Muud › Muud hagiasjad

ruutmeetri kohta. Kostja muutis alates 01.06.2005 ühepoolselt põhiüüri 15 kroonilt 60 kroonile ruutmeetri kohta. Üüri piirmäärade kaotamine ei saa olla aluseks põhiüüri automaatseks muutmiseks. Uue üüri suhtes kokkulepet ei ole saavutatud ning eluruumi põhiüüri tasutakse 15 krooni ruutmeetrilt. O S pöördus augustis 2005.a. Tallinna Üürikomisjoni nõudega kostja vastu uue üürimäära tühiseks tunnistamiseks, kuid üürikomisjon oma 19.01.2006.a. otsuses ei võtnud seisukohta, kuna kostja vaidlustas selle, et O S ei ole üürnik, vaid üürnikuks on V S. XXXmajaomanike voliniku SJ’i kui üürileandja ja VS(S) kui üürniku vahel on 31.05.1994.a. sõlmitud kolmeks aastaks eluruumi üürileping XXX eluruumi 115 m2 kasutamiseks vastavalt ORAS § 12.1. lg 1 alusel. ning antud leping pikenes 31.05.1997.a. viieks aastaks kuni 01.06.2002.a. vastavalt ORAS § 121 lg 3. Kostja soovis oma 15.03.2002.a. kirjas lõpetada üürilepingu ennetähtaegselt 09.05.2002.a. Hageja V S teatas kostjale tähitud kirjaga, et soovib kasutada seadusega ette nähtud õigust üürilepingut pikendamiseks veel viieks aastaks perekonnaliikme tütre OS nimele, s.o. kuni 01.06.2007.a. Kuna kostja ei vaidlustanud kohtus kolme kuu jooksul tehtud pakkumist, leiab hageja, et üürileping pikenes kehtinud tingimustega veel viieks aastaks kuni 01.06.2007.a. Hageja leiab, et kostja nõustus nii tähtajaga kui ka väljakujunenud lepingu tingimustega, kuna esitas edasi üüriarveid samadel tingimustel, samuti võttis vastu OS ülekantud üüriraha. ORAS § 12.1 lg. 6 kohaselt üürileandja võib vaidlustada üürilepingu pikenemise ainult siis, kui üürileandja või kohalik omavalitsus on andnud üürnikule asemele teise eluruumi. V S ei ole antud nende poolt kuni käesoleva ajani teist eluruumi, vaid ta ostis korteri AS-lt TS. O S astus üürnikuks antud üürilepingus isa VS asemel ES § 40 lg 1 ja lg 1’ alusel, kuna V S asus elama teise elukohta ja luges ennast eluruumi XXX üürnikuks. Üürilepingu punkti 10.3 kohaselt: üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral on ühel temaga koos elanud vähemalt 16 aasta vanusel perekonnaliikmel nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks lahkunud üürniku asemele varem sõlmitud lepingu tingimustes. Üürniku ja koos temaga elavate perekonnaliikmete omavahelise kokkuleppe alusel otsustati, et O S jääb üürnikuks VS asemel 31.05.1994.a. sõlmitud lepingut tingimustes. Kostja tunnistas seda kolme aasta jooksul, kuid Tallinna Üürikomisjoni istungil väitis, et O S ei ole üürnik. Lepingulised üürisuhted kestavad OS ja kostja vahel rohkem kui kolm aastat, mida kostja tunnistas ka eluruumi XXX müügi pakkumist tehes O S, samuti tasus O S kõik üüriarved. Kostja saatis hagejatele 01.02.2006.a. üüriarve nr 1. 2006.a. jaanuarikuu eest, milles oli põhiüür endiselt 15 krooni ruutmeetri kohta, seega kostja tunnistas põhiüürimäära 60 krooni ruutmeetri kohta kehtetuks. Kostja tegi 03.02.2006.a. hagejatele uue pakkumise üürilepingu tingimuste muutmiseks ning soovis kehtestada alates 01.03.2006 põhiüürimääraks 90 krooni ruutmeetri kohta, kuigi poolte vahel on välja kujunenud põhiüürimäär 15 krooni ruutmeetrilt, mida kostja kinnitas veelkord 01.02.2006.a. saadetud üüriarvega. Hagejad ei tunnista põhiüürimäära 90 krooni ruutmeetri kohta selle põhjendamatuse ja poolte vahel kuni 01.06.2007.a. kehtiva üürilepingu tingimustele mittevastavuse tõttu. Seega üürniku ja üürileandja vahel on tähtajaline üürisuhe, mis ei näe ette üüri tõstmise võimalust ega aluseid. Kostja esitas alates 01.06.2002.a. üüriarveid ilma üürniku nimeta, seega sai O S aru, et teda on tunnistatud kui üürnikku. Samuti tasus O S üüriarveid, osales läbirääkimistes ja tegi ka teisi toiminguid, mis olid seotud eluruumi XXX üürilepinguga. Peale Tallinna Üürikomisjoni istungit 10.01.2006 esitas üürileandja üüriarve VS nimele. Hagejad paluvad tunnistada tühiseks põhiüürimäär 90 krooni ruutmeetri kohta, alates 01.03.2006.a. ja tunnistada O S eluruumi, XXX, Tallinn, üürnikuks lahkunud üürniku asemel 31.05.1994 sõlmitud kestvusüürilepingu tingimustega alates 01.06.2002.a. ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hagejal V Sepal puudub õigus pöörduda kohtu poole üürikomisjoni menetluses lahendatud üürivaidluse läbivaatamiseks kohtu poolt ning hagiavalduses esitatud hageja VS nõuded tuleb jätta läbi vaatamata vastavalt ÜVLS § 21 lg-le 1 ja ÜVLS § 21 lg-le 3. Samuti leiab kostja, et kuna hageja O S ei ole üürikomisjoni menetluses esitanud nõuet üürnikuks tunnistamiseks ja üürnikuks tunnistamise nõude puhul on tegemist uue nõudega, ei saa hageja esitada üürnikuks tunnistamise nõuet üürikomisjoni poolt lahendatud üürivaidluses kohtu poole pöördumisel ning hageja nõue üürnikuks tunnistamiseks tuleb jätta läbivaatamata vastavalt ÜVLS § 21 lg-le 3. Kostja leiab, et OS nõue üürnikuks tunnistamiseks on alusetu. O S ei ole hagiavalduses põhjendanud, millisel õiguslikul alusel ta nõuab enda üürnikuks tunnistamist. Hageja OS ja kostja vahel puudub üürisuhe. XXXhooned tagastati omandireformi käigus õigustatud subjektidele võrdsetes mõttelistes osades Tallinna Linnavalitsuse 15.10.1993 korraldusega nr. 1090-k ja 09.03.1995.a. korraldusega nr. 708-k tagastati õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud maa. Õigustatud subjektid kanti omanikena kinnistusraamatusse 09.10.1995.a.. RK ostis 24.04.2001 sõlmitud ostu-müügi ja asjaõiguslepinguga kinnistust 4/24 mõttelist osa.

31.05.1994 üürileping kehtis vastavalt üürilepingu punktile 2.1. kuni 01.07.1997.a. Vastavalt ORAS § 121 lg. 3 pikenes üürileping 01.07.1997 tähtaja möödumise tõttu viieks aastaks, s.o kuni 01.07.2002. Vastavalt VÕS rakendamise seaduse § 12 lg-le 1 kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 TsÜS ja VÕS-s sätestatut. Vastavalt VÕS § 310 lg. 1 juhul, kui üürilepingu tähtaja möödumisel üürnik jätkab asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Kostja ega ka V S ei ole vastavat tahet avaldanud, seega kehtib kostja ja VSvahel tähtajatu üürileping. Kuna kostja ja hageja VS vahelise üürisuhte puhul on tegemist tähtajatu üürilepinguga, ei kohaldu antud juhul üüri tõstmisele VÕS §-s 300 sätestatud nõuded. V S ei kohaldu alates 25.06.1998 üüripiirmäärade regulatsioon, kuna VS puhul ei ole alates 25.06.1998 tegemist nn sundüürnikuga. Vastavalt kostja ja VS vahelise üürilepingu punktile 4.1 määratakse korteriüüri suurus üürileandja poolt vastavalt tegelikele kuludele. VÕS §-ga 299 on tähtajatu üürilepingu korral üürileandjale antud võimalus tõsta üüri ühepoolselt. 28.04.2005 esitatud arvega teatas kostjale, et alates 01.06.2005 on põhiüür 60 kr/m2. Sama teade edastati ka järgmiste arvetega. Seega on üürileandja teatanud üürnikule üüri tõstmisest rohkem kui 30 päeva enne üüri tõstmist. Teates on märgitud üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus, samuti kuupäev, millest alates üür suureneb. Vastavalt VÕS § 13 võib lepingut ühepoolselt muuta, kui lepingus või seaduses on ettenähtud vastav alus lepingu muutmiseks. Antud juhul on vastav alus lepingu tingimuste ühepoolseks muutmiseks olemas, seega lepingu muutmiseks ei ole vajalik kokkuleppe saavutamine lepingupoolte vahel. Kostja saatis vastavalt VÕS § 299 lg. 2 V S 31.01.2006 teate üüri tõstmise kohta. Kostja ei nõustu, et uue üüri määramine üürileandja poolt ei ole millegagi põhjendatud. Riigikohus on 19.09.2005 lahendis nr 3-2-1-76-05 seisukohal, et üüri tõstmine on majanduslikult põhjendatud juhul, kui see põhineb üürileandja suurenenud kohustustel või eluruumi väärtuse tõstmiseks tehtud vajalikel kulutustel ja 19.09.2005 lahendis nr 3-2-1-76-05 leiab, et üüri tõstmine majanduslikult põhjendatud ka juhul, kui eluruumi üüri keskmine turuhind on tõusnud. Kostja on viimastel aastatel teostatud töödega oluliselt parandanud kinnistu ja sellel asuva elamu varasemat seisukorda ja taganud sellega elamu säilimise ja sellega on paranenud ka elamus elavate isikute elamistingimused. Oluliselt on tõusnud eluruumi üüri keskmine turuhind. Samasuguse asukohaga ja samasuguses seisus elamutes asuvate eluruumide üür on üürnik VS poolt maksmisele kuuluvast üürist oluliselt kõrgem. OÜ Kinnisvaraekspert eksperdiarvamuse järgi on Tallinna kesklinnas Tõnismäe, Tatari ja Sibulaküla asumis asuvate korterite valdav üüritase 100-140 kr/m2 (V S tasub üüri 15 krooni ruutmeetri eest). Üürileandja on tõstnud üüri summas, mis jääb oluliselt alla tegeliku turuhinna ning seega on üürileandja poolt tõstetud üürihind põhjendatud. VÕS § 301 lg. 2 kohaselt ei ole üüri suurus ülemäärane, kui see ei ole kõrgem samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumi tavalisest üürist. Kostja palub jätta rahuldamata OS(S) ja VS(S) hagi üüri tõstmise tühiseks tunnistamiseks ja üürnikuks tunnistamiseks; mõista hagejatelt kostja kasuks välja kostja poolt kantud kohtukulud vastavalt esitatavale kohtukulude nimekirjale. Kohtu põhjendused Hagejad jäid kohtuistungil esitatud nõuete juurde, kostja vaidles hagile vastu kirjalikus vastuses esitatud motiividel. Hagejad O S ja V S 31.01.2006 hagiavalduse esitamisel ei ole märkinud, et nende hagi esitamine on tingitud Tallinna Üürikomisjoni 19.01.2006 otsusest, millega jäeti OS avaldus rahuldamata. Seega kohus leiab, et hagejad on esitanud kohtusse oma nõuetes uue hagi kostja vastu, mistõttu tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus hagejate nõuete läbivaatamata jätmiseks vastavalt ÜVLS § 21 lg-tele 1 ja 3., kuna hagejatel puudub õigus pöörduda kohtu poole.

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, uurinud asjas kohtule esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et RK on XXXkinnistu mõttelise osa omanik ja korteri nr. 21 suhtes üürileandja. Poolte vahel on vaidlus üürisuhte olemasolu üle. Seega peab kohus võtma seisukoha, kas üürisuhe on RKi ja VS või RKi ja OS vahel ning kas üürileping on tähtajaline või tähtajatu. 31.05.1994.a. sõlmisid tagastatava elamu Tallinnas, XXX majaomanike esindaja ja varem korterit nr. 21 üürnikuna kasutanud V S tähtajalise eluruumi (korter nr. 21) üürilepingu. Lepingu p. 2.1 kohaselt oli lepingu tähtajaks 01.07.1997 („kehtib kuni 1.juuli 1997“ (tlk. .8). ORAS § 121 sätestas, et elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi elamu tagastamisel kokku teisiti. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsÜS § 106 lg. 6 sätestas, et kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäeval, saabub tähtpäev sellel kuupäeval (sama sätestab alates 01.07.2002.a. kehtima hakanud TsÜS § 136 lg. 7). ORAS § 121 lg. 3 sätestas, et antud paragrahvi 1. lõikes nimetatud üürilepingu tähtaja möödumisel pikeneb üürileping viieks aastas. Varem kehtinud TsÜS § 106 lg. 1 ja alates 01.07.2002.a. kehtima hakanud TsÜS § 136 lg. 2 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Seega kohus leiab, et V Sepaga sõlmitud üürileping pikenes 01.juulini 2002.a. ehk sellel kuupäeval saabus üürilepingu tähtaeg. Tagastatud elamu üürnik V S ostis 25.06.1998.a. sõlmitud ostu-müügilepinguga endale teise korteri, mille eest ta tasus erastamisväärpaberitega ja asus ostetud korterisse elama, lahkudes vaidlusalusest korterist alatiseks elama teise elukohta. Korterisse XXX jäi edasi elama tema tütar hageja O S. Kohus nõustub kostja seisukohaga ja leiab samuti, et tagastatud elamus alaliselt lahkumisega kaotas senine üürnik V S nn. sundüürniku staatuse ja seetõttu senise üürilepingu tähtaja saabumisel ei rakendu talle ES §-is 32 sätestatud kaitsemeetmed, sealhulgas lõikes 2 märgitud lepingu pikenemine viieks aastaks. Seega kohus leiab, et kuna V S jätkas pärast üürilepingu tähtaja möödumist 01.07.2002.a. vaidlusaluse korteri kasutamist, s.o. ei vabastanud seda, siis vastavalt VÕS § 310 lg.1 loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks. Üürilepingu tähtaja pikenemine, üürileandja vahetumine ja üürilepingu muutumine tähtajatuks ei muuda üürilepingu tingimusi. 31.05.1994.a. sõlmitud üürilepingu p.10.3 kohaselt oli kokku lepitud, et üürniku alatise lahkumise korral on ühel temaga koos elanud perekonnaliikmel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks lahkunud üürniku asemel varem sõlmitud lepingu järgi. ES § 40 lg.1 kohaselt sai üürilepingut üürniku alatise lahkumise korral muuta, kui üürileandja tunnistas esialgse üürniku asemel üürnikuks ühe temaga koos elanud perekonnaliikmetest varem sõlmitud üürilepingu järgi. Sama põhimõte on sätestatud ka 31.05.1994 üürilepingu punktis 10. 3. V S oma 25.03.2002 kirjaga teatas kostjale, et vastavalt ES §-dele 32 ja 36 ning ORAS § 121 lg. 3 on tal eesõigus üürilepingu pikendamiseks ja palus pikendada üürilepingut oma endise perekonnaliikme OS nimele (tlk. 140). Kostja oma kirjalikus vastuses kohtule (tlk. 66-75) on seisukohal, et 25.03.2002 kehtinud ES redaktsiooni § 39 kohaselt toimub üürilepingu muutmine ainult üürniku, temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja üürileandja kirjalikul nõusolekul. Kostja ei ole teinud ühtegi tahteavaldust ega andnud nõusolekut üürilepingu muutmiseks. Kostja ei ole andnud nõusolekut OS üürnikuks lugemiseks. Kostja on seisukohal, et XXX eluruumi kasutamiseks kehtib muutmata kujul endiselt 31.05.1994.a. sõlmitud üürileping,

mille poolteks on peale omandiõiguse üleminekut nimetatud eluruumile RK ja V S. Kuni 30.06.2002 kehtinud ES § 40 sätestas, et üürniku surma, alalise lahkumise või väljatõstmise korral on ühel temaga koos elanud perekonnaliikmel nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi.. Sama paragrahvi lõike 11 järgi üürileandja keeldumist tunnistada perekonnaliige üürnikuks üürilepingu järgi lahendatakse kohtus. ES § 40 lg. 1 ei näinud ette perekonnaliikme võimalust astuda automaatselt esialgse üürniku asemele. Kuni 30.06.2002 kehtinud ES § 31 lg. 1 kohaselt üürileping sõlmitakse kirjalikult. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 92 lg. 2 ja 3 kohaselt kirjalikus vormis tehtud tehingutele kirjutavad alla tehingu teinud isikud ja tehingu kirjaliku vormiga võrdsustatakse poolte allkirjadega kirjavahetus. Kirjalik üürileping XXX eluruumi kasutamiseks on 31.05.1994 sõlmitud majaomanike voliniku SJi ja VS vahel, tulenevalt lepingu punktist 3.1. on üürileandjaks saanud RK. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et 31.05.1994.a. sõlmitud üürilepingut oleks muudetud ja üürnikuks oleks tunnistatud O S. Asjaolu, et V S erastas endale 25.06.1998.a. eluruumi Tedre 33A-19 (tlk. 26), ja on end vaidlusalusest eluruumist välja registreerinud ( väljavõte rahvastiku registrist, tlk. 20) ei tõenda iseenesest, et O S on tunnistatud tema asemel üürnikuks. Samuti ei tõenda seda VS25.03.2002 kiri kostjale (tlk. 15). Eelnimetatud kiri tõendab, et üürnik V S on esitanud kostjale taotluse pikendada üürilepingut viieks aastaks ja palunud seda teha OS nimele. Üürilepingu p. 10.3 ja 25.03.2002 kehtinud ES § 40 lg. 1 järgi oli enda üürnikuks tunnistamist õigus nõuda ühel üürnikuga koos elanud vähemalt 16- aastasel perekonnaliikmel, mitte üürnikul V Sepal. Asjaolu, et üüriarveid ei ole esitatud VS nimele, või ei ole üldse märgitud üüriarvetele üürniku nime, ei tõenda iseenesest, et kostja oleks tunnistanud üürnikuna O Sa. OS ja RKi üürisuhet ei tõenda ka Tallinna Kesklinna Valitsuse 26.05.2003 kiri (tlk. 33), mis kinnitab isiku arvelolemist eluruumi üürimist taotleva isikuna, kuid selline kiri ei saa tulenevalt kehtivast õigusest tõendada kahe isiku vahelist lepingulist suhet. Samuti ei tõenda Tallinna Halduskohtu 11.02.2002 määrus haldusasjas nr. 3-119/02 (tlk. 16-19) asjaolu, et O S on tunnistatud üürnikuks VSasemel, vaid on muuhulgas tuvastanud, et V S on end XXX eluruumist välja registreerinud alaliselt elama asumiseks teise elukohta. Hageja V S on kohtule esitanud 15. mail 2002 tema poolt Ostjana allakirjutatud lepingu projekti XXX ostmiseks (tlk. 37). Nimetatud lepingu projekt võib tõendada, et oli kokkulepe et RK müüb eluruumi V S. Nimetatud dokumendis on märgitud VS elukohana XXX, mis kaudselt kinnitab kostja väidet, et eluruumi XXX üürnikuks ja üürisuhte pooleks on jätkuvalt V S. Kohus nõustub kostja esitatud vastuväidetega ning kohtule esitatud tõenditega, et ei ole leidnud tõendamist, et O S on tunnistatud 31.05.1994 üürilepingu pooleks ja üürnikuks VSasemel. Seega on jätkuvalt 31.05.1994.a. üürilepingu poolteks V S ja tulenevalt lepingu punktist 3.1. RK. Eeltoodust lähtudes kohus leiab, et tuleb jätta rahuldamata OS ja VS hagi OS tunnistamiseks Tallinnas, XXX korteri üürnikuks VS asemel 31.05.1994 sõlmitud üürilepingu tingimustel alates 01.06.2002.a. Poolte vahel ei ole enam vaidlust kostja poolt alates 01.06.2005 üüri tõstmise kohta 60 kroonini ruutmeetrilt. Kostja on möönnud, et sellekohane teade ei vastanud VÕS § 299 lg. 2 sätetele (tlk. 166). Ka kohus leiab, et see üüri tõstmine oli tühine. Vaidlus on üüri tõstmise kohta alates 01.03.2006.a. 90 kroonini ruutmeetri kohta. Kohus leiab, et nimetatud üüri tõstmine on tühine ja selles osas tuleb VS hagi rahuldada. Kuivõrd, nagu kohus eelnevalt leidis, et alates 01.07.2002 tegemist tähtajatu lepinguga, siis oli kostjal iseenesest õigus nõuda üüri suurendamist VÕS § 299 lg.2 kohaselt. Samuti kohus leiab, et kostja on tõendanud, et üürimäär 90 krooni ruutmeetrilt ei ole ülemäärane, kuivõrd kostja tõendas, et ta on teinud elamule parendusi ja kulutusi ning kuivõrd see ei ületa samasuguse asukohaga ja samas seisus elamutes asuvate eluruuminde pealt võetavat keskmist üürimäära.

Samas loeb kohus üüri tõstmise tühiseks seetõttu, et kostja ei pidanud kinni VÕS § 299 lg. 2 sätetest, mille kohaselt üüri tõstmisest tuleb teatada vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist. Asjas on tõendatud, et kostja (esindaja) kirjaliku ja põhjendustega teate üüri tõstmisest alates 01.03.2006 sai V S kätte 03.02.2006 (toimiku lk.141), seega teatati 5 päeva vähem ette kui 30 päeva. VÕS § 299 lg.3 sätestab, et üüri tõstmine on tühine, kui üürileandja ei teata sellest käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud viisil ja vormis. Viis päeva vähema teatamise tõttu üüri tõstmise tühiseks tunnistamine võib näida formaalne, kuid kohus ei saa mööda vaadata VÕS § 299 lg. 2 ja 3 imperatiivsetest nõuetest. Kostja väide, et varasematel arvetel oli märgitud üüri tõstmisest 01.03.2006 ei ole arvestatavad, sest arvetes ei sisaldu üüri tõstmise põhjendusi. TsMS § 138 lg.1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg. 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 lg. 4 kohaselt asja läbivaatamiskulud on menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p.1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg. 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Osaliselt tühistatud otsus nr.2-06-1957 31.07.2007. Tallinna Ringkonnakohtu poolt. Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.