Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

Hageja valdab oma kinnisasja alates 1988.a, mil talle eraldati elamukrunt, ehitusluba väljastati 1993.a ning sellest alates on hageja järjepidevalt kasutanud kostjate kinnistul asuvat juurdepääsuteed oma kinnisasjale pääsemiseks. Kostjad omandasid Padari kinnistu omandireformi käigus. Alates 2006.a on kostjad takistanud hageja pääsu koju, sulgedes juurdepääsutee lukustatud väravatega ning keelavad hagejal juurdepääsuteed kasutada, nõudes selle kasutamise eest ebamõistlikult suurt rahasummat. Augustis 2006 oli hageja raskete asjaolude tõttu (vältimatult vajalik juurdepääs koju) sunnitud kostjatega sõlmima ilmselgelt hagejale kahjuliku lepingu, mida hageja peab tühiseks kui heade kommetega vastuolus olevat. Käesolevaks ajaks on kostjad teatanud, et nad ei võimalda hagejale juurdepääsutee kasutamist ka raha eest. Vastavalt hageja poolt tühistatud lepingule oleks ta pidanud kostjatele tee tavaõigusest tuleneva kasutamise õiguse eest maksma vähemalt 16 060 krooni aastas, kui eeldada, et hageja kasutab teed sõiduautoga sõites kaks korda päevas. Hageja on püüdnud kostjatega jõuda mõistlikule kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise osas, kuid kostjad on sellest keeldunud ning jätkavad hageja omandiõiguse (valduse) rikkumist. Kostjate tegevuse tulemusel on häiritud hageja tegevus. Juurdepääsutee sulgemisega on kostjad läinud vastuollu seaduse sätetega, mis seavad nõuded eratee omanikule (näiteks väravate laius) tagamaks nõuetekohast juurdepääsu mööda erateed kiirabile, pääste- ja muudele operatiivteenistustele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Antud juhul on juurdepääsutee olemas, kuid omanik takistab selle kasutamist. Hageja on nõus proportsionaalselt kostjatega kandma juurdepääsutee korrashoidmisega kaasnevad, dokumentaalselt tõestatavad, kulutused ning on selle kasutamise eest nõus maksma ka mõistliku summa. Käesoleva vaidlusega sarnase olukorra lahendamist on käsitlenud Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.09.2005 otsuses nr 3-21-85-05. Selles otsuses on Riigikohus rõhutanud, et AÕS § 156 järgi ei ole oluline, et maa erastamisel ei pandud kinnistu omanikule selget kohustust tagada juurdepääsutee kasutamise võimalus teistele isikutele. Muu hulgas on kolleegiumi arvates oluline, et kostja pidi tee kasutamisest tuleneva koormisega arvestama juba maa erastamisel, samuti varasema kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Hageja peab õiglaseks maksta kostjale tee kasutamise eest 365 krooni aastas, nagu ka viidatud Riigikohtu lahendis. Kui juurdepääsuõigusega koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik valdavalt kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Antud juhul peaks hageja juurdepääsuõigus rajanema väljakujunenud taval, mis on samuti tsiviilõiguse allikas (TsÜS § 2). Hageja taotles tähtajatu juurdepääsu saamist X kinnistult üle Padari kinnistu, teha nimetatud kitsenduse kohta kanne kinnistusraamatusse ning määrata juurdepääsutee kasutamise tasuks 365 krooni aastas. Pärnu Maakohtu 20.09.2006 määrusega rahuldati hageja taotlus hagi tagamiseks enne hagi esitamist ning kohustati kostjat lubama hagejal kasutada Padari kinnistul asuvat teed juurdepääsuks avalikult kasutatavalt teelt hagejale kuuluvale X kinnistule. Selleks kohustati kostjat kõrvaldama vaidlusalusel teel asuvad tõkked ja hoiduma tegudest, mis takistaksid hagejal vaidlusalust teed vabalt kasutada. Hoolimata kohtu korraldusest ei ole kostjad kõrvaldanud vaidlusalusele teele paigaldatud väravatel asuvat ripplukku, mistõttu hagejal puudub seniajani juurdepääs koju. Kostja vastuväited Kostjad vaidles hagile vastu. X kinnistu ei paikne Padari kinnistu kõrval, vaid neil on üks ühine piiripunkt. X maaüksuse kõrval asuvad L, L2, L3, K, S, M ja E maaüksus. Hageja andmed oma kinnisasja valdamise ajalise kestuse kohta on ebaõiged: X maaüksus registreeriti maakatastris alles

1998. aastal. 1997.a koostatud X maaüksuse plaanil on juurdepääs maaüksusel paiknevatele hoonetele määratud kindlaks üle X ja E maaüksuse viiva tee, mitte läbi Padari maaüksuse. Juurdepääsuna riigimaanteele on võimalik kasutada E kinnistu piiril asuvat pinnasteed, mida praktikas on ka tehtud. Padari kinnistul asuva loodusliku tee, s.o võõra kinnisasja omavoliline kasutamine, isegi kui hageja on teinud seda järjepidevalt, ei anna hagejale õiguslikku alust Padari kinnisasja kasutamiseks ega ole võimalik tugineda TsÜS §-le 2. Poolte vahel on 2006.a sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe Padari maaüksust läbiva eratee kasutamise kohta. Hageja väide, et kokkuleppe sõlmis ta raskete asjaolude tõttu, on paljasõnaline ja tõendamata. Raivo Paasma ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud (pole eratee kasutamise eest tasu maksnud), mis annab Margus Padarile aluse oma kohustuse täitmisest keelduda. Hageja poolt hagiavalduses märgitud summa 365 krooni, mida ta oleks nõus kostjale tee kasutamise eest maksma, on kostja kinnisasja kasutamise ja tema privaatsuse rikkumise eest naeruväärselt väike. Kui kohus määrab X kinnistule avalikult teelt juurdepääsu üle Padari kinnistu, tuleb määrata õiglane ja Padari kinnistu omaniku huve arvestav tasu. Hageja taotletav üle Padari kinnistu kulgev juurdepääsutee ei ole looduslik, osaliselt kruusakattega, tee. Tegelikult on Padari kinnistul asuv eratee suures osas kitsas looduslik tee, mida on pinnatud kruusaga üksnes kinnistul asuva elamuni. Tee asub K vahetus läheduses. X kinnistul ei paikne Raivo Paasma kodu, nagu hageja väidab, vaid pooleliolev ehitis. Hageja elukoht on Kuressaare linnas. Hageja on asjas taotlenud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist motiivil, et hagi tagamine on vajalik selleks, et hageja saaks jätkata oma kinnisasjal ehitustegevust. Ehitustegevuse jätkamisega kaasneb ehitusmehhanismide kasutamine. Rasked ehitusmehhanismid lõhuvad teed ja võivad kahjustada tee ääres asuvat Kaeda, mida on varem ka juhtunud. Padari kinnistul asuv elumaja paikneb hageja taotletud juurdepääsutee vahetus läheduses ja tee kasutamine sõidukitega on elanikele häiriv. Padari kinnistu on kostja ja tema perekonna alaline elukoht. Ebaõige on hagiavalduse väide, et Padari kinnistut läbib avalikuks kasutamiseks määratud tee. Kaarma Vallavalitsus 25.09.2006 tõend nr 141 kinnitab vastupidist. AÕS § 156 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja huve. X kinnistule juurdepääsu määramine oleks Padari kinnistule ülemäära koormav. Hageja taotletud juurdepääsutee pikkusega 174 m ja laiusega 4 m, s.o pindalaga 696 m2 on oluline osa Padari kinnistust, moodustades kinnistu pindalast 7,5 %. Samuti eraldaks taotletav juurdepääsutee osa Padari kinnistust kitsaks omaette ribaks. Juurdepääsu määramine hageja soovitud viisil piiraks suures ulatuses Padari kinnistu sihtotstarbelist kasutamist ning vähendaks kostja kinnisasja väärtust. Kostja kasutab oma kinnistut alalise elukohana. Hageja taotletav juurdepääsutee on kostja elamu vahetus läheduses. Juurdepääsu määramine hageja taotletud asukohas rikuks olulisel määral kostja privaatsust ja turvalisust. Kuna tegemist on tugeva aluspõhjata loodusliku teega, lõhub transpordivahendite kasutamine pinnast ja kahjustab Padari kinnistu ainestikku. Tee aluspõhja rajamine eeldab oluliste kulutuste tegemist, mis ei ole kostja kinnistu seisukohalt vajalikud. Hageja vajadus juurdepääsuks avalikule teele üle kostja kinnisasja ei kaalu üles kostja kinnisasja väärtuse säilitamise ja privaatsuse tagamise huvi. Hageja on esitanud hagi juurdepääsuõiguse saamiseks ainult Padari kinnistu omaniku vastu. Hageja ei ole hagiavalduses näidanud, et X kinnistule on võimalik tagada juurdepääs ka üle teiste naabruses asuvate kinnistute. Samas on maakorralduslikult võimalik avalikult teelt hageja kinnistule tagada juurdepääs ka üle E, L või M kinnistu. Kostja arvates oleks avalikult teelt X kinnistule juurdepääsu määramine üle E, L või M kinnistu nende kinnistute omanikele vähem koormav kui juurdepääsu määramine üle Padari kinnistu. Näiteks juurdepääs avalikult teelt praegusele X kinnistule üle M kinnistu on kasutuses olnud juba eelmisel sajandil. Kuna hagiavalduse väidete kohaselt ei ole M

kinnistu omanikul midagi selle vastu, et X kinnistu omanik kasutab tema kinnistut, oleks X kinnistu omanikul võimalik kasutada oma kinnistule avalikult teelt juurdepääsuks M kinnistul paiknevat juurdepääsuteed. Seega oleks parim võimalik juurdepääs avalikult teelt X kinnistule nii, nagu on märgitud 1997.a koostatud X maaüksuse plaanil, s.o X maaüksuselt E maaüksuse kaudu. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna poolte huvid ei ole tasakaalus. Hageja huvi taotletava juurdepääsu vastu ei kaalu üles kostjate huvi nende privaatsuse tagamisele nende kodus ja kinnistu väärtuse säilimisele. Hinnates hageja väiteid kohapeal läbi viidud paikvaatluse tulemustest lähtudes, asus kohus seisukohale, et hageja on oma hagi põhjendusena esitanud rea ebaõigeid, kohtu jaoks eksitavaid väiteid. Paikvaatluse tulemusena kohus tuvastas, et X kinnistule on võimalik pääseda ka läbides teisi kinnistuid. Ka protsessi kaasatud Kaarma Vallavalitsus leidis, et antud asjas oleks mõlemale poolele hea ja mõistlik lahendus, kui X kinnistu omanik leiaks oma kinnistule pääsemiseks tulevikus muu variandi kui läbi Padari kinnistu. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsutee nõude rahuldamise eelduseks on kinnistul avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus, juurdepääsu taotleja huvi ülekaalukus, võrreldes koormatava kinnisasja omaniku õiguste kitsendusega, ning asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel (Riigikohtu otsus 3-2-1-14-06). Seega on AÕS § 156 lg-t 1 alus kohaldada siis, kui kinnisasja omanikul puudub võimalus pääseda avalikult kasutatavale teele talle endale või teisele isikule kuuluvat teed mööda ning tal ei ole võimalik rajada oma kinnisasja kaudu vajalikku juurdepääsuteed avalikult kasutatavale teele. Taotletav läbipääsutee X kinnistule ei kulge mööda piiri, vaid läbi kinnistu. Juurdepääsutee koos sellega eraldatava osaga kinnistust moodustab Padari kinnistust ligikaudu 20%, mille tõttu omanikel ei ole võimalust oma kinnistu osa, mis jääb teisele poole teed, sihipäraselt kasutada ega sinna uusi ehitisi rajada. Padari kinnistul olev eratee ei ole määratud avaliku kasutusega teeks. Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja väidet, nagu ei oleks võimalik tagada juurdepääsu tema kinnistule juurdepääsuteega üle naabrite kinnistute, kuna neid ei ole kunagi kasutatud juurdepääsuks hageja kinnistule ning neil ei asu ühtegi juurdepääsuteed. Hageja jaoks on juurdepääs läbi Padari kinnistu olnud ilmselgelt kõige mugavam ja kõige lühem tee avalikult teelt tema kinnistuni ja seetõttu ei ole ta soovinud kasutada alternatiivseid võimalusi. Hageja selline huvi ei kaalu igal juhul üles Padari kinnistu omanike (kostjate) huvi privaatsuse tagamisele ja kinnistu väärtuse säilimisele: tee paikneb kinnisasjal asuva elamu lähedal. Tee kõrvale jääv ala, juhul kui tee tuleb avada kasutuseks naaberkinnistute omanikele, kaotab omanike jaoks sihtotstarbelise väärtuse. Nimelt on kostjad püüdnud kinnistu selles osas säilitada sellele paikkonnale iseloomulikku looduskooslust, mis tee hooldamisel, selle teena korrastamisel ja läbimisel sõidukitega on ilmses hävimisohus. Samuti ei ole seda võimalik edaspidi kasutada elamumaana. Kohus ei pidanud õigeks ka hageja väidet, et muude juurdepääsude rajamiseks tuleb tal teha oluliselt suuremaid kulutusi, kui seda taotletaval teel, mis on juba olemas. Taotletav tee on samuti loodusliku pinnasteena sisse sõidetud ja kostjate poolt kuni nende elamuni kruusaga täidetud, edasi aga pinnasele sõidetud rööbastena, mida tuleb teena alles korrastada, sest tihedama kasutuse korral muutub see varem või hiljem raskesti läbitavaks. Seetõttu tuleb ka selle tee kasutamiseks teha kulutusi. Samas on juurdepääsu rajamine E kinnistu kaudu võimalik suhteliselt väikeste kulutustega. Hageja on korduvalt viidanud rasketele asjaoludele, milleks oli asjaolu, et tal puudus vältimatult vajalik juurdepääs koju. Hageja selline väide on eksitav, kuna hageja ei kasuta X kinnistul asuvat elamut alaliseks elamiseks, vaid elab linnas. Kinnistul asuv elamu on pooleli ja ei ole elamiskõlblik.

Hageja on nõude alusena viidanud ka väljakujunenud tavale taotletavat teed kasutada, kuid see ei kaalu üles põhjendusi, mille alusel kohus pidas vajalikuks jätta hagi rahuldamata. Ka ei kaalu neid põhjendusi üles hageja väited, et taotletav tee on olnud avalikus kasutuses 100 aastat ja hageja hakkas seda maad ja teed kasutama varem kui kostjad. Hageja kinnisasjale on võimalik pääseda ka mujalt, kus juurdepääsutee ei ole kinnisasjade omanikele sedavõrd koormavaks nagu on hageja taotletav juurdepääsutee kostjate kinnistule, sest kinnistud on suuremad, neil ei ole hooneid (E) või asuvad hooned teest eemal. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Pärnu Maakohtu otsuse, kuna see ei rajane asjas esitatud ja kogutud tõenditele, selles on palju spekulatsioone ning kohtuotsuse põhjenduslikus osas esinevaid vasturääkivusi, millega on rikutud TsMS § 436 lg-te 1-3 nõudeid. Kohus on pidanud eksitavaks hageja väidet, et tema juurdepääs kinnistule sõidukiga on takistatud ka üle teiste kinnisasjade. Kohus viitab hageja võimalusele jõuda temale kuuluvalt X kinnistult üle S ja K kinnistu avalikult kasutatavale valla teele. Kohus on sellise seisukoha kujundanud kolmanda isiku arvamust väljendava kirja alusel, kusjuures kolmanda isiku esindaja Peeter Tammai on hiljem sellise võimaluse ümber lükanud, s.o esitanud kolmanda isiku uue seisukoha. K kinnistul ei asu aga ühtegi teed ning K kinnistu omanik keelab võõrastel kasutada oma maaüksust juurdepääsuna teistele kinnistutele, mis on asjas tõendatud. K maaüksuse omaniku keelu kohta on asjas mitmeid tõendeid. Kohus on asunud ka seisukohale, et X kinnistule on võimalik pääseda ka üle E kinnistu, põllu äärt mööda, kus ka antud hetkel on võimalik liikuda autoga. Hagejale jääb arusaamatuks, mida peab kohus põllu ääre all silmas. E kinnistul asub põld (täpsemalt heinamaa), selle kõrval põllu ääres kuivenduskraav ning kuivenduskraavi ja E kinnistu piiriks oleva Kaia vahel 6-7 meetri laiuselt puud-põõsad (kõrghaljastus). Asjas kogutud tõenditega on vastuolus ka kohtu seisukoht, et juurdepääs üle E kinnistu on sõidukiga läbitav ja seda on võimalik alaliseks kasutamiseks kohandada väga väikeste kulutustega, sest tegemist on K klibuse pinnasega, mille peal on ainult õhuke kiht mulda. Sellise asjaolu kohta ei ole ühtegi tõendit. Kohus on lugenud valeks hageja väite, et kostjate kinnisasja läbiv tee ei poolita kinnisasja, vaid kulgeb mööda piiri, mis ei vähenda märkimisväärselt kostjate kinnisasja väärtust. Tegelikult on hageja poolt esitatud väide tõene. Poolitamiseks saab lugeda olukorda, kus maa-ala läbiv tee moodustab selle külgedele enam-vähem proportsionaalselt võrdsete suurustega maatükid (poolitama - pooleks jagama - Õigekeelsussõnaraamat 2006). Kohus on leidnud, et hageja jaoks on juurdepääs läbi Padari kinnistu olnud ilmselgelt kõige mugavam ja kõige lühem tee avalikult teelt tema kinnistuni, mistõttu ta ei ole soovinud kasutada alternatiivseid võimalusi. Tegelikult puuduvad hagejal alternatiivsed võimalused ning Padari kinnistul asuv juurdepääsutee on käesoleval hetkel ainuke reaalne juurdepääs tema kinnistule. Ekslik on kohtu väide Padari kinnistul asuva tee seisukorra kohta. Juurdepääsutee on ühtlane kogu Padari kinnistu ulatuses Kohtu väide juurdepääsuteel asuvate rööbaste ja tihedama kasutuse korral raskesti läbitavaks muutumise kohta on spekulatiivne, kuna teed on tihedalt kasutatud juba 100 aastat ning käesolevas asjas taotleb vaid hageja selle kasutamise õigust. Kohus pidas eksitavaks hageja väidet, et tal puudub vältimatult vajalik juurdepääs koju. Kohus leidis, et hageja ei kasuta X kinnistut alaliseks elamiseks. Iga isiku vabadus peab olema pidada koduks kohta, millega ta tunneb ennast nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt kõige rohkem seotud. Kohtu väide elamu elamiskõlbmatuse kohta ei baseeru ühelegi tõendile. Asja juures olevatelt fotodelt on näha, et hagejale kuuluval X kinnistul asuvad hooned, mille välisilme põhjal on võimatu järeldada nende elamiskõlbmatust. Hageja möönab, et hooned vajavad veel sise-ja välisviimistlust, kuid tema alalist elamaasumist X kinnistule pärast naasmist Saksamaalt 2006.a on senini taksitanud just juurdepääsu puudumine.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustajad on jätkuvalt seisukohal, et apellandil on võimalik pääseda oma kinnistule üle muude kinnistute. Ka apellant ise on asunud otsima lahendusi ning leidnud, et tema kinnistule on võimalik pääseda üle E kinnistu. Kolmanda isiku seisukoht Kaarma vallavalitsus jääb oma menetluses avaldatud seisukoha juurde, et kõige otstarbekam ja lühem juurdepääs X kinnistule on riigimaanteelt üle E kinnistu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb tühistada ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 3 saata asi samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppe puudumisel kohtu poolt. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnistule nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega juurdepääsu nõude rahuldamise esimene eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud juurdepääsu nõude lahendamiseks tuleb esitatud asjaolude alusel arvestada sedagi, kas hagejal on võimalik saada juurdepääs oma kinnisasjale mujalt kui kostja maatüki kaudu. Asjaolu, et juurdepääs teise kinnisasja kaudu võib olla selle omanikule vähem koormav kui kostjale tema kinnisasja kaudu, võib olla üheks hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kõigi asjaolude täielikuma väljaselgitamise ja juurdepääsutee vaidluse kiirema lahendamise tagab seetõttu eelkõige see, kui esitada hagi alternatiivsena erinevate kinnisasjaomanike vastu, kelle kinnisasjalt on võimalik juurdepääs. Ka Riigikohus on oma lahendites juhtinud alamate astmete kohtute tähelepanu vajadusele seda arvestada. Juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist kohtule esitatud taotlusega lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada. Maakohus on tõendeid hinnates ja poolte huve kaaludes jõudnud ebaõigele järeldusele, et kostjate huvi kaalub üles hageja huvi. Maakohus on väljunud diskretsiooni piiridest. Maakohus jättis arvestamata, et hageja kinnistule puudub juurdepääs avalikult teelt. Kui kohus leidis, et kostjate huvid on hageja omadest kaalukamad, oleks ta pidanud tegema hagejale ettepaneku esitada alternatiivsed nõuded ka teiste, tema kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanike vastu, kaasates menetlusse kostjatena need isikud, kelle omandit võiks hageja kinnisasjale juurdepääsu võimaldamiseks tehtav kohtulahend kahjustada. Antud juhul olid juurdepääsu nõude materiaalõiguslikud eeldused kostjate suhtes formaalselt täidetud. Asjas on tuvastatud, et hageja kinnistult puudub juurdepääs avalikule teele (tema kinnistu ei piirne avaliku teega), taotletaval juurdepääsul ei esine maakorralduslikke takistusi (taotletavat teed on pika aja kestel kasutatud) ning et hageja huvi pääseda oma kinnistult avalikule teele on kaalukas. Kohtuotsusest ei nähtu ega ole kontrollitavad kohtu motiivid, miks kohus järeldas, et kostjate huvi on hageja omast kaalukam. Maakohtu otsus ei vasta seetõttu TsMS §-st 436 tulenevatele nõuetele. Maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud ebaõigesti asjas tähtsust omavad asjaolud ning nende põhjal jõudnud ebaõige järelduseni. Kohus ei arvestanud, et hagejal puudub kinnistule pääsuks sõidukiga läbitav muu tee. Kui kohus tuvastas, et X kinnistule on võimalik pääseda ka läbides teisi kinnistuid, pidi ta seda

põhistama. Kohtu järeldus, et X kinnistule on võimalik pääseda E kinnistu põllu äärt mööda (kus antud hetkel olevat võimalik liikuda ka autoga) või läbi K ja S kinnistu, ei võimalda poolte huve õiglaselt kaaluda. Kohtuotsuse põhjendused ei saa tugineda oletustele ega subjektiivsele arvamusele. Otsuses sisalduvad viited naaberkinnistute omanike võimalikele seisukohtadele on põhjendamata. Oletus, et ka M kinnistu omanikul on kavatsus hakata kasutama hageja poolt taotletavat teed läbi Padari kinnistu, on asjakohatu. Kaarma Vallavalitsuse nõusolek osaleda ka edaspidi hageja ja Mihkel Koppeli vahelistes läbirääkimistes ning lubadus anda hagejale juurdepääsutee väljaehitamiseks tasuta alusmaterjali vallale kuuluvast karjäärist ei võimalda teha maakohtu otsuses sisalduvat järeldust. Kolleegiumi arvates ei olnud alust jätta hagi rahuldamata seetõttu, et hagejal on võimalik rajada tee ka üle teiste isikute omandis olevate kinnisasjade. Diskretsiooniotsuse tegemine eeldab kõigi asjaolude igakülgset ja põhjalikku arvestamist. Sel juhul on kohtul võimalik poolte huve kaaluda ja teha põhjendatud otsustus. Naaberkinnistute omanikke kaasamata ei olnud kohtul võimalik asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid tuvastada ega õiglast lahendit teha. Asja uuel läbivaatamisel tuleks maakohtul arvestada ka seda, et juurdepääsuõigus võib olla ka tähtaegne (näiteks uue juurdepääsutee rajamise ajaks). Ning juhul, kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste (s.h tasu) muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist.

Ü. Jänes

G. Knurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.