Asjaõigus › Omandiasjad

Asjaolud ja hageja nõue

Vastavalt VÕS § 270 lg-le 1 võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Praegusel juhul jäi arusaamatuks, missugust tähendust taganemise formaalsete eelduste esinemise tuvastamisel omas kostjapoolne kinkelepingust tagamise avalduse kinnitamata jätmine. VÕS § 267 p 1 järgi peab kinkelepingust taganemise aluseks olev nn jäme tänamatus avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes ning kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ja arvestada iga konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Hagejad ei kirjeldanud kinkelepingu eesmärki ega väidetavalt aset leidnud konkreetsete juhtumite asjaolusid ning hagejate viidatud jämeda tänamatus episoode praegusel juhul ei esinenud. Hagejate vastupidised väited olid paljasõnalised. Kostja on vaidlusalust kinnisasja heaperemehelikult kasutanud, majandanud ja sellesse investeerinud. Hagejad kasutasid kinnisasjal esimesel korrusel ühte magamistuba, televiisorituba ja kööki. Kostja kasutuses oli seevastu üks tuba ning kööki kasutas ta haruharva. Kostja abistas hagejaid regulaarselt majapidamistöödes (tubade koristamine, küttepuude lõhkumine, muru niitmine jne), tõi toiduaineid ja vajadusel viis arsti juurde. Kostja ja tema vanaema (hageja I) suhted on alati olnud normaalsed. Poolte vahel ei ole esinenud vägivalda, lugupidamatut käitumist, konflikte või ähvardusi. Vahetult enne kinkelepingu ülesütlemist muutusid hagejad kiuslikuks ja abi vastuvõtmisel tõrksaks. Hagejate väide, et kostja tõi hagejate häirimiseks kinnisasjale oma ema, ei olnud asjakohane, sest ema viibis kostja juures aastaid tagasi kestusega kuu või poolteist ja seda, arvestades hagejate poolt 27.01.2015 menetlusdokumendis avaldatut, pärast taganemisavalduse esitamist. Kostja ema viibimine kinnisasjal oli tingitud vajadusest kostja loomade ja majapidamise eest hoolitseda ajal, kui kostja viibis pikemaajalisel koolitusel. Kui hagejad kostja ema peale kaebasid, lahkus kostja ema kinnisasjalt. Enne seda oli kostja ema kinnisasjal viibinud paaril korral suvel, kuid siis ööbis ta lakas või telgis ja ei olnud üldse elamus. Asjaolu, et kostja on käinud tütrel külas või abis, ei saa pidada jämedaks tänamatuseks. Seda enam, et koheselt peale pretensioonide esitamist, lahkus kostja ema. Jämedat tänamatust ei tõendanud ka asjaolu, et hagejat I hooldas kolmas isik. KE oli hageja I hooldaja juba aastast 2007 või 2008, s.o enne vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimist. K ja ME kasvatasid juba aastaid vaidlusalusel kinnisasjal mesilasi ning nendega olid hagejatel aegade algusest peale sõbralikud suhtes. Eelnevale lisaks avaldas kostja kahtlust, et kinkelepingust taganemise soovi taga ei olnud tõenäoliselt hagejate suhtes kostja poolt väidetavalt väljendatud jäme tänamatus, vaid kolmanda isiku tahe kinnisasja võõrandamisel isiklikku kasu saada. Kinkelepingu tühistamine asetaks kostja äärmiselt raskesse olukorda, sest kostjal ei ole muud elukohta kui vaidlusalune kinnisasi. Samuti oli kostja majandustegevus tihedalt seotud kinnisasjaga, sest kinnisasjal asuvas kõrvalhoones kasvatas kostja angooraküülikuid. Maakohtu otsus

