Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 23.04.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-06-25439/13
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 23.04.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3284

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2007 Tartu

Tsiviilasja number

2-06-25439

Tsiviilasi

L.N. (isikukood xxxxxxx, elukoht Tartu ) hagi Eesti Maaülikooli (registrikood xxxxxxx, asukoht Tartu) vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. detsembri 2006 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg

Eesti Maaülikooli vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Apellant-kostja Eesti Maaülikool, esindaja Anneli Jõgiste

esindajad

Vastuapellant-hageja L.N.

RESOLUTSIOON

Eesti Maaülikooli apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, L.N. vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

apellatsioonkaebus,

L.N.

Tühistada Tartu Maakohtu 21. detsembri 2006 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta L.N. hagi Eesti Maaülikooli vastu täielikult rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Poolte menetluskulud jätta nende kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil,

siis võidakse menetluses.

kassatsioonkaebus

lahendada

kirjalikus

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Sarnased lahendid

Tööõigus

saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni maksmata jätmine töötamise (töölt sunnitult puudumise) perioodi eest, mille on tuvastanud kohus 18.01.2006 jõustunud kohtuotsusega. Kostja poolt väljamaksetega viivitamise eest nõuab hageja viivist (hüvitust). Hageja on tsiviilasjas nr 2-750/2005 esitanud samas töövaidluses järgmised nõuded: tuvastada 01.02.2005 sõlmitud töölepingu ühepoolse lõpetamise õigusvastasus, lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel alates 10.04.2005 ja välja mõista kostjalt hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu hageja kuue kuu keskmise palga ulatuses, s.o 138 000 krooni. Samas oleks tulnud esitada nõue ka saamata jäänud lõpparve (töötasu, puhkusehüvitus jms) väljamaksmiseks, sest töötaja nõuded hüvitiste saamiseks aeguvad nelja kuu jooksul, s.o käesolevas vaidluses hiljemalt 10.08.2005, s.o neli kuud ajast, mil töötaja leidis, et tema õigusi on rikutud. Hageja seda nõuet ei esitanud. Kohus oli seisukohal, et saamata jäänud puhkuse hüvituse ja lõpparve kinnipidamise hüvituse nõuete osas tuleb kohaldada ITVS § 6 lg 1 alusel aegumist. Hageja oleks pidanud esitama vastavad nõuded koos töölepingu lõpetamise vaidlustamise hagiga. Hageja nõue palga väljamaksmiseks perioodi 01.-17.02.2005 eest kuulub rahuldamisele. ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Kostja on jätnud hagejale arvutamata ja välja maksmata palga aja eest, millal hageja Tartu Maakohtu 28.12.2005 kohtuotsuse kohaselt ei saanud töötada, sest teda ei lubatud tööle, kuid tööleping temaga ei olnud lõpetatud seaduse nõuetele vastavalt. Hageja on palga väljamaksmise nõude esitanud sõnaselgelt hagiavalduse selles osas, milles ta kirjeldab asjaolusid. Samuti on hageja nõudnud kostjalt väljamaksmata töötasu 08.02.2006 kirjas (väljamaksmata lepingujärgne töötasu 01.-17.02.2005) ning avalduses töövaidluskomisjonile. Jõustunud kohtuotsusega on kohus tuvastanud, et hageja töötasu oleks alates 01.02.2005 olnud 0,5 koormusega professori miinimumkuupalk, s.o 7500 krooni. Hagejal on saamata töötasu 13 tööpäeva eest (7500:20x13) 4875 krooni. Kostja oleks pidanud nimetatud summa välja maksma hiljemalt kohtuotsuse jõustumisel, s.o 18.01.2006. Palgaseaduse § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kohus oli seisukohal, et ta ei välju hagi piiridest, rahuldades viivise nõude teisel alusel, kui hagis on esitatud, s.o kohaldades lõpparve väljamaksmisega viivitamise puhuks ettenähtud sanktsiooni asemel palga maksmisega viivitamise eest ettenähtud sanktsiooni. Kostja on hagejale palga – 4785 krooni – väljamaksmisega viivitanud 19.01.21.12.2006, s.o 337 päeva. Viivis on (4785x0,5%x337) 8214.40 krooni. Viivis on suurem kui väljamaksmata töötasu, kuid kohus ei näe ühtegi mõistlikku põhjendust, miks on kostja jätnud hagejale maksmata – hoolimata hageja kirjalikult esitatud avaldusest – temale jõustunud kohtuotsuse alusel välja maksmisele kuuluva töötasu.

Kohus tuvastas 28.12.2005 otsuses 01.02.2005 sõlmitud töölepingu lõpetamise õigusvastasuse ning luges töölepingu lõppenuks hageja algatusel 17.02.2005, s.o päevast, mil hageja sai aru, et tema töösuhe kostjaga on lõppenud. Lõpparve või töötasu nõuet ei maininud hageja kordagi ka kohtuistungil. Esimene hageja nõue lõpparve ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise saamiseks on väljendatud 01.04.2006 avalduses töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjon kohaldas 17.08.2006 otsusega hageja nõudele aegumist. 14.09.2006 hagiavalduses on esitatud selge, üheseltmõistetav nõue välja mõista kostjalt hageja kasuks lõpparve 19 706.47 krooni ja viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 23 000 krooni. Kohtu seisukoht, et hageja, mitte olles õigusteadmistega isik, ei ole sõnastanud oma nõuet juriidiliselt korrektselt, kuid hageja nõuete aluseks on töötasu ja saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni maksmata jätmine, on meelevaldne ning mitte millegagi põhjendatud. Hageja on kõrgharidusega isik, töötanud alates 01.09.1998 kuni 31.01.2005 ametikohtadel, mille töökohustuste hulka on kuulunud tööandja esindaja volitused. Teda on esindanud kohtus vandeadvokaat. Seega saab eeldada hagejal piisavate teadmiste olemasolu enda kui töötaja õigustest töösuhtes. Nõude formuleerimisest sõltub aegumistähtaja kohaldamine. ITVS §-st 6 lg 1 tulenevat 4-kuulist aegumistähtaega rakendatakse töösuhtest tulenevate rikutud õiguste kaitse korral, kaasa arvatud saamata jäänud lõpparve nõude esitamise korral. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab palga maksmise nõude esitamise tähtaja, milleks on 3 aastat. Hageja on hagis selgelt väljendanud nõuet lõpparve ning selle väljamaksmisega viivitatud aja eest viivise väljamaksmiseks. Hageja oma ütlustes kohtuistungil sai rääkida töötasu nõudest vaid kui lõpparve koosseisu kuuluvast hüvitusest. Hageja ei loobunud ütlustes ka lõpparve väljamaksmisega viivitamisega kaasnevast viivisnõudest. Töötasu lõpparve koosseisust eraldamine on toimunud kohtu initsiatiivil, kostja võimaluseta esitada sellele vastuväited. Ka väide, et palga väljamaksmise nõue on sõnaselgelt esitatud hagiavalduse asjaolusid kirjeldavas osas, on meelevaldne ja ekslik. Hageja on väljendanud saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni, millele on sulgudes lisatud mõiste lõpparve, nõuet. Taotluses on selgelt väljendatud nõuet lõpparve väljamaksmiseks. Nõue lõpparve osas sisaldab mitmeid komponente, nagu saamata jäänud töötasu ja kasutamata jäänud puhkuse kompensatsioon, mis on hagejale olnud nõude sisustamise seisukohalt mõlemad olulised. Seega on kohus rajanud otsuse asjaolule, mida hageja ei ole kohtule esitanud. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, 2, 3 ja 4 ning rajanud otsuse kaalutlustele ja tõenditele, mida kohus ei ole kohtuistungil uurinud ja mille osas pooled oma arvamust kohaselt pole avaldanud. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud asjaoludest, mida kohtuistungil pole arutatud, mille osas pole kohtuvaidlust toimunud. Kohus on eksinud ka põhimõtte vastu, mille alusel ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele tähelepanu ja andnud pooltele võimaluse avaldada oma seisukoht. Kohus on selles osas väljunud hagi piiridest, rikkudes TsMS § 439 nõuet. Kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-750/2005 on hageja tööleping loetud lõppenuks 17.02.2005. Nimetatud kohtuotsuses on kohus asunud seisukohale, et tulenevalt hageja seletustest pidas ta oma töösuhet lõppenuks 17.02.2005. Tulenevalt ITVS §-st 7 lg 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisest päevast pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai teada oma õiguse rikkumisest. Seega tuleb hageja nõuetele kohaldada aegumist.

Juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hageja nõue puhkusehüvituse saamiseks ja lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest hüvituse saamiseks on aegunud, siis palub apellant ringkonnakohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks palk perioodi 1. kuni 17. veebruar 2005 eest summas 14 950 krooni ja viivis palga väljamaksmisega viivitamise eest alates 18. veebruarist 2005 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni. Kaebuse põhjenduste kohaselt sai hageja 17.02.2005 kostjalt kirja, millest selgus, et kostja ei tunnista 01.02.2005 sõlmitud töölepingut nr 3967 – uus redaktsioon. Hageja arvas, et kostja toimib seadusevastaselt ning esitas 25.02.2005 töövaidluskomisjonile avalduse, milles nõudis töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja saamatajäänud lepingujärgset töötasu. Töövaidluskomisjon jättis 05.04.2005 otsusega hageja nõude rahuldamata. Kuna töövaidluskomisjon võttis seisukoha, et alates 01.02.2005 poolte vahel töösuhe puudus ja hageja oli kõik saadaolevad tasud kätte saanud, siis jääb arusaamatuks, kuidas sai hageja teada, et ta oleks võinud alates 17.02.2005 nõuda kostjalt lõpparve väljamaksmist. 10.05.2005 pöördus hageja kohtusse, paludes tuvastada 01.02.2005 sõlmitud töölepingu lõpetamise õigusvastasus ning lugeda tööleping lõpetatuks hageja algatusel alates 10.04.2005. Hageja ei teadnud, kas kohus tunnistab 01.02.2005 sõlmitud töölepingu seaduslikkust ja millisest kuupäevast ta selle lepingu lõpetab. Seega ei võinud hageja kuidagi enne kohtuotsuse jõustumist teada, kas tal on õigus lõpparvele ja kui suur see on. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-750/2005 jõustus 18.01.2006. 18.01.2006 saigi hageja teada, et 01.02.2005 sõlmitud tööleping oli seaduslik ja sellest tulenevalt on kostja jätnud seadusevastaselt lõpparve maksmata; enne 18.01.2006 hageja seda ainult oletas. 08.02.2006 saatis hageja kostjale lõpparve väljamaksmist puudutava nõude, millest kostja 03.03.2006 vastuses keeldus. 01.04.2006 esitas hageja lõpparvet ja viivist puudutava avalduse töövaidluskomisjonile, mis jäeti 17.08.2006 otsusega rahuldamata, viidates nõude aegumisele (vaatamata sellele, et kostja taotles ainult nõude ühe osa aegunuks tunnistamist). Sisulist arutelu töövaidluskomisjonis ei toimunud. 14.09.2006 esitas hageja hagiavalduse maakohtule. Kohus mõistis kostjalt välja viivise palga maksmisega viivitamise eest perioodil 19.01.-21.12.2006, kuigi õiguserikkumine – töölepingu seadusevastane lõpetamine – toimus 17.02.2005. Seega asus kohus seisukohale, et töölepingu lõpetamine 17.02.2005 oli õigustühine ning selle seaduslik lõpetamine toimus 18.01.2006, kui jõustus kohtuotsus. Vastasel juhul oleks tulnud viivist arvutada 18. veebruarist 2005. Seega ei ole aegumise kohaldamine põhjendatud, kuna hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse vähem kui nelja kuu möödudes päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Lisaks Riigikohtu otsuses nr III-2/1-81/95 on välja toodud seisukoht, et lõpparve väljamaksmise nõue TLS § 119 lg 2 alusel ei aegu kuni lõpparve väljamaksmiseni, sest tegemist on jätkuva tööseadusandluse rikkumisega. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, nagu olnuks hageja kuupalk perioodil 01.-17.02.2005 7500 krooni. Asjaolu, et 28.12.2005 kohtuotsuses võttis kohus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise arvutamisel aluseks just selle summa (ja hageja nõustus sellega, kuna luges kohtu seisukohti küllaldaselt argumenteerituiks ja seaduslikeks), ei oma käesolevas kohtuasjas tähtsust. Käesolevas asjas ei saa võtta aluseks meelevaldset summat (professori miinimumpalka), vaid ainult töölepingusse kirjutatud palka. Vastavalt 01.02.2005 sõlmitud töölepingule oli hageja põhipalgaks 23 000 krooni kuus (see summa ei sisaldanud võimalikke lisatasusid). Perioodi 01.-17.02.2005 eest on hagejal vastavalt töölepingule palgana saamata 14 950 krooni. Viivise arvutamisel tuleb lähtuda saamata jäänud palgast, milleks on 14 950 krooni. Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse saamata jäänud puhkuse hüvituse ja lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest hüvituse osas jõusse, st leiab, et vastavad nõuded on aegunud, asuks ringkonnakohus seisukohale, et õiguserikkumisest teadasaamine toimus 17.02.2005. Seega

7.Eesti Maaülikool vaidleb L.N. vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on 28.12.2005 kohtuotsusega määratletud hageja töösuhte lõppemise ajaks kostjaga 17.02.2005. Tähtaja määratlemine põhineb hageja enda seletustel, mille järgi lõppes tema jaoks töösuhe tööandjaga siis, kui ta sai kätte 17.02.2005 kostja kirja, milles kostja teatas, et ei tunnista 04.01.2005 hagejale esitatud töölepingu nr 3967 muudatust (uut redaktsiooni) ja peab temaga töösuhet lõppenuks 31.01.2005. Samal ajal kehtis 30.06.2003 hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping osas, mis nägi ette hageja töötamise professori ametikohal, kuna koondamine käsitles vaid keskkonnakaitse instituudi direktori ametikohta. Sellele vaatamata olid tööandja järgnevad tegevused seotud seisukohaga, et töösuhe hagejaga on lõpetatud. Seostades oma võimalikku töösuhet ülikoolis ka ise vaid 04.01.2005 töölepingu nr 3967 muudatusega ning mõistes 17.02.2005, et tööandja ei loe nimetatud töölepingut kehtivaks, sai hageja aru, et töösuhe ülikooliga on lõppenud. Seda kinnitas ka tema edasine töökohal käimise lõpetamine. Hageja ei nõudnud saamata jäänud töötasu aja eest, mille kohta ta leidis, et täitis kostja juures töökohustusi, ega muid seadusega ette nähtud hüvitisi lõpparve koosseisus ei tööandjalt ega kohtult selleks ette nähtud tähtaja jooksul. Hageja ei taotlenud kohtult ka tööle ennistamist. Hageja võis küll mitte teada, milliseks kujuneb kohtuotsus tema taotluse osas tunnistada töölepingu lõpetamine õigusvastaseks, kuid arusaamine, et ta käis tööl ja täitis tööülesandeid ning mõistis, et tööandja ei tunnista temaga töösuhet alates 17.02.2005, lõi tingimused ja võimaluse esitada vastavad nõuded seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Töötaja saab nõuda saamata jäänud palka vaid kehtiva töölepingu alusel töösuhtes olles. Pärast töösuhte lõppemist ja töölepingu lõpetamist saab vaidlustada vaid lõpparve väljamaksmisega viivitamist. ITVS § 6 lg 1 alusel on lõpparve nõuete esitamise tähtaeg neli kuud alates järgmisest päevast, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seega on nõuded aegunud.

9.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Nimetatud menetlusõiguse normist tuleneb, et kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Õigusliku kvalifikatsiooni andmisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pooled on viidanud. Seega peab kohus andma õigusliku hinnangu poolte suhetele ja kvalifitseerima hageja nõude vastavalt hagiavalduses esitatud ja kohtu tuvastatud asjaoludele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja nõudis palka ja saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni ajavahemiku eest 01.02.2005-17.02.2005, samuti hüvitise maksmist väljamaksetega viivitamise eest. Seejuures tugines hageja oma nõudes Tartu Maakohtu 28.12.2005 jõustunud otsusele. Kostja on vastuväidetes tuginenud muuhulgas asjaolule, et hageja tööle ennistamist ei taotlenud ja alates 01.02.2005 kostja juures ei töötanud. Tartu Maakohtu 28.12.2005 jõustunud otsusega tunnistati ebaseaduslikuks Eesti Põllumajandusülikooli ja L.N. vahel 01.02.2005 sõlmitud töölepingu nr 3967 uues redaktsioonis lõpetamine tööandja algatusel, loeti tööleping nr 3967 uues redaktsioonis lõppenuks 17.02.2005 L.N. algatusel TLS § 79 lg 1 alusel ning mõisteti Eesti Maaülikoolilt L.N. kasuks 15 000 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitusena. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.05.2006 otsuses nr 3-2-1-35-06 on leitud, et tööle ennistamine ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise õigus (TLS § 117 lg 1) ja tööle ennistamisest loobumisel kuni kuue kuu keskmise palga hüvitise saamise õigus (TLS § 117 lg 2) on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise iseseisvad ja erinevad õiguskaitsevahendid. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, saab TLS § 117 lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 järgi mõista talle välja hüvitise kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega saab töötaja ise valida, kumma nõude ta esitab. Käesoleval juhul loobus hageja tööle ennistamisest ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudmisest ning tulenevalt hageja soovist mõistis Tartu Maakohus 28.12.2005 otsusega (jõustunud) talle välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kahe kuu keskmise palga ulatuses. Eelnevast järeldub, et hagejal puudus seadusest tulenev õigus nõuda uues hagis teise õiguskaitsevahendi (TLS § 117 lg 1) rakendamist ja kostjalt keskmise palga väljamõistmist, kuivõrd ta oli valinud TLS §-s 117 lg 2 sätestatud õiguskaitsevahendi ning tema nõue selles alusel on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. Kui hagejal puudub õigus nõuda keskmist palka, siis on põhjendamatud ka saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni nõue ajavahemiku 01.02.2005-17.02.2005 eest ning hüvitise nõue väljamaksetega viivitamise eest. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (TLS § 117) ning sellest tulenevalt põhjendamatult rahuldanud osaliselt hageja nõuded. Hageja nõuded tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kui hageja nõue keskmise palga osas oleks põhjendatud, siis saanuks maakohus kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista hüvitise lõpparve kinnipidamise eest, mitte aga PalS § 35 alusel viivise. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta rahuldamata ka hageja vastuapellatsioonkaebus. Seoses vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega ei võta ringkonnakohus seisukohta hageja keskmise palga suuruse osas.