Aleksandrs Ivanovsi hagi OÜ ÖKOPESA vastu saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
22 407 eurot 92 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ ÖKOPESA apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. veebruar 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aleksandrs Ivanovs (isikukood XXXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom
esindajad
Vastustaja (kostja): OÜ ÖKOPESA (registrikood 11375499), lepinguline esindaja Reimo Mets
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aleksandrs apellatsioonkaebus osaliselt.
Ivanovsi
2.Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas
uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, mõista OÜ-lt ÖKOPESA Aleksandrs Ivanovsi kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), töötasult perioodil 7. september 2015 – 26. mai 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 10 431 eurot 57 senti ning viivis töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates 27. maist 2023 kuni nõude täitmiseni.
3.1.Võtta vastu osaline hagist loobumine ning lõpetada menetlus 15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013. a töötasu osas.
3.2.Rahuldada Aleksandrs Ivanovsi hagi OÜ ÖKOPESA vastu osaliselt.
3.3.Mõista OÜ-lt ÖKOPESA Aleksandrs Ivanovsi kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), töötasult perioodil 7. september 2015 – 26. mai 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 10 431 eurot 57 senti ning viivis töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates 27. maist 2023 kuni nõude täitmiseni.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 17% ulatuses Aleksandrs Ivanovsi ja 83% ulatuses OÜ ÖKOPESA kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aleksandrs Ivanovs (hageja/töötaja) esitas 1. oktoobril 2015 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ ÖKOPESA (kostja/tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitise ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 8. detsembri 2015. a otsusega osaliselt. Kostja esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
2.Hageja hagiavalduse (I kd, tl 44–57) kohaselt asus hageja kostja juurde metsatöölisena tööle
10.oktoobri 2011. a töölepingu nr XXXXXXXXX alusel. Töölepingu p-i 2.7. kohaselt oli tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Reaalselt töötas hageja Soomes, v.a perioodil
1.juulist 2015 kuni töölepingu lõppemiseni 7. septembril 2015. Hagejal on saamata töötasu Soomes töötamise perioodi eest 2012. a detsember ning 2013. a jaanuar, veebruar ja mai (mis olid arutlusel töövaidluskomisjonis) 3412 eurot 6 senti, millele lisandub tasunõue märtsi ja aprilli 2013. a eest, mille andmed ei ole hagejale teada. Hageja esitas 6. aprillil 2016 täiendava saamata jäänud töötasu nõude Soomes töötamise perioodi 2013. a juuni kuni 2015. a juuni eest (uus täiendav nõue). Hagejal on saamata jäänud töötasu nõue ka Eestis töötamise aja eest 1. juulist 2015 kuni 7. septembrini 2015. Lisaks on hagejal hüvitise nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Hageja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 7. septembril 2015 ja tööleping lõppes samal päeval. Seega ei teatatud töölepingu ülesütlemisest ette. Töötaja nõuab hüvitist 1148 eurot 58 senti. Hagejal on õigus esitada osaliselt saamata jäänud töötasu nõue uue nõudena ka 2014. a detsembri ja 2015. a eest kuni töölepingu ülesütlemiseni. Kokku on hageja nõude suurus 28 778 eurot 90 senti.
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Hageja loobus hagiavalduse p-des 19–24 saamata jäänud töötasu nõudest töövaidluskomisjoni 1. veebruari 2015. a istungil. Hageja nõue on ebaselge ka summade osas, sest töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja sama perioodi eest 5738 eurot 38 senti, kuid kohtus nõuab 4708 eurot 73 senti. Hageja on omaks võtnud, et oli vahepealsetel perioodidel haiguslehel ning puhkusel, kuid sellegipoolest esitab saamata jäänud töötasu nõude puhkusel oleku aja eest. Hageja väide, et ta töötas kogu töölepingu perioodi vältel Soomes, ei ole õige. Töölepingu kohaselt oli töötaja tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Hageja töölähetuses viibimise kohta on asjas tõendina esitatud üksnes kostja poolt 31. mail 2016 esitatud tööaja arvestus, millest nähtub, et hageja ei viibinud pidevalt Soomes või mõnes muus riigis pikemalt kui 15 kalendripäeva. Kostja edastatud tööaja arvestuse graafikutest nähtub, et ülejäänud osas tegi hageja tööd Eesti objektidel. Põhjendatud ei ole kohaldada hageja kahenädalasele Soomes töötamisele Soome Vabariigi metsatöötajate keskmisi töötasusid. Soome metsatöötajate kollektiivleping kehtib üksnes Soome Vabariigis end ametlikult registreeritud töötajate osas, kelleks hageja ei olnud. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus saada Soome metsatöötajate keskmist töötasu, siis ei ole põhjendatud maksta hagejale töötasu puhkepäevade eest. Kostja esitatud detsembri 2012. a, jaanuari, veebruari ja mai 2013. a kohta tööaja graafikute kohaselt oli hageja töölähetuses 35 päeva, lisaks 8 päeva lähetusse mineku ja tuleku aeg (kokku 43 päeva). Kui hagejal on õigus saada lähetuse päevaraha ja Soome keskmist metsatöötajate töötasu, siis on kostjal nõue hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, mis tuleb tasaarvestada juba makstud lähetuse päevarahade osas.
Kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja seda ette hoiatamata TLS § 97 lg 3 alusel.
MENETLUS MAALÄBIVAATAMISEL
JA
RINGKONNAKOHTUS
ASJA
ESMAKORDSEL
4.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2016. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2012. a detsembri eest 543 eurot 84 senti, 2013. a jaanuari eest 210 eurot 56 senti, 2013. a veebruari eest 263 eurot 19 senti ja 2013. a mai eest 375 eurot 60 senti, kokku 1393 eurot 35 senti (bruto). Maakohus jättis hageja nõude 1148 euro 58 sendi osas, s.o ühe kuu töötasu ulatuses hüvitise saamiseks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest rahuldamata. Maakohus jättis hagi saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks Soomes töötamise aja eest perioodil juuni 2013. a kuni juuni 2015. a ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks Eestis töötamise aja eest alates 1. juunist 2015 kuni
7.septembrini 2015 läbi vaatamata.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse nõuete rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise osas. Hageja palus ringkonnakohtul teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148 eurot 58 senti ja saamata jäänud töötasu alates detsembrist 2012. a kuni töösuhte lõppemiseni 29 245 eurot 81 senti, kokku 30 394 eurot 39 senti. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2, samuti menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palus muuta maakohtu otsuse põhjendusi resolutsiooni p-i 4 osas ja teha selles osas uus otsus, millega keelduda hagi menetlusse võtmast ning lõpetada selles osas menetlus. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele mingisuguses osas, palus kostja teha tasaarvestus lähetuse päevaraha osas 961 euro 91 sendi ulatuses. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18. oktoobri 2017. a otsusega poolte apellatsioonkaebused osaliselt, tühistas Tartu Maakohtu 15. juuli 2016. a otsuse, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148 eurot 58 senti ning saatis asja hageja saamata jäänud töötasu väljamõistmise nõude osas maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei olnud tegemist sedavõrd erakorraliste asjaoludega, mis välistaksid töösuhte jätkamise kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni. Vaidlust ei ole selle üle, et lähtuvalt pooltevahelise töösuhte kestusest pidi kostja TLS § 97 lg 1 p 2 kohaselt teatama töölepingu erakorralisest ülesütlemisest hagejale ette vähemalt 30 kalendripäeva. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et hageja hagi saamata jäänud töötasu nõudes perioodi juuni 2013. a kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015. a eest (sh ajavahemiku juuni 2013. a kuni juuni 2015. a Soomes töötamise eest ja juulist septembrini 2015. a Eestis töötamise eest) tuli jätta läbi vaatamata. Kui pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (Riigikohtu otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, p-d 13–15). Maakohtul puudus seadusest tulenev alus hageja täiendavate (s.o töövaidluskomisjonis käsitlemata) nõuete läbivaatamata jätmiseks. ITVS § 4 lg 11 järgi ei lahendata töövaidluskomisjonis vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis ületavad 10 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja töövaidluskomisjonis nõudeid kogusummas 9448 eurot 73 senti, sh saamata jäänud töötasu nõuded ajavahemiku detsember 2012. a kuni mai 2013. a eest. Ehkki algselt esitas hageja töövaidluskomisjonile ka nõude mõista tööandjalt välja viimase poole aasta saamata jäänud töötasu 5738 eurot 38 senti, loobus ta hiljem selles osas nõude töövaidluskomisjonis menetlemise soovist ITVS § 4 lg-s 11 sätestatu tõttu, mis ei oleks võimaldanud töövaidluskomisjonis asja täies ulatuses arutada. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei saanud võtta hagejalt õigust ega võimalust esitada 10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid saamata jäänud töötasu osas hagimenetluses. Saamata jäänud töötasu nõude osas Soomes töötamise aja eest perioodil 2013. a juuni kuni 2015. a juuni ning Eestis töötamise aja eest alates juulist 2015. a kuni septembrini 2015. a jättis maakohus eelmenetluse ülesanded täitmata. Maakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormist ega võtnud seisukohta, kas asjas kuulub kohaldamisele Eesti või Soome Vabariigi seadus. Asjas ei ole piisavat tähelepanu pööratud sellele, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötajaga vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega. Menetluses on olulisel määral selgitamata jäänud ka hageja poolt saamata jäänud töötasu nõudmise alused. Juhul, kui hageja oli Soome lähetatud töötajaks direktiivi 96/71/EÜ tähenduses, siis tuleb töötajale tagada kohalik töötasu alammäär; s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Samas tuleb sel juhul arvestada, et Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu osaks. Selle all saab mõista ka lähetustasusid ja päevarahasid. Seevastu juhul, kui töötaja ei olnud lähetatud töötajaks direktiivi mõttes, vaid viibis Soomes töölähetustes TLS § 21 tähenduses, siis ei muutnud töölähetustes (välislähetustes) käimine pooltevahelises töölepingus kokku lepitud töötamise kohta (Eesti Vabariik). Välislähetuste puhul on tööandjal kohustus maksta töötajale päevarahasid, kuid välislähetustes käimine ei too automaatselt kaasa seda, et töösuhtele kohalduks sihtkohariigi (Soome Vabariigi) õigus. Ehkki pooltevahelise töölepingu p-i 9.1 põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb sellegipoolest hinnata, missugune õigus oleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) artikli 8 lg-te 2–4 kohaselt osutunud kohaldavaks õiguse valiku puudumisel. Kuna praegusel juhul töötas hageja asjaoludest nähtuvalt vähemalt mingi osa ajast Soomes, siis saab kõne alla tulla kas Eesti või Soome õiguse kohaldamine töösuhtele. Seejärel tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu. Analüüsida tuleb, kas hageja tegi Eestis või Soomes harilikult oma lepingujärgset tööd. Selleks on vaja võrrelda eeskätt nii Eestis kui Soomes töötatud ajamahtusid (s.o vastavalt Eestis ja/või Soomes töötatud tööpäevade hulk ja osakaal omavahelises võrdluses). Ringkonnakohtu otsus jõustus 30. mail 2018 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus ei võtnud kostja kassatsioonkaebust menetlusse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL
JA
MAAKOHTU
LAHEND
ASJA
7.Asja teistkordsel läbivaatamisel leidis hageja, et ta oli ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötaja vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ. Kostja lähetas hageja
Soome oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud kostja ja Soomes tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused olid mõeldud. Ka see, et kostja maksis hagejale päevarahasid, viitab töölähetusele. Kostja ei ole hagejale maksnud töötasu nõuetekohaselt. Hagejal on osaliselt saamata töötasu 2012. aasta detsembrist kuni 2015. aasta septembrini. Kuna hageja töötas Soomes, tuleb talle tagada Soome kohalik töötasu alammäär, s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Hageja poolt perioodi detsember 2012. a – august 2015. a arvestatud töötasu on 30 231 eurot 98 senti. Päevarahasid on hagejale makstud kokku 10 132 eurot. Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt loetakse töölähetuses olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu osaks. Selle all saab mõista ka lähetustasusid ja päevarahasid. Hagejal ei ole võimalik tõendada töölähetuse tegelikke kulusid ning seetõttu arvestab hageja enda saadud töötasu hulka kogu lähetuskulude summa. Seega on hageja põhinõude suuruseks 20 099 eurot 98 senti (30 231,98 – 10 132). Hageja on arvestanud viivist alates töölepingu lõppemisest 7. septembril 2015, mil kostja kohustuseks oli hagejale välja maksta lõpparve, s.t kõik saadaolevad summad. Sissenõutavaks muutunud viivis
29.septembri 2021. a seisuga on 9745 eurot 2 senti.
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja on esitanud valeväiteid enda töötatud päevade ja töötamise koha kohta. 2013. aastal töötas hageja Eestis. Hageja esitatud tabelid ei ole kontrollitavad ja põhinevad hageja enda arvamusel. Töötasu väljamaksmine oli selline seetõttu, et töötasust on kokkuleppel hagejaga maha arvestatud kostja poolt hagejale antud laen. Hageja esitatud tõenditest ei saa järeldada, mis põhjusel on hageja Soomes käinud, ega seda, et hageja oleks olnud Soomes töötav lähetatud töötaja. Hageja ei ole välja toonud, millal ta töötas Soomes ja millal Eestis. Hageja käis Soomes küll, aga oli töölähetuses, mitte ei olnud lähetatud töötaja. Hageja käis Soomes vaid aeg-ajalt abis. Hageja põhitöökoht on olnud Eestis. Hageja on kinnitanud, et on kostjalt saanud päevarahasid ja arvestanud selle enda saamata jäänud töötasu hulka. Selline käsitlus ei ole õige. Päevaraha maksmise osas on seadusandja näinud ette osalise maksuvabastuse ja maksuvaba piirmäära. Kui hageja arvestab päevaraha enda töötasuks, ei ole ta töötasult tasunud ettenähtud makse ja tegemist on maksupettusega. Hageja viivisenõue on põhjendamatu, hageja ei ole välja toonud viivisearvestust. Kui kohus peaks jaatama hageja viivisenõuet, palus kostja vähendada viivist nullini, kuna viivise väljamõistmine oleks menetluse kulgu arvestades (menetluse venimine, nõuete konkretiseerimatus) kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
9.Tartu Maakohus võttis 29. oktoobri 2021. a otsusega vastu osalise hagist loobumise ning lõpetas menetluse 15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013. a töötasu osas, jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks 12 731 eurot 30 senti (käibemaksuga) ja mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja, märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus vaatas läbi hageja nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks vastavalt 10. mai 2021. a hagi terviktekstile, s.o saamata jäänud töötasu nõue perioodi detsember 2012. a – august 2015. a eest, arvestades hagist osalist loobumist. Hageja vähendas märtsi 2013 töötasu nõuet 15 euro 96 sendi võrra. 29. septembri 2021. a kohtuistungil avaldas hageja, et loobub nõudest 15 euro 6 sendi ulatuses, maakohus võttis loobumise vastu ning lõpetas selle summa ulatuses TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse. Pooled sõlmisid 10. oktoobril 2011 töölepingu nr XXXXXXXXX (I kd, tl 107–108), mille kohaselt asus hageja tööle 10. oktoobril 2011 metsatöölise ametikohale. Tulenevalt töölepingu
p-st 2.7 on tööülesannete täitmise asukohaks kostja objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu pi 3.1 kohaselt asub hageja tööle täisajaga kestusega 40 tundi nädalas. Lepingu p-i 3.3 kohaselt on töö seotud lähetuste, väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti Vabariigis. Tulenevalt lepingu p-st 4.1 maksab kostja hagejale töötasu tükitöö alusel, mille aluseks on ühikuhinnad, mis on vastavuses käskudega. Kostja kohustub maksma hagejale palka üks kord kuus, hiljemalt järgmise kuu 10. kuupäevaks hageja pangakontole. Pooled leppisid kokku, et nii töölepingust tulenevad kui lepinguga reguleerimata küsimused lahendatakse Eesti õiguse järgi (p-d 9.1 ja 9.3). Tööleping on lõppenud 7. septembril 2015. Hageja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ning ei ole esitanud piisavaid ning veenvaid tõendeid, et tema peamiseks tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist 2012. a kuni juulini 2015. a Soome Vabariik. Asjakohaseks tõendiks ei ole kostja ütlused töövaidluskomisjoni istungil, kuivõrd need ei tõenda aega, kohta ega tööd, mida hageja tegi Soomes. Samuti ei tõenda neid asjaolusid hageja pangakonto väljavõte, millest üksnes nähtub, et kostja on tasunud hagejale teatud kuude eest päevaraha ja et hageja pangaarvelt on tehtud mõnel kuul Soome Vabariigis makseid. Arvestades väljavõttest nähtuvat päevaraha tasumist, on hageja tõenäoliselt vähemalt mingil ajaperioodil Soome Vabariigis kostja ülesandel töötanud. Küll aga tuli hagejal tõendada konkreetselt millal ja kus Soomes, mis tööd ja kelle juhendamisel ta tegi. Kõik need olulised asjaolud on hageja jätnud täielikult tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks töötanud Soomes lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes. Hageja pole tõendanud, et kostja lähetas hageja Soome oma nimel ja juhtimisel kostja ja Soomes tegutseva lepinguosalise vahel sõlmitud lepingu alusel, kellele teenused olid mõeldud. Pole tõendatud, kas ja millise ettevõttega oli kostja väidetavalt sõlminud lepingu Soomes ning milline ettevõte korraldas hageja töötamist Soomes. Soomes täidetud tööülesannete puhul oli tegemist TLS § 21 lg 1 mõttes hageja töölähetusega. Kuid ka sel juhul ei ole hageja täitnud tõendamiskohustust ning pole esitanud tõendeid selle kohta, millal, kus ja milliseid tööülesandeid ta täitis. Maakohus lähtus poolte töölepingust ning leidis, et hageja täitis oma kohustusi peamiselt Eestis ning kohaldada tuleb Eesti õigust. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oli lähetatud töötaja, puudub kostjal kohustus tagada hagejale Soome kohaliku töötasu alammäära. Seega ei kuulu Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu määr arvestamisele. Hageja töötasu suurus pole samuti tõendatud. Hageja pangakonto väljavõte ei ole piisavaks tõendiks tõendamaks konkreetsete kuude osas töötatud päevi ega saadaolevat töötasu. Seega pole hageja tõendanud ka oma väidetavalt töötatud tööaega, sh normtunde nii Eestis kui Soomes. Hageja on viidanud ka TLS § 28 lg 2 p-le 1 ning TLS §-le 35. Samas puuduvad hagis asjaolud, selgitused ja tõendid kostja poolt tööga mittekindlustamise kohta.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi detsember 2012. a kuni august 2015. a kokku 20 099 eurot 98 senti, viivis 9887 eurot 22 senti perioodi 8. september 2015 kuni 29. oktoober 2021 (s.o kohtuotsuse tegemise aeg), viivis põhinõudelt 20 099 eurot 8 senti VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. oktoobrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 20 099 eurot 8 senti, jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötajaga vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ. Hagejal kui töövaidluse nõrgemal poolel, ei ole võimalik tõendada, kas ja millise ettevõttega oli kostja sõlminud lepingu Soomes, mis tingimustel ning milline ettevõte korraldas hageja töötamist Soomes. Kostja töövaidluskomisjonis antud ütlustega on tõendatud, et hageja töötas töölepingu kehtivuse ajal 10. oktoobrist 2011 kuni 7. septembrini 2015 põhiliselt Soomes kostja lepingupartnerite tööobjektil. Kostja lähetas hageja Soome territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud kostja ja tema Soome partneri vahel, kellele teenused olid mõeldud. Seega oli hageja lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõttes. Eestis töötas hageja 1. juulist 2015 kuni töölepingu lõppemiseni 7. septembril 2015. Ringkonnakohus leidis 18. oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 35, et põhjendatuks ei saa pidada seda, et töösuhtele kohaldatakse konkreetse tingimuse (nt töötasu suuruse) osas vaheldumisi mitme erineva riigi õigust. Seega kuna hageja töötas valdava enamuse ajast Soomes, tuleb talle maksta Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu. Isegi, kui ei oleks tõendatud, et hageja töötas valdava enamuse tööajast Soomes, tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu. Õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt direktiivi artikli 8 lg-tele 2, 3 ja 4 (ringkonnakohtu
18.oktoobri 2017. a otsuse p 33). Praegusel juhul on hageja harilik töötamise koht võimalik kindlaks teha. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejale maksti lähetusraha. Lisaks kinnitas kostja töövaidluskomisjonile 20. oktoobril 2015 esitatud vastuses, et pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel. Kui vaadata hagejale makstud töötasusid kuude lõikes, siis on töötasude suurused sarnased päevarahade suurusele, mis samuti tõendab, et hageja töötas Soomes. Kostja ei andnud tööks valmisolevale hagejale tööd vastavalt kuu normtöötundidele (TLS § 35). Hageja töötas Soomes ja kui tööd anda ei olnud, talle töötasu ei makstud, kuigi oleks pidanud maksma keskmist töötasu. Sellest tulenevalt arvestas hageja iga kuu kohta normtundidest lähtuvalt töötasu tuginedes Soome metsatöötajate kollektiivlepingus märgitud tasule. Sellest summast arvestas hageja maha tegelikult laekunud töötasu ning sai iga kuu kohta summa, kui palju tal jäi töötasu saamata. Maakohtu nõue, et hageja oleks pidanud iga Soomes töötatud tööpäeva kohta tõendama, kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid ta täitis, samuti kelle juhendamisel töötas, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole kordagi vastu vaielnud, et hageja töötas metsatöölisena. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 5 alusel 1148 eurot 58 senti. Selle summa aluseks on võetud Soome töötasu. Hagejalt menetluskulu 12 731 eurot 30 senti väljamõistmine on põhjendamatu ja ebaõiglane.
