Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tartu Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2007 määrusega hagi tagamise avalduse ja arestis Eestis tegutsevates krediidiasutustes OÜ-le X kuuluvad pangakontod 871 039.80 krooni ulatuses OÜ Trives kasuks. Samuti kohustas maakohus kostjat andma kohtutäiturile hoiule oma vallasvara selles väärtuses, mis jäi kostja pangaarvete arestimisega katmata. Määruse kohaselt arvestas kohus hagi tagamise taotluses kirjeldatud asjaolusid, hageja poolt esitatud tõendeid ja lähtus haginõude suurusest ning asjaolust, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud. Kohus leidis, et asjas võib hagi rahuldamisel kohtuotsuse täitmine muutuda raskendatuks või koguni võimatuks. Kohus märkis, et kostja korduv kohustuste täitmise lubamine ja nende lubaduste mittetäitmine annab alust eeldada, et kostja on väga kehvas majanduslikus olukorras. Kohus leidis, et arvestades varasemat kostja poolset kohustuste täitmist hageja ees, võib kostja oma tegevusega sattuda veel raskemasse majanduslikku olukorda, mis teeks hageja nõude rahuldamise võimalikkuse vähe tõenäoliseks või väga raskeks. Kohus järeldas, et antud asjas on põhjendatud hageja poolt esitatud hagi tagamise taotlus rahuldada ja arestida 871 039.80 krooni ulatuses kostjate pangakontod. Kui kostjate pangakontodel ei ole rahalisi vahendeid 871 039 krooni ulatuses, siis kohustab kohus hagi tagamiseks kostjat andma kohtutäiturile hoiule oma vallasvara selles väärtuses, mis jäi kostja pangaarvete arestimisega katmata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

OÜ X taotleb määruskaebuses Tartu Maakohtu 22.10.2007 määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõigesti rahuldatud hagi tagamise taotlus. Kostja on seisukohal, et tegelikkuses ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse kostja suhtes tehtud hagi tagamise taotluse rahuldamiseks. 11.10.2007 saatis kostja hagejale tühistamisavalduse, millega kostja teatas hagejale, et tühistab, tuginedes oma nõukogu 08.10.2007 otsusele ja TsÜS §-le 131 lg 1, kostja ja hageja vahel

07.08.2007 tehtud tehingu. Hageja sai kostja tühistamisavalduse kätte 19.10.2007. Vaatamata sellele on kostja määruse kohaselt kohtule saatnud hagi tagamise avalduse parenduse, kus hageja taotleb kostja arveldusarvete arestimist Eestis tegutsevates krediidiasutustes 871 039.80 krooni ulatuses. Kostja on seisukohal, et hageja kohtu poole pöördumise tingis lisaks eeltoodule ka asjaolu, et kostja ei ole rahul hageja poolt temale müüdud materjali kvaliteediga. Nimelt on kostja avastanud hageja poolt kostjale müüdud materjali hulgas olulisel määral ebakvaliteetset materjali. Kostja juhtis nimetatud faktile korduvalt hageja tähelepanu ning palus lõpuks hageja esindajal tulla ise kostjale müüdud materjali üle vaatama, et koos fikseerida materjali puudused. Hageja esindajad tõepoolest saabusidki kokkulepitud kuupäeval kostja asukohta, kuid lahkusid sealt ilma, et materjali oleks üle vaadanud. Lisaks eeltoodule tingis hageja destruktiivse käitumise ka ilmselt soov ennetada kostja poolset nõude esitamist hageja vastu ning ühtlasi ka avaldada kostjale survet, et viimane ei asuks oma õigusi kaitsma. Hageja on kohtule esitanud ebaõigeid andmeid, nagu oleks tal kostja vastu nõue summas 871 039.80 krooni. Nimetatud summa arvutuslikud alused on üldjoontes toodud hageja poolt kostjale 27.09.2007 saadetud hoiatuses. Nimetatud hoiatusest tulenevalt on selge, et teatud osa kostja vastu esitatud nõudest tuleneb 07.08.2007 tehingust. Nimetatud tehingu kohaselt oli hageja esindajal OÜ-l Raidman muuhulgas õigus kostjalt nõuda leppetrahvi 250 000 krooni ning viivist 0,5% päevas. Kostja tühistas nimetatud tehingu TsÜS § 131 lg 1 alusel, kuna tehing oli kostjale kahjulik ning tehingu teisele poolele pidi kõnealuse tehingu kahjulikkus kostjale olema arusaadav. Tulenevalt TsÜS §-st 90 lg 1, on tehing, mis on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, algusest peale kehtetu. Seega puudub 07.08.2007 tehingul õiguslik tähendus, mistõttu on alusetud ka hageja poolt eelnimetatud võlakirja alusel esitatud nõuded. Sellele vaatamata, saades teada kostja poolsest 07.08.2007 tehtud tehingu tühistamisest, täiendas hageja oma hagi tagamise taotlust selliselt, et maksimaalselt häirida kostja normaalset majandustegevust. Kostja ei nõustu ka tema suhtes esitatud põhivõla nõudega summas 411 878.15 krooni, kuna kõnealune nõue on alusetu. Nimelt on hageja arvestanud väidetava põhivõla sisse arve nr 537 summas 58 622 krooni. Nimetatud arve alusel ei ole kostjale kaupu üle antud ega teenuseid osutatud, samuti ei ole kõnealuse arve alusel väljastatud saatelehele nr 272 alla kirjutanud keegi kostja töötajatest. Vaatamata kostja poolsetele korduvatele palvetele nimetatud arvet selgitada, ei ole hageja seda teinud. Kostja on eelnevalt tunnustanud arvet summas 353 256.15 krooni. Kuna kostja ei olnud temast sõltumatutel asjaoludel hetkel võimeline nimetatud arvet tasuma, siis tagastas kostja kokkuleppel hagejaga viimasele eelnimetatud arve alusel saadud kauba (summas 353 256.15 krooni), mistõttu lõppes ka hageja nõue kostja vastu. Asjaolu, et hageja võttis tasumata arve katteks temale kuuluva kauba tagasi, tõendavad hageja töötajate poolt 21.09.2007 allkirjastatud kauba üleandmise-vastuvõtmisaktid. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatud ning pahatahtlikud hageja poolt esitatud väited, nagu ei oleks kostja täitnud hagejaga sõlmitud kokkulepet võlgnevuse tasaarveldamiseks kaubaga. Hageja hagis esitatud väited on kohut eksitavad, kuna ülaltoodust nähtuvalt on hageja ise tasaarvestatud kaubal järel käinud ning selle vastuvõtmist ka allkirjadega kinnitanud. Sellele vaatamata on hageja kohtule valetanud, nagu oleks kostja käitunud sõnamurdlikult ning keeldunud hagejale kaupa tagastamast olukorras, kus kostja ei suutnud selle eest maksta. Kostja ei tunnista ka hageja nõuet summas 6 490 krooni tulenevalt viimase poolt väljastatud arvest nr 987. Nimetatud arve on väljastatud veo, peale- ja mahalaadimise teenuse eest, milliseid

teenuseid kostja ei ole hageja käest tellinud ega ka saanud. Nimetatud arve on ebaõigesti ning pahauskselt esitatud kostjale tööde eest, mille tegid hageja enda töötajad 21.09.2007, vedades kostja territooriumilt ära hagejale kuulunud materjali. Seega esitas hageja kostjale arve hageja enda poolt hagejale kuulunud materjali transportimise eest. Hageja pahauskset käitumist hagi ning hagi tagamise taotluse esitamisel ilmestab asjaolu, et kostja on 24.09.2007 e-kirjaga juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et ta ei saa eelnimetatud arvet tunnistada, kuna kostja ei ole nimetatud teenust hagejalt kunagi tellinud. Kostja on seisukohal, et väidetavad kulutused õigusabile (summas 110 000 krooni) on ebamõistlikult suured. Ka puudub määruses igasugune viide sellele, et hageja oleks väidetavad kulutused õigusabile kandnud. Kostja leiab, et tema poolt esitatud faktid ning tõendid on toonud kaasa asjaolude muutumise TsMS § 386 lg 2 mõttes. Ära on langenud hagi tagamise alus, kuna hagejal ei ole kostja vastu nõuet hagis toodud summas. Samuti ei ole mingit põhjust eeldada, et kostja asuks oma vara kõrvaldama või hoiaks muul viisil kõrvale tema suhtes esitatud õigustatud nõuete täitmisest. Kostja on keeldunud hageja poolt tema vastu esitatud nõude täitmisest, kuna kostja ei tunnista tema vastu esitatud hagi, mitte aga hoia pahauskselt kõrvale tema vastu esitatud nõude täitmisest, nagu seda püüab väita hageja. Olukorras, kus hageja on hagi tagamise taotluses esitanud faktilisi valeväiteid ning jätnud pooltevaheliste suhete osad aspektid olulisel määral käsitlemata, mistõttu on ilmne, et hageja poolt esitatud hagi ei ole põhjendatud (või on suures ulatuses vaidlustatav) ning kostjal on omakorda hageja vastu kahjuhüvitamise nõue, ei ole hagi tagamine õigustatud ning see tuleb, tuginedes TsMS §-le 386 lg 2, tühistada. Määruses ette nähtud hagi tagamise abinõud on kostjale põhjendamatult koormavad. Arvestades kostja vastu esitatud nõude suurust ning hageja väidete äärmist ühekülgsust ning kohatist vasturääkivust (määrusest tulenevalt on võimalik järeldada, et hageja möönab, et kostja rahuldas hageja nõuet juulis ja augustis kokku 267 984.53 krooni ulatuses, millele vaatamata püüab hageja luua kostjast muljet kui oma kohustustesse äärmiselt hoolimatult suhtuvast äriühingust), oleks kohus võinud kaaluda TsMS §-des 383 või 384 lg 1 sätestatud võimaluste kasutamist. Määrusest tulenevalt on tekkinud situatsioon, kus kostja majandustegevus on tema pangakontode arestimise ja vallasvara kohtutäiturile hoiule andmise võimaluse tõttu oluliselt takistatud. Kostjal puudub võimalus jätkata oma normaalset majandustegevust ning maksta oma töötajatele palka. Selline olukord on kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, arvestades kostja poolt käesolevas määruskaebuses esitatud fakte ja tõendeid.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

OÜ Trives vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22.10.2007 määruse muutmata jätmist. Kostja väide, et hageja esitas kostjale 27.09.2007 hoiatuse enne hagi kohtusse esitamist, milles nõudis kostjalt hiljemalt 02.10.2007 võlgnevuse tasumist ja et viimane vabastaks hageja territooriumi oma materjalist, on tõene. Kuid kostja jätab siin millegipärast mainimata, et hoiatuse esitamisele eelnes pikk läbirääkimiste protsess, milles kostja esindajad on tunnistanud võlgnevuse olemasolu ning lubanud korduvalt võlgnevuse tasuda, kuid tulutult. Hageja ei eita, et kostja võis pöörduda pärast eelnimetatud hoiatuse saamist advokaadibüroo poole, kes saatis hageja esindajale kirja, kuid hageja sai kostja kirja kätte mitte 05.10.2007, vaid 08.10.2007, s.o 3 päeva pärast hagiavalduse esitamist. Hageja ei mõista, miks kostja esindaja 11.10.2007 tühistamise avaldus pidanuks teda sundima loobuma 05.10.2007 esitatud hagi

tagamise taotluse parendusest. Hageja arvates teenib tema poolt 19.10.2007 esitatud hagiavalduse parendus üksnes nõude selguse huve, sest hageja loobus taotlusest, et kohus rakendaks hagi tagamiseks rakendatavaid abinõusid kostja käendajate vara suhtes. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja kohtu poole pöördumise tingis asjaolu, et kostja ei ole rahul hageja poolt temale müüdud materjali kvaliteediga. Kostja, kes alates 2007. a kevadest on tunnistanud võlgnevuse olemasolu, püüab nüüd väita, et saadud kaup ei olnud kvaliteetne ning esitab määruskaebuse lisana dokumendi, mis ei kajasta toimunut adekvaatselt. Hageja on oma hagiavalduses viidanud 02.10.2007 toimuma pidanud kohtumisele. Kostja võtab omaks, et hageja esindajad tõepoolest saabusidki kokkulepitud kuupäeval kostja asukohta, kuid ülevaatus jäi toimumata seepärast, et kostja esindajad kokkulepitud ajal oma laoplatsile ei ilmunud. Hageja ei ole kohtule esitanud ebaõigeid andmeid. Kostja esindaja on õigesti aru saanud, et teatud osa kostja vastu esitatud nõudest tuleneb otseselt 07.08.2007 tehingust, ja nimelt võlatunnistusest võlgnevuse tasumiseks. Asjaolu, et hageja (võlausaldaja) ja kostja (võlgnik) leppisid kokku võlgnevuse tasumises ning sätestasid, et võlgnevus tasutakse hageja esindaja arveldusarvele, lisaks kokkuleppe rikkumise puhul ettenähtud leppetrahv 250 000 krooni ja viivis 0,5% päevas, ei anna veel alust tõlgenduseks, et kohtule esitatud andmed on ebaõiged. Vastustaja märgib, et kostja on tõesti teinud 11.10.2007 tühistamise avalduse, samas on see tehtud pärast hageja poolt hagiavalduse esitamist kohtule (05.10.2007). Ja see, et kostja nõukogu leidis, et juhatuse liikmete poolt 07.08.2007 allkirjastatud võlatunnistus väljub tavalise majandustegevuse raamidest, kuna nõukogu ei olnud võlatunnistuse andmisest informeeritud, on pigem kostja siseasi, ei tohiks väljapoole kostja majandustegevust, pärast tehingute tegemist juhatuse liikmete poolt, küll tagasiulatuvalt mõju avaldada. Asjaolu, et hageja täpsustas oma hagi tagamise taotlust korrektsuse ja selguse huvides, ei tohiks küll anda alust kahtlustusteks, et korrigeerimise põhjuseks oli soov maksimaalselt häirida kostja normaalset majandustegevust. Kõik hageja poolt kohtule esitatud andmed (nõuded) on esitatud ju eelnevalt ka kostjale, kes neid on tunnistanud, k.a viiviseid, lepingulise esindaja kulu ja leppetrahv. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 141 sätestab kõrvalkohustused, milles ühena nähakse ka leppetrahvi. Nõuete maksmapanek on alati seotud riskidega. Kuna nõude maksmapanek ja sellega kaasnev õiguslik vaidlus võib kesta pikka aega, mis võib muuta nõude võlausaldaja jaoks väheväärtuslikuks või selle sissenõudmise võimatuks. Riske, mis võivad tekkida nõuete maksmapanekul, võib vähendada vastavasisulise kindlustuse kaudu ning praktikas on enamkasutatavamaks täitmise tagamise vahendiks erinevad tagamistehingud. Hageja poolt rakendatav leppetrahv täidab tagamisfunktsiooni eelkõige surveabinõuna ning võimalusega tagada kohustuse rikkumise korral võlausaldaja rahuldamine hüvitusega rahalises vormis. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et ta ei nõustu tema suhtes põhivõla nõudega summas 411 878.15 krooni, kuna kõnealune nõue on alusetu. Samas on nii kostja kui ka kostja käendajad 14.09.2007 nõustunud selle põhivõla nõudega. Kostja juhatuse liikmed, ühtlasi käendajad, on 07.08.2007 kuupäeva seisuga tunnistanud kostja poolt tasumata saldot summas 481 312.75 krooni. Eelnimetatud summast tasusid nad 29.08.2007 50 000 krooni ja 03.09.2007 palusid teostada tasaarvestuse summas 19 434.60 krooni. Seega 481 312.75 - 50 000 - 19 434.60 = 411 878.15 krooni. Paljasõnaline on kostja väitele, et talle pole 11.04.2007 arve nr 537 alusel kaupa üle antud ega teenuseid osutatud, samuti ei ole kõnealuse arve alusel väljastatud saatelehele nr 272 alla kirjutanud keegi kostja töötajatest. Kostja tunnistab vähemalt 353 256.15 krooni suuruse võlgnevuse olemasolu hageja ees. Kostja tunnistab ka, et ei ole olnud võimeline arvet tasuma. Kuid asjaolu, et ta lubas võlgnevuse puitmaterjaliga tasuda ning laskis vedada ka osa

puitmaterjali OÜ Trives territooriumile, ei tähenda veel seda, et võlg on tasutud. Hageja pole kunagi eitanud, et ta sõlmis kostjaga kokkuleppe võlgnevuse tasaarvestamiseks kaubaga, ega ka seda, et ta on osa kauba vastuvõtmist ka allkirjadega kinnitanud. Samas tingisid hageja pöördumise kohtusse asjaolud, et kostja ei pidanud kokkulepetest kinni ei tasumise, kauba hinna, koguse ega selle mõõtmise/ekspertiisi osas, ega transpordikulude osas. Tasaarveldusakti pole tänaseni koostatud. Kostja ei pidanud kinni ka oma 24.09.2007 hageja esindaja kontoris antud lubadusest, et tasub OÜ Trives transpordikulud. Sellest, et hageja saatis kostjale arve nr 987, mis kajastab veo-, peale- ja mahalaadimiskulutusi, ei maksaks samuti otsida hageja pahauskset käitumist, kuna kostja oli samal kuupäeval andnud lubaduse transpordikulud tasuda. Kostja märge, et hagi tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks, on iseenesest õige, kuid seda käsitleb TsMS § 378 lg 4. Käesoleval juhul ei ole tegemist kostjat põhjendamatult koormava hagi tagamisega. Hagi tagamise abinõu