Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

Kohtuistungil osalesid

Hageja R P, hageja esindaja Jüri Reede, kostjad M PDR, I PDR ja MR V, kostjate M.PDR ja I.PDR esindaja vandeadvokaat Kersti Põld, kolmas isik Kaarma vald Vallavalitsuse kaudu esindaja Peeter Tammai

RESOLUTSIOON

1(26)

2-06-25432

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-06-25432 XXXXX:XXXXX:XXX ning MR kinnistu ning Lisaks 2 oleval aerofotol tähistatud vastavalt tähtedega L ja M. L ja MR maaüksustel ei asu avalikult kasutatavat teed ning L maaüksusel ei asu ka hageja kinnistule viivat erateed. See nähtub ka Lisaks 2 olevalt maaüksuste aerofotolt. Küll aga läbib nii PDRi maaüksust kui ka MR maaüksust juba 20.sajandi algusest kasutusel olev üks ja sama juurdepääsutee, kusjuures hageja peab enda kinnistule pääsemiseks esimeseks ületama PDRi kinnistu ja seejärel sisenema MR kinnistule. MR kinnistu omanik MR V ei tee hagejale mingeid takistusi juurdepääsutee kasutamiseks, pidades seda tavaõigusest tulenevalt hageja õiguseks. MR maaüksuse omanik MR V on nõus hagejaga sõlmima teeservituudi seadmiseks asjaõiguslepingu, mille hageja saab tõendina esitada pärast vastava lepingu sõlmimist, mis sõltub notari juures aja saamisest. MR maaüksusele on juba seatud kitsendus Osaühing Jaotusvõrk (registrikood 11050857) kasuks seal asuva elektrivõrgu majandamiseks (Lisa 4). Hagiavaldusele on lisatud Saare Maavalitsuse maaosakonna arhiivist saadud kaardist ,.Saare maakonnas M mõisa plaan 5 lehel" väljavõte, millele on juba märgitud juurdepääsutee ning samuti märge, et alusplaan on valmistatud aastatel 1901-1902 (Lisa 5). Juurdepääsutee on ca 174 meetri pikkuse ning loodusliku (osaliselt kruusa-) kattega tee, mis ühendab Hageja kinnisasja üle MR kinnistu ja Kostjale kuuluva PDRi kinnistu avalikult kasutatava P külla suunduva teega. Kostja ei ole rajanud Hageja kinnistule viivat juurdepääsuteed. Juurdepääsuteed on kasutatud vähemalt eelmise sajandi algusest, so vähemalt 100 aastat. Fakti, et juurdepääsutee on olnud üldkasutatav pikemat aega tõendab ka PDRi maaüksuse plaan, mille eksplikatsioonis on kitsendusena märgitud üldkasutatava teena käesolevas asjas vaidluse objektiks olev juurdepääsutee. Nimetatud plaan kannab Riigi Maa-ameti Saare Maakatastri pitserit ning registreerimise aega 14.02.1997 (Lisa 3). Hageja valdab oma kinnisasja juba alates aastast 1988, mil talle on eraldatud elamukrunt (Lisa 6 Eesti NSV Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee otsus 26,jaanuarist 1988 nr 30) ja ehitusluba aastal 1993 sinna ehitamiseks (Lisa 7) ning sellest alates on ta järjepidevalt kasutanud praegusel Kostja kinnistul asuvat juurdepääsuteed oma kinnisasjale pääsemiseks. Kostja on PDRi kinnistu omandanud omandireformi käigus ning Hageja välisriigis viibimise ajal aastal 2006 on ta takistanud Hageja pääsu koju, sulgedes juurdepääsutee lukustatud väravatega ning keelab hagejal juurdepääsuteed kasutada, nõudes selle kasutamise eest ebamõistlikult suurt rahasummat. Augustis 2006 oli Hageja raskete asjaolude tõttu (vältimatult vajalik juurdepääs koju) sunnitud Kostjaga sõlmima ilmselgelt Hagejale kahjuliku lepingu (Lisa 8), mida Hageja peab tühiseks kui heade kommetega vastuolus sõlmitud lepinguks, kuna Kostja kasutas ära Hageja hädavajadust koju pääsemiseks ning nõudis selle eest ilmselgelt ebamõistlikult suurt rahalist hüvitist. Mõistlikkus on võlaõiguse üheks alusprintsiibiks. Käesolevaks ajaks on Kostja teatanud, et ta ei soovi võimaldada Hagejale juurdepääsutee kasutamist ka raha eest. Vastavalt Hageja poolt tühistatud lepingule oleks ta pidanud kostjale tee tavaõigusest tuleneva kasutamise õiguse eest maksma vähemalt 16060.- (kuusteist tuhat kuuskümmend) krooni aastas, kui eeldada, et hageja kasutab teed sõiduautoga sõites kaks korda päevas aastas. Hageja on püüdnud Kostjaga jõuda mõistlikule kokkuleppele juurdepääsutee kasutamise osas, kuid Kostja on sellest keeldunud, ning jätkab Hageja omandiõiguse (valduse) rikkumist. Kostja kuritahtliku tegevuse tulemusel on ohtu seatud Hageja ja kolmandate isikute vahel sõlmitud kokkulepped ehitustööde teostamiseks ja selleks vajaminevate väikevahendite (ehitustarvete) transportimiseks Hageja kinnistule, mida käe otsas ei ole võimalik teha. Lisaks sellele on Kostja juurdepääsu tee sulgemisega läinud vastuollu seaduse sätetega, mis seavad nõuded eratee omanikule (nt väravate laius) tagamaks nõuetekohast juurdepääsu mööda erateed kiirabile, pääste-ja muudele operatiivteenistustele.

3(26)

2-06-25432 Hageja on olukorra lahendamiseks pöördunud Kaarma Vallavalitsusse, kuid kohaliku omavalitsuse esindaja suulise vastuse kohaselt peavad Hageja ja Kostja jõudma juurdepääsutee kasutamise osas omavahel kokkuleppele. Maareformi läbiviija süül on tekkinud olukord, kus juurdepääsutee Hageja kinnisasjale on küll olemas, kuid see ei võimalda kinnisasja omandiõiguse realiseerimist. Maakorralduse läbiviimisel tuleb kinnisasjale tagada otstarbekas juurdepääsutee (maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4). Juurdepääsutee oleks pidanud maareformi läbiviija poolt olema märgitud katastriüksuse plaanile ja kohalik omavalitsus oleks pidanud teavitama Kostjat kui tulevast maaomanikku seadusjärgse kitsenduse olemasolust. Kuna maareformi teostaja ei ole eelpool nimetatud nõuet täitnud, Kostja rikub Hageja omandiõigust juurdepääsutee sulgemisega ning Kostjaga ei ole võimalik saavutada juurdepääsutee kasutamise osas mõistlikku kokkulepet, siis on Hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Tavaolukorras annab AÕS § 156 nõudeõiguse ja ei anna automaatset tee kasutamise õigust, eeldatakse kokkulepet või kohtu otsust, mis selle õiguse realiseeriks. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus juurdepääsutee on olemas ja omanik takistab selle kasutamist. Hageja on nõus proportsionaalselt Kostjaga kandma juurdepääsutee korrashoidmisega kaasnevad dokumentaalselt tõestatavad kulutused ning on selle kasutamise eest nõus maksma ka mõistliku summa. Kui juurdepääsuõigusega teega koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik valdavalt kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Viimane on ka praktikas sage, sest maareformi käigus maade eraomandisse andmise hetkeks olid juurdepääsuteed välja kujunenud ning nende jätkuvat kasutamist tuleb reeglina aktsepteerida. Antud juhul peaks hageja juurdepääsuõigus rajanema väljakujunenud taval, mis on samuti tsiviilõiguse allikas (TsÜS § 2). Tava tekib käitumisviisi pikaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Juurdepääsutee kasutamine Hageja poolt ei saa häirida Kostja igapäevaelu, kuna viimase elamu ei asu juurdepääsutee vahetus läheduses ning on juurdepääsuteest eraldatud Kaiaga. Lisaks sellele vajab juurdepääsuteed oma koju pääsemiseks vaid Hageja ja tema liikumine mööda seda ei ole intensiivne. Eeltoodud alusel ja juhindudes TsMS §-dest 136 ja 363 palub hageja: 1. Rahuldada Hageja nõue tähtajatu juurdepääsu saamiseks S kinnistult (kinnistu reg.osa XXXXX/3242; katastriüksus XXXXX:XXXXX:XXXXX) selle igakordse omaniku kasuks avalikult kasutatavale P külla suunduvale teele üle M PDR ́ile kuuluva PDRi kinnistu (kinnistu reg.osa nr XXXXX/1540; katastriüksus XXXXX:XXXXX:XXXXX) ning juurdepääsu asukohaks määrata mööda PDRi kinnistu kirdepiiri kulgev tee, mis nähtub asja juures PDRi maaüksuse plaanilt (Lisa 3), mis kannab Riigi Maa-ameti Saare Maakatastri pitserit ja registreerimise aega 14.02.1997. 2)Teha nimetatud kitsenduse kohta teha kanne kinnistusraamatusse.3)Juurdepääsutee kasutamise tasuks määrata 365 krooni aastas.4) Mõista Kostjalt välja Hageja kohtukulud ning Kostja kohtukulud jätta tema enda kanda.

4(26)

2-06-25432 teelt hagejale kuuluvale S kinnistule /I kd lk 10-12/. Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2006.a. määrusega /I kd lk 40-41.

5(26)

2-06-25432 Hageja märgib, et ta ei olnud senini pidanud menetlusökonoomia printsiipi arvestades mõistlikuks esitada alternatiivseid nõudeid ka teiste tema kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanike vastu, kuna ei pidanud teistelt kinnisasjadelt juurdepääsu võimalikuks, kuid ringkonnakohtu otsusest ja maakohtu määrusest tulenevalt on ta seda sunnitud tegema. Hageja on veendunud, et ainuke reaalne juurdepääs temale kuuluvale S kinnistule on käesoleval ajal üle PDRi kinnistu. Kuigi hageja ei näe hetkel ühtegi teist alternatiivset juurdepääsu võimalust, siis peab ta esitama alternatiivsed nõuded kõigi naaberkinnistute omanike vastu, et kohus saaks igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kaalutlusõigust teostada, kuulates ära ka teiste naaberkinnistute omanike seisukoha. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg-st 1 tulenevalt on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude ainult juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Ülevaatlikkuse ja selguse huvides esitab hageja hagiavalduse teksti tervikuna muudetud kujul, esitades alternatiivsed nõuded erinevatel õiguslikel alustel, nõudes esiteks M ja I PDR’ile kuuluval PDRi kinnistul lasuva seadusjärgse kitsenduse tuvastamist, hageja õiguse tunnustamist kasutada seadusjärgse kitsenduse alusel PDRi kinnistut läbivat avalikult kasutatavat teed ning kohustada AÕS § 155 lg 1 alusel M PDRit ja I PDRit lõpetada õigusvastane tegevus ning esimese nõude rahuldamata jätmise korral nõuab hageja teiseks alternatiivselt seadusjärgse kitsenduse tuvastamist PDRi kinnistul ning seadusjärgse kitsenduse ja AÕS § 156 lg 1 alusel tähtajatu juurdepääsu määramist hagejale kuuluvale S kinnistule selle igakordse omaniku kasuks üle PDRi kinnistu või kolmandaks alternatiivselt juurdepääsu asukoha määramist üle mõne teise võõra naaberkinnisasja.

6(26)

2-06-25432 20.veebruaril 1997 sõlmis M PDR riigiga maa ostu-müügilepingu (lisa 13), kus lepingu üldsätetes punktis 1.5. aktsepteeris, et lepingu objektiks oleva maa ostueesõigusega erastamise tingimused on kindlaks määratud Saare maavanema korraldusega nr 410, 16.10.1996.a. Lisaks sellele aktsepteeris M PDR maa ostu-müügilepingut allkirjastades lepingu punktis 4.2. fikseeritud kitsendust, mille kohaselt läbib maaüksust avalikus kasutuses olev tee. PDRi maaüksus on kantud maakatastrisse 14.veebruaril 1997 katastriüksusena XXXXX:XXXXX:XXXXX ning katastriüksuse kaardil on kitsendusena tingmärgiga K-1 tähistatud üldkasutatav tee. Termineid „üldkasutatav tee” ja „avalikult kasutatav tee” peab pidama sünonüümideks, kuna ilmselgelt on need ühetähenduslikud. Maakatastriseaduse § 10 lg 1 kohaselt katastriüksuse plaan on katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks. Maakatastriseaduse § 10 lg 3 sätestab, et katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud kitsendust põhjustav objekt loetakse seaduslikuks ja kitsendus seadusjärgseks ning selle asukoht (piirid) kantakse katastriüksuse plaanile. Eeltoodust tulenevalt on hageja kindlal veendumusel, et PDRi kinnistul lasub juurdepääsutee osas seadusjärgne kitsendus, mis annab talle õiguse juurdepääsuteed kasutada. Hageja veendumust kinnitab ka õigusalases erialakirjanduses avaldatud ja üldtunnustatust leidnud seisukoht: „Selliseid väikeseid teid (rajad, looduslikud teed) ei krundita maakorralduse nõuetest lähtuvalt katastriüksustest välja ka maareformi käigus ja need erastatakse ja tagastatakse koos maaga. Maakorralduse läbiviimisel tuleb kinnisasjale tagada otstarbekas juurdepääsutee (maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4). Juurdepääsuteed märgitakse katastriüksuse plaanile ja kohalik omavalitsus peab teavitama tulevast maaomanikku seadusjärgse kitsenduse olemasolust.” (Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Priidu Pärna. Tallinn 2004. Kirjastus Juura. Lk 287-288) Tähelepanu väärib fakt, et seisukohta põhistades viitab autor just maakatastriseaduse § 10 lg-le 3. PDRi katastriüksuse plaanile on märgitud seadusjärgse kitsendusena üldkasutatav tee, maaüksuse omanikku teavitati eelnevalt maavanema korraldusega PDRi maaüksusel lasuvast seadusjärgsest kitsendusest, mida M PDR ei vaidlustanud, ning M PDR kinnitas PDRi maaüksusel lasuva seadusjärgse kitsenduse aktsepteerimist allkirjaga riigiga sõlmitud maa müügilepingul. Seadusjärgsest kitsendusest tulenevalt on PDRi maaüksusel asuvat teed õigustatud kasutama nii hageja kui ka kaaskostjad MR V, R K ja R B nendele kuuluvatele kinnistutele pääsemiseks. Kostjatel M ja I PDRil puudub alus tugineda teeseadusele, väites, et nende kinnistul asuv tee ei ole teeseaduse tähenduses avalikult kasutatav tee. PDRi maaüksus omandati nende poolt 1997. aasta alguses ning seega ka õigussuhe tekkis ajal, mil kehtis Eesti Vabariigi maanteeseadus. M ja I PDR on varasema menetluse käigus valesti tõlgendanud Eesti Vabariigi maanteeseadust, lugedes selle alusel üldkasutatavateks (avalikult kasutatavateks) vaid riigimaanteed. EV Maanteeseaduse § 5 lg 2 sätestas riigimaantee vaid ipso facto üldkasutavaks. EV maanteeseaduse § 7 lg 2 nägi ette, et eramaanteel liiklejatele kehtestab tingimused eramaantee omanik, lähtudes maanteeseadusest ning teistest Eesti Vabariigi seadusandlikest ja muudest normatiivaktidest. Seega peab EV maanteeseadusest ja maavanema korraldusest tulenevalt käsitlema PDRite maaüksusel asuvat teed üldkasutatava ehk teisisõnu avalikult kasutatava teena. Hageja tahab juhtida tähelepanu asjaolule, et EV maanteeseadus kasutas ka vallamaanteede puhul erateede kohta käivaga identset sõnastust (§d 6 lg 2 ja 7 lg 2). Seega oleks alusetu väide, et EV maanteeseaduse tähenduses olid üldkasutatavad materiaalses mõttes vaid riigimaanteed. Erateede teistsuguse avalikuks kasutamiseks määramise korra kehtestas teeseadus, mis jõustus alles 23.03.1999.

7(26)

2-06-25432 AÕS § 155 lg 1 kohaselt omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Hageja tahab juhtida tähelepanu asjaolule, et seadusjärgne kitsendus lasus PDRi maaüksusel juba enne selle omandamist kostjate M ja I PDRi poolt. PDRi maaüksuse plaani, millel on seadusjärgse kitsendusena märgitud üldkasutatav tee, kanti maakatastrisse 14.veebruaril 1997. M PDR sõlmis riigiga maa ostu-müügilepingu 20.veebruaril 1997 ning PDRi maaüksus kanti kinnistusraamatusse 19.mail 1997. Toonitamist väärib veelkord fakt, et maaüksuse omandamisel teavitati M PDRit maavanema korraldusega sellel lasuvast seadusjärgsest kitsendusest üld- ehk avalikult kasutatava tee näol, mida ta ei vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tuvastada PDRi kinnistul seadusjärgne kitsendus, tunnustada hageja tähtajatut õigust kasutada seadusjärgse kitsenduse alusel PDRi kinnistut läbivat avalikult kasutatavat teed ning kohustada AÕS § 155 lg 1 alusel kostjaid M PDRit ja I PDRit lõpetama õigusvastane tegevus ning kõrvaldama avalikult kasutatavalt teelt PDRi kinnistul kõik tõkked ja takistused.

8(26)

2-06-25432 Käesoleva vaidlusega samase olukorra lahendamist on käsitlenud Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.septembri 2005 otsuses 3-2-1-85-05. Riigikohus on otsuse punktis 22 märkinud, et juurdepääsuõiguse andmise nõude (AÕS § 156 lg 1) näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Samuti on Riigikohus märkinud, et naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu. Otsuse punktis 23 on Riigikohus pidanud vajalikuks tuua välja järgmise asjaolu, et juurdepääsunõude rahuldamisel AÕS § 156 järgi ei ole oluline, et maa erastamisel ei pandud kostjale selget kohustust tagada juurdepääsutee kasutamise võimalus teistele isikutele, mh hagejale. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalust juurdepääsuteed on kasutatud varem pikema aja vältel. Hageja tahab juhtida tähelepanu asjaolule, et käesolevas asjas teavitati kostja M PDR’it erastamisel selgesõnaliselt kohustusest taluda seadusjärgse kitsendusena juurdepääsutee kasutamisest teiste isikute poolt ning M PDR aktsepteeris seda maavanema korralduse mittevaidlustamisega ning maa ostu-müügilepingu allkirjastamisega. Hageja valdab oma maaüksust juba alates aastast 1988, so tunduvalt varem kui kostjad M ja I PDR, ning on sellest ajast juurdepääsuteed kuni selle tõkestamiseni 2006.aastal kasutanud. Käesoleval ajal hageja leiab, et juurdepääsuteed peaks tal olema õigus kasutada tasuta. Seadusjärgse kitsenduse kompenseerimiseks ning juurdepääsutee hoiuks võivad M ja I PDR saada hüvitist riigi või kohaliku omavalitsusüksuse eelarvest või taotleda maamaksusoodustust. Hageja on valmis tegema tee korrashoiuks vajalikke kulutusi.

9(26)

2-06-25432 menetluskulud jätta nende endi kanda ning hageja menetluskulud mõista välja solidaarselt kostjatelt M PDRilt ja I PDRilt. 20.10.2008.a. esitas hageja esitatud alternatiivsete nõuete täpsustuse /II kd lk 280/, mille kohaselt juurdepääsu määramiseks avalikult kasutavale teele üle võõra kinnisasja on hageja nõude esitanud alternatiivselt temale kuuluva S kinnistu naabruses asuva PDRi kinnistu omanike M ja I PDRi vastu, E kinnistu omaniku M Ki vastu, L kinnistu omaniku PR L vastu, MR kinnistu omaniku MR V vastu, K kinnistu omaniku R K vastu ja SM kinnistu omaniku R Bi vastu. Võimaldamaks kohtul kaalutlusõigust teostada ning menetlusosaliste õiguse tagamiseks esitada vastuväiteid, soovib hageja alternatiivseid nõudeid täpsustada paikkonna plaani esitamise läbi, millel on rohelisega tähistatud avalikult kasutatavad teed ning punasega alternatiivsed juurdepääsu asukohad üle hagejale kuuluva S kinnistu naaberkinnistute. E, MR, K ja SM kinnistul võttis hageja juurdepääsu võimaliku asukoha märkimisel aluseks maa-ala, millele maakohus eelmises kohtukoosseisus oli ringkonnakohtu poolt tühistatud kohtuotsuses tähelepanu juhtinud kui võimalikele juurdepääsudele lisaks PDRi kinnistul asuvale teele. Eeltoodust tulenevalt palub hageja esimesele kohale seatud seadusjärgse kitsenduse tuvastamise nõudele lugeda alternatiivseks nõudeks määrata hagejale kuuluvale S kinnistule juurdepääs üle PDRi, E, L, MR, K või SM kinnistu lisatud plaanile punasega märgitud kohast. Vastuseks kostjate seisukohtadele märgib hageja muuhulgas, et hageja on möönnud kogu kohtumenetluse jooksul, et põhimõtteliselt on võimalik juurdepääsutee rajada mitmele tema kinnistu naabruses asuvale maatükile, kuid küsimus on uue juurdepääsutee rajamise kulukuses. On mõistetav, et naabruskinnistuste omanikud, sealhulgas E kinnistu omanik M K, ei ole nõus juurdepääsuteed omal kulul rajama, kuid hagejale ei ole uue juurdepääsu rajamine rahaliselt jõukohane. Toonitamist väärib veelkord fakt, et hagejal puudub ka hetkel juurdepääs koju ja ükski avalik planeerimismenetlus ei lahenda seda probleemi lähitulevikus. Hageja tahab esile tõsta ka asjaolu, et detailplaneering ei anna õigust võõrast kinnisasja kasutada ja sellele teed ehitada. Hageja viimati nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu 22.03.2006 otsuse 3-2-1-5-06 punktis 22 väljendatud seisukoht, mille kohaselt „detailplaneering on kava, mis määrab edasise tegevuse alused. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus.” Hageja tahab toonitada, et PDRi ja MR kinnistul asuva juurdepääsutee puhul on tegemist ühe ja sama teega ning teeservituut on kokkuleppeliselt seatud MR kinnistule jäävale juurdepääsutee osale. Et hageja saaks avalikult kasutatavalt teelt tulles kasutada MR kinnistule jäävat tee kokkuleppega koormatud osa, on esiteks vaja kasutada PDRi kinnistule jäävat tee osa, millel lasub seadusjärgne kitsendus. Vastuseks kolmandale isikule märgib hageja, et E kinnistut ei ole käesoleval ajal võimalik S kinnistule juurdepääsuna kasutada ning juurdepääsu rajamine E kinnistule tähendaks hageja jaoks liiga suuri rahalisi kulutusi. E maaüksuse omanik M K on andnud nõusoleku rajada juurdepääs S kinnistule üle E kinnistu mööda selle piiri, kus praegu asub kõrghaljastus (näha fotol nr 8 vasakul kd II tl 7). E maaüksuse omaniku tahet kinnitavad ka kolmanda isiku esindaja Peeter Tammai poolt