11.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei täitnud enda tõendamiskoormist, tõendamata jäi, et ta oleks hagis esitatud vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid täites. Hageja ülesanne oli tõendada, kus ja mis perioodil ta töötas, kuid hageja esitas selle suhtes üksnes Exceli tabelid. Hageja ei selgitanud kordagi maakohtu menetluse ajal,
kus täpsemalt ta töötas, mis olid tema tööülesanded, kes teda töödes juhendas, kus asukohas ja milliseid korraldusi ta kelle ülesandel täitis, kas ta oli end Soome registris töötajana arvele võtnud jt olulisi asjaolusid. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tõendatud on asjaolu, et hageja töötas töölepingu kehtivuse ajal 10. oktoobrist 2011 kuni 7. septembrini 2015 põhiliselt Soome kostja lepingupartnerite tööobjektil. Hageja poolt viidatud ringkonnakohtu otsuse p 28 seda väidet ei kinnita. Kostja on 15. juuli 2021. a menetlusdokumendis toonud välja peamised hageja esitatud nõuete ebakõlad. Nt esitab hageja töötasu nõudeid kuude eest, mil ta ise enda väidete kohaselt viibis puhkusel. Hageja on kõigis menetlusdokumentides esitanud erinevaid nõudeid ja väiteid. Kostja ei ole eitanud, et hagejat kui töötajat saadeti aeg-ajalt Soome tööd tegema, kuid see ei olnud pidev. Hagejale on vastavalt töölepingule ja seadusele makstud selle eest ka päevaraha. Hagejale tuli maksta töötasu vastavalt Eesti seadustele, nii nagu tööleping ette nägi ning nii nagu töö lähetuse põhimõtted sätestavad. Töötasu suurust ei saa arvestada ainuüksi päevaraha laekumiste järgi, kuna päevaraha ei ole töötasu osa. Menetluslikult on lubamatu, et kord juba loobutud avaldust lubab kohus menetluslikult esitada ning seda nimetatakse haginõude suurendamisena lubatavaks laiendamiseks.
12.Ringkonnakohus pöördus välisriigi õiguse väljaselgitamiseks õigusabipalvega Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poole, paludes kaasabi välja selgitamaks, millised seadused, õigusaktid või kollektiivlepingud reguleerisid metsatööliste õigusi, kohustusi, töötingimusi ja tasusid jms Soome Vabariigis perioodil juuni 2013 – juuni 2015. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas õigusabipalve Soome Vabariigi Justiitsministeeriumile, kes esitas vastuse ja asjakohased õigusaktid 15. novembril 2022. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja Soome metsatöötajate kollektiivlepingute kohta seisukohtade esitamiseks. Hageja selgitas 9. märtsi 2023. a vastuses, millised Soome seaduste ja kollektiivlepingute sätted peaksid hageja hinnangul asjas kohalduma. Lisaks märkis hageja, tuginedes Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi poolt edastatud metsatöötajate kollektiivlepingutele, et hageja eksis töötasu alammäära osas ja nõudis väiksemat töötasu, kui tal oleks õigus nõuda. Hageja ei saa apellatsioonimenetluses saamata jäänud töötasu nõuet suurendada. Hageja jäi hagiavalduse terviktekstis ja apellatsioonkaebuses ning lisades toodud nõude juurde. Kostja leidis 9. märtsi 2023. a vastuses jätkuvalt, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus. Kostja leidis, et juhul, kui kohaldama peaks Soome õigust, siis metsatöötajate kollektiivleping kehtib ainult Soomes tegutsevatele tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele. Mistahes kaitse ja hüve saamiseks Soome metsatöötajate ametiühingute kollektiivlepingust tulenevate õiguste puhul kehtib eeldus, et isik peab olema KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud. Hageja liigenduks kollektiivlepingu alusel oma võimalike oskuste tõttu 1. nõudlikkusegruppi, ta oli lühiajaliselt Soomes ega omanud piisavaid oskusi, teda tuli juhendada pidevalt, sh ka metsa istutamisel. Seega oleks hageja võimalik töötasu suurus tunnis 8 eurot 87 senti või 9 eurot 7 senti (perioodil 1. oktoobrist 2011 – 31. oktoobrini 2012 ja 1. novembrist 2012 – 30. novembrini 2013), kuid kuna hageja ei saanud üldse enne 23. juulit 2014 (koolitus läbimata ja tööloata) Soomes töötada, siis nimetatud periood ei oma tähendust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning teeb tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab hagi osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), sissenõutavaks
muutunud viivise perioodi 7. septembrist 2015 kuni 26. maini 2023 eest summas 10 431 eurot 57 senti ning viivise töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates
27.maist 2023 kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus jätab menetluskulud 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
14.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega võeti vastu osaline hagist loobumine ning lõpetati menetlus 15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013 töötasu osas, maakohtu otsus on selles osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4). Ringkonnakohus käsitles käesolevas tsiviilasjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses hageja nõudest osalist loobumist töövaidluskomisjonis ning jääb selle seisukoha juurde. Töövaidluskomisjonis nõudest osaline loobumine seoses töövaidluskomisjonis lahendamisele kuuluvate nõuete suuruse piiranguga ei võta töötajalt õigust ega võimalust esitada 10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid hagimenetluses. Maakohus vaatas asja teistkordsel läbivaatamisel läbi hageja nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks vastavalt 10. mai 2021. a hagi terviktekstile, arvestades osalist loobumist. Ringkonnakohus lähtub samuti 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstis käsitletud nõuetest.
15.Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud, sh ei ole hageja esitanud piisavaid ning veenvaid tõendeid selle kohta, et tema peamiseks tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist 2012. a kuni juulini 2015. a Soome Vabariik. Samuti ei ole hageja maakohtu hinnangul tõendanud, et ta oleks hagis esitatud vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid täites, samuti kelle juhendamisel ta töötas. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud Soome Vabariigis tööd lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kus oli hageja põhiline töökoht. Ringkonnakohus selgitas 8. veebruari 2022. a kohtuistungil, et maakohus on asja teistkordsel läbivaatamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. TLS-st tuleneb, et tööandjal on kohustus pidada tööaja arvestust, mis hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ka töö tegemise kohta. Seega peab kostja tõendama, kus ja millisel ajal hageja töötas. Ringkonnakohus märkis samal istungil, et kostja on 20. oktoobril 2015 töövaidluskomisjonile esitatud dokumendis omaks võtnud, et pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööandja korraldas transpordi (Töövaidluskomisjoni toimik (TVK), lk 31). Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kuivõrd töövaidluskomisjonis käis vaidlus üksnes kolme kuu kohta, siis ei saa vastavat kinnitust käsitleda omaksvõtuna selle kohta, et hageja töötaski kogu töölepingu kehtivuse ajal Soomes. Ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kostja esitas 21. märtsil 2022 samal kuupäeval juhatuse liikme poolt allkirjastatud tabelid hageja töötamise kohta (III kd, tl 34–51). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja selgitused kohtuistungil selle kohta, et töövaidluskomisjonile antud kinnitus hageja Soomes töötamise kohta puudutas üksnes kolme kuud, kooskõlas 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega ega ka töövaidluskomisjonile esitatud materjalidega. Töövaidluskomisjonile 20. oktoobril 2015 esitatud menetlusdokumendi kohaselt kinnitas kostja, et vaidlust ei ole selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööleminekuks töölähetusse Soome korraldas kostja töölähetusse sõiduks transpordi ja tuli hagejale koju järele (TVK tl 31). Lisaks kinnitas kostja samas menetlusdokumendis, et hageja
töötasu nõue puudutab perioodi detsember 2014 kuni mai 2015, seega kuut kuud (TVK tl 32). Ka hageja esitas töövaidluskomisjonile töötasu nõude kuue, mitte kolme kuu kohta (TVK tl 1). Seega on kostja väide, et kostja kinnitas töövaidluskomisjonile hageja Soomes töötamist üksnes kolme kuu kohta, vastuoluline. Isegi juhul, kui kostja kinnitus puudutaks üksnes kolme kuud, siis on see vastuolus kostja poolt ringkonnakohtule 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega. Esitatud tabelite kohaselt töötas hageja kostja andmetel Soomes detsembris 2014. a kõigest 2 päeva, jaanuaris 2015. a 3 päeva, veebruaris 7 päeva, märtsis 5 päeva, aprillis 4 päeva ning mais 7 päeva (III kd, tl 40jj). Seega kuigi kostja enda töövaidluskomisjonis antud kinnitusel töötas hageja viidatud perioodil põhiliselt Soomes, oli kohtumenetluses esitatud tõendite kohaselt hageja töötamine Soomes viidatud perioodil marginaalne. Kostja poolt esitatud tabelid ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ka seetõttu, et kostja on samade kuude kohta esitanud erinevaid tabeleid. Näiteks ei ole 21. märtsil 2022 esitatud tabelite kohaselt hageja jaanuaris 2013. a Soomes tööd teinud (III kd, tl 45), samas kui
31.mail 2016 esitatud tabeli kohaselt oli hageja Soomes tööl jaanuaris 2013 kostja enda kinnitusel 4 päeva (I kd, tl 171). Veebruari 2013. a kohta esitatud tabelid (I kd, tl 172; III kd, tl 45 pöördel) erinevad ühe päeva osas, s.o 28. veebruar, kusjuures kostja varasema tabeli kohaselt oli hageja sel päeval Soomes tööl, 2022. aastal esitatud andmetel aga Eestis. Ringkonnakohtule
21.märtsil 2022 esitatud kostja andmetel (III kd, tl 47) ei ole hageja mais 2013. a Soomes töötanud, 2016. aasta esitatud andmetel on aga hageja mais 2013. a olnud Soomes 7 tööpäeva (I kd, tl 173). Ka detsembri 2012. a osas on erinevus Eestis ja Soomes töötatud päevade osas vähemalt 5 päeva, kusjuures hilisemates tabelites on kostja märkinud väiksema Soomes töötatud päevade arvu (I kd, tl 174; III kd, tl 34). Kostja väitel esitas ta 21. märtsil 2022 tööaja arvestuse osas, milles selle taastamine oli algandmete olemasolust tulenevalt võimalik. Kostja väitel ei andnud kostja endine raamatupidaja kostjale kogu dokumentatsiooni üle. Ringkonnakohtu hinnangul väide, et algandmete taastamine oli raskendatud ning et kostja oli esitanud kriminaalmenetluse avalduse raamatupidamise dokumentatsiooni üleandmata jätmise kohta eelmise raamatupidaja poolt, ei õigusta kostja andmetes vastuolu esinemist ega pööra ümber kostja tõendamiskoormist. Kostja ei ole esitanud usaldusväärset töötaja tööaja arvestust. Nõustuda ei saa kostja väitega, et Eesti Vabariik oli hageja põhiliseks töökohaks. Vastav kostja väide on tõendamata. Kostja ei tõendanud enda väiteid selle kohta, et kuna hageja soome keelt ei oska, siis puudus võimalus teda Soomes pidevalt töölisena kasutada ning et hageja Soomes töölähetuses viibimised olid reeglina lühiajalised, tükitöö vajaduslikud või orienteeritud ajutisele asendamisele. Vastupidiselt nähtub töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud tõenditest, et hageja töötas olulise aja Soomes. Niisamuti nähtub hageja pangakonto väljavõttest (TVK tl 141–164; I kd, tl 114–125), et hagejale maksti perioodil detsember 2012. a – november 2015. a peaaegu igakuiselt päevaraha. Päevaraha makstakse välislähetuse korral (TLS § 40 lg-d 2–3, töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord). Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et hageja põhiliseks töökohaks oli Eesti. Sellisel juhul puuduks vajadus päevaraha maksmiseks. Ringkonnakohus viitas ka käesolevas asjas
18.oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 30, et regulaarse päevaraha maksmine viitab sellele, et hageja viibis töölähetuses (TLS § 21). Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr Eldõšovi kirjalike selgitustega on tõendatud, et hageja ja selgitusi andnud inimesed töötasid aastatel 2012–2015 Soomes, Eestis tehti tööd vähe. Soome tööle jõudmise ning seal elamise kulud kandis kostja. Asjaolu, et hageja on põhiliselt teinud tööd Soomes, tõendab kaudselt ka OÜ Viking Line Eesti väljastatud tõend (II kd, tl 61). Sellest nähtuvalt on hageja perioodil veebruar 2013. a –
september 2014. a mitmel korral liikunud Tallinna ja Helsingi vahel, kuid tõend ei kajasta kogu infot hageja liikumiste kohta. Vastavalt Põhja TP Reisiterminali juhtivinspektor Sulev Kurmi vastusele on hageja liikunud Eesti ja Soome vahel ka Tallinnki laevadega (II kd, tl 66). Ka hageja pangakonto väljavõttest (I kd, tl 114–125) nähtub kaudselt hageja töötamine Soomes. Väljavõttest nähtuvalt on hageja pangakontol teostatud rahalisi toiminguid nt Peraseinajokil ja Kauhajokil, mis olid R. Melnicuksi ja P. Eldõšovi kinnitusel kostja töötajate tööobjektideks Soomes. Lisaks nähtub hageja kontolt makseid mujal Soomes (nt Helsingi, Vähäkyrö, Pirkkala jm). Kuigi ainuüksi pangakonto väljavõte ei tõenda, et hageja viibis sel ajal Soomes just tööga seotud asjaolude tõttu, teeb konto väljavõte koosmõjus teiste tõenditega ringkonnakohtu hinnangul usutavaks hageja väiteid, et tema põhiliseks töökohaks oli Soome. Ringkonnakohtu hinnangul tegi hageja praegusel juhul tööd põhiliselt Soomes ning vaid vähesel määral Eestis, mistõttu tuleb hageja harilikuks töötamise kohaks pidada Soome Vabariiki.
16.Pooltevahelise töölepingu p-i 2.7 kohaselt on tööülesannete täitmise asukohaks kostja objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu p-i 3.3 järgi on töö kostja ettevõttes seotud lähetuste, väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti Vabariigis. Seega on pooled iseenesest leppinud kokku töö tegemise kohana Eesti Vabariigi. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et tuleb kindlaks teha, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses, või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötaja staatusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega. Kuna kohus tuvastas eespool, et hageja harilik töötamise koht oli Soome, ei saanud olla tegemist töölähetusega TLS § 21 tähenduses. Töötaja viibib TLS § 21 järgi töölähetuses, kui ta saadetakse tööülesannete täitmiseks oma tavapärasest töö tegemise kohast erinevasse kohta (sh välisriiki). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja praegusel juhul lähetatud töötaja direktiivi mõistes ning tema suhtes tuleb tagada kohalik (Soome) töötasu alammäär, s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Direktiivi artikli 1 lg-st 3 tulenevalt kuulub direktiiv kohaldamisele juhtudel, kui ettevõtjatest tööandjad tuginevad ühele järgmistest riikidevahelistest meetmetest: a) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Direktiivi mõistes on lähetatud töötajal välisriigis alati olemas tema tööd või töökeskkonda kohapeal korraldav ettevõte (vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõtja). Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr Eldõšovi kirjalike selgituste kohaselt kandis kostja nende Soome tööle saatmisega kaasnenud kulud, töötajatel endil soomlastega kontakti ei olnud. Töövaidluskomisjoni 1. detsembril 2015 toimunud istungil kinnitas kostja, et langid, kus hageja töötas, olid Soome partneri omad ning kostja osutas teenust Soome partnerile (TVK tl 187 pöördel). Seega kinnitas kostja, et ta saatis hageja Soome tööle oma Soome partneritele teenuse osutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja Soomes asuva lepingupartneri nimetus või tegevuskoht, mille tõendamata jätmist maakohus hagejale ette heitis, olulise tähtsusega.
Vastavate asjaolude tõendamine, s.o eelkõige põhilise töökoha asukoha tõendamine, lasus kostjal, mitte hagejal.
17.Ehkki pooltevahelise töölepingu p-i 9.1 põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb praegusel juhul kohalduva õiguse valikul lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 lg-st 2, mille kohaselt tuleb asjas kohaldada Soome õigust (s.o selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma tööd). Asjaolu, et kostja asukoht on Eestis ning tööleping oli sõlmitud Eestis, ei anna Eesti õiguse kohaldamiseks alust. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et asja menetleb Eesti kohus. Kui kohaldamisele kuulub välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte (rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1). Kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse kokkuleppimine ei või põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa poolte kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel Rooma I määruse art 8 lg 1 teise lause alusel. Järelikult tuleb juhul, kui pooled on leppinud kokku, et töölepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Pooled ei vaidle selle üle, et Soomes olid vaidlusalusel perioodil kõrgemad töötasu määrad, kui Eestis. Seega on Soome õiguse sätetega tagatud hagejale suurem kaitse, kui Eesti õigusega. Samasugust seisukohta kohalduva õiguse valiku osas toetab ka REÕS § 35, mille lg 1 ja lg 2 p-i 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel. Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis.
18.Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. peatükki § 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepinguseaduse 2. peatükis §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras (III kd, tl 142 pöördel). Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 3 kohaselt, kui lähetatud töötaja töölepingu suhtes kohaldatakse teise riigi õigust, kohaldatakse lähetatud töötaja töösuhte suhtes käesolevas peatükis sätestatud Soome õiguse sätteid ja käesolevas peatükis viidatud kollektiivlepingu sätteid, mis on kinnitatud Soomes üldiselt kohaldatavaks või Soomes lähetavale ettevõttele siduvaks, kui need on töötajale soodsamad kui muidu kohaldatavas õiguses ette nähtud. Seega on kostja väide, nagu kohalduksid Soome kollektiivlepingud ainult Soomes tegutsevatele tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele, põhjendamatu. Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 7 kohaselt peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet (III kd, tl 169 pöördel). Üldkohalduv kollektiivleping kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad ametiühingusse (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-13, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 14). Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 5 kohaselt peab lähetatud töötajale alltöövõtul ja grupisisesel üleviimisel makstav töötasu katma vähemalt töölepingu seaduse
2.ptk §-s 7 nimetatud üldsiduvas kollektiivlepingus nimetatud kohustuslikud palgaelemendid. Kui lähetav ettevõte on kollektiivlepingute seaduse alusel seotud üleriigilise kollektiivlepinguga, mille on sõlminud tööstusharu kõige suurema esindatusega organisatsioonid ja mis on tööstuses üldiselt kohaldatav tööandja organisatsiooni liikmesuse
või kollektiivlepinguga liitumislepingu alusel, määratakse lähetatud töötajale makstav töötasu kindlaks selle kollektiivlepingu alusel (III kd, tl 143). Hageja töötasu nõue põhineb kahel alusel, s.o töötamise ajal saamata töötasu ja töötasu nõue aja eest, mil töötaja oli valmis tööd tegema, kuid kostjal ei olnud hagejale tööd anda. Selle perioodi eest tuleb kostjal maksta hagejale keskmist töötasu. Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 12 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töötasu täismahus, kui ta on olnud tööandja käsutuses vastavalt lepingule, kuid ei saa tööandjast tulenevatel põhjustel töötada, kui ei ole kokku lepitud teisiti (III kd, tl 171). Soome Vabariigi töölepinguseaduse 11. ptk § 2 sätestab, et töötajate vaba liikumise alusel Soomes töötavate Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna kodanike töötingimused peavad olema võrdsed Soome töötajate suhtes kehtivate tingimustega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires) (III kd, tl 185).
19.Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et kohus ei saa kohaldada Soomes viibitud tööpäevade osas Soome õigust ja Eestis viibitud aja osas Eesti õigust, sh eeskätt erinevaid töötasu tariife. Isegi juhul, kui hageja oli vaidlusalusel perioodil teinud mõningal määral tööd Eestis, tuleb lähtuda ühtsest tasu määrast nii Soomes, kui ka Eestis töötamisel. Kuivõrd hageja viibis põhiliselt Soomes tööl, tuleb lähtuda Soomes kehtinud tasu määradest. Soome Vabariigis perioodil 15. septembrist 2011 – 30. novembrini 2013 kehtinud Metsandusala kollektiivlepingu § 4 ja perioodil 1. detsembrist 2013 – 30. jaanuarini 2017 kehtinud Metsandusala kollektiivlepingu § 4 kohaselt võetakse metsatööde tasustamisel arvesse töö nõudlikkust, töötaja pädevust oma töös ja töösooritust. Töö nõudlikkuse all mõeldakse töötajale esitatavaid nõudmisi. Töö nõudlikkuse grupeerimisega määratakse töödele esitatavad eri nõuded ning tööd järjestatakse nõudlikkuse järgi. Nõudlikkuse grupeerimine puudutab tööd, mitte töötajat. Pooltel oli menetluses ka erinev ettekujutus sellest, millist tööd hageja kostja kasuks tegi. Kostja väitel oli hageja metsatööline, kes istutas metsa tükitöö tasu alusel, muid töid ta Soomes ei teinud. Hageja kinnitusel olid hageja tööülesanded Soomes võsa ja kasvanud puude lõikamine, langetamine kõrgepingeliinide ja madalapingeliinide all. Vahepeal oli vaja puudele ronida, et saaks korrektselt saagida. Tööd tegi hageja sae ja võsalõikuriga paljudel objektidel Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutavad kostja väited selle kohta, et hageja tegi üksnes istutustöid. Töölepingu kohaselt võeti hageja metsatöölise ametikohale ning töötaja ülesanneteks on ülesannete täitmine vastavalt ametijuhendile. Töötasu kohta on märgitud, et tööandja maksab töötasu tükitöö alusel ning loetletud töödeks on võsa lõikus, töö elektriliini all, metsaistutus (TVK tl 4). Kostja enda poolt töövaidluskomisjonile esitatud metsatöölise ametijuhendi kohaselt on metsatöölise põhiülesanneteks metsahooldustööd, elektriliinialuste puhastamine, trimmerdamine, metsa istutamine ja hooldusraie (TVK tl 49 pöördel). Seega oli hageja tööülesanneteks mitte üksnes puude istutamine, vaid ka muud eespool loetletud metsandustööd, sh puude ja võsa lõikamine, elektriliinide all puhastamine jms. 10. oktoobri 2011. a akti töökaitsealase esmajuhendamise kohta (TVK tl 7 pöördel) kohaselt on hagejat instrueeritud ohutustehnikast. Kui hageja ülesandeks oleks olnud ainuüksi puude istutamine, siis ilmselt puuduks vajadus ka spetsiifilisema ohutustehnika alase instrueerimise järele.
20.Eespoolöeldust lähtuvalt tuleb vastavalt Metsandusala kollektiivlepingule lugeda hagejat kuuluvaks 2. nõudlikkusgruppi. 2. nõudlikkusgruppi kuuluvad tavalist kutseoskust ja vastutust nõudvad metsatööd, mis sisaldavad tööga seotud andmete kogumist ja kvaliteedi jälgimist, nt istutustöö, istandike hooldus ja harimine, raietöö ja muu mootorsaetöö, püstilaasimine,
raiejäätmete põletamine ja sellega seotud töö, elektriliinide aluste puhastamine, muu põhiline metsahooldetöö. Sellele nõudlikkusgrupile vastas perioodil 1. novembrist 2012 – 30. novembrini 2013 palk 10 eurot 10 senti tunnis, perioodil 1. aprillist 2014 – 30. märtsini 2015 palk 10 eurot 22 senti tunnis ning perioodil 1. aprillist 2015 – 30. novembrini 2015 palk 10 eurot 27 senti tunnis (vt Metsandusala kollektiivlepingud). Hageja nõuab tasu väiksemas ulatuses, s.o 7,98 – 8,26 eurot / tunnis. Ringkonnakohus lähtub hageja nõudest (TsMS § 5 lg 1; § 439). Hageja nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide selle kohta, et hageja ei olnud KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud.
21.TsMS § 654 lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Kostja esitas vastuväiteid hageja nõudele kuude kaupa nii maakohtu menetluses 15. juuli 2021. a menetlusdokumendis (II kd, tl 183jj), kui ka apellatsioonkaebusele vastuse p-s 3.12 (III kd, tl 13 pöördel – 14). Hageja, arvestades kostja vastuväidet märtsi 2013. a töötasu osas, loobus osaliselt oma nõudest. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kostja viitab, et hageja ei esitanud 13. veebruari 2016. a menetlusdokumendis juuni ja juuli 2013. a töötasu arvestust, kuna hageja viibis puhkusel, hilisemates menetlusdokumentides nõuab hageja töötasu nimetatud kuude eest täies ulatuses. Samuti ei nõudnud hageja
13.veebruari 2016. a menetlusdokumendis juuni 2014. a eest tasu, kuna viibis puhkusel, kuid esitas tasunõude 10. mai 2021. a menetlusdokumendis. Hageja 10. mai 2021. a hagi tervikteksti kohaselt nõuab hageja töötasu juuni 2013. a eest summas 998 eurot 72 senti, lähtudes 19 kalendaarsest tööpäevast ning juuli 2013. a eest summas 1144 eurot 24 senti, arvestades 23 kalendaarse tööpäevaga. Juunis 2013. a oli Eesti õiguse kohaselt 19 tööpäeva, esmaspäev 24. juuni oli riigipüha. Kohtul puudub info, mitu kalendaarset tööpäeva oli juunis 2013. a Soomes. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja juunis 2013. a lisaks päevarahale ja töötasule ka puhkusetasu 72 eurot 46 senti (I kd, tl 116). Hageja
19.augusti 2021. a vastuse kohaselt oli hageja vaatamata puhkusetasu väljamaksmisele kogu juuni tööl (II kd, tl 194 pöördel). Samuti oli hageja terve juuli tööl. Hageja tugineb seejuures asjaolule, et hagejale maksti töötasu lähtuvalt tavapärasest kuu töötasu arvestusest. Hageja ei ole selgitanud, kuidas kujunes hageja töötasunõue juuni 2013. a eest, arvestades hageja tavapärast kuu töötasu arvestust. Hagejale väljamakstav töötasu oli 10. mai 2021. a hagi tervikteksti kohaselt erinevatel kuudel erinev vahemikus 113–1124 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue juuni 2013. a tasu osas vastuolus esitatud tõenditega, s.o eelkõige hageja pangakonto väljavõttega, hagejale maksti juunis 2013. a muuhulgas ka puhkusetasu. Hagejal oli võimalik kostja vastuväitele juuni 2013. a töötasu nõude osas esitada täiendavad seisukohad ja tõendid juba maakohtu menetluses, kuid ta ei ole seda teinud, piirdudes vaid selgitusega, et nõue tuleneb tavapärasest kuu töötasu arvestusest ning et hageja ei ole sel kuul puhkusel olnud. Kui hageja poleks puhkusel viibinud, siis puuduks vajadus puhkusetasu väljamaksmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja nõude juuni 2013. a töötasu osas rahuldamata, kuivõrd see on vastuolus esitatud tõenditega. Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka hageja juuni 2014. a eest tasu nõude osas. Hageja pangakontoväljavõttest nähtuvalt on hageja saanud juunis 2014. a puhkusetasu 273 eurot 48 senti, kuid nõue on esitatud lähtudes 19-st tööpäevast. Seega ei ole hageja nõue juuni 2013. a ja juuni 2014. a tasu osas kooskõlas esitatud tõenditega.
Kostja väide juulis 2013. a puhkusel viibimise kohta on tõendamata. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks juuli 2013. a eest tasutud puhkusetasu. Seega on hageja väide juulis 2013. a töötamise kohta usutav. Kuigi apellatsioonkaebuses ei tugine kostja enam aprilli 2013. a töötasu nõude põhjendamatusele, vaidles kostja selle nõudele vastu sisuliselt 15. juuli 2021. a menetlusdokumendi p-s 5.6. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 hindab ringkonnakohus ka selle väite põhjendatust. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks aprillis 2013. a tasutud puhkusetasu või haigushüvitist (I kd, tl 115 pöördel – 126). Kostja ei tõendanud oma väidet, et hageja viibis 3. kuni 15. aprillini 2013 palgata puhkusel. Seega on hageja nõue põhjendatud. Seoses kostja vastuväitega hageja töötasu jaanuari ja veebruari 2014. a eest nõude erinevusega erinevates menetlusdokumentides selgitab ringkonnakohus, et 13. veebruari 2016. a menetlusdokumendis lähtus hageja tasu suuruse arvutamisel Eestis kohalduvast tasu määrast, 10. mai 2021. a hagi terviktekstis, tuginedes ringkonnakohtu juhisele käesolevas asjas, lähtus hageja Soomes kehtinud tasu määrast. Erinevate algandmete tõttu on nõude suurus ka erinev. Hageja nõude erinevus juuni 2015. a nõude osas tuleneb sellest, et 10. mai 2021. a hagiavalduses lähtub hageja väljateenitud töötasu arvutades tunnitasu määrast 8 eurot 23 senti, kuigi tunnitasu määraks on märgitud 8 eurot 26 senti. Kohus eeldab, et tegemist on trükiveaga, mis sai arvutuse aluseks. Kohus lähtub 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstist. Kostja vastuväidete kohaselt viibis hageja perioodil 1. juulist 2015 – 6. septembrini 2015 haiguslehel, kuid esitas hagi terviktekstis töötasu nõude täies ulatuses. Hageja toob 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstis välja, et ta viibis augustis 2015. a osaliselt ka haiguslehel. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja 25. augustil 2015 töövõimetushüvitist 37 eurot 92 senti ja 31. augustil 2015 töövõimetushüvitist 37 eurot 92 senti (I kd, tl 124). Konto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale 3. septembril 2015 koos augustikuu töötasuga maksnud ka „haigusraha“ (I kd, tl 124 pöördel). Lisaks on kostja maksnud hagejale haigushüvitist 2. oktoobril 2015, s.o ajal, kui pooltevaheline tööleping oli juba lõppenud (I kd, tl 125). Hageja on augustis 2015. a olnud haiguslehel, kuid nõuab saamata jäänud töötasu 20 kalendaarse tööpäeva eest. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue augusti 2015. a töötasu osas vastuolus esitatud tõenditega, eelkõige hageja enda pangakonto väljavõttega. Seetõttu tuleb hageja nõue augusti 2015. a töötasu osas jätta rahuldamata. Eelöeldust lähtuvalt jätab ringkonnakohus hageja töötasunõude juuni 2013. a, juuni 2014. a ja augusti 2015. a eest rahuldamata ning rahuldab nõude ülejäänud ulatuses, s.o summas 26 758 eurot 2 senti (424,25 + 1020,65 + 860,80 + 1218,62 + 1427,36 + 1106,36 + 1144,24 + 1010,48 + 1017,48 + 1134,25 + 1248,84 + 776,12 + 998,87 + 108,38 + 689,54 + 840,77 + 813,78 + 1114,32 + 916,80 + 1048,74 + 1119,32 + 911,80 + 674,44 + 898,80 + 809,28 + 1024,48 + 476,76 + 824,97 + 4,68 + 1092,84), millest tuleb maha arvestada päevaraha 10 132 eurot. Hagi kuulub rahuldamisele summas 16 626 eurot 2 senti. Hageja esitas nõude brutos (I kd, tl 139 pöördel).
22.Hageja nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue osaliselt. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist alates töölepingu lõppemisest, s.o 7. septembrist 2015. Hageja töötasu nõudelt (16 626 eurot 2 senti) on käesoleva otsuse tegemise seisuga, s.o 26. mai 2023. a,
sissenõutavaks muutnud viivis 10 431 eurot 57 senti. Alates 27. maist 2023 mõistab kohus viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (TsMS § 367). Kostja taotles viivise vähendamist. Kostja ei ole vastuses apellatsioonkaebusele viidanud asjaoludele, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel viivist vähendada. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Viivis ei ole kostja suhtes ebaproportsionaalne ega ebamõistlik.
23.TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jätab ringkonnakohus nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust, sh ka menetluskulude jaotust. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Margit Vutt
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.