tavaliselt mõistlik. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. Lepingust taganemise formaalne eeldus tuleneb VÕS § 270 lg-st 1, mille kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Hagejad tuginesid esmajoones 15.02.2013 koostatud avaldusele põhistamaks nõude formaalse eelduse esinemist. Kohus leidis, et vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-le ja VÕS § 188 lg-le 1 määras taganemise kui tahteavalduse kehtivuse selle teise pooleni jõudmise aeg. Hagejad ei esitanud kohtule tõendeid 15.02.2013 taganemisavalduse kostjale kättetoimetamise kohta. Samas on Riigikohus mitmel korral öelnud, et põhimõtteliselt on võimalik poole tahteavaldus (sh nt lepingu tühistamise või taganemise avaldus) esitatuks ja teisele poolele kättetoimetatuks lugeda, kui see tahteavaldus sisaldub hagiavalduses, mis toimetatakse kostjale kätte (vt nt Riigikohtu 13.02.2008 otsus nr 3-2-1-140-07; 29.03.2004 otsus nr 3-2-1-41-04; 31.03.2004 otsus nr 3-2-1-29-04). Hagiavaldus koos lepingust taganemise avaldusega toimetati kostjale isiklikult allkirja vastu kätte 28.08.2013. Tuvastamaks kinkelepingust taganemise materiaalse eelduse esinemine, tuli kohtul kontrollida, kas praegusel juhul esines mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Kusjuures sündmus pidi olema toimunud mitte varem kui 28.08.2012. Hagejad tuginesid lepingu ülesütlemisel eeskätt VÕS § 267 p-dele 1 ja 3, s.o kingisaaja väljendas jämedat tänamatust kinkija või tema lähedase inimese vastu ja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kohus oli seisukohal, et poolte ja tunnistajate ütlustega oli tõendatud, et 2012. a lõpust kuni 2013. a kevadeni, s.o hiljem kui 28.08.2012 halvenes märkimisväärselt kostjast tingitud sündmuste ahela tulemusel hagejate kui kinkijate elukeskkond ja toimetulek. Kostja käitus solvavalt ja tänamatult ning see käitumine oli kumuleeruv. Kostja tõi elamusse on ema, kes ähvardas, mõnitas ja sõimas hagejaid ning kostja pidas elutoas küülikut ja suurt koera, kes ei pidanud puhtust. Kuigi pooltel jäi kinkelepingusse otseselt märkimata kingisaaja kohustused ja koormised, tulenes poolte seletustest ja tunnistajate ütlusest kogumis, et poolte tahe oli suunatud sellisele vastastikku kasulikule elukorraldusele. Kostja kinnitas, et pidi majas elades vanavanemaid abistama ja seda ka tegi. Kingisaaja ei aidanud kaasa kingi eesmärgile, milleks oli maja kingiks saanud lapselapse kohustus abistada ja hoolitseda tervise poolest abivajavate vanavanemate eest. Kostja võttis õigeks, et ei ela hagejate juures ega abista neid. Samas nõustus kostja, et 2013. a alguses tõi ta vanavanemate juurde majapidamise eest hoolitsema oma ema. Mis kuupäeval täpselt kostja ema majapidamisse tõi, ei omanud praegusel juhul tähtsust. Eelnevast tulenevalt oli kinkest taganemine kehtiv ja vastavalt VÕS § 188 lg-le 2 oli kinkeleping lõppenud. VÕS § 268 lg 1 kohaselt tuleb kinkelepingust taganemisel tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS §-des 1028-1036 sätestatut. Seega esinesid eeldused omandi tagasikandmiseks VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-le 1 on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks üldjuhul nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi on puudutatud isikuks kinnistusraamatust asjaõiguse kustutamisel või selle sisu muutmisel kustutatava või muudetava asjaõiguse omaja, samuti isik, kes omab asjaõigust kustutatavale või muudetavale asjaõigusele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg-st 1 tulenevalt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigus parandamine puudutab. Kuivõrd kostja oli kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, oli asjaõiguse ülekandmisel vajalik tema nõusolek KRS § 341 lg 2 p 3 järgi. Kohus asendas kostja vastava nõusoleku kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

välja selgitada, missugused aset leidnud sündmused viisid kinkelepingu tühistamiseni ja asetada need aegruumilisse konteksti, et tuvastada taganemise formaalsete ja materiaalsete eelduste esinemine. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Toimiku materjalidest nähtuvalt maakohus eelnevat ei järginud. Samuti rikkus kohus TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 1 hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus võttis otsuse resolutsioonis seisukoha hageja peamise nõude osas, milleks oli tühistada pooltevaheline kinkeleping, leides, et viidatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus nii otsustas. Otsuses analüüsiti põgusalt vaid seda, kas hagejatel oli õigus lepingust taganeda. Sellega rikkus maakohus oluliselt eelnevalt kirjeldatud menetlusõiguse norme. Kuigi kostja nimetatud osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, tühistab ringkonnakohus ulatuslike menetlusnormide rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 4 alusel maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude kostja vastu 30.07.2007 kinkelepingu tühistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks. Eelnevale lisaks hindas kohus otsuse tegemisel asjaolusid ja tõendeid valikuliselt, arvestades peamiselt hagejate poolt kirjeldatuga, jättes kostja vastuväidetega arvestamata. Samuti tegi kohus mitmeid järeldusi, neid eelnevalt või järgnevalt põhjendamata, rikkudes menetlusõiguse norme. Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab eelnevale lisaks seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad. Kohus on praeguses asjas seostanud asjaolusid omavahel viisil, mis ei taga kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8. Nimelt ei ole kohtuotsuses väljendatud seisukohad, mis formuleeriti poolte esitletud asjaolude pinnalt, järjepidevad, muutudes vastavalt sellele, missugune tõdemus vajas kinnitust (näiteks kohtuotsuse p 9). Eelneva tõttu on otsus vastuoluline. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et vaidluste puhul, mis seonduvad kinnisasjadega ja nende väljanõudmisega, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja omanik. Vaidlusaluse kinnisasja kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et vaidlusalune kinnistu ei kuulu alates 13.09.2013 kostjale, vaid äriühingule E OÜ (registrikood XXXXXXXX). Seega ei ole maakohtu otsus praegusel juhul täidetav, s.t kostjat ei saa hetkel kohustada tagastama hagejatele kinkelepingu järgi saadud kinnisasi ja andma nõusolek hagejate kinnistusraamatusse sissekandmiseks, kuivõrd tema ei ole enam ligikaudu neli aastat kinnisasja omanik. Kinnistusraamatu väljavõttest ja äriregistri andmetest nähtuvalt müüdi kinnisasi 16 päeva pärast hagiavalduse kättesaamist kostja poolt (28.08.2013) ühingule, mille asutaja, osanik ja juhatuse liige on kostja ise. Eelneva asjaoluga arvestamine oli asja õige lahendamise seisukohast ülioluline. Kuivõrd kohus jättis eelneva välja selgitamata, jättis kohus täitmata ka sellest tuleneva selgitamiskohustuse, rikkudes olulisi menetlusõiguse norme. Asjaolude muutudes (vaidlusaluse kinnisasja omaniku vahetumise tõttu), ei olnud hagiga enam võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Seega on maakohus eelmenetluses rikkunud TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4, mille kohaselt peab kohus selgitama eelmenetluses mh välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. Samuti jättis maakohus ulatuslikult täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (TsMS § 442 lg 8). Eelneva tõttu tuleb maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.