10(26)

2-06-25432 11.04.2007 paikvaatlusel antud ütlused: „Tee koht oli mõeldud siit kiviaia äärest. Kraavist, mitte põllu poolt, vaid kiviaia poolt, kus on puud.” (kd I lk 181) Kolmanda isiku esindaja Peeter Tammai oli varem isiklikult käinud koos E kinnistu omaniku M Kiga kohapeal ja täpsustanud M Ki nõusoleku aluseks oleva juurdepääsu asukoha (kd I tl 177). Kaarma Vallavalitsus on ka eelnevalt oma 28.juuni 2007 kirjas nr 16-4.1/418 avaldanud valmisolekut osaleda hageja ja M Ki vahelistes läbirääkimistes ning avaldanud nõusolekut andma hagejale juurdepääsutee rajamiseks tasuta alusmaterjali. Nimetatud faktid on tõendiks, et M Kile kuuluv E kinnistu ei ole praegu S kinnistule juurdepääsuna kasutatav, sest kui see nii oleks, siis puuduks igasugune vajadus läbirääkimisteks, milles Kaarma Vallavalitsus on avaldanud valmidust osaleda, ning Kaarma Vallavalitsus möönab E kinnistule tee väljaehitamise vajadust. Hageja on esitanud dokumentaalse tõendi E kinnistule rajatava tee kulukuse kohta (126 018.00 kr), milleks on AS Level poolt väljastatud hinnapakkumine, mille juures ei ole arvestatud kõrghaljastuse langetamist 180 meetri ulatuses ning kändude juurimist. Hagejale läheks tee rajamine sisuliselt vähemalt kaks korda kallimaks, kuna E kinnistult on S kinnistu elamuteni veel ca 180 meetrit, mis teeks apellandi elamust kuni riigimaanteeni üle E kinnistu kulgeva tee pikkuseks ca 360 meetrit. Kolmas isik väidab demagoogiliselt, et hageja ei saa väita, et tema kinnistule puudub juurdepääs, kuna tal on sõlmitud teeservituudi seadmiseks leping MR kinnistu omanikuga. Hageja on juba eelnevalt selgitanud, et PDRi ja MR kinnistul asuva juurdepääsutee puhul on tegemist ühe ja sama teega ning teeservituut on kokkuleppeliselt seatud MR kinnistule jäävale juurdepääsutee osale. Et hageja saaks avalikult kasutatavalt teelt tulles kasutada MR kinnistule jäävat tee kokkuleppega koormatud osa, on esiteks vaja kasutada PDRi kinnistule jäävat tee osa, millel lasub seadusjärgne kitsendus. Märkimist väärib fakt, et enne notariaalse kokkuleppega MR kinnistule teeservituudi seadmist lasus MR kinnistul hageja ja teiste isikute kasuks seadusjärgne kitsendus ning lasub seal teiste isikute kasuks tänaseni, mis nähtub MR katastriüksuse plaanilt. Hageja ja kostja MR V soovisid kitsendust kinnistada kokkuleppelise kinnistusraamatu kandega, mis on seaduse järgi lubatud. Kostja MR V märgib vastuses hagile väga õigesti, et kuna kostjad M ja I PDR on õigusvastaselt sulgenud juurdepääsutee, siis ei saa tema tagada tema kinnistul lasuvat kitsendust võimaldada juurdepääs elektrikilbi teenindamiseks. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude ja seisukohtade juurde.

KOSTJATE JA KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

11(26)

2-06-25432 tee mõistet. Teeseaduse (TeeS) § 4 lg kohaselt on avalikult kasutatavad teed riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. PDRi kinnistul ei paikne ühtegi neist. TeeS § 51 kohaselt on kohalik tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja TeeS § 4 lõikes 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Kohalike teede nimekiri määratakse valla- või linnavolikogu otsusega. Kõnealusel juhul ei ole kohaliku omavalitsuse otsust PDRi kinnistul paikneva tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta, s.t tegemist ei ole ka avalikuks kasutamiseks määratud erateega. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige hageja väide, et PDRi kinnistut läbib avalikuks kasutamiseks määratud tee. Puudub seadusega kooskõlas tehtud otsus tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta. PDRi kinnistu 20.02.1997.a ostu-müügileping ja selle juurde kuuluv katastriüksuse plaan on kinnistul paikneva tee osas ebaõiged. Katastriüksuse plaani koostaja on ekslikult plaanile märkinud kitsendusena üldkasutatava tee üldpindalaga 696 m2, mistõttu on Saare Maavalitsus vormistanud ka maa ostu-müügilepingu valesti, märkides lepingusse kitsenduste kohta, et maaüksust läbib avalikus kasutuses olev tee. Nagu eelpool märgitud, ei kuulu kohalike teede kindlaksmääramine ega ka eratee avalikuks kasutamiseks määramine maavalitsuse pädevusse, vaid see on kohaliku omavalitsuse kompetentsi kuuluv küsimus. 1997. aastal, mil sõlmiti PDRi maaüksuse ostu-müügileping, kehtis Eesti Vabariigi maanteeseadus, millise §-s 4 oli sätestatud maanteede liigituse omandivormi järgi: a) riigimaanteed, b) vallamaanteed, c) eramaanteed. Eesti Vabariigi maanteeseaduse §-s 3 oli sätestatud, et üldkasutatavad on maanteed, mis on avatud kõigile, § 5 lg-s 2 oli sätestatud, et üldkasutatavad on riigimaanteed. Eesti Vabariigi maanteeseaduse § 7 lg 1 kohaselt oli eramaantee juriidilise või füüsilise isiku omand, § 7 lg-s 2 oli sätestatud, et eramaanteel liiklejatele kehtestab tingimused eramaantee omanik. Järelikult sellist tee liiki nagu on märgitud 20.02.1997.a. ostu-müügilepingu p-s 4.2 kitsendusena „avalikus kasutuses olev tee“ ei eksisteerinud. Samuti ei läbinud ega läbi ka praegu PDRi maaüksust riigimaantee. Avalikult kasutatava tee mõiste on toodud 1999. aastal kehtima hakanud TeeS §-s 4. TeeS §-s 29 on sätestatud, et avalikult kasutatava tee maakasutuse sihtotstarve on transpordimaa. PDRi maaüksuse sihtotstarve on elamumaa, nii on märgitud 20.02.1997.a ostu-müügi-lepingu punktis 4.1, kinnistu plaanil ja lepingu lisaks oleval Saare Maakatastri õiendil. Et PDRi kinnistut ei läbi avalikult kasutatav tee, kinnitab Kaarma Vallavalitsus 25.09.2006 välja antud tõendiga nr 141. Hageja põhjendab oma nõuet maakatastriseaduse § 10 lg-ga 3 /katastriüksuse moodustamise ajaks rajatud või kaitse alla võetud kitsendust põhjustav objekt loetakse seaduslikuks ja kitsendus seadusjärgseks ning selle asukoht (piirid) kantakse katastriüksuse plaanile/. Kostjad peavad siinkohal vajalikuks rõhutada, et PDRi maaüksuse moodustamise ajaks ei olnud PDRi maaüksusele rajatud teed ega ole seal S maaüksuseni viivat teed tee-ehitise tähenduses tänaseni. Hageja soovib, et kohus tuvastaks PDRi kinnistul seadusjärgse kitsenduse ja nõuab, et kohus tunnustaks tema õigust kasutada PDRi kinnistut läbivat avalikult kasutatavat teed. Eeltoodud põhjendustel, eriti lähtudes asjaolust, et PDRi kinnistul puudub avalikult kasutatav tee, on hageja nõue alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka hageja nõue kohustada kostjaid lõpetama väidetav õigusvastane tegevus ja kõrvaldama teelt tõkked ja takistused.

12(26)

2-06-25432 kaaskostja I PDR nõustub täielikult eelnimetatud seisukohaga. Kostjad jäävad täielikult 19.12.2006.a hagivastuses esitatud seisukohtade juurde. Nimetatud seisukoha kohaselt /I kd lk 98-106/ hagejale kuuluv S kinnistu ei paikne PDRi kinnistu kõrval. Kinnistutel on ainult üks ühine piiripunkt, kinnistud ei asu kõrvuti. S maaüksuse kõrval asuvad L, La L , K, SM, MR ja E maaüksus (vt lisatud katastriüksuste nimedega aerofotode väljatrükid). Ebaõige on väide, et hageja valdab oma kinnisasja juba 1988. aastast. S maaüksus registreeriti maakatastris 1998. aastal, enne katastriüksuse moodustamist ei olnud võimalik maaüksust kinnistusraamatusse kanda, seega ei saa ka rääkida kinnisasja valdamisest enne 1998. aastat. 1997. aastal koostatud S maaüksuse plaanil on juurdepääs maaüksusel paiknevatele hoonetele määratud kindlaks üle S ja E maaüksuse viiva tee, mitte läbi PDRi maaüksuse (vt lisatud S maaüksuse plaan ja E maaüksuse plaan). Juurdepääsuna riigimaanteele on võimalik kasutada E kinnistu piiril asuvat pinnasteed, mida praktikas on ka tehtud. Kostjad leiavad, et PDRi kinnistul asuva loodusliku tee, s.o võõra kinnisasja omavoliline kasutamine, isegi kui hageja on teinud seda järjepidevalt, ei ole andnud hagejale õiguslikku alust PDRi kinnisasja kasutamiseks ega anna alust tugineda TsÜS §-le 2. Poolte vahel on sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe PDRi maaüksust läbiva eratee kasutamise kohta 2006. aastal (hagiavalduse lisa nr 8). Hageja väited, et tema on 2006.a kokkuleppe sõlminud raskete asjaolude tõttu, on paljasõnalised ja tõendamata. Kokkuleppe ülesütlemise ega sellest taganemise avaldust ei ole R P esitanud, nagu ei ole ta esitanud M PDRile ka avaldust kokkuleppe tühistamiseks. Samas ei ole R P kokkulepet täitnud ega M PDRile kuuluval PDRi kinnistul asuva eratee kasutamise eest kinnistu omanikule tasu maksnud. Võlaõigusseaduse § 111 lg 1 kohaselt võib juhul, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või kinnitanud, et ta kohustuse täidab. R P ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud, mis annab M PDRile aluse oma kohustuse täitmisest keelduda. Hageja poolt hagiavalduses märgitud summa, mida ta oleks nõus kostjale tee kasutamise eest maksma – 365 krooni aastas, on kostja kinnisasja kasutamise ja tema privaatsuse rikkumise eest naeruväärselt väike summa. Kui kohus määrab S kinnistule avalikult teelt juurdepääsu üle PDRi kinnistu, tuleb määrata õiglane ja PDRi kinnistu omaniku huve arvestav tasu. R P on hagiavalduses väitnud, et S kinnistul paikneb tema kodu. Koduks saab pidada kohta, kus keegi elab. S kinnistul paikneb pooleliolev ehitis, mis ei ole elamiskõlbulik ja seal ei ela keegi. R P elukoht on K linnas . Hageja väidab, et tema poolt üle PDRi kinnistu kulgev taotletav juurdepääsutee on loodusliku, osaliselt kruusakattega tee. Tegelikult on PDRi kinnistul asuv eratee suures osas kitsas looduslik tee, mida on pinnatud kruusaga üksnes kinnistul asuva elamuni. Tee asub Kiviaia vahetus läheduses. Hageja on asjas taotlenud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist motiivil, et hagi tagamine on vajalik selleks, et hageja saaks jätkata oma kinnisasjal ehitustegevust. Ehitustegevuse jätkamisega kaasneb ehitusmehhanismide kasutamine. Rasked ehitusmehhanismid lõhuvad teed ja võivad kahjustada tee ääres asuvat kiviaeda. Varem on seda juba juhtunud. PDRi kinnistul asuv elumaja paikneb hageja taotletud juurdepääsutee vahetus läheduses ja tee kasutamine sõidukitega on elanikele häiriv. PDRi kinnistu on kostja ja tema perekonna alaline elukoht. Ebaõige on hagiavalduse väide, et PDRi kinnistut läbib avalikuks kasutamiseks määratud tee. PDRi kinnistu 20.02.1997.a ostu-müügileping ja selle juurde kuuluv katastriüksuse plaan on kinnistul paikneva tee osas ebaõiged. Katastriüksuse plaani koostaja on ekslikult plaanile märkinud kitsendusena üldkasutatava tee üldpindalaga 696 m2, mistõttu on Saare Maavalitsus vormistanud ka maa ostu-müügilepingu valesti, märkides lepingusse kitsenduste kohta, et maaüksust läbib avalikus kasutuses olev tee.

13(26)

2-06-25432 Et PDRi kinnistut ei läbi avalikult kasutatav tee, kinnitab Kaarma Vallavalitsus 25.09.2006 välja antud tõendis nr 141. AÕS § 156 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja huve. Kostjad paluvad hagi jätta rahuldamata, kuna S kinnistule juurdepääsu määramine oleks PDRi kinnistule ülemäära koormav ja seda alljärgnevatel põhjustel: - hageja taotletud juurdepääsutee pikkusega 174 m ja laiusega 4 m, s.t pindalaga 696 m2 on oluline osa PDRi kinnistust, moodustades kinnistu pindalast 7,5 %. Samuti eraldaks taotletav juurdepääsutee osa PDRi kinnistust kitsaks omaette ribaks. Juurdepääsu määramine hageja soovitud viisil piiraks suures ulatuses PDRi kinnistu sihtotstarbelist kasutamist ning vähendaks kostja kinnisasja väärtust; - kostja kasutab oma kinnistut alalise elukohana. Hageja taotletav juurdepääsutee on kostja elamu vahetus läheduses. Juurdepääsu määramine hageja taotletud asukohas rikuks olulisel määral kostja privaatsust ja turvalisust; - ehkki hageja ei ole seda hagiavalduses märkinud, soovib ta eeldatavalt juurdepääsuteed kasutada ka autoga ligipääsuks oma kinnistule. Kuna tegemist on tugeva aluspõhjata loodusliku teega, lõhub transpordivahendite kasutamine pinnast ja kahjustab PDRi kinnistu taimestikku. Tee aluspõhja rajamine eeldab oluliste kulutuste tegemist, mis ei ole kostja kinnistu seisukohalt vajalikud. Kostjad leiavad, et hageja vajadus juurdepääsule avalikule teele üle kostja kinnisasja ei kaalu üles kostjate kinnisasja väärtuse säilitamise ja privaatsuse tagamise huvi. Hagejale kuuluv S kinnistu piirneb järgmiste kinnistutega: L kinnistu, katastritunnus XXXXX:XXXXX:0678, MR kinnistu, katastritunnus XXXXX:XXXXX:0388, K kinnistu, katastritunnus XXXXX:XXXXX:0387, SM kinnistu, katastritunnus XXXXX:XXXXX:0395. Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt on neile kinnistutele seatud isiklik kasutusõigus tehnovõrgu või rajatise seadmiseks OÜ Jaotusvõrk kasuks. See nähtub kinnistusregistriosa andmete väljatrükkidest ja maaüksuste plaanidest. Ala, millele on seatud isiklik kasutusõigus OÜ Jaotusvõrk kasuks, on ette nähtud elektriliinide paigaldamiseks ja peab olema läbitav. Kostjad leiavad, et avaliku teega mittepiirnevatele kinnistutele võiks juurdepääsu määrata arvestades olemasolevat OÜ Jaotusvõrk kasuks seatud kasutusõigust. Nii oleks võimalik S kinnistule juurdepääs avalikule teele kindlaks määrata näiteks üle SM ja L kinnistute (vt lisatud väljatrükk katastriüksuste aluskaardist, kinnistusregistriosa väljavõtted ühes plaanidega ja väljavõte Eesti Energia elektriliinide plaanist). Kostja arvates oleks avalikult teelt S kinnistule juurdepääsu määramine üle E, L või MR kinnistu nende kinnistute omanikele vähem koormav kui juurdepääsu määramine üle PDRi kinnistu. Näiteks juurdepääs avalikult teelt praegusele S kinnistule üle MR kinnistu on kasutuses olnud juba eelmisel sajandil. Kuna hagiavalduse väidete kohaselt ei ole MR kinnistu omanikul midagi selle vastu, et S kinnistu omanik kasutab tema kinnistut, oleks S kinnistu omanikul võimalik kasutada oma kinnistule avalikult teelt juurdepääsuks MR kinnistul paiknevat juurdepääsuteed. Alates 2006.a septembrikuust on hageja kasutanud oma kinnistule juurdepääsuks L kinnistut. S kinnistule on avalikult teelt võimalik juurde pääseda üle L tee ja L kinnistu. Eeltoodust nähtub, et avalikult kasutatavalt teelt on S kinnistule juurdepääsuks mitu erinevat võimalust. Kõik need juurdepääsud kulgevad samaväärse loodusliku pinnakattega maal. Tõenäoliselt oleks võimalik leida ka muid, käesolevas vastuses märkimata juurdepääsu võimalusi S kinnistule. Kostjad leiavad, et parim võimalik juurdepääs avalikult teelt S kinnistule on selline, nagu on märgitud 1997. aastal koostatud S maaüksuse plaanil, s.o S maaüksuselt E maaüksuse kaudu.

14(26)

2-06-25432 Kostjad rõhutavad siinkohal veelkord, et hageja esitas nii algses hagis kui ka esitab 26.02.2008.a hagiavalduses ebaõigeid faktiväiteid. Nagu eelpool esile toodud, ei läbi PDRi kinnistut avalikult kasutatav tee. PDRi kinnistul ei ole teed rajatise tähenduses. Hageja taotleb juurdepääsu määramist üle PDRi kinnistu tasuta. Selline nõue ei tulene seadusest. Kostjad ei nõustu S kinnistule juurdepääsu määramisega üle PDRi kinnistu ei tasulise ega tasuta õigusena. PDRi kinnistu, s.o võõra kinnisasja omavoliline kasutamine, isegi kui hageja on seda varem teinud, ei anna hagejale õiguslikku alust PDRi kinnistu oma huvides kasutamiseks. AÕS § 156 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja huve. Hagejad paluvad hagi jätta rahuldamata, kuna S kinnistule juurdepääsu määramine oleks PDRi kinnistule ülemäära koormav. Kostjad leiavad jätkuvalt, et hageja vajadus juurdepääsuks avalikule teele üle kostjate kinnisasja ei kaalu üles kostjate kinnisasja väärtuse säilitamise ja privaatsuse tagamise huvi.

15(26)

2-06-25432 kinnistule ja sealt edasi S kinnistule. Kostjad on näinud, et nimetatud väravalaadset avaust ja teed on hageja R P kasutanud korduvalt juurdepääsuna S kinnistule nii sõidu- kui ka ehitusautodega. MR kinnistu omanik MR V on 11.09.2007.a sõlminud S kinnistu omaniku R Pga notariaalselt tõestatud kokkulepe MR kinnistu koormamiseks teeservituudiga S kinnistu igakordse omaniku kasuks (26.02.2008.a hagiavalduse lisa 11). Jääb arusaamatuks, miks on hagejal vaja juurdepääsu S kinnistult avalikult kasutatavale teele üle teiste kinnistute, kui ta on saavutanud MR Vga kokkuleppe MR kinnistu juurdepääsuks kasutamiseks. S kinnistult avalikult kasutatavale teele on võimalik juurdepääs määrata üle MR kinnistu ja hagejale ei ole vajalik määrata juurdepääsuõigust üle PDRi kinnistu isegi ajutise õigusena. 3) S kinnistult on võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele ka üle L ja L tee kinnistu. 4) S kinnistult on võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele samuti üle MR, K ja SM kinnistu. Menetluskulud tuleb kostjate arvates jätta hageja kanda.

16(26)

2-06-25432 kandma mingisuguseid kulusid. Kohtu ja menetluskulude kandmine tuleb lahendada kostjate M ja I PDRi ning hageja R P vahel. Kohtuistungile ei ole M.K ilmunud ja on sellest kohut teavitanud / III kd lk 72/.

17(26)

2-06-25432 hagiavalduse nõue nr 3), mille sisuks on määrata juurdepääs S kinnistule muu hulgas üle SM kinnistu. Kuna aga kostja pole oma käitumisega mingil viisil andnud põhjust tema vastu käesolevas asjas hagiavalduse esitamiseks, siis ei tunnista kostja nõuet (s.o hagiavalduse nõue nr 6), mille kohaselt tuleks kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda. Kostja peab vajalikuks selgitada, et juurdepääs S kinnistule üle kostjale kuuluva SM kinnistu on põhimõtteliselt tagatud SM kinnistu I maatüki suhtes koostamisel oleva detailplaneeringuga. Olenemata eeltoodust peab kostja siiski vajalikuks rõhutada, et äärmiselt küsitav on sellise juurdepääsu tagamise otstarbekus hageja suhtes, kuivõrd hagejale tähendaks juurdepääs hageja kinnistule üle kostjale kuuluva SM kinnistu ca. 3 km pikkust ringi (s.o võrreldes juurdepääsuga üle avalikult kasutatava tee, mis läbib M PDRile ja I PDRile kuuluvat PDRi kinnistut). Asjaolu, et ka hageja ise ei pea võimalikuks alternatiivset juurdepääsu läbi kostjale kuuluva SM kinnistu, tõendab muu hulgas hagiavalduses esitatud hageja enda väide, mille kohaselt: „Hageja on veendunud, et ainuke reaalne juurdepääs temale kuuluvale S kinnistule on käesoleval ajal üle PDRi kinnistu." (vt hagiavalduse lk 4, esimene lõik) ja väide, mille kohaselt „ ... hageja ei näe reaalset võimalust pääseda S kinnistule üle mõne teise naaberkinnistu, üle E, L, MR, K või SM kinnistu ...." (vt hagiavalduse lk 9, esimene lõik). Seega, kuigi kostja on vajadusel nõus tagama hagejale juurdepääsu hageja kinnistule üle kostjale kuuluva SM kinnistu, siis on sellise juurdepääsu tagamise otstarbekus hageja seisukohalt äärmiselt küsitav. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Juhindudes eeltoodust ning arvestades, et kostja pole oma käitumisega mingil viisil andnud põhjust tema vastu käesolevas asjas hagiavalduse esitamiseks (s.o asjaolu, mida mh kinnitavad ka hageja enda poolt hagiavalduses esitatud väited), palub kostja kõik asjaga seotud menetluskulud (s.h kostja ja hageja menetluskulud) jätta hageja kanda. Kohtuistungile ei ole kostja ilmunud ja on sellest kohtule kirjalikult teatanud /III kd lk 71/.

18(26)

2-06-25432

MAAKOHTU SEISUKOHT

19(26)

2-06-25432 vaidlust selles, et juurdepääsuõigust PDRi kinnistut koormava õigusena kinnistusraamatusse kantud ei ole. Tegemist ei ole ka kinnistusraamatusse kandmata kehtiva seadusejärgse kitsendusega. Seadusejärgse kitsenduse puhul peab kitsendusel olema materiaalõiguslik alus, s.t kitsendus peab olema sätestatud seaduses. MaakatS §10 lg 3 ei anna õiguslikku alust võõra kinnisasja kasutamiseks. Hageja soovib, et kohus tuvastaks PDRi kinnistul seadusjärgse kitsenduse ja nõuab, et kohus tunnustaks tema õigust kasutada PDRi kinnistut läbivat avalikult kasutatavat teed. Eeltoodud põhjendustel, eriti lähtudes asjaolust, et PDRi kinnistul puudub avalikult kasutatav tee, on hageja nõue alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

20(26)

2-06-25432 mööda selle piiri, kus praegu asub kõrghaljastus ja Kaed (vt III kd lk 10-12, foto nr 16-18/. Seda kinnitab ka kolmanda isiku esindaja Peeter Tammai poolt 11.04.2007 paikvaatlusel antud ütlused, et tee koht oli mõeldud kiviaia äärest. Kraavist, mitte põllu poolt, vaid Kaia poolt, kus on puud. (kd I lk 181). Paikvaatlusel kinnitas seda ka M.Ki pereliige -õde /III kd lk 37 pöördel/. Kohus nõustub hagejaga selles, et juurdepääsu rajamine E kinnistule on hagejale ebamõistlikult kulukas. Nii nähtub AS Level poolt 11.04.2007 väljastatud hinnapakkumisest /II kd lk 80/, et kinnistule rajatava võimaliku tee maksumuseks võib olla 126 018 kr, mille juures ei ole arvestatud kõrghaljastuse langetamist 180 meetri ulatuses ning kändude juurimist. Lisaks eeltoodud summale tuleb arvestada ca samas suuruses summat, kuna E kinnistult on S kinnistu elamuteni veel ca 180 meetrit, kus käesoleval ajal on tegemist osaliselt võsastunud metsateega, mis on läbitav jalgsi. Peale võsa eemaldamist oleks seda juurdepääsu võimalik autoga kasutada vaid kuival ajal, kuna pinnas on pehme. Kokku teeks hageja elamust kuni riigimaanteeni üle E kinnistu kulgeva tee pikkuseks ca 360 meetrit /vt III kd lk 12-14 fotod nr 19-23/. Isegi kui hageja saaks Kaarma Vallavalitsuselt tee ehituseks kruusa tasuta, ei pruugi tee ehitus tänasel ajal kohtu arvates oluliselt odavamaks kujuneda, kuna materjali kohaletoomiseks on vajalik kulutusi teha transpordile ja laadimismehhanismidele. 2) Ka L kinnistut /I kd lk 125; II kd lk 184/ ei ole käesoleval ajal võimalik riigimaanteelt S kinnistule juurdepääsuna kasutada, isegi mitte jalgsi, kuna seda takistab S poolt vaadates läbipääsmatu mets-võsastik, mis tuleks koos kõrghaljastusega eemaldada ca 80 -100 meetri ulatuses /vt III kd lk 7-10 fotod nr 9-15/. Edasi tuleks liikuda läbi pehme ja porise L õueala, kus puudub tee ja asuvad abihooned ning ehitusmaterjalid. Juurdepääs kulgeks viimaste vahelt läbi ca 2-3 kauguselt elumajast. L kinnistule juurdepääsuks riigimaanteelt kasutatakse erateed, mis läbib kinnistut, mille omanik ei ole menetlusosalistele teada. Seega eeldaks juurdepääsu rajamine üle L kinnistu hagejale tee ehitust ca 160 meetri ulatuses. L kinnistu omanik kostja P.L ei ole nõus sellega, et hageja hakkab oma kinnistule juurdepääsuks kasutama tema kinnistut ja tema hoovi elumaja kõrvale teed ehitama, eemaldades selleks kahe kinnistu vahelise kõrghaljastuse. 3) Peale kostjate M. ja I.PDRi poolset juurdepääsu sulgemist on kostja M.V enda sõnul võimaldanud hagejale tema kinnistule juurdepääsuks ehitusmaterjali toomiseks MR kinnistut, kuid ainult siis, kui M.V ise seal viibib, sest siis on traataed lahti. 2008 juhtus see M.V sõnul ühel korral, kui hageja hädas oli /III kd lk 77 pöördel/. See juurdepääs kulgeb S kinnistult avaliku tee suunas MR kinnistut /I kd lk 128; II kd lk 185/ poolitades alguses mööda pinnaseteed, mis on kuival aastaajal läbitav autoga /III kd lk 15-19, fotod 25-33/. Siis läbib kinnistul asuva poolelioleva elamu juurest ca 2 meetri kauguselt õueala kuni teelõiguni, kust on M.V poolt kooritud pinnas ja alustatud uue juurdepääsutee rajamist MR kinnistule (enne kostjate I. Ja M.PDRi poolset juurdepääsu sulgemist üle nende kinnistu kasutas seda ka kostja M.V juurdepääsuna oma kinnistule). Nimetatud teelõiku kasutab M.V enda elamuni pääsemiseks avalikult teelt. Juurdepääs, mida hageja oma kinnistule sõitmiseks kasutab, läheb M.V sõnul läbi puurkaevu kaitsetsooni ja lisaks sellele rajab kostja õuealale kiviparketi ja hageja kinnistu poole puudekuuri, kuna plaanitud endine asukoht jääb praeguse uue sissesõidu tee alla /vt ka III kd lk 43-48 ja lk 49-58 fotod/. M.V ei soovi, et hageja kasutaks alalise juurdepääsuna tema õueala. Mis puutub MR kinnistut, siis on hagejal õigus selles, et kolmanda isiku väited on ekslikud selles, et hageja kinnistule on juurdepääs, kuna tal on sõlmitud teeservituudi seadmiseks notariaalne leping MR kinnistu omanikuga /II kd lk 177, 185, 188-195/.

21(26)

2-06-25432 Paikvaatluse käigus nähtus, et PDRi ja MR kinnistul asuva juurdepääsutee puhul on tegemist ühe ja sama juurdepääsuteega ning teeservituut on kokkuleppeliselt seatud MR kinnistule jäävale juurdepääsutee osale. Et hageja saaks avalikult kasutatavalt teelt tulles kasutada MR kinnistule jäävat tee kokkuleppega koormatud osa, on esiteks vaja kasutada PDRi kinnistule jäävat tee osa. 4-5) K /I kd lk 130-131; II kd lk 186/ ja SM kinnistut /I kd lk 133-134; II kd lk 187/ ei ole käesoleval ajal võimalik avalikult kasutatavalt teelt sõidukiga aastaringselt S kinnistule juurdepääsuna kasutada, küll aga jalgsi ja kuivemal aastaajal ka suurema sõidu- (maasturiga) või veoautoga. Paikvaatluse käigus nähtus /III kd lk 20-23, fotod nr 36-41/, et algusmeetritel on K kinnistul paiknev metsavahetee sõiduautoga läbitav, edasi liikude on keset teed suured Kd, millest ülesõitmine eeldab kõrgemat autot. Edasi on metsavahetee konarlik ja aluspinnas kohati pehme ja porine. Kõnelause tee all kulgeb Eesti Energia kaablitrass ja on tegelikult elektrikaabli kaitsevöönd. Teed kasutavad R K sõnul omavoliliselt tundmatud isikud, ka jahimehed. Juurdepääs viib edasi SM kinnistule ja sealt edasi S kinnistuni - kokku on metsavahel kulgeva juurdepääsu pikkuseks ca 3 kilomeetrit. Ka SM kinnistul paiknev võimalik juurdepääs on metsavahe tee, mis on kuivemal aastaajal suurema autoga läbitav /III kd lk 24-29, fotod nr 4354 . Kohati takistavad läbipääsu teele ulatuvad puuoksad ja porised rattarööpmed, tee aluspind on kohati pehme ja märg. Hageja sõnul on ta seda juurdepääsu mõnel korral oma kinnistule pääsemiseks kasutanud ehitusmaterjali veoks. Vaatamata sellele, et kostjad R.K ja R.B ei ole põhimõtteliselt sellele vastu, et hageja kasutab aeg ajalt nende kinnistuid juurdepääsuna oma kinnistule, vajaks kohtu hinnangul eelnimetatud juurdepääs selle aastaringseks kasutamiseks olulisi kulutusi, kuna teed tuleks teeehituslike materjalidega täita ja maha võtta puid ja põõsaid. Samas takistab kõnealuse juurdepääsu kasutamist teena suuresti ka asjaolu, et K kinnistul oleva juurdepääsu puhul on tegemist elektrikaabli kaitsevööndiga. SM kinnistul asuva Kaarma vallavalitsuse 21.02.2006 korraldusega 97 algatatud ja vallavolikogu 24.09.2008.a. otsusega nr 79 kehtestatud detailplaneeringuga tulevane juurdepääsutee S kinnistule /III kd lk 25, foto 45-46 ja II kd lk 268-272/ on käeoleval ajal metsaga kaetud ja läbitav suures osas vaid jalgsi. Kohtuistungil kinnitas Kaarma valla esindaja, et valla üldplaneeringu eelnõus on eelnimetatud detailplaneeringu realiseerumisaeg 7 aastat. Kui see selle aja jooksul ei realiseeru, tunnistatakse detailplaneering kehtetuks /III kd lk 77/. Kohus nõustub siinkohal hagejaga selles, et detailplaneering ei anna õigust võõrast kinnisasja kasutada ja sellele teed ehitada. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu 22.03.2006 otsuse 32-1-5-06 punktis 22 väljendatud seisukoht, mille kohaselt detailplaneering on kava, mis määrab edasise tegevuse alused. Ainuüksi detailplaneering ei anna õigust ehitamiseks. Detailplaneering on avalik-õiguslik kokkulepe ja see ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus.

22(26)

2-06-25432 muutu. Juurdepääs peab sellest tulenevalt olema aastaringselt autoga (ka raskemate operatiivsõidukitega) läbitav.

23(26)

2-06-25432 hoidma ja hooldama. Tasu määramisel on kohtu arvates oluline, et kostjad M. ja I.PDR pidid tee kasutamisest tuleneva koormisega arvestama juba maa erastamisel, samuti varasema kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Kuna hageja ega kostjad ei ole taotlenud täiendavate juurdepääsutingimuste (kasutatavad sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, annab antud kohtulahend õiguse kasutada kostja kinnisasja juurdepääsuks hagejale kui kinnisasja omanikule, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks hageja nõusolekul. Seega peavad kostjad kõrvaldama oma maatükil kõik takistused hagejale läbipääsu võimaldamiseks (nt kõrvaldama teele sellele püstitatud aia või värava või andma hagejale võtmed väravate avamiseks) mis tahes hageja soovitud viisil mis tahes ajal. Asjaoludest tulenevalt peab juurdepääsu õigus antud juhul hõlmama autoga ligipääsu võimalust. Siinkohal peab kohus õigustatuks märkida, et pooled võivad asjaolude muutmise (nt kinnisasjade piiride muutmine, kulutuste tegemine tee korrashoiuks jne) korral esitada hagi juurdepääsutingimuste muutmiseks või juurdepääsu lõpetamiseks või piiramiseks, nagu Riigikohus on leidnud ka 30. märtsi 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi rahuldamata kostjate M K, PR L, MR V, R K ja R B vastu.

2-06-25432 Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja menetluskulud jäävad 80 % ulatuses kostjate M.PDR ja I.PDR kanda. Kostjate M.PDRi ja I.PDRi menetluskulud jäävad nende endi kanda. Paikkonna vaatluse kulud jäävad kostjate M. ja I.PDRi kanda. Kostjate M K, PR L, MR V, R K ja R B menetluskulud jäävad hageja kanda.

Reena Undrest kohtunik

Märkus: Kohtuotsus jõustus 26.veebruaril 2010 Tallinna Ringkonnakohtu 08.jaanuari 2010 kohtuotsusega, millega otsustati:

25(26)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.