajasta tegelikkusele vastavaid andmeid, sest aktides on märgitud töid ebareaalsetes mahtudes. Ringkonnakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Nii on ringkonnakohus selgitanud, miks ei tulene esitatud tõenditest kostjate soovitud järeldust, et tööde vastuvõtmise aktid ei kajasta tegelikkusele vastavaid andmeid. Samuti on ringkonnakohus selgitanud, et kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks veenduda, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik aktides kajastatud töid näidatud mahus teha. Ringkonnakohus leidis õigesti, et aktide andmete ebaõigsust ei saa järeldada asjaolust, et aktides märgitud sõidukid ei ole riiklikus liiklusregistris registreeritud. Ringkonnakohus selgitas lisaks ka kooskõlas TsMS § 230 lgga 1 poolte tõendamiskoormust (kui hageja oli tõendanud tööde aktidega vastuvõtmise, oli järgnevalt kostjate kohustuseks tõendada, et aktides märgitu ei vasta tegelikkusele (kasutatud sõidukid ei olnud registreeritud riiklikus liiklusregistris)) ja tuvastas, et asjas esitatud tõendid ei kajasta sõidukite riiklikus liiklusregistris registreerimist 2012. aasta juulis ja augustis. Ekslik on ka kassatsioonkaebuse väide, nagu oleks ringkonnakohus jaganud siinkohal tõendamiskoormuse maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei muutnud tõendamiskoormust, vaid leidis erinevalt maakohtust, et asjas esitatud tõendid sõidukite registreerimist 2012. aasta juulis ja augustis ei kinnitanud.
19.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II esitanud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja töövõtutasu nõue on 25. juuli 2012. a lepingu alusel välistatud. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus sellise järelduse tegemisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lgd 4 ja 5). Kostja II tugines 25. juuli 2012 lepingule, mille kohaselt kohustus hageja osutama kostjale I teenuseid juulist kuni oktoobrini 2012, ning pooled leppisid kokku, et mistahes lepingu sõlmimisele eelnenud kirjalikud või suulised pooltevahelised kokkulepped või lubadused kaotavad lepingu sõlmimisega kehtivuse (lepingu pd 6 ja 10, I kd, tl 85). Kostja II väitis, et hageja nõude aluseks saanuks olla üksnes kõnealune leping, kuid hageja tugineb suulisele lepingule, mis esiteks ei ole kehtiv ja teiseks ei anna nõudele alust, kuivõrd on asendatud 25. juuli 2015. a lepinguga (IV kd, tl 57). Vastuses hageja apellatsioonkaebusele märkis kostja II, et ta jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, et 25. juuli 2015. a lepinguga on hageja loobunud oma senistest nõuetest ja selle lepingu sõlmimisega kaotasid eelnevad pooltevahelised kokkulepped kehtivuse (IV kd, tl 91 pöördel ja tl 92). Ringkonnakohus ei analüüsinud 25. juuli 2012 lepingut nõuetekohaselt ning jättis kostja II sellekohastele väidetele sisuliselt vastamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja tasu teenuste eest, mida ta kostjale I juulis ja augustis vaidlusalusel objektil tegi (kostja I tellis hagejalt mehhanisme ja täitematerjali) ja mis kajastusid tööde kohta koostatud aktides, ning 8(10)
2-13-23176 25. juuli 2012. a leping, mille järgi hageja kohustus osutama teenuseid, ei tähenda, et hageja ei võiks nõuda teenuste eest tasu lepingulisel alusel. Ringkonnakohus märkis, et ta mõistab, et hageja nõuab kostjalt I tasu selle lepingu alusel, mille raames hageja kostjale I töid tegi. Eeltoodust ei selgu põhjusi, miks ei ole 25. juuli 2012. a lepingul ringkonnakohtu arvates õiguslikku tähendust praeguse hageja töövõtutasu nõude lahendamise jaoks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel analüüsida esitatud tõendite ja poolte väidete alusel pooltevahelisi lepingulisi suhteid (25. juuli 2012 lepingu ja töövõtulepingu sõlmimise asjaolud) ning anda sellest tulenevalt hinnang, kas vaidlusalune töövõtuleping on 25. juuli 2012. a lepinguga hõlmatud või mitte.
20.Ringkonnakohus leidis kostja II menetluses esitatud tasaarvestusavalduse kohta, et kostja I ei ole tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud, mistõttu ei saa avaldust rahuldada sõltumata sellest, kas tasaarvestatav nõue on tõendatud või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu eeltoodud järeldus põhjendatud. Kolleegium selgitab järgmist. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tasaarvestuse eeldusena tuli kostjal I esitada kohtule asjaolud ja tõendid, millest võib järeldada, et kostjal I on hageja vastu nõue, mida ta saaks tasaarvestada. Kostja I väitis, et hageja nõue on tasaarvestatav summaga (72 001 eurot 19 senti), mille ulatuses ei ole hagejal kostja I vastu nõuet tekkinud, sest hageja on esitanud kostjale I arveid materjalide ja teenuste eest, mida tegelikult ei ole tarnitud või osutatud. Kohtutoimiku materjalide kohaselt on kostja I esitanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 1. aprilli 2013. a kirja, mille kohaselt alustatakse kostja I kuriteoteate alusel kriminaalmenetlust (hageja on tekitanud kostjale I kahju vähemalt 63 802 eurot 70 senti). Sellest tõendist nähtuvalt on kostja I tasunud hagejale kauba eest, mida tegelikult ei tarnitud (kauba üleandmise-vastuvõtmise aktidel kajastatud kogused erinevad kauba saatelehtedel märgitud kogustest). Tõendis tuuakse välja fotoliiva, paekillustiku, asfalti ja haljastusmulla kogused, mille tarnimine 2012. a veebruaris, aprillis, mais ja juunis on kahtluse all (I kd, tl 88). Kostja II taotles maa- ja ringkonnakohtu menetluses eeltoodud asjaolude tõendamiseks kriminaalasja materjalide väljanõudmist, kuid kohtud tema avaldust ei rahuldanud (vt II kd, tl 116; IV kd, tl 7–8; IV kd, tl 92). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et tasaarvestusavaldusega arvestamise välistab selle üldsõnalisus. Kirjeldatud olukorras on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II taotlus kriminaalasja materjalide väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kui ringkonnakohtule jäi kostja II taotlus ebaselgeks, saanuks ta nõuda kostjalt II oma taotluse täpsustamist. Kolleegium on selgitanud TsMS § 164 lg 1 pst 1 ja § 171 lgst 1 kohtule tulenevaid kohustusi, märkides, et kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3215404, p 17–18). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades lahendada kostja II tasaarvestusavaldus, arvestades seejuures ka kostja II taotlust kriminaalasja materjalide väljamõistmise kohta.
21.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
9(10)
2-13-23176
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Tambet Tampuu
10(10)
Ants Kull
Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.