saab määrata üksnes hagile, mis vastab hagiavaldusele esitatavatele nõuetele sisu ja vormi osas, st mille korral on kohus otsustanud hagiavalduse menetlusse võtta. Hagi tagamise määruses on hageja arvates kirjas kõik põhjendused, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis ja ka viited seadusele, millest kohus juhindus. Samuti selgub määrusest, et kostja vara on arestitud hagihinna piires. Hageja ei saa aru kostja väitest asjaolude muutumise kohta. Asjaolu (kostja keeldub võlgnevust tasumast, tuues põhjuseks kehva majandusliku olukorra) ei ole muutunud, hagi tagamise alus ei ole kadunud (nõue on endises suuruses olemas), tagatist pole pakutud, kokkuleppele pole jõutud. Hageja on siiski seisukohal, et kui kohus leiab, et hagi tagamise abinõud on kostjale liiga koormavad, siis võib kohus, tuginedes TsMS §-le 386 lg 1, asendada ühe hagi tagamise abinõu teisega, arvestades sealjuures hagi hinda. Mis puutub kostja väitesse, et kohus oleks võinud kaaluda TsMS §-des 383 või 384 lg 1 sätestatud võimaluste kasutamist, siis on hageja endiselt seisukohal, nagu juba varemalt eespool öeldud, et kohus on kaalunud hagi tagamise määruse tegemisel kõiki olemasolevaid seadusandlikke võimalusi. Kostja tühjade pangakontode arestimine ja väheväärtusliku vallasvara kohtutäiturile hoiule andmine ei tohiks ühe eduka ettevõtte majandustegevust takistada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu

hageja sellekohaste põhistustega nõustunud ning leidnud, et hagi tagamine on vajalik, kuna hagi võimaliku rahuldamise korral võib tagamata jätmine raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et tegelikkuses ei esine neid asjaolusid, mis annaksid aluse tema suhtes tehtud hagi tagamise taotluse rahuldamiseks, ei ole kooskõlas esitatud asjaolude ja tõenditega. Hagi tagamise eesmärk tuleneb TsMS §-st 377 ning sellest tulenevalt ei ole asjakohased määruskaebuse esitaja väited, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis võimaldaksid kohtul eeldada hagi rahuldamise võimalikkust. Asja materjalidest nähtub, et kostja on enne hagi esitamist korduvalt (02.07.2007 sõlmitud käenduslepingud; 24.07.2007 teade; 07.08.2007 võlatunnistus; toimikulehel 47 asuv kostja kiri hagejale; 14.09.2007 võlanõudega nõustumine) võlga tunnistanud ning need võlgnevuse tunnistamised on kooskõlas hageja esitatud asjaolude ja tõenditega hagi tagamise vajalikkuse kohta. See, et kostja esitas peale hageja poolt kohtusse pöördumist hageja nõudele vastuväiteid, ei tähenda seda, et hagi tagamise alus oleks ära langenud. Hageja nõudele ja kostja vastuväidetele annab hinnangu maakohus asja sisulise läbivaatamise käigus. Iseenesest õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et tulenevalt TsMS §-st 378 lg 4 tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Kostja jaoks oleks hagi tagamine põhjendamatult koormav, kui hagi tagamiseks valitud vahend piirab kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks. Antud juhul ei ole maakohus nimetatud põhimõtet eiranud ning ka määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõud koormaksid kostjat üleliia ja põhjendamatult. TsMS §-d 383 ja 384 lg 1 annavad kohtule õiguse teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest ning kuulata eelnevalt ära kostja. Seega on igal konkreetsel juhul kohtu otsustada, kas ta nimetatud võimalusi kasutab või mitte. Samas nimetatud võimaluste kasutamata jätmine ei ole iseenesest aluseks maakohtu määruse tühistamiseks. Juhul kui hagi tagamisega tekitatakse kostjale kahju, on kostjal TsMS §-s 391 lg 1 ettenähtud alustel võimalik nõuda hagejalt selle hüvitamist. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. TsMS § 390 lg 1 teise lause kohaselt on käesolev määrus lõplik.

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.