Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-317
Tsiviilasi
A.I. hagi OÜ Ökopesa vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
30 394,39 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. juuli 2016 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuste liigid
OÜ Ökpesa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I/vastustaja II (kostja): Ökopesa OÜ (registrikood: 11375499), lepinguline esindaja Reimo Mets
0 eurot
A.I. apellatsioonkaebus
Apellant II/vastustaja I (hageja): A.I. (isikukood: XXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. juuli 2016. a otsus.
2.Teha asjas uus otsus hageja nõude osas mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Rahuldada selles osas hagi ja mõista OÜ-lt Ökopesa välja A.I. i kasuks 1 148,58 eurot hüvitisena töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest.
Saata asi hageja nõuete osas saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.
4.Rahuldada A.I. i ja OÜ Ökopesa apellatsioonkaebused osaliselt.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.I. (hageja/töötaja) esitas 01.10.2015 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Ökopesa (kostja/tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise TLS § 107 lg 2 alusel, hüvitise väljamõistmise ja saamata jäänud töötasu nõudes. Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsusega rahuldati avaldus osaliselt. OÜ Ökopesa esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
2.Hageja esitas 15.02.2016 kohtule hagiavalduse. Hagiavalduse (I kd tl 44-57) kohaselt on hagejal saamata töötasu Soomes töötamise perioodi eest 2012. a detsember ja 2013. a jaanuar, veebruar ja mai (mis olid arutlusel töövaidluskomisjonis) 3412,06 eurot, millele lisandub tasunõue märtsi ja aprilli eest, mille andmed ei ole hagejale teada. Hageja esitas ka täiendava saamata jäänud töötasu nõude Soomes töötamise perioodi 2013. a juuni kuni 2015. a juuni eest (uus täiendav nõue) 17 983,64 eurot, millele lisandub tasunõue kuude eest, mille kohta andmed hagejal puuduvad. Hagejal on saamata jäänud töötasu nõue ka Eestis töötamise aja eest 01.07.2015 kuni 07.09.2015 summas 677 eurot, millele lisandub tasunõue kuude eest, mille andmed hagejal puuduvad. Lisaks on hagejal hüvitise nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 07.09.2015 ja tööleping lõppes samal päeval. Seega ei teatatud töölepingu ülesütlemisest ette. Töötaja nõuab hüvitist 1148,58 eurot. Hageja leidis, et hagejal on õigus esitada hagi osaliselt saamata jäänud töötasu nõudes uue nõudena ka 2014. a detsembri ja 2015. a eest kuni töölepingu ülesütlemiseni tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07. Kokku on hageja nõude suurus 28 778,90 eurot. Juhul, kui kohus hageja toodud arvestusega ei nõustu, palus hageja lähtuda TLS § 29 lõikest 2.
3.Kostja palus kohtule esitatud vastuses jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kuna hageja ei ole eitanud kohtule kohtu määratud tähtajaks uut hagiavaldust, siis on hageja teadlikult jätnud täitmata oma õiguse hagi esitada. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Hageja loobus hagiavalduse punktides 19-24 saamata jäänud töötasu nõudest töövaidluskomisjoni 01.02.2015 istungil, mida kinnitab töövaidluskomisjoni protokoll. Hageja nõue on ebaselge ka summade osas, sest töövaidluskomisjonile koostatud nõudes küsis hageja sama perioodi eest 5738,38 eurot, kuid kohtus küsib sama perioodi eest 4708,73 eurot. Hageja on omaks võtnud, et oli vahepealsetel perioodidel haiguslehel ning puhkusel, kuid sellegipoolest esitab saamata jäänud töötasu nõude puhkusel oleva aja eest, nt 2013. a märtsis oli töötaja 18.03.-02.04.2013 puhkusel. Samuti oli ta 16.04.-25.04.2013 haiguslehel. Õige ei ole hageja väide, et hageja töötas kogu töölepingu perioodi vältel Soomes. Töölepingu kohaselt oli töötaja tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Kostja hinnangul kohaldub käesolevas asjas Eesti õigus. Hageja pole tõendanud, et kohalduma peaks Soome õigus. Hageja töölähetuses viibimise kohta on asjas tõendina esitatud üksnes kostja poolt 31.05.2016 esitatud tööaja arvestus. Antud arvestusest nähtub, et hageja ei viibinud pidevalt Soomes või mõnes muus riigis pikemalt kui maksimaalselt 15 kalendripäeva. Kostja edastatud tööaja arvestuse graafikutest nähtub, et ülejäänud osas tegi hageja tööd Eesti objektidel. Kostja leidis, et millegagi ei ole põhjendatud kohaldada hageja kahe nädalasele Soomes töötamisele Soome Vabariigi metsatöötajate keskmisi töötasusid. Soome metsatöötajate kollektiivleping kehtib üksnes Soome Vabariigis end ametlikult registreeritud töötajate osas, kelleks hageja ei olnud. Juhul, kui hagi esemeks on 2012. a detsembri ja 2013. a jaanuari, veebruari ja mai eest saamata jäänud töötasu nõue, siis selles osas on kostja esitanud tööaja graafikud, millest nähtub, et hageja oli sellel perioodil kokku 35 päeva töölähetuses, lisaks 8 päeva lähetusse mineku ja tuleku aeg (kokku 43 päeva). Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja on õigus saada Soome metsatöötajate keskmist töötasu, siis ei ole põhjendatud maksta hagejale töötasu puhkepäevade eest. Kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus saada lähetuse päevaraha ja Soome keskmist metsatöötajate töötasu, siis on kostjal sellisel juhul nõue hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, mis juba makstud lähetuse päevarahade osas tuleb tasaarvestada (961,91 eurot, s.o 43 kalendripäeva × 22,37 eurot lähetuse päevaraha miinimum). Kostja on seisukohal, et tal oli õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja seda ette hoiatamata TLS § 97 lg 3 alusel.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 15.07.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu 2012. a detsembri eest 543,84 eurot, 2013. a jaanuari eest 210,56 eurot, 2013. a veebruari eest 263,19 eurot ja 2013. a mai eest 375,6 eurot. Kokku brutosummana 1393,35 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1148,58 euro osas, s.o ühe kuu töötasu ulatuses hüvitise saamiseks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest. Maakohus jättis läbi vaatamata hagi saamata jäänud töötasu nõudes Soomes töötamise aja eest perioodil 2013. a juuni kuni 2015. a juuni ja saamata jäänud töötasu nõudes Eestis töötamise aja eest alates 01.06.2015 kuni 07.09.2015.
