Asjaõigus › Omandiasjad

Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagi nõue.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.02.1994 otsusega nr 2211 loeti Tallinnas, XXX, endisel kinnistul nr XXX asunud ehitised ja krunt suurusega 339,12 m2 omandireformi objektiks. Sama otsusega tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks LK(kostja MK õiguseellane). Vara üleandmise aktiga 01.10.1994 nr XXX, mille aluseks oli Tallinna Linnavalitsuse 24.augusti 1994 vara tagastamise korraldus nr XXX, anti LK üle aadressil Tallinna, XXX asuv elamu ja pesuköök väärtusega 40 572 krooni. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 12.aprillist 2000 nr XXX otsustati jätta rahuldamata õigustatud subjekti LK taotlus Tallinna, XXX, endisel kinnistul nr XXX asuvate hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul, ning alustada kompenseerimismenetlusega. Sama korraldusega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 24.augusti 1994 korraldus nr XXX. 21.märtsil 2000 sõlmis LK aadressil Tallinn, XXX asuva elamu ostu-müügi ja pandilepingu, millega müüs nimetatud vara OÜ-le Õigusbüroo (praegu Advokaadibüroo OÜ) Sama lepinguga seati ehitisele pant summas 1 380 000 krooni. Tallinna Linnakohtu määrusega 20.aprillist 1999 tsiviilasjas 2/3/21-1724/99 keelati LK tehingud Tallinnas, XXX asuva varaga. Enne XXX asuva ehitise ebaseaduslikku tagastamist LK kuulus nimetatud ehitis Tallinna linna omandisse. XXX asuv ehitis anti LK üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, mistõttu ei tekkinud LK varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel, sest kuni 01.09.1994 kehtinud TsK 51 lg 1 kohaselt oli üleandmine kehtetu üleandmise aluseks olnud haldusakti seadusvastasuse tõttu. Vaatamata sellele, et LK oli keelatud aadressil Tallinn, XXX asuva ehitise võõrandamisele suunatud tehingud, sõlmis ta 21.märtsil 2000 ehitise ostu-müügi ja pandilepingu. Ostu-müügi ja pandilepingu järgset ostjat ei saa pidada heauskseks omandajaks. Tolleaegset OÜ-t Õigusbüroo esindas notariaalse lepingu sõlmimisel äriühingu juhatuse liige G . Samal ajal oli G LK esindaja notariaalse volikirja alusel alates 03.märtsist 1999. Nimetatud volikirja alusel on G esindanud LK kohtuvaidlustes. G , kes on olnud samaaegselt nii LK kui OÜ Õigusbüroo esindaja, oli vaieldamatult teadlik vaidlusaluse ehitise võõrandamiskeelust. Eelnevast lähtudes palub hageja tunnustada 01.oktoobri 1994 vara üleandmise akti nr XXX ning 21.märtsi 2000 LK ja OÜ Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi ja pandilepingu tühisust ning tunnustada Tallinna linna omandiõigust ehitisele aadressil Tallinn, XXX. Kostja MK (LK õigusjärglane) arvamus. Kostja ei vaidle hagile vastu. Ta teadis kohtuvaidlustest ning võõrandamiskeelust, kuid ta ei saanud päris hästi aru, milliseid tehinguid ta võib teha. Kohtuvaidlustest vabanemise eesmärgil sõlmis ta ka ostu-müügi ja pandilepingu. Kostja Advokaadibüroo OÜ (endine OÜ Õigusbüroo) vastuväited. Kostja hagi ei tunnista. LK tagastati 21.02.1994 ÕVVTK otsusega nr 2211 XXX hoone ja maa. Omandiõigus varale läks üle LK ning ta ei võinud ette näha, et vara võidakse talt ära võtta. LK ja OÜ Õigusbüroo vahel sõlmiti ostu-müügi leping 21.03.2000, so enne kui Tallinna Linnavalitsus otsustas jätta LK vara tagastamise taotluse rahuldamata.

Kostja teadis, et varal lasus võõrandamiskeeld, kuid pärast selle vaidlustamist Tallinna Ringkonnakohtus, ei olnud ta lõpplahendist teadlik. Kohtu järeldused. Kohus, arutanud asja kohtuistungil ning võtnud arvesse kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 24.augustist 1994 nr XXX tagastati XXX, endisel kinnistul nr XXX asuvad hooned LKe. 01.oktoobril 1994 koostati vara üleandmise akt nr XXX. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 12.aprillist 2000 nr XXX tunnistati kehtetuks varasem korraldus nr XXX ning alustati hoonete kompenseerimismenetlust. Kohus leiab, et LK ei tekkinud 01.oktoobril 1994 koostatud vara üleandmise akti alusel üleantud varale omandiõigust, kuna üleandmisakti aluseks olnud haldusakt tunnistati hiljem kehtetuks ning vara üleandmise akt ei omanud õiguslikku toimet, sest TsÜS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale. LK võõrandas vaidlusaluse vara OÜ-le Õigusbüroo ostu-müügi ja pandilepinguga 21.03.2000. AÕSRS § 13 lg 6 alusel võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse ehitist võõrandada kui vallasasja. Tallinna Linnakohtu 20.aprilli 1999 määrusega keelati LK Tallinnas, XXX asuva vara võõrandamisele suunatud tehingud. LK, kelle lepinguliseks esindajaks oli G , vaidlustas nimetatud määruse. 17.mai 1999 kohtumäärusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 20.aprilli 1999 määruse muutmata. Seega vaatamata kohtu määrusele, millega oli XXX asuva ehitise võõrandamine keelatud, sõlmisid LK ja OÜ Õigusbüroo nimetatud ehitise ostu-müügi ja pandilepingu. Kohus asub seisukohale, et 21.märtsil 2000 LK ja OÜ Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi ja pandileping on tühine tehingu ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel ning nimetatud tehingu alusel ei tekkinud OÜ-l Õigusbüroo omandit XXX asuvatele ehitistele. Kui võõrandajal ei ole õigust omandit üle anda, ei saa omand AÕS §–de 92-95 alusel üle minna ega tekkida. AÕS § 95 kohaselt on võimalik saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui üleandjal ei olnud õigust asja käsutada. Tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 95 lg 2 redaktsiooni kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Pahauskselt omandajalt võib asja igal ajal välja nõuda. LK ei olnud õigustatud omandit üle andma, sest vara võõrandamisele suunatud tehingud olid keelatud. Asjaolu, et Hooneregistri õiendist ei nähtunud ehitise võõrandamise keeldu, ei muuda tehingut kehtivaks ning asja omandajat heauskseks. Tehingu pooled olid selle tegemise ajal teadlikud võõrandamiskeelust. Tsiviilasjas 2/3/21-1724/99, kus hagi tagamiseks keelati XXX asuva ehitise võõrandamine, esindas LK G , kes oli tehingu tegemise ajal OÜ Õigusbüroo seaduslik esindaja. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei olnud tehingu tegemise ajal Tallinna Ringkonnakohtu määrusest teadlik. Isegi kui tehingu pooled ei olnud Tallinna Ringkonnakohtu määrusest teadlikud, siis olid nad teadlikud Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määrusest, millega tehingute tegemine XXX varaga oli keelatud, hagi tagamise määrusele kaebuse esitamine aga ei muuda määrust iseenesest veel tühiseks. Seega ei saa antud juhul käsitleda OÜ-t Õigusbüroo asja heauskse omandajana.

Kuni 1.07.2003 kehtinud AÕS § 277 lg 2 kohaselt sai pantida vara, mis on pantija omandis. Arvestades, et 21.märtsi 2000 ostu-müügileping oli tühine, ei tekkinud OÜ-l Õigusbüroo nimetatud lepingu alusel omandiõigust ehitisele XXX, mistõttu ei olnud võimalik ka OÜ-l Õigusbüroo ehitist pantida ning seetõttu on pandileping tühine vastuolu tõttu seadusele sel ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt. Kuna haldusakt XXX asuva vara tagastamiseks LK on tunnistatud kehtetuks ja nimetatud vara üle ei ole kumbki kostja otsest valdust saanud ning omandi üleminekut ei ole toimunud, siis on vaidlusaluse vara omanikuks Tallinna linn. Asjaolu, et XXX asuvad ehitised olid Tallinna linna omandis enne vara üleandmisakti nr XXX koostamist tõendab Riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akt nr 20/079 19.maist 1992 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 611-k 18.aprillist 1994 hoonete bilansilise kuuluvuse muutmisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kostjatelt kulub hageja kasuks väljamõistmisele kohtukuluna tasu õigusabi eest vastavalt TsMS § 61 lg. 1 p. 2. Kohus ei pea põhjendatuks õigusabi eest nõutava tasu suurust. Põhjendamata on hageja nõue tasu osas milline on arvestatud XXX osas peatatud teiste tsiviilasjade materjalide analüüsi eest summas 3 009 krooni. Ka leiab kohus, et kohtukulud (tasu õigusabi eest) tuleb jätta võrdselt mõlema kostja kanda kokku summas 35 105 krooni. Kohus asub seisukohale, et antud vaidlus käsitleb õigusvastaselt võõrandatud varaga seotut ning seetõttu lähtuvalt riigilõivuseaduse § 16 lg 3 p 3 on pooled riigilõivu tasumisest vabastatud ning hageja poolt alusetult tasutud riigilõivu ei saa kostjatelt välja mõista. Koidula Laurisaar kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.