Võlaõigus › Töövõtulepingud

2-13-23176 solidaarselt seltsinglastena 43 845,38 eurot. Hageja vaidles vastu kostja I esitatud tasaarvestuse vastuväitele. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja I vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25.07.2012 võlatunnistuse, võla tasumise kokkuleppe, nõude loovutamise lepingud ja nõude tagamise kokkuleppe (25.07.2012 leping) ja enamik hageja nõudest koosneb nõuetest, mis olid selle lepinguga hõlmatud. Hageja esitas kostja I vastu 25.07.2012 lepinguga hõlmamata nõudeid kokku 43 845,38 eurot (31.07. ja 07.08.2012 arved). Juhul kui kohus leiab, et nimetatud nõue on põhjendatud, tuleb see tasaarvestada kostja I nõudega hageja vastu. Hageja esitas kokku 72 001,19 euro eest arveid kaupade ja teenuste eest, mida tegelikult ei tarnitud ega osutatud, ning sellest tulenevalt on kostjal I hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad moodustasid seltsingu ja sõlmisid sellena hagejaga töövõtulepingu. Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjate vahel oli seltsing ja et nad sõlmisid seltsinguna hagejaga töövõtulepingu. Väidetava töövõtulepingu tingimused ning tööde tegemine ja üleandmine on ebaselge. Isegi kui hageja töövõtulepingu alusel töid tegi, ei ole kostja I seaduslik esindaja töid vastu võtnud. Tehtud tööde aktide kohaselt allkirjastas need kostja I nimel VT (kostja I töötaja), kes ei ole kostja I juhatuse liige. Hageja tööde tegemine ajavahemikus juuli-august 2012 ei ole tõendatud. Üleandmisevastuvõtmise aktidel (aktid) märgitud tööde ja materjalide mahud on ebausutavalt suured. Hageja ei ole suulise töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Isegi kui töövõtuleping sõlmiti, kaotas see kehtivuse 25.07.2012 lepingu sõlmimisel. Seda põhjusel, et selle lepinguga loobus hageja kõikidest nõuetest, mis said põhineda hageja ning kostja I vahel varem sõlmitud lepingutel, ning omandas nende asemel uued õigused üksnes kostja I vastu. Isegi kui kostjad vastutavad solidaarselt (kui poolte vahel on seltsing), on hageja nõue lõppenud tasaarvestuse teel. Menetluse käik Harju Maakohus jättis 06.03.2014 otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.10.2014 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate vastu solidaarselt 43 857,96 euro saamiseks, ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata lõppjärelduse osas, millega maakohus jättis hagi kostjatelt solidaarselt 140 200,15 euro ja kostjalt I 90 465,19 euro väljamõistmiseks rahuldamata, muutes selles osas kohtuotsuse põhjendusi (kõnealused nõuded tulenesid 25.07.2012 lepingus sisalduvast võlatunnistusest). Riigikohus keeldus 19.01.2015 määrusega hageja ja kostja II esitatud kassatsioonkaebuste menetlusse võtmisest. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 21.06.2016 otsusega hagi kostjatelt solidaarselt 43 857,96 euro saamiseks rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

2-13-23176 Maakohus tuvastas, et hageja esitas kostjale I tasumiseks 31.07.2012 arve 40 259,76 eurot ja 07.08.2012 arve 3598,20 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa tehtud töid lugeda üleantuks. Vaidlusalused

2-13-23176

Vastustajate seisukoht Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Juhul, kui ringkonnakohus peab võimalikuks haginõude rahuldamist, tuleb see tasaarvestada kostja I avalduse alusel. Selleks tuleb Põhja prefektuurilt välja nõuda kriminaalasjas nr 13730000171 kogutud materjalid. Kostja I ei esitanud apellatsioonkaebuse osas enda seisukohta. Menetluse edasine käik

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.12.2016 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi menetlusse jäänud nõude osas ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 43 857,96 eurot. Ringkonnakohus jättis n-ö esimese maakohtumenetluse ja esimese ringkonnakohtumenetluse kuludest 16% solidaarselt kostjate kanda ja 84% hageja kanda ning jättis järgneva menetluse kulu solidaarselt kostjate kanda. Riigikohus tühistas 01.11.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega kostja II vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas rahuldati ja jaotati pärast ringkonnakohtu 14.10.2014 otsuse kuulutamist toimunud menetluse menetluskulud. Riigikohus saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuni ringkonnakohtu 14.10.2014 otsuse tegemiseni toimunud menetluse kulude jaotus jäi muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus osas, millega rahuldati kostja I vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas. Riigikohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja I praeguses menetluses menetlusosaline, tema vastu esitatud haginõue on lahendatud ja rahuldatud (kostja I suhtes on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 järgi jõustunud). Ringkonnakohus rahuldas menetlusõiguse norme rikkudes hageja nõude 43 857,96 euro saamiseks, kuigi hageja tegeliku nõude suurus oli 43 845,38 eurot (taotlus 03.08.2016 menetlusdokumendis, IV kd, tl 82). Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendite alusel tuvastada, kas kostja I on vaidlusalused tööd vastu võtnud (kas hageja töövõtutasu nõue on muutunud sissenõutavaks). Analüüsida tuleb esitatud tõendite ja poolte väidete alusel pooltevahelisi lepingulisi suhteid (25.07.2012 lepingu ja töövõtulepingu sõlmimise asjaolud) ning anda sellest tulenevalt hinnang, kas vaidlusalune töövõtuleping on 25.07.2012 lepinguga hõlmatud või mitte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada ka kostja II tasaarvestusavaldus, arvestades seejuures taotlust kriminaalasja materjalide väljanõudmise kohta. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 21.06.2016 otsuse resolutsioon kostja II suhtes on lõppjäreldustes õige, muuta tuleb osaliselt põhjendusi. Riigikohus tühistas 01.11.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega kostja II vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas rahuldati ning saatis nimetatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 otsus on jõustunud osas, millega rahuldati kostja I FTH Ehitus OÜ (pankrotis) vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas. Kuigi FTH Ehitus

2-13-23176 OÜ (pankrotis) käesolevas menetluses enam menetlusosaline ei ole, siis otsuse selguse huvides on ringkonnakohus FTH Ehitus OÜ-t (pankrotis) nimetanud otsuses edaspidi kostjana I. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti. Osaliselt tuleb muuta põhjendusi. Pärast 25.07.2012 lepingu sõlmimist on hageja esitanud kostjale I järgnevad arved: 31.07.2012 arve nr 2073/072 40 259,76 euro tasumiseks (I kd, t.l.45) ja 07.08.2012 arve nr 20807/002 3598,20 euro tasumiseks (I kd, t.l. 48). Tööde, mis olid arvete esitamise aluseks, üleandmise kohta kostjale I on hageja esitanud maakohtule aktid, mis on vormistatud 31.07.2012 (I kd, t.l. 46) ja 06.08.2012 (I kd, t.l. 49) ja millele on alla kirjutanud hageja poolt RA ja kostja I poolt VT. VÕS § 636 lg 1 järgi peab töövõtja valmis töö tellijale üle andma ja § 638 järgi on tellijal töö vastuvõtmise kohustus, kui töö üleandmises oli kokku lepitud või oli see lepingupoolte vahel tavaks. Maksekohustus tekib VÕS § 637 lg 4 järgi pärast töö vastuvõtmist. Hageja nõudeõigus sõltub sellest, kas hageja on sõlminud suulised lepingud kostjaga I ja kas on väidetavalt kokkulepitud tööd ka teinud ja teenust osutanud, kas hageja nõue on sissenõutav ning kas hageja nõue on 25.07.2012 lepingu alusel välistatud. Samuti vaieldakse selle üle, kas kostja II on vastutav solidaarvõlgnikuna ja kas kostjal II on õigus välistada hageja nõude maksmapanek kostja I tasaarvestatava nõudega hageja vastu. Hageja esindaja kinnitas 6.04.2016 toimunud maakohtu istungil vastates kohtuniku küsimusele, kas hageja nõue on hõlmatud 25.07.2016 lepinguga järgmist: ei ole hõlmatud (t.l.191 pöördel, III kd). Igal juhul puudus suulise lepingu sõlmimiseks volitused kostja I projektijuhil VT-l. Nimetatu nähtub ka VT tunnistajana antud ütlustest. Samas kinnitab tunnistaja ka, et Loksa Haljastust puudutavaid akte ta alla kirjutanud ei ole (t.l.189-190, III kd). Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt vaidlusalused arved ei ole hõlmatud 25.07.2012 lepinguga. 31.07.2012 arvest nr 2073/072 ega sellele lisatud 31.07.2012 aktist ei nähtu, millise objektiga Loksa linnas need seotud olid (t.l. 45-47, I kd). Samuti ei nähtu 07.08.2012 arvest nr 20807/002 ja sellele lisatud 06.08.2012 aktist teostatud tööde kohta, millist objekti need Loksa linnas puudutasid (t.l.48-49, I kd). Ringkonnakohtu 21.03.2018 istungil kinnitas hageja esindaja, et nõue 43 845, 38 eurot ei tulene ega ole ka hõlmatud 25.07.2012 lepinguga, vaid hilisemast suulisest kokkuleppest. Ringkonnakohtu küsimusele, kelle poolt olid suuliselt 31.07.2012 ja 6.08.2012 väidetavad kokkulepped sõlmitud, ei osanud hageja esindaja vastata. Lepingute sõlmimiseks volitusi on eitanud T tunnistajana ütluste andmisel. Hageja ei ole neid

2-13-23176 väiteid ümber lükanud. Valdavalt on hageja tuginenud sellele, et väidetav suuline leping oli sõlmitud kostjaga I. Kes konkreetselt kostjat I väidetava suulise lepingu sõlmimisel esindas, seda hageja nimetanud ei ole. Ringkonnakohtu 21.03.2018 istungil kinnitas hageja esindaja, et ta ei tea, kes suulise lepingu sõlmis kostja I poolt. Peale selle pole põhjendatud hageja väide, et kostja I töötajal oli õigus tema nimel töövõtulepingu raames vaidlusaluseid töid vastu võtta. Ringkonnakohus hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu. 03.02.2014. a menetlusdokumendis on kostja I esitanud vastuväite, et kostja I töötajal ei olnud nii 31. juuli kui ka 6. augusti 2012 seisuga volitust kostja I nimel väidetavaid töid vastu võtta (I kd, t.l 230). Seega on kostja I vaidlusalusele hageja poolt esile toodud asjaolule sõnaselgelt vastu vaielnud. Kostjate vastuväite kohaselt on vaidlusalused aktid allkirjastanud VT, kellel puudus kostja I esindusõigus (t.l. 67, 68, 71). TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on esindusõiguseta isiku tehtud mitmepoolne tehing tühine. Maakohtule on esitatud 11.07.2012. a kuukoosoleku protokoll, millelt nähtub, et töövõtja esindajate volitusi muudeti ning kostja I esindaja volitused olid PHl (II kd tl 122). Kuivõrd nimetatud koosolekul viibis ka VT, pidi kohtu hinnangul VT-le alates 11.07.2012. a selge olema, et temal ei ole enam kostja I esindamise õigust. Seda enam, et selleks ajaks oli selge, et Loksa objektidel ei läinud projektijuhi aktid kokku objektijuhi poolt esitatavate aruannetega raamatupidamisele (t.l.97, V kd). Ka 03.08.2012 kuukoosoleku protokollist nähtub, et Arco Ehituse projektijuhiks määrati senine objektijuht DV (t.l.118, III kd). Hageja ei ole tõendanud, et juba 06.08.2012 VT taas projektijuhina tegutses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tööd Loksa Haljastuse objektil olid juulis-augustis 2012 praktiliselt katkenud. Maakohtule on esitatud kuukoosoleku protokoll nr 11, millelt nähtub, et vaidlusalusel ehitusobjektil olid tööd alates 05.07.2012 katkestatud (II kd, t.l. 122) ning kogu tööjõud lahkunud ning kaevetehnika veetakse minema (II kd tl 120). Poolte vahel puudub nimetatu üle ka vaidlus (III kd, t.l. 191). Vastavalt 21.08.2012 töökoosoleku protokollile algasid tööd uuesti 22.08.2012. a (II kd, t.l. 130, 144145). Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub, et Loksa ehitusobjektil ei teostatud tegelikkuses 2012. a juulis ja augustis hageja poolt aktidel (I kd, t.l. 46, 49) kajastatud töid. Kostja II on kinnitanud, et aktidel märgitud tööde mahud ei ole ka reaalselt saavutatavad (II kd, t.l. 117). Vaidlusalused aktid on ilmselt koostatud eesmärgiga esitada arve tegelikkuses osutamata teenuse eest. Vedude toimumist ei tõenda ka asjas esitatud Paekivitoodete Tehase OÜ poolt perioodil 23.07-31.07.2012 kaubaveo saatelehed (t.l. 122-132,142, III kd). Nimetatud saatelehtedelt nähtub, et vedu toimus autoga, mille number oli XXXXXX mõnel päeval 1 vedu, mõnel 2 vedu, mõnel kuni 5 vedu ja kaubasaaja laona on märgitud nii Loksa, Maardu kui ka Vao. Seega ei tõenda nimetatud saatelehed hageja poolt 31.07.2012 ja 6.08.2012 aktides näidatud vedusid. Kuna põhiliselt teostati vaidlusaluste aktide alusel paekivikillustiku vedu, siis 31.07.12 ja 6.08.2012 aktides sellise numbriga autot märgitud ei ole. Hageja ei ole väitnud, et auto XXXXXX oleks teostanud vedusid hageja ja kostja I vahel sõlmitud suulise lepingu alusel. Vaidlusalustes aktides märgitud autodega aga vedude reaalset toimumist toimikumaterjalidest ei nähtu. Puuduvad sellekohased kaubaveo saatelehed. Põhja Prefektuuris 28.10.2013 tunnistajana ütlusi andnud EP (töötas Arco Ehitus OÜ-s objekti juhina) on kinnitanud, et VT poolt kinnitatud aktide põhjal, justkui objektile toodud täitematerjal ei oleks Loksa objektile ära mahtunud. Peale juurdekirjutuste ilmsiks tulekut pöördus VT tunnistaja poole ettepanekuga, et T toob Fertum Holdingust saatelehed, millele tunnistaja vastava tasu eest allkirjad annaks. Tunnistaja keeldus (t.l.97-98, V kd). Juurdekirjutusi saatelehtedes tõendab ka Arco Ehituse OÜ objektijuhi EP poolt koostatud

2-13-23176 saatelehtede võrdluste tabel perioodist 02-06.2012 (t.l.88, V kd). Samuti on kohtule esitatud aktid teostatud tööde kohta ja saatelehed, mille alusel on eelnimetatud tabel koostatud (t.l. 172-212, IV kd, t.l. 1-87, V kd). Hageja on esitanud 5.11.2012 kostjale I saldo kinnitamiseks teatise, kuhu olid kantud ka nõuded 31.07.12 ja 7.08.2012 arvete alusel. Kostja I nimetatud saldot kinnitanud ei ole (t.l.50, I kd). Kostja II on tuginenud vastuväidetes hagile ka asjaolule, mille kohaselt oli Arco Ehituse ja Ducto OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping (IV kd, t.l. 10 jj) ja sellest nähtuvalt pidi täitematerjali hankima Ducto ning sellest tuleks järeldada, et hageja ei saanud perioodil, mille osas vaidlusalused aktid koostati, täitematerjali, st liiva ja killustikku vedada. Kostja II väiteid tõendavad lisaks eelnimetatud lepingule ka ehitustööde päevikud perioodist 01.07.2012.a kuni 09.08.2012, mis ei sisalda hageja poolt teostatud vedusid ega tõenda seetõttu ka hageja nõuet. Ehitustööde päevikutest nähtub, et vedusid on teostanud Dockto OÜ ja Elandor OÜ (t.l. 81113, III kd). Lisaks eelnevale, kuna hageja on korduvalt selgitanud, et tema nõue ei ole hõlmatud ega seotud 25.07.2012 lepinguga ning tegemist on uue suulise lepinguga, siis sellest võiks nõudeid tekkida kostja I vastu. Kostja I vastu on ka hageja nõue rahuldatud ning selles osas on kohtuotsus jõustunud. Seega kostja II ei ole mingil määral seotud vaidlusaluste arvetega ega ka aktidega teostatud tööde kohta. Juba 03.02.2014 maakohtu istungil on kostja II selgitanud, et hageja pole kunagi väitnud, et oleks lepingu sõlminud kostjaga II. Kui hageja sõlmis suulise lepingu kostjaga I, siis pole vastutav kostja II (t.l.232 pöördel, I kd). 28.11.2011 sõlmitud konsortsiumileping, mida on võimalik tõlgendada kui kostja I ja kostja II vahelist seltsingulepingut, on otseselt seotud vaid osalemisega riigihankel ning laieneb vaid 25.07.2012 hõlmatud töövõtulepingutele. Kostjad on tõendanud oma vastuväiteid hagile, mille kohaselt tööde kohta koostatud aktid ei kajasta tegelikkusele vastavaid andmeid, sest aktides on märgitud töid ebareaalsetes mahtudes, mille teostamist ei ole hageja ka tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja nõuded kostja II vastu õiguslikult põhjendanud ning maakohus jättis hagiavalduse kostja II suhtes põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et selle kostjate väite alusel, et need sõidukid, mis on vaidlusalustes aktides kajastatud, ei olnud riiklikus liiklusregistris registreeritud, ei saa järeldada, et kostja I poolt allkirjastatud aktid sisaldaksid ebaõigeid andmeid. Hageja ei pidanud hagi alusena tõendama, et sõidukid, millega teenust osutati, olid riiklikus liiklusregistris registreeritud. Hageja tõendas tööde tegemist sellega, et tööd võeti kostja I töötaja poolt aktiga vastu. Tööde tegemise tuvastamiseks ei pea tõendama sõidukite registreeritust. Teiseks, käesoleva kohtumenetluse raames ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis kajastaks seda, kas ja mis sõidukid olid riiklikus liiklusregistris registreeritud 2012.a juulis ja augustis. Seetõttu tuleb nimetatud põhjendused maakohtu otsusest välja jätta, kuid see ei mõjuta lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas kostja II suhtes. Kuivõrd ülaltoodu alusel hagi kostja II suhtes rahuldamisele ei kuulu, siis ringkonnakohus kostja II väitele tasaarvestusavalduse kohta hinnangut ei anna. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatavat otsust kostja II suhtes tühistada. Apellatsioonkaebus tuleb jätta kostja II suhtes rahuldamata.

2-13-23176

Menetluskulud Ringkonnakohus jätab kostja menetluskulud, mida kostja on kandnud pärast 14.10.2014 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemist, TsMS § 171 lg 1 ja 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude summalise suuruse jätab ringkonnakohus alljärgnevatel põhjendustel kindlaks määramata. Harju Maakohus jättis 06.03.2014 otsusega menetluskulud hageja kanda ning selgitas, et otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 174 lg 1 alusel saab menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.10.2014 otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus jättis 21.06.2016 otsusega hagi rahuldamata ning jättis menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude suuruse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.12.2016 otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus jaotas enne 14.10.2014 ringkonnakohtu otsuse tegemiseni toimunud menetluse kulud selliselt, et 16% ulatuses jäid kulud solidaarselt kostjate kanda ja 84% ulatuses hageja kanda. Pärast 14.10.2014 ringkonnakohtu otsuse kuulutamist toimunud menetluse kulud jättis ringkonnakohus kostjate kanda. Ringkonnakohus selgitas, et TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtul määrata menetluskulud summaarselt kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist. Riigikohus tühistas 01.11.2017 otsusega ringkonnakohtu 21.12.2016 otsuse osaliselt. Riigikohus jättis otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus jaotas enne 14.10.2014 ringkonnakohtu otsuse tegemiseni kantud menetluse kulud. Kuna asjas on osaliselt jõustunud otsused, millega kohtud on määranud kindlaks menetluskulude jaotuse, kuid ei ole määranud kulude summalist suurust, jätab ringkonnakohus menetluskulud praeguses lahendis summaarselt kindlaks määramata ning pärast lõpplahendi jõustumist määrab asjas lahendi teinud maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi kindlaks kogu menetluse kulud.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.