5.Maakohus käsitles küsimust, millist nõuet saab kohus käesolevas asjas arutada ja millises ulatuses saab hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuet muuta. Kostja (tööandja) on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse hageja kasuks välja mõistetud ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest brutosummas 1148,58 eurot ja hageja kasuks välja mõistetud saamata jäänud töötasuna 2012. a detsembri-, 2013. a jaanuari-, veebruari- ja mai eest brutosummas 3412,06 eurot. Kohus leidis, et kuna käesolevas tsiviilasjas on taotluse esitanud kostja, kes osales töövaidluskomisjonis vastaspoolena ja kohus saab asja läbi vaadata ainult töövaidluskomisjonile esitatud avalduse, ei saa kohus lähendada hagimenetluses hageja poolt esitatud teisi nõudeid kostja vastu ja need nõuded jätab kohus läbi vaatamata (ITVS § 4 lg 4).
6.Töövaidluskomisjoni 01.12.2015 otsusega jäi hageja avaldus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Töölepingu erakorralist ülesütlemist ei ole hageja ega kostja hagimenetluses vaidlustanud ja seega on selles nõudes jõustunud töövaidluskomisjoni otsus (ITVS § 25 lg 1). Kohus luges tõendatuks, et kostja ja hageja vahel sõlmiti 10.10.2011 tööleping, mis tööandja poolt 07.09.2015 erakorraliselt üles öeldi, töölepingu lõpetamise kuupäevaks oli samuti 07.09.2015.
7.Hageja on esitanud nõude ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Töövaidluskomisjoni otsusega on nimetatud nõue rahuldatud ja kostjalt välja mõistetud hüvitis 1148,58 eurot (bruto). Kostja on hüvitise väljamõistmisele vastu vaielnud põhjusel, et tööandja ei pidanud töölepingu erakorralisel ülesütlemisel järgima ühekuulist etteteatamise tähtaega. Kohus nõustus kostja seisukohaga. Kuna pooled ei ole tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise teatises esiletoodud asjaolusid vaidlustanud ja selles osas on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus, ei saa kohus asuda ka erakorralises ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid eraldi hindama, st asuda tuvastama, kas neist asjaoludest lähtuvalt olnuks mõlemapoolseid huve järgides võimalik töösuhet jätkata ka etteteatamistähtaja jooksul või mitte. Kohus jättis eeltoodust tulenevalt rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja 1148,58 eurot, s.o ühe kuu hüvis töölepingu erakorralise ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest.
8.Hageja esitas kostja vastu 2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais saamata jäänud töötasu nõude. Pooled vaidlesid selle üle, kas lähetuses olnud aja eest tuli hagejale maksta Soome metsatöötajate kollektiivlepingust tulenevat tunnitasu või töölepingus kokkulepitud Eestis kehtinud miinimumpalka. Kohus nõustus töövaidluskomisjoni otsuse punktis 37 märgituga ning leidis, et hoolimata asjaolust, et hageja töötas Soomes lähetuses olles ja tema põhitöökoht oli Eestis, oleks kostja pidanud maksma hagejale metsatöötajate kollektiivlepingust tulenevat tunnitasu. Töövaidluskomisjon on leidnud, et 2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris ja veebruaris oli Soome Vabariigi metsatöötajate kollektiivlepingu kohaselt alatunnipalga määr 7,98 eurot, 2013. a mais 8,11 eurot tunnis. Kohus leidis, et hageja saamata jäänud töötasu tuleb arvestada selliselt, et Soome Vabariigis töölähetuses oldud tööpäevade eest tuleb töötasu arvestada Soome Vabariigi metsatöötajate kollektiivlepingu järgi, lähetusse sõidu ja sealt tuleku päeva eest tuleb tasu arvestada Eestis kehtinud miinimumpalga ulatuses, lähetuse sisse jäävate puhkepäevade eest töötasu ei arvestata. Samuti tuleb hagejale Eestis kostja poolt makstud tasust maha arvestada tasu nende päevade eest, millal hageja viibis välislähetuses. Kostja poolt makstud päevarahasid töötasu hulka ei arvestata.
2012. a detsembris oli hageja Soome Vabariigis töölähetuses kokku 11 päeva, 8 töötundi päevas, seega 702,24 eurot (8×7,98=63,84; 63,84×11=702,24). Kostja on maksnud hagejale töötasu detsembri eest 245,46 eurot. Sellest summast tuleb maha arvestada Eestis kehtinud ja kostja poolt makstud miinimumtasu lähetuses viibitud päevade eest. 2012. a oli töötasu alammääraks kehtestatud tunnis 1,80 eurot, seega tuleb makstud töötasust maha arvestada 158,40 eurot (8×1,80=14,40; 14,40×11=158,40). Hageja on töötasuna saanud 245,46 eurot, seega saamata jäänud töötasuks on 543,84 eurot (245,46158,40=87,06; 702,24+87,06=789,30; 789,30-245,46=543,84). 2013. a jaanuaris oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 4 päeva, 8 töötundi päevas, seega 255,36 eurot (8×7,98 = 63,84; 63,84×4 = 255,36). Kostja on maksnud töötasu jaanuari eest 319,99 eurot. Eestis kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust maha arvestada 44,80 eurot (8×1,90=11,20; 4×11,20=44,80; 319,99-44,80=275,19; 255,36+275,19=530,55). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a jaanuaris 210,56 eurot (530,55319,99=210,56). 2013. a veebruaris oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 5 päeva, 8 töötundi päevas, seega 319,20 eurot (8×7,98=63,84; 63,84×5=319,20). Kostja on maksnud töötasu veebruarikuu eest 352,31 eurot. Eestis kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust maha arvestada 44,80 eurot (8×1,90=11,20; 5×11,20=56; 352,31-56=296,30; 319,20+296,30=615,50). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a veebruaris 263,19 eurot (615,50-352,31=263,19). 2013. a mais oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 7 päeva, 8 töötundi päevas, seega 454,16 eurot (8×8,11=64,88; 64,88×7=454,16). Kostja on maksnud töötasu mai kuu eest 278,76 eurot. Eestis kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust maha arvestada 44,80 eurot (8×1,90=11,20; 7×11,20=78,40; 278,76-78,40=200,36; 454,16+200,36=654,52). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a mais 375,76 eurot (654,52-278,76=375,76). Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal on saamata jäänud töötasu 2012. detsembris summas 543,84 eurot, 2013. a jaanuaris 210,56 eurot, 2013. a veebruaris 263,19 eurot ja 2013. a mais 375,76 eurot, kokku maksustamisele kuuluva summana 1393,35 eurot. Kohus rahuldas esitatud hagiavalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1393,35 eurot. Kohus jättis tähelepanuta hageja esitatud soomekeelse Soome metsatöötajate kollektiivlepingu teksti, kuna vaatamata kohtu selgitusele ei esitanud hageja kollektiivlepingu eestikeelset tõlget (I kd tl 59104). Hageja on lõplikes seisukohtades esitanud alternatiivse nõude tasaarvestamiseks. Kohus leidis, et kuna hageja poolt esitatud alternatiivne taotlus on esitatud alles lõplikes kirjalikes seisukohtades, on see esitatud hilinemisega ning kohus jättis esitatud taotluse tähelepanuta.
9.Maakohus jättis menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Ehkki hagi jäi suuremas osas rahuldamata, oleks hagejalt kui töötajalt töövaidluses menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Töötaja (hageja) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue ühe kuu hüvitise saamiseks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest; jäeti läbi vaatamata töötaja hagi saamata jäänud töötasu nõudes Soomes töötamise aja eest perioodil 2013. a juuni kuni 2015. a juuni eest; jäeti
läbi vaatamata saamata jäänud töötasu nõue Eestis töötamise aja eest alates 01.06.2015 kuni 07.09.2015; mõisteti perioodi 2012. a detsember, 2013. a jaanuari, veebruar, mai eest välja vähem töötasu kui Soome Vabariigi metsatöötajate kollektiivlepingu ja lähetuses viibitud päevade alusel ette nähtud ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Töötaja palub ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega mõista tööandjalt töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148,58 eurot ja saamata töötasu alates detsembrist 2012 kuni töösuhte lõppemiseni kogusummas 29 245,81 eurot; kokku 30 394,39 eurot. Töötaja apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tööandja tõendanud, et hageja on töökohustusi rikkunud (v.a intsident 07.09.2015 hommikul) ega seda, et töötajat oleks töökohustuste rikkumise eest hoiatatud. Järelikult ei olnud tööandjal ainsatki põhjust öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-11 p-s 12 selgitatakse, et ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel. Seega ei esine takistusi vaadata hageja täiendavaid nõudeid läbi uue hagina. Töötajale jääb arusaamatuks, kuidas lahendas kohus saamata töötasu nõuet perioodi juuni kuni 07.09.2015 eest. Ka selles osas, milles töötaja loobus oma nõudest töövaidluskomisjoni istungil, jättis kohus nõude läbi vaatamata ülaltoodud põhjusel, nagu ei saaks hageja antud asjas uusi nõudeid enam esitada. 2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais saamata jäänud töötasu nõude osas ei nõustu hageja kohtu arvestusega, mitu päeva ta Soomes töölähetuses viibis 2013. a, ja saamata töötasude arvestusega. Kohus on võtnud kostjalt vastu 31.05.2016 e-kirjaga saadetud tööajaarvestuse tabelid vaidlusaluse tööperioodi kohta. Neid tabeleid ega e-kirja hagejale ei saadetud ei kostja ega kohtu poolt, e-toimikust ei olnud need nähtavad ka veel mitte 10.08.2016. Seega tegi kohus otsuse tuginedes tõenditele, mille olemasolust hageja midagi ei teadnud. Hageja muudab oma saamata töötasu nõuet lähtuvalt talle varem mitte teada olnud asjaoludest. Seega ei saa hagejale ette heita oma nõuete muutmist alles apellatsioonimenetluses. Hageja ei vaidle vastu 2012. a detsembri töötasu osas, mille kohta kohus leidis, et saamata jäänud töötasuks on 543,84 eurot. 2013. a jaanuari töötasu osas märgib hageja järgmist. Kostja maksis hagejale jaanuaris päevarahasid 03.01.2013 100 eurot, 11.01.2013 50 eurot ja 30.01.2013 58 eurot, kokku 208 eurot (hageja konto). Järelikult oli hageja lähetuses 6 ja pool päeva töötades 52 tundi (208 ÷ 32×8). Töötasu selle aja eest 414,96 eurot (52×7,98). Kostja arvestas Soomes töötatud ajaks ainult 4 päeva. Ülejäänud aja (116 tundi) töötas töötaja Eestis. Statistikaameti andmetel oli 2013. a keskmine metsatöötaja brutotöötasu 1622 eurot. Seega tunnitasu 9,65 eurot (1622÷168). Hageja arvestab nõutavaks brutotasuks 1119,40 eurot. Kokku pidi hageja saama jaanuari brutotöötasuna 1534,36 eurot (414,96 + 1119,40). Hageja sai brutotasuna töötasu 319,99 eurot. Saamata on töötasu 1214,37 eurot (1534,36 – 319,99). 2013. a mai töötasu osas on kostja esitanud omapoolse tööajaarvestuse, millest nähtuvalt oli hageja Soomes tööl 7 päeva. Selle aja eest oleks ta pidanud saama töötasu 454,16 eurot (7×8×8,11). Eestis töötas hageja 13 päeva, 104 tundi. Tasu selle aja eest pidi olema 1003,60 eurot (104×9,65). Kokku oleks pidanud hageja saama töötasu 1457,76 eurot (454,16+1003,60). Talle maksti 321 eurot. Hagejal on saamata 1136,76 eurot.
Kokku on hagejal saamata töötasu 3878,97 eurot. Töötasude arvestus 2013. a märtsi ja aprilli eest ning perioodi 01.06.2013 kuni 06.09.2015 eest on esitatud hagis ja hagi lisana. Kostja ei ole arvestustele vastu vaielnud.
11.Kostja (tööandja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt on hageja ise töövaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et ta ei ilmunud teadlikult tööle, see on tõendatud ka muude tõendite ja asjaoludega. Lisaks ei vaidlustanud hageja töövaidluskomisjoni otsust ja on seetõttu minetanud oma õiguse vaidlustada töövaidluskomisjoni otsust tervikuna. Hageja nõue saamata jäänud töötasu nõude osas on põhjendamatu ega kuulu läbivaatamisele, kuna hageja ei vaidlustanud selles osas töövaidluskomisjoni otsust ja seega ei saanud kohus seda menetleda. Hageja väited, et ta oli Soomes pidevalt tööl ja pidi selle eest saama töötasu ja lähetusraha, on vastuolus tema enda poolt esitatud tõenditega. Hageja pangakonto väljavõte näitab, et hageja ei ole vaidlusalusel perioodil üleüldse pikalt Soomes viibinud, ühtegi makset ei ole tehtud Soomes. Hageja on enamikel kalendripäevadel 2012. a detsembris teinud sisseoste Valgas või Valkas. Sama kehtib ka hageja 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais Soomes töölähetuses viibitud aja kohta. Hageja väited, et kostja pole vastu vaielnud tema töötasu ja tööaja arvestusele, on meelevaldsed ja vastuolus TVK ja kohtu poolt tuvastatud faktidega ning vastustaja esitatud seisukohtadega. Hageja ei ole kuidagi tõendanud oma töötundide tegemise normtunde.
12.Kostja (tööandja) esitas 11.08.2016 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistada. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud (nii töövaidluskomisjoni ja maakohtu) hageja kanda. Kostja palub muuta maakohtu otsuse põhjendusi resolutsiooni punkt 4 osas ja teha selles osas uus otsus, millega keelduda hagi menetlusse võtmast ning lõpetada selles osas menetlus. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele mingisuguses nõutud osas, siis palub kostja teha tasaarveldus lähetuse päevarahade osas 961,91 euro ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus vääralt lugenud hageja ja kostja vahelise töösuhte jaoks kohalduvaks Soome õiguse, millest tulenevalt oleks kostja pidanud hagejale maksma lähetuses oldud päevade eest tasu Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sedastatud tunnimäärade alusel. Pooltevahelisele suhtele kohalduva õiguse valikut reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määrus nr 593/2008 (edaspidi: Rooma I määrus). Rooma I määruse artikkel 8 lg 1 esimese lause ja artikli 3 alusel on pooled töölepingu punktides 9.1 ja 9.3 selgelt kokku leppinud, et töösuhtele kohaldub Eesti õigus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-187-13 p 13). Lisaks tuleb Rooma I määruse artikkel 8 lõigete 2-4 kohaselt kohaldada Eesti õigust. Seega tuleb olukorras, kus pooled ei oleks kokku leppinud kohalduvas õiguses, lähtuda nende töösuhtele töötajaid kaitsvate imperatiivsete sätete kohaldamisel Eesti õigusest. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et Euroopa Liidu direktiivi nr 96/71/EÜ (edaspidi: direktiiv) normide puhul on tegu imperatiivsete õigusnormidega, mille kohaselt oleks tulnud kostjal tasustada hageja tööd Soome Vabariigis lähetuses olles vastava riigi metsatöötajate kollektiivlepingutes sätestatud miinimummäärade alusel.
Direktiivi kohaselt on liikmesriigil, sh Eesti Vabariigil, teatav diskretsiooniõigus direktiivis sätestatust kõrvale kalduda, kui töötaja kui lepingulise suhte eeldatava nõrgema osapoole õigused on siseriiklike õigusaktide tasandil kaitstud sisuliselt samaväärselt lähetuse asukohariigi õigusaktidega ning teise liikmesriigi õiguse kohaldamine ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik. Kostja on esitanud enda maakohtule esitatud lõplikes seisukohtades direktiivi artiklis 7 ja Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse §-i 3 kohase tasaarvestusavalduse, mis kuulus tööandja kujundusõiguse hulka ning mida kohus oleks pidanud aktsepteerima ja arvestama hageja nõuete rahuldamisel.
13.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Hageja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt ei vasta kostja poolt näidatud hageja Soomes töötamise päevad töötaja tegelikule Soomes töötamise ajale. Hageja saadeti koheselt peale töölepingu sõlmimist töölähetusse Soome ning ta töötas seal kuni 30.06.2015. Soomes ei töötanud ta ainult haigusperioodidel, mõnedel lühikestel Eestis töötatud aegadel ja ajal, mil tööandjal ei olnud töötajale tööd anda. Soomes töötamist on võimalik kõige usaldusväärsemalt tõendada laevapiletitega. Soomes töötamise ajal peab kostja maksma hagejale Soomes sarnase töö tegijatele kollektiivlepinguga kehtestatud töötasu. Isegi kui kostja tasaarvestusnõue oleks põhjendatud ja seaduslik, saab nõudeid tasaarvestada, kui nad on sissenõutavad. Kostja igasugused nõuded seoses lähetusrahadega on ammu aegunud ja hageja palub neile kohaldada aegumist.
15.Hageja esitas seisukohad, milles leiab, et kuna tööandja esitas ise tööaja arvestuse, kus ei olnud esitatud tükitöö arvestust, mistõttu tuleb tal tasuda hagejale kogu tööaja eest (40 h nädalas). Kostja on küll esitanud andmed, kuid palju on tema arvates hageja töötanud, kui palju puhkusel olnud ja haige olnud, kuid need väited on tõendamata.
16.Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja arvestused tööaja arvestuse osas ei arvesta endiselt haiguspäevasid ja puhkusetasusid. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ta on saanud puhkusetasu 18.03.2013, 11.06.2013, 20.12.2013, 10.06.2014, 23.12.2014 ja 08.09.2015. Samuti on hageja saanud Eesti haigekassalt töövõimetushüvitist 30.06.2015, 25.08.2015 ja 19.10.2015 ning kostja poolt 02.10.2015. Lisaks nähtub pangakonto väljavõttest, et hagejale väljamakstud palgast on kinni peetud hagejale antud laen summas 1200 eurot + intressid (01.11.2013, 02.12.2013 jne). Seega on hageja esitatud saamata jäänud töötasu arvestus ebausaldusväärne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 15. juuli 2016. a otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu täielikult tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue otsuse üksnes osas, mis puudutab töötaja nõuet hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus rahuldab töötaja nõude ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1148,58 eurot TLS § 100 lõike 5 alusel. Ülejäänud osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks asjas uut otsust teha ning leiab, et asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Uuele läbivaatamisele kuuluvad hageja nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks perioodide eest detsember 2012 – mai 2013
(maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning alates juunist 2013 kuni töösuhte lõppemiseni detsembris 2015 (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Nii hageja kui kostja apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. I. Töötaja (A. I.) apellatsioonkaebus
21.Töötaja on esitanud nõuded mõista tööandjalt töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148,58 eurot ja saamata töötasu alates detsembrist 2012 kuni maini 2013 ning alates juunist 2013 kuni septembrini 2015 kokku summas 29 245,81 eurot. Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsusega rahuldati töötaja nõuded osaliselt. Muuhulgas mõisteti töövaidluskomisjoni otsusega kostjalt töötaja kasuks välja hüvitis töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1148,57 eurot. Komisjon leidis, et tööandja ei ole ülesütlemisavalduses põhjendanud, millised olid etteteatamistähtaja järgimist välistavad asjaolud vastavalt TLS § 88 lõikele 1 koostoimes TLS § 97 lõikega 3.
22.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust leides, et kuivõrd vaidlustatud ei ole töövaidluskomisjoni otsust osas, milles tuvastati töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus, siis ei saa kohus asuda ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid eraldi hindama ega tuvastama, kas etteteatamistähtaja järgimine oli konkreetsel juhul vältimatu või oli tööandjal võimalik tööleping üles öelda etteatamistähtaega järgimata. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et tööandja poolne töölepingu ülesütlemine saabki olla üksnes erakorraline. TLS § 85 lg 5 sätestab sõnaselgelt, et tööandja ei või töölepingut korraliselt üles öelda. Tööandja poolse ülesütlemise võimalikud alused loetleb TLS § 88 ning ülesütlemise korda reguleerivad eeskätt TLS §§ 95 – 100. Seejuures sätestab TLS § 97 tähtajad töölepingu erakorralisest ülesütlemisest etteteatamiseks. Asjaolu, et tööandjal võis olla alus öelda töötajaga sõlmitud tööleping üles – kusjuures tööandjal on seadusest tulenevalt võimalik seda teha üksnes erakorraliselt – ei tähenda automaatselt, et tööandja võib töölepingu üles öelda ilma etteteatamistähtaega järgimata. Vastupidi, eeldada tuleb seda, et töölepingu ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama TLS § 97 lõikes 2 sätestatud tähtaegu järgides. Seega on erinevalt maakohtu otsuse põhjendustes märgitust vajalik hinnata, kas tööandja poolseks töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olnud asjaolud on ühtlasi sellised, mis õigustaksid ülesütlemisest etteteatamiseks ettenähtud tähtaja mittejärgimist. Kohtul tuleb hinnata, kas esiletoodud asjaoludest lähtuvalt oleks mõlemapoolseid huve järgides olnud võimalik töösuhet jätkata ka etteteatamistähtaja jooksul või mitte. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-172-14 p 12). Maakohus on jätnud käesoleval juhul asjaolud kaalumata ja kaalutlusõiguse sisuliselt teostamata.
23.Praegusel juhul tõi tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (TVK toimik lk 3) esile, et töösuhe lõpetatakse seoses asjaoluga, et töötaja ei ilmunud sama päeva hommikul, s.o 07.09.2015, täitma oma töökohustusi, mille näol on tegemist jämeda töökohustuse rikkumisega. Tööandja viitas, et niisugune tegevus ei ole poolte vahelise töölepingu kehtivuse ajal esmakordne; viimane samalaadne juhtum (tööle mitteilmumine ilma juhatust teavitamata) leidis aset juunis 2015. Samuti heitis tööandja töötajale ette korduvat töö tegemise ohutusreeglite rikkumist (puu elektriliinile laskmine), samuti tööandja maine kahjustamist negatiivsete hinnangute andmisega nii suhetes juhtkonnaga kui kaastöötajatega, mis on kaasa toonud usalduse kaotuse töötaja vastu. Ringkonnakohus leiab, et esiletoodu näol ei ole tegemist sedavõrd erakorraliste asjaoludega, mis välistanuksid töösuhte jätkamise kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni. Vaidlust ei ole selle üle, et
lähtuvalt pooltevahelise töösuhte kestusest pidi tööandja TLS § 97 lg 1 p 2 kohaselt teatama töölepingu erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette vähemalt 30 kalendripäeva. Ülesütlemisavalduses viidatakse korduvatele põhjuseta tööle mitteilmumistele, kusjuures eelnev selletaoline juhtum leidis tööandja ülesütlemisavalduse kohaselt aset sama aasta juunis, seega ca kolm kuud varem. Ehkki ka üle paari kuu korduvad põhjuseta tööle mitteilmumised on vaieldamatult taunitavad, ei ole tegemist niisuguse sagedusega rikkumistega, mis andnuks alust öelda tööleping üles päevapealt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna töölepingu koheseks ülesütlemiseks praeguse vaidluse asjaoludel alust ka tööandja kinnitused, et töötaja on esinenud negatiivsete hinnangute ja ebatsensuursete väljenditega tööandja ja/või töökaaslaste aadressil. Puuduvad tõendid niisuguse käitumise sageduse ja täpsema sisu kohta. Ka puu langetamine elektriliinile oli asja materjalide põhjal pigem ühekordne eksimus, teisi konkreetseid sellelaadseid juhtumeid ei ole esile toodud ning ka selle ühe viidatud juhtumi põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et töösuhet ei oleks mõistlikult olnud võimalik enam jätkata etteteatamistähtaja vältel, s.o veel 30 päeva jooksul.
24.Eeltoodust lähtudes tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 1148,58 eurot. Vastavas osas tuleb hageja nõue rahuldada.
25.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja (töötaja) saamata jäänud töötasu nõudeid. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et töötaja hagi saamata jäänud töötasu nõudes perioodi eest alates juunist 2013 kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015 (sh ajavahemikul juuni 2013 kuni juuni 2015 Soomes töötamise eest ja juulist septembrini 2015 Eestis töötamise eest) tuli käesolevas menetluses jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4. Maakohus leidis kohtuotsuse põhjenduste p-des 8 – 9, et hageja (töötaja) nõude selles osas läbivaatamine ei ole praeguses menetluses võimalik, kuna eelnevalt vaatas vaidluse läbi töövaidluskomisjon, kuid töövaidluskomisjonile esitatud lõplikus avalduses ei nõudnud töötaja saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest juuni 2013 kuni september 2015. Kohus leidis, et praeguses menetluses saab kohus asja läbi vaadata üksnes töövaidluskomisjonile esitatud avalduse ulatuses ja seda lähtudes asjaolust, et avalduse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses esitas kohtule tööandja OÜ Ökopesa. Samas on maakohus otsuse punktis 9 (lk 8) selgitanud, et hagejal puuduvad takistused pöörduda sama nõudega sama kostja vastu sama hagieseme üle uuesti kohtusse, kuivõrd kohus jättis vastavas osas hagi läbi vaatamata (TsMS § 426 lg 1).
26.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on selles osas oluliselt rikkunud menetlusnormi. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11 (p 12) selgitanud, et kui teine pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. Riigikohus on juba varasemas praktikas leidnud, et ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-148-08, p-d 13-15). Maakohtul puudus seega seadusest tulenev alus hageja täiendavate (s.o töövaidluskomisjonis käsitlemata) nõuete läbivaatamata jätmiseks. ITVS § 4 lg 11 sätestab, et töövaidluskomisjonis ei lahendata vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 10 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt esitas töötaja töövaidluskomisjonis nõudeid
kogusummas 9448,73 eurot (24.11.2015.a täiendatud avaldus), sealhulgas saamata töötasu nõuded ajavahemiku detsember 2012 kuni mai 2013 eest. Ehkki algselt esitas töötaja töövaidluskomisjonile ka nõude mõista tööandjalt välja saamata jäänud viimase poole aastat töötasu summas 5738,38 eurot (töötaja enda arvestuste kohaselt ajavahemiku eest detsember 2014 kuni mai 2015), loobus töötaja hiljem selles osas nõude töövaidluskomisjonis menetlemise soovist (01.12.2015 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus, TVK toimik lk 140). Asja materjalidest nähtuvalt oli töötaja loobumine seotud otseselt ITVS § 4 lõikes 11 sätestatuga, mis ei oleks võimaldanud töövaidluskomisjonis asja täies ulatuses arutada. Ringkonnakohus on seisukohal, et see asjaolu ei saanud võtta töötajalt õigust ega võimalust esitada 10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid saamata töötasu osas hagimenetluses maakohtule.
27.Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et maakohus ei ole piisavalt täitnud kohustust menetlust juhtida, selgitada välja menetlusosaliste arvamus asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ning kõrvaldada asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust. Muuhulgas ei ole kohus menetluses selgelt väljendanud, missuguses ulatuses luges kohus hageja (töötaja) nõuet kohtu menetluses olevaks. Kohus on küll oma 28.03.2016 määruses selgitanud õiguslikku olukorda ja andnud hagejale tähtaja uue nõudega lõpliku hagiavalduse esitamiseks, kuid ei nimetatud määruses ega ka järgnevas menetluses ei ole kohus avaldanud oma selget seisukohta, kas töötajal oli õigus esitada saamata jäänud töötasu nõudeid perioodi osas, mida töövaidluskomisjonis ei menetlenud, või mitte. Kuna kohus selles osas enne lõpplahendi tegemist seisukohta ei võtnud, siis ei saanud asjas toimuda vastavas osas ka sisulist arutelu ning seega võisid vähemalt osaliselt jääda täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et töötaja poolt 01.12.2015 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus, millega töötaja loobus osaliselt esitatud saamata jäänud töötasu nõuetest ITVS § 4 lõikes 11 sätestatud piirangu tõttu, ei saanud kaasa tuua tagajärge, et töötajal ei ole edaspidi kohtumenetluses õigust neid nõudeid esitada. Töövaidluskomisjonis toimuv menetlus ei ole võrdsustatav kohtumenetlusega, muu hulgas ei ole töövaidluskomisjonil kohtuga võrreldavat selgitamiskohustust menetluse lõpetamise tagajärgede osas (vrd TsMS § 431). Seega ei saa ringkonnakohtu arvates töötaja poolt 01.12.2015 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuua kaasa TsMS §-s 432 sätestatud tagajärgi.
28.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik lahendada hageja nõudeid osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata – s.o saamata jäänud töötasu nõudes Soomes töötamise aja eest perioodil 2013 juuni kuni 2015 juuni ning Eestis töötamise aja eest alates 2015 juuli kuni 2015 september. Nimetatud osas on eelmenetluse ülesanded täitmata jäänud niisugusel määral, mida ei ole mõistlikul viisil võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Eelkõige on kohus selles osas jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Pooled vaidlesid selle üle, kas ja missugusel määral täitis hageja oma tööülesandeid Soome Vabariigis, millisel määral Eestis. Töövaidluskomisjonile 20.10.2015. a esitatud vastuses rõhutas kostja (tööandja) sõnaselgelt, et pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööleminekuks töölähetusse Soome korraldas tööandja transpordi, tulles töötajale koju järele. Alles hilisemas menetluses asus tööandja seisukohale, et töö tegemise kohaks oli põhiliselt Eesti ning et töötajal tuleb Soomes töötamist tõendada. Muu hulgas vaidlesid pooled maakohtu 21.03.2016. a (eel-)istungil selle üle, kummal tuleb Soomes töötamist või mittetöötamist tõendada. Töötaja oli seisukohal, et vaidlus puudub selle üle, et töötaja töötas Soomes ning hageja tõendamiskoormis on sellega täidetud. Teisalt leidis kostja (tööandja), et poolte vahel kehtinud töölepingu p 3.3 järgi asusid tööobjektid Eestis, s.o töö tegemise asukoht oli Eesti Vabariigis ning hagejal tuli tõendada oma väiteid selle kohta, et põhiliseks töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik.
29.Niisuguses olukorras tuli maakohtul võtta ühene seisukoht, kummal menetlusosalistest tuli vaidlusalust asjaolu (s.o hageja töö tegemise põhiline asukoht) tõendada. Muuhulgas on Riigikohus leidnud, et kohtul on kohustus selgitada pooltele ka asjaolude tõendamise koormist. Samuti on kohtul selgitamiskohustus tõendite vastuolu korral – kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks vastuolulised, tuleb kohtul anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-54-04 ja 3-2-1-154-05). Kuna praegusel juhul maakohus pooltele tõendamiskoormise jaotust ei selgitanud, siis ei olnud kumbki pool teadlik vajadusest esitada Soomes töötamise kohta võimalikke täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lisaks rikkunud praeguses asjas menetlusnormi ka sellega, et ei võtnud menetluse kestel pooltele arusaadavat seisukohta, kas asjas kuulub kohaldamisele Eesti või Soome Vabariigi seadus. Ka nimetatud asjaolu üle vaidlesid pooled maakohtu 21.03.2016. a (eel) istungil ning kostja tegi kohtule ettepaneku võtta seisukoht, milline seadus kuulub asjas kohaldamisele. Kohus aga piirdus üksnes teatamisega, et võimaldab pooltel avaldada selle kohta oma arvamust, kuid lõpliku seisukoha võtab kohus alles lõpplahendis. Kuna pooltele ei olnud teada, millise seaduse alusel kohus hagi lahendab, siis ei olnud pooltel ka piisavat selgust selles, missuguseid asjaolusid tuleks tõendada ja millest lähtudes kohus asja menetleb. Selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust selgitada menetlusosalisele kohaldatava õigusnormi sisu.
30.Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluses on olulisel määral selgitamata jäänud ka töötaja poolt saamata jäänud töötasu nõudmise alused. Vaidluse all olid asjaolud, kus asus poolte vahelises töösuhtes kokku lepitud töötamise koht (s.o kas Eesti või Soome Vabariigis) ning missuguse tariifi alusel pidi tööandja töötajale maksma töötasu. Ringkonnakohus märgib, et pooltevahelises töölepingus oli kokku lepitud töötasus tükitöö ühikuhindade alusel, kusjuures nn ühikuhinnad olid toodud vahemikena (võsa lõikus al. 30-65 eur/ha; el liini töö al 50 eur/ha-km – 75 eur/ha-km; metsaistutus al 0,03 - 0,055 eur/tk; tunnitöö al 6-10 eur/h). Hageja ei ole saamata töötasu nõudes aga tuginenud neile tükitöö ühikuhindadele, vaid on lähtunud iga kuu kalendaarsete tööpäevade arvust ning bruto tunnitasust 10 eurot/tund. Töölepingu p 3.1 järgi asus töötaja tööle täistööajaga; tööaja kestuseks oli 40 tundi nädalas. Töölepingu p-s 3.3 märgitu kohaselt oli töö tegemise asukohaks Eesti Vabariik. Ehkki tööandja on asunud menetluses esitama vastuväiteid sellele, justkui oleks töötaja üldse Soomes töötanud, on ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul piisavalt põhistatud, et vähemalt osaliselt töötas hageja siiski kostja ülesandel Soome Vabariigis. Nii näiteks nähtub töötaja pangakonto väljavõttelt (TVK toimik lk 141 – 164), et tööandja on maksnud töötajale regulaarselt päevarahasid, mis viitab sellele, et töötaja viibis töölähetustes (TLS § 21).
31.Asjas ei ole piisavat tähelepanu pööratud sellele, kas hageja (töötaja) oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses, või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötaja staatusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega. Vahetegu on vajalik selleks, et oleks võimalik määrata, millise riigi tööõigus töötaja suhtes kohaldub. Direktiivi artikli 1 lõikest 3 tulenevalt kuulub direktiiv kohaldamisele juhtudel, kui ettevõtjatest tööandjad tuginevad ühele järgmistest riikidevahelistest meetmetest: a) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale
ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Seega on direktiivi mõistes lähetatud töötajal välisriigis alati olemas tema tööd või töökeskkonda kohapeal korraldav ettevõte (vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõte). Praegusel juhul ei ole menetluses selgunud, millisel viisil oli töötaja (hageja) töö Soome Vabariigis korraldatud; esile ei ole toodud, kas ja missugune ettevõte (äriühing) korraldas hageja töötamist Soomes.
32.Juhul, kui hageja oli Soome lähetatud töötajaks direktiivi 96/71/EÜ tähenduses, siis tuleb töötajale tagada kohalik töötasu alammäär; s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Samas tuleb sel juhul arvestada, et Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu osaks. Selle all saab mõista ka lähetustasusid ja päevarahasid. Seevastu juhul, kui töötaja ei olnud lähetatud töötajaks direktiivi mõttes, vaid viibis Soomes töölähetustes TLS § 21 tähenduses, siis ei muutnud töölähetustes (välislähetustes) käimine pooltevahelises töölepingus kokku lepitud töötamise kohta (Eesti Vabariik). Välislähetuste puhul on tööandjal kohustus maksta töötajale päevarahasid, kuid välislähetustes käimine ei too automaatselt kaasa seda, et töösuhtele kohalduks sihtkohariigi (praegusel juhul Soome Vabariigi) õigus.
33.Kuna tööleping sõlmiti praegusel juhul 10.10.2011. a, siis määratakse lepingule kohalduv õigus kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus). Rooma I määruse artikli 8 lg 1 kohaselt kohaldub individuaalsele töölepingule selle riigi õigus, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt artikli 8 lõigetele 2, 3 ja 4. Ehkki pooltevahelise töölepingu (p 9.1) põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb sellegipoolest hinnata, missugune õigus oleks Rooma I määruse artikli 8 lg-te 2-4 kohaselt osutunud kohaldavaks õiguse valiku puudumisel. Kuna praegusel juhul töötas hageja asjaoludest nähtuvalt vähemalt mingi osa ajast Soomes, siis saab kõne alla tulla kas Eesti või Soome õiguse kohaldamine töösuhtele. Seejärel tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu.
34.Eelkõige tuleb praegusel juhul seega analüüsida seda, millises riigis, s.o kas Eestis või Soomes, tegi töötaja (hageja) harilikult oma lepingujärgset tööd. Selleks on vaja võrrelda eeskätt nii Eestis kui Soomes töötatud ajamahtusid (s.o vastavalt Eestis ja/või Soomes töötatud tööpäevade hulk ja osakaal omavahelises võrdluses). Euroopa Kohtu praktika kohaselt (lahendis Koelzsch vs Luxembourg) tuleks hariliku töötamiskoha kriteeriumi tõlgendada laialt. See viitab kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või täidab peamise osa oma ülesannetest, kui puudub tegevuskese. Kohtul tuleb kindlaks teha, millises riigis asub koht, kus töötaja täitis tööülesandeid, sai juhiseid ja korraldas oma tööd, samuti, kus asusid töövahendid. Juhul, kui selgub, et töötaja tegi tööd põhiliselt Soomes ning vaid vähesel määral Eestis, tuleks asuda seisukohale, et töötaja harilikuks töötamise kohaks oli Soome Vabariik. Kui aga selgub, et töötaja töötas ligikaudu võrdsel määral nii Eestis kui Soomes või ei saa Soome Vabariiki muul põhjusel pidada peamiseks (harilikuks) töötamise kohaks, siis tuleks juhinduda Rooma I määruse artikli 8 lõikest 3, sedastades, et harilikku töötamise kohta ei ole võimalik kindlaks teha; mistõttu kuuluks kohaldamisele selle riigi õigus, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. Praegusel juhul ei ole esitatud andmeid, et töötaja oleks tööle võetud mõne muu ettevõtja kui kostja (OÜ Ökopesa)
poolt ning sellisel juhul saaks asuda seisukohale, et lepingusuhtele kohaldub Eesti õigus, kuivõrd puuduvad viited sellele, nagu oleks OÜ-l Ökopesa tegevuskohti veel mujal riikides kui Eestis.
35.Ringkonnakohus on seisukohal, et Rooma I määruse kohaldamisel selgitatakse välja üks konkreetne individuaalsele töösuhtele kohalduv õigus, millisega tööleping on kõige tihedamalt seotud. Põhjendatuks ei saa pidada seda, et töösuhtele kohaldatakse konkreetse tingimuse (nt töötasu suuruse) osas vaheldumisi mitme erineva riigi õigust. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega (kohtuotsuse p 12.2), milles kohus kohaldas Soomes viibitud tööpäevade osas Soome Vabariigi õigust ja Eestis viibitud aja eest Eesti õigust, sh eeskätt erinevaid töötasu tariife. Rooma I määruse artikli 8 lg 2 teise lause kohaselt võib lepingule kohalduv õigus küll muutuda, kuid seda juhul, kui püsivalt muutub töötaja põhiliseks töötamise kohaks olev riik. Kohtul tuleb hinnata seda, kas varasemaga võrreldes teises riigis töötamine on/oli ajutine või püsiva iseloomuga.
36.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsiooniastmes võtta seisukohta, millise riigi (kas Eesti või Soome) õiguse järgi ning millises suuruses tuli tööandjal maksta töötajale töötasu. See puudutab mõlemaid hageja nõude perioode, s.o esiteks detsember 2012 kuni mai 2013 (millise nõude maakohus läbi vaatas ja osaliselt rahuldas) ja teiseks juuni 2013 kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015, millises osas jättis maakohus hagi läbi vaatamata. Seega saadab ringkonnakohus asja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks töötaja poolt esitatud saamata jäänud töötasu nõude osas nii detsember 2012, jaanuari, veebruari ja mai 2013 eest kui ka sellele järgnenud aja eest alates juunist 2013 kuni septembrini 2015, mil töösuhe lõppes. II. Tööandja (OÜ Ökopesa) apellatsioonkaebus
37.Tööandja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus rahuldas osaliselt töötaja hagi saamata töötasu väljamõistmiseks perioodi detsember 2012 kuni mai 2013 eest. Ringkonnakohus käsitles saamata jäänud töötasu väljamõistmisega seonduvaid küsimusi eelpool leides, et selles osas tuleb asi saata maakohtule uueks arutamiseks. Seega rahuldab ringkonnakohus vastavas osas OÜ Ökopesa apellatsioonkaebuse osaliselt. Kohtuotsuse resolutsiooni p 4 osas võttis ringkonnakohus eelpool (p 26) seisukoha, et töötaja saamata jäänud töötasu nõuded tuleb selles osas asja uue arutamise käigus läbi vaadata. Seega jääb selles osas OÜ Ökopesa apellatsioonkaebus rahuldamata. III. Menetluskulud
38.Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotus tuleb jätta TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel maakohtu otsustada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.