2-00-127/18 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsusega nr 2211 loeti Tallinnas, X, endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja krunt suurusega 339,12 m2 omandireformi objektiks. Sama otsusega tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks L. Kruusmaa (kostja M. Kruusmaa õiguseellane). Vara üleandmise aktiga 01.10.1994 nr 121, mille aluseks oli Tallinna Linnavalitsuse 24.08.1994 vara tagastamise korraldus nr 1830-k, anti L. Kruusmaale üle aadressil Tallinnas, X asuv elamu ja pesuköök väärtusega 40 572 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 12.04.2000 korraldusega nr 1499-k otsustati jätta rahuldamata õigustatud subjekti L. Kruusmaa taotlus Tallinnas, x tänav x, endisel kinnistul nr xxxx asuvate hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul, ning alustada kompenseerimismenetlusega. Sama korraldusega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 24.08.1994 korraldus nr 1830-k. Eeltoodust tulenevalt on L. Kruusmaale vara üleandmise akt nr 121 õigusliku aluseta ning tühine. 21.03.2000 sõlmis L. Kruusmaa aadressil Tallinn, X asuva elamu ostu-müügi- ja pandilepingu, millega müüs nimetatud vara OÜ-le Kull Õigusbüroo (praegu OÜ Kull Advokaadibüroo). Sama lepinguga seati ehitisele pant summas 1 380 000 krooni. Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määrusega tsiviilasjas nr 2/3/21-1724/99 oli L. Kruusmaal keelatud teha tehinguid Tallinnas, X asuva varaga. Enne X asuva ehitise ebaseaduslikku tagastamist L. Kruusmaale kuulus nimetatud ehitis Tallinna linna omandisse. X asuv ehitis anti L. Kruusmaale üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, mistõttu ei tekkinud L. Kruusmaal varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel, sest kuni 01.09.1994 kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli üleandmine kehtetu üleandmise aluseks olnud haldusakti seadusvastasuse tõttu. Vaatamata sellele, et L. Kruusmaal olid keelatud aadressil Tallinn, X asuva ehitise võõrandamisele suunatud tehingud, sõlmis ta 21.03.2000 ehitise ostu-müügi- ja pandilepingu. Nimetatud leping on seadusega vastuolus ning tuleb lugeda tühiseks lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel. L. Kruusmaa tegi tehingu võõrandamiskeeldu rikkudes ning tal puudus ehitise käsutamise õigus, kuna vara tagastamise haldusakti kehtetuks tunnistamisega oli ära langenud L. Kruusmaal õiguslik alus elamu omandamiseks ja võõrandamiseks. Ostu-müügi- ja pandilepingu järgset ostjat ei saa pidada heauskseks omandajaks. Tolleaegset OÜ-d Kull Õigusbüroo esindas notariaalse lepingu sõlmimisel äriühingu juhatuse liige Gennadi Kull. Samal ajal oli Gennadi Kull L. Kruusmaa esindaja notariaalse volikirja alusel alates 03.03.1999. Nimetatud volikirja alusel esindas Gennadi Kull L. Kruusmaad tsiviilasjas nr 2/3/21-1724/99, milles kohus hagi tagamise määrusega keelas Tallinnas, X asuva vara võõrandamise tehingud. Gennadi Kull, kes on olnud samaaegselt 2(8)

nii L. Kruusmaa kui OÜ Kull Õigusbüroo esindaja, oli vaieldamatult teadlik vaidlusaluse ehitise võõrandamiskeelust. AÕS § 95 lg 2 kohaselt omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Eelnevast lähtudes palus hageja tunnustada 01.10.1994 vara üleandmise akti nr 121 ning 21.03.2000 L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi- ja pandilepingu tühisust ning tunnustada Tallinna linna omandiõigust ehitistele aadressil Tallinn, X. Kostja M. Kruusmaa (L. Kruusmaa õigusjärglane) seisukoht L. Kruusmaa suri xx.xx.xxxx. Harju Maakohus lubas 05.05.2006 määrusega TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda kostja üldõigusjärglasel M. Kruusmaal. M. Kruusmaa ei vaielnud hagile vastu. Kostja teadis kohtuvaidlustest ning võõrandamiskeelust, kuid ta ei saanud päris hästi aru, milliseid tehinguid ta võib teha. Kohtuvaidlustest vabanemise eesmärgil sõlmis ta ka ostu-müügi- ja pandilepingu. Kostja OÜ Kull Advokaadibüroo (endine ärinimi OÜ Kull Õigusbüroo) vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. L. Kruusmaale tagastati 21.03.1994 ÕVVTK otsusega nr 2211 X hoone ja maa. Omandiõigus varale läks üle L. Kruusmaale ning ta ei võinud ette näha, et vara võidakse talt ära võtta. L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo vahel sõlmiti ostu-müügi leping 21.03.2000, see on enne, kui Tallinna Linnavalitsus otsustas jätta L. Kruusmaa vara tagastamise taotluse rahuldamata. Kostja teadis, et varal lasus võõrandamiskeeld, kuid pärast selle vaidlustamist Tallinna Ringkonnakohtus ei olnud ta lõpplahendist teadlik. Tallinna Hooneregister väljastas kostjale X ehitiste ostu-müügi lepingu sõlmimiseks õiendi, et varal ei lasu võõrandamiskeelde. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 03.04.2007 otsusega, millega tunnustas 01.10.1994 vara üleandmise akti nr 121 tühisust, tunnustas 21.03.2000 L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi- ja pandilepingu tühisust ning tunnustas Tallinna linna omandiõigust ehitistele aadressil Tallinn, X. Harju Maakohus jaotas kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg-s 1 ja § 61 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt. Kohus jättis hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud kokku summas 35 105 krooni võrdselt mõlema kostja kanda (kummalegi 17 552,50 krooni). Kohus asus seisukohale, et antud vaidlus käsitleb õigusvastaselt võõrandatud varaga seotut ning seetõttu lähtuvalt riigilõivuseaduse § 16 lg 3 p-st 3 on pooled riigilõivu tasumisest vabastatud ning hageja poolt alusetult tasutud riigilõivu ei saa kostjatelt välja mõista. Tallinna Linnavalitsuse 24.08.1994 korraldusega nr 1830-k tagastati Tallinnas, x tänav x, endisel kinnistul nr xxxx asuvad hooned L. Kruusmaale. 01.10.1994 koostati vara üleandmise akt nr 121. Tallinna Linnavalitsuse 12.04.2000 korraldusega nr 1499-k tunnistati kehtetuks varasem korraldus nr 1830-k ning alustati hoonete kompenseerimismenetlust. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tekkinud L. Kruusmaal 01.10.1994 koostatud vara üleandmise akti alusel üleantud varale omandiõigust, kuna üleandmisakti aluseks olnud

haldusakt tunnistati hiljem kehtetuks ning vara üleandmise akt ei omanud õiguslikku toimet, sest TsÜS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale. L. Kruusmaa võõrandas vaidlusaluse vara OÜ-le Kull Õigusbüroo 21.03.2000 ostu-müügi- ja pandilepinguga. AÕSRakS § 13 lg 6 alusel võis kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse ehitist võõrandada kui vallasasja. Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määrusega keelati L. Kruusmaal Tallinnas, X asuva vara võõrandamisele suunatud tehingud. L. Kruusmaa, kelle lepinguliseks esindajaks oli Gennadi Kull, vaidlustas nimetatud määruse. 17.05.1999 kohtumäärusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määruse muutmata. Seega vaatamata kohtumäärusele, millega oli X asuva ehitise võõrandamine keelatud, sõlmisid L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo nimetatud ehitise ostu-müügi- ja pandilepingu. Maakohus asus seisukohale, et 21.03.2000 L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi- ja pandileping on tühine tehingu ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel ning nimetatud tehingu alusel ei tekkinud OÜ-l Kull Õigusbüroo omandit X asuvatele ehitistele. Kui võõrandajal ei ole õigust omandit üle anda, ei saa omand AÕS §–de 92 kuni 95 alusel üle minna ega tekkida. AÕS § 95 kohaselt on võimalik saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui üleandjal ei olnud õigust asja käsutada. Tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 95 lg 2 redaktsiooni kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Pahauskselt omandajalt võib asja igal ajal välja nõuda. L. Kruusmaa ei olnud õigustatud omandit üle andma, sest vara võõrandamisele suunatud tehingud olid keelatud. Asjaolu, et Hooneregistri õiendist ei nähtunud ehitise võõrandamise keeldu, ei muuda tehingut kehtivaks ning asja omandajat heauskseks. Tehingu pooled olid selle tegemise ajal teadlikud võõrandamiskeelust. Tsiviilasjas nr 2/3/21-1724/99, kus hagi tagamiseks keelati X asuva ehitise võõrandamine, esindas L. Kruusmaad Gennadi Kull, kes oli tehingu tegemise ajal OÜ Kull Õigusbüroo seaduslik esindaja. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei olnud tehingu tegemise ajal Tallinna Ringkonnakohtu määrusest teadlik. Isegi kui tehingu pooled ei olnud Tallinna Ringkonnakohtu määrusest teadlikud, siis olid nad teadlikud Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määrusest, millega tehingute tegemine X varaga oli keelatud. Hagi tagamise määrusele kaebuse esitamine aga ei muuda määrust iseenesest veel tühiseks. Seega ei saa antud juhul käsitleda OÜ-d Kull Õigusbüroo asja heauskse omandajana. Kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS § 277 lg 2 kohaselt sai pantida vara, mis on pantija omandis. Arvestades, et 21.03.2000 ostu-müügileping oli tühine, ei tekkinud OÜ-l Kull Õigusbüroo nimetatud lepingu alusel omandiõigust ehitisele X, mistõttu ei olnud võimalik ka OÜ-l Kull Õigusbüroo ehitist pantida ning seetõttu on pandileping tühine vastuolu tõttu seadusega sel ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt. Kuna haldusakt X asuva vara tagastamiseks L. Kruusmaale on tunnistatud kehtetuks ja nimetatud vara üle ei ole kumbki kostja otsest valdust saanud ning omandi üleminekut ei ole toimunud, siis on vaidlusaluse vara omanikuks Tallinna linn. Asjaolu, et X asuvad ehitised olid Tallinna linna omandis enne vara üleandmisakti nr 121 koostamist, tõendab Riigivara munitsipaalomandusse üleandmise akt nr 20/079 19.05.1992 ja Tallinna Linnavalitsuse 18.04.1994 korraldus nr 611-k hoonete bilansilise kuuluvuse muutmisest.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja OÜ Kull Advokaadibüroo palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 03.04.2007 otsuse ning jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb 01.10.1994 vara üleandmise akt nr 121 ning 21.03.2000 L. Kruusmaa ja OÜ Kull Õigusbüroo vahel sõlmitud ostu-müügi- ja pandileping lugeda kehtivateks. Esimese astme kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning vääralt hinnanud hooneregistri õiendi ning notariaalselt tõestatud lepingu tähendust ja olemust ning apellandi pahausksust 21.03.2000 tehingus. L. Kruusmaale tagastati X hoone ja maa ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1994 otsusega nr 2211. L. Kruusmaale läks üle omandiõigus varale ning tal tekkis õiguspärane ootus ja kindlus, et ta jääb vara omanikuks. Samasugune põhjendatud õiguskindlus tekkis OÜ-l Kull Õigusbüroo L. Kruusmaa omandiõiguse suhtes, kuna vara tagastamisest oli möödunud üle kuue aasta. Maakohus on kaevatavas otsuses väitnud, et L. Kruusmaal ei tekkinud 01.10.1994 koostatud vara üleandmise akti alusel üleantud varale omandiõigust, kuna üleandmisakti aluseks olnud haldusakt tunnistati hiljem kehtetuks ning vara üleandmise akt ei omanud õiguslikku toimet, sest TsÜS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga. L. Kruusmaa oli vaieldamatult kuus aastat vaidlusaluse vara omanik ning seda kajastas ka hooneregistri kanne. Maakohus ei ole märkinud, missuguse seadusega nimelt 1994. a. tehing vastuolus oli, mistõttu viide tehingu vastuolule seadusega jääb ainetuks. Väärib märkimist, et hageja Tallinna linn on käitunud linnakodanike suhtes sõnamurdlikult ja õiguskindlust murendavalt, leides kuus aastat pärast vara tagastamist, et tagastatud ja omandireformi õigustatud subjektile üleantud hoone ei ole siiski säilinud tagastamist võimaldaval kujul. Hoone olukord oli Tallinna Linnavalitsusele teada juba 1994. a. Maakohtu väide OÜ Kull Õigusbüroo pahausksusest ja Tallinna Linnakohtu 20.04.199 keelumääruse ülimuslikkusest on alusetu järgmistel asjaoludel. L. Kruusmaa oli nimetatud keelumääruse vaidlustanud. Tallinna Ringkonnakohus ei teavitanud menetlusosalisi ega hooneregistrit 17.05.1999 määruse tegemisest. Kuivõrd Tallinna Hooneregistri õiendist varal lasuvaid keelde ei nähtunud, oli L. Kruusmaal alus arvata, et keelumäärus on tühistatud. Tallinna Hooneregistri kandeid ja tegevust X asuvate ehitiste kajastamise osas ei ole vaidlustatud. Vaidlusaluse ostu-müügitehingu sisu kontrollis tehingu tõestanud notar, kes veendus, et L. Kruusmaa on võõrandatava vara omanik. Maakohtu seisukoht, et hooneregistri õiend ei oma asjas tähtsust, on vastuolus kindla kinnistusraamatu põhimõttega, kuna muid võimalusi omandiõiguse kontrollimiseks ostjal ja notaril ei olnud. Tallinna linna vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja menetluskulud palub nimetatu välja mõista apellandilt vastavalt esitatavatele kuludokumentidele. Õiguskindlus ja õiguspärane ootus olid selle haldusvaidluse küsimused, milles käsitleti vara tagastamise korralduse tühistamist. Tallinna Halduskohtu jõustunud 14.06.2004 kohtuotsusega on tuvastatud, et omandireformi õigustatud subjektil ei saanud tekkida

õiguspärast ootust Tallinnas, X asuvate ehitiste omandiõiguse suhtes. L. Kruusmaa (õigusjärglane M. Kruusmaa) kaebus Tallinna Linnavalitsuse 12.04.2000 korralduse nr 1499-k tühistamiseks jäeti Tallinna Halduskohtu jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Antud halduskohtuvaidluses osales kolmanda isikuna OÜ Kull Õigusbüroo. Vastustaja väidab, et hooneregistri kanne ei ole omandiõiguse ülemineku aluseks. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-st 48 tulenevalt ei lähe omandiõigus tagastatud varale omandireformi õigustatud subjektile üle, kui vara tagastamine oli vastuolus omandireformi aluste seadusega. L. Kruusmaale vara tagastamise ebaseaduslikkuse omandireformi aluste seaduse mõttes on halduskohtud tuvastanud. Samuti nõustub vastustaja täielikult esimese astme kohtu järeldustega OÜ Kull Õigusbüroo pahausksuse osas, mistõttu ehitiste omandiõigus nimetatule üle ei saanud minna. Omandiõiguse ülemineku seisukohalt on oluline, et X ehitise ostja teadis vara võõrandamiskeelu kehtivusest. M. Kruusmaa vastus apellatsioonkaebusele Kaaskostja M. Kruusmaa on teatanud ringkonnakohtule, et tema ei vaidlusta Harju Maakohtu 03.04.2007 otsust ning jätab OÜ Kull Advokaadibüroo apellatsioonkaebuse lahendamise Tallinna Ringkonnakohtu otsustada. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist. Otsus vastab TsMS § 442 nõuetele ning on põhjendatud seaduse nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga hagi rahuldamise osas, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevat põhjendust. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hooneregistris võõrandamiskeelu märke puudumise korral oli oluline tuvastada, kas tehingu pooled olid teadlikud kohtu poolt kohaldatud võõrandamiskeelu olemasolust või mitte. Asjaolust, et hooneregistris ei olnud vaidlusalusele varale kantud võõrandamiskeelu märget ning et notar tõestas ostumüügi- ja pandilepingu sõlmimise, ei tulene lepingupoolte heausksus. Maakohus tuvastas, et L. Kruusmaa võõrandas 21.03.2000 Tallinnas X asuva elamu OÜ-le Kull Õigusbüroo, keda esindas seadusjärgne esindaja Gennadi Kull. Vaidlus puudub selles, et Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määrusega kohaldati tsiviilasjas nr 2/3/21-1724/99 hagi tagamise abinõu ning keelati L. Kruusmaal Tallinnas, X asuva vara võõrandamisele suunatud tehingud. 21.03.2000 võõrandamislepingu sõlmimise ajal ei olnud eelnimetatud kohtumäärust tühistatud. Apellatsioonkaebuses toodud väide, et kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.1999 määrusest, millega jäeti jõusse kohaldatud hagi tagamise abinõu, menetlusosalisi ei teavitatud, ning hooneregistris võõrandamiskeelu märge puudus, siis oli L. Kruusmaal alust arvata, et kohtumäärus on tühistatud, on ekslik.

Toimiku materjalide kohaselt vaidlustas Tallinna Linnakohtu 20.04.1999 määruse L. Kruusmaa. Seega oli ta teadlik kohtu poolt võõrandamiskeelu seadmisest ning tema huvi oli, et esimese astme kohtu määrus tühistataks. Seega tehingu tegemise ajaks oli tal võimalik teada saada erikaebuse lahendamise tulemusest. Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas nr 2/3/21-1724/99 esindas L. Kruusmaad lepingulise esindajana Gennadi Kull. Gennadi Kull on samas OÜ Kull Õigusbüroo seaduslik esindaja. Seega mõlemad vaidlusaluse lepingu pooled pidid olema teadlikud võõrandamiskeelu seadmisest ning kuivõrd nad ei omanud kohtumäärust, millest nähtuks, et tehingu tegemise ajaks oli hagi tagamise abinõu tühistatud, siis puudub alus lugeda kostjat heauskseks omandajaks. Apellandi pahameel, et Tallinna linna otsus vara mittesäilimise kohta endisel kujul tehti pärast vara tagastamist alles kuue aasta pärast, on mõistetav, kuid ka see ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et omandiõiguse tekkimine ei ole sõltuvuses õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiibist. Apellandi väidetel ei ole maakohus märkinud, millise seadusega oli 1994. a. tehing vastuolus. Maakohtu otsuse põhjendusest nähtub, et kuivõrd vara üleandmisakti aluseks olnud haldusakt tunnistati kehtetuks, siis oli TsÜS § 66 lg 2 ja lg 3 kohaselt seadusega vastuolus olev tehing tühine ja kehtetu algusest peale. Õige on, et maakohus ei nimetanud otsuses, millise seadusega vara üleandmine oli vastuolus. Antud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas 2-3/272/05 ja Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis haldusasjas nr 3-3-1-21-06 tuvastati, et Tallinna Linnavalitsuse korraldus 24.08.1994 nr 1830-k, mille alusel X hooned tagastati L. Kruusmaale, oli vastuolus ORAS § 12 lg 3 p-ga 2 ja lg 8 p-ga 2 ning seetõttu õigusvastane. ORAS § 12 lg 3 p 2 järgi omandireformi objektiks olev vara ei kuulu tagastamisele, kui vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kuivõrd vaidlusalune hoone anti L. Kruusmaale üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis oli vara üleandmine vastuolus ORAS § 12 lg 3 p-ga 2 ja lg 8 p-ga 2 ning sellest tulenevalt ka vara üleandmise ajal 1. oktoobril 1994 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi oli vara üleandmine tühine. TsÜS § 66 lg 3 järgi oli tühise tehingu korral see kehtetu algusest peale. Arvestades eeltoodut, puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kohtukulude jaotus Kohtukulude osas ei ole otsust vaidlustatud. Apellatsioonimenetluses taotles vastustaja Tallinna linn õigusabikulu väljamõistmist 15 045 krooni, esitades selle kohta kulu arvestuse ja kuludokumendid, millega apellant ei nõustunud. Ta leidis, et esitatud õigusabikulu on liialt suur, õigustatud summaks oleks 3000 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 1.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi kohtukulude kandmine jääb poolele, kelle kahjuks otsus tehti. Sama põhimõte kehtib